Fantaasiajuttude muljed

Joe Abercrombie, The First Law, book one, the Blade Itself

2012-03-04T19:20:00.003+02:00

„The Blade Itself“ on keeruline, humoorikas ja vägivaldne lugu, milles mahlane annus küünilisust ja sarkasmi. Julgeksin siinkohal tuua võrdluse G.R.R. Martini Jää ja tule laulu sarjaga, milles samuti palju tegelasi ja erinevaid tegevusliine. Ka Abercrombie tegelased on “suured”. Leidub nii võlureid, vapraid sõdalasi, kuningaid ja kauneid neidiseid (tõsi, neid viimaseid on vähevõitu). Ja siis on seal olendid nimedega Eaters, Flatheads ja Shankad – arvan millegipärast, et järgmistes osades on neist rohkemgi juttu kui esimeses, aga meeldivad asjapulgad nad ei ole, kaugeltki mitte.

Ma ei ole üldiselt võitlusstseenide fänn, aga Abercrombie on neid kuidagi eriti hästi kirjeldanud, veriselt ja tõetruult. Meessoost lugejad ei pea ilmselt pettuma. Aga peamised on selle raamatu juures muidugi tegelased, kellest ükski pole tegelikult veatu ja kohati võib ikka täitsa närvidele käia.

Kapten Jezal dan Luthar on noor ja väga nägus mees, isekuse musternäidis. Juba kaua aega tagasi on ta otsustanud saada kellekski eriliseks - kellekski suureks ja tähtsaks, kes teeb suuri otsuseid. Esialgu on tal plaanis küll võita au ja kuulsust iga-aastasel vehklemise võistlusel.

Logan Ninefingers (vaenlased (ja neid on olnud palju) on teda kutsunud ka Bloody-Nine) on julge, kuid siiski kaastundlik sõdalane, kes on võidelnud kogu elu paljudes karmides lahingutes. Ta on näinud mehi tapetavat sõna, pilgu või ei millegi eest. Tal on olnud õnne, et võitlustest eluga pääseda, mitte küll nii palju õnne, et võitlusi vältida. Tema lemmiksõna tundub olevat „shit“ ja lemmiklause „I am still alive.“ Ja ta oskab rääkida vaimudega...

Minu jaoks kõige huvitavamaks tegelaseks oli Sand dan Glokta, kes on olnud varem vehklemise võistluste võitja, tõeline naistelemmik, kuid sattunud siis sõja ajal vaenlase kätte vangi, kus teda 700 päeva halastamatult piinati. Nüüd on ta inimvare, kaugel sellest, et naised teda sooja pilguga paitaksid, kuid oma tööd inkvisiitorina teeb ta pagana hästi.

Glokta kuulab Loganit üle:

“Did you see who this someone was?”

“No. It was a woman, I saw that much.” He worked his shoulders, clearly uncomfortable.

“A woman, really?” This story becomes more ridiculous by the second. “Anything else? Can we narrow our search beyond half the population?”

Ja Glokta sisemised monoloogid meeldisid väga: There´s no need to rush, Arch Lector. That´s the trouble with good legs, you tend to run around too much. If you have trouble moving, on the other hand, you don´t move until you damn well know it´s time. /---/ And go where? The world will not end if I sit here a moment longer. There is no rush. No rush.

Üldiselt selline muskuliinne värk, aga natuke on naisliini ka Ardee Westi ja Ferro Maljinni näol sisse toodud. Mõlemad on kõvad pähklid, mitte mingid mömmid. Ferro juba teadis, kuidas tappa, selles oli ta osav. Ja ta vihkas luksust ja aedasid. Ja Ardee... Liiga tark oma ajastu kohta. “Doesn´t know her place. Total disgrace. Best just to ignore her.“ Aga mulle ta meeldis ja kapten Lutharile ka:

“Tell me, Captain, how do you know my brother?”

“Well, he´s my commanding officer, and we fence together.”

His brain was beginning to function again. “But then... you know that already.”

She grinned at him. “Of course, but my governess always maintained that young men should be allowed their share of the conversation.”

Jezal gave an ungainly cough as he was swallowing and spilled some wine down his jacket. “Oh dear,” he said.

Logani ja Ardee vaheline vestlus:

“You mind if I sit?”. /---/

“Do I mind? No. It´s a funny thing, but no one else wants to sit with me.” . /---/

“Perhaps they´re afraid of you.” . /---/

“I´m starting to think the same thing.”

“You do look a little dangerous.”

“Hideous is the word you´re looking for.”

“I usually find the words I´m looking for, and I say dangerous.”

“Well, looks can lie.”

She lifted an eyebrow, looking him slowly up and down. “You must be a man of peace then.”

Kokkuvõttes väärt kraam lugemiseks! Kaanekujundus meeldis ka väga. Ilmselt on see just üks nendest raamatutest, mis hakkas mulle huvi pakkuma teistsuguse kaanepildi pärast.

Filosoofiat: 4; Tapmist ja tagaajamist: 5; Romantikat: 3; Huumorit: 4; Võlumist ja maagiat: 3

(1=üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju; 5=põhjalikult)

Ps: Marcus Sakey on 2007. a kirjutanud samanimelise kriminaalromaani, millest ka film on vändatud, nii et palun mitte segamini ajada.

George R. R. Martin "Mõõkade maru"

2012-03-04T12:00:00.008+02:00

Ja ongi järgmised 1200 lehekülge Jää ja tule laulu läbitud. Peadpööritavad seiklused jätkusid kuni teise raamatu lõpuosani, alles siis anti veidi hingetõmmet. Endiselt olen väga rahul eestikeelse tõlkega (Mario Kivistik), aga paraku olen nüüd tõlgitud osaga sarjast lõpuni jõudnud. Aga kui uute tõlgete ilmumisega just hirmus palju aega ei lähe, jään kannatlikult ootama, eks on muud põnevat lugemist kah vahepeal kõvasti kogunenud. Õppisin mitu uut põnevat sõna, näiteks "tõurastama", "kunnatu" ja "kürb".
Teises raamatus võttis Martin ette äärmiselt julge ja vapustava süžeekäigus, mis mind täiesti läbi raputas. Pärast seda oli kaks võimalust - kas raamat nurka visata ja tükk aega sealt mitte üles korjata, või kiiresti edasi lugeda, et positiivsemaid emotsioone peale koguda, hirmsat läbielamist sellega mälus hägustades ja lugemisisu taastades. Võtsin ennast kokku ja lugesin kiiresti edasi. Ja mõtlesin, et peab ikka hästi kirjutatud raamat olema, kui nii kaasa elama paneb. Samas märkisin endale mõttes ka üles, et kuigi Martin korraldab mõjuvaid ja hirmsaid stseene, ei ole ta kordagi ette võtnud lugejaist pisarate väljapigistamise eesmärki. Näiteks ürghunt Nymeria ja Catelini jõekaldal kohtumise episoodil oli selgelt pisarapotentsiaali, aga kirja oli pandud see viisil, et lugejana tajusin küll Arya apaatsuseni ja tuimuseni viivat ahastust, kuid silm-märjaks-minemise tunnet küll mitte. Vaene Arya saab raamatus üldse järjekindlalt solgutada. Hästi on kirjeldatud tema iseloomu kujunemine ja kasvamine läbi üksindustunde ja õuduste. Väga huvitav, milline täiskasvanu temast järgnevais raamatuis saab.
Tyrioni saatus tegi "Kuningate heitlusega" võrreldes, kus ta eneselegi ootamatult võimsaks riigivalitsejaks, niiditõmbajaks ja sõjameheks sai, tagasipöörde - troonide mängu mängijast sai vaid tagasihoidliku tähtsusega nupuke teiste mängulaual. Tema vaatepunktist jutustatud osad olid aga endistviisi toredad lugeda ja vürtsitatud Tyrioni mõnusa eneseirooniaga:
"... ja te ise valmistasite kõige suurema pettumuse"
"Ma olin äsja sündinud. Mida te minust lootsite?"
"Erakordsust" vastas mustajuukseline prints. "Te olite väike, kuid üle ilma kuulus. Me olime teie sündimise ajal Muinaslinnas ja kogu linn ei rääkinud muust kui Kuninga Käele sündinud ebardist ja sellest, mida säärane enne kuningriigile ennustada võib."
"Eks ikka nälga, katku ja sõda." Tyrion naeratas mõrult. "See tähendab alati nälga, katku ja sõda. Aa, ja talve ja pikka, lõputut ööd."
/---/
"...Püüa mitte silma torgata. Ma ei kahtle põrmugi, et Cersei saadab mehed sind jälitama. Sa võiksid endale teise nime võtta."
"Teise nime? Aga muidugi. Ja kui Näota Mehed mind tapma tulevad, ütlen ma: "ei, mina pole see mees, ma olen hoopis üks teine jubeda näoarmiga kääbus""
Uus ja väga huvitav vaatepunktitegelane oli Jaime Lannister, kes, nagu tema kääbusest vendki, toredaid enesevaatlusi läbi viis. Tegemist on sirgjooneliste soovidega asise sõjamehega, kelle soovide täitmise poole püüdlemine aga ühsikondlike normide ja saatuse keerdkäikude tõttu hirmsaid tegusid sooritama on pannud. Samas ei puudu tal ka omamoodi rüütliau ja arusaam õilsusest.
Kui ta lahkus jäi ülempealik üksinda valgesse ruumi istuma ja mõtisklema. Lillede Rüütel oli kurbusest Renly üle nii meeletu, et raius surnuks kaks oma rüütelvenda, kuid Jaimele polnud hetkekski mõttesse tulnud talitada samamoodi nende viiega, kes ei suutnud [tema poega] kaitsta. Ta oli minu poeg, minu salapoeg... Mis mees ma olen, kui ma ei tõsta seda kätt, mis mul alles on, et tasuda omaenese liha ja vere eest? Vähemalt ser Boros tulnuks küll ära tappa, lihtsalt selleks, et temast lahti saada.
Tore oli Jaime'i ja Brienne'i suhte arenemine ja Jaime'i maine tõusis nii minu kui kindlasti paljude teiste lugejate silmis tänu uhkele Brienne'i elu päästmise aktsioonile.
Draakoniprintsess Dany liin kogus raamatus tuure ja ka tema kasvas. Erinevalt Sansast ja Aryast, kelle mõttemaailm on heas vastavuses nende lapseeaga, on Dany märksa mõistatuslikum tegelane. Kõige võimsam stseen oli "Rikkumatute" vabastamistrikk. Sellel neiul on kuningannapotentsiaali küll. Ja tegelikult lõppes tema liin raamatus samasuguse tõekspidamiseni jõudmisega, kui kuningas Stannise omagi, kelle sõnad olid järgmised:
"Isand Seaworth on madalat päritolu, kuid ta tuletas mulle meelde, mis on minu kohus, sellal kui mina mõtlesin ainult oma õiguste peale. Ma püüdsin võita trooni, et päästa kuningriik, kuid ma oleksin pidanud püüdma päästa kuningriiki, et võita troon."
Stannise liinis (ja ka lindpriide liinis) häiris mind see Valguse Isanda teema - üks jumal ei tohiks nii vastikult võimas olla ja nii otseselt inimmaailma sündmusi mõjutada. See ei ole teiste jumalate järgijate suhtes aus ja tundub üldse kangesti sohitegemisena. Jumalate mõjutused ja märguanded võiksid ikka olla sellised toredalt hämarapärased ja kaudsed, nagu näiteks Vanade Jumalate poolt ürghuntide saatmine Starki pere lastele.
Vahimeeste elu Müüril põhjas kogus samuti hoogu ja tõi kaasa uhkeid lahingukirjeldusi. Nii Sami kui Joni vaatepunktilood oli nauditavad.
"Ma olen mõõk pimeduses," ütles Samwell Tarly. "ma olen vahimees müüridel. Ma olen leek, mis peletab külma, valgus, mis kuulutab koitu, sarv, mis äratab uinujad. Ma olen kilp, mis kaitseb inimsoo valdusi."
Sansa juuksevõrgu skeem jäi mulle ausalt öelda arusaamatuks, kuigi seda osa mitu korda üle lugesin. Kui keegi sellest hästi aru sai, siis palun mulle kommentaariumis seletada :) Sansast on muidugi kahju, tema soovis ainult ilusat ja rahulikku emandaelu, sellesse sõjamaailma ei sobi ta kohe üldse, nii nagu ta õde Arya ei sobinud rahulikku õukonnadaami ellu. Varem või hiljem tuleb tal oma arusaamast oma rollist maailmas ning oma unistustest loobuda ning saada kelleksi palju karmimaks ja hakkajamaks.
Sansa oli viimati näinud lund tol päeval, mil ta Talitndrust lahkus. Siis ei sadanud nii tihedalt kui nüüd meenutas ta. Kui Robb mind kaisutas, sulasid tema juustel räitsakad ja lumepall, mida Arya püüdis teha, lagunes ta käte vahel laiali. Oli valus meenutada, kui õnnelik ta oli sel hommikul olnud. Hullen aitas ta sadulasse ja ta läks teele, lumehelbed ümberringi keerlemas, et näha suurt laia maailma. Ma arvasin, et minu laul algab sellel päeval, aga see oli juba lõppemas.

*Postitusele lisatud pildil on Tuule kingitud 3D hundiga järjehoidja, mis sobis selle raamatu lugemise juurde nagu rusikas silmaauku.

Holly Black, Tithe (A Modern Faerie Tale)

2012-02-19T21:36:00.003+02:00

„Tithe“ on urban fantasy kategooriasse liigituv noorteromaan, kus fantaasiasutsu lisavad haldjad. Kui võrrelda seda raamatut näiteks Melissa Marri Wicked Lovely sarjaga, siis peab ütlema, et viimane on kordades halvem lugemine. Sarnasusi muidugi on – „21. sajandi muinasjutus põimuvad haldjaintriigid, surelike armastus ja iidsete reeglite ning tänapäevaste ootuste põrkumine“. Mõlemas raamatus tundub haldjarahvas olevat selline julm ja õõvastav kontingent, üksikute toredate eranditega muidugi.

Raamatu peategelaseks on 16-aastane Kaye, kelle elu just meelakkumine või lust ja lillepidu pole olnud. See lillepidu tundub küll olevat tema rokkmuusikust emal, kuid ka see lõppeb, kui ema peika Lloyd mingil seletamatul kombel väga vägivaldseks muutub. Pärast ebaõnnestunud tapmiskatset kolib Kaye koos oma emaga vanaema juurde tagasi. Kohta, kus Kaye on lapsepõlve veetnud koos haldjatest sõpradega ja teda on haldjajuttude tõttu imelikuks peetud. Raske elu on tüdrukut üksjagu karastanud, sest julgust ja ettevõtlikust tal jagub. Ilmselt seetõttu õnnestub tal päästa ka haldjasoost rüütel Roiben.

Nagu tänapäevastes noorsooromaanides (vt nt Canavani Musta Võluri triloogia, P.C ja Kristin Casti Öökoja sari) ikka, on ka Tithes homoseksuaalsuse teema sees:

“Yeah, the whole family knows. It's no big deal. One night at dinner I said, 'Mom, you know the forbidden love that Spock has for Kirk? Well, me too.' It was easier for her to understand that way.”

Mulle oleks meeldinud tegelikult, kui Cornyst oleks isegi pisut rohkem juttu olnud, aga ehk teises osas „Ironside“ saab see viga parandatud.

Kokkuvõttes. Täitsa tore ja originaalne lugu on. Kuigi on asju, millega sa ei tarvitse nõustuda (suitsetavad teismelised; lapsevanemad, kes käituvad ise kui lapsed; suhtumine hariduse omandamisse; vägivald jne), on see raamat ikkagi paganama hästi kirjutatud - sedasorti teos, mille hammustad õhtuga alla, pole küsimustki! Kui sulle siiski sellised pisut sünged raamatud ei meeldi, siis vist ei ole mõtet Tithet kätte võtta.

Filosoofiat: 2; Tapmist ja tagaajamist: 4; Romantikat: 4; Huumorit: 3; Võlumist ja maagiat: 3

(1=üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju; 5=põhjalikult)

Maria V. Snyder, Magic Study

2012-02-12T18:06:00.007+02:00

Et käimas on alles veebruarikuu teine nädal, siis lause „Parim raamat, mida sel aastal lugenud olen!“ ei mõju ilmselt nii võimsalt, kui seda oleks detsembrikuine tundepuhang. Aga vaatamata halvale ajastusele julgen siiski arvata, et „Magic Study“ puhul on tegemist lugemist vääriva raamatuga küll. No tõesti, seda ei juhtu just väga sageli, et ma mõne raamatu töö juurde kaasa võtan, et siis kohvipausi ajal seda pisutki lugeda saaksin.

Kuna teisest osast on raske niimoodi juttu teha, et ma esimese osa ("Poison Study") sündmusi liialt palju ei paljastaks ja keelatud informatsiooni ei annaks, siis tuleb postitus lühike. Pealegi on peamine eesmärk, st raamatu kiitmine, juba täidetud.

Õige pisut siiski. Yelena lõpetab komandöri toidudegustaatori töö ja alustab teekonda oma sünniriiki Sitiasse. Selliseks rännakuks on tal vägagi kaalukad põhjused. Vaatamata ohtliku ameti mahapanemisele, on Yelena elu aga jätkuvalt väga huvitav (kohati võib tunduda, et ehk isegi liiga huvitav). Kui te mind ei usu, siis peategelane ise arvab asjast nii: „Despite having to worry about poison in the Commander´s food, I began to think life in Ixia had been easier.“

Vanad toredad tegelased ei kao ka teises osas kuskile, küll aga lisandub uusi värvikaid tegelasi. Kusjuures mitte kõik neist pole inimesed. Yelena suureks sõbraks saab näiteks üks hobune.

“The horses know where to go.”

“It´s certainly not a military strategy I would use, but I´ve learned that the south uses its own strategy. And, strangely enough, it works.”

Snyderi kirjutamisstiil meeldib mulle väga. Tõsi, romantilistest hetkedest ei meeldi talle vist väga kirjutada. Eriti just esimest osa lugedes oli kohati tunne, et „katsume nüüd selle kohustusliku stseeniga võimalikult kiiresti ühele poole saada“. Aga ikkagi – lugege ise :)

Ben Aaronovitch, Rivers of London

2012-02-07T14:13:00.002+02:00

Peter Grant on Londoni politsei nooruke politseikonstaabel, kelle kõige suurem hirm on see et ta määratakse tööle Case Progression Unit’sse, mis tegelikkuses tähendab, et sinus ei nähta potentsiaali tegeliku politseitöö tegemiseks ja sind lükatakse kuhugi umbsesse keldrikorruse kabinetti koos hirmsa hulga paberitega ja püütakse unustada nii ruttu kui võimalik. Üritades endale ja ülemustele tõestada, et ta siiski on tõeline politseinik, ei pööra ta selga kui värske mõrvapaiga perimeetrit valvates üritab ta tähelepanu köita arglik kummitus kes annab kirjelduse värskelt asetleidnud mõrva kohta. Treenitud politseinikuna on ta samas skeptiline igasugu üleloomulike nähtuste suhtes ja seetõttu ei rutta ta antud tunnistuse üksikasju ka oma ülemustega jagama. Hiljem antud paigale naastes üritab ta uuesti kummitusega kontakti leida ja siis astub ta juurde keegi võõras härrasmees.

- What are you doing here
- Chasing ghost
- Anyone particular?
- Nicholas Wallpenny
- Interesting. Whats Your name and address?
- And who might you be asking?
- Detective Nightingale
- Sorry sir. Constable Peter Grant
- Carry on constable

(see ja järgnevad on mälu järgi ligikaudsed tsitaadid)

Veidi hiljem määratakse Peter enda kergenduseks mitte administratiivtööle vaid detektiiv Nightingale alluvusse, kellega tal oli juba võimalus öösel kohtuda.

- Do ghosts exist?
- You saw one. Dont you know?
- I am waiting for confirmation from senior officer
- Yes they exist
- Damn

Selgub, et detektiiv Nightingale on ühtlasi ka Inglismaa viimane võlur. Võlukunst ja hulk üleloomulikke olendeid tõepoolest eksisteerivad, aga enamus avalikkusest sellest midagi ei tea. Politseis ja kõrgemates valitsusringkondades on teadmine sellest väga limiteeritud hulgal inimestel.

- So You are a wizard?
- Yes
- Like Harry Potter?
- No
- Whats the difference?
- I am not fictional character

Kuna Peter Grant juba kummitusi näeb, siis ilmselt on tal ka eeldusi võluriks saada ning lisaks detektiiv Nightingale alluvuses politseitöö tegemisele asub ta ka võluriõpilase rolli täitma. Lisaks hakkab ridamisi aset leidma hulk ilmselgelt üleloomuliku jõu poolt toime pandud mõrvu, mida siis peategelased peavad lahendama hakkama. Vahelduseks pakutavas kõrvalliinis on omavahel vaenujalale sattunud Mamma Thames ja Papa Thames koos oma hulga veenümfidest järglastega ning ülemus palub Peteril see olukord ära lahendada ja nende vahel uuesti vaherahu sobitada.

Tegu on sarja avaosaga ja minu arust päris laheda looga. Tegevus toimub Londonis ja kuna päris palju fakte puistatakse Londoni geograafia ja ajaloo kohta, siis ilmselt Londonit tundval inimesel on see lisaboonuseks. Samuti on seekord huvitav inimeste rassilise mitmekesisuse aspekti sisse toomine – Peter ise on mulatt kelle ema on „suguluses poole Sierra Leonega“; Mamma Thames on pärit (kui mu mälu ei peta) Nigeeriast ja temalt teene saamiseks sobib suurepäraselt altkäemaks autotäie Nigeeria õlle näol. Üldse on põhitegelased mõnusalt mitmekesised ja värvikad, kuigi esineb ka väikesi usutavuse apsusid – näiteks Peter, kes muidu on kogu maailma suhtes politseiametnikule omaselt skeptiline ja ettevaatlik, ilmutab vahel ka veidi kummalist kergeusklikkust ja kergemeelsust kui asi puudutab maagilisi olendeid. Maagiaga vähemalt avaosas liiga palju ei tegeleta, lugeja õpib seda tundma koos noorukese konstaabliga tilkhaaval, mitte ei visata ülepeakaela sisse. Kuna konstaabel on ennekõike skeptiline ja ratsionaalne inimene, siis üritab ta ka maagiale selle avaldumisvormides ratsionaalseid (st teaduslikke) selgitusi leida ja üldjuhul tuleb tal see päris usutavalt välja. See omakorda piirab ära ka maagia võimalused – jõudu ja ainet ei saa luua eimillestki, saab ainult muuta ta vormi. Näiteks kui inimese nägu muuta, siis võlujõuga nihutatakse ta lihased ja luuosakesed füüsiliselt paigalt ära, mis aga tähendab et loitsu lõppedes langeb ta nägu sisuliselt kokku kuna vana luustruktuur seda enam ei toeta. Ei ole ilus.

Kui üritada veel midagi kritiseerida, siis ehk kohatist põgusat ebaühtlust, mõned tempovääratused linnakirjelduste puhul (kuna ma linna ei tunne siis mulle nad palju ei anna, Londoni elaniku jaoks on nad võibolla tähendusrikkamad) ja veidi ülejäänud stiilist välja langevat lõpplahendust – kui varem oli kogu konstaabli tegevus suuresti kaalutletud ja sellest hoolimata tagasilöökidega vürtsitatud, siis lõpp tuli tema jaoks üsna võõral territooriumil ootamatult kergesti (ja paari kummalise kokkusattumuse ootamatul toel – näiteks Mamma poolt varem antud oluline infokild olukorras kus ta ei oleks saanud/pidanud teadma hoopis teises tegevusliinis tulevikus aset leidvat sündmuskäiku).

Kokkuvõttes julgen soovitada ehk eriti inimesele, kes muidu igapäevaselt suur fantaasiakirjanduse lugeja ei ole ja tahab sujuvat sissejuhatust teemasse.

Huumor – 4

Romantika – 3

Action – 5

Maagia – 3

Maggie Stiefvater "The Scorpio Races"

2012-02-07T10:37:00.004+02:00

Maggie Stiefvateri loomingu austajatele on välja pakkuda uus maiuspala - libahuntide ja haldjate kõrval on Stiefvater ette võtnud Iiri mütoloogias tuntud merest tulevad müstilised ja tigedad inimsööjahobused.

Pisikesel ja kivisel Thisby saarel elab vaid 4000 inimest, kuid igal sügisel täitub saar turistidega - just siis leiavad aset kurikuulsad hobuste võiduajamised, kus ratsudeks kasutatakse merest väljuvaid maagilisi hobuseid, keda nimetatakse capall uisce. Võiduajamised on väga ohtlikud, sest tohutu kiired ookeanihobused mitte ainult ei ihka tagasi lainetesse, vaid tirivad meelsasti kaasa ka ratsaniku, kes hästi hobusele lõunasöögiks passib. Iga võiduajamine toob kaasa mitmeid surmajuhtumeid.

Kõige parem merehobuste tundja on igipõline saarepoiss Sean Kendrick, orb, kelle legendaarsest ratsutajast isa aastaid tagasi samuti võiduajamistel surma sai. Sean on võiduajamised oma lemmikhobusel Corril võitnud neli korda. Kahjuks pole Corr tegelikult tema oma, vaid hoopis saare kõige jõukama hobusekasvataja oma, kelle heaks Sean juba aastaid töötanud on ning kelle poeg osava hobusepoisi peale kangesti kade ja kuri on.

Saare põhiatraktsioonist, võiduajamistest, ei tea suurt midagi kaluriperest pärit tüdruk Puck, kelle vanemad peret meelega muust rahvast ja saareelust lahus on hoidnud. Puck on särtsakas, hakkaja ja tige nagu merehobused. Kui hobused Pucki vanemad nahka panevad, otsustab tüdruk vanema venna mandrile mineku edasilükkamiseks oma pisikese poniga merehobuste võiduajamistega liituda. Ainuke naissoost osavõtja ning pisike poni raevukate merehobuste vastu - konkurendid peavad neid lihtsalt lõunasöögiks. Aga alahinnata ei tasu ühtegi vastast.

Olemata ei jää ka romantiline liin Pucki ja Seani vahel. Aga sellega tuleb kõvasti üle poole raamatu oodata. Stiefvateri raamatutele omane rahulik tempo on siin eriti rõhutatud, ilmselt eesmärgiga lasta lugejal põhjalikult saare tuulisesse ja metsikusse atmosfääri sisse elada.

Üldiselt mulle meeldis, kuigi vähem, kui teised Stiefvaterid. Põnevust oli vähem kui Shiveri sarjas ja vaimukaid dialooge palju vähem kui Ballad-sarjas. Kodulehelt lugesin, et Stiefvater ise peab seda oma parimaks raamatuks. Nii et võibolla ma lihtsalt ei oska hinnata. Lugeda igatahes tasub, originaalne ja mõnusalt sünge õhustikuga lugu. Toredaks üllatuseks oli autori autogramm neti kaudu tellitud raamatu tiitellehel.

(5 palli süsteemis)

Maagiat - 1
Romantikat - 4
Actionit - 3
Nalja - 0

Rachel Caine, Glass Houses (The Morganville Vampires)

2012-01-29T15:56:00.001+02:00

Olgu kohe öeldud, et pärast paari peatüki läbilugemist oli tunne, et viskan raamatu käest. Ei, kirjutamise stiilil polnud ju midagi viga, selline küllaltki ladus jutt, aga mis sisu! 16-aastane Claire Danvers on esimesi päevi kolledžis kusagil Morganvilles ja jääb seal üsna pea hambusse ühele tõeliselt vastikule Monicale ja tema kambale. Ausalt öeldes ei ole ma kunagi uskunud päriselt ka mõttesse, et sellised bitchid nagu see Monica üldse olemas on, aga ilmselt olen ma selles küsimuses lihtsalt naiivne. Aga see selleks. Kuigi Claire´i elu on tõsises ohus ja sõna otseses mõttes tahetakse teda korduvalt ära tappa, siis ei astu ta mingeidki mõistlikke samme, et hädaohtu vältida – pigem vastupidi. Ma ei saa aru, kuidas saab selline tark tüdruk (kes vabalt ka Yale´is võiks studeerida, kui vanemad seda lubaksid) käituda nii lollilt! Selgitused, mida kirjanik meile Claire´i suu läbi anda püüab, ei veena mind küll absoluutselt.
Ja siis on seal veel sellised laused nagu:
"What normal girl loved physics? Abnormal ones. Ones who were not ever going to be hot. And face it, being hot? That was what life was all about." Möh. Ma olen ilmselgelt kusagilt kuu pealt pärit.

Aga kui katsuda siiski üle saada tundest, kui ebaloogiline kogu see lugu on, siis läheb lugemine libedasti ja lõpuks võib-öelda, et raamat isegi meeldib. Kõrvalosatäitjad on täitsa huvitavad ja teismelise tütarlapse esimesest suudlusest kirjutati nii armsasti. Nii et ma tean, et tegelikult loen ma teise osa ka läbi. Nii kummaline kui see mulle endale ka ei tundu.

Filosoofiat: 2; Tapmist ja tagaajamist: 5; Romantikat: 3; Huumorit: 3; Võlumist ja maagiat: 1 (võib-olla midagi oli, aga mulle hetkel nagu ei meenu)

(1=üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju; 5=põhjalikult)

Mats Strandberg & Sara Bergmark Elfgren, RING. 1. osa

2012-01-27T21:39:00.005+02:00

Täna Varraku kodulehel kolades hakkas silma selline raamatututvustus:

„Engelsfors. Kaunis nimi, mõttetu linn. Selle ümber sügavad laaned, kuhu inimesed tihti ära eksivad ja jäljetult kaovad. Ühel ööl, kui kuu on värvunud salapäraselt punaseks, satuvad kuus teismelist tüdrukut vanasse linnaparki. Neil pole midagi ühist. Nad ei tea, kuidas nad sinna jõudsid või miks nad seal on, kuid üksteiseta nad ellu ei jää. Maailma lõpp algab Bergslagenis.
„Ring“ on kogu maailmas laineid lööva noorte fantaasiatriloogia esimene osa.“

Eestikeelne raamat peaks ilmuma veebruarikuus. Amazon.com näitab, et „The Circle“ ilmub 24. juulil 2012. Netis surfates sain selgeks, et teine osa „Fire“ peaks tulema aastal 2012 ning kolmas osa „The Key“ 2013. aastal. Ja juba räägitakse, et see oleks suurepärane materjal ka Hollywoodi filmi jaoks.

Mõned toredad arvustused leidsin ka:

"The other day I got the teenage novel The Circle in my hands. It’s the first part of a trilogy. All teen age books has to be a series – it enables the youngsters to identify themselves from one book to the other. And The Circle is about magic. Naturally. And about teenagers in a small town. “We have heard it before” I muttered to myself and started to read. And I was totally fu…ing blown away.
With The Circle these two authors, Mats Strandberg and Sara Bergmark Elfgren, step right into the rather solitary parnassus where the prime Swedish contemporary writers have their home. I have never read a novel for adults that so smoothly reconciles the literary temperaments as The Circle does. Many authors have indeed tried, but moralism has always made them trip on the goal line. I am full of admiration for this skillful, passionate and engaging craftsmanship. And as one sais in situations like this: This is going to be BIG."
Dagens Nyheter

"Apart from the frames which come with the genre, nothing is predictable in this book."
Västerbottens Folkblad

"The authors know how to write a really exciting story. The slightly eerie atmosphere quickly moves over to pure terror, when the witches realize that the whole world’s existence is threatened and that they are not safe. The Circle is a novel that surprises - again and again. I skip both dinner and sleeping in order to know how it goes. All up until the last pages. Then I read very slowly so it won’t end. "
Södermanlands Nyheter

Mulle tundub, et asi vääriks lugemist.

Maria V. Snyder, Poison Study

2012-01-27T19:40:00.004+02:00

Täna öösel lugesin ma poole ööni raamatut - Maria V. Snyderi "Mürgiõpetust". Ja tuleb tunnistada, et ega ma ennem magama ei läinudki kui raamatu loetud sain.

Peategelane, 19-aastane Yelena, on kindral Brazelli ainsa poja tapmise eest veetnud aastajagu päevi vanglas (ja mitte sellises tänapäevases euronormidele vastavas kohakeses, vaid ikka tõelises piinakambris, kus vange koheldakse ebainimlikult, julmalt ja inimväärikust alandavalt). Hukkamispäeval (sest Ixia on riik, kus mõrva eest karistatakse avaliku poomisega) viiakse ta komandör Ambrose´i nõustaja Valeki juurde, kes teeb talle ettepaneku hakata komandöri uueks toidu degusteerijaks, sest vana degustaator on hiljaaegu surnud. Tegemist on eluaegse tööga ja degusteerija eluaeg neil päevil just väga pikaks ei kujunenud. Juba koolitus võis olla surmav, sest kuidas muidu identifitseerida mürki komandöri toidus, kui sa ei tea, kuidas see maitseb. Niisiis, Yelenale tehakse ettepanek.

„What shall I tell the executioner?“ Valek asked.
„I am not a fool.“

Ja nii saab Yelena oma õnnetule elule pisut pikendust. Ja raamatu seiklused algavad.

Tegelased on huvitavad (ja mitte ainult peategelased, vaid ka nö abipersonal). Yelena on sümpaatne, nutikas ja tubli. Valek on tark, salapärane ja tema kohta meeldis mulle järgmine Yelena mõte: “Reading Valek´s true mood was like trying to decipher a foreign language.” Tõeliselt muhedad tegelased on sõdalased Ari ja Janco - dialoogid nende vahel ja nendega olid mõnusalt humoorikad. Aga ka vaenlased pole lollid ja saamatud. Kindral Brazell, kes poja mõrvarit iga hinna eest tappa püüab, teeb Yelena jalgealuse ikka päris tuliseks. Ja siis on veel naaberriigist Sitiast pärit võlurid. Ühesõnaga, vastaseid ei alahinnata. Noh, mõned erandid välja arvata:

“The guards glanced at each other again. I was beginning to suspect they had only one brain to share between them.”

Lugu on huvitav ja kiire. On nii poliitilisi intriige, nauditavaid võitlusstseene, reetmist, romantikat ja maagiat. Tasub lugemist küll.

Huvitav kokkupuude tänapäevase maailmaga oli ka. Rand, lossi kokk, räägib Yelenale kohvist:

“You´re too young to remember, but before the takeover, we imported this absolutely wonderful drink from Sitia. When the Commander closed the border, we lost an endless list of luxury items. Of all those, I miss coffee the most.”
“What about the black market?” I asked.
Rand laughed. “It´s probably available. But there´s nowhere in this castle that I could make it without being discovered.”
“I´ll most likely regret asking you this, but why not?”
“The smell. The coffee´s rich and distinct aroma would give me away. The scent of brewing coffee can weave its way throughout the entire castle.”

Mmm, lähen kohe tassikest kohvi tegema...

Filosoofiat: 3; Tapmist ja tagaajamist: 5; Romantikat: 3; Huumorit: 3; Võlumist ja maagiat: 4

(1=üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju; 5=põhjalikult)

Terry Pratchett ja Neil Gaiman, Head ended

2012-01-21T12:30:00.004+02:00

Nagu eestikeelse raamatu kolmeteistkümnendalt leheküljelt lugeda võib, on „Head ended“ Jutustus teatud Kindlatest Sündmustest, mis leiavad aset inimkonna ajaloo viimasel üheteistkümnel aastal, täpses vastavuses „Agnes Nutteri soodsate ja täpsete ettekuulutustega“. Koostanud ja toimetanud Terry Pratchett ja Neil Gaiman, kelle lisatud on ka Õpetliku Iseloomuga Märkused ja Targad Juhised.

Viimnepäev on lähedal ja kurjuse väed lasevad sündida antikristusel, kes aga eksituse tõttu täiesti tavalise poisslapsega vahetusse läheb ja seetõttu põrguvägede vaateväljast kaob. Eksitust ei märgata enne, kui päris viimased päevad käes ja sellest sündiv segadus on totaalne.

Minu lemmik oli madu. Tema nimi oli Crawly, kuid ta kavatses selle peatselt ära muuta. Ta leidis, et see ei sobi talle üldse. Ja tõesti, kui saabus 11 aastat varem, siis oligi ta nimeks Crowley. Üksiti oli ta ka deemon ning ingel, kes mitte ei langenud, vaid lonkis aeglaselt alla. Ja tegelikult ei mõelnud ta eriti ka deemonlikke mõtteid.
Tal oli kell, mis oli valmistatud sellisele rikkale süvameresukeldujale, kes tahab vee all teada, mida näitab kell kahekümne ühes pealinnas üle kogu maailma. See oli valmistatud Crowley tellimusel. Üheainsa eksemplari tellimine oli kohutavalt kallis, aga ta võis seda endale lubada. See kell näitas aega maailma kahekümnes pealinnas ning veel ühes pealinnas Kusagil Mujal, kus kell näitab alati üht aega, ja see aeg on Liiga Hilja.
Ta sõitis 1926. a musta Bentleyga, millel oli algusest peale olnud vaid üks omanik, ja see omanik oli Crowley. Auto kassetmakist tuli „The Best of Quueni“ muusikat (kuna kõik kassetid, mis jäetakse autosse kauemaks kui kaheks nädalaks, moonduvad „The Best of Queeni“ kogumikeks). Nii juhtuski, et kui ta soovis Bachi (aga oli nõus ka The Travelling Wilburysega), siis laulis Freddie Mercury hoopiski All we need is, Radio Gaga.
Ühesõnaga Harmagedon oli tulekul. Ja Crowley ei saanud sinna midagi parata. See pidi toimuma Tadfieldis. Või vähemalt sealt algama. Pärast pidi see toimuma igal pool. Ning Crowley oli põrgus mustas nimekirjas. Mitte et põrgus üldse teist värvi nimekirju oleks. Kõik oli must, sünge ja hirmus. Tunneli lõpust ei paistnud valgust – ja kui paistiski, siis tuli see lähenevast rongist. Lugu oli naeruväärne. Äratapmine oli viimane, mida tal praegu tarvis oli. See tähendaks hirmsal kombel selgitusi. Ega uusi kehasid niisama lihtsalt välja jagatud; asjamehed tahtsid alati teada, mis vanast on saanud. See oli sama hea kui uue pliiatsi väljanurumine iseäranis tigedalt meelestatud varustusosakonnalt.

Filosoofiat: 3; Tapmist ja tagaajamist: 5; Romantikat: 3; Huumorit: 5; Võlumist ja maagiat: 3

(1=üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju; 5=põhjalikult)

George R. R. Martin "Kuningate heitlus"

2012-01-17T19:15:00.004+02:00

Jätkan siin vaikselt Jää ja Tule laulu seeriaga ning olen nüüdseks lõpetanud teise osa "Kuningate heitlus" kaks eestikeelset raamatut. Tõlkega (tõlkija Mario Kivistik) olen endiselt väga rahul ja kavatsen kolmanda osa ka eestikeeles ette võtta. Eks siis edasi näis, kas maldan järgmiste osade tõlkeid oodata või lähen inglise keelele üle.
Minu lemmikliiniks oli selles raamatus 10-aastase kõrgest soost tüdruku Arya osa - tema kõikumine erinevate rollide vahel - kas lammas külaelanikest vangide karjas, hiireke lossiteenijate hulgas või igast poisist julgem ja hakkajam veetantsija, kes ühe sosinaga oma vaenlasi surmata või kindlusi vallutada võis. Märkimisväärne oli ka tema vastutustunne juhuslikult tema kaaslasteks saanud orvupoiste ees. See, ja poiste järgnemine Aryale isegi siis, kui nende enda sisetunne vastupidist ütles (näiteks Harrenhalist lahkumisel) näitab Arya tugevat liidrisoont. Arya liitlase Jaqen H'ghari tegelaskuju oli lummavalt ohtlik ja samas sümpaatne. Arya teod raamatu lõpus Harrenhalist lahkumisel olid jahmumapanevad (miks ta lihtsalt isand Boltonile ei rääkinud, kes ta on, vaid oma venna liitlastele kallale läks?), kuid seletatavad tema üleelamistega, mis erilist põhjust kellegi vähegi võõrama usaldamiseks talle ei andnud - tulebki enda eest ise seista, kellegi abile loota ei saa. Huvitav kontrast tema vanema õe Sansaga, kes aina ootab oma päästmist, kasvõi joodikust kojanarri poolt.

"Kuhu Sõnn jäi?" küsis Lommy.
"Ta võeti kinni," sosistas Arya. "Me peame ta ära päästma. Soe Pirukas, sa pead mind aitama. Me hiilime sinna ja tapame valvurid ära ja siis teen ma ukse lahti."
Soe Pirukas ja Lommy vahetasid pilgu. "Palju neid on?"
"Ei oska öelda," tunnistas Arya. "Vähemalt kakskümmend, aga ukse juures on ainult kaks."
Soe Pirukas paistis olevat nutu äärel. "Me ei saa kahekümne vastu."
"Sa pead ainult ühega hakkama saama. Mina tapan teise ja me laseme Gendry välja ja teeme sääred."
"Me peaksime alla andma," ütles Lommy. "Lähme lihtsalt sinna ja anname alla."
Arya raputas tõrksalt pead.
"Siis las ta olla, Arry," anus Lommy. "Nad ei tea, et meie ka siin oleme. Kui me peidus püsime, lähevad nad ära, sa ju tead. Meie pole süüdi, et Gendry kinni võeti."
"Sa oled rumal, Lommy," ütles Arya vihaselt. "Sa sured, kui me Gendryt ära ei päästa. Kes sind kandma hakkab?"
"Sina ja Soe Pirukas."
"Kogu aeg, ilma et keegi veel aitaks? Me ei tule sellega toime. Gendry oli meist kõige tugevam. Igatahes on mul kama, mida sa ütled, mina lähen teda välja päästma." Ta vaatas Soojale Pirukale otsa. "Kas tuled kaasa?"
Soe Pirukas vaatas Lommy, siis Arya, siis uuesti Lommy poole. "Tulen," sõnas ta vastumeelselt.
"Lommy, sina hoia Nirki siin kinni."
Poiss haaras tüdrukutirtsul käest ja tõmbas ta enda ligi. "Aga kui tulevad hundid?"
"Anna alla," soovitas Arya.

Jätkuvalt pakkus naudingut ka kääbus Tyrion Lannisteri liin - tema tõusmine riigi sisuliseks valitsejaks, üliosavad manipulatsioonid kuninganna Cersei ja teiste võimumeestega toimetulekul ja tema keeruline sisemaailm. Vahepeal tekkis mul küsimus, miks temasugune suhteliselt paigas õiglustundega ja arukas mees oma jabura ja julma perekonna eest võitleb? Vastasin endale, et perekond on ju midagi, kuhu ta sünnist saati on kuulunud ja isa ning vanem õde-vend ilusad ja võimsad eeskujud, kelle heakskiitu ta alati on soovinud pälvida ning kellele sarnaneda. Ometi on selge, et just tema kääbuskasvu probleem on ta teistest pereliikmetest nõnda palju paremaks inimeseks teinud - suur võim ja silmipimestav ilu nähtavasti Lannisteride iseloomuomadustele just head mõju pole avaldanud.

"Pod, jäta meid omavahele," sõnas Tyrion. "Kui just isand Petyr keelekastet ei soovi?"
"Tänan, ei." Pisinäpu näol välgatas talle omane pilklik naeratus. "Kõnekäänd ütleb, et kui kääbuse seltsis jood, siis kõnnid ärgates Müüril. Must rüü toob esile mu ebaterve jume."
Ära muretse, kulla isand, mõtles Tyrion, sinu jaoks on mul plaanis midagi muud kui Müür. Ta võttis istet patjadega üle külvatud kõrge leeniga toolil ja ütles: "Te näete täna väga tore välja, isand."
"Te solvate mind. Ma püüan iga päev tore välja näha."

Üks väike õukonnasuhtluse viisakuse näide veel, stseen kuninga nõukogu kohtumisest Musta vennaskonna esindaja ser Allyseriga:

"Armas ser Allyser," pomises Varys, "ärge mõelge meist liiga halvasti. Praegusel rahutul ja heitlikul ajal püüavad väga paljud meie Joffrey tähelepanu."
"See on rahutum, kui te arvata oskate, eunuhh."
"Tema juuresolekul ütleme me tema kohta isand eunuhh," suskas Pisinäpp.

Sümpaatseks oli kirjutatud ka Sibularüütli ser Davose tegelaskuju, kuid tema jälgitavas kuningas Stannise tegevusliinis figureeriv maagiaharrastajast Punane Preestrinna häiris mind väga - maagia abil vaenlastest lahtisaamine tundus täielik sohitegemine, ka kirjaniku poolt, ning minu jaoks täiesti vastuoluline Stannise isikukirjeldusega - kuidas sellised häbiväärsed salamõrvad talle üldse vastuvõetavad said olla?

Vähem suutsin ma mõista ka emand Catelyni hingeelu - kaks pisikest last ootavad kodus, üks neist raskelt vigastatud, ja ema jobutab mööda kuningriiki ringi ja ajab riigiasju!

Theon Greyjoy liin oli muidugi kõige vihaleajavam. Ühelt poolt oli tema auahnus ja meeleheitlik soov ennast tõestada küll mõistetav, kuid tema teod oma kasuperekonna suhtes täiesti uskumatult andestamatud. Kas tõepoolest oli tema südametunnistus ja lojaalsustunne niivõrd põhjalikult kihva keeratud seoses lapsepõlvetraumaga, kui ta oma kodust pantvangina võõraste keskele kasvama viidi? Üks üsna rumal poiss oli ta pealekauba, ma ei saanud aru, mida ta selle lastetapmismanöövriga saavutada lootis peale vältimatu lolliksjäämise pisukese edasilükkamise.

Brani liin hakkas mulle enam huvi pakkuma pärast Meera ja Jojen Reedi tegelaskujude saabumist, nendest mõistatuslikest ja tarkadest lastest tahaks kindlasti veel lugeda.

Printsess Dany liin oli minu jaoks igavam ja jäi sündmuste keerisest liiga kaugele, kogu aeg ootasin, millal mind tagasi põhja lastakse. Märgiksin aga ära minu jaoks sümpaatse mõttekäigu Dany poolt - ühena vähestest trooninõudlejate hulgast mõtleb ta ka sellele, et ei tahaks oma riiki endale musta maa ja mahanotitud lihtrahva arvelt võita vaid sooviks ikkagi riiki õitsengut ja rõõmu tuua. Enamike ülikute jaoks on lihtrahva tapmine ja nende kodude põletamine lihtsalt vahend teiste ülikute häirimiseks ja nende ressursside hävitamiseks. Eriliselt ja üllatavalt leebena, ja seetõttu justkui natuke totakana, on esile toodud isand Edmure Tully käitumine, kes külanaised ja -lapsed sõja eest oma kindlusesse varjule laseb - nüüd tolgendavad teised igal pool jalus ja piiramise korral nõrgendavad kindlust lisasuudena, mida toita vaja.

Jon Snow müüritagune liin meenus mul siin veel kõige viimasena. Eriliste lemmikute hulka seega ei kuulu, aga tundub, et edaspidi läheb tema elu aina põnevamaks.

Niisiis on kogu maa sõjas ja laastatud, võimu pärast heitleb hulk kuningaid, arvatavad liitlased ründavad üksteist selja tagant ja kõige selle taustal on vaesunud ja tühjaks põletatud maadele laskumas palju aastaid kestev talv. Sünge, julm, kaasahaarav, teravmeelne lugu.

The Outcasts, John Flanagan

2012-01-06T13:47:00.002+02:00

John Flanagan; Brotherband series vol 1, The Outcasts

John Flanagani eelmist sarja Rangers Apprentice olen ma siin juba kommenteerinud. Tegu on niisiis rohkem seiklusjutu või alternatiivajalooga, kui puhta fantaasiakirjandusega – sest üleloomulikke olendeid ja võlujõudu neist raamatutest ei leia. Kui jätkata sellest, et mida need raamatud ei ole, siis kindlasti ei ole nad suurem asi lugemine ka romantikalembestele. Kui Rangers Apprentice sarja hilisemates osades mõned kallistused ja musud juba olid, siis käesolevas raamatus on kogu naissugu kuskil taustal, eriti neile sõna siin ei anta. Raamat ei ürita olla ka midagi eepilist, samas ma ehk päris lennujaamakirjanduseks seda ei loeks, natuke ikka rohkem on autor nende kallal vaeva näinud.

Maailm, kus tegevus toimub, meenutab kangesti meie enda oma – eelmise sarja tegevus toimus Araulenis mis oli väga sarnane Inglismaaga, vahepeal eksleti kauges ja võõras Nihon-Ja’s mis oli sarnane Jaapaniga, lisaks kohtame inimesi keda võiks pidada araablasteks, keltideks, prantslasteks jne jne. Nimed on küll veidi muudetud aga inimesed ja kultuurid on äratuntavad.

Uue sarja tegevus toimub Skandias, ajaliselt paralleelselt eelmise sarja viimaste osade toimumisega. Skandid on viikingid – suured, tahumatud, sarviliste kiivritega, nad sõuavad oma laevadega ringi ning rüüstavad teiste riikide rannakülasid. Siit leiame ka juba ühe tuttava tegelase – nende juhi ehk oberjarl Erak’i.

Peategelaseks on selles loos aga 16 aastane noormees Hal. Ta isa oli lugupeetud sõdalane, kes paraku ühel retkel surma sai. Ta ema on endine ori, Araulenist juba tüdrukupõlves Skandiasse toodud ja sinna paika jäänud. Lisaks kuulub perekonda Thorn, vana ühe käega sõdalane kelle elus paljugi on viltu vedanud ja kes Hali aidates nüüd oma elule uue mõtte on leidnud. Segaverelisena on Hal kergema kondiga kui teised sama vanad noormehed, samuti ei tähenda ta segane päritolu just automaatset omaksvõttu teiste hulka.

Kui Skandia noormehed saavad 16 aastasteks, siis korraldatakse neile omamoodi kolmekuulised sõjameheks olemise kiirkursused. Nad jagatakse kuni 10 liikmelisteks salkadeks (brotherband) mis sel perioodil koos elavad ja treenivad ning omavahel võistlevad erinevates füüsilist vastupidavust, võitlemisoskust, navigatsiooni ja seilamist nõudvates ülesannetes. Seekord on poisse 28. Juhtub nii et paar karismaatilisemat kuju koondavad enda ümber kumbki 10 liikmelise grupi ja üle jääb 8 väljatõugatut keda keegi oma gruppi ei valinud. Tegu on suht kirju seltskonnaga, kellel esmapilgul ei tundu olevat mingit võimalust teiste, arvukamate ja füüsiliselt suurematest ja tugevamatest poistest koosnevate gruppide vastu saamiseks. Edasi kulgebki raamat suuresti sellel rajal, kuidas esialgu vastumeelselt oma grupi juhiks pandud Hal nende puudustest üle saab ja nutikust kasutades esmalt oma grupi ja siis ka suure osa nii noorte kui vanade skandide lugupidamise pälvib. Muidugi ei puudu raamatust ka verivaenlane ja raamatu lõpus tehakse kenasti sissejuhatus ka järgmisse osasse, mis tõotab tulla vähemalt sama pingeline.

Kokkuvõttes korralik, tempokas ja noortepärane seiklusjutt, julgen soovitada.

Action 5
Thriller 2
Romantika 0
Maagia 0

Aasta elamus

2012-01-02T08:59:00.004+02:00

Head uut lugemisaastat kõigile! Loodame, et saabuv draakoniaasta toob eriti rikkalikult fantaasiajuttude elamusi. Nagu aasta tagasigi, heitsin mõttes pilgu aasta jooksul loetud fantaasiajuttudele - aasta on olnud tõepoolest suurepärane. Sain esialgse loendamisega kokku, et lugesin 2011. aastal 28 uut fantaasiaraamatut. Esikoha nende hulgast annan Maggie Stiefvateri Mercy Fallsi libahunditriloogiale. Aga selle järel tungleb trobikond teisi - Martin Millari libahundid, Kristin Cashore Graceling ja Fire (no millal see Bitterblue ometi ilmub!), Maria Snyderi Inside Out, Richelle Meadi Bloodlines...
Möödunud aasta muutis tänu tele-ekraniseeringule taas päevakohaseks George Martini Jää ja Tule laulu seeria - olin arvatavasti üks paljudest, kes sarja alles nüüd lugema hakkas. Tituleeriksin Martini sarja enda jaoks aasta üllatajaks - tegemist pole sugugi nii karmi ja pimeda ja sünge looga, kui arvasin ja mistõttu ma seda senini polnud söandanud lugeda. Mitte et karmust ja süngust poleks, aga on ka helgemaid momente ja huumorit ja peadpööritavaid seiklusi ja isegi karjade kaupa väikseid printsesse, kes igaüks omaette seikleb (Arya, Sansa, Dany).
Milline oli teie uhkeim lugemiselamus möödunud aastast?

Kääbiku film

2011-12-22T08:58:00.003+02:00

Uus ja päris uhke treiler on siin. Kinos järgmisel detsembril!

Uuel ringil

2011-12-21T13:53:00.003+02:00

Seoses jõulueelse kiire ajaga on pea kuidagi ülekoormatud olnud ning pole olnud jaksu uusi fantaasiaraamatuid ette võtta. Seevastu olen suure naudinguga õhtuti enne magamaminekut taaslugenud mõnd vana lemmikut - kõigepealt Collinsi Näljamängude esimest raamatut ja nüüd hakkan lõpetama Rowlingi Potteri-sarja kolmandat osa (mis koos neljandaga on minu jaoks kogu sarja pärlid). Collinsit lugesin kolmandat korda, Azkabani lugu on aga küll juba suht loendamatul ringil. Kuidas teiega on, kas harrastate ka raamatute mitut ringi lugemist? Millised fantaasiaraamatud on kõige sagemini uuesti tee teie öökappidele leidnud?

Nõidade sõda

2011-12-08T12:13:00.005+02:00

On üks raamat (või õigemini sari), mis on mu hinges juba terve aasta. Ma olen alati mõelnud, et peaks selle raamatu uuesti Kadrilt laenama ja siis siia postitama, kuid kuna ma selle mõtteni kuidagi jõudnud, ei ole, siis tuleb seda teha mälu pealt.
Kokku siis kolm raamatut:
1. Emahundi klann
2. Jäine kõrb
3. Odi needus
Kunagi iidsetel aegadel elas ema O, nõid, kellel oli kaks tütart: Om ja Od. Om oli ravitseja hingega, soovides õppida tundma looduse saladusi, kuid Od oli huvitatud igavesest elust...
Raamatu tegevus toimub kaasaegses Hispaanias - on autod ja emailid ja noormees tsikli seljas... Ja selles maailmas on kahte tüüpi nõidu - omarid ja odishid, kelle omavaheline võitlus pole sugugi veel lõppenud. Odishid on leidnud oma igavese elu saladuse - tuleb juua noorte omari tüdrukute verd. Omarid üritavad oma noori võimalikult palju kaitsta, kuid kuivõrd õigustatud see alati on? Ja siis on ennustused ja ettekuulutused ajast, mil üks jääb teisele alla, kuid kumb siiski saab igavesti kõikide nõidade valitsejaks, kas odish või omar? Mõlemad teed on võimalikud ja aeg ennustuste täitumiseks läheneb minutitega. Jah, esimene "vampiiri raamat", mis mulle tõeliselt meeldinud on. On vampiirid ja ravitsejad, kuid selles maailmas on ainult naised! Kolm paksu raamatut naistest, nende tunnetest ja tegemistest ning ometi pole lugu grammigi "naistekas" ega lääge.

Siiski, kogu sarja peale on mängus kaks meest - peategelase isa ning poiss, kes talle tohutult meeldib. Kaks täiesti erinevat tüüpi armastust, mis ometi kokku annavad täiusliku... kaose... juhul, kui su vanemate suhted on sedavõrd vihkavad, et see on kirglikust armastusest eristamatu ja eraldamatu. Ja juhul, kui su silmarõõm hindab hoopis klassi kõige vastikumat tibi.

Peategelase, teismelise tütarlapse, Anaidi, silmade läbi jõuab lugejani kustumatu lugu "targast maagiast" ja sellega seotud sekeldustest nii tavaelus kui maagilises maailmas. Just targast, sest lisaks sünnipärastele eeldustele tuleb seda õppida ning kogu maagia värk on mingis mõttes hoomatavalt mõistuspärane. Ja samas koomiline. Kujutage ette loitsu, millega saab endale näiteks riided selga võluda, kuid kahjuks mõjub see vaid siis, kui vaataja usub, et sa võiksid tõesti midagi sellist kanda. Vastasel korral avastate te end keset rahvamassi ikkagi uhkelt mummulises kombinees.

Kui esimene raamat näib sellise ühekordse, pigem teismelisele lugejale mõeldud seiklusena, siis edasistes raamatutes on sees tugev sotsiaalne sõnum ka täiskasvanutele. Ma arvan, et just see tugev sotsiaalne sõnum mind selle sarja juures lummaski. Ühest küljest ääretult kergesti loetav, hoogne ja tempokas jutustus nõidade maailma tegemistest, kuid teisalt... Lugu sellest, kuidas vanemad ei suuda aktsepteerida oma laste suureks kasvamist; ja sellest, kuidas lapsed sellele tormiliselt reageerides võlli üle keeravad; ja kuidas siis vanemad seda enam tahaks hoida ja kaitsta... Ehk, kuidas põlvkondade erinevus, hirm lasta lapsel omi eksimusi läbi elada ja soov oma õnnestumisi ise otsustada viivad maailma huku äärele. Kas seda on võimalik päästa? Kas lapsi või vanemaid on võimalik mõista? Kas on võimalik hoida armastust, kui su kallim on sinu ja su sugulaste, hõimlaste läbi aegade suurim vaenlane?

Kui ma selle läinud talvel läbi lugesin, siis ma defineerisin ta enda jaoks niipidi: kohustuslik kirjandus kõikidele teismelistele tüdrukutele ja nende vanematele.

Teejuht fantaasiakirjanduse klassikasse

2011-11-23T16:03:00.002+02:00

Leiate siit. Mitut pildil olevat raamatut lugenud olete? Mina sain ainult kümmekond kokku. Palju toredat lugemist veel ees :)

Martin Millar "Curse of the wolf girl"

2011-11-21T10:09:00.004+02:00

Lõpetasin Millari libahundisarja teise osa ja olen veelgi veendunum fänn kui esimese osa lõpus. Raamatutest on pikemalt juttu siin, tahtsin aga teiega jagada mõndasid mulle rõõmu valmistanud lõike:
Daniel and Kalix were watching cartoons when Vex appeared in the room wearing an unusually large scarf and holding a comic.
"Hey, look what I just found in Daniel's room!"
Daniel looked up sharply, thought it meant missing the denouement of the cartoon. "Have you been in my room?"
"That's what I just said."
"Why?"
"I was looking through your stuff."
"Why were you doing that?"
"I wanted to see what sort of stuff you had, " replied Vex, logically.

/---/
Libahunt Dominil sätib end välja kiirele libahundiküttide-jahtimise tretile:
She paused at the door, wondering if she should take a book with her. She wasn't likely to find herself in a situation where she needed something to read, but long habit made her feel uncomfortable leaving the house without a book. She tucked a copy of Xenophon's Expedition to Persia in her pocket before setting off.

/---/
Daniel ja Moonglow arutavad murelikult Kalixi söömisharjumisi:
"I just hate it that she never eats," said Moonglow.
Daniel, who only moments ago had been planning on retreating upstairs, immediately saw an excellent opportunity to compliment Moonglow.
"You're right. Kalix is far too skinny. Not like you."
Moonglow's head turned, rather sharply. "What do you mean?"
"You're not nearly as skinny as her."
"Do you think I'm overweight?"
"Well, compared to Kalix..." began Daniel, then hesitated, not liking the way this was going. He tried to reformulate his sentence. "You've got a very nice figure."
"What, for someone who's really fat compared to Kalix?"
"Who said anything about you being fat? I never mentioned anything about being fat." Daniel attempted to protest his innocence but was interrupted by the arrival of Kalix, who seemed to have heard part of the conversation.
"Were you talking about me?" she demanded. "Were you calling me fat?" Kalix looked accusingly at Moonglow. "It's your fault. You keep making me eat."
"No, I don't."
"Yes, you do. You probably bribed Decembrius to make me eat. And now you're talking about how fat I am."
"No one called you fat," cried Daniel. "I was talking about Moonglow!"

/---/
Vex ja Daniel arutavad Danieli taktikat Moonglow südame võitmiseks:
Vex laughed, and poured more cereal into her bowl, again covering it with sugar. "Well, there's your problem. You've been trying to win over a girl by being in a continual bad mood. Doomed to failure. Cosmo Junior says you can take the moody thing too far. Try cheering up a bit. And buy her something nice."
"What? Like flowers?"
"Flowers? Seems like an odd choice," said Vex. "I was thinking more along the lines of a hedgehog. But something nice anyway."

Leia kümme erinevust

2011-11-06T10:01:00.002+02:00

Avastasin ühel hetkel, et ei suuda lähema uurimiseta vahet teha kahel oma käekotis oleval raamatul - sellel, mille lugemine pooleli, ja sellel, mille olin just poest ostnud. Kas fantaasia kirjastajasid kimbutab fantaasiapuudus?

Trudi Canavan "Ambassador's Mission"

2011-11-02T08:28:00.009+02:00

"It's a black magician's knife. Ashaki Tariko is a black magician. For a moment he felt a rush of fear that was strangely exhilarating, but it faded as quickly and left behind a disappointing cynicism. Yeah, and so is your mother, he found himself thinking, and suddenly he knew that living in the land of black magicians wasn't going to be as thrilling and novel as he'd thought it would be."
...
Lorkini, "Musta võluri" triloogia kangelaste Sonea ja Akkarini poja, elu pole lihtne - vägevate vanemate tõttu vaatavad kõik teda põnevil ja ootusärevusest säravate silmadega - et millal siis tema midagi vägevat korda saadab. Lootuses leida oma elu seiklus vanade vaenlaste maalt Sachakast, otsustab ta astuda sinna saadetava uue suursaadiku Dannyli assistendi ametisse.
Samal ajal ajab "Musta võluri" triloogiast tuttav vargapoiss (nüüdseks allilmaboss) Cery müstilise Vargatapja jälgi ning Sonea püüab hakkama saada oma kammitsetud eluga võlurite gildis - tema kui gildi vägevaima ja sealjuures musta võluri võimete kartuses on gild talle seadnud karmid reeglid, mida ta vaguralt juba 20 aastat on järginud. Kas nüüd on aeg hakata veidike tiibu sirutama?
Seega siis lugu nelja tegelase vaatepunktist (Lorkin, Sonea, Cery ja Dannyl). Kuulsin, et üks raamatut hiljuti lugenud fantaasiaaustaja nimetas raamatut pisut aeglaseks. Mina oleksin karmim ja ütleksin otse välja, et raamat oli igav. Mitte et ma ei naudiks rahulikuma tempoga jutustusi - näiteks Hobbi või Stiefvateri raamatuis olen vaiksematest kohtadest suurt naudingut tundud -, aga kui ikka 300 lehekülge järjest kohe mitte midagi ei toimu, siis lähen ma natuke hapuks. Ja teiseks, Canavan ei ole osanud minu jaoks karaktereid lahti kirjutada, nii et tunneksin, et tegu on mulle tuttavate ja mõistetavate inimestega. Sama tunne oli mul tegelikult "Musta võluri" triloogiat lugedes, kuid arvasin, et asi võis olla selles, et lugesin eestikeelset tõlget ja mingi essents läks seetõttu kaduma. Hiljem, kui olin läbi lugenud Canavani täiesti suurepärase "Age of the Five" triloogia, arvasin, et äkki oli kirjanik "Musta võlurit" kirjutades veel noor ja kogenematu ja edaspidistes raamatutes seda probleemi pole. Aga tuhkagi. Niisiis, mina seda raamatut kuigi soojalt ei soovita. Lugemishuvi peaks see pakkuma eelkõige nendele, kes "Musta võluri" jutte nautisid ja kellele Sonea, Dannyli ja Cery edasine käekäik südamelähedane on.
Kokku hindeks 3.
Jutu proportsioonid (1=üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju; 5=põhjalikult)
Filosoofiat: 2; Tapmist ja tagaajamist: 3; Romantikat: 3; Huumorit: 1 (500-leheküljelise tellise ainus naljakas koht on tsitaadina postituse alguses toodud); Võlumist ja maagiat: 4; Tegelaste arengut ja eneseleidmist: 4.

Sünnipäev

2011-10-30T10:10:00.003+02:00

Fantaasiraamatute muljeid on kogunenud juba terve aasta jagu! Palju õnne ja suur tänu kõigile muljetajatele, tänu teile olen saanud rohkelt suurepäraseid lugemiselamusi.
Kui blogilugejate hulgas on neid, kes pole veel autoritena kirjas, kuid tahaksid aeg-ajalt ise ka mõne postitusega panustada, andke märku! Ja tahaks julgustada ka vaikseid lugejaid aeg-ajalt kommentaariumis kasvõi paarisõnalise hinnanguga teada andmast, kuidas postitustes tutvustatud raamatud meeldisid. Sest muljed raamatuist ja maitsed on ju nii erinevad, mida rohkem arvamusi, seda tõhusam!
(Pildi sain siit: http://tenti-mitsurin.deviantart.com/art/elf-with-boo-lord-of-the-rings-160377129)

Richelle Mead „Iron Crowned“

2011-10-24T20:31:00.002+03:00

„Iron Crowned“ on juba kolmas osa Dark Swan sarjast, kus seikleb kaunis naisterahvas nimega Eugenie Markham. Olgu öeldud, et sarja esimene osa kannab nime „Storm Born“ ja teine „Thorn Queen“.

Peategelane Eugenie on tegelaskuju, kes oma iseloomuomaduste poolest just mu lemmikute hulka ei kuulu ja aeg-ajalt võib ta ikka täiesti napakaid otsuseid vastu võtta (no natuke selline Rose Hathaway tüüpi tegelane). Kuna mõnikord suudab ta aga siiski ka täiesti mõistlikke valikuid teha, siis kokkuvõttes on ta sümpaatne. Igav ei hakka tema seltskonnas kohe päris kindlasti („No matter how displeased I am at the two of you right now, I admit, things will certainly be entertaining with you around.“).

Loo sündmused toimuvad korraga kahes maailmas – tänapäevases ühiskonnas, kus Eugenie peab väikeettevõtja rasket ametit (tõsi küll, tema tegevusala, mis seisneb vaimude, kummituste ja teiste sarnaste tegelaste likvideerimises, pole just väga tavapärane) ning paralleelmaailmas (nn Otherworld), kus võitlevad kuningad, liiklusvahenditeks on hobused ja kus elavad haldjad. Eugenie saab juhtumisi neis mõlemas maailmas toimetada.

Huumorit jagub. Seda eriti vestlustes Kuningas Doriani (mu vaieldamatu lemmik selles sarjas) ja deemon Volusianiga.

Siiski arvan, et Meadi seniloetud raamatutest on Eugenie Markhami lood meeldinud mulle kõige vähem. Aga see ei tähenda muidugi, et ma nende lugemist ei soovitaks. Tegemist on vägagi kaasakiskuva sarjaga (päevaga raamat alla neelata ei valmista vähimatki raskust).

Kui Vampire Academy sari on adresseeritud teismelistele lugejatele, siis sarnaselt Georgina Kincaid lugudega on Eugenie Markhami sari mõeldud täiskasvanud urban fantasy austajatele. Lisaks rohkearvulistele võitlusstseenidele on samapalju ka seksistseene.

Raamatu viimaseid ridu lugedes tabasin end mõttelt, et ohhoo, sedakorda ei olegi kõike puust ja punaseks tehtud ning igaüks saab ise edasi fantaseerida, millega lugu edasi läks, kui viimasele lausele oli punkt pandud ja kes saab kelle ja kes keda ei saa. Hiljem asja pisut uurides selgus, et tegemist polnud kaugeltki sarja viimase osaga - neljas raamat ilmub juba selle aasta viimastel päevadel. Arvestades asjaolu, et Meadi ülejäänud sarjad (Georgina Kincaid ja Vampire Academy) on 6-osalised, siis ilmselt ei jää „Shadow Heir“ kah viimaseks Eugenie Markhami raamatuks.

Muideks, selle aasta suvel ilmus ka esimene number „Storm Born“ koomiksist.

Filosoofiat: 2; Tapmist ja tagaajamist: 5; Romantikat: 5; Huumorit: 4; Võlumist ja maagiat: 4

(1=üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju; 5=põhjalikult)

Richelle Mead, Bloodlines

2011-10-06T16:53:00.002+03:00

Bloodlines´i saab lugeda ka ilma "Vampiiride Akadeemia" (VA) kuut varasemat osa lugemata. Aga ma arvan, et sellel ei ole suurt mõtet. Kui Sulle "Bloodlines" meeldib, siis kindlasti meeldib Sulle ka VA ja vaatamata sellele, et tegemist on VA spin-off sarjaga, on hea teada, mis sündmused on varasemalt juhtunud. Tehniliselt võttes läheb VA lugu edasi ja nii saab asjadest lihtsalt paremini aru. Kui "Last Sacrifice" oli viimane raamat Rose Hathawayst, siis "Bloodlines" on sari sellest samast moroide (head vampiirid, surelikud nagu inimesedki), strigoide (halvad, surematud vampiirid) ja dhampiride (pooleldi inimesed-pooleldi vampiirid, moroide ihukaitsjad) maailmast.

Lugu algab aga sedasi. Lissa Dragomir on moroist kuninganna, aga kuna seaduse kohaselt vajab ta troonil püsimiseks vähemalt ühte elavat sugulast, ähvardab tema ainsat sugulast, 15-aastast poolõde Jilli, suur oht. Kartes vampiiride kodusõda, otsustavad alkeemikud (need on inimesed, kes katsuvad teiste inimeste eest hoida saladuses tõsiasja, et vampiirid olemas on) Jilli mõneks ajaks pagendusse saata. Kes aga võiks teda turvata? Sydney Sage. Mäletate, temast oli juttu ka VA raamatutes "Blood Promise", "Spirit Bound" ja "Last Sacrifice", kus ta peategelast Rose Hathawayd aitas. Ega teda muidugi hea meelega Jilli valvama ei saadeta. See, et ta Rose´ile abiks oli, ei meeldi teistele alkeemikutele kohe sugugi. Tegemist oli ju suisa häbiväärse ettevõtmisega - "vamp lover" selline.

Niisiis, Sydney ja Jill saadetakse Palm Springsi.

Lisaks Sydneyle ja Jillile on tuttavaid tegelasi veelgi, näiteks Adrian Ivashkov ja Eddie Castile. Aga mitte ainult.

Sydney tegelaskuju meeldis mulle väga! Ta on selline oiviku tüüpi (palun mitte segi ajada nohikuga); oskab viit keelt; on alkeemiku tööülesannete täitmisel maailmas palju ringi reisinud. No selline ülitubli ja hea noor inimene. Aga oma isiklikku elu pole ta selle tubliduse käigus elada saanudki. Lisaks on ta keerulistes suhetes oma isaga, kes nõuab liiga palju ja ei oska teda piisavalt hinnata, ning noorema õega, kes ei saa aru, et Sydney talle ainult head soovib.

Sarja esimeses osas on romantikat vähem kui VA-s, aga ma arvan, et see on nii põhjusel, et tegemist sarja esimese raamatuga. Asi alles võtab tuure üles. Aga liblikaid kõhus tunneb natuke ikka.

Sarja teine osa nimega "The Golden Lily" (see on sümbol, mis tätoveeritakse iga alkeemiku põsele) ilmub 2012. a maikuus. 2012. a lõpus pidi ilmuma ka Rose´ist ja Dimitrist üks lühilugu.

Filosoofiat: 3
Tapmist ja tagaajamist: 3
Romantikat: 3
Huumorit: 3
Võlumist ja maagiat: 3
(1= üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju ; 5=põhjalikult)

Mercy Thompson

2011-10-04T21:00:00.002+03:00

Loen parasjagu Patricia Briggsi Mercy Thompsoni sarja. Ei hakka konkreetseid raamatute pealkirju panema – need on samad, mis kõigil urban fantasy raamatutel viimasel ajal (Moon Called, Blood Bound, jms). Raamatu fotot kah ei lisanud teadlikult – eneseväärikus ei luba, raamatu kaas päris pornograafia pole, aga ülemäära intellektuaalse lektüüri mõõtu kah välja ei anna. Siiski, ärge laske eelpool kirjutatust ennast eksitada, tegu on väga mõnusa sarjaga!

Kohe esimestest lehekülgedest tundsin, et olen leidnud väärt lugemise ja võin asuda raamatut nautima, muretsemata, et see jamaks kisub või ära vajub – autor on väga hea jutustaja. Lugu haarab märkamatult kaasa ja ei pea sugugi pingutama, et pilt silme ees keriks. Ühesõnaga üks sellistest raamatutest, mille peale igatsusega ka päeval mõtled ja mis näiteks foori taga oodates kiusatust tekitab - jõuab paar lehte lugeda või mitte (nii nagu üks normaalne raamat olema ju peabki).

Peategelane on ajalooharidusega automehaanik Mercedes Thompson. Elab kusagil USA pärapõrgus pisikeses linnakeses ja peab oma autoremonditöökoda. Üles on ta kasvatatud olude sunnil libahuntide klanni poolt, aga ise ta libahunt pole, on hoopis walker. Millised on tema „võimed“ ma rääkima ei hakka, jäägu üllatuseks. Mercy sõprade hulka kuuluvad lisaks libahuntidele veel igatsorti elukad - vampiirid ja faed näiteks, inimesed samuti. Inimesed on osaliselt informeeritud sellest, mis ööhämaruses toimub, aga vampiiridest ja esialgu ka libahuntidest ei oska nad undki näha. Sarja esimeses osas on sõda libahuntide klannide vahel, teises osas on probleemid vampiiridel. Küllap nii kulgevad need ülejäänud 4 osagi. Kõige keskmes on loomulikult meie Mercy, kellel on austajaid rohkem kui üks (aga ka kana kitkuda kõige veidramate seltsimeestega).

Eks sümpaatseks muudavad autori jällegi pisiasjad – libahunte uinutatakse näiteks seguga, mis koosneb ketamiinist, DMSOst ja hõbedahüdroksiidist – alati on kui tore kui „päris“ ja „mängu“ nii elegantselt kokku sünteesitakse.

Või siis sellised kibedad (kuid eluterved) tõdemused (kus Mercy selgitab, mis oleks saanud kui ta poleks pärinud töökoda :

„Then I’d have had to take my liberal arts degree and gotten a job at McDonald’s or Burger King like all the rest of the history majors.“

Hindeid panna ma ei oska. Põnevust on, samuti romantikat. Maagia on esindatud, huumorit on parasjagu. Seksi – kui siis tsipakene, filosoofiat kah mõõdukalt. Ei ole eepilisust, mõõkasid, lohesid ega kuningapoegi.

Igati ladus lugemine. Soovitan hankida elektrooniline versioon (või raamatule kaaned ümber panna lugemise ajaks).

Kuninga Silmad, Catherine Banner

2011-09-27T13:31:00.005+03:00

Läinud nädala lõpul sai siis tuulutatud Apollo raha (pidasime Mariega Apollos ühissünnipäeva). Tulemuseks siis raamat "Kuninga silmad". Armas ja südamlik (kuigi südamlik vist veidi sügavamas mõttes) raamat võlukunstist ja paralleelmaailmast, armastusest ja lootusetusest. Jah, natuke EMO nagu need ülinoorte kirjanike raamatud ikka kipuvad olema. Samas oli selles lootusetuses alati lootus õhus ning mitte kordagi ei tekkinud lugejana liigset masendust ka ülikeeruliste teemade juures.

Üritades mitte spoilerit teha (nagu kahjuks oli selle raamatu tutvustus läinudnädalases Postimehes), rääkis raamat fantaasiamaailmas elavast poisist. Elu karm - vanemad pagendatud, riigis sõjaväeline kord, korralik katk maad laastamas. Ühel päeval leiab ta maast raamatu, mis on täiesti tühi, kuid mitte kauaks. Raamatusse hakkavad ilmuma lood. Ja nii kulgeb lugu kolmetasandiliselt - poisi igapäevaelu, raamatulood ja veel üks liin, mis taaskord omaette kirjastiilis, kuid esialgu hoomamatu käega kirjutatud...

Autori kiituseks pean mainima - mitte hetkekski ei tekkinud tunnet, et ma tahaksin eelistada ühte liini teisele. Kõik olid olulised ning raamat kulges mu käes lehekülg lehekülje haaval lõppu ette lugemata ning ühtegi liini ülekeeramata. Oli kurb, rõõmus, lootusetu ja lootusrikas ja... huvitav...

Samas tõsised miinuspunktid minu poolt tõlkijatele-toimetajatele. Tavaliselt on nii, et kui miski sunnib sind viiendal leheküljel tõlkija peale mõtlema, siis pole asi päris õige. Selle raamatu puhul tekkis tõlkija küsimus liigagi ruttu. Tekst hakkis ning ma ei suutnud aru saada, kas viga on tõlkijas, kirjanikus või minus, kuid punkte oli selles tekstis eesti keele kohta ebamugavalt palju. Mõne aja möödudes see enam ei häirinud (imestades mõtlesin, kes meist kolmest nüüd arenenud on selle 40 leheküljega). Siis aga hakkasid silma torkama sisulised tõlkevead (õepojast saadi vennapoeg...) ning korrektuuri vead (valed käänded, kahtlase väärtusega sõnakordused). Tekkis tunne, et tõlkinud on keegi, kellele endale lugu üldse ei meeldi, tehtud on seda kiiruga ja raha pärast. Keegi tõlkija saadetud teksti ülelugenud pole ja nii ongi kõikide keeleliste ja sisuliste vigadega tekst trükikotta jõudnud. Kahju, lugu ise on ju tegelikult tore.

Pärast raamatu lõpetamist mõtlesin pikalt, et noorte (teismeliste) kirjanike puhul on vist pea paratamatu, et sisse tulevad laastavalt depressiivsed (emo) teemad. Samas on nende õnneks alati sees lootus (isegi kui lõpplahendus ei ole klassikaline muinasjutu "elasid õnnelikult elu lõpuni"). Ja nendes lugudes on alati korraliku koolilapse "kes pingutab, see suudab" teema. Sel korral siis võlumine - igaüks on võimeline, kuid maagide õpetamine on pigem piinamine, mille abil sunnitakse neid ennast üha enam ja enam rakendama oma võimeid. Aga seda teemat arendan ma ehk varsti oma blogis edasi.

Kokkuvõtteks - raamat mulle väga meeldis (eriliselt fakt, et ta sundis mind mõtlema süžeevälistel teemadel) ning ma kindlasti kavatsen selle triloogia järgmised raamatud läbi lugeda. Iseasi on muidugi see, kas ma raatsin nende tõlkiise eest raha välja käia või haaran nad ingliskeelsetena ette.

Filosoofiat: 3
Tapmist ja tagaajamist: 3
Romantikat: 4
Huumorit: 1
Võlumist ja maagiat: 4
Tegelaste areng ja eneseleidmine: 5

Meyeri "Host" filmilinal

2011-09-23T10:29:00.006+03:00

Lugesin Wikipediast, et Stephenie Meyeri "Hostist" ehk "Kehast" filmitegu on hoogu kogumas. Kinodesse jõuab film märtsis 2013. Peategelast Wandereri/Melaniet on valitud kehastama noor iirlanna Saoirse Ronan, kes pälvinud juba Oscari-nominatsiooni oma kõrvalosatäitmise eest filmis "Atonement".

Raamatu kohta muljed siin.

2011-09-21T13:12:00.004+03:00

Ahoi kõikidele! Pean ka mina oma (selle blogi) esimese postituse juures alustama vabandamisega, et see üldsegi ei räägi mõnest põnevast raamatust, mis viimasel ajal loetud on saanud, vaid hõlmab endas pelgalt natuke totakat küsimust. Loodetavasti on andestatav, sest ausalt öeldes tundub mulle neid armsaid arvustusi lugedes, et ma ise ei oskagi raamatut sel moel kirjeldada ega kritiseerida. Võib ju juhtuda, et kunagi saan selgeks, kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Juhtus nii, et eelmisel nädalal tuli koolist mu tütar ja teatas, et neil on kirjanduse koduseks tööks vaja õppida rääkima oma ema või isa lapsepõlve lemmikraamatust. Esimese hooga ilmusid silme ette kolm raamatut: Krabat (esimesena ja kõige selgemalt), Hundikoer Roi ja Veel Üks Lotte. Siis aga tundus, et Krabat pole vist veel päris õigel kohal (aastakese pärast ideaalne, kuid 10-aastaselt?), Veel Üks Lotte jätaks minust (mu raamatueelistustest laiemalt tolles eas) aga vale mulje, isegi kui ta on eakohane. Hakkasin siis mõtetes kaevama. Lindgreni "poistekad" meeldisid, kuid nende jutustamises puudus point - neid teavad juba nii ehk naa kõik ja need, kellele sedatüüpi raamatud meeldivad, on need ammuilma läbigi lugenud. Mida ma oma kahekümne aasta tagusest mälust ikka jutustada oskan nii, et laps ümberjutustades ikka veel veenev kõlaks? Ilma Lõputa Lugu muutis mu mõttemaailma ja oleks eakohane, kuid see ei saanud kuuluda minu lapsepõlve, kuna ilmus eestikeelsena alles siis, kui ma juba 17-aastane olin. Jules Verne raamatud? Hmm, neid võiks ju isegi üle lugeda enne jutustamist. Tegelikult ju oligi plaan Saladuslik Saar ja 20000 Ljööd Vee All uuesti lugeda.

Mõeldud-tehtud, sammud raamatukokku. Lisaks säras riiulis jaburaimaist jaburam - Reis Maaera Südamesse. Haarasin ka tolle raamatu näppu. Lugesin need kõik rõõmsalt läbi, kuid ühtlasi jõudsin järeldusele, et need pole need. Ei, ärge saage valesti aru - tegemist on üliarmsate ajastutruude hea käega kirjutatud Sci-Fi raamatutega ja ma tõeliselt nautisin neid taas nii huumori, seikluse kui ka teadusajaloo vaatenurgast. Mõttes aga kummitas oma laps, kes teadusajaloost veel nii hästi ei tea, ajastutes ülemäära kodus ei ole ning kelle jaoks jääks selline lugemissoovitus (mida mu lemmikraamatuks tituleerimine ju vähemasti kaudselt on) veidi valesse hetke. Ma jäin kartma, et reaalse maakera ja tänase teadusega otsapidi kokkupuutunud lapse jaoks jääks sellises alternative reality's midagi painama. Las need raamatud ootavad veel paar kuud oma aega. Võimalik, et pärast pinna sondeerimist hakkan neid juba homme soovitama, kuid hetkel ei julge.

Pikk tekst on kirjas ja tulemust ikka eimigit. Hale! Täiesti hale. Mida ma siis veel lapsepõlves ise lugesin? Mehisuse sarja raamatutest ju ei räägi? Shakespeare'i kogutud teoseid neelasin 12-aastaselt (no eg see minust just õiget muljet ei jätaks ka, kui aus olla). Nojah, mõtlesin, mis ma mõtlesin, eile kell 21.52 surus laps mu alatult ja peaaegu ootamatul nurka. Temal on seda nüüd ja kohe vaja ja üldse plaanib ta 8 minuti pärast juba magama minna. Kulutasin siis veel 32 sekundit, et kogu siinkirjutatud jutt mõttest läbi lasta ning vastasin: KRABAT. Mis seal salata, on teine minu meelest läbi aegade parim lastele suunatud fantasy raamat, mida sai loetud üle ja üle igal koolivaheajal vanaema juures. Ja ma tõesti loodan, et ka Marie selle ühel päeval läbi loeb ning usun, et talle meeldib.

Nüüd siis minu küsimus. Kui sind panna vastamisi olukorraga, et tuleb rääkida (soovitada) 10-11 aastasele lapsele oma lapsepõlve lemmikraamatust, siis millisest raamatust räägid? Millised on siis need lapsepõlvelemmikud, mida jumaldades kasvavad suured fantasy-raamatute lugejad?

p.s. loon siltidesse uue sildi, mis võiks enda alla võtta ka kõik edaspidised otseselt ühte raamatut või autorit mittepuudutavad küsitlused, küsimused ja muud segase temaatikaga postitused - ÜTLEMTA SEGANE

The Way of Shadows - Brent Weeks

2011-09-18T21:23:00.003+03:00

Meie blogilugejatele on see autor ja kolmeosaline sari (The Night Angel trilogy) ilmselt täiesti uus, aga teema mitte – keskaegses fantaasiamaailmas toimuv võitlus trooni nimel, milles pearolli etendab noor palgamõrvari õpipoiss. Kas tuleb tuttav ette?

Cenaria riiki valitseb nimeliselt küll kuningas, kuid tegelikult hoopis allilmategelastest koosnev nõukogu Sa’kagé. Nende peamiseks tegevusalaks on igat laadi kuritegevus – lõbumajade pidamine, salakaubandus, kasiinod, palgamõrvad. Et asjad paremini sujuks, on nad troonile paigutanud väeti, tahtejõuetu ja ebaväärika kuninga, kes nende ärisid liigselt ei kontrolli.

Linn on jaotatud kaheks osaks – ühelpool elavad aadlikud ja muu viisakam rahvas, teiselpool aga pätid, prostituudid ja tänavalapsed. Just viimaste hulgast on pärit ka raamatu peategelane Azoth. Vanemate poiste terroriseerimise (ja see pole mingi niisama kiusamine, vaid pidev rahanõudmine, peksmine ja veel palju hullematki) all on poisi ainsaks unistuseks olla võitmatu tapja, kes mitte kunagi kedagi kartma ei pea. Just selline inimene on legendaarne palgamõrvar Durzo Blint, kelle õpipoisiks Azoth ennast sokutada otsustab.

Edasi läheb raamat tavapärast rada pidi – noore palgamõrtsuka karm koolitamine, tema arenemine tänavapoisist nooreks aadlimeheks, esimene tööülesanne, ausad ja vaprad sõbrad ja ilus ning hea salaarmastus, kes peategelases moraalse dilemma tekitavad. Lõpuks aga pool raamatut kestev suur verepulm, mille tulemusena tuttavate tegelaste read tõhusalt hõrenevad. Ja kuigi mingisugune ajutine paus lahingutegevuses raamatu lõpus ka toimub, jääb kõik siiski väga pooleli ja kutsub edasi järgmisi osasid lugema.

Isiklikud muljed: mulle alguses see raamat üldse ei meeldinud. Päris raamatu algusosas oli üks suhteliselt räige vägistamisstseen, mis edasilugemise isu ära võttis. Aga vähehaaval siiski lugesin edasi ja võin teisi nõrganärvilisi rahustada, et see ongi kõige hullem koht kogu raamatus. Ja lõpuvõitlus (mis kestis pool raamatut) oli põnev (kuigi pean tunnistama, et vahepeal lugesin üle rea, sest lahingukirjeldused olid ehk liiga üksikasjalised ja kippusid sündmuste edasiarenemist takistama) oli vägev ja kui päris aus olla, siis tahaksin küll teada, mis edasi saab. Ja kui alguses pidin end sundima raamatut kätte võtma, siis hiljem pidin sundima end raamatut käest panema.

Miinuseks loeksin liiga keerulist maagiavärki (sadat erinevat tüüpi nõiad, salapärased artefaktid, lambist võetud võluoskused) ja valitsemishierarhiat (mis küll raamatu lõpuks enam-vähem selgeks sai). Üldiselt julgen seda raamatut soovitada küll, kuigi minu jaoks oli see liiga poistekas :P

Stiilinäide: maagilist annet omavad palgamõrvarid nimetavad ennast „wetboy“-deks ning peavad nimetus „assassin“ solvavaks (minu meelest ebaõnnestunud sõnavalik, wetboy ei kõla väga väärikalt).

Durzo Blint: "Assassins have targets because they sometimes miss, wetboys have deaders, because when we take a contract the rest of their short life is a formality".

(Viimase väite valguses on kummaline raamatu kaanele valitud moto “The perfect killer has no friends – only targets”)

Filosoofiat: 2
Tapmist ja tagaajamist: 5
Romantikat: 2
Huumorit: 1
Võlumist ja maagiat: 4
Tegelaste areng ja eneseleidmine: 4

A hunger like no other – Kresley Cole

2011-09-11T20:09:00.003+03:00

Ostsin selle raamatu kuskilt loetud soovituse peale, et pidavat hea olema. Ilmselt on ka – mingis mõttes – kuigi ilmselt ma sain midagi mida ma ei osanud oodata. Nimelt klassifitseerib see raamat enamustes allikates „paranormal romance“ alla. Eesti keeli kokkuvõetuna tähendab see vist hulka vampiire, libahunte ja muid elukaid, kes kulutavad „tavalisest" fantasyst erinevalt tavatult suure osa raamatust voodirõõmude peale. Nüüd ma siis tean.

Pisike sisukokkuvõte (spoiler alert, nagu ikka!):
Maailmas eksisteerib paralleelselt inimestega igavene hulk üleloomulike olevuste rasse, kes aga mingil moel suudavad enda olemasolu tavaliste inimeste eest saladuses hoida. Antud raamatu peategelane Emma on nooruke, ainult 71 aastane segavereline – isa poolt vampiir ja ema poolt valküür. Kuna valküürid ja vampiirid on üksteise surmavaenlased, siis on juba tema olemasolu paras anomaalia. Kui mängu astub 1200 aastane libahuntide kuningas, kes teatab et Emma ongi tema saatusest väljavalitud kaasa, siis läheb asi päris segaseks (PS libahundid ei salli ei valküüre ega vampiire; see tunne on vastastikune). Emma ise ei ole just erilises vaimustuses sellest et üks poolsegane libahunt ta ära röövib, ajab mingit segast juttu saatuses poolt ettemääratust ning ei suuda oma loomalikke ihasid tema juuresolekul taltsutada. Ega Emma oma keha soovide taltsutamisega ka just kõige paremini hakkama ei saa – too libahunt näeb kuratlikult hea välja kah muidugi.
Nagu neil omavahelistest probleemidest veel vähe oleks, siis vürtsi lisavad loole vampiirid, kes mingil põhjusel üle maailma Emmat taga otsivad, Emma kasuvanemad valküürid, kes ei taha kuuldagi mingist liidust libahuntidega, ning ülejäänud libahundid, kellest nii mõnegi esimene instinkt Emmat nähes on ta pea võimalikult kiiresti kehast lahutada.
Kokkuvõtteks võib öelda et fantasy osa sellest raamatust ei olnud sugugi paha. Mitte just liiga detailseks arendatud, suur osa tegelasi jäi üsna pinnapealseks, samas potentsiaali on – näiteks valküüridega pole ma varasemates raamatutes kokku puutunud ja neist tahaks veel lugeda. Raamat oli suht lihtsakoeline, läbivalt tubli kolmandik kulus kahe peategelase romantiliste tunnete ja tegude peale, ülejäänu osas oli tegevuskäik lineaarne, lihtsasti jälgitav ja kiiresti arenev. Formaadilt tasku-paperback, ei oodanudki ma sealt teab mis eepost, vaid kerget meelelahutust ning selle ma ka sain. See pidev ajuderagistamine tunnete üle ja suht detailsed stseenid sellest va vanainimesteasjast muutusid aegajalt veidi häirivaks (distracting oleks õige sõna ;) ). Ma arvan, et selle osa oleks oma 50 lk lühemaks saanud kirjutada, ilma et põhisüzee midagi kaotanud oleks. Ma olen teid hoiatanud :)

Action 3
Romantika&seks 5
Maagia, müstilised olevused jne 3
Thriller 2

Vaba teema

2011-09-08T15:38:00.002+03:00

Kuna mul tekkis üks küsimus mida kuskile alla polnud torgata, siis tegin selleks siia selle teema. Asja sisust kommentaariumis ;)

Punamütsike (Red Riding Hood)

2011-08-26T00:55:00.007+03:00

Lugu algab sedasi. Kaunis Valerie (Amanda Seyfried) armastab puuraidur Peterit (Shiloh Fernandez), aga ema tahab teda hoopiski naita rikkast perest pärit sepaametit pidava Henryga (Max Irons). Armunud on valmis juba põgenema, kui ootamatult tapab keegi (eks ikka libahunt) Valerie vanema õe. See tõmbab põgenemisplaanile muidugi kriipsu peale. Küla saabub päästma isa Solomon (Gary Oldman), kes on kõikjal libahunte hävitanud (üks vastik tüüp, peab ütlema).

Esiti arvasin, et Punamütsikese muinasjutuga ei ole sellel filmil küll miskit pistmist, aga ei, eksisin. Stseen "vanaema, miks sul nii suured kõrvad on..." tuli täiesti mängimisele. Üldiselt oli naljakas. Kuigi vist pidi olema õudne. Aga mul ei olnud. Siiski lastele vist päris ei soovitaks. Aga teised, kes libahundilugusid armastavad, võivad vaadata küll. Kuigi peab ütlema, et libahunt ise oli kuidagi ebaloomulik. Ebaloomulikum veel kui libahundid Videviku sarja filmis. Muideks mõlema filmi režisöör ongi Catherine Hardwicke ning Valerie isa mängib Billy Burke ehk Bella isa Videvikus.

Valerie osatäitja meeldis väga. Poistel polnud kah viga (Fernandez oli igatahes loomulikum kui Pattinson).

Mul kui talvel külmaga ikka mütse-kindaid kandval inimesel oli valus vaadata, kuidas nad seal lumehangedes poolalasti ringi liikusid. Heal juhul vaid keep oligi õlgadel. Tunne nagu novembrikuus Šotimaal.

Melissa Marr Wicked Lovely (Ohtlik Armas)

2011-08-20T13:45:00.006+03:00

Haldjateema kogub populaarsust - kas haldjad on tõesti uued vampiirid?
Loo peategelaseks on keskkoolitüdruk Aislinn, kes näeb haldjaid. Ja see pole sugugi mitte alati meeldiv vaatepilt. Tema elu juhivad kolm reeglit - nr 3: ära kunagi jää nähtamatuid haldjaid vahtima; nr 2: Ära kunagi kõneta nähtamatuid haldjaid; nr 1: Ära kunagi tõmba endale haldjate tähelepanu.
Ühel päeval aga lendavad kõik kolm reeglit korraga vastu taevast...
Nii et selline noortekas, mulle päris meeldis. Positiivse poole pealt tooksin eriti esile Aislinni originaalse ja modernse lahenduse muinasjutule, mis ta tema enda tahtmata peategelaseks valis - haldjakuninganna olemisse võib suhtuda mitut moodi. Mis mind aga veidi ärritas - millegipärast tundsin end lugejana pidevalt kergelt ahistatuna, kui Aislinn haldjakuningas Keenaniga vestles - neiu oleks minu meelest võinud oma privaatsfääri veidi jõulisemalt kaitsta.
Tegemist on esimese osaga viieraamatulisest sarjast. Esialgu isutab küll järgmisi osi tellida - aga kirjanik hoidku parem taset, kui tahab, et ma viis raamatut vastu peaksin. Oluline on, et asjad jälle liiga suureks ja segaseks käest ära ei läheks.
PS: Raamat ilmus 2010. aastal ka eesti keeles nime all "Ohtlik Armas". Esialgu järgmisi osi veel tõlgitud ei ole.
Vastuseks Merka kommentaarile (väga tore, kui need sisuhinded abiks on :) Eks nad sellised hästi hinnangulised ole, arvan, et erinevate lugejate jaoks võivad samas raamatus erinevad aspektid domineerida) Raamat saab mult koondhindeks nelja. Sisuproportsioonide ülevaade: (1= üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju ; 5=põhjalikult)
Filosoofiat: 2
Tapmist ja tagaajamist: 3
Romantikat: 5
Huumorit: 2
Võlumist ja maagiat: 3
Mõtlesin praegu, et ehk peaks veel ühe rubriigi lisama, midagi sellist nagu:
Tegelaste areng ja eneseleidmine: 4

Merci Fallsi huntide sõpradele

2011-08-20T09:14:00.003+03:00

Nalja teemat edasi arendades: Maggie Stiefvater postitas esimesel aprillil oma Facebooki lehele "üllatusliku neljanda osa" kaanekujunduse.

Mis meile nalja teeb?

2011-08-17T20:28:00.002+03:00

Lugesin eile õhtul ühele 7-aastasele tegelasele ette C.S.Lewise Narnia lugude raamatut „Lõvi, nõid ja riidekapp” ja sellele tegelasele tegi hirmsasti nalja Fauni ja väikese Lucy järgmine dialoog:

„Ja teie olete muidugi pärit Lääne Metsikutest metsadest?”

„Ma...ma tulin riidekapist seal tühjas toas.”

„Ah”, ohkas härra Tumnus ja ta hääl kõlas üsna kurvalt, „oleksin ma ometi hoolikamalt maateadust õppinud, kui ma veel pisifaun olin. Siis tunneksin kahtlemata kõiki neid kummalisi maid.”

Lapse lõkerdamine pani mind mõtlema, et mille üle me õigupoolest naerame ja mis meile naljakas tundub. Kui nt ülaltoodud dialoog pani ka mind muigama, siis meenusid mõned lapsepõlveraamatud, millele ma nüüd tagantjärgi hoopis teise pilguga vaatan. Nt ei tundunud mulle omal ajal midagi naljakat selles A.Lindgreni „Vahtramäe Emili” loos, kus küla tegi korjanduse, et Emilit ära Ameerikasse saata ja tulivihane Emili ema arvas, et: „Emil on väike kallis poisu, me armastame teda just sellisena, nagu ta on.”

Aga Kassisalu teenijatüdruk Liina lisas:

„Me peame ikka natuke ameeriklaste peale ka mõtlema. Nad pole ju meile midagi teinud, miks me neile siis Emili kaela kupatame?”

Lapsena mõistsin ka täiesti E.Janikovszky raamatu „Kui ma oleksin suur” peategelast, kes unistas sellest, et „majas, kus me elaksime oleksid meil naabriteks ainult sellised onud ja tädid, kes kostitaksid meid värskelt ahjust tulnud koogi servadega, kes saadaksid meid poodi ostusid tegema ja annaksid arvelindi meile.” Minu arust tundus see toona täiesti mõistliku mõttena.

Aga kui mitte võtta võrdluseks lapsi ja täiskasvanuid, kelle puhul on selge, et nalja võivad pakkuda erinevad asjad, siis on ka mu tutvusringkonnast tuua mitmeid näiteid, kus ühele tundub üks või teine raamat naljakas ja teine arvab, et huumorist oli küll asi kaugel. Võtame kasvõi T.Pratchetti. Kuidas saab üldse nii olla, et sulle ei tundu naljakad raamatud, mis kubisevad sellistest lausetest:

"The trouble with having an open mind, of course, is that people will insist on coming along and trying to put things in it." (Diggers)

"In the beginning there was nothing, which exploded." (Lords and Ladies)

Lõpetuseks. Mõnikord on nii, et nalja ei tahetagi teha, aga ikka on naljakas. Meenub, et aastaid tagasi ilmus ühes Moskva kirjastuses raamatuke ”Vestlusi vene ja eesti keeles”, mida meie poodides presenteeriti huumorinurgas, sest raamat sisaldas selliseid tarvilikke väljendeid:

- Kuidas ammugi me nägemata!

- Ma olen eksiarvamustud palun aidake mind!

- Lootman me peatselt jällenägemiseni!

Pratchetti "Nation"

2011-08-13T12:30:00.003+03:00

Leidsin raamatupoe riiulilt Pratchetti raamatu, millest polnud varem midagi kuulunud - "Nation". Ei olegi kettamaailm seekord, vaid nii umbes 19. saj. keskpaiga Maale väga sarnane paralleeluniversum.
Väikestest lõunamere saartest käib üle tohutu tsunami. Kogu Nationi saare elanikkond hukkub, välja arvatud üks poiss, kes kanuuga teel tagasi koju traditsiooniliselt üksildaselt poisist meheks saamise retkelt. Hiidlaine pühib saarele ka Inglise purjelaeva, mis transpordib noort kõrgklassi neidu. Kõik laevalised peale tüdruku hukkuvad.
Niisiis on hakkajad noored inimesed, erinevate kultuuride kokkupõrked, toimetulemine surmaga ja leinaga, püstolid ja inimsööjad ja haid, aga samuti Pratchetti huumorit ja nutikust.
Ütleks, et kohati käsitles raamat väga tõsiseid teemasid, mida Pratchetti puhul harva näeb. Ja loost kumas läbi filosoofilisi mõtisklusi eelkõige religiooni teemal. Mind natuke häiris lugemisel tunne, et Pratchett oli mõelnud, et tahaks lugejatele natuke usust ja filosoofiast rääkida, aga ega nad, tobukesed, seda muidu ei söö, kui ma seda piraatidega ja inimsööjatega ja printsessidega natuke ei maskeeri. Äkki ma siis ei olnud päris sihtgrupp. Mustkunstniku triki läbinägemine valmistab alati natuke pettumust, aga ei saa salata, et veidike mõtlemisainest lugu andis mullegi ja piraadid ja inimsööjad ja printsessid olid iseenesest ka toredad :)

Storm Front (Jim Butcher)

2011-08-09T10:29:00.003+03:00

SPOILER

Harry Dresden on eradetektiiv. Viimasel ajal on äri läinud kehvasti, seetõttu haarab ta innukalt kinni kahest juhtumist, mis tema ette satuvad – kadumaläinud abikaasa otsimine ja Chicago politsei konsulteerimine kummalises topeltmõrva juhtumis. Miks peaks politsei küsima nõu eradetektiivilt? Aga sellepärast et Harry on juhtumisi ka võlur ning mõrvaohvrid ei surnud vist päris tavapäraste vahendite läbi.

Antud raamatu sarja (Storm Front on pikema sarja avaosa) tegevus toimub kaasaegses Chicagos. Mõni aeg tagasi jõudis inimkonnale kohale, et teadusega ei saa selgitada kõike mis ümberringi toimub ning nad hakkasid märkama ka haldjaid, võlureid, vampiire ja teisi üleloomulikke olendeid. Tegelikult millalgi peale märkamist nad kehitasid õlgu ja otsustasid oma elu edasi elada nagu poleks neid olemas. Seetõttu on politsei Eriosakond (Special Investigations) koht kuhu saadetakse teiste arvates saamatud või muidu põlu alla sattunud politseinikud tegelema juhtumitega, millest teised jagu ei saa. Aga kui Eriosakond peaks seejuures liiga palju võluritest või deemonitest rääkima hakkama, siis nad teiste silmis ainult kinnitavad oma veidrikestaatust. Harry Dresden nime kannab ainuke sissekanne Chicago telefoniraamatus alajaotuses „Võlurid“. Mitte et rohkem võlureid olemas ei oleks, lihtsalt nad ajavad varjatult ja vaikselt omi asju ja ei topi oma nina tavakodanike ellu.

Sarja avaosast saame aimu et maagilisi olendeid on maailmas üksjagu. On olemas ka vähemalt üks paralleelmaailm – Nevernever – mis on vist täielikult nende maagiliste olendite päralt. Võlurid on inimesed kellel on annet võlutegusid teha, aga võlumine ei ole midagi liiga lihtsat või kiiret. Kui välja jätta lihtsamad loitsu – nagu tuulehoo abil ukse kinni lükkamine – siis vajab võlumine üksjagu palju keskendumist, energiat ja ka erinevaid materiaalseid koostisosi. Seetõttu tunneb Harry ennast märksa turvalisemalt kui tal igaks juhuks ka .38 kaliibri revolver vöö vahel on.

Juba raamatu alguses satub Harry tõsise risttule alla. Võttes vastu tema ette visatud juhtumid (mitte et tal isegi väga palju valikuvõimalust antaks) muudab ta kiiresti oma vaenlasteks kohaliku organiseeritud kuritegevuse don’i ja kohalike vampiiride valitsejanna, Erisoakonna leitnant ähvardab teda ennast puuri panna kui ta kiiresti vastuseid ei too, võluritemaailma valitsema pandud Valge Nõukogu esindaja on veendunud, et tema ongi kurjategija ja otsib võimalust Harry hukkamiseks ning tagatipuks tegelik mõrvar on vist Harry oma järgmiseks sihtmärgiks valinud.

Raamat on kerge ja kiire, ei midagi liiga keerulist. Samas sisaldab ta üksjagu materjali ja vihjeid tulevaste lugude tarbeks, mistõttu palju küsimusi jääb ka peale antud raamatu lõpplahendust õhku. Korralik urban fantasy reisikotti pistmiseks.

Action 5
Romantika 2
Maagia 3

Louis Sachar, "Augud"

2011-07-30T17:54:00.004+03:00

Tegelikult on see lasteraamat. Või vähemasti on see saanud terve posu lastekirjanduse autasusid (või vähemasti ühe autasu - John Newbery Medali).
Võib-olla ongi teil "Augud" juba loetud, sest ilmus see esmakordselt juba üle kümne aasta tagasi, 1998.aastal (eesti keeles 2005). Aga kui ei ole, siis soovitan seda vahelduseks kuningapoegadele, haldjatele ja muule kraamile lugeda küll. Raamat on kirjutatud nii haaravalt, et kui sellega kord juba algust teed, siis ega enne lõppu pidama saa.

Peategelane Stanley Yelnats (jah, see on tõesti nii õigetpidi kui tagurpidi lugedes ühtemoodi) on saadetud Rohelise Järve laagrisse, mis on pahade poiste laager. Kuigi nimi võib ära petta, ei ole tegelikult laagris mingit järve. Ja miski ei paista ka roheline. See-eest on seal hulganisti lõgismadusid, skorpione ja kollasetähnilisi sisalikke, kes elavad aukudes, mida laagrisolijad kaevavad. Mnjah, see ei ole seal mingi tüdrukute skaudilaager. Iga päev tuli kaevata üks auk, kaasa arvatud laupäevad ja pühapäevad. Iga auk pidi olema poolteist meetrit sügav ning poolteist meetrit lai.

Stanley polnud halb poiss. Kuritegu, mille eest talle karistus määrati, polnud ta sooritanud. Ta oli lihtsalt valel ajal vales kohas. Ja see kõik oli tema näruse seavargast vanavanavanaisa süü. Räägiti, et poisi vaarisa oli kord mustlaselt sea varastanud ning too oli talle ja kõigile järgmistele põlvedele needuse kaela saatnud. Paljud inimesed ei usu needustesse. Paljud inimesed ei usu ka kollasetähnilistesse sisalikesse, aga kui üks neist sind hammustama peaks, siis ei ole vahet, kas sa usud või mitte.

Igatahes mingil hetkel taipab Stanley, et auke peavad nad kaevama põhjusel, et Laagruülem otsib midagi. Ja siis leiab Stanley kuldse tuubi...

Sisuproportsioonide kirjeldamiseks järgmised hinded: (1= üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju ; 5=põhjalikult)
Filosoofiat: 4
Tapmist ja tagaajamist: 3
Romantikat: 1
Huumorit: 3
Võlumist ja maagiat: 1

Peter V. Brett "Kõrbeoda"

2011-07-25T14:59:00.002+03:00

"Kõrbeoda" ei lähe oma sündmustega sugugi edasi sealt, kus "Maalingutega Mees" lõppes. Lugu hakatakse veeretama hoopiski neljanda peategelase Krasia sõdalase Jardiri lapsepõlvest. Ja mulle väga meeldis, et see tegelaskuju, kellest ka I osas põgusalt juttu, sisse tuuakse. Veenmises (nagu ka muudes asjades) on ta igatahes kõva käsi:

""Kui sa heidad minu ette põrmu ja annad vandetõotuse alistuda kõiges Everamile, siis säästetakse sinu ja su nõunike elu," kõneles Jardir. "Sinu pojad võetakse ja õpetatakse välja dal´Sharum´eiks ning neid austatakse kõrgemalt kui kõiki ülejäänud põhjamaa chin´e. Sa saad oma varanduse ja omandi tagasi, kui sellest on maha arvatud läänimaks. Selline on minu pakkumine, kui sa vastutasuks aitad mul rohumaade üle valitseda."
"Ja kui ma keeldun?" küsis hertsog.
"Siis saab kõik, mis sulle kuulus, minu omaks," lausus Jardir. "Sa vaatad pealt, kuidas sinu pojad odaga läbi puuritakse ja kuidas minu mehed viljastavad sinu naisi ja tütred, ning kõik ülejäänud elupäevad veedad sa kaltsudes, süües rooja ja juues kust, kuni keegi sulle halastab ja su tapab."
Ja nõnda sai Edon VII, Rizoni kindluse hertsog ja selle inimeste isand, esimeseks põhjamaa valitsejaks, kes põlvitas ja puudutas laubaga Ahmann Jardiri ees põrandat."

Niisiis, kõrberotid tüdinevad liivasöömisest ja otsustavad viisakale rahvale kallale tungida. Selle käigus pannakse proovile vanad ja uued liitlassuhted ja sõlmitakse ka uusi:
""kui Rhinebeck liitu soovib, peab ta abielluma ühe minu tütrega," teatas Euchor, vaadates üle õla ilutute naiste poole, kes seisid ta trooni taga. "Ja sillaületusmaksud olgu meile kihlakingiks."
"Kas kõik teie tütred pole mitte emad?" küsis Maalingutega Mees segaduses.
"Tõepoolest," kinnitas Euchor, "nende sigimisvõime on tõestatud, nad kõik on sünnitanud poegi, kuid on siiski veel õitsvas nooruses."
Maalingutega Mees heitis naistele uue pilgu. Nood ei jätnud sugugi õitsvat muljet, ent ta hoidis keele hammaste taga."

Kokkuvõtteks paneksin raamatule hindeks 5. Mulle meeldis II osa kohe väga-väga-väga.
Sisuproportsioonide kirjeldamiseks järgmised hinded: (1= üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju ; 5=põhjalikult)
Filosoofiat: 4
Tapmist ja tagaajamist: 5
Romantikat: 4
Huumorit: 4
Võlumist ja maagiat: 4

Viimane Potteri film

2011-07-22T08:04:00.010+03:00

Vaatasin eile ära. Mulle ei meeldinud. Sain üsna kähku aru, mis mind põhiliselt häiris ja loo minu jaoks ebausutavaks ja vähehaaravaks muutis - maagiaga oli üle pakutud. Tuli meelde tsitaat George R. R. Martini 15.07 Postimees Online'is avaldatud intervjuust: "Mul on alati olnud tunne, et liiga palju maagiat tapab fantaasia ära. Maagiaga peab väga ettevaatlikult ringi käima. «Jää ja tule» raamatuid kirjutades lugesin uuesti J. R. R. Tolkieni. Gandalf on küll võlur, aga kui mäekollid ründavad, siis tõmbab ta välja mõõga ja võitleb teiste kõrval, mitte ei loobi kamraadide selja taga loitsusid. Võlukunst peab olema eriline ja ebatavaline."
Näiteks oli minu jaoks palju mõjuvam see, kuidas Snape'i verine keha aeglaselt mööda klaasseina alla vajus, kui see, kuidas Voldemort peeneks pudiks lagunes ja tuulega õhku lendas - ja selleks polnud mingit vajadust, raamatus oli Voldemortil surnukeha nagu igal teisel inimesel. Ja miks ei võinud mao Nagini pea pärast otsastlõikamist toreda lötsatuse saatel vastu maad lennata, selle asemel, et koos kehaga musta suitsuna hajuda? Ja ka täitsa pisiasjad - miks ei võinud Harry Surnuteäratamise kivi lihtsalt näppudega niigi võluväel avanenud kitu seest välja urgitseda, vaid see pidi maagiliselt Harry peo peale heljuma? Miks ei võinud Harry mõttesõela hammaste ragisedes laua peale tassida, miks pidi see maagilise frisbee-taoliselt kohale hõljuma? No täitsa naeruväärseks läks asi.
Teiseks oli natuke liiga palju kogu seda mürinat ja kivisadu, nii et lõpuks nägid hunnikutes kukkuvad kivid välja lihtsalt nagu plastikust dekoratsioonid. Kui koleda mürtsu saatel oleks langenud paar hirmsat kivikolakat, oleks palju usutavam olnud.
Näitlejatele kuigipalju dialoogiaega ei antud, nii et ka sealt ei tulnud midagi, millele kaasa elada ja sisse süübida. Parimaks kohaks oli minu meelest Hermione nutune piiksatus: "Ma tulen kaasa!", kui Harry teatas, et läheb nüüd metsa tapale. Hästi välja mängitud ja loomulik reaktsioon minu jaoks. Selliseid kohti võinuks aga palju rohkem olla. Snape'i-liin meeldis mulle ka päris hästi, head ilmed olid tegelasel.
Veel paar asja, mis mind häirisid - peategelaste humoorikad märkused, kui nende poolt pandud loitsust uimane härjapõlvlane draakoni tuleroaks langeb. McConagalli käsklus viia kõik Slytherinlased vangikoobastesse, selle asemel, et igale indiviidile valikuvõimalust anda - kas Voldemorti vastu võidelda või ära koju minna. Ja miks olid Harry vanemad sellised keskaelised, kui nad juba siis surma said, kui Harry vaid 1-aastane? Ma oleks arvanud, et nad on maksimum 25 kanti.
Oeh. Palju viugumist tuli kokku. Filmi kiituseks võib aga öelda, et see meeldis hästi minu elukaaslasele, kes ühtki raamatut pole lugenud ja ka kõiki filme pole vaadanud. Nii et äkki siis oli lihtsalt selline poistekas.

Peter V. Brett "Maalingutega mees"

2011-07-21T14:29:00.004+03:00

Eelmisel aastal ilmus eesti keeles Deemonite triloogia esimene raamat "Maalingutega mees", autoriks ameeriklane Peter V. Brett. Tänaseks on Lauri Saaber tõlkinud ka triloogia teise osa "Kõrbeoda".

Rõõmustada võivad eelkõige need, kes armastavad lugeda "telliseid", sest I osa on 519 lk ja II osa 680 lk paks. Nii et kulub nii mõnigi magamata öö, sest lugu on huvitav ja originaalne ning raamatut käest ära panna raske.

Aga sisust. Raamatu tegevus toimub maailmas, kus öö saabudes ilmuvad Maapõuest deemonid, kes nagu arvata võibki, on paha-pahad. Nad tapavad kõik, kes nende teele satuvad ning ainus võimalus pääsemiseks on jääda kaitsvate loitsuringide taha (või vähemalt nii esialgu tundub). Loo fookuses on kolm nukra saatusega last Arlen, Leesha ja Rojer, kellest täiskasvanuna saavad sõdalane, taimetundja ja muusik ning nende oskused (talent?) võimaldavad neil deemonitele vastu astuda ja inimkond päästa. Iseküsimuseks jääb, kas inimkond üldse tahtis pääseda? Olid nad pääsemise ära teeninud? Liiga paljud olid võitlusvaimu kaotanud ja rahuldusid enda peitmisega loitsumärkide taha.

Deemonid on P.V.Bretti arusaama kohaselt võluolendid, pealtnäha surematud ega sarnane milleski inimestega. Puudeemon nt on keskmise inimese kasvu, pahkliku ja puukoort meenutava nahaga, mis on sitkete sooniliste lihaste ümber pingul. Ta on sarvilise pea ja teravate hammastega.

Liivadeemoni tapmine loitsumärkideta odaga polnud lihtne, kuid oli siiski võimalik. Nende väikesed laugudeta silmad, mida enamasti kaitses otsaesise luine serv, läksid pulka (muideks seda "silmade pulka minemise" väljendit kasutati õige mitmel korral ja minu jaoks oli see väga uudne sõnakasutus, olen pigem kuulnud silmade punnitamisest või jõllitamisest), kui nad ohvrile kallale hüppasid. Täpne torge sellesse ainsasse haavatavasse kohta võis sügavale ajju tungides eluka silmapilk tappa. Aga deemonite haavad paranesid imetabase kiirusega ning kui torge pole täpne või ei tungi küllalt sügavale, ajab see peletise üksnes rohkem raevu.

Millegipärast tuli selliseid veriseid stseene lugedes tahtmatult silme ette G.R.R.Martini "Troonide mängu" lugu. Siiski mõjub "Maalingutega mees" värskelt ja tunnet, et midagi sellist olen ma juba kusagilt lugenud, ei teki.

Kokkuvõtteks paneksin raamatule hindeks 5. Sisuproportsioonide kirjeldamiseks järgmised hinded: (1= üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju ; 5=põhjalikult)
Filosoofiat: 4
Tapmist ja tagaajamist: 5
Romantikat: 3
Huumorit: 1
Võlumist ja maagiat: 4

Targa mehe hirm

2011-07-13T15:59:00.003+03:00

SPOILER:
Wise Man’s Fear jätkub (nagu eeldada võiski) sealt kus Name of The Wind lõppes – Kvothe on ülikoolis, üritab õppemaksuks ja äraelamiseks raha kokku kraapida, õppetöös edeneda, vaenlastega toime tulla, sõpradega hängida, pilli mängida, tüdrukuid (st ühte konkreetset – Denna’t) taga ajada jne. Sellises rütmis toimub tegevus uues raamatus oma paar- kolmsada lehekülge (kokku on seda raamatut aga 995 lk!). Tema madinad Ambrose’ga (üks üsna tüütu, kuid kahjuks rikas ja leidlik ülikuvõsu) saavutavad aga sellise mõõtme, et tal tuleb mõneks ajaks „akadeemiline puhkus“ võtta, et lasta asjadel ülikoolis veidi rahuneda. Teed viivad ta maa teise otsa, ühe kohaliku üliku õukonda. Ülejäänud raamat kirjeldabki kuidas ta nagu kummipall ühest seiklusest teise põrkab – päästab ülikut kavala mürgitaja käest, seikleb palgasõduritega metsas bandiite taga ajades, veedab teadmata aja ühe haldjadaamiga „elukogemusi“ saades, õpib salajasi võitluskunste omaettehoidva sõdalasrahva juures, päästab noori neide moosekantideks maskeerunud teeröövlite käest jne. Raamatu lõpulehekülgedel jõuab ta ülikooli tagasi veidi jõukamana ja palju kogenumana. Enam pole ta maagias veidi annet omav ebakindel noor muusik, vaid paljulubava kogemustepagasiga enesekindel noor mees, kes on ühteviisi osav nii pilliga, mõõgaga kui ka noorte naiste seltskonnas. Seega lava on valmis seatud järgmise osa jaoks.

Kui ma esimese osa kohta kokkuvõtteks kirjutasin et tegu on sissejuhatusega, siis teine osa on loo arendus – algas kuskilt pooliku loo pealt, arendas seda edasi, vahepeal toimus rida juhtumisi oma pisikeste lahendustega, aga „pika“ loo osas lahendustele lähemale justkui ei jõudnud. Kohati on tunne nagu mehhiko seebikas – ega keegi ju ei usu et kui Juanita Carlosega 358ndas osas abiellub, siis see ongi loo lõpp ja edasi tuleb „õnnelikult elu lõpuni“? Kogu aeg lisandub küll justkui uusi kilde mosaiiki, samas selgub et see mosaiik on ikkagi suurem kui mistahes eelneval hetkel arvasid, seega lahendust ei paista ikka veel.

Mis aga ei tähenda et see raamat mingiski mõttes halb oleks – kui välja jätta ehk ta kogukus, näiteks selili voodis on teda ikka raske lugeda, peab kuskile toetama. Selle raamatu oleks vabalt saanud ka ilma eriliste raskusteta näiteks neljaks omaette osaks jagada – igaüks parajalt kergekaaluline 250 lk, igaühes oma pisike lugu oma pisikese lahendusega, mis samas ka suurt lugu osast osasse veidi edasi arendab. Ka praeguses ühes raamatus on need lood (ülikoolis, üliku juures, bandiitidega jne) suht selgepiiriliste alguste ja lõppudega ning seetõttu lihtsalt köidetesse jagatavad. Kuna Eestis esimene osa lahutati mitmesse köitesse, võibolla siis minnakse sama teed ka teise osaga?

Sarnaselt esimese osaga on kogu lugu suht hästi lihvitud, süzeeliinid kenasti paigas, tegelaste (tegelikkuses küll peategelase, kes on ainsana pidevalt „kaadris“) areng on enamvähem (uskudes ta kaugeltki üle keskmise head õppimisvõimet) loogiline. Ainus pisike miinus on mõned raskesti usutavad/mõistetavad aspektid ajaliinis – kas ikka on võimalik 2 kuuga mingilgi tasemel mingit võitluskunsti õppida, olgu õpilane kuitahes võimekas? Ja kas peale bandiitide edukat mahanottimist on ikka reaalne, et salga juht (meie kangelane) saadab oma mehed tööandja juurde tagasi, ise aga koos tööandjale kuuluva ja tagastamist ootava rahalaekaga läheb veel teadmata ajaks kuskile ilma mööda hulkuma, ilma et hiljem keegi sellest mingit probleemi teeks? Ja uskumatu kokkusattumusena tundub ka see, et teadmata aja (hinnanguliselt aasta) haldjamaailmas veetmise järel, satub Kvothe oma maailma tagasi kohalikus ajas juhuslikult just 3 päeva hiljem (nagu ta ise eelnevalt oli lubanud) täpselt õigel hetkel dramaatilise sisenemise tarbeks kui ta kaaslased pungil kõrtsus publikule ta kadumisest räägivad...

Huvitav aspekt on ka see, et üks osa loost – nimelt juhtumised kui Kvothe ülikoolist maa teise otsa üliku juurde rändab ja kuhu sisse mahuvad piraatide rünnak, laevahukk, imelised pääsemised jne – kirjeldatakse umbes kolme reaga? St antud loos jutuvestja Kote ei pidanud seda osa jutust piisavalt märkimisväärseks, et seda Kroonikule edasi jutustada, tema (lühikesest) pealekäimisest hoolimata. Kui üritada kulisside taha piiluda, siis ehk oli lugu hoopis selles, et raamat oli kirjastamiseks liiga rammus ning oli vaja sadakond lehte välja visata – ning läbivalt kogu sisu vaevarikka kärpimise asemel toodi ohvriks mingi osa loost kust ei läinud pikemat süžeed oluliselt mõjutavaid niidikesi?

Kokkuvõttes olen raamatuga rahul. Loodetavasti ei pea kolmandat osa 4 aastat ootama... Aga selles osas pole ma seni ühtegi kinnitavat ega ümber lükkavat infokildu veel leidnud.

Kuningatapja kroonikad – sissejuhatus

2011-07-07T22:28:00.004+03:00

Käesolev kirjatükk sündis seetõttu, et sain läbiloetud Patrick Rothfuss’i Wise Man’s Fear. Et selle arvustus aga asjakohasem oleks, siis peab veidi kirjeldama ka maailma kus tegevus aset leiab ja triloogia esimest osa The Name Of The Wind.

Patrick Rothfuss võttis esimese osa kirjutamiseks väidetavalt üksjagu aega – koguni 7 aastat. Tegu on autori esimese olulisema teosega (kui mitte arvestada ühte samast maailmast jutustavat lühilugu) ja tuleb tunnistada, et tegu on tõsiselt kopsaka „esimese vasikaga“. Koguni nii kopsakaga, et eesti keeles anti raamat (Tuule Nimi) välja koguni kahes osas – kirjastajatele tänuväärne võimalus lugejatelt kaks korda raha küsida ;)

Tegevus toimub meie hilise keskaja sarnases maailmas. Seal eksisteerib kuigipalju maagiat ja veidi ka üleloomulikke olendeid. Inimestele kättesaadav maagia esineb peamiselt kahes vormis – sümpaatia ja tõelised nimed. Ja õpetatakse neid mõlemaid Ülikoolis – ei ole teada kas just ainus ülikool seal maailmas aga igatahes ainus mainimisväärne, mis ei vajagi muud täpsustavat nime – kõigile on ta lihtsalt Ülikool. Sümpaatia on oskus ühe asja kaudu mõjutada teist (soovitavalt sarnast) asja. Lihtsaim rakendus on näiteks oksajupi kasutamine signaliseerimiseks – liigutades ühte oksajuppi, liigub teine oksajupp teise inimese käes. Loomulikult saab sümpaatiat kasutada ka palju „huvitavamal“ otstarbel: eks me kõik teame milleks woodoo nukku kasutada saab – seal käib asi samamoodi, ainult sõna „woodoo“ ei kasutata. Sümpaatiasidemeid saab teatud märkidega kanda ka objektidele ja ehitada nii erinevaid huvitavaid ja kasulikke seadmeid, mis töötavad hiljem edasi ilma selle looja vahetu abita. Tõeliste nimede kasutamine on väga võimas aga samas ka haruldane maagia liik. Erinevalt sümpaatiast on seda väga keeruline õpetada või õppida, võib öelda et tõeliste nimede kasutajaks peab sündima ning õpetamise kaudu on võimalik seda oskust ainult aidata endas avastada. Nimede kasutajaid on vähe, piirdudes suuresti Ülikooli kõrgemate tasemete õppejõudude ja mõnede lõpetanutega. Paljud neist oskavad ühte või kahte nime, vähesed enamaid. Tõelised nimed on kõigil elusatel ja eluta asjadel. Mida keerukam ja mitmekülgsem on objekt, seda keerukam ja raskemini tabatav on ta nimi. Tuule nimi on üks lihtsamaid, elusolendite nimed on kõige keerukamad.

Raamatute peategelane on Kvothe – muusik, hulkur, üliõpilane... mis kõik veel, selgub ilmselt veel triloogia kolmandas osas. Suur osa tegevusest toimub kahes ajahetkes paralleelselt. Triloogia esimene osa algab sellega, kuidas Kvothe – õigemini küll tagasihoidlik kõrtsmik Kote – päästab pooljuhuslikult üleloomuliku päritoluga ämblike käest ühe rändava kirjutaja (keda tuntakse nime all Kroonik). Too tunneb oma päästjas ära (kuri)kuulsa kangelase Kvothe, kes saladuslikel põhjustel on avalikkuse silmist kadunud. Kroonik on hämmastunud leides Kvothe pidamas pisikest kõrtsi kuskil pärapõrgus ning veelgi enam – esialgu Kote ei tunnista, et tema ongi Kvothe. Siiski õnnestub Kroonikul veenda Kvothet et see oma eluloo talle ära räägiks. Siit peale toimubki tegevus paralleelselt meenutustes (suurem osa raamatu mahust) ja tänapäevas (suht lühikesed vahepalad). Kvothe räägib oma nooruspõlvest koos oma vanematega rändnäitlejate trupis, sellest kuidas müütilised ja üleloomulikud pahalased Chandrian’id ta perekonna ja kogu ülejäänud trupi mõrvasid (ta ise jäi ellu kuna polnud hetkel kohal), kuidas ta kolm aastat hulkuri elu elas ja kibedates mälestustes mandus, kuidas ta rändavalt jutuvestjalt kuulis lugu Chandrianist, mis andis talle usku et kättemaks on võimalik aga mille saavutamiseks on kõigepealt vaja ülikooli sisse saada. Triloogia esimese osa teine pool räägibki peamiselt noore Kvothe seiklustest ülikoolis. Kuidas ta loomulikule andekusele tuginedes on küll akadeemiliselt edukas, aga kuidas ta ka kiiresti leiab oma esimesed võimsad vaenlased ning head sõbrad.

Tuleb tunnistada, et tema ülikoolitegemised minu jaoks oligi põnevam osa – praegu, mitu aastat peale esimese osa lugemist, on mul see osa paremini meeles kui ülikoolile eelnenu. Ega ka muule osale sellest raamatust ei oska midagi ette heita. Kokku võttes paistab silma raamatu lihvitus – detaile ja kontseptsioone on ohtralt, kuid ükski ei tundu lihtsalt niisama värviks olevat sisse visatud. Kõik sulanduvad kuidagi keerukatesse süžeelõngadesse, mille lahendustest ei saa me aga esimeses osas isegi mitte eriti selgeid vihjeid. Vastupidi – pigem saame veel lõpu eel aimu et kõige selle all, mida me arvasime olevat esimesest osast teada saanud, loksuvad veel suuremad saladused ja segasemad motivatsioonid. Esimene osa oma kopsakusele vaatamata on kõigest huvitav sissejuhatus järgnevale.

Thriller 4
Action 4
Romantika 1
Seks 0
Maagia 3

Kuna ilmselt on arvestatav hulk selle blogi lugejaid kah Tuule Nime lugenud, siis mind tõsiselt huvitaks mis teie asjast arvate - seega palun julgesti kommenteerida.

Lähipäevil kirjutan ka triloogia teisest osast Wise Man's Fear.

Hobbi ja Lindholmi pärandus

2011-06-18T10:21:00.004+03:00

Selle raamatu tutvustamisel tuleb alustada sellest, et kahe kirjanikunime taga peitub tegelikult üks inimene. Kõigepealt kirjutas ta Megan Lindholmi nime all ja hiljem lõi Robin Hobbi, kes kirjutab Elderlingide realmis. Alguses hoidis ta Hobbi muide salajas, nii et kuigi Lindholm oli üsna tuntud kirjanik, ei teatud, et ka Hobbi raamatud on tema kirjutatud. Ajapikku muidugi tilkus välja.

„Inheritance“ on päris mahukas lühijuttudest koosnev raamat, kus poole on kirjutanud Lindholm, poole aga Hobb. Hobbi lood on meile armsaks saanud maailmas, kus valitseb taid ja vaist, lohed ja nende maagia. Muidugi alustasin ma lugemist nendest. Raamatu nimilugu, „The inheritance“, räägib Bingtowni kauplejate päritolu tüdrukust, kes vanaema sõrmuse abil oma õiguspärast kohta nõuab. See lugu oli minu meelest üsna keskpärane.

Palju rohkem meeldisid mulle teised kaks lugu. „Homecoming“ räägib sellest, kuidas Vihmametsad esmakordselt asustatud said – sinna saadeti asuma punt kurjategijaid ja võimuga pahuksisse sattunud aadlikke. Vihmametsade ebameeldivused – kuiva maa puudumine, happeline vesi, lohede ja elderlingide mõistatuslik maagia – ei tee asustamist arusaadavalt kuigi lihtsaks ülesandeks. Jutt on kirjutatud päevikuna, mida peab ühe ebasoosingusse sattunud aadliku abikaasa. Seni vaid proua-ametit pidanud naises toovad raskused välja tõeliselt leidliku ja julge poole, tema abikaasas aga rumaluse, kasuahnuse ja julmuse. Haarav ja ilus lugu sellest, kuidas rasked ja võõrad tingimused õige suhtumise ja pealehakkamisega ilusaks ja koduseks kujunevad.

Kolmas lugu, „Cats meat“, räägib kena poisi võrku langenud tüdrukust, kes lapsega maha jäetakse ja kes siis ise tublisti hakkama saab. Senikaua, kuni luuserist poiss tagasi tuleb ja tüdruku hoole ja vaevaga sisse seatud elu pahupidi pöörab. Appi tuleb kass. See oli ka väga tore lugu.

Kui Hobbi lood olid suure hooga loetud, asusin ettevaatlikult ka Lindholmi maitsma. Ja polnud viga midagi. Ega ei maksagi arvata, et kui ta ühe autorina on üks mu lemmikkirjanik, siis teise autorina päris mööda läheks. Kuigi nendes lugudes pole seda mõnusat keskaegset õhustikku, on need ikka põnevad ja originaalsed. Ja fantaasiat on seal küllalt. Kohtume tulnukate, vampiiride, võlurite ja loomulikult ka kassidega, kellest see kirjanik ei saa ilmselt üle ega ümber.

Kuigi lühilood on üldiselt formaat, mida ma ei armasta (õige raamat peab olema ikka vähemalt kolm köidet, eks ole), oli see siiski hea lugemine. Eriti õhtul enne magamaminekut – loo lõpp oli heaks hetkeks raamat käest panna, pikkade lugude puhul on seda hetke raske leida ja nii need unetunnid kuluvad.

New day, same story...

2011-05-20T21:29:00.004+03:00

Seda lugu kirjutades tajun ma ise kui riskantne on tegelikult ebapädevate kriitikute kommentaaride usaldamine. Minu lugeja ja kritiseerija "karjääris" olen ma ilmselgelt jõudnud faasi kus üha enam leian raamatutes dejavu elemente, mis segavad täit vaimustust tundmast, samas ei ole ma veel nii haritud lugeja et suuta ehk alati kõiki raamatuid siis objektiivselt hinnata - ikka on tunne et esimene vampiiriraamat oli hea ja kõik teised koopiad, räägivad asjadest mis juba varem loetud...

Sama lugu on ka tänase raamatuga - Stephen Deas, Thief-Taker's Apprentice. Tegevus toimub umbes meie keskaegses keskkonnas aga mitte meie maailmas vaid mingis tundmatus kuningriigis ja linnas nimega Deephaven - kodusõjajärgne suht masendav paik. Maagiat selles maailmas väidetavalt kuigi palju on, aga raamatusse see praktiliselt ei jõua - v.a. episood kus üks tegelastest "kaadriväliselt" eluohtlikust mõõgahaavast üleöö terveks raviti - kelle poolt täpselt ja kuidas, selle kohta me aga peale paari vihje suurt midagi teada ei saa. Mingeid fantastilisi loomi/päkasid/haldjaid jne ei ole.
On aga üks kibestunud endine aadlik kes nüüd omamoodi erapolitseiniku rolli täidab linnas vargaid püüdes. On ka üks orb kes taskuvargustega elatist teenib kuni päevani mil ta tee vargapüüdjaga ristub ja ta endale ootamatult ja esialgu ka veidi vastumeelselt tolle õpilaseks saab. On ka noor neiu kohustusliku romantilise liini sisse toomiseks. Ja muidugi paar negatiivset tegelast, kes meie kangelaste elu "huvitavaks" teevad. Ehk siis kuhi klisheesid.
Kui juba irisemiseks läks, siis võiks välja tuua selle, et oma ulatuslikust kogemusest tänavatel (ja paljulubavast osavusest taskuvargustel) hoolimata on peategelane (õpipoiss) suht igav kuju. Samas on see ehk ka aspekt mille võrra ta teistest sarnastest raamatutest erineb - ei mingeid üllatuslikult avanevaid erakordseid talente, ei mingeid kangelastegusid, kõigest hulk sisemist segadust ja meeleheitlik püüd ellu jääda ümberringi aset leidvas tohuvapohus. Raamat ei ole liiga pikk ja on pigem sissejuhatus triloogia järgmistele osadele - poolelijäävaid süzeeliine on hulga rohkem kui raamatu lõpuks lahenduse leidnuid. Paar kõrvaltegelast on suht paljulubavad, eks näis kuidas nad järgmistes raamatutes kasutust leiavad. Ka tegevuskoht (linn) on päris mitmekesiselt ja huvitavalt välja joonistatud ning paljud kummalised kohad lausa paluvad suuremat rolli järgnevates raamatutes.

Kokkuvõttes - ok lugemine, ehk isegi üle keskmise hea, kui sedasorti ülesehitusega raamatutega liiga palju kokkupuudet pole. Kes neid mentori/õpilase lugusid juba tüdimuseni lugenud on, neile soovitaks midagi muud.

Action 4
Maagia 0
Romantika 1
Huumor 0
Thriller 3

Fantaasiavaheaeg?

2011-05-20T09:35:00.004+03:00

Fantaasiblogis valitseb vaikus - kas loete praegu muid raamatuid? Mis hetkel käsil on? Kas on põnev?
Ma ise loen juba mitmete nädalate vältel üle Dan Browni Da Vinci koodi. Nõnda aeganõudev on see põhjusel, et pingutan üldhariduse mõttes lugeda prantsuse keeles. Tuleb mainida, et elamuse pakkus see lugu ikka eelkõige esimesel lugemisel, teisel lugemisel, kui põhiidee osas enam üllatusmomenti ei ole, tunduvad seiklused kuidagi pingutatud ja karakterid suhteliselt magedalt väljaarendatud.

Maggie Stiefvater "Linger"

2011-05-02T13:32:00.004+03:00

Jätkakem Maggie Stiefvateri avastamist. Tegemist on Mercy Fallsi libahundisarja teise osaga - järg blogis paari kuu eest tutvustamist leidnud "Shiverile", mis ka eesti keeles ilmunud. Minu jaoks oli Sami ja Grace'i lugu juba esimeses raamatus nii kenasti lõpetatud, et oleksin täitsa rahul olnud ka sellega, kui raamatul järgesid poleks olnud. Samas, ei saa eitada, et lahtiseid otsi, mida edasi harutada, jäi veel piisavalt - eelkõige kõik need uued noored libahundid, kes "Shiveris" Mercy Fallsi metsa ringi jooksma lasti. See liin teises osas tõepoolest areneb, aga üsna tasahilju, kuna tegevuse toimumisajaks on varakevad, mil valdav osa libahunte veel hundinahas. Teiseks põhiliiniks on jätkuvalt Grace'i ja Sami lugu.
Pärast teise raamatu lugemist Stiefvateri sulest julgen anda hinnangu, et tegemist on tõesti hea kirjutajaga. Loe ja imesta - milline uskumatu detailiderohkus, mis loo nii usutavaks ja sümpaatseks ja omaseks teeb. Näiteks inimese libahundiks muutumist oli kirjeldatud nii üksikasjalikult ja osavalt, et mingit probleemi polnud selle kujutlemisega, kuidas see endaga juhtuks. Ja haarav on ka, kuigi lool just ülitihedat süžeed pole. Fantaasialoo taga on räsitud inimhingede uurimine. Aga seda mitte liialt pealetükkivalt ja muserdavalt.
Žanrilt noorteraamat, aga need need kõige toredamad ju tavaliselt ongi :)

Vahelduseks haldjatest

2011-04-29T20:53:00.006+03:00

Lõpetasin just "Shiveri" autori Maggie Stiefvateri raamatu nimega "Lament". Raamat on "Shiveriga" samal tasemel - üsna originaalne ja raskesti käestpandav. Vampiiride ja libahuntide asemel on vahelduse mõttes tegelasteks haldjad. Aga mitte tiibadega ja kellukestega lillede peal elavad printsessid, vaid sellised Eesti rahvapärimuseski tuntud eksitan-sind-metsa-ja-panen-nahka haldjad. Mõnel olid küll tiivad ja mõned olid ilusad ka. Olemuselt aga kurjad või vähemalt hoolimatud. Inimestest huvitasid neid vaid erakordselt andekad või ilusad ja huvi eesmärgiks oli anne, näiteks ilus lauluhääl, enda valdusesse saada.

Loo peategelaseks on 16-aastane üliandekas harfimängija Deirdre, kelle elu on senimaani olnud ema ja tädi range kontrolli all. Ta on ülimalt introvertne, püüab koolis nähtamatu olla ning tal on vaid üks sõber, flöödimängija James. Aga kuna ta on nii andekas ja ilus ja salapäraste maagiliste võimetega varustatud, tõmbab ta endale haldjate tähelepanu. Haldjate kuri kuninganna saadab tema järele oma mõrtsuka Luke Dilloni, kes on tuhandeid aastaid kuningannale konkurentideks osutuda võivaid inimesi tapnud, kuid nüüd järsku Deirdre võlude kütkesse langeb ning oma ülesandega jänni jääb.

Raamat on hoogne ja vaimukas. Lugesin läbi kahe õhtuga. Muusikuid on fantaasiaraamatutes harva tegelastena kasutatud ja see jättis originaalse ja usutava mulje - näiteks tüütu kohustus pulmades ja pidudes raha teenimiseks esinemas käia on mulle lähisugulastest pillimeeste tõttu väga tuttav. Raamatu pealkiri "Lament" muide tähendab itku. Vaatasin Wikipediast, et teine sama sarja raamat kannab nime "Ballad".

Mõned Deirdret hästi iseloomustavad tsitaadid:

(saab teada, et ta koer on kurjade haldjate käsilane): So Rye was a faerie dog. And faeries wanted to steal me away. It was kind of flattering, actually. Nice to be noticed.

(haldjate hiigelkass ründab teda ning rebib ta käe lõhki. Hiljem, kui ta päästetud on ja vanaema ta autoga ära viib.): I poked at my wounds; I was a bit proud of them. They were the best sort of injury - they looked awful but really didn't hurt too much.

Huumor - 3
Seks - 1
Romantika - 5
Action - 3
Maagia - 4
Thriller - 3

Pierre Pevel, Kardinali mõõgad

2011-04-27T14:50:00.005+03:00

Kirjastuselt Varrak on aprillikuus ilmunud prantsuse fantaasiakirjaniku Pierre Peveli "Kardinali mõõgad". Ise pole jõudnud seda veel lugeda, aga kirjastuse kodulehel on selline tutvustav tekst:
"Pariis, 1633. issanda aastal. Prantsusmaa kuningas on Louis XIII ja teda valitseb Richelieu. Kardinal, üks oma ajastu kardetavamaid ja mõjuvõimsamaid isikuid, peab lakkamatut võitlust Prantsusmaa vaenlastega. Eesmärgi nimel läheb käiku kõik: salakuulajad, mõrvad, sõda... isegi nõidus, mida valdavad kuningriigi kõige salakavalamad vastased – lohed.
Pierre Pevel (s. 1968) on üks kuulsamaid prantsuse fantaasiakirjanikke. Ta on avaldanud seitse raamatut, pälvinud 2002. aastal romaani „Wielstadti varjud“ (Les Ombres de Wieldtadt) eest Prantsusmaa fantaasiakirjanduse tunnustatuima auhinna (Grand Prix de l’Imaginaire) ning 2005. aastal romaani „Unustuse eliksiir“ (L’Elixir Oubli) eest Imaginales’i auhinna. Oma romaanides ühendab ta virtuoosselt ja lennukalt mantli ja mõõga lood, suurepärase ja täpse ajaloolise jutustuse ning eepilise ja efektsete stseenidega fantaasiakirjanduse."

Minu arust on kujundaja Toomas Niklus teinud head tööd. Inglise keelse raamatu kujundus on paremas servas. Aga maitse üle muidugi ei vaielda.

Review

"Bold and completely absorbing, Pevel's English-language debut is exciting stuff." --Total Sci-Fi Online

"As an avid reader and an admirer of the Alexandre Dumas works, I found in The Cardinal's Blades a novel very much to my liking.... A fast-moving story, full of action, intrigue, and swashbuckling adventures." --Dark Wolf's Fantasy Reviews

"If I had to sum up The Cardinal's Blades in two words, they would be: great fun. This is the France of Alexandre Dumas and Fanfan la Tulipe: a land of flashing blades and break-neck chases, beautiful women and gallant warriors, of masquerades and midnight plots and sword play. The feel is that of classical Romance--we are here in the realms of The Three Musketeers--and while dragons and their schemes are the engine of the plot, they are shadowy, threatening creatures, far removed from the allies of Temeraire and Dragonflight. This is also alternate history, and history plays an important part in the plot." --Strange Horizons

"[It] is a promising start to a series, if not an absolute world-beater of a novel in and of itself. There's plenty of enjoyable material, the narrative moves at a quick paceâ€¦Throw in the swordfights, the double- and triple-crosses, and above all, the looming presence of Cardinal Richelieu, and the end result is a more than acceptable piece of light readingâ€¦" --Bull Spec, Issue 3, 2010

R. Jordan "The Wheel of Time"

2011-04-21T17:12:00.003+03:00

Nagu ühes varasemas postituses mainitud, asusin hiljuti Robert Jordani sarja "The Wheel of Time" kallale. Sarja esimene osa kannab pealkirja "The Eye of the World" ja selles on kokku 14 osa (viimane veel kirjutamisel). Praeguseks olen läbi lugenud 2 osa ja olen hetkel romaani "New Spring" kallal, mis on hoopis eellugu esimesele. Ära tüütanud ei ole ja vähemalt esialgu tundub, et võiks sarja lõpuni lugeda. Hoiatuseks siiski veel, et kuigi raamatud on välja antud tavalises paperback formaadis, on välimus petlik - paari osa paksus ulatub suisa üle 1000 lehekülje, wikipedia andmetel kõige õhem, New Spring, sisaldab 423 lehekülge. :) Nii et lugemisvara jätkub ilmselt päris pikaks ajaks...

Tegemist on Tolkieni stiilis eepilise fantaasiaga (autor on isegi tunnistanud, et Tolkien on tema eeskujude hulgas) ja kirjanik on loonud päris põhjalikult väljatöötatud maailma, kus lisaks tavapärasele keskkonnale on olemas ka veel paralleeldimensioonid (tõsi küll, sinna sisenemine on võrdlemisi ohtlik). Tegelaste hulgast ei puudu ei mõõgakangelased ega ka võlurid, keda nimetatakse Aes Sedai (võlukunsti tohivad kasutada ainult naised ning selle võimega mehed püütakse kiirelt leida ja kahjutuks teha, kuna vastasel korral võivad nad põhjustada hävingut ja kaotavad mõistuse), samuti liiguvad ringi Trolloc'id, inimese ja looma vahepealsed koletised, kes alluvad veel hirmuäratavamatele pahadele. Loo keskmes on (loomulikult) sõda hea ja kurja vahel, eesmärgiks maailma päästmine.

Peategelasteks on väiksest kolkakülast pärit noored, kolm noormeest ja kaks neiut, lisaks üks Aes Sedai koos oma mõõgavõitlejast kaitsjaga (Warder). Tegelikult lisandub loo jooksul ka mitmeid üsna olulisi kõrvaltegelasi, kelle tegemisi autor aeg-ajalt jälgib. Nimetatud noormehed, kellest kesksel kohal on Rand al'Thor, on ta'veren-id - inimesed, kellele saatusest on määratud olla maailma muutvate sündmuste keskmeks. Üldse on loos olulisel kohal saatus, õigemini "muster" (Pattern), millele kohati tundub, nagu vastu ei saaks, samas jätab autor kohati siiski ka mulje, et üht-teist on võimalik muuta.

Sellest ehk praeguseks piisab (kui keegi on veel lugenud, siis arutaksin kommentaariumis hea meelega pikemalt), igatahes soovitan raamatuid soojalt (ka Lauri, kellele Tolkien ei meeldi, loeb ja kiidab). Kindlasti ei tasu heituda sellest, et raamat alguses veidi aeglaselt käima jookseb (mida tahtagi 14-raamatulise sarja sissejuhatusest), varsti läheb päris põnevaks. :)

Huumor - 0,5
Seks - 1
Romantika - 2
Action - 5
Maagia - 5
Thriller - 4 (paneks 5, aga aeg-ajalt satub autor kirjeldustega kah hoogu)

(muidugi seda hinnangut on mõnevõrra keeruline panna, sest lugenud olen ma ju ainult 2 ja pool raamatut - aga vähemalt esialgu tundub umbes nii)

Sari "Troonide mäng"

2011-04-20T13:17:00.006+03:00

Minu esimene postitus siin ja mitte raamatust vaid ekraniseeringust. Loodan, et annate andeks.

Nimelt HBO on valmis saanud sarja "Game of Thrones" (esimese?) hooaja ning esimene osa on ka USA's teleekraanile jõudnud.

Mul ei ole kahjuks aimugi, kas mõnelt Eestis kättesaadavalt telekanalilt seda sarja ka näeb. Püüdes mitte piraatlust õhutada mainin siiski, et interneti põhjatutes avarustes esimene osa saadaval on ja ilmselt peagi ka järgmised osad.

Sari on tehtud vägagi suurejooneliselt, filmitud Põhja-Iirimaal, Maltal ja Marokos. Kunstilise kujundaja roll on olnud võimas ja loodud maailm tundub väga ehe ja kattub minul raamatut lugedes silme ette manatuga. Tegelaskujud tunduvad ehedad ja valitud näitlejad tunduvad rolli sobivat. Esimestes stseenides segas veidi Sean Bean'i kehastatud Eddard Stark sest minu vaimusilmas seostub see nägu ikka Boromiriga, aga see selleks.

Vähemalt esimese osa baasil ütleks, et õnneks on raamatule väga truuks jäädud. Jon Snow on veidi vanem kui ma ette kujutasin. Kuid muus osas pretensioone ei ole.

Igatahes mina esimese osa baasil soovitaks küll seda kõigil George R.R. Martin sõpradel vaadata. Ja ootaks teiste kommentaare sellele sarjale.

PS. esimene osa oli tunni pikkune, pole kusagilt infot leidnud kas tegu oli osaliselt pikema pilootosaga või nii jääbki olema.

Lisan paar linki ka siia:
wikipedia.org, IMDB leht ja "treiler"

Orson Scott Card "A war of gifts"

2011-04-20T10:22:00.004+03:00

Tegemist on lühiromaaniga (päris tore zhanr) Enderi maailmas. Tegevus toimubki lahingukoolis "Enderi mängu" looga samal ajal, tuttavatest tegelastest kohtab Dink Meekerit (ega ausaltöelda "Enderi mängus" teisi lapstegelasi peale Enderi suurt lahtikirjutatud ei olnud, nii et ma ei teagi, kas Dinki just tuttavaks saab nimetada. No aga teretuttav ikka) ja Enderit ennast. Teemaks on kultuuride ja religioonidevahelised hõõrumised olukorras, kus pead-jalad kokku on pandud elama lapsed kõikvõimalikest riikidest, rassidest ja religioonidest. Ja kuidas väikesed juhtumised laste vahel võivad olukorras, kus neist lastest kasvavad üliintelligentsed sõjanduseksperdid, mõjutada maailma hilisemat saatust. Ja see, mis võib tegelikult peituda fanaatilise usklikkuse taga.
Kokkuvõttes tore ja veidi mõtlemapanev lugemine, aga väga sügavat muljet miskipärast ei jätnud (liiga lühike? :P). Kõige meisterlikum koht oli taas Enderi psühholoogitöö - see, kuidas ta inimesi mõistab ja neid suunab iseennast mõistma. Nagu teisteski Enderi raamatutes. (Enderi-Zecki stseen oli tegelt üsna sarnane Randalli-loo lahendusega raamatus "Ender in exile". Aga mõjuvad mõlemad.)

Amazon Ink

2011-04-14T12:26:00.003+03:00

Lori Devoti senist toodangut vaadates pole mul tekkinud erilist huvi selle autori vastu. Valdav osa ta loomingust on kas lembekad või paranormaalsed lembekad (st tavalistel miilustajatel on pikad silmahambad ja isu vere järele). Pealegi ei ole need raamatud just liiga häid arvustusi saanud. Hiljaaegu aga on Ms. Devoti pööranud urban fantasy radadele ja tema esimene üllitis sellest teemast - Amazon Ink - leidis tee ka minu riiulisse.

Tegevus leiab aset tänapäeva USAs. Peategelane Mel on tätoveerimissalongi omanik, kes kasvatab teismelist tütart ja jagab elamist oma ema ja vanaemaga. Üritades kõigest hingest elada normaalset elu, varjab ta oma tütre ja kogu muu maailma eest suurt saladust - tegelikult ei ole ta päris tavaline inimene, vaid muistsete jumalate sigitatud Amatsoonide suguharu endine liige. See päritolu ei tähenda paraku ainult võimalust lõkketule ees ammulisui kuulavatele lastele põnevate lugude rääkida eksootilistest esivanematest, vaid ka pidevat maadejagamist ülejäänud amatsoonidega, kes ei ole erilises vaimustustes, et Mel 10 aastat tagasi (muu maailma eest omaettehoidvast) hõimust minema jalutas, pidevat jagelemist traditsioonide üle emaga, kes suudab rinnalt lükata poole raskemat kangi kui NFLi linebacker'id, ning vanaemaga, kes valdab elementidemaagiat ja on muuseas umbes 500 aastat vana - ja umbes sama vanade tõekspidamistega sellest mis on õige ja mis vale.
Lisaks hakkavad peagi aset leidma salapärased mõrvad, milles keegi paistab soovivat Meli süüdlaseks lavastada ja mille vastu nii teised amatsoonid kui kohalik politseid hakkavad peagi täiesti elutervet (st väga ebamugavat Melile) huvi üles näitama.

Erinevalt sama autori lembekatest, on ta urban fantasy raamatuid (ka Amazon Ink'ga samasse maailma paigutatud Amazon Queen) saanud silmapaistvalt positiivseid reviewsid. Ei erine siin massist ka mina - minu arust täitsa tegija raamat. Tempo on paras, sisu parajalt mitmekesine, et igav ei hakka, samas piisavalt lihtne, et sobib ka tööpäeva õhtul lugemiseks ja ei nõua arusaamiseks erilist ajudegümnastikat. Tempo oli suht ühtlane läbi raamatu, lõpupuänt võibolla lahenes veidi kiiremini kui oleks oodanud, samas lahendus oli suht originaalne, kuigi mitte päris ettearvamatu. Midagi erilist häirima ei jäänud, nii et võin rahuliku südamega soovitada.

Huumor - 1
Seks - 0
Romantika - 2
Action - 4
Maagia - 3
Thriller - 3

Näljamängude film

2011-04-12T14:48:00.008+03:00

Kes veel ei tea, siis Suzanne Collinsi Näljamängude seeriast on valmimas film. Filmidele ennustatakse Videviku-saagale sarnast fännihullustust. Siin siis pilt peategelaste kolmikut mängivaist näitlejatest, nimedega Liam Hemsworth, Josh Hutcherson ja Jennifer Lawrence. Ei oskagi seda valikut väga kommenteerida. Peeta ja Gale'i osatäitjate valik oli nähtavasti lihtne (just välimuse mõttes), üks lahkete silmadega blond poiss ja üks kergelt ohtliku olekuga tõmmu poiss. Katnissiga oli kindlasti raskem. Esmamulje järgi tundub valitu kuidagi liialt pehmeke ja armsake. Selge on aga see, et tegelikult sõltub kõik nende näitlejaosavusest ja eks siis saame näha :)
Lugesin veel, et üheks kandidaadiks Haymitchi rolli on Dr House'i osatäitja Hugh Laurie. Minu meelest tore avastus, Haymitchi ja House'i näol on tegemist tõepoolest sarnaste karakteritega - üliintelligentsed, riuklikud ja hädas sõltuvusega.

Urban Shaman - C. E. Murphy

2011-04-04T23:15:00.003+03:00

Võin rõõmuga raporteerida järjekordse taskuformaadis paperpacki alistamisest. Minu jaoks siis uus autor ja zanr millega veel liiga tuttav ei ole - urban fantasy. Kohe algatuseks ütlen et mulle täitsa meeldis. Arutlusi, kõrvalepõikeid ja suht fantaasiarikkaid puänte oli rohkemgi kui sellisest odava väljanägemisega raamatust võiks oodata. Peategelane oli sümpaatne ja ainest jätkub temas kindlasti ka heade järgede kirjutamiseks.
TEgevus toimub tänapäeva Seattles. Võlumist tavapärasel kujul ei ole. On olemas meie maailm ja siis mingi "teine dimensioon", milles shamaanid näevad rohkem kui tavasilmaga ja mida nad ka mõjutada saavad. Lisaks saab suhelda erinevate tegelastega siis kui magad, oled trepi peal kukkudes pildi tasku pannud või lihtsalt oma kehast välja "jalutama" läinud.

Peategelaseks on Joanne Walker. Poolindiaanlane, pooliirlane, 6 jalga ja 172 naela, automehhaanik kohalikus politseijaoskonnas, kel muuseas ka politseiakadeemia diplom ülemuste tagantutsitamisel väljateenitud ja ametimärk kuskil sokisahtlis. Ise ta ennast politseinikuks ei pea. Kui tema seni väga ratsionaalsesse ja mõistuspärasesse ellu maandub ootamatult noor naisterahvas, kes väidab et ta näeb kui keegi hakkab lähitulevikus surema, siis lendab ratsionaalsus kõrge kaarega aknast välja ja hakkab juhtuma igasugu veidraid asju. Nimelt selgub, et oma esivanematelt on ta pärinud võimed soovi korral saada shamaaniks (miskit sorti ravitseja, aga skalpell on teatavasti lihtsalt veidi väiksem mõõk...). Kui see on aga eluspüsimiseks vajalik, siis ei ole korraga enam oluline kas sa seda soovid, tuleb tuule kiirusel oma vastleitud uutes võimetes selgusele jõuda, et pahatele nagu kord ja kohus vastu tatti anda, enne kui on liiga hilja.

Kui vigu otsida, siis õige pisut tundus et autoril hakkas lõpu pool asi veidi üle pea kasvama - lõpumadina kirjelduses juhtusid mõned asjad, mis veidi varem olid peategelasele ületamatuks takistuseks, justkui iseenesest ning peategelane kehitas vaid tagantjärgi õlgu selle peale. See natuke kõigutas loo usaldatavust... Aga see oli siiski suht pisiasi.

Huumor 3
Seks 0
Romantika 1
Action 4
Thriller 3

Inside Out

2011-03-28T16:51:00.005+03:00

Mulle meenub et Maria V. Snyderi Study raamatuid on vähemalt kommentaariumis siin mainitud, seega peaks autor siinsetele kirjutajatele tuttav olema. Minul oli minu viimasel reisil kaasas tema uus raamat Inside Out. Tuleb tunnistada et Study raamatutega on mõndagi nii ühist kui ka palju erinevat. Näitaks
maagia - 0
seks - 0
romantika - 0,5
huumor - 0,5
action - 3
thrillerinimsuhtedjamuumögamillegaraamatuidtäidetaksekuiseksijanaljaeiole - 4

Selles osas siis panin jälle veidi puusse, et (veidi tähte närides) tegu ei ole järjekordselt fantasy raamatuga vaid sci-fi raamatuga. Aga minu arvates väga heaga seejuures. Tegu ei ole liiga primitiivse taskuformaadis meelelahutusega nagu mõni mu viimane raamat on olnud vaid täitsa asjaliku ja läbi mõeldud looga.

SPOILER
Lugu toimub tehismaailmas mida selle elanikud kutsuvad Inside. Elanikke on mõnikümmend tuhat ja nende elutingimused on päris karmid. Maailmaks on siis suur "maja" mis on paar miili pikk, niisama lai ja neli korrust kõrge. Ta on muust keskkonnast igal moel ära lõigatud. St pole ust, aknaid ega isegi korstent. Müütiline Outside eksisteerib ainult elanike kujutlustes, keegi ei tea tegelikult mis on nende maailma seina taga ja kas seal üldse midagi on. Maailm on jagatud kaheks tasandiks. Alumisel kahel korrusel elavad "scrub'id", kelle rolliks on kogu tehismaailma masinavärk (jõujaam, õhu ja vee töötlus, toidukasvatus, jäätmete ümbertöötlemine jne jne) töös hoida. Ülemistel elavad "upper'id", kes vajutavad kõiki nuppe ja kelle käepikenduseks on ka scrub'e vaos hoidev Population Control Police. Scrubide elu on täidetud tööga. Igal koikul igas 3000 inimest mahutavas kasarmus on kaks omanikku, kes kunagi omavahel ei kohtu, kuna üks on juba tööle minemas kui teine alles tulemas. Nende lootus on see, et peale oma elu hästi elamist (ja keha ümbertöötlusse siirdumist) saavad nad mingisse paremasse afterlife'sse, mis võibolla asub sealsamas müütilises Outsides. Upper'eid on ca 10 korda vähem ja kuna ka masinaid ülakorrustel nii palju pole, siis on nende elutingimused võrreldamatult paremad. Kahe elanikegrupi omavaheline suhtlus on miinimumilähedane ja valitseb mõlemapolne teadmatus teise poole tegelikest arvamistest ja elutingimustest. Miks nad on sellises maailmas ja mis on mujal - seda ei tea keegi...

... kuni üks nooruke scrub nimega Trella otsustab ühe järjekordse "prohveti" (kes üldjuhul levitavad afterlife legendi ja kes skeptikute arvamusel on politsei poolt saadetud et scrub'e vaos hoida) sõnade ümberlükkamiseks tõestada et mingit Outside't ega sinna viivat sama müütilist Gateway'd pole olemas. See kas ja mida ta tegelikult leiab ja tõestab, tuleb teil omal nüüd lugeda :)

Kokkuvõttes - järjekordne hea raamat tugevalt autorilt aga kui ei teaks, et on tegu sama autoriga mis Study lugudel, siis naljalt ei pakuks küll. Kui näiteks Study kolmandas raamatus mind hakkas juba häirima kuidas peategelane oma piiratud võimeid arvestamata pea ees igasse jamasse sisse kargas ja enamasti lolli õnne tõttu sealt ka jälle välja sai, siis selles raamatud mingeid üliinimesi ei ole. Iga edusammu nimel tuleb valada verd, higi ja pisaraid (palju ka otseses mõttes) ning kergelt või ainult õnne tõttu ei tule midagi.
Kuna lugu jättis huvitavast lõpplahendusest hoolimata üsna mitu otsa lahti, siis ootan huviga peagi ilmuvat järge Outside In.

Spider's Bite

2011-03-18T00:06:00.003+02:00

Tänane arvustus on minu arust isegi veidi sobimatu siia blogisse. Seda nimelt põhjusel, et Jennifer Estep'i Spider’s Bite polegi tegelikult nagu eriti fantasy raamat, pigem krimka. Kui raamatu arvustusi ja sisukokkuvõtteid lugeda, siis on küll palju juttu elemental’itest, maagiast, vampiiridest jne tavapärasest fantasy arsenali kuuluvast aga ... Et oma mõtet selgitada, pean veidi spoilerdama.

Raamatu tegevus toimub tänapäeval fiktiivses USA linnas nimega Ashland. Selles maailmas on olemas maagia, mida kasutavad elemental’id. Need on siis inimesed, kellel on võime teatud määral mõjutada mingit elementi – kas kivi, tuld, õhku või jääd. Vähestel ulatub mõju „kõrvalelementideni“ – metall, vesi jne. Mõjutamisviisid on erinevad – kivielemental võib näiteks käe vastu seina pannes „kuulata“ kas majas on midagi kurja toime pandud – inimeste emotsioonid nimelt salvestuvad mingil määral kividesse. Samuti saab ta panna telliseid seinast välja lendama või muuta oma naha kivisarnaselt tugevaks ja läbimatuks kuulidele ning muudele objektidele. Õhuelementalid suudavad inimesi nii ravida kui ka elusalt nülgida, lisaks veel lokaalseid keeristorme tekitada. Tuleelementalid... noh kui hästi läheb, siis nad praevad liha. Kui nii hästi ei lähe, siis teisi inimesi.
Aga tegelikult siit raamatust väga palju selle maagia kohta teada ei saa, kuna suurema osa ajast on see kuskil taustal ja tegelased eriti oma maagiaga ei lehvita. Paari peategelase kohta on küll teada, et nad seda valdavad, aga tõsine maagiline action käib ainult raamatu lõpulahingus.
Lisaks on selles maailmas olemas päkapikud, vampiirid ja hiiglased. Aga päkapikud on lihtsalt veidi jässakamad, pikaealisemad ja umbes 5 jalga pikad. Hiiglased on kah suure kondiga ja umbes 7 jalga pikad. Ja kõik elavad tavainimestega läbisegi ja loomulikult eksisteerivad seetõttu ka segaverelised poolhiiglased jne. Keegi ei tee oma liigilisest kuuluvusest rohkem numbrit kui tavalises raamatus näiteks faktist et keegi on neeger, keegi valge ja keegi hispano. Ehk siis möödaminnes mainitakse aga mingit märgatavat mõju tegevuskäigule need liigilised omapärad ei avalda, kõik käituvad enamvähem samamoodi nagu tavalised inimesed ikka. Vampiirid on ehk veidi erinevad, aga peamiselt selle pärast et nad joovad muuhulgas jahutatud kruusist verd ja armastavad seksida (kuna sarnaselt verele saavad nad ka seksist energiat) mistõttu suur osa neist töötab avalikult prostituutidena. Terve raamatu jooksul kellelegi kihvu kaela ei lööda ja kellelegi puuvaia südamesse ei taota. Küüslaugu ja päikesevalguse vastu ei ole vampiiridel ka vist midagi – vähemalt ei ole mainitud et oleks.
Raamatu peategelane on noor naisterahvas nimega Gin - kivielemental, palgamõrvar ja vabal ajal kokk ja ettekandja pisikeses söögikohas. Järjekordse „töö“ käigus selgub aga et keegi on nõuks võtnud ka teda ennast kõrvaldada ja asjad lähevad kiiresti käest ära. Kui siis veel ta mentor ja hea sõber eriti julmal viisil tapetakse, siis ongi raamatu ülejäänud süžee juba selge – tuleb välja selgitada mis toimub, kes on selle taga ja siis hoolitseda et pahad saaks teenitud karistuse. Loo vürtsitamiseks lööb kampa ka linna enamvähem ainuke aus politseinik, kes aga selle omaduse tõttu satub ajutiselt oma kolleegidega vastaspoolele ja peab oma tülgastuseks oma kunagise paarimehe mõrvariga (ehk meie kangelannaga) koostööd tegema. Vastastikune seksuaalne pinge ei muuda seda koostööd sealjuures sugugi lihtsamaks. Ootuspäraselt hea lõpuks siiski võidab, kuri saab karistatud ning lava on valmis seatud sarja järgmistele osadele – mida on juba päris mitu ja võibolla tuleb veel.

Oma stiililt on minu arust siis tegu rohkem kriminaaljutu kui fantasy raamatuga. Ja sealjuures ei ole lugu just liiga keeruline, Agatha Christie’ni ja isegi Dick Franciseni on pikk maa. Lugu on lihtsakoeline ja kergesti loetav. Samas ei saa öelda et tegu oleks halva raamatuga. Mina lugesin seda näiteks eile õhtul rongis teel Hamburgist Husumisse ja põrutasin oma peatusest mööda – ilmselt ka see on mingi tunnusmärk :) Kestvaid mälestusi see raamat vast ei tekita, aga kergeks meelelahutuseks lugeda kõlbab küll. Ilmselt loen veel ühe või paar osa ja vaatan mis edasi saab.
Hinded 5 palli süsteemis:
Action – 4
Huumor – 2
Romantika – 1
Seks – 3
Thriller – 3

Küsitlus

2011-03-17T16:13:00.006+02:00

Blogielu elavdamiseks väike küsitlusring - milline Rowlingi Harry Potteri sarja osadest on blogilugejate meelest parim? Kellel lapsed juba lugemiseas - milline oli nende arvamus?
Mina hakkasin sarja lugema teismeea teises pooles ja olin koheselt väga haaratud. Alustasin miskipärast neljandast osast - Tulepeekrist - ja see ongi lõpuks minu lemmikuks jäänud. Põhiplussiks pean korduvaid kulminatsioonipunkte - esmalt lendluudpalli maailmakarika ülivõimas kirjeldus (naudin ise ka spordi suurvõistluste jälgimist, raamat andis täpselt sama tunde), seejärel neljavõluriturniiri kolm ülesannet.
Järgmisena nimetaksin kolmanda osa - Azkabani vangi - minu maitsele sobiva veidi krimkaliku ülesehituse tõttu.
Varasemad ja hilisemad osad jäävad minu jaoks nendest kahest tahapoole. Kuigi toredad vaieldamatult.

Näljamängud eesti keeles olemas

2011-03-17T11:25:00.004+02:00

Apollo kodulehelt (http://www.apollo.ee/product.php/0699963) leiab uudise, et Collinsi Näljamängude kolmas ja viimane osa "Pilapasknäär" on värskelt eesti keeles ilmunud. Usinalt tõlgitud sari, kiitus kirjastusele Tänapäev.

Kristin Cashore "Fire"

2011-03-15T11:20:00.004+02:00

Tegevus toimub Cashore "Gracelingi" raamatus kirjeldatud fantaasiamaade naaberriigis Dellsis, maid eristab üksteisest läbimatu mäeahelik, nii et erilisi kontakte ei ole. Ühendavaks lüliks kahe loo vahel on kuningas Leck, kes lapsepõlves Dellsi riiki satub ja kelle varastest aastatest "Fire'i" kaudu vähe aimu saame. Gracelingi raamatu eelnev lugemine pole Fire'i lugemiseks vajalik. Samas kui plaan on nagunii mõlemaid lugeda, soovitaks alustada siiski Gracelingist, et sealseid Leckiga seotud süžeekäike värskema pilguga nautida saaks.
Fire'i fantaasiamaailm erines täiesti Gracelingi omast ja oli taas väga originaalne. Dellsi riigis elutsevad nimelt koletised ("monsters"), kes tegelikult on imekaunid kirevavärvilised isendid ükskõik mis loomaliigist. Näiteks erkrohelised kassipojad või taevasinised kutsikad või kuldsete sulgedega röövlinnud. Lisaks kaunile välimusele on neil võime teataval määral tavaolendite mõistust kontrollida, näiteks neid endale ligi meelitada, neid ära võluda, et siis kõht täis süüa. Bioloogidest lugejad võivad hinnata selliste olendite ellujäämise/ väljasuremise tõenäosust. Koletisegeenid on päritavad ja iseenesest partnerite leidmisega neil raskusi ei tohiks olla. Samas puudub neil igasugune kaitsevärvus.
Raamatu peategelaseks on riigi ainus teadaolev inimkoletis - noor punaste-roosade-pronkside juustega neiu Fire. Fire'i sõpruskonda kuulub riigi kroonitud peade perekond, kellega koos Fire maadleb oma isa, kes oma koletisevõimeid igasugu jõledateks lõbustusteks kasutas, surma järel laastatud ja kodusõdivas riigis rahu taastamisega. Fire'i otsatu kaunidus on talle suureks koormaks, samas saab ta oma ilu ja võimeid edukalt kasutada kuningriigi hüvanguks.
"Fire" oli minu meelest rohkem naisteraamat kui Craceling. Aktsiooni oli vähem, palju oli kirjeldatud Fire'i sisemaailma. Mis oli iseenesest väga köitev. Seejuures jäi aga minu jaoks veidi vähe lahtikirjutatuks teiste peategelaste iseloomujooned, eelkõige näiteks kuningas Nashi. Huvitav oli see, et kuigi õhustik oli taas keskaegne - hobused ja lossid jne, siis moraali ja klassivahede poolest oli elu Dellsi ühiskonnas väga vabameelne - kui kuninga õde saab vallaslapse, ei kergita keegi kulmu, ja printsess ise on veel rõõmus, kui oma lapsukesele täpselt sama vana õe leiab Fire'i naisihukaitsja üsast. Sama ihukaitsja, nüüd siis lapsega teismeline tüdruk, hakkab hiljem päris kõrge ametikandjaga tiiba ripsutama, mis ka kõigile ainult heameelt teeb. Ja keegi ei pane pahaks, kui riigi kõrgklass ilma mingite abielusidemeteta üksteise voodeid külastab.
Kokkuvõtteks paneksin raamatule hindeks 4.
Sisuproportsioonide kirjeldamiseks järgmised hinded:
(1= üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju ; 5=põhjalikult)
Filosoofiat: 4
Tapmist ja tagaajamist: 3
Romantikat: 5
Huumorit: 2
Võlumist ja maagiat: 4
Ja üks tsitaat ka, mis Fire'i elu ja mõttemaailma minu meelest väga hästi iseloomustab:
""You're beautiful in the morning," Archer said, stopping before Fire, kissing her nose. "You're impossibly sweet in my shirt."
That might be, but she felt like death. She would gladly make the trade; how blissful would it be to feel impossibly sweet, and look like death."

Robert Jordan "The Wheel of Time"

2011-03-04T10:46:00.001+02:00

Seekord ei kirjuta ma kahjuks raamatuarvustust, vaid küsin nõu. Lauri käis hiljuti kohalikus raamatupoes reidil ja muretses muuhulgas Robert Jordani fantaasiaraamatu "The Gathering Storm", mis kahjuks lähemal vaatlusel kodus osutus sarja "The Wheel of Time" 12. (!) osaks 14-st (viimane on veel ilmumata). Panin siia kõrvale pildi sarja esimese osa kaanest. Mõtlesin, et küsin igaks juhuks, kas keegi on lugenud ja kas tasub asuda esimeste osade otsingule? Kirjade järgi peaks tegu olema klassikalise eepilise fantaasialooga ja wikipedia kirjelduse järgi tundub küll täitsa kutsuv... Mõtlesin, et ei raatsi 12. jao lugemisega alustada, sest muidu pärast äkki eelmisi lugedes ei ole nii põnev, kui tean, kuhu asi tulevikus välja jõuab.

Orson Scott Card "Shadow of the Hegemon"

2011-03-02T14:44:00.003+02:00

Beani-sarja teise osa sündmused leiavad aset olukorras, kus sõda on lõppenud - võidetud Ender Wiggini ja teiste laps-sõdalaste tiimi juhtimisel. Vaenlane on hävitatud ja inimrass päästetud. Lapsed on saadetud tagasi Maale. Kuid muidugi pole asi nii roosiline. Pärast sõda Armeenia kangelaseks saanud Petra röövitakse. Ja siis riburada teisedki. Aga miks? Aga kes?

"Somebody who´s ambitious to fight and win wars and smart enough to know they need a brilliant commander," said Bean.

Tahtsin täna kirjutada õde Carlottast, kes mulle juba esimeses osas väga sümpatiseeris. Võib-olla annavad järgmised valitud kohad aimu tema olemusest. Niisiis, Carlotta vaenlastest: "Love your enemy, do good to those who hate you."

"Well, where does that leave us? The nicest thing we could do for Achilles would be post our address on the nets and wait for him to send someone to kill us."

"Don´t be absurd," said Carlotta. "Christ said be good to your enemies. It wouldn´t be good for Achilles to find us, because then he´d kill us and have even more murders to answer for before the judgment bar of God. The best thing we can do for Achilles is to keep from killing us. And if we love him, we´ll stop him ruling the world while we´re at it, since power like that would only compound his opportunities to sin."

Carlotta bürokraatiast: "It isn´t lying to tell a bureaucrat whatever story it takes to get him to do his job properly."

"But if he does his job properly, he won´t give you any information about Peter."

"If he does his job properly, he´ll understand the purpose of the rules and therefore know when it is appropriate to make exceptions."

"People who understand the purpose of the rules don´t become bureaucrats," said Bean. "That´s something we learned really fast in Battle School."

"Exactly," said Carlotta. "So I have to tell him the story that will help him overcome his handicap."

Carlotta Beani uskmatusest: "You are so convinced that you believe only what you believe that you believe, that you remain utterly blind to what you really believe without believing you believe it."

Kohati tundus, et Carlotta ei olegi nunn, sest aeg-ajalt käitus ta täitsa mittenunnalikult (ilmselt olen ma ka väga mingites stereotüüpides kinni). "The worst was when Sister Carlotta - who, nun or not, clearly knew to be a malicious bitch when she wanted to - began probing Peter about his studies at UNCG, even though she knew perfectly well that his schoolwork there was merely a cover for far more important matters."

Ka teisele osale paneksin hindeks viis. Sisuproportsioonide kirjeldamiseks järgmised hinded:
(1= üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju ; 5=põhjalikult)
Filosoofiat: 5
Tapmist ja tagaajamist: 5
Romantikat: 2
Huumorit: 3
Võlumist ja maagiat: 1

Kristin Cashore "Graceling"

2011-02-28T09:50:00.006+02:00

Originaalne ja haarav jutt minu lemmikžanrist - eepiline fantaasia. Keskaegne õhustik, lossid ja kuningad ja õukonnad ja vägevad seiklused. Tegevuskohaks fantaasiamaailm, kus tavainimeste sekka sünnivad gracelingid - inimesed, kellel on üks silm ühte- ja teine teist värvi ja kes on mingil konkreetsel alal tohutult võimekad. Anne võib olla mis iganes, näiteks vee all ujumises või kivide söömises või leivaküpsetamises. Aga ka võitlemine või mõtetelugemine. Juurdlen siiani, mis üliinimlik võime võiks olla minu vanaisal, kellel on üks silm pruun, teine sinine.
Peategelane, kuningas Randa sini-rohesilmne õetütar Katsa tappis väikse lapsena hästisihitud rusikahoobiga teda pealetükkivalt patsutava sugulase. Sellest hetkest mõisteti, mis on tema anne - tapmine. Selline tüdruk oli kuningale muidugi ülikasulik vahend - ja kogu tema senise elu ongi Katsa tööks olnud kuninga käsul kontidemurdmine, jäsemete otsast lõikamine ja hukkamine. Raamatu alguseks on Katsa 18 aastane ja kuninga musta töö tegemine hakkab tal vaikselt üle viskama.
Võtan mütsi maha autori ees, kes suudab välja mõelda selliseid seiklusi ja olukordi, kus tema loodud ülivõimetega võitmatu kangelanna, kes näiteks väljub juuksekarvagi kõverdamata saalist, kus talle on suunatud kümneid pingul vibunooli ja ridade kaupa mõõku, peab ummisjalu ja paanikas põgenema ja tema füüsilised võimed pannakse viimseni proovile.
Süžeekäigud olid originaalsed. Mitu korda mõtlesin, et ahah, nüüd läheb arvatavasti nii, aga autor oli olukorra lahendanud hoopis täiesti uudselt ja etteaimamatult. Alguses oli mul raskusi Katsa tegelaskujust sotti saamisega. Lõpuks aga otsustasin, et nii see pidigi olema. Kuna raamatu alguses ei saanud Katsa ise ka endast sotti ja raamat oligi osaliselt tema eneseleidmise lugu.
Panen raamatule hindeks tubli viie.
Raamatu sisuporportsioonidest (1= üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju ; 5=põhjalikult):
Filosoofiat: 3
Tapmist ja tagaajamist: 5
Romantikat: 4
Huumorit: 3
Võlumist ja maagiat: 4
Sisu osas tekkis mul üks väike küsimus, mida võiks arutada nendega, kes raamatut lugenud. Kirjutan selle kommentaariumisse, katsuge siis mitte lugeda, kellel raamat lugemata.
Aa, ja veel üks märkus. Samasse maailma on kirjutatud veel üks lugu "Fire". Tegemist pole järjega, aga mingeid otsi pidi puutuvad lood ka kokku. Ja wikipediast sain teada, et aprilli alguses ilmub kolmas raamat "Bitterblue". Nimest saab järeldada, et see "Gracelingiga" juba tihedamalt seotud. Tellin kindlasti.

Kollid, lima ja zombid - ideede asendajad?

2011-02-21T21:25:00.004+02:00

Juhtusin 19.veebruari "Postimehest" lugema Valner Valme arvamusartiklit "Pöörane ööpäev Moskvas, tegelasteks karakterid", kus arvustati Jevgeni Griškovetsi raamatut "Särk" (vt http://www.postimees.ee/?id=391837). Griškovetsi "Särgi" kavatsen muidugi läbi lugeda, Valme arvustus oli haarav, aga see pole põhjus, miks sellest kirjatükist kõneleda tahtsin.
Põhjuseks hoopiski deja vu tunne, kui küsiti "miks ma fantaasiat loen, ise veel haritud inimene?".

Aga täpsemalt, Valme kirjutab: "Iseenesest ei juhtu ka midagi lausmüstilist: igasugune sci-fi, ulme ja fantastika jäävad kõrvale. Kollid, lima ja zombid tunduvad mulle ikka ideede asendajad.

Umbes, et kui autoril ei ole millestki kirjutada, aga õudselt tahaks kirjutada, tööle ka ei viitsi minna, tahaks kõva intellektuaal olla, siis kirjutame vampiiridest, veel parem, paljaste rindadega tulnukvampiiridest, kel on sabaks tuldpurskavad minidraakonid.

Ja inimesed ostavad, kirjanik kutsutakse veel telesõudesse, et kuidas te küll nii kreisi maailma suutsite luua? Pole olemas ju sellist maailma, lähed parkimismajja, kas sulle tuleb limasisalik vastu?! Ei tule!

Ja kirjanik viskab jala üle põlve, sügab olematut habet, naeratab vandeseltslikult: noh, eks ma kirjutasin sellest, millest ikka kirjutatakse, kui midagi targemat pähe ei tule! (Aga seda sellised kirjanikud muidugi ei vasta, nad vastavad hoopis: juba lapsest peale on mind paelunud see salapärane maailm, mis asub teispool igavat argielu, sest ei ole ju nii, et praed hommikul muna ja ongi kõik: kogu see fantastiline maailm ON OLEMAS, saate aru, kui mitte mujal, siis minu teostes!)" /---/

"Ma ju ei tea, kuidas Griškovets seda raamatut kirjutama hakkas. Aga vabalt piisas sellest, et ühel hommikul see vene tänapäeva paremaid kirjanikke ärkas ja ka tal ei olnud selget ideed, nagu eelkirjeldatud rämpskirjanikel. Aga kas talle tulid pähe limased orikad kuu pealt, kes meie planeeti ihaldavad? Või surnud, kes tegelikult on elus. Ei!" /---/

Kuidagi ei tahaks nõustuda sellega, et igasuguse sci-fi, ulme ja fantastika saab rämpskirjanduse alla surada! Ja arvata, et kõik on kapsas, kus tegelasteks kollid, zombid, limasisalikud ja muud toredad tegelased, on tendentslik. Kuigi, jah, paljaste rindadega tulnukvampiiride osas, kel on sabaks tuldpurskavad minidraakonid, võib Valmel ka õigus olla. Samas, mine Sa tea, Pratchett või Millar kirjutaksid sellise peategelasega ilmselt midagi pööraselt toredat kokku.

Orson Scott Card, "Ender´s Shadow"

2011-02-16T21:24:00.002+02:00

Mul on taas üks lugemissoovitus. Kui te tahate tõeliselt head meelelahutust, siis võtke ette Orson Scott Cardi Enderi raamatud.
Mina lõpetasin just "Enderi varju" lugemise ja võin kinnitada, et see oli sama hea, kui kümme aastat tagasi eesti keeles ilmunud "Enderi mängki".
Siit-sealt olen lugenud, et "Enderi vari" sisaldavat vastuolusid sarja esimese osaga. Võib-olla see nii ongi, aga ma arvan, et need ebakõlad ilmnevad siis, kui lugeda kõiki raamatuid jutti. Kui teil on sarnaselt minuga olnud õnne "Enderi mängu" lugeda aastaid tagasi, siis te neid traagelniite ei näe.

Raamatu tegevus toimub ajal, mil maad on juba kaks korda putukataoliste tulnukate poolt rünnatud. Kolmanda sõja võitmiseks koolitatakse välja eriliste iseloomuomaduste ja erakordse reageerimisvõimega lapsi. Kui "Enderi mängus" on selliseks lapseks Ender Wiggin, siis Shadow-sarja peategelaseks on erakordselt andekas väike poiss nimega Bean, kelle õde Carlotta Lahingukooli juhtidele ette toimetab.

"The reason I´m asking," said Sister Carlotta, "is that this child is unusual. Extremely unusual."
" Three arms?" asked the inspector.
"Brilliant. Precocious. He escaped from this place before he was year old. Before he could walk."

Jah, nii kummaline kui see ka ei tundu, on Bean Rotterdami tänavatel üksinda hulkudes aastaid vastu pidanud. Või no mis aastaid, ta on neljane, kui õde Carlotta ta leiab.

"Do you realize that there is no way you could have survived for three years as an infant?"
"I guess that means I´m dead."
"I just...I´m saying God must have been watching over you."

Pihel on ühes varasemas postituses selles blogis kirjutanud Cardi religioossest taustast ja Enderi raamatutes kumab see ka aeg-ajal läbi. There was the question: If not God, then who could make such a child?

Raamatu esimese poole sündmused kulgevad Rotterdami tänavatel ning teise poole omad Lahingukoolis kusagil kosmoses. Ja tuleb nentida, et põnev on ning seda nii tänavatel kui kosmoses.
Tänavaelu õppetunnid: "And all the kids in Achilles´family are fat like me. That´s how well we eat."
"Are they all short like you?"
"I used to be taller, but I asked too many questions," said Bean.

Ning Lahingukooli tähelepanekud: "I need to know what else you´ve figured out."
"Colonel," said Bean, sounding very tired, "doesn´t it occur to you that the very fact that you´re asking me this question tells me there´s something else for me to figure out, and therefore greatly increases the chance that I will figure it out?"

Veelkord, soovitan soojalt! Beani analüüsioskus on nii imeline, et temaga kohe peab kaasa mõtlema. Kokkuvõttes paneksin raamatule hindeks 5.

Ja kasutades nüüd Pihla hindamistehnikat paneksin raamatus käsitletud teemade proportsioonide kirjeldamiseks järgmised hinded:
(1= üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju ; 5=põhjalikult)
Filosoofiat: 5
Tapmist ja tagaajamist: 3
Romantikat: 1
Huumorit: 4
Võlumist ja maagiat: 1

Sergei Lukjanenko "Öine vahtkond"

2011-02-07T16:59:00.006+02:00

Tegemist on kaane järgi Öise Vahtkonna triloogia esimese osaga, kuid Kadri riiulist nägin, et osi on ilmunud juba vähemasti neli. Fantaasiamaailma ülesehitus on uudne ja põnev. Meie maailma reaalsus on mitmekihiline. Inimesed näevad ainult esimest kihti. Võlurid, nende seas ka vampiirid, kujumuutjad ja muu selline rahvas, suudavad tajuda aga ka sügavamaid kihte ("videviku kihte"), mida vägevam võlur, seda sügavamale suudab ta minna. Videvikust saab näiteks võlumiseks jõudu ammutada, vastu neelab see aga võluja anda energiat. Samuti kulgeb videvikus aeg aeglasemalt ja sealviibija on tavamaailmas nähtamatu, seega saab videviku abil igasugu trikke teha.
Maailmas tegutsevad nii head kui pahad võlurid. Selleks, et ühiskonnas tasakaalu säilitada, on nad omavahel sõlminud lepingu - iga kord, kui keegi head teeb, võib teine pool midagi kurja korda saata ja vastupidi. Lepingust kinnipidamiseks on headel loodud öine vahtkond ja pahadel päevane vahtkond.
Tegevus toimub Venemaal ja tegelasteks on venelased, mis on omamoodi täitsa kosutav ja tore. Näiteks kui kaks võlurit järsku maha istuvad ja üks võtab kilekotist viinapudeli ja väikse kilekotiga veel hapukapsast ja kurki ka ja hakkavad mõnusalt aega veetma. Samas jäid tegelaste hingeelu ja vestlused minu jaoks natuke võõrapäraseks - tiba selline pateetiline toon pidevalt.
Minu lemmiktegelaseks oli raamatu alguses figureerinud öökull Olga. Kahjuks muutus ta varsti naisterahvaks, mis ei olnud enam pooltki nii lõbus.
Eeltoodu kokkuvõtteks ütleks, et vahendid väga põneva fantaasialoo jutustamiseks olid autoril olemas. Paraku, vähemasti minu hinnangul, lõpptulem kuigi põnev ei ole. Lugesin raamatut vähehaaval õhtul uinumiseks ja hommikuti müsli kõrvale, aga mingit haaravust ei tunnetanud. Teine ja suurem etteheide on see, et iga lugu (raamat koosnes kolmest eraldi loost) lõppes suure puändiga - paljastus seninägematult ja -aimamatult kurikaval skeem. Ei tea, kas minu näol on tegu juhmivõitu lugejaga, aga need skeemid ja plaanid jäid mulle iga kord arusaamatuks. Et mis eesmärki taotleti ja kuidas kogu eelnev jama eesmärgi saavutamiseks vajalik oli. Teised, kes lugenud on, kas teil oli selline vägev ohhooo-selgusehetk lugude lõpuks või jäite niisama nõutuks kui mina?
Viimaks jäi mulle veidi arusaamatuks ka see lepinguga seonduv - nagu ma aru said, siis pahad võlurid tegid pidevalt ja vahet pidamata midagi paha - ammutasid tavainimestelt energiat ja rõõmsat meelt - ei paistnud aga, et head kuidagi sellele vastukaaluks pidevalt oleksid head teha võinud.
Kokkuvõttes paneksin raamatule hindeks 3.
Raamatus käsitletud teemade proportsioonide kirjeldamiseks paneksin sellised hinded:
(1= üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju ; 5=põhjalikult)
Filosoofiat: 5
Tapmist ja tagaajamist: 4
Romantikat: 3
Huumorit: 2- (mul oli kohati naljakas, aga ei tea, kas autor seda nii plaanis)
Võlumist ja maagiat: 3

Dead Witch Walking, Kim Harrison

2011-02-01T10:46:00.003+02:00

Mul on rõõm raporteerida, et leidsin hea raamatu – „Dead Witch Walking“, autor Kim Harrison. Õigemini sain ma selle kingituseks. Tegu on esimese osaga seni kaheksa raamatulises sarjas. Isegi kui järgmised osad jamaks lähevad (räägitakse, et ei lähe), pole siiski aeg raisatud, sest esimene osa on ka eraldi raamatuna mõnus lugemine.

Tegevus toimub tänapäeval, siinsamas. Pool sajandit tagasi on Maal levinud viirus suure hulga inimestest tapnud ja nüüd on Inderlanderite populatsioon inimeste omaga umbes samas mastaabis – inimesed peavad sellega veel harjuma, sest fakt, et Inderlanderid alati nende seas Maal elanud on, tuli neile uudisena (tüüpilised ignorantsed inimesed!). Eksisteerib kaks paralleelset ühiskonda, kes omavahel suhtlevad, kuigi mitte eriti meelsasti.

Suuremat sorti boonus on, et vahelduseks pole raamatus ühtegi teismelist – milline õnnistus. Seeeest on vampiire, libahunte, haldjaid, võlureid, nõidu, deemoneid ja selliseid elukaid, kelle nime ma eesti keeles ei tea (sest ma pole eesti keeles sedasorti raamatuid sattunud lugema). Näiteks pixies. Need kõik kokku on Inderlanderid.

Juhuste ja saatuse tahtel moodustub ühest väikesest nõiast, pool-elusast vampiirist ja pisikesest tiivulisest pixy-st omamoodi löögirühm, kes üritab õiglust jalule seada ja seeläbi oma nahka päästa.

Nagu eelnenud kirjeldusest selge, on tegu puhtalt täiskasvanute raamatuga ;-)

Tegelikult on ikka tõesti mõnus lugeda normaalsetest kaklustest, nii et ninaluu puru ja silm kinni paistetanud. Või tiib küljest rebenenud. Ja suhetest, kus lisaks hormoonidele ka mõistus kaasa töötab. Korralikult on läbimõeldud igasugune nõiduse-ja maagiavärk. Loitsud jms. asjad. Ja probleemid, mis selle seltskonna (sunnitud) kooselus ette tulevad. Näiteks missuguseid ettevaatusabinõusid kasutusele võtta, et vampiiri mitte ahvatleda.

Igati lahe raamat, soovitan soojalt!

Undead and Unwed - MaryJanice Davidson

2011-01-28T22:07:00.005+02:00

Teen veidi juttu järjekordsest vampiirisarjast. Pean tunnistama et ma pole selle valdkonna suur asjatundja. Teine teema, millest ma palju ei tea, on urban fantasy. Tundub aga et just selle kategooria alla antud sari ja selle avaosa Undead and Unwed kuuluvad.

SPOILER:
Loo kangelaseks on Elizabeth Taylor. Mitte too kuulus näitleja, vaid 30 aastane eksmodell, värskelt töö kaotanud sekretär, kellel on maniakaalne sõltuvus disainerkingadest ja kes on kuulnud kõiki nalju, mis tema kuulsa nime kohta teha saab. Ise tutvustab ta ennast kogu maailmale kui Betsy. Ühel ööl saab ta õnnetul kombel surma ja ärkab hiljem surnukuuris kirstus. Sellele järgnevad suuremat osa raamatust täitvad sekeldused oma uue "eluga" kohanemisel, mida ei muuda sugugi lihtsamaks teiste abivalmis vampiiride sekkumine. Ta ise ei taha midagi kuulda oma pere ja sõprade hülgamisest ja vampiiridega ringi hängimisest ning sellest, et mõned vampiirid on pähe võtnud teda vastu ta oma tahtmist nende tulevaseks kuningannaks pidada - mille tõttu leidub muidugi ka seni võimul olnud ja kõiki halbu vampiirilugude klisheesid (hauakamber, must frakk - paraku küll töntsaka ja õllekõhukesega kere ümber...) härdalt ellu rakendav paha vampiir, kes teda nüüd jäädavalt maha koksata üritab. Lõpuks saab paha oma teenitud karistuse ja kõik teed on valla loo järgmiste osade sünniks.

Minu jaoks isiklikult natuke harjumatu oli suhteliselt olulisel kohal raamatus olev romantiline liin. Peakangelase ja põhilise kõrvaltegelase rolli täitva (uskumatult kaunis, laiaõlgne, muskliline bla-bla-bla) vampiiri duellile on kõvasti rõhku pandud. Füüsiline tõmme on kahtlemata olemas, samas mõistus (ja eneseuhkus) ning meespoole liiga pealetükkiv käitumine kipub segama.
Samuti on siin raamatus keskmisest enam juttu seksist - kuigi kui üks stseen välja arvata, siis enamasti umbes sama tundeküllaselt võiks kirjeldada näiteks nõudepesemist. Nimelt selle maailma vampiiridel toitumine tavainimestelt vallandab viimastes suht pöörased tunded, mistõttu "head" vampiirid siis toitjatele traditsiooniliselt vastuteene osutavad... Maandamata pinged võivad nõrga inimmõistuse otseses mõistes hulluks ajada. Algaja vampiir Betsy ei tea sellest alguses muidugi midagi ja oma kombekuse teise ellu kaasavõtnuna, ei ole tal sugugi lihtne oma janu kustutada, ilma et sellega piinlikke või lausa traagilisi tagajärgi ei kaasneks.

Kui peaks seda raamatut mingite märksõnadega iseloomustama, siis esimene on huumor. Ilmselgelt on autor kirjutanud meelelahutust, mitte uut klassikut ja see on tal hästi välja tulnud. See raamatu ei ürita olla midagi milleks ta ei küüni. Ta ei ole eriti pikk, ei sisalda mingeid pingelisi pingekerimisi üle kümnete lehekülgede, süzee on pigem lihtsakoeline, karakterid ei ole üleliia komplitseeritud ega arene raamatu jooksul tossikesest kangelaseks või vastupidi jne. Tegu on lihtsa ja (minu arust) hästi kirjutatud meelelahutusega. Tõsi, peale teravmeelset kütkestavat esimest kolmandikku, kuskil raamatu keskpaigas või teise poole alguses, tempo nagu veidi langeb ja uusi nalju ei tule ehk ka enam sama ohtralt. Samas pole raamat nii mahukas et päris igav hakkaks.

Kui peaks mõne varemloetuga võrdlema, siis urban fantasy zanrist muidugi tuleb ette Mercy Thompsoni sari. Antud raamat on mõnevõrra kompaktsem/lihtsam ja hulga rohkema huumoriga. Võiks võrrelda Nightside sarjaga, aga tolle puhul on tunda autori kohatist "puusalt tulistamist", st on tunda teatud viimistlematust - antud raamat on selles osas palju korrektsem ja lihvitum, kuigi umbes sama kergekaaluline lugemine.

Eks tellin omale paar järge ära ja vaatan kuidas lugu edasi läheb, kas mandub rutiini või jätkub autoril veel ideid.

P.C. ja Kristin Casti "Awakened"

2011-01-28T20:50:00.002+02:00

Hirmus mõeldagi, aga tegemist juba kaheksanda raamatuga House of Night sarjast. Eesti keeles on ilmunud sarja I osa "Märgitud", ning lugu hakkab pihta järgmiselt:

"Zoey Redbird on kuueteistkümneaastane tüdruk, kelle vampiiride jäljekütt ühel harilikul koolipäeval ära Märgib. Ta peab jätma oma senise elu seljataha ja minema Öö Koja kooli, kus temast saab täiskasvanud vampiir. Aga seda vaid juhul, kui ta suudab läbi teha Muutuse. Peagi selgub, et Zoey ei ole tavaline vampiiriõpilane. Ta on jumalanna Nyxi väljavalitu, kel on haruldane võime kutsuda välja kõik viis elementi: õhk, maa, tuli, vesi ja hing. Kui Zoey saab teada, et Öö Koja eliitrühma Pimeduse Tütarde juht kuritarvitab jumalannalt saadud andi ja oma positsiooni, peab ta otsustama, kas julgeb astuda vastu enda saatusele. Õnneks on tal uued sõbrad, kes teda hätta ei jäta."

Kaheksandas osas jändab Zoey jätkuvalt oma suurima vaenlase Neferetiga ja lool ei tundu lõppu olevatki (raamatu lõpulehekülgedel kutsutaksegi meid kõiki üles ootama üheksandat osa "Destined"). Kahetsusväärselt vähe on juttu Zoey sõpradest, tõsi küll, mu lemmikliin Stevie Rae ja Rephaimiga peaosas võtab soovitud pöörde.

Ausalt öeldes ei saagi ma aru, mille paganama pärast ma need 8 raamatut läbi lugenud olen. Põnevust ja uudsust ju jagub, aga olen kogu aeg mõtisklenud, et loo lõpuni jutustamiseks piisaks ju täiesti neljast-viiest raamatust. Minu arust hakkab asi vaikselt kontrolli alt väljuma ja loo esialgne idee on õhku haihtumas.

Raamatu tagakaanel on märge "Not suitable for younger readers". See on muidugi jälle vaieldav, keda "nooremaks lugejaks" tituleerida, ilmselt siis nooremat kooliiga vanuses 7-12 a.
Mnjah. Meil on kodus alati palju raamatuid olnud ja salaja sai loetud selliseid lugusid ka, mis mulle päris eakohased ei olnud (millegipärast meenub siinkohal just A.Kasemaa "Rannamännid").
Ütleme nii, et ka selles, kaheksandas osas, oli paar päris räiget kohta, mis noorsooromaani ei sobi, aga muidu polnud küll kahtlust, et just noortele see raamat adresseeritud on. Palju on slängi, palju on popkultuuri, palju on teismeliste sonimist. Ilmselt on sellega tahetud rõhutada asjaolu, justkui toimuksid Öö Koja sündmused just nüüdsama siin meie keskel. Ja Zoey, Stevie Rae, Stark, Aphrodite ja muu kamp on täiesti tavalised noored inimesed.

Kokkuvõttes paneksin hindeks "3". Oli väga häid ja nauditavaid kohti, aga üldmulje on küll selline, et aitab juba sellest sarjast.

Fantasy, mida ei soovitaks isegi vaenlasele

2011-01-20T21:28:00.003+02:00

Vesiliku eneseanalüüs, mille tulemusena koorus välja alasti tõde, et ta loeb ainult selliseid raamatuid, mida keegi talle soovitanud on, tekitas mul järgmise küsimuse.

Millised on need fantaasiaraamatud, mida te lugeda EI soovitaks (see vaenlase värk oli loomulikult utreeritud)?

Mul on küll ridamisi raamatuid, mille lugemise olen katki jätnud. On need siis kas liiga igavad, ebausutavad või muu puudega. Nii näiteks olen pooleli jätnud Anne Robillardi "Smaragdi rüütlid. 1.raamatu: Taevane tuli". Robillard on üks neist paljudest kirjanikest, keda ka J. K. Rowlinguks on peetud, sedakorda siis Quebeci Rowlinguks. Aga minu jaoks oli Seitse Smaragdi rüütlit küll Potterist kaugel maas. Liiga igav lugemine. Võib-olla lihtsalt ei olnud eakohane kirjandus kah.

Pooleli jäi ka selles blogis juba äramärkimist leidnud Gena Showalteri Lords of the Underworldi teine raamat "The Darkest Kiss". See oli liigagi eakohane, aga žanr polnud päris õige. Võib-olla ma kunagi võtan selle raamatu veel ette, kui janunen nõretava armastusloo järele (ma muidugi oleksin pidanud kaanepildist juba aimama, et lugu päris õige pole).

Teinekord olen mingil hetkel poolelioleva raamatu lõpuni ka lugenud ja siis on selgunud, et tegemist siiski väärt kirjatükiga. Tont teab, mis siis esimesel katsetusel ei sobinud. Mõelda vaid, et üheks selliseks raamatuks oli Meyeri "Host".

Aga kuidas teitega lood on?

Becca Fitzpatricku "hush, hush"

2011-01-18T21:46:00.003+02:00

Raamat on 2010. aastal kirjastuselt "Tänapäev" ka eesti keeles ilmunud ning kannab pealkirja "Salajane".

Võib öelda, et tegemist on kahe õhtu ladusa lugemise looga. Esimesel õhtul on huvitav ja mõtled, kas ikka tasub magama minna või lugeda veel üks peatükk. Teisel õhtul loed lihtsalt inertsist, sest lugu on täiesti allamäge veerema hakanud. Teist osa kätte võtma ei kipu.

Vähemalt esialgu tundub tegemist olevat noorte romantilis-müstilise jutuga, kus Nora uueks pinginaabriks bioloogiatunnis saab salapärane Patch (noh midagi "Videviku" Bella-Edwardi, "Igavesti" Ever-Dameni, "Old Magic" Kate-Jarrodi, "Ilusad olendid" Lena-Ethani moodi). Loo arenedes lisandub aga krimkadele iseloomulikke noote ning üht tegelastest seostatakse mõrvaga, Nora parimale sõbrannale tungitakse kallale, keegi lastakse veel maha ja mustades maskides mehed lendavad mööda linna ringi.

Ma ei saa päris täpselt aru, mida Fitzpatrick tahab lugejale öelda. Ta oskab küll pinget väga hästi õhus hoida ja kirjutada väga ladusalt, aga ma ei mõista, mis peaks olema selle loo moraal.

Nora, keda kirjanik on tahtnud kujutada targa ja iseseisvana, paistab kohati sootuks lollina. Ja häirib see, et ma ei saa koos Noraga loll olla. Raamatu kaanekujundusest ja tagakaanel olevast tutvustusest olen teada saanud, et mängus on langenud inglid ja muud säärased tegelased. Või mis järelduse ma peaksin tegema taevast alla kukkuvast tiibadega noormehest ja lausest "And when she tries to seek answers, she discovers she is right in the middle of a centuries-old battle between the immortal and the fallen...". Kahjuks hakkab Nora seda aimama alles raamatu 250 leheküljel, mil 65% raamatust loetud on.

Aga miks Sa fantaasiat loed, ise veel haritud inimene?

2011-01-16T18:44:00.004+02:00

Selline oli küsimus, mis mind mõni aeg tagasi keeletuks võttis. No mis Sa ikka vastad sellise napaka küsimuse peale. Tahan ja loen. Tegelikult olen sellist halvustavat suhtumist nagu fantaasiaraamatud polekski päris, vaid nö poolfabrikaatkirjandus, kohanud varemgi. Meenub üks dialoog lapse arenguvestluselt:

- Kas Sa raamatuid ka loed?

- Loen.

- Milliseid raamatuid?

- Neid, mis ema annab.

- Aga mis žanrist need on?

- Peamiselt fantaasiaraamatud, nii eesti- kui ka inglisekeelsed.

- Ahah. Nojah. Ega jah oluline ei olegi mida lugeda. Peaasi on lugeda. Kui neid raamatuid on keegi trükkinud, siis ilmselt tasub neid lugeda ka...

Aga miks siis ikkagi fantaasia? Miks mitte elulooraamatud, ajaloolised jutud või põnevusromaanid, luule? Tunnistan ausalt, et vahepeal on fantaasiajutu lugemine kergema vastupanuteed minemine. Pärast pikka päevatööd ja erialase kirjandusega kokkupuutumist ei ole lihtsalt jaksu midagi "tõsist" ette võtta. Ma jääksin pärast paari lehekülje lugemist raamatu taha magama. Olen proovinud. Dostojevskit ja Tammsaaret võin lugeda nädalavahetuseti (kui siiski), argipäevaõhtud veedan ma fantasy seltsis.

Aga ikkagi? Ka krimkad võivad olla nii põnevad, et haaravad Su tähelepanu jäägitult. Tean, mul on olnud nii Akunini, Grishami, Ludlumi, Christie perioode. Mingil hetkel jõuan ma aga otsapidi taas fantasy juurde. Kas see näitab mu lapsemeelsust, et mul panevad silmad särama lohed, võlurid, vampiirid ja muu säärane?

Orson Scott Card "The Tales of Alvin Maker" I-III

2011-01-14T09:17:00.002+02:00

Lõpetasin just Cardi Alvin Makeri sarja kolmanda osa. Sarjast on siiani ilmunud kuus osa ja üks on veel plaanis.
Sarja teemaks on Ameerika alternatiivajalugu, kus reaalsele maailmale on lisatud fantaasiaelemente, mis põhinevad religioonil ja ameerika rahvafolklooril. Näiteks on igal inimesel selles maailmas oma "knack" - eesti keeles äkki siis nt nõks. See võib olla midagi päris maagilist - nagu näiteks "tõrviku" võimed - üks raamatu peategelastest, Peggy, ongi tõrvik, mis tähendab, et ta näeb kõigi inimeste hingesid, nende kõiki mõtteid ja kõiki võimalikke tulevikuradasid, mida nende valikud toovad. Osad nõksud on aga sellised, mida meiegi maailmas võib kohata - näiteks nõks panna inimesi ennast hästi ja armastatuna tundma või nõks inimestes ilu näha ja seda neis esile tuua. Ja lisaks on täiesti igapäevane väikeste amulettide ja nõiduste kasutamine - näiteks kui tüdrukud lähevad ballile, riputavad nad endale kaela väiksed amuletid, mis neid kaunimana paistma panevad.
Raamatusarja peategelane Alvin on seitsmenda poja seitsmes poeg ja tõeliselt vägevate võimetega. Ta suudab kõike end ümbritsevat oma tahte järgi kujundada - see hõlmab ka ravitsemisoskust (võime ümber kujundada inimkeha), rääkimata igasugusest kiviraiumisest või raua kullaks muutmisest. Alvinil on aga hirmus vaenlane - müstiline nähtus Unmaker või Lammutaja, kes teda kogu aeg hävitada või tappa üritab või siis lihtsalt igasugu ilgusi korda saadab.
Esimene raamat "Seventh Son" räägib Alvini sündimisest ja lapsepõlvest. Teine raamat "Red Prophet" tegeleb indiaaniteemaga. Raamatus tegutsevad ajaloolised tegelased inidiaanipealikest vennad Tecumseh ja Tenskwatawa, ajaloolisi kõrvaltegelasi on veelgi, mh näiteks Napoleon (kelle nõksuks on inimeste ennast imetlema ja endale järgnema panemine). Kolmas osa "Prentice Alvin" räägib Alvini elust sepa õpipoisina, läbivaks teemaks on raamatus orjandusega seonduv.
Mulle meeldib sarja keelekasutus - ma ei tea kuivõrd ehe see vana-ameerika keel on, aga kuidagi muhe lugeda. Siis meeldib mulle see, kuidas folkloor on tehtud reaalse maailma elavaks osaks - natuke nagu Kivirähu raamatutes. Ja Cardi oskus kujutada tõeliselt mõjuvaid stseene on ju tema Enderi ja Shadow seeriatest ammu teada.
Veidi ebalevaks teeb mind selle sarja puhul aga Cardi religioosne taust (tegemist on viimsepäevapühakute kiriku aktiivse liikmega) ja tunne, et võib-olla mina loen enda meelest lihtsalt fantaasiajuttu, aga tegelikult tahab autor mulle hoopis midagi usust öelda. Et Lammutaja on saatan ja Alvin Looja midagi Jeesuse-laadset. Wikipedia kirjutabki, et Alvini lugu põhineb laias laastus prohvet Joseph Smithi elulool. Ja kohati tundub raamatu toon veidi liiga õpetav. Aga keda need faktorid ei hirmuta ja kes üldiselt Cardi lugusid armastavad, võivad lugeda küll. Aga Cardi lugemist tuleb kindlasti alustada hoopis "Enderi mängust".
Mõned katked "Prentice Alvini" raamatust:
"When Peggy did a Seeing for anybody else, she always took care to look far down the paths of their life, looking for darkness from causes not even guessed at. But Peggy was so sure she knew her Mama and Papa, she didn't even bother looking except at what was coming up right away. That's how it goes within a family. You think you know each other so well, and so you don't bother hardly getting to know each other at all." /---/
"So it was that Peggy's evening at the Governor's Ball was glorious. Not a triumph, actually, since she vanquished no one - whatever man won her friendship was not conquered, but liberated, even victorious." /---/
"The loudest talker got up and stepped out, pulling his filthy shirt off over his head. He was strongly muscled, all right, with more than a few scars making white and red marks here and there on his chest and arms. He was also missing an ear.
"From the look of you," said Alvin, "you've fought a lot of men."
"Damn straight," said the river rat.
"And from the look of you, I'd say most of them was better than you.""

Vampiirid, vampiirid

2011-01-10T10:46:00.005+02:00

Kuigi lubasin vampiiridega lõpparve teha, suutsid kuidagi mu öökapile siiski ronida kaks vampiiriraamatut: Charlaine Harrise Dead Until Dark ja Richelle Meadi Last Sacrifice. Esimene nimetatutest on Vampiiriakadeemia sarja viimane osa ja teine Sookie-sarja esimene osa.
Vampiiriakadeemiat lugesin ma alguses suure mõnuga. Peategelane Rose on originaalne hakkaja tegelane, kes võitluses kellelegi alla ei jää ja kunagi tugevama soo seljataha peitu ei poe. Paraku on ta muidu suhteliselt ebaintelligentne räuskaja. See iseloomuomadus raamatute edenedes süveneb.
Sarja eelviimane raamat Spirit Bound oli minu jaoks juba mõnevõrra pettumus. See oleks vabalt võinud olla sarja viimaseks - kogu sarja peamine intriig - Rose'i ja Dimitri keelatud suhe, mida raskendas Dimitri muutumine halvaks vampiiriks - oleks selles osas võinud ilusti õnneliku lõpu leida. Aga ei - heaks muutunud Dimitri häbenes oma käitumist strigoina ja otsustas selle kompenseerimiseks Rose'ile korvi anda - see teeb kindlasti halva käitumise heaks, eks ole. Ebaloogilise käitumise eesmärgiks oli ilmselgelt intriigi nätsuna pikemaks venitamine. Lisaks toodi osa lõpus täiesti ootamatult sisse uus süžeeliin mõrvamüsteeriumi näol, mis eelnenud sündmustega kuidagi ei seostunud.
Viimane osa keskenduski mõrva lahendamisele. Töö käis kahes liinis - Lissa oma sõpradega õukonnas ning Rose Dimitriga jooksus. Teises liinis üritati uuesti tekitada esimeste osade armastab-ei armasta pinget, mis küll kuigi veenvalt ei õnnestunud. Minu jaoks oli pettumus ka see, kui Dimitri ja Rose leidsid veel ühe strigoiks muudetud, kuid varem hea ja armastatud olnud tegelase, ning Rose'il ei tulnud pähegi proovida teda ka tagasi muuta, vaid ootas ainult oma vaiaga parajat võimalust. Noh, kui oma armsama kätte sai, siis teiste omadest on savi.
Selle raamatu lugemise ainus eesmärk on ühesõnaga sari lõpuni saada (kuigi autor jätab endale siiski piisavalt materjali jätkamiseks - võibolla proovib kuidagi kavalalt kellegi teise, näiteks Jilli silmade läbi). Nagu lapsena sai vaadatud tüütuid seebikaid lihtsalt sellepärast, et kord on juba vaatama hakatud, siis oleks tegelaste suhtes ebalojaalne mitte vaadata, mis neist siis lõpuks saab.
Sookiest on siin blogis varem ka kirjutatud, aga mina puutusin taga kokku esmakordselt. Ja mulle ta selle raamatu põhjal meeldib. Tore tegelane. Kohati armaslt ebakindel, kohati raamatutegelase kohta ootamatult praktiline ja mõistlik (näiteks hoolikas kingapaelte sidumine enne majas luurava mõrtsuka eest metsa pagemist). Kohati tundus ebaloogiline, et ta oma mõttelugemise abil ei püüdnud rohkem teada saada, aga eks ta üritas ka veidi siiski. Minu jaoks tundus mõistlik ka tema reaktsioon, kui ta aru sai, et vampiirid ongi surnud inimesed - Videviku Bella suhtub minu arust sellesse õõvastavasse fakti arusaamatult soojalt. Külm ja marmorjas valge nahk... (kerge õudusvärin).
Kokkuvõttes on tegemist lahedat lugemist pakkuva fantaasiaga vürtsitatud krimkaga. Üldse ei imestaks, kui sealt sarjast mõni raamat veel minu öökapile satuks. Kergeks tagasilöögiks oli minu jaoks autori pilt viimasel leheküljel - kui erootiliste stseenide kirjeldused peategelase, noore kena tütarlapse silme läbi, värvikad ja põnevad on, siis kujutada ette, et neid jutustab põrsa näoga ülesmukitud vanaldane naisterahvas, muudab asja minu jaoks natuke nilbeks. Aga eks see ole puhas silmakirjalikkus minu poolt. Inimene võib olla põrsa näoga, kui ta hästi kirjutab. Aga võibolla ei tasuks oma pilti raamatusse panna. Ja keda on üldse kujutatud raamatu kaanel? Ilmselgelt mingit kaunist naissoost vampiiri, aga sellist tegelast raamatus küll ei esinenud (hea küll, hästi episoodiliselt esines vist keegi). Minu meelest on sohk panna raamatu kaanele pilt, mis sisuga kokku ei lähe, aga mille eesmärk on lihtsalt ostjaid meelitada.

Elavast klassikust

2011-01-07T21:57:00.006+02:00

Disclaimer: kui kellelegi tundub et ma kipun liiga palju sõna võtma, siis vihjake. Ei ole vist jah ilus nii tihedasti võõras blogis külaliskirjutajana paugutada :P

Pratchett on minu lugemisvaras absoluutselt erilisel kohal. Väga tihti juhtub, et õhtul enne magama minemist tahaks pool tunnikest midagi head lugeda - aga midagi parajasti käsil ei ole. Uut raamatut ka alustada ei viitsi. Ja siis nopin riiulist mõne kettamaailma loo ja loen ikka ja jälle lahedamaid kohti üle. Kuidas Porgand päkapikkude kõrtsis kaklust lõpetab. Või kuidas Vanaema Ülemkantsleriga võluduelli peab. Või kuidas tulevane vaarao palgamõrtsukaeksamit teeb.

Lugesin praegu Pratchetti I Shall Wear Midnight. Lugesin ja mõte läks ikka ja jälle uitama. Mis siis kui see praegu käes olev raamat ongi viimane? Hr. Pratchetti tervislik seisukord pole juba ammu kellelegi saladus. Aasta tagasi oli teada et ta ei suuda enam ise kirjutada ega lugeda ja käsilolevaid raamatuid dikteerib ta sekretärile. Kahjuks on mul oma perekonnast sellise teemaga kogemus ja ajaliini vaadates ei julge ma sealt enam paljut loota. Usutavasti siiski on veel tulemas üks, kaks või isegi kolm raamatut. Kui ka Pratcehtt ise enam ei suuda panustada, on raamatute põhistruktuur ilmselt ammu draftitud (Raising Taxes kuulutati välja ju juba 2007) ja palgalised kirjutajad suudavad ilmselt raamatud ära lõpetada. Tema raamatud toovad piisavalt sisse, et kirjastajatel peaks olema piisavalt motivatsiooni palgata parimad saadaolevad kirjutajad, et need raamatud letile saada. Aga sellegipoolest, kui me mõni aasta tagasi uskusime, et Kettamaailma lugusid tuleb nagu ammendamatust allikast veel palju aastaid, siis praegu on lõpp juba selgelt näha.

Ma ilmselt pole ainus, kes umbes kümnenda Kettamaailma loo paiku leidis, et värskus on nagu kadunud. Tekkis mõte, et kas Pratchettil hakkavad ideed otsa lõppema? Nüüd, olles kõiki ta raamatuid kordi ja kordi üle lugenud, on minu jaoks selge, et probleem ei ole temas. Lugedes praegu üle Equal Rites'i, ei ole ta ei parem ega halvem Thud'ist (kuigi ühe varasema blogijaga pean nõustuma - Making Money ei olnud jah vast seeria parimatega samal tasemel). Lihtsalt minul lugejana sai Kettamaailm ja kirjutamisstiil nii tuttavaks, et suuresti sama rada tallates ei olnud uued raamatud enam nii uudsed ja üllatavad kui alguses. Aga see ei tähenda et nad oleks halvad olnud. Mida praegu öelda I Shall Wear Midnight kohta? Ilmselt on see raamat, millele pole mõtet arvustust kirjutada. Niikuinii kõik, kes siiamaani veel Pratchettit loevad, ostavad ja loevad selle ise läbi, seega soovitada pole mõtet. Nii kogenud tegijana, ei ole Pratchett ka siin libastunud, nii et mingi erilise käkerdise eest hoiatama ei pea. Ja kui ma ka hoiataks, siis enamus ostaks ja loeks läbi kasvõi seetõttu, et ise veenduda, kas tõesti on Pratchett libastunud, või on tegu mingi snoobi sisutühja virisemisega.

Pigem ma püstitaks küsimuse: nüüd kui lõpp on silmapiiril - mis on see mis jäi Pratchettil kirjutamata? Milline oli Teie lemmiktegelane ja mis ta oleks veel võinud ette võtta?

Viime edasise jutu siis kommentaariumi.

Sissejuhatus Öökülge

2011-01-03T19:22:00.007+02:00

Eelmine postitus rääkis mul Simon R. Green'i omalaadsest James Bondi paroodiast (Secret Histories sari, peategelasteks perekond Droodid), põrutan nüüd siis kohe järgi ka esmase sissevaate tema teise populaarsesse sarja - Nightside. Loetud teoseks Something from the Nightside, sarja esimene raamat, mis UK.-s ilmus ka samade kaante vahel järgmise osaga Agents of Light and Darkness (kogumik siis nimega Into the Nightside).

Esimene osa on suhteliselt lühike - ca 250 lk taskuformaadis paperpack'i. See kompaktsus sisaldub ka süzees - ei ole liiga pikki teemaarendusi, mõtisklusi ega looduskirjeldusi, vaid tegevus läheb kohe pauguga lahti ja nii hooga lõpuni välja.

Maailm, milles tegevus toimub, on Secret Histories sarjaga sarnane aga samas erinev. Ajastu on sama, koht pea sama - London, õigemini Nightside nimeline linnaosa, mis justkui asub Londonis... Kohtab ka viiteid samadele tegelastele, mis tuttavad paralleelsarjast, maagia ja üleloomulikud tegelased "toimivad" samamoodi jne. Samas ei saa väita, et tegu oleks päris sama maailmaga. Raske on uskuda, et selline mõjukas moodustis nagu Nightside oleks teises sarjas tegutsenud maailmapolitseinikele niivõrd kahe silma vahele jäänud, et see üheski kohas märkimist poleks väärinud. Ka ei kuule selles sarjas sõnagi Droodidest, kes ometi kogu üleloomulikku maailma teises raamatus nii karmi käega ohjes hoidsid. Võibolla sellest tulenebki ainuke suurem kriitika minu poolt antud raamatu suhtes - kui paigutada kaks sarja juba samasse maailma, siis võiks neid süzeesid ka loogilisemalt linkida. Ja kui neid seoseid ignoreerida, siis võiks selgelt need maailmad erinevateks kirjutada. Olen arvustustest lugenud, et edaspidi teevad mõned tegelased ka otse visiite teistesse sarjadesse.. elame näeme, kuidas see seeditav on. Igatahes segamini neid sarju lugeda on veidi segadusseajav.

Raamatu peategelaseks on eradetektiv John Taylor, kes on vähemalt isa poolt inimene ... Tegevuskohaks on Nightside - Londonis ja osaliselt vist "poket dimension'is" (kuigi seda nii ei nimetata) asuv linnaosa, kus valitseb kogu aeg öö, kus kõik üleloomulik on normiks ja kus seadusi ei ole, samas kui ülejäänud London elab õndsas teadmatuses igapäevast normaalset elu. Värvikaid ja fantaasiaküllaseid tegelasi leidub piisavalt palju, samas mitte sama palju kui (sisult mahukamas) Secret Histories avaosas. Ja autori käekirjale omaselt on vähesed neist üheselt head või halvad, karakterid on selles mõttes päris lahedad.

Kokkuvõttes stiilipuhas fantaasia-action, põnev ja meelelahutuslik, samas lühike, suht romantika- ja huumorivaene ja mingit erilist keerukat süzeearendust raamat ei sisalda. Eks loen veel ka mõne järje ja vaatan kas mulje muutub.

Uus aasta

2011-01-02T09:10:00.002+02:00

Soovin kõigile haaravaid lugemiselamusi uuel aastal!
Ja möödunud aasta kokku võtmiseks - mis oli parim raamat mille 2010. aastal avastasite?
Ise annaksin oma hääle Collinsi Näljamängude triloogia 1. osale.

Naomi Noviku "Tema Majesteedi lohe"

2010-12-29T20:44:00.005+02:00

Lõpetasin just Naomi Noviku Temeraire sarja esimese raamatu "Tema Majesteedi lohe" lugemise ja julgen seda teilegi soovitada (juhul, kui teile muidugi meeldivad lood lohedest).
Novikut on mh võrreldud Patrick O´Briani ja Anne McCaffreyga. Esimesena nimetatud kirjaniku raamatuid ei ole juhtunud lugema, aga McCaffrey Perni loheratsurite sari meeldis mulle vist pisut rohkem (võib-olla mängib siin rolli asjaolu, et loheteema oli toona minu jaoks väga uus ja ma alles avastasin enese jaoks fantaasiakirjandust).
Temeraire esimese raamatu sündmused toimuvad Napoleoni sõdade ajal, kui Napoleon on juba Prantsusmaa keiser. Sõjaajalugu ei ole mulle kunagi eriti huvi pakkunud, seega ei oska hinnata, kui palju on Noviku kirjutises tõtt ja kui palju fiktsiooni. Aga tuleb tunnistada, et Novik on siiski väga tõepäraselt oma loo kirja pannud. Nii ei olegi kokkuvõttes midagi üllatavat selles, et Prantsusmaa ning Inglismaa õhujõud koosnevad 19. sajandi algul lohedest ja lohelenduritest.
Temeraire lugu saab alguse sellest, et kapten William Laurence´i juhtimisel vallutatakse prantslaste sõjalaev ja nende lõugade vahelt napsatakse ära lohemuna. Lohed on aga kummalised olevused ja mõnele neist hakkab isegi mereväeohvitser meeldima. See on muidugi ennekuulmatu lugu, et lohe seob end mereväelasega. Lendurid on mereväelaste vastu vaenulikult meelestatud ja vastupidi ka.
Kui nüüd tagantjärele mõelda, siis ega mingit non-stop actionit selles loos ei olnudki, aga mingil seletamatul kombel oli raamatut ka raske käest panna. Võib-olla mängis sellise lummuse loomisel minu jaoks olulist osa peategelase Laurence´i väärikus ja suhtumine ümbritsevasse. Kõik see meenutas vägagi minu teismeea lemmikkirjaniku Jane Austeni teoste atmosfääri.
Käivad kuuldused, et järgmine osa peaks eesti keeles ilmuma järgmise aasta veebruaris-märtsis. Inglise keeles on vist kuus osa ilmunud.

Värin, Maggie Stiefvater

2010-12-27T16:06:00.002+02:00

Jällegi eestikeelne raamat, üsna värskelt ilmunud. Tõlgitud on päris hästi (tõlk Stella Timmer), kuid kui oleks valida, loeks inglise keeles. Tegelased on keskkooliõpilased, aga käituvad suhteliselt mõistusepäraselt. Liigitaksin ta paremat sorti young adult kategooriasse.

Järele mõeldes on see üks paremaid libahuntide raamatuid, mida ma olen sattunud lugema (no ma muidugi ei võrdle siinkohal geniaalse Martin Millariga). Mulle väga meeldis autori idee temperatuuri mõjust libahuntlusele. Alati on üks igavene häda ja viletsus sellega, et asi pole usutav, eriti just fantaasiakirjanduses. Või mõjub kuidagi konstrueeritult ja võltsilt. Selle raamatu puhul on küll tunne, et nii see täpselt käibki. Libahuntide olemuse füsioloogiline osa on meeldivalt paigas :-)

Kindlasti loeks ülejäänud kahte osa kah kui nad ükskord ära tõlgitakse.

Sisust on rohkem juttu Neljateistaastase arvamuses:

Grace’il on sõnaseletamatu side huntidega. Tema maja taga metsas elab palju hunte, kuid tüdruku lemmik on kollaste silmadega elukas. Grace käib iga päev looma vaatamas, proovides talle järjest lähedamale minna. Peale kuut aastat üritamist see lõpuks õnnestub. Veidi hiljem leiab Grace oma terassilt mehe. Kollaste silmadega mehe. Sellest saab lugu alguse. Grace hakkab sõbrustama libahundi, Samiga. Mõlemal neil on probleeme oma vanematega. Mida rohkem nad koos on, seda keerulisem on kogu nende elu. Raamatu lõpus olin ma juba kindel, et ega see raamat küll hästi ei lõpe. Mitu korda tuli ette, et mul tulid pisarad silma ja oli ka selliseid kohti, kus ma omaette naersin. Kindlasti oli hea omadus raamatul see, et olukordi kirjeldati mõlemast vaatepunktist. Peaaegu üle peatüki vahetus peategelane, kes kirjutas. See andis palju juurde, sest sai mõlema mõttemaailmas olla.

Minu kõige lemmikum raamat läbi aegade, seda loeks kohe mitumitumitu korda järjest läbi. SOOVITAN KÕIGILE !

The name is Bond

2010-12-26T20:01:00.007+02:00

The name is Bond. Shaman Bond. Licensed to kick supernatural arse. I am the world's last hope. The world... is in a lot of trouble.

Nende paari reaga on ilmselt suurem osa sisututvustusest juba tehtud. Juttu tuleb seekord Simon Green'i The Secret Histories sarja esimesest raamatust The Man With The Golden Torc. Nagu näha, on nii peateemas kui ka raamatu pealkirjas tehtud kelmikas puusanõks James Bondi lugude pihta.

Droodide perekond on sajanditevanune dünastia, kes on endale võtnud omamoodi maailmapolitsei rolli, hoides vaos kõikvõimalikke deemoneid, libahunte, tulnukaid jne üleloomuliku maailma tegelasi. See ei tähenda, et kõik lihtsalt maha notitakse - ainult need, kes süütuid kõrvalseisjaid (inimesi) liiga usinasti õhtuooteks pruukima hakkavad. Seda vähemalt teoorias, raamatu edenedes selgub peagi, et ei ole kahjuks ka Droodide enda perekonna motiivid alati nii altruistlikud. Tegevus toimub kaasajas ja kogu selle madina üks kirjutamata reegel on, et tavakodanikud ei tohi sellest midagi aimata - nii võiksime kujutleda, et ka praegu luusib meie ümbruskonnas ringi mõni poolhaldjas, kelle olemasolu me ei aima.

Raamatusarja peategelane on väliagent Edwin Drood, varjunimega Shaman Bond. Tegu on isepäise ja muretu kujuga, kes üritab oma ülesanded täita nii hästi kui oskab ja muul ajal teeks oma perekonnaga tegemist nii vähe kui võimalik. Paraku ei pääse ta sellest, et perekond ta oma intriigide keskpunkti tõmbab ning peagi on ta suurimaks liitlaseks nõid, keda ta varem on korduvalt tappa üritanud, perekond üritab teda iga hinna eest maha nottida ja tal endal ei ole kõige õrnematki aimu miks kõik pea peale on pöördunud. Kummalisi tegelasi kohtame igal sammul - Janissary Jane on veteran palgasõdur, kes on põrgus käinud deemoneid nottimas juba nii palju, et tal peaks sinna pääsuks VIP pass olema; Mr. Stab, keda kunagi tunti ka Jack the Ripperi nime all; Subway Sue, kes on õnnevampiir - ta varastab inimestelt head õnne ja müüb selle siis suure raha eest edasi jne jne.

Raamatus mängivad kaalukat osa mitmesugused tehnilised imevidinad, mida (nagu Bondi loos ikka) Droodide perekonna nohikud Jack Droodi juhtimisel ridamisi oma laboritest välja paiskavad. Kõik neist leiutajatest ei hiilga paraku praktilise mõistusega - mida teha näiteks tuuma-käsigranaadiga, kui sa ei jaksa seda kunagi piisavalt kaugele heita? Ja õnneks jäi katsetamata püss, mis tulistab väikesi musti auke - aga selleks pidid kuus meest innuka leiutaja maha väänama, et ta käest too püss ettevaatlikult ära kangutada. On muidugi palju praktilisemaid leiutisi ja autori kiituseks peab ütlema, et kordagi ei kipu nood fantaasiaküllased vidinad lugu rikkuma või kuidagi varjutama.

Lugu ise ei ole ehk nii tempokas kui mu eelmises kommentaaris toodud Ranger's Apprentice sarja raamatud. Actioni vahele mahub ka veidi rahulikumat toimetamist, aga igavaks ei muutu raamat sellegipoolest kunagi. Võibolla kohati oleks võinud veidi kontsentreeritum olla... aga võibolla ka mitte.

Juba on mul käes sarja teine osa, Daemons Are Forever (kust juba mõni vihje siia arvustusse tegelikult sattus ;) ) ja tundub, et lugu jätkub samas headuses. Netist loetud arvustused lubavad, et kolmandast osast läheb asi veelgi paremaks. Elame-näeme.

Angie Sage "Wõlukunst"

2010-12-23T10:09:00.006+02:00

Hakkasin eile lugema Angie Sage "Septimus Heapi" sarja avaraamatut "Wõlukunst". Tegemist muinasjutuga, kus paras ports huumorit ja põnevustki, aga tõe huvides olgu kohe öeldud, et see on lasteraamat, kus headel läheb hästi ja pahadel halvasti. Natuke liiga lihtsakoeline värk. Kui kõigi poolt kardetud laskur näiteks rusikaga vastu kuulilaegast põrutab, murrab ta oma väikese sõrme luu. Aga kui head kukuvad uduses soos mingisugusesse auku, leiavad nad kiiresti (1,5 lk jooksul) võlusõrmuse ja väljapääsu.

Mõned võlumise asjad olid ka ebaloogilised. Nii näiteks sai võluda mustad sokid puhtaks või soojad sokid jalga, aga kui öö hakul jahedaks läks, tuli kohvikupidajalt võtta hunnikutes sooje riideid. Need oleks ju võinud ka selga võluda. Aga nojah, võibolla oli asi sokkides. Et mingil seletamatul põhjusel allusid just sokid võlukunstile.

Ja mõistmatuks jäi, miks tuli taluda närvesöövat tagaajamist jõel, kui hiljem sai pahalasele peale panna lihtsalt sukeldumisloitsu, misläbi vaenlane jääkülma vette sukeldus. Ma saan aru, et sellist võlumist peeti võlurile ebaprofessionaalseks käitumiseks, aga see oli ikkagi kogu seltskonna elu või surma küsimus, kas nad tabatakse või mitte.

Aga iga peatüki alguses olevad must-valged illustratsioonid meeldisid mulle väga. Kunstnikuks Mark Zug.

Tuttaval teemal aga hoopis teine lugu

2010-12-22T00:23:00.003+02:00

Kuidagi juhtus nii, et nüüd kirjutan arvustuse raamatutest, mille põhiskeem on vähemalt alguses väga sarnane eelmises blogipostituses kirjeldatud Salamõrtsuka lugudele - keskaeg, kuningad, rüütlid jne tavaline komplekt taustajõudusid, vaene orvuke, kes võetakse üllaste ülikute šefluse alla ja kellele õpetatakse hulka huvitavaid oskusi nagu märkamatult ringihiilimine, noaloopimine jne. Tuleb ju tuttav ette?

Tegelikult on tegu märksa vähempretentsioonika looga kui Salamõrtsuka oma. Oma kaalukuselt, stiililt ja meeleolult võiks neid võrrelda umbes nagu Harry Potteri esimest ja viimast osa. Või Kääbikut ja Sõrmuste isandat. Või nagu Richard Claydermanni ja Mozarti. Head lugeda/kuulata kõik, aga kaalukategooria on teine.

Jutt käib siis John Flanagani Ranger's Apprentice sarjast. Nooruke Will on oma vanuse kohta kleenuke ja lühikest kasvu. Lisaks on ta orb, kes elab oma isanda lossis. Paraku paistab et tema unistusel üllaks rüütliks saada, ei ole määratud täituda, kuna õpipoiste valimisel praagitakse ta oma nääpsukese kogu tõttu välja.
Küll aga jääb ta silma kohalikule Rangerile (misiganes see eesti keeles on) kes on omapärane segu föderaalpolitseist, spioonist ja vajadusel ka timukast (st otsuse elluviijast, mitte tingimata hukkajast, kuigi ka seda võib ette tulla). Oma täiuseni lihvitud oskuste tõttu peab rahvas neid poolenisti võluriteks (olgu öeldud et maagiat seal maailmas muidu ei esine, kuigi meile tundmatuid elukaid on mõned küll) ja hoiab neist parema meelega eemale. Nende võimekust olukordi lahendada iseloomustab käibel olev ütlus - üks ülestõus, üks ranger. Näiteks kui ühel ülikul oli alamatega probleeme, siis kuningas saatis talle appi ühe rangeri. Kui ülik selle üle imestust avaldas, küsis ranger vastu - mitu mässu sul siin siis on?

Nii väljaõppe käigus, kui peale seda, elab noor ranger Will läbi hulga peadpööritavaid seiklusi. Me saame tuttavaks ka mitmete erinevate kohalike rahvastega, kes enamasti rohkem või vähem meenutavad reaalselt olemas olevaid. Näiteks Skandid - tugevad, tahumatud ja armastavad laevadega rannikulinnu rüüstada ning suurte kirvestega vehkida. Tundsite ära? Lisaks arriidid kes meenutavad kangesti uljaid araabia ratsasõdalasi, Temujaid kes peavad ennast üleval nagu mongoli hordid ikka jne. Ilmselt ma kordan siin enda poolt eelmises arvustuses öeldut (mis teha, mulle meeldivad sellised raamatud), aga tegu on tempokate ja kergesti loetavate raamatutega. Tegelased viskavad omavahel nalja, et ka lugejal nende pikkadel retkedel igav ei hakkaks, ühtegi tegelast ei unustata teenimatult kuskile nurka tolmu koguma ja actionit jätkub kogu aeg, ilma et see raamatust raamatusse väga üheülbaliseks muutuks. Naislugejaid igaksjuhuks hoiatan - kuigi ka romantiline liin (või paar) on raamatutes olemas, on valdavalt tegu siiski tüüpilise nn. poistekatega ;)

Valitud lõiguke:
Stunned-looking Erak stepped in, looked around at the four expectant faces and said: "I'm the new Oberjarl." "I knew it," said Halt instantly, and the other three looked at him, totally scandalised. "You did?" Erak asked, his voice hollow, his eyes still showing the shock of his sudden elevation to the highest office in Skandia. "Of course," said the Ranger, shrugging. "You're big, mean and ugly and those seem to be the qualities Skandians value most."

Praeguseks olen ma lugenud läbi seni ilmunud 9 raamatut ja ootan kannatamatusega peatsi ilmuvad kümnendat.

Robin Hobbi salamõrtsuka lood

2010-12-21T22:01:00.004+02:00

Ma arvan, et üks põhjuseid, miks ma hakkasin täiskasvanueas taas fantaasiaraamatuid lugema, oli elamus Robin Hobbi salamõrtsuka sarja lugemisest.

Mitmete mu sõprade jaoks on jutt kuningapoegadest, õukonna intriigidest, mõõgavõitlustest ja muust sellisest liiast ja meenutab pigem lapsepõlves loetud muinasjutte kui tõsiselt võetavat lugemisvara. Aga uskuge mind, Hobbi tasub lugeda! Tema tegelased suudavad tänapäeval toimetavatele libahuntidele ja vampiiridele konkurentsi pakkuda küll.

Hobb on väga hea jutuvestja ning kuna pahalasi ei ole tema lugudes lolliks tehtud, ei ole tema juttude finaal kunagi etteaimatav. Seda, et vastase osavust tuleb eeldada, oli õpetatud ka kuningas Shrewdi salamõrtsukale, sarja ääretult sümpaatsele peategelasele FitzChivalryle. Kuid keegi pole ohtlikum mehest, kes ei suuda otsustada, mida ta kardab. Ja just selliseks meheks oli prints Regal.

Mis teisi tegelasi puudutab, siis värvikaid figuure oli palju. Näiteks Narr, valge naha ja värvitute silmadega tegelane, kes teadis peaaegu kõiki Hirvelossi saladusi. Lisaks sellele tegi ta muidugi muid narritempe - kargas Shrewdi tooli tagant tagurpidi saltodega üle põranda vastasseinani ja tuli siis hundiratastega tagasi. Aga kui kuningas üha rohkem kokku kuivas, muutus ta iga päevaga mornimaks ja tema naljad läksid üha salvavamaks. Eks temast oli Fitzile tuge omajagu.

Ja väga nauditavad olid Fitzi ja Öösilma vahelised mõttevahetused. Ja Öösilma puhul ei olnud tegemist inimesega ning mõttevahetus ei toimunud ka tavaliselt sõbraliku vestluse vormis :) Aga rohkem ma raamatu sisust ei räägi, kes pole veel lugenud, siis tehke endale üks tore jõulukink.

Keele-eri

2010-12-20T14:15:00.003+02:00

Paar päeva tagasi elasin läbi lingvistilise vapustuse, millest ma seni üle pole saanud. Ehk aitab, kui seda teiega jagan.

Lugesin ingliskeelset raamatut, libahuntidest.

(NB! Edasi on juttu konkreetselt raamatust „The Curse of The Wolf Girl“, spoiler!)

Niisiis käib raamatu tegevus peamiselt ühe libahuntide klanni tegevuse ümber. Tegu on tsiviliseeritud ja äärmiselt mitmekülgsete huvidega kirju seltskonnaga; libahundid elavad inimeste seas ja varjavad oma tõelist olemust kiivalt, kaitsmaks end libahundi-küttide hõbedast kuulide eest. Üks selle suguvõsa huntidest, Thrix, on "tavaelus" pühendunud riiete disainimisele, tal on oma väikene moemaja. Thrixile teeb suurt tuska anonüümne moekriitik-blogija, jaapanipärase nimega Susi Surmata, kelle ekspertarvamusest sõltub paljuski moemaja käekäik. Suurema eduta üritab Thrix blogijat leida raamatu algusest saadik…

Ometi ei taibanud ma enne 380. (!) lehekülge, et Susi Surmata tähendab ju „slay the wolf!“, eesti keeles. Ausaltöeldes olin ma täiesti pahviks löödud. Kuidas nii saab olla, et loed, aga ei näe - ei tunne oma emakeelt ära inglise keele kontekstis.

See oli, ma ütleks, psühholingvistiline fenomen. Oleks mul ometi olnud andurid aju külge ühendatud sel hetkel kui arusaamine aset leidis…

Aga eks veidikene imbetsilli tunne on ka.

Paul Hoffman "The Left Hand of God"

2010-12-20T11:33:00.001+02:00

Lõpetasin just ühe üsna värske raamatu lugemise, mis, nagu minu meelehärmiks selgus, on jälle osa triloogiast - teist osa pealkirjaga "The Last Four Things" on oodata jaanuaris. Raamatu koduleht on siin: http://www.lefthandofgodtrilogy.com/book/
Tegemist on põneva ja hästi loetava fantaasiaraamatuga, mida on üsna raske käest panna ka hilisõhtul, kui järgmine päev tööle tuleb minna.
Teos räägib keskaegse-sarnasest väljamõeldud ühiskonnast, kus ei ole maagiat ega mingeid põnevaid rasse, vaid lihtsalt inimesed omi asju ajamas. Peategelane on Cale, noormees, kes raamatu alguses elab kloostris, kus tugeva usuõpetuse taustal muust maailmast isoleerituna treenitakse sõdureid - julmalt, aga efektiivselt. Cale on kasvandikest kõige osavam võitleja ja tundub, et ülemusel on tema jaoks suured plaanid (vahemärkusena - kuigi seda võib raamatut lugedes üsna varakult aimata, et midagi erilist Cale'is on, siis kaanetutvustus on minu arvates üsna ebaõnnestunud - kaanel nimetatud info jõuab lugejani alles päris viimastel lehekülgedel). Cale'il tekib ootamatult vajadus kloostrist põgeneda (mitte et ta seda ammu plaaninud poleks) ja siis lähevad suuremad seiklused lahti. Lisaks kloostrielanikele on teine tegelasgrupp rüütlite-laadsed Materazzi'd, samuti võitlejateks koolitatud aadlikud, kes peavad ennast võitmatuks ja kõiki teisi inimesi endast alamalseisvateks.
Nagu tegelaskujudest aru saada, on raamatus üsna kesksel kohal sõdimine, aga tegelikult jäi tunne siiski selline, et suurem osa loost keskendus inimsuhetele ja võitluskirjeldust oli üsna vähe. Kokkuvõttes jäi mulle mulje, et esimene raamat oli alles taustakirjeldus (et anda edasi peategelaste kujunemislugu ja luua nii nende tegevusele motiivid) ja tõeline action läheb lahti alles järgmistes osades - nii et mina jään igatahes ootama ja kavatsen ka järjed läbi lugeda.
Peamiseks etteheiteks raamatule on minu arvates see, et võitlusstseenid tundusid kohati natuke ebausutavad - st kaldusid äärmustesse, üks pool oli teisest alati peajagu üle. Mitte et ma sõjandusteemast midagigi teaksin, aga raamatu lõpus aset leidnud lahing tundus kuidagi ebarealistlik. Täpsemalt ei hakka kirjeldama, kuna teised pole ju veel lugenud... Aga noh, kuna see oli ainult väike osa raamatust, võib ehk andeks anda.

PS. Tuvastasin wikipedia abiga, et sama autor on kirjutanud ka ühe vampiiriloo pealkirjaga "The Wisdom of Crocodiles", mille põhjal on tehtud ka film Jude Law'ga peaosas... Tundub, et võiks sellegi üles otsida.

Lois McMaster Bujold "The Curse of Chalion"

2010-12-20T10:33:00.004+02:00

Sattusin eile mõtlema ühele toredale fantaasiaraamatule, mida lugesin tegelikult juba möödunud kevadel. Tegemist on Robin Hobbi salamõrtsukaraamatute stiilis eepilise fantaasiaga, kus seiklemas printsid-printsessid ja kaalul kuningriikide saatus. Seega soovitan julgelt kõigile, kellele nood raamatud meeldisid.
Raamatu peategelaseks on sõjaveteranist vaesunud aadlimees Cazaril, kes on sõjas endale õnnetul kombel mõjuvõimsaid vaenlasi hankinud ja soovib oma ülejäänud elu vaikselt ja tagasihoidlikult veeta. Kodukandi suuraadliproua paneb ta aga tööle oma tütretütre ja tema seltsidaami koduõpetajana. Tütretütar, printsess Iselle, on valitseva kuninga poolõde. Kui selgub, et kuningapaaril on pärija saamisega raskusi, kupatatakse kuninga poolõde ja poolvend kui potentsiaalsed troonipärijad õukonda, kus neid ootavad kurikavalad intriigid ja Cazarili võimsad vaenlased. Iselle'i kaitsmiseks on Cazaril sunnitud hakkama kasutama musta maagiat, millel on aga päris õõvastavad tagajärjed...
Minu jaoks olid raamatu peategelased toredalt inimlikud ja sümpaatsed ning nende vestlused ja peategelase sisemonoloogid teravmeelsed. Tuul, kes minu soovitusel kah raamatu läbi luges, arvas küll, et naistegelaste - printsess Iselle'i ja tema kaaslanna Betrizi iseloomujooned olid liialt napilt väljajoonistatud. Mulle see lugemisel silma ei torganud, minu meelest oli tegemist päris hakkajate daamidega.
Wikipediast sain veel teada, et raamatu süžee põhineb laiades joontes Kastiilia Isabelle'i elulool. Samasse maailma on autor kirjutanud veel kaks raamatut, kus ühes on peategelasteks Chalioni needuse raamatu kõrvaltegelane (Iselle'i ema). Süžeetutvustus küll sama põnev ei tundunud kui Chalioni raamatul, kuid arvan, et võtan selle siiski peagi ette.

The Time Traveler's Wife, Audrey Niffenegger

2010-12-16T12:16:00.004+02:00

Olen kuulnud, et osadele inimestele on selle raamatu lugemine põhjustanud pikaajalist depressiooni ja meeleheidet ja raamat on pisaraist läbivettinud ja liimist lahti tulnud. Seda on väga raske mõista, sest tegu on üsnagi helge ja siira jutustusega. Peamiseks teemaks on igatsus ja ootamine ja püüd elada hetkes. Tegelasi on sisuliselt vaid kaks tükki (raamatu peakirjast võib aimata, kes), aga nad on kord lapse, kord teismelise, noorte või pereinimeste rollis - läbisegi. Laps ei mõtle nagu täiskasvanu ja tal pole neid hirme, mis täiskasvanul. Ja kogu see ulmeline elukorraldus tundub läbi lapsesilmade üsnagi normaalne. Eks inimene kohaneb ka, vanaemal on ajarändurist lapselapsele igaks elujuhtumiks riidepamp ootel, misiganes ajahetkest too siis sisse sajab. Selline soe jutustus mu meelest.

Mulle sümpatiseeris veel asjaosaliste ratsionaalne praktilisus probleemiga tegelemisel – ei mingit müstikat või saatusele alistumist. Jutustus on üles ehitatud pigem läbi tegevuste, mitte niivõrd läbi tundmuste kirjeldamise. See ilmselt annabki võimaluse igal lugejal raamatust erinev emotsioon saada.

Film, mis selle jutustuse põhjal on vändatud, on (nagu ikka) raamatust oluliselt kehvem.

Kuidas taltsutada draakonit (mitte nii nagu multikas)

2010-12-16T11:11:00.008+02:00

Kõigepealt terekest kõik see rahvas ja tänud et mulle ka oma blogi võtmekese usaldasite. Püüan seda mitte kuritarvitada.

Esimese pääsukesena kirjutan siis kohe ühest neljaosalisest sarjast - Joust, Alta, Sanctuary ja Aerie, tuntud kokku ka The Dragon Jousters sarjana. Autoriks Mercedes Lackey. NB "spoiler alert" :)

Ma ei olnud selle autoriga varem kokku puutunud, seega ei osanud esimest raamatut Amazonist tellides midagi suurt arvata. Eks see Amazonist raamatute tellimine ole üks asi mille kohta Forrest Gumpi šokolaadikarbi võrdlus hästi kehtib. Võid ju neid kommentaare ja paarirealisi reklaamtekste lugeda, aga "maitsest" saad ikka sama vähe aimu kui kommi maistet karbikaane järgi hinnates.

Loo põhitegelaseks on kahe riigi vahelises sõjakeerises perekonna kaotanud ja vallutajate poolt pärisorjaks muudetud varateismeline Vetch. Alustades ühiskonna madalaimalt astmelt (maa külge kinnistatud pärisorja ei saa müüa, seega on ta erinevalt likviidset väärtust omavast tavaorjast pea väärtusetu, pälvides ka sellele väärilist kohtlemist) ristub ta tee tolle maailma eliitsõdalaste - draakoniratsanikega. Läbi nelja raamatu seikleb ta läbi mõlema vaenujalal oleva riigi, taltsutab isikliku draakoni, saab ise draakoniratsanikuks ning leiab hulga ustavaid sõpru ja ohtlikke vaenlasi.

Tagantjärele meenutades on mul nende raamatute suhtes kahesuguseid tundeid. Neid lugedes, oli kahtlemata tegu raamatutega mida oli raske käest panna. Tegevus oli huvitav ja tempokas, pidevalt oli üleval mingi teema mille lahendust järgmiselt leheküljelt leida lootsid ja nii need öötunnid kulusid.

Umbes kolmandas raamatus hakkas mind ehk miski veidi häirima. Esmalt autori veidi kummaline suhtumine teatud karakteritesse. On raske ette kujutada, et peategelase sõbrannana (seni meestest koosnenud) draakoniratsanike gruppi sattunud noor neiu (olgugi tubli ja andekast) lööb jalgadega kõrgemate ülemuste uksi lahti (kuningannani välja) ja nõuab omale vastutusrikkamaid ja põnevamaid ülesandeid millal iganes talle see pähe tuleb. Kui siis toosama tegelane oma tuisupäisuse tõttu vangi langeb (peale pikki manitsusi mitte riske võtta) siis peategelane läheb ja päästab ta muidugi ära, aga ei tollel neiul endal ole mingeid süümekaid ega ka päästjal või ühelgi teisel tegelasel tule pähe teda sellise käitumise pärast hukka mõista. Kui teistel draakoniratsanikel saab vahepeal töö otsa, sebib ta omale kuningannalt kulleri positsiooni ja lööb teistest ratsanikest lahku. Siis teised satuvad bandiitide otsa ja kullerina asjast teada saanud tulivihane kangelanna lendab kohale, nõuab aru et miks TALLE personaalselt sellest ei teatatud ning peagi organiseerib nii et äkki igavaks muutunud kulleritöö võtavad üle meesratsanikud, et neiu saaks kah millegi huvitavaga tegeleda... Kas ainult mulle tundub selline käitumine jabur? Ma saan aru, et tegu on värvika karakteriga, aga ma oleks oodanud, et autor oleks kirjeldanud kasvõi mõne teise tegelase sisemist häiritustki sellise käitumise pärast, aga kõik tegelased peavad seda normaalseks ja neiu saab kõik mis tahab. Ok, tegelikult oli see pisiasi.

Peale sarja lõpetamist ja asja üle tagantjärele järele mõeldes, tundub et autor on antud raamatud kirjutanud erilise süvenemiseta. Kui vaadata ta produktiivsust, siis pole eriline ime - Lackey pisut enam kui 20 aasta jooksul produtseerinud kaugelt üle 100 raamatu ja jutu, see teeb 5+ nimetust aastas... Ühelt poolt toob see kaasa selle, et raamatud ei ole väga mahukad, on kirjutatud ladusalt ja kiiresti loetavalt, ilma hiidpikkade looduskirjeldusteta. Teisalt jälle jäävad mõned detailid sarja lõpus vastuseta. Näiteks esimeses raamatus on juttu et draakoni pabulad väidetavalt on happelised, väärt rohkem kui oma kaalu kullas ja maagid korjavad kõik piinliku hoolega kokku, et nendega midagi teha - aga mida? Lisaks on raamatus hulk esialgselt hästi väljajoonistatud karaktereid, kes ilmselt vääriks rohkem raamaturuumi aga peale esialgset sissetoomist kiiresti taanduvad tahaplaanile, et aegajalt iseloomutu kõrvaltegelasena läbi vilksata - praegu jääb mulje nagu teatris lavaseinale oleks esimeses vaatuses riputatud hulk püsse, aga pauku ei tulegi.

Kokkuvõttes - hea ajaviide, kerge lugeda, huvitav süzee, aga veidi konarlik ja jääb kerge lõpetamatuse tunne.

Lemmik vampiiriraamat?

2010-12-05T21:18:00.006+02:00

Kui Pratcheti raamatutega seoses juba lemmikraamatu (-tegelase) küsimiseks läks, siis kuidas on lood vampiiriraamatutega? Mina pean küll tõele au andes möönma, et pärast Meyeri "Videviku" saaga ilmumist olen üksjagu palju vampiiridest lugenud (ja seda mõnede sõprade-sugulaste kaastundliku pilgu kiuste).
Ja on olnud väga häid raamatuid, aga ka aja raiskamist. Mulle on väga meeldinud Richelle Meadi Vampiiride akadeemia viis raamatut (kuueski juba tellitud), aga ka Sergei Lukjanenko ja Vladimir Vassiljevi Öise ja Päevase Vahtkonna lood. Ema-tütre P.C. ja Kristin Casti Öö Koja kolm esimest osa olid tõeliselt igavad, aga millegipärast lugesin ma siiski ka järgmised neli läbi. Kui Pratchetist juba juttu oli, siis meeldis mulle väga "Koletislik rügement", kus ka ju vampiir rügementi kuulus. Ja "Carpe jugulumis" oli Lancre'i kuningriigist saanud vampiiride ja nõidade võitluse tallermaa...
Aga tuleb teile veel häid/halbu kogemusi meelde? Kas on keegi näiteks George R. R. Martini "Fevre´i unelmat" lugenud?

A.Pehhovi "Varjus hiilija"

2010-12-05T15:35:00.004+02:00

Sedakorda tahaksin teile soovitada Aleksei Pehhovi Siala kroonika esimest raamatut "Varjus hiilija". Peategelaseks on vägagi sümpaatne varas Garret, kel tuleb saatuse tahtel ja kuninga käsul hakata kangelaseks.
Huvitavaid kõrvaltegelasi on tohutult. Nii kohtub Garret hertsogi majas tellimust täites karrantsiga, kes sarnaneb hiiglasliku, priske vasika mõõtu rotiga. Platsis on paharetid, kes kasvult pole pikemad kui kõige väiksemad päkapikud. Mis puutub viimastesse, siis Garreti jutu järgi lähevad nad kotitäie kulla eest sõtta kas või omaenda vanaema vastu. Paljud võhiklikud maakad ajavat küll härjapõlvlasi ja päkapikke alailma segi, kuigi päkapikud olevat väiksemad ja paistvat väetimad, pealegi kannavad nad midagi, millega härjapõlvlased ei lepiks ka mitte surma ähvardusel - habet.
Korduvalt teevad Garreti elu raskeks doralislased, kes on küll uskumatult juhmid inimsokud, kuid kes siiski võivad palju paksu pahandust tuua. Ei puudu ka deemonid, kes on peaaegu immuunsed igasugusele maagiale ning kujutavad endast seetõttu põnevat, aga samas ohtlikku mõistatust. Lisaks elavad Garreti maailmas orkid, ogred ja haldjad. Päriselus võib mõni asjatundmatu inimene pidada metshaldjat orkiks, sest tegelikult ei olevat haldjate muinasjutulist ilu, mida joodikud kõrtsides taevani ülistavad, lihtsalt olemas.
Ja muidugi ei saa nimetamata jätta ka maage, võlukunsti ja šamanismi. Kas teate mille poolest on võlukunst šamanismist etem? Võluvägi aktiveerub silmapilk, aga šamanism on terve rituaal. Paharetid tantsivad, orkid laulavad. Seepärast toimib šamanism aeglasemalt. Samas ei kaota šamaanid erinevalt maagidest pärast nõidumist oma jõudu.
Jah, mõnusa huumoriga vürtsitatud raamat on see "Varjus hiilija". Ma olin küll mõnevõrra üllatunud, kui märkasin, et raamat on tõlgitud inglise, mitte vene keelest, aga samas oli tõlkija Veronika Einberg head tööd teinud.

Terry Pratchett "Rahategu"

2010-12-01T13:06:00.003+02:00

Lõpetasin Pratchetti rahateo. Peategelaseks siin taas "Postiteenistusest" tuttav Niiske (või Moist) von Lipwig, kellele Vetinari seekord ülesandeks andnud Ankh-Morporki panga kaasajastamise.
Minu meelest oli raamat küll loetav (ikkagi Pratchett!), aga igavavõitu. Lugesin teda vist ligi kuu aega. Ega Pratchetti raamatud kunagi just hirmus haaravad ei ole, aga siin ei olnud isegi kuigi palju huumorit (või oli see tõlkes kaduma läinud). Ja kogu sündmustik jättis sellise ettevalmistava mulje, et varsti läheb põnevaks, aga ei läinudki. Tegeliku rahategemiseni ei jõutudki, kogu raamatu jooksul jõuti valmis üksnes 1-dollarilise paberraha kavand. Ja siis lubas kogu aeg tulla suur madin seoses golemitega, aga seda ei tulnudki. Ei saanudki lõpuks aru, mis neljast tuhandest golemist sai.
Eredamatest tegelastest võiks nimetada koer Suterdist ja Vetinarit. Ja võib-olla ka esimest naissoost golemit Gladyst. Aga kuna tegemist oli suht kõrvaliste tegelastega, siis nad raamatu üldmuljet kuigipalju ei parandanud.
Positiivse poole pealt on see, et selle kuu ajaga, mis ma Rahateoga ametis olin, on koju kogunenud terve hulk uusi põnevaid fantaasiaraamatuid - üksik libahunditüdruk ja Host ja ilusad olendid ja Cardi Alvini sarja kolmas osa. Lõpuks ometi saab nendega peale hakata :)

Potteri-filmi muljeid

2010-11-24T15:35:00.004+02:00

Käisin eile vaatamas Harry Potteri seitsmenda osa esimese poole filmi. Minu meelest oli päris hea. Filmitegijad ei olnud ise midagi leiutama hakanud, vaid püüdnud võimaluste piires raamatule truuks jääda, mis on minu meelest hea mõte.
Kõige rohkem meeldis mulle see osa, kus Harry, Ron ja Hermione ministeeriumisse sisse murdsid. Tagantjärele mõeldes oli see kõige parem ilmselt sellepärast, et tänu mitmemahlamöginale mängisid tegelasi teised näitlejad. Ikka on vahe sees, kas tegemist on päris näitlejatega või inimestega, kes lapsena nunnu välimuse põhjal valitud on. Aga ega need pärisosatäitjad ka väga hullud polnud. Harry pole enam nii kange kui vahepealsetes filmides.
Toredasti oli tehtud Kolme venna muinasjutu multifilm. Ja palju viibiti ilusas looduses. See natuke häiris, kui Hermione Harryga kahekesi ilusas metsas olles õhkab: jäämegi siia ja saame koos vanaks. See tundub olevat nii põhimõttelage ja ebaloogiline. Ja Harry matab Dobby liivaluite tippu, mis tundub samuti halb mõte, kuna arvata on, et peagi koorub laip sealt välja.
Oleks tahtnud näha natuke rohkem paanikat selles kohas, kus Hermionet piinatakse ja Ron ja Harry keldris kinni on. Filmis võtsid nad seda suht rahulikult. Ja miskipärast kasutab Hermione metsas redus olles parfüümi, mistõttu krahmajad nad peaaegu kätte saavad. Oo edevust.
Kõige hullemad olid subtiitrid. Kui võimalik, ärge neid üldse lugege. Kui Harry tuleb ja küsib Hermionelt "Krahmajad?", siis tõlkes tuleb ta ja ütleb "Tolvan." No mis loogika seal on?

Ilusad olendid, Margaret Stohl ja Cami Garcia

2010-11-16T15:13:00.006+02:00

„Ilusad olendid“ oli üle hulga aja esimene eestikeelne fantaasiaraamat, mida ma julgesin proovida. Üldiselt sedasorti kirjandus heade tõlkijatega just õnnistatud pole ja eriti ei taha eesti keeles lugeda, vähemalt siis mitte kui originaal on inglise keeles. Erandiks on Potteri raamatud, mis on geniaalselt hästi tõlgitud.

Seepärast on eriline rõõm tõdeda, et „Ilusad olendid“ on väga hästi tõlgitud (tõlkija Ehte Puhang). Hästi kirjutatud on ka. On tõsine, aga mitte pateetiline; on armastust, aga mitte nõretamiseni; natuke on põnevust aga lõpeb suhteliselt positiivselt. On tunda, et autor(id) teavad, kuidas üht lugu jutustama peab ja ei ole hakanud lihtsalt otsast kirjutama et vaadata, kuhu asi lõpuks välja jõuab (vahel ei jõuagi). Täiesti uus liik on sedakorda mängus – lummajad. Mitte et neil erilisi kvalitatiivselt uusi võimeid või omadusi oleks, aga noh, veidi vaheldust ikka. Peategelased on 16-aastased ja eks ta on ikka laste (noorte)raamat, aga rõõm on tõdeda, et lapsi pole lugejatena alahinnatud ja teistel on ka hea lugeda.

Lisan siia Neljateistaastase kommentaari ka:

” Kohe algusest peale oli nii põnev, et ei tekkinud kordagi mõtet pooleli jätta. Raamat rääkis ühest tavalisest maakonnast – Gatlinist. Seal ei olnud juba tükk aega midagi juhtunud, kuni linna saabus uus tüdruk nimega Lena. Koos linnas elava poisi, Ethaniga, avastavad nad põneva medaljoni mis viib neid sündmuste keerisesse. Raamatus on kohati naljakaid kohti, kus sa vältimatult itsitama puhked, kuid on ka ridu, mis toovad pisara silma . Väga mitmekülgne ja tore raamat. Siia on leiutatud selliseid asju, mida ettegi ei kujuta. Kui ma olin raamatu läbi lugenud, oli ikka veel raske seda riiulisse ära panna, sest ma olin nii sisse elanud sellesse. Raamat on hästi kirjutatud, kindlasti üks lemmikutest. Soovitan lugemiseks ka täiskasvanutele, kindlasti meeldib!”

Gena Showalter, Lords of the Underworld

2010-11-16T08:38:00.007+02:00

Eile õhtul lõpetasin Gena Showalteri paranormaalse (mis iganes see ka ei tähendaks) sarja esimese raamatuga "The Darkest Night". Ilmselt olin liiga optimistlik, kui ostsin kohe hakatuseks neli Lords of the Underworldi raamatut. Mul on väga tõsised kahtlused, kas ma need kõik ikka läbi loen (kuigi teise osaga tegin õhtul siiski algust).
Tegelikult polegi ma päris kindel, kas tegemist on rohkem fantaasia- või armastusromaaniga (ilmselt on paranormaalne tõesti see õige sõna;)).
Loo toimumiskohas, Budapesti vanas kindluses, elab hordide kaupa surematuid üleloomulike võimetega mehi, kes on üksteisega seotud iidse needuse läbi. Iga surematu sõdalase sees pesitseb deemon (esimese raamatu peategelase Maddoxi kehas deemon nimega Vägivald). Surematud on tuhandeid aastaid rahulikult eksisteerinud ja siis tuleb mängu kaunis naisterahvas Ashlyn Darrow...
Autor on inspiratsiooni saanud kreeka mütoloogiast. Nii on platsis jumalad, titaanid, Pandoora laegas jms. Suhteliselt kohe saab selgeks, et raamatu autoriks on naine. No ma ei usu küll, et ükski mees sellist nõretavat armastuslugu suudaks kirja panna. Liigagi nõretavat.
Kuigi raamatu tutvustuses kirjutab keegi Marie Moning, et tegemist on non-stop actioniga, siis minu jaoks oli tegevust vähevõitu. Ja kui lõpuks tõotas tulla üks suuremat sorti arveteklaarimine, siis vaibus seegi kuidagi ootamatult kiiresti, jättes vastuseta küsimusi ja lahtisi otsi.
Kokkuvõttes ei teagi, kas soovitada seda raamatut või mitte. No ma loen teise osa ka läbi, eks siis annan teada :)

Martin Millar, Lonely Werewolf Girl

2010-11-15T08:44:00.005+02:00

Alates ajast, mil sattusin kogemata lugema üht intervjuud, millest ilmnes, et Gabriel Garcia Marquez on tegus ja toimekas poliitik, pole mul olnud oma lemmik-kirjanikku - see leidis aset umbes 15 aastat tagasi. Nüüd, mil mu vend tõi Londonist raamatu „Lonely Werewolf Girl“ (kahtlustan, et mitte vennaarmastuse vaid iroonia märgiks), autoriks šotlane Martin Millar, tunnen, et uus ajajärk on saabunud. Seda raamatut on iseloomustatud kui segu Douglas Adamsist, Neil Gaimanist, Kurt Vonnegutist ja Terry Pratchettist. Viimast ma pole lugenud, aga muus osas võin kinnitada, et see on tõesti nii. Nii üle võlli fantaasia – no selleks peab ikka eriline ajuehitus olema, et seda välja mõelda. Ma ei hakka parem nimetamagi, kes seal kõik tegutsevad ...Väga värvikas seltskond igatahes. Samas kui ma üldse millessegi usun, siis sellesse, et kusagil meie seas see hull kamp ka toimetab ja ajab omi asju. Karakterid on usutavad ja isikupärased, ei ole must-valgeid liine ja häid-halbasid tegelasi, tegelikult on kõik tegelased sümpaatsed, igal neist ainuomane kõnepruuk. Kuigi on kohutavalt naljakas ja absurdne, ei ole vaimukas-olemine eesmärk omaette ja ei muutu tüütuks. Parim selle kõige juures on ilus, rikas, kujundirohke (briti inglise) keel – puhas nauding tõesti.

Mul on raamatu järg ka olemas, aga ma pole julgenud lugeda, äkki pole nii hea. Ei raatsi ka hästi, Millaril on üsna vähe raamatuid ilmunud, nii et pole priisata.

Arvustus DreadCentrali lehelt: This book has everything you could want; great characters, exciting adventures, star-crossed loves, bloody battles between fierce werewolves, sex, drugs, rock and roll, intrigue, espionage, murder and a healthy dose of humor. It’s incredibly ambitious to try and encompass all of these things in one book, but Millar does it with style and flair.

Ja Bookslut-is: With Lonely Werewolf Girl author Martin Millar has written a breakout novel that defies any and all fantasy stereotypes. The best way I can describe it as a combination political thriller and werewolf soap opera -- if your idea of soap opera includes some seriously bloody confrontations between creatures that can rip your arms off. There is a ton of family drama, some deviations into the formation of a successful pop music career, discussion of high fashion (and theft of same), a lot of pizza, and much admiration for Joan Jett and Sabrina the Teenage Witch -- and assassins of all shapes and sizes who kill on a whim and like it. Basically, this book is a delicious 550-page romp through urban fantasy versions of London and the Scottish countryside that draws you in from the first few pages and does not let you go.

Terry Pratchetti Nähtamatud akadeemikud

2010-11-06T19:31:00.005+02:00

Ostsin viimati reisil käies Müncheni lennujaama raamatupoest Pratchetti uue raamatu "Unseen academicals". Üldiselt ma Pratchettit loen meelsamini eesti keeles, aga lennujaama poes oli sobiva kirjanduse (loe:fantaasia) valik väga piiratud - ainult Pratchett ja selle Zoey-vampiirisarja mingi osa, viimase osas olen teinud aga otsuse, et enam oma aega selle peale ei kuluta (isegi lugesin oma viis osa).
Ja oli täitsa hea Pratchett. Seekord oli keskseks teemaks jalgpall. Võlurid panid ka oma tiimi välja - võite ise arvata, kes väravavaht oli (vihjeks: tal on väga pikad käed ja banaani abil õnnestus vastasmeeskonnal tema tähelepanu kõrvale juhtida). Kõrvaltegelastena näeb üle pika aja jälle Rincewindi koos pagasiga. Vimes ka vilgub siin-seal.
Mulle meeldis, et sisu oli suhteliselt konkreetne, alguse ja lõpuga ja loogilise kuluga. Mõnikord kipub Pratcetti raamatutes sisuliin kuidagi ujuma. Peategelasteks olevad uued tegelased on sümpaatsed. Eriti meeldis mulle ülikooli palgaline "must võlur", kes pidevalt tigedaid ja iroonilisi märkusi tegi ja teiste etteheitva pilgu peale alati selgitama pidi, et tal on ju koljuga sõrmus ja see käib tema tööülesannete hulka.
Nii et inglise keeles annab Pratchetti lugeda küll, kuigi eesti keeles saab ikka rohkem naljadele pihta - väga head tõlkijad ikka peavad olema. Lugedes ikka mõtlen, et kuidas nad neid sõnamängulisi asju tõlkida oskavad. Ühesõnaga põhimõtteliselt soovitan lugeda, kuigi loomulikult mida rohkem Pratchetteid keegi lugenud on, seda vähem ta järgmistest raamatutest minu meelest saab. Aga et enam midagi ei saaks, selleks peab veel palju-palju lugema.

Charlaine Harris "Dead to the world"

2010-11-05T14:16:00.003+02:00

Tegemist on taaskord vampiiridest ja libahuntidest ja näpuotsaga ka muudest mütoloogilistest tegelastest rääkiva sarja 4. osaga. Sarja peategelaseks on u 26 aastane neiu nimega Sookie, kes on küll inimene, aga telepaatiliste võimetega. See on tema elu suht keeruliseks teinud, kuna pidevalt teiste inimeste mõtete kuulmine ei pruugi alati just meeldiv olla, eriti ebameeldivaks teeb see kohtingutel käimise.
Sari toimub tavapärases maailmas, kuid paar aastat pärast seda, kui on toimunud ülemaailmne vampiiride teadaanne oma olemasolu kohta. Seda sammu võimaldas vampiiridel astuda sünteetilise vereasendaja leiutamine, mistõttu nende eksisteerimiseks ei ole enam tingimata vajalik inimeste hammustamine. Nüüd siis üritab ühiskond selle teadmisega ja vampiiridega osana igapäevaelust hakkama saada. Sookiele meeldivad vampiirid kohe eriti, seda põhjusel, et ta vampiiride mõtteid ei kuule. Libahundid ja muud elukad pole see-eest veel enda olemasolust üldsusele teada andnud, kuid jälgivad huviga vampiiride käekäiku.
Sari on mulle siiani täitsa hästi meeldinud. Sookie on üldjoontes praktilise ja optimistlikku meelelaadiga, lisaks ka mõnusalt eneseirooniline. Ja nagu varemgi mainitud, on täitsa mõnus lugeda, et ka täiskasvanud inimene võib põnevalt seigelda :)
Konkreetselt sarja neljas osa meeldis mulle aga vähem kui eelmised. Nalja sai vähem. Ja Sookie käitumisega ei olnud ma eriti rahul, pigem ta vihastas mind seekord veidike. Aga ma kirjutan sellest täpsemalt ühe kommentaari siia postituse alla, kuna paljastaksin natuke raamatu sisu ega taha teiste lugemiselamust rikkuda.

"Host"

2010-11-04T10:52:00.002+02:00

Lõpetasin eile õhtul just inglise keeles S. Meyeri "Host'i" ("Keha" siis vist eestikeelses tõlkes) lugemise. Jälle oli väga õnnestunud valik, minu meelest ülimõnus lugemine. Kohati küll kaldus üpris masendavaks, aga kokkuvõttes jäi tunne positiivne... Raamatu idee oli minu arvates väga põnev, see lõi täiesti uutmoodi intriigi - kuidas saavad eluga hakkama kaks isiksust, kes on ühes kehas koos, aga kellel on täiesti erinevad iseloomud ja soovid? Kuigi lõpplahendus oli võrdlemisi etteaimatav, ei häirinud see mind, sest seni kuni lõppu tegelikult näinud ei ole, käivad mõtted endiselt seda rada, et "aga mis siis, kui autor otsustas teisiti teha"?
Ma küll ei ole päris kindel, kas seda saab pidada "science fictioniks neile, kellele ei meeldi science fiction" (nagu autor ise ütleb) - kuna ma ise neelan heameelega ka "tavalist" science fictionit, siis pole ehk kõige objektiivsem hindaja, aga olen ennegi lugenud umbes sarnase teaduse ja (inim)suhete vahekorraga ulmet. Kuidas teistele tundus?
Lugesin raamatu lõpust, kus oli intervjuu autoriga, et sellest tehakse ka filmi. Enne ma seda ei teadnud, aga lugedes mõtlesin isegi, et sellest raamatust saaks väga hea filmi! Loodetavasti ei valmista siis pettumust... Kõige raskem osa filmi tegemisel on ilmselt see, kuidas esitada peategelase sisemonolooge (või õigemini sisedialooge :)).

Mis mulle aga naljakas tundus, oli see, et intervjuus autoriga küsiti muu hulgas midagi selles laadis: ""Videviku" sari oli n-ö young adult ja "Host" on suunatud täiskasvanutele. "Videvikul" on siiski ka palju täiskasvanud lugejaid. Kas autor arvab, et "Host" pakub huvi ka noorematele lugejatele?" Selle küsimuse mõte jäi mulle suhteliselt arusaamatuks, sest minu meelest on täiesti loomulik, et juba teismeeas hakatakse lugema ka täiskasvanutele suunatud kirjandust (selles mõttes, et tõsisemat ja sügavamat kui teismelistele suunatud teosed). Olen täiesti nõus Meyeri vastusega küsimusele, et kindlasti loevad teismelised ka ja et tema arvates hea raamat ongi selline, mida ei ole võimalik nendesse kategooriatesse täpselt paigutada. Laiendaksin seda mõtet veel - tõeliselt hea raamatu tunneb ära sellest, kui see ei vaimusta mitte ainult vastava žanri lugejaid (à la ulme), vaid meeldib ka nendele, kes tavaliselt selle žanri vastu huvi ei tunne. (muidugi kui seada hea raamatu äratundmise kriteeriumiks lugejale meeldimise, mitte mingid kunstilised ja stiililised tingimused)

Lugemishoiatus

2010-11-03T15:10:00.004+02:00

Selle aasta augustikuu keskpaigast on raamatupoodide lettidel Alyson Noeli Surematute sarja esimene raamat "Igavesti" ("Evermore"). Tundub, et ka eesti lugejatele on raamat meeldinud, sest Apollo 2010.a septembrikuu edetabelis on see 16.kohal.
Mulle meeldis see raamat ka (ei hakka siinkohal sisu tutvustama, võibolla keegi siiski tahab seda lugeda). Aga sarja teine osa "Blue Moon" oli täielik pettumus, rääkimata kolmandast osast, mille ma lõpuks pooleli jätsin. Ei suutnud lihtsalt lugeda raamatut, mille peategelane on ikka täiesti totakas ja iga leheküljega läheb lugu järjest depressiivsemaks, nii et helget tulevikku pole lõpuks enam nähagi. Ma ei tea, võibolla teismelistele sellised raamatud meeldivad (raamatu sihtrühm on young adult), aga ma millegipärast ei usu.
Igatahes neljandat ja viiendat osa ei plaani ma osta-lugeda ja teil soovitan neist ka kauges kaares mööda käia.

Lähiajal ilmumas

2010-11-02T14:09:00.006+02:00

Kirjastuste kodulehekülgedel konnates märkasin, et eesti keeles on varsti ilmumas (loodetavasti juba novembris) Stephenie Meyeri "Keha" ja George R.R. Martini "Mõõkade maru. Teras ja lumi". Neist esimest olen inglise keeles lugenud ja soovitan soojalt. Ilus lugu, mõtlemapanev. Meyeri koduleheküljel on raamatu kohta öeldud, et see on "science fiction for people who don´t like science fiction". Kuuldavasti tehakse raamatu ainetel ka filmi.
Martiniga on nii, et millegipärast ei suuda ma seda inglise keeles lugeda. Aga lugu ise on väga huvitav ja juba ammu ootan, mis Robbi, Arya, Sansa, Brani, Daenarysega vahepeal juhtunud on.

Collins "Hunger Games" - "Mockingjay"

2010-11-02T08:39:00.004+02:00

Tuul saatis mulle kunagi sellise arvustuse Mockingjay kohta, öeldes, et see läheb tema arvamusega kokku:
"First, I want to establish that I adored the first two books--I've read them multiple times and recommended them constantly at the bookstore where I work; I read them aloud to my husband, gave them to friends and relatives, and I've looked forward to Mockingjay's release for MONTHS! Once I got the book I didn't read it for several days--a little silly, but I realized I didn't want the story to end.
I should have kept to that instinct, because I have finished the book and now I just feel sick. I don't want to own it and I don't think I'll ever re-read it.
It wasn't even well-written! I don't say this off the cuff--it wouldn't be fair to criticize the book this way simply because I didn't like the ending--but it's true, and here's why:
**********SPOILER ALERT*********SPOILER ALERT***********SPOILER ALERT***********
It was predictable and contrived. Collins created lots of expendable characters (Hi there, Team 451!) and then spent most of the book killing them off. It reminded me of the third Pirates of the Caribbean movie, where characters whose names you don't know are being killed left and right so you know this is SERIOUS without having to lose a major character--it's a cheap trick, and I expected better of Collins. And cheating like this doesn't actually work; it was so unlikely that she was going to kill off Katniss, Gale or Peeta in the middle of the book that it didn't really create the suspense she was going for. Prim's death (and Finnick's) could have been used much more thoughtfully; instead we had a blitzkrieg of constant attrition to remind us that THIS IS WAR. It wasn't evocative--it just made me feel numb.
This endless dying is interspersed with even-more-endless strategy and technical details. I repeatedly found myself skimming, which never happened with the previous two books. But these passages were so boring(!), and I kept hoping to find that Katniss had figured out a purpose or an orientation or had reached out to Peeta or even just accurately assessed something--but no luck.
Which brings me to character development, relationships, and philosophical reflections on values and motivations. They were vital in the previous two books, but they are nearly nonexistent here, and the book is fatally flawed because of it. Peeta is barely present, and if you discount the time that Katniss spends crying in corners, injured and in the hospital, taking morphling, or being manipulated or controlled by others and wandering around confused, she isn't really present either. And Gale is unfairly characterized in order to resolve the love triangle--it's baffling, because Katniss of all people isn't in a moral position to judge Gale, and I thought that was part of the point.
Ultimately, the story is hijacked--hey, that's a good metaphor!--by anti-war propaganda and a damn-near nihilistic outlook. I understand that Collins wanted to communicate that war and violence aren't glamorous. I think she's right. But (ironically) she's done real violence to her characters and the merit in the world she created in order to bludgeon us with that value.
In a way, you could call this book "more realistic". And yet--I think a book that accurately reflects the gritty horrors of war would show how people use dark humor as a coping mechanism. This book had none of the wry humor of the previous two.
And for pity's sake, what was Collins trying to achieve with the ending? I agree with those who say that Katniss agreed to a renewed Hunger Games featuring the children of Capitol citizens in order to get the opportunity to stop Coin--it's the only thing that makes sense, given what Collins is clearly trying to convey, and it fits best with the character of Katniss. But it's not made explicit in the text. Leaving this up to conjecture was a major error on Collins' part, or very bad editing. It's not wise to be subtle in the philosophical part of the book that is meant to put the heavy-handed part into some kind of context.
And the last four pages, where we finally learn: Peeta or Gale? An afterthought. I think what is worst is that by making this choice, Collins makes the war the only important part, the only real part of Katniss's life--all the rest calls for is a brief summary. Almost all injury, very little road to recovery (those "real or not real" conversations were one of the few highlights of the book). It's baffling to me that this tacked-on ending is still fairy-tale-esque (that is, Katniss did settle down with her True Love and have children). But why bother giving her this semblance of a fairy-tale ending when it's so clear that she's DEAD INSIDE? It could have been insightfully ironic--though that's a little sick--but it's not. It's just empty. Apparently, once you've been in a war, nothing--not even consummation of true love or the birth of your children--can bring you joy ever again.
I think the vital counterpart to accurately portraying the horror and corruption of war is the possibility of redemption, of pursuing redemption. And Collins set this up but didn't follow through. Both personally and politically, through all of 'Mockingjay' Katniss is reduced to this calculating, empty creature. Her reflections on putting those she loves before herself (as she does with Prim in the first book, and Peeta in the second)--her major arc as a dynamic character? Utterly gone here. She makes, what, TWO efforts to reach out to Peeta? Three? She realizes she should be doing better but makes barely any effort to do so. I suppose it could be argued that the war left her no time--though her repeated willingness to kill Peeta to save her own skin blights that rather--but afterwards? There's no mention of her interest in making it up to him. Even when she later has leisure as a wife and parent, post-war, to reflect on these things, she doesn't. Politically, too, she never finds a motivation--such as "a world where Peeta's child can be safe"--to sustain her. Her own survival (as Gale bitterly notes) seems to be her top priority--though hell, she's not even sure she wants that; she seems a lot more concerned that her death be a quick one. Great. Katniss is Everyman--a broken, broken Everyman. For pity's sake, I'm tired of the GROWNUP literature that shows us the depth to which the human spirit can sink--I don't need it here! The main perk of young adult literature is that you can have both good writing AND a hero who can inspire you by example to rise above and triumph. To my mind, the purpose of good YA lit is to explore dark topics in a meaningful, well-written way that doesn't leave you in a bog of existential misery. If this is the brave new world into which young adult literature is heading, let me say now that I want no part of it. I can re-read '1984' and 'The Road'--or pick up 'They Shoot Horses, Don't They?'--anytime I want. In fact, the former are fine examples of how a book can be serious, gritty, and disturbing, and still satisfying. But if you're going to make someone sit through this near-nihilism, essentially conveying that neither individuals or humanity as a whole can never really change, they deserve capital-L Literature for their trouble.
I just wish I could go back and warn myself not to read this. I've never been interested in fanfiction but I think I'm almost willing to look some up, if only to get the taste of this out of my mouth."
Kes on raamatut lugenud - kas nõustute või mitte?
Nõustudes küll osaliselt väljatoodud kriitikaga, ei olnud ma raamatus kaugeltki mitte pettunud, minu meelest oli raamat põnev ja mõjuv. Ja õigesti kirjutas ka üks teine kriitik, kelle arvamust lugesin - mitmed raamatu puudujäägid saab kenasti kirjutada selle arvele, et lugu esitati meile Katnissi vaatepunktist. Kui teda ei huvitanud, mis Capitoli poliitikast edasi saab, siis me ei saanudki sellest teada. Kui tema jaoks oli Prim selline inglilaadne eriliste iseloomujoonteta olevus, siis ei saanud ka meie tema karakterit tundma.