Patricia Briggs; "Masques" & "Wolfsbane"

 

 

Patricia Briggs on selle blogi lugejatele tuntud Mercy Thompsoni ja Alfa&Omega sarjade autorina. Tema esimene publitseeritud teos aga kandis nime Masques, millele aastaid hiljem järgnes Wolfsbane. Mõne aja eest ta võttis kätte ja kohendas oma esikteost veidi, ilmselgelt ta oskused ja enesekriitika tase juba kogenud kirjanikuna ei lubanud kordustrükis avaldada teost kõigi esikteostele tüüpiliste apsudega, seega lihvis ta suuremad konarused sealt välja. Tulemuseks on Patricia Briggsile mõneti tüüpiline raamat - huvitavate karakteritega ja mõnegi originaalse süzeevälgatusega. Samas pole ta siin veel päriselt leinud seda "oma" maailma milles hiljem Mercy Thompson elutsema hakkab. Masques ja Wolfsbane tegevus leiab aset veidi tavapärasemas keskkonnas - keskaegne maailm, kujumuutjad (shapeshifters), võimsad võlurid, kuningad (mõni tapetud, mõni troonilt tõugatud), seiklev kangelanna salajaste võimetega, salapärane liitlane, surmavaenlased kelle vastu esmapilgul võimatu saada jne.

Aralorn on segavereline neiu, kohaliku üliku sohilaps. Ta ema oli kujumuutja. Üldiselt inimesed ja kujumuutjad üritavad omavahelisi kontakte piirata, inimesed ei usalda päriselt kujumuutjaid nende unikaalse maagia tõttu ja kujumuutjad ei näe ka erilist vajadust inimeste usalduse võitmiseks. Oma päritolu tõttu valdab Aralorn veidi kujumuutjate maagiat, oskab muuta oma näojooni ja võtta paari looma kuju. Kui Aralorn oli piisavalt suureks kasvanud, et temalt hakati ootama selliseid veidrusi nagu tikkimine, õhtukleidi kandmine ja reveransside tegemine, otsustas tema et aeg on kodunt lahkuda ja naaberkuningriigis palgasõduriks hakata. Oma isepäisuse ja intelligentsusega saavutas ta aga peagi selle, et ta uueks elukutseks sai spioon - ehk keegi, kes rändab mööda võõraid maid ja kogub infot mis avalikult ehk kättesaadav ei ole, soovitavalt üritades samal ajal mitte vahele jääda. Oma seiklustel leiab ta vanast hundilõksust kummalise kollaste silmadega haavatud hundi. Aralorn päästab ta lõksust ja hundist saab tema kaaslane - Hunt. Läheb paar aastat, enne kui selgub et Hunt polegi lihtsalt hunt, vaid midagi enamat - inimesest võlur, kes omab samas mõningaid võimeid mida ükski teine inimesest võlur pole teadaolevalt kunagi omanud - näiteks ennast vajadusel aastateks hundiks muuta, ilma et ta samas hundi teadvusse kaotsi läheks.

 

Maailmas, kus nende seiklused aset leiavad, on terve hulk väikesi kuningriike aga (inimeste) maagia kontrolli ohjad on koondatud ühe valitseja - ülemvõluri (ae'magi) kätte. Tema valdab nn pealoitse (master spell), millega ta saab kontrollida kõigi teiste inimsoost võlurite võluvõimete ulatust ja tõenäoliselt veel ühtteist. Üks ta olulisemaid ülesandeid on hoolitseda, et keegi ei tegeleks nn musta maagiaga - maagia vorm, kus võlujõudu ammutatakse ümbritseva keskkonna asemel verest, kannatustest ja surmast. Hetkel valitsev ülemvõlur on kõigi poolt austatud ja armastatud, isegi nende poolt, kes teda kunagi kohanud ei ole ega temast eriti midagi peale nime ei tea. Kogu maailmas on väike arv inimesi kes seda armastust ei jaga - juhuslikult kuuluvad nende hulka ka Aralorn ja Hunt. Oma kahtlusi ülemvõluri osas (näiteks et kuhu on kadunud suurem osa inimesi ülemvõluri lossi ümbritsevatest küladest) ei ole aga kellelgi tervislik valjusti välja öelda - ülemvõluri austajad muutuvad millegipärast hetkega ebaloomulikult agressiivseks kui nad midagi sellist kuulevad.

Masques tegevus keskendubki Aralorni, Hundi ja nende liitlaste võitlusele ellujäämise nimel ja lõpuosas antakse ka vastulöök ning konflikt saab oma (mitte just ootamatu) lõpplahenduse. Lisaks kohatisele ettearvatavusele võib ehk ette heita veidi kiirustatud lõppu. Kuidagi pisut liiga ruttu tuli see minu jaoks. Ka konflikti järgset olustikku oleks tahtnud ehk veidi pikemalt nautida kui autor seda võimaldanud oli.

Wolfsbane tegevust toimub paar kuud hiljem. Aralorn on saanud sõnumi, et ta isa on surnud ja ta sõidab koju matustele. Siis selgub aga, et kõik pole ehk päris niisama lihtne - isa ei olegi (veel)surnud, kõigest võimsa loitsu mõju all. Ja paistab, et kellelgi oli Aralorni isa näilise surmaga seatud lõks - aga kellele, miks ja kelle poolt - selle nuputamisele kulub suur osa raamatust. Võrreldes esimeses raamatus toimunud maailmapäästmisega, on selle raamatu intriig justkui kergekaalulisem, samas mitte vähem huvitav. Veidi tugevamalt on siin esindatud ka varasemas raamatus üsna algusjärgus olnud Aralorni ja Hundi romantiline suhe.

 

Väga mõnusalt on lahti kirjutatud kahe peategelase - Aralorni ja Hundi - karakterid. Dialoogid olid neil kohati ikka päris vaimukad. Teisi karaktereid on avatud vähem, kuigi ainest ju oleks - spioonimeister Ren'i tegevus esimeses raamatus jääb kuidagi õhku, teises raamatus ehk oleks tahtnud uudiseid kuulda esimeses raamatus olulist rolli mänginud kuningas Myr'i kohta, ka Aralorni pereliikmed teises raamatus tunduvad piisavalt huvitavad et tahaks neist rohkem teada jne. Ilmselgelt on raamatute formaat (pole just raskekaallased) ka teksti hulgale piirid seadnud. Kui tegu oleks pikema sarjaga, siis võiks loota mahlakatele järgmistele osadele, praegu aga pole kahjuks teada, et neile järge oleks tulemas. Lahtiseid niidiotsi jäi tegelikult päris palju, millele hilisemat sarja üle ehitada, nii et jääb üle loota...

Kokkuvõttes - head ja ladusad raamatud. Mitte päris veatud, noriv pilk leiab veidi rohkem norimismaterjali kui hilisema Briggsi loomingu juures, aga mõnus ajaviide sellegipoolest.

Action 5
Maagia 5
Romantika 2 ja 3 (teises osas rohkem)

Mercy Thompson

Loen parasjagu Patricia Briggsi Mercy Thompsoni sarja. Ei hakka konkreetseid raamatute pealkirju panema – need on samad, mis kõigil urban fantasy raamatutel viimasel ajal (Moon Called, Blood Bound, jms). Raamatu fotot kah ei lisanud teadlikult – eneseväärikus ei luba, raamatu kaas päris pornograafia pole, aga ülemäära intellektuaalse lektüüri mõõtu kah välja ei anna. Siiski, ärge laske eelpool kirjutatust ennast eksitada, tegu on väga mõnusa sarjaga!

Kohe esimestest lehekülgedest tundsin, et olen leidnud väärt lugemise ja võin asuda raamatut nautima, muretsemata, et see jamaks kisub või ära vajub – autor on väga hea jutustaja. Lugu haarab märkamatult kaasa ja ei pea sugugi pingutama, et pilt silme ees keriks. Ühesõnaga üks sellistest raamatutest, mille peale igatsusega ka päeval mõtled ja mis näiteks foori taga oodates kiusatust tekitab - jõuab paar lehte lugeda või mitte (nii nagu üks normaalne raamat olema ju peabki).

Peategelane on ajalooharidusega automehaanik Mercedes Thompson. Elab kusagil USA pärapõrgus pisikeses linnakeses ja peab oma autoremonditöökoda. Üles on ta kasvatatud olude sunnil libahuntide klanni poolt, aga ise ta libahunt pole, on hoopis walker. Millised on tema „võimed“ ma rääkima ei hakka, jäägu üllatuseks. Mercy sõprade hulka kuuluvad lisaks libahuntidele veel igatsorti elukad - vampiirid ja faed näiteks, inimesed samuti. Inimesed on osaliselt informeeritud sellest, mis ööhämaruses toimub, aga vampiiridest ja esialgu ka libahuntidest ei oska nad undki näha. Sarja esimeses osas on sõda libahuntide klannide vahel, teises osas on probleemid vampiiridel. Küllap nii kulgevad need ülejäänud 4 osagi. Kõige keskmes on loomulikult meie Mercy, kellel on austajaid rohkem kui üks (aga ka kana kitkuda kõige veidramate seltsimeestega).

Eks sümpaatseks muudavad autori jällegi pisiasjad – libahunte uinutatakse näiteks seguga, mis koosneb ketamiinist, DMSOst ja hõbedahüdroksiidist – alati on kui tore kui „päris“ ja „mängu“ nii elegantselt kokku sünteesitakse.

Või siis sellised kibedad (kuid eluterved) tõdemused (kus Mercy selgitab, mis oleks saanud kui ta poleks pärinud töökoda :

„Then I’d have had to take my liberal arts degree and gotten a job at McDonald’s or Burger King like all the rest of the history majors.“

Hindeid panna ma ei oska. Põnevust on, samuti romantikat. Maagia on esindatud, huumorit on parasjagu. Seksi – kui siis tsipakene, filosoofiat kah mõõdukalt. Ei ole eepilisust, mõõkasid, lohesid ega kuningapoegi.

Igati ladus lugemine. Soovitan hankida elektrooniline versioon (või raamatule kaaned ümber panna lugemise ajaks).