Pühapäev, 15. jaanuar 2017

Anansi Boys

Ma arvan, et ma pole jupp aega raamatu lugemise ajal sel moel kõva häälega naerda luksunud. Terav, kiire, vaimukas ja kaasahaarav, baseerudes siis Aafrikast tulnud müütidele ämblikjumalast Anansist. Põhimõtteliselt peaks see olema "Ameerika jumalate" järg, kuid järg on ta vaid tinglikult, sest lugu ei eelda eelmise raamatu lugemist ning tegelasedki on paljuski teised. Samas, kui just võrdlema peab, siis ehk isegi kübeke parem kui "Ameerika jumalad"? Ei! Või ja? Ja! Ei! Ah, mina ei tea. Gaiman on ise paras Anansi - lugude jutustamise jumal. Need kaks lugu on küll samas maailmas, kuid sisult ja teostuselt üsna erinevad.

"Stories are like spiders, with all they long legs, and stories are like spider-webs, which man gets himself all tangled upin but which look so pretty when you see them under a leaf in the morning dew and in the elegant way that they connect to one another, each to each."

Kõik lood kuuluvad Anansile ning sellest vaatenurgast on veel eriti kummaline vaadata, et keegi siia veel postitust teinud pole. Aga olgu, räägime loost!

Kõik algab siis, kui Charles Nancy (hüüdnimega Fat Charlie) plaanib oma tüdruksõbraga abielluda. Rosie veenab meest, et too peaks oma isa ka nende pulma kutsuma ning Charlie helistabki oma kunagisele naabrimutile, sest too kindlasti oskab veel isaga ühendust võtta ja info edastada. Sõnumit ta edasi ei annagi, sest selgub, et helistas täpselt õigel ajal, tema isa olla just surnud ning matusedki on veel pidamata. Sealt edasi algab üks suur seikluste ja sekelduste jada, kus ta saab möödaminnes teada, et tema isa oli jumal, kuid mitte Charlie ei pärinud jumalikke omadusi, vaid need läksid kõik tema vennale (kellest Charlie midagi ei teadnud), kuid kui ta venda kutsuda tahab, piisab ainult ämblikele soovi edastamisest. Nii ta ka uudishimust teeb... ega jõua oma otsust ära kahetseda... või siiski?

Lugu keskendub vaid ühele mütoloogiale ämblikjumal Anansile ning tiigrile ja linnule ja ahvile tema kõrval, ning see teeb selle loo lugemise kaheksa korda kiiremaks kui "Ameerika jumalate" lugemise. Selline soe ja hoogne, terav nin naeruturtsatusi tekitav lugu. Ehk siin blogis julgen ma seda raamatut küll kõikidele soovitada! Ka neile, kellele "Ameerika jumalad" eriti ei meeldinud. (kuigi ka see lugu jättis natuke Zelazniliku mulje oma hoo ja pöörasusega - minu jaoks alati loo tugevust näitav suurus)

Ja kasutades sama hindeskaalat, mida Pihel "Ameerika jumalate" juures kasutas, siis:
Kokkuvõttes hindaksin raamatut hindega 5+. Sisuproportsioonid: Maagiat 4; Romantikat 4; Actionit 5; Huumorit 5

Kolmapäev, 28. detsember 2016

Point of Hopes (Astreiant #1)

Melissa Scotti ja Lisa A. Barnetti "Point of Hopes" on eepilise fantaasia valdkonda kuuluv raamat.

Loodud on päris huvitav maailm, kus nii inimeste kui ka laiemalt ühiskonnaelu juhivad astroloogide koostatud ennustused. Lapsed lähevad reeglina õppima seda eriala, milleks sünniaeg neile soodumust näitab (kuigi on ka kõrvalekaldujaid), lepinguid sõlmitakse soodsa tähtede seisu ajal jne. Võlukunsti on maailmas siiski ka teistsugust, näiteks kuuluvad maagide hulka nekromandid, kes suudavad surnute vaimudega suhelda. Ühiskond ise on keskaegset tüüpi, erialasid omandatakse õpipoisina, kutsealade esindajad on koondunud gildidesse, on aadlikud ja kaupmehed-käsitöölised ja lihtrahvas. Mõnevõrra tavapärasest erinev on ehk see, et elukorraldus ei ole patriarhaalne, vaid naised ja mehed on võrdsetel positsioonidel ja riigivalitsejateks on just kuningannad. Samuti on lihtrahva olukord Astreiantis (sündmuste toimumiskohaks olev linn) hiljuti paranenud, loodud on politsei, mille liikmed on tavaliste linnakodanike seast. Seda viimast ei pea siiski kõik heaks arenguks, sest vaest päritolu politseinikke võib ju olla kergem ära osta.

Kõige eelneva taustal on lugu ise sisuliselt krimiromaan. Nimelt on linnas hakanud kaduma lapsed, kelle puhul esialgu kahtlustatakse parema elu peale põgenemist, kuid varsti selgub, et kõik märgid viitavad sellele, et lapsed on röövitud. Peategelane on politseinik (pointsman) Nicolas Rathe, kes asub laste kadumisi uurima. Otsingud viivad teda nii kahtlasesse linnaosasse, kus selgub, et kadunud laste seas on ka taskuvaraste "gildi" õpipoiss, parajasti toimuvale suvisele laadale, kus tegutsevad tundmatud gildikuuluvuseta astroloogid, kui ka eduka, kuid ilmselt osaliselt halli majandusega tegeleva kaupmehe Caiazzo juurde, kelle millegi eest vahele võtmist on juba ammu üritatud. Linnarahvas, kes on kaduvate laste pärast mures, otsib samuti iga nurga pealt süüdlast ja muu hulgas satub elanike kahtluse alla sisserändajast kõrtsmik, kes võtab enesekaitseks tööle just sõjakäigult naasnud palgasõduri Philip Eslingeni, kes on loo teine minategelane. Pikka aega ei leia politsei ega ka Eslingen ühtegi juhtlõnga, millest kinni hakata, kuid tasapisi hakkavad mõned kokkulangevused siiski ilmnema.

Peab hoiatama, et raamatu esimeses pooles on tegevus üpris aeglane. Loomulikult on uurimises valestarte ja vahepeal lootusetusetunnet. See-eest saab tutvuda ühiskonnaeluga ja paljude värvikate kõrvaltegelastega, samuti peategelaste endi mõttemaailmaga. Ei puudu siiski ka action ja lugu ise muutub varsti nii põnevaks, et kisub edasi lugema. Rathe ja Eslingen on mõlemad mõistlikud ja sümpaatsed tegelased, kellele kaasa elamine tuleb loomulikult. Tegu on üsna tavaliste inimestega, kellel lisaks töistele muredele on ka igapäevaseid - näiteks et kui särk võitluse käigus kannatada saab, siis kuidas leida raha uue jaoks. Võib-olla on Rathe natuke "liiga hea", st oleks oodanud tema puhul ka mõnda negatiivset külge, aga kui vaadata kogu tegelaskonda, siis halle varjundeid leidub küllaga.

Tegemist on sarja "Astreiant" esimese raamatuga (kokku koosneb sari 3 täispikast romaanist ja ühest novellist, mille tegevus toimub 1. ja 2. osa vahel). Ma ise pole hetkel esimesest osast kaugemale jõudnud, aga kavatsen kindlasti jätkata. Raamat on siiski loetav ka üksikuna, cliffhangerit ei ole.

Julgen sellist tüüpi fantaasiakirjanduse austajatele soovitada.

Pühapäev, 28. august 2016

Last Dragon

Blogi on viimasel ajal üsna varjusurmas olnud, aga hiljuti lõpetasin fantaasiaraamatu, mis minu arvates vääris kajastamist kui mitte muu, siis unikaalsuse tõttu.

Niisiis, J.M. McDermott'i "Last Dragon". Lugu on žanrist literary fantasy, aga võib kindlasti paigutada ka eepilise fantaasia märksõna alla. Grandioosselt välja mõeldud maailm, šamaanid, palgasõdurid, paladiinid, printsid ja isegi üks lohe. Aga world building tuleb kokku killukestest, mitte ei ole pikki kirjeldusi ega õppetunde.

Peategelane on väga vana naine, Zhan, kes jutustab (näib, et armsamale saadetud) kirjade vormis oma nooruspõlve mälestusi. Aga see nooruspõlv oli kõike muud kui idülliline - ta on noore tütarlapsena kodust lahkunud, tema vanaisa on pea kogu tema perekonna tapnud ja enamus loost keskendub sellele, kuidas ta otsib kättemaksu - tapjale tuleb ju vastata samaga. Loos ei ole eriti midagi ilusat ega kangelaslikku, vägivalda kirjeldatakse brutaalse aususega ja seda jätkub nii headele kui pahadele, aga peategelane on visa, sihikindel ja õppimishimuline ning, leidnud endale teekonnal paar abilist, töötab tõhusalt sihtmärgi suunas.

Mis teeb raamatu omanäoliseks, on selle ülesehitus. Päris usutavalt on edasi antud hajameelse vanainimese poolt mälestuste jutustamist. Üks mõttelõng viib teiseni ja nii ei jookse lugu mitte järjest, vaid hüppab ühest hetkest teise - teinekord on mingi tulemus juba teada ja saab tükk aega oodata hoopis seda, kuidas selleni ometi jõuti. Ajahüppeid on tõepoolest palju ja see teeb sündmuste jälgimise omajagu keeruliseks, aga teisest küljest, nagu öeldud, on see antud kontekstis väga veenev jutustusviis. Teine omamoodi kirjutamisvõte oli see, et kui peategelane esialgu tundmatu rahva sekka jõudis, siis keelt ta ju ei osanud, ja siis ongi esimesed vestlused edasi antud selliste konarlike, vigaste paarisõnaliste lausetena, ja näidatud, kuidas sõnavaras võib ka hiljem erinevates situatsioonides auke ette tulla. Mulle see meeldis, lisas realistlikkust.

Ka väljaspool jutustusviisi on tegu aga väga huvitava raamatuga. Maailma ülesehitamisega on vaeva nähtud. Kindlasti on paralleele aga ka meie maailmaga - peategelane on valgenahaline ja pärit kaugelt põhjast, piirkonnad, kus ta vanaisa otsinguil seikleb, on aga soojemad ja sealne rahvas on "kaneelikarva" nahaga, palgasõdurid on aga enamasti mustanahalised ja pärit kõrbepiirkonnast. Valgenahalisena peetakse peategelast sealkandis mingiks väga imelikuks tegelaseks, kohati vist suisa haigeks, tema ise aga imestab avameelselt selle üle, kui teistmoodi on tumedanalised inimesed. Selles ei ole aga midagi pahatahtlikku, vaid see jätab väga siira ja usutava mulje. Mingil määral on selles maailmas ka maagiat, aga seda ei ole eriti lahti seletatud, pigem tuleb asjade tausta ise aimata. Šamanismi olen vähemalt mina fantaasiakirjanduses üsna harva kohanud, nii et kas või sellepärast oli huvitav; põnev aspekt oli ka näiteks golemi (sisuliselt zombisarnane olevus) tegemine. (Üht-teist jäi siiski ka minu jaoks liiga vähe lahtikirjutatuks (annan ainult ühe vihje - sipelgad), aga võib-olla ei suutnud ma ise kogu infot piisavalt tõhusalt kokku korjata või töödelda või võib-olla näitas autor selle kaudu lihtsalt jälle n-ö ebatäiuslikku jutustajat, kes lihtsalt ei teadnudki sellest rohkem.)

Tore oli lugeda raamatut, kus mustvalget on vähe - rasked valikud ja hallid alad tulid vastu pea igal sammul, kõigil tegelastel olid oma tegudeks mingid motiivid, mis aga ei muutnud otsuseid põrmugi lihtsamaks. Kuigi väga tsipake tuli ette ka armastust ja siirast sõprust, olid raamatu juhtivateks teemadeks ikka kättemaks, reetmine ja surm. Õnnelikke lõppe vähemalt klassikalises mõttes siit oodata ei tasu.

Kui aga millegi sellise sünge ja mitte väga kergesti loetava, aga põneva vastu huvi on, siis soovitan lugeda!

Mina kuulasin seda teost audioraamatuna ja see ei olnud hea valik - teistele soovitaksin kindlasti pigem paber- või e-raamatu formaati. Esiteks, kuigi jutustaja oli iseenesest päris hea, ei sobinud ta minategelase rolli - tal oli noore naise hääl, young adult raamatu jutustajaks oleks ta ilmselt ideaalne, aga peategelase kui oma noorust meenutava vanainimese moodi ta üldse ei kõlanud (natuke naljakalt tegi ta siiski ka meeshääli - nagu peenikese häälega naine üritaks ülepingutatult madalat häält teha). Ja teiseks, mittelineaarset lugu oli kuulates veel raskem jälgida kui ilmselt oleks paberi pealt (ja paar korda tundsin puudust võimalusest midagi tagasi lehitseda, et ühe või teise tegelase tausta meelde tuletada). Aga see oli mu enda rumal valik, sest audioraamat maksis Amazonis umbes sama palju nagu e-raamat ja kuna üldiselt on audio kõvasti kallim, tundus see mõistlikum ost. Ärge teie nii ahned olge! ;)

Pühapäev, 16. august 2015

Algus pärast lõppu

Kui ma ütlen, et see lugu sai Tänapäeva noorsooromaani võistlusel kolmanda koha, siis annab see lugejale eelarvamuse ja ma ei taha seda eelarvamust anda. Ei, tegemist pole mittemingil juhul sügavmõttelise ja duumihõngulise "noorsooromaaniga", vaid eheda ja armsa seiklusega, mis sünnib lugeda nii noorele kui vanale. Seega, ma ei ütle teile, et lool nii hästi läks (kuigi just nii juhtus). Ma ütlen parem, et kui mu teismeline tütar raamatut luges, oigas ta mõnikümmend lehekülge enne lõppu, et ta ei taha edasi lugeda, sest kui ta raamatu läbi saab, lakkab lumm, mida ta hea meelega märksa kauem enese lähedal hoiaks. Ütleb ju seegi midagi selle kohta (ja mu meelest pareminigi), et lugu tõesti ka noorele lugejale süüa sünnib.

Kuskil siin, meie ajale lähedasel ajal, läheb maailm lõplikult hulluks - tehnoloogia areng (geeni- ja nanotehnoloogia, ma arvan) võimaldab luua ülisõdurid. Eksperimendi mõttes, ainult mõned. Kõikvõimalikud olemasolevad raketibaasid, olgu need mis tahes korras, on abiks ja kuidagi, põhjusi laialt selgitamata ja tegevustikku aretamata, alga sõda, mis kuulutab planeedi hukku. Vähemasti sellise planeedi, nagu me seda ette kujutame ja millel me elada saaksime. Viimases hädas ja inimkonna säästmise nimel saadetakse siit kosmoseavarustesse teele laev, mis suudab taastoita ja isereguleeruvalt elus hoida poolt miljonit inimest...

...Ehk leiavad nad kunagi planeedi, millel maanduda ja uut maailma alustada...

Ja selle koha pealt lugu algabki. Laev on teel olnud juba viissada aastat ja kõigile teadaolevalt siirdub endiselt ilma suuremate vahejuhtumiteta inimkonna uue hälli suunas, kui... Kui laevas olev tütarlaps kohtab meest, kes oleks nagu kuu pealt kukkunud. No kuidas on võimalik, et keegi laevalt ei tea, kus nad on ja miks. Kujutage ette, et see keegi räägib, et astus viissada aastat tagasi meie koduplaneedi pinnal, kuid kogu mälu on kahjuks läinud! Eks uudishimu ja seiklusjanu ole selliste lugude ehe alus ja...

...Ja ootamatult leiabki Rhea ennast ja Fenririt laevast lahkuvatena, et tõdeda tõsiasja - kogu viissada aastat lendu oli pettus. Laeva mootoris ei valminud iial ning see lebab endiselt arktilisel jääväljal siinsamas meie koduplaneedil. Lihtsalt vahepealse ajaga on radiatsioonitase alanenud ning Maa taas elukõlbulikuks muutunud, üksikute eranditega siiski. Selgub palju muudki - et osaliselt suutsid inimesed säilida, et Fenrir on üks neist ülisõduritest, et selline on teinegi veel elus, et mutantide hordid on ebameeldivad vastased, et...

Ahh! Lugege ise! Mulle igatahes meeldis ja Mariele ka. On seiklust ja ohte, sõprust ja armastus, valu ja rõõmu. Rõõmu rohkem kui valu ja see mulle lugude juures enamasti just meeldibki. Ehk selline kergesti haaratav postapokalüptiline ulmeraamat, milles ei ole tavapärast teadusfantastika raskust, vaid pigem fantasy kergust ja seda isegi rohkem kui pelgalt emotsioonina.

Neljapäev, 13. august 2015

Patrick Rothfuss, Vaikivate asjade aeglane settimine


Kui keegi paluks mul öelda, millise raamatuga see raamat sarnaneb, siis vastaksin kohe, et teist sellist raamatut ei olegi ma lugenud. Hoopis teistmoodi lugu. Täiesti erinev jutt. Jutt kõigile neile, kes tunnevad end natuke katkisena. Mina ei tunne ja seetõttu polnud see raamat päris minu maitsele.

Rothfuss kirjutab muidugi väga kenasti, lausa meisterlikult. Ja tõlge Juhan Habichtilt on suurepärane. Lisan kaks katkendit, milles mõlemas tuleb mh teemaks hingeõhk:
„Mõned päevad lihtsalt vajusid sulle kaela nagu kivid. Mõned olid tujukad nagu kassid, libisesid minema, kui sa lohutust vajasid, tulid pärast tagasi, kui sa neid enam nähagi ei tahtnud, tonksisid sind ja varastasid su hingeõhu.“
„Auri silmitses tualettlauda. Seal olid mõned toredad pudelid. Üks köitis eriti ta tähelepanu. See oli väike ja kahvatu. Sädelev nagu opaal. Täiuslik oma kavala klamberkorgiga. Tal ei tarvitsenud seda avada nägemaks, et sees on hingeõhk. Väärtuslik asi. /---/ Sädelev, hingetõmmet peitev pudel oleks vürstlik kingitus. Aga ei. Selle võtmine oleks niisama rumal ja ebaviisakas kui hamba väljatõmbamine ainult selleks, et sellest helmes nikerdada ja nööri otsa ajada.“

Vaatamata ilusatele lausetele olin ma natuke pettunud. Ja üldse mitte sellepärast, et seal ei olnud neid asju (dialoog, tegevus, konflikt), mis ühes jutus peavad olema. Oleksin pidanud autori eessõna lugema ennem raamatu ostmist, siis ma oleksin teadnud, et Kuningatapja kroonika Kvothest ei ole selles raamatus ridagi. Ma sain küll nii mõndagi teada müstilise ja vaikiva Auri kohta, kes elas Ülikooli all pimedate keldrites, aga ma igatsesin ikkagi midagi kuulda ka Kvothest, sest just tema pärast ma seda raamatut lugema hakkasingi.


Seda ka veel, et minu arust ei ole seda raamatut mõtet lugeda neil, kes pole lugenud Tuule nime ja Targa mehe hirmu. Ma kardan, et siis võib küll raamatu taha tukkuma jääda.  

Esmaspäev, 10. august 2015

Kiera Cassi Valiku triloogia (mis ei ole tegelikult triloogia)

Pidin tundma vist fantaasiakirjandusest suurt puudust, sest lugesin ühe hingetõmbega läbi Kiera Cassi Valiku-sarja raamatud „Väljavalitu“ (The Selection), „Eliit“ (The Elite) ja „Printsess“ (The One). Tõtt öelda kavatsen ette võtta ka neljanda raamatu „The Heir“. Viimane raamat peaks ilmuma aastal 2016.
Tegelikult ma ei teagi, miks ma nii õhinas olen, sest raamatute süžee on küllaltki lapsik, dialoogid suuresti magedad, lõpp aimatav. Aga no midagi pidi olema. Selle sarja raamatud on maailmas väga populaarsed, isegi Apollo abivalmis müüjanna teatas, et „kusagil üks osa peaks veel olema, kuigi viimasel ajal on neid raamatuid väga palju müüdud“. Kuuldavasti hakkab ka Warner Bros varsti filmi väntama või vähemasti on ostetud filmitegemise õigus.

Ei saa salata, teismelisele romantikule ilmselt istuks see raamat väga. Täitsa siivsalt kirjutatud ka, ei midagi P.C. ja Kristin Casti Öö Koja raamatutele sarnast. Ja vanad kõbid ei peagi seda sarja lugema ja arvustama.

Lühidalt on lugu selles, et Illea prints Maxon Calix Schreave otsib kaasat. Selleks korraldatakse suurejooneline võistlus, millest saavad osa kõik Illea elanikud, kuna Valikut kajastatakse televisioonis (kuskilt hakkas kõrvu, et Valik on Näljamängude versioon ilma veresaunata, kuigi võin kinnitada, et verd siiski valatakse). Valik on loodud spetsiaalselt selleks, et tuua raskustes rahvale rõõmu. „Tundub, et kõik muutuvad pisut õnneuimaseks, kui vaatavad printsi ja tema tulevase printsessi suurt armastuslugu lahti rulluvat.“
Raamatu esimeses osas on väljavalituid 35, teises osas 6 ja kolmanda osa lõpuks peaks selguma, kes osutub võitjaks. Kuna minategelaseks on America Singer, on asjalikule lugejale koheselt mõistetav, et tal on võitmiseks, st printsiga abiellumiseks, küllalt head šansid. Et lugu aga kohe esimese saja leheküljega lõppu ei jõuaks, on takistusrajale asetatud armsad ja vähem armsad konkurendid, vanad kallimad, mässulised, kuningas oma vigadega.

Tegevus toimub kunagi tulevikus, pärast neljandat maailmasõda. Riigis on kastisüsteem, mille ühte madalasse, Viiendasse, kasti kuulub ka America. Esialgu on palju neid, kes leiavad, et on ebaõiglane sundida printsi abielluma endast madalamasse klassi kuuluva naisega.
Terve Singerite pere on kunstnikud, America oskab paljusid pille mängida ja laulab väga hästi. Tõtt öelda lootsin, et nendest oskustest on Meril ka võistluses mingit tolku, aga millegipärast unustas kirjanik selle liini peaaegu üldse ära.

Hingelt on America mässaja, selline tahumatu tegelane nagu VA Rose Hathaway. Kas päriselus ka keegi niimoodi kuningale vastu julgeks astuda, on kahtlane. Aga eks see üks tänapäevane muinasjutt ole. Mulle meeldis väga peategelase suhtumine oma peresse ja sõpradesse. Kohati oli America naiivne, aga samas ei saagi selles vanuses tütarlapselt veel oodata teab mis suurt elutarkust ja kindlust armuasjades. Pealegi ei tee olukorda sugugi kergemaks asjaolu,et prints Maxon tahab ka teiste Valikus osalevate tüdrukutega sõprust hoida ja kutsub kõiki kallikesteks. 

Loo sisuproportsioonid
Maagiat: 0
Romantikat: 5
Tapmist ja tagaajamist: 3
Tegelaste arengut ja eneseleidmist: 4

Huumorit: 2

Pühapäev, 9. november 2014

Ilona Andrewsi Kate Danielsi sari

Seda arvustust pean alustama ülestunnistusega. Kui olin selle sarja esimese raamatu läbi lugenud, siis esimene mõte oli, et seda tuleb kohe kõigile kiita. Kuid reaalsuses haarasin hoopis teise osa järele... ning seda teksti kirjutan siia olles kogu sarja läbi lugenud.

Maailm, kus lugu toimub on kaasaegne kuid postapokalüptiline- kuna ühiskonnakorraldus on hiljuti suure löögi läbi elanud.
Nimelt iidsel ajal oli maailmas palju maagiat, ning see lõi maailma tasakaalust välja. Iidse Mesopotaamia õitsengu üheks põhjuseks oli just maagia võidukäik. Kuid siis sai maagia liialt tugevaks ning, et asja tasakaalustada toimus muutus, ning edu hakkas saavutama tehnoloogia. Tehnoloogia valitses kuni 21. sajandini, mil tasakaal oli taas teisele poole niivõrd paigast ära, et toimus uus muutus.
Raamatute tegevus toimub maailmas, kus korda mööda, kuid ebaregulaarselt vahetab maagia ja tehnoloogia oma ülemvõimu. Muutus toimub mõne sekundiga ja tagajärjed võivad olla laastavad. Vahetused võivad toimuda mitmeid kordi päevas, aga vahel võib ka mitmeid päevi üldse muutust mitte toimuda.
Kui tehnoloogia toimib, siis töötavad autod, arvutid, püssid, turvaalarmid, külmikud, tuled jne. Maaga ülemvõimu ajal tuleb läbi ajada maagiliste laternatega, kodu kaitsta loitsudega ning usaldusväärseks transpordiks on hobused, rikkamatel ka veemootoriga autod, mida tuleb veerand tundi tööle loitsida... Maagia ka lagundab kõike kõrgtehnoloogilist, nii ei ole mõtet ehitada enam kui kolme kordseid maju ja vanad kõrghooned kukuvad kokku ning on ohtlikud. Tänavad ja sillad lagunevad. Telefonid vahel toimivad maagia ajal, kuid enamasti mitte. Raamatute toimumise ajaks on maailm nii toiminud aastakümneid, ning nüüdseks on inimesed õppinud sellega elama.
Maagia tagasitulek tähendab ka seda, et kõiksugu mütoloogilised olendid on taas maailmas olemas. Mõned neist püsivalt, mõned tekivad vaid maagia ajaks, kuid on siis laastavad.
 Maailmas on hulk inimesi avastanud endas maagilisi võimeid (nõiad, maagid). Samas on ka neid, kellel pole üldse maagiat. Samuti on huvitav kuidas autorid on eri maade mütoloogiat kokku põiminud on, siin on nii põhjamaade, Rooma, Kreeka, Vene, kui ka Aasia riikide mütoloogilisi tegelasi.

Tegevus toimub peamiselt USAs Atlantas, kus linnas on kaks peamist jõudu: vampiiripiloodid, kes enamasti koondunud asutusse the People ja sifterid (libaloomad), kes moodustavad karja the Pack.

Vampiirid on selles maailmas mõistuseta hullunud tapjad, kes vere lõhna kaugelt tunnevad ja siis ligi tormates ründavad (sarnanevad paljude inimeste kujutlusele haidest, kas pole?). Teatud maagiatüübiga inimesed õpivad aga vampiiripilootideks ja suudavad neid suunata ja nende meeli kasutades "nende sees ringi sõita". Vampiiriks saab kui surev inimene vastava patogeeniga nakatada.

Teiselt poolt sifterid võivad muutuda, kas kindlaks loomaks, või siis suure enesekontrolli puhul ka inimese ja looma võimsaks vahevormiks. Võime tuleneb viirusnakkusest, mis annab neile ülikiire parenemisvõime, kuid võib nad ka hulluks ajada (loupism) ning sellest pole tagasiteed. Nakkuse võib saada vanematelt aga ka puutudes kokku sifteri verega, või ka loomaga, kes nakkust kannab. Atlanta karja juhib libalõvi, ning kari koosneb hundi-, roti-, hüääni-, kassi-, šaakali-, raskete- ja kärmete klannist.

Raamatute peategelaseks on Kate Daniels. Maagiavõimega noor naine, kelle kasuisa on teda väiksest peale tõeliseks taparelvaks treeninud. Läbi erinevate raamatute töötab ta eri asutustes detektiivina lahendades erinevaid maagilisi juhtumeid, ning püüab seejuures ellu jääda. Raamatuid vürtsitab tõeliselt tore dialoog, sest peategelane on suure suuga ja sageli otsekohese ütlemisega. Kate on ka kohati impulsiivne, kui kindlasti pole asi nii hull, kui paljudes young adult raamatutes. Raamatuid teeb põnevaks ka see, et peategelase minevikku iga raamatuga aina enam päevavalgele tuuakse. Samas on ka peategelase arengut läbi raamatute huvitav jälgida- seda nii maaga õppimise, kui isiksuse arengu poole pealt.

Raamatuid on hetkel sarjas seitse (plaanis ka järgmisi), lisaks lühijutud, mis kõrvaltegelaste silme läbi, kuid ajaliselt sinna vahele sobituvad. Lisan siia siis kronoloogilise järjestuse. Täisnumbriga siis Kate'i raamatud, teistele panen peategelased juurde kirja.

1 Magic Bites
2 Magic Burns
3 Magic Strikes
3,5 Magic Mourns (novell- Andrea Nash)
4 Magic Bleeds
4,5 Magic Dreams (novell- Jim Shrapshire ja Dali Harimau)
5 Magic Slays
5,3 Magic Tests (novell- Julie Olsen)
5,4 Magic Gifts (novell- Kate)
5,5 Gunmetal Magic (raamat- Andrea Nash)
5,6  An Ill-Advised Rescue (novell- Kate)
6 Magic Rises
7 Magic Breaks

Lisaks neile, kellele meeldib näha samu stseene teise tegelase silme läbi, on Gordan Andrewsi poolt paar episoodi kogumikes Curran Point of View I ja II (netis tasuta saadaval). Need siis mõne lehekülje pikkused stseenid esimesest neljast raamatust kuid Currani vaatenurgast. Soovitan mitte lugeda enne Macic Bleeds'i muidu spoilerdad endale osa sündmusi.

Kui kirjeldatud maailm peaks huvi pakkuma ja esimene raamat meeldima, siis lugemist jätkub mõneks ajaks. Samas raamatud on kiired, kerged ja lendavad käes.

Sisuproportsioonid:
Maagiat: 5
Pinget: 4
Actionit: 4
Filosoofiat: 1
Romantikat: 0-4 (sõltuvalt raamatust, Andrea lood ja Kate viimased on otsapidi vägagi ka südameasjadega seotud).

Laupäev, 25. oktoober 2014

Sarah J. Maas "Throne of Glass"

Üks kaasblogijatest kinkis mulle suvel Sarah J. Maas'i raamatu "Throne of Glass" (nagu fantaasiakirjanduses tavaks, on tegu sarja esimese osaga, kus praeguseks on ilmunud 3 raamatut, aga neid tuleb veel). Aitäh! :)
Raamatu algus oli natuke aeglane ja mitte hirmus huviäratav, nii et hoo sisse saamine võttis kõvasti aega, aga üks hetk läks ikka põnevaks ja siis lõpetasin lugemise mõne päevaga.

Raamatu peategelane on Celaena - 18aastane tüdruk, kes on juba jõudnud saada kurikuulsaks palgamõrtsukaks ja selle eest viimase aasta vangilaagris (kaevanduses) rüganud. Sealt tuuakse ta välja prints Doriani käsul, kelle isa, sõjakas ja türanlik kuningas, on otsustanud korraldada võistluse, mille eesmärgiks on leida talle n-ö eestvõitleja (champion). Celaenale pakutakse võimalust - kui ta on nõus Doriani kandidaadina võistlusel osalema, siis võidu korral peab ta kõigepealt mõne aasta tegutsema kuninga käsualusena ja seejärel saab vabaks. Keeldumise (või kaotuse) korral saadetakse ta tagasi vangi. Kuna vangilaagris teab mis tore ei ole ja ka põgeneda tundub lihtsam lossist, Celaena nõustub.

Lugu keskendubki sellele võistlusele, kus Celaena, habras (aga muidugi ülivõimekas) tütarlaps, peab erinevatel testidel näitama oma paremust kaaskandidaatidest, kelle hulka kuulub nii sõdureid kui ka teisi kurjategijaid. Pinget lisab see, et võistlejad hakkavad järjest surma saama - nende surnukehad on leidmise ajaks päris lõhki rebitud ja laipade lähedusest leitakse salapäraseid ruunimärke (Wyrdmarks). Loomulikult pakub süüdlase leidmine huvi ka Celaenale. Lisaks füüsilisele võitlusele on loos ka üleloomulik element, aga esialgu üksnes taustal - eks näe, mis järgmistes raamatutes saama hakkab.

Nagu enamik noorteraamatutest, ei saa seegi läbi armastuskolmnurgata - peategelase tähelepanu köidab nii nägus ja natuke mässumeelne prints Dorian kui ka vahtkonna kapten Chaol, kes on Doriani parim sõber ja tegeleb oma tavaliste tööülesannete kõrval ka Celaena treenimisega. Kuna mõlemad tegelased on üsna sümpaatsed, oli minul lugejana päris raske n-ö poolt valida, aga et teada saada, kelle valib Celaena, selleks peate juba raamatut lugema. ;) Celaenal tekib lossis ka hea sõbranna - ühe naaberriigi printsess, kelle maad on Doriani isa võimu all ja kes asub samuti elama lossi.

Tutvustuse lugeja küllap märkab, et lugu ei ole ülearu originaalne. Sellegi poolest on seda päris põnev lugeda ja mulle tegi rõõmu see, et peategelasest neiu rabeleb ennast enamasti jamadest ise välja, mitte ei vaja päästmist. Natuke ebaloogiline tundus, et Celaena oli sellise praktilise elukutse ja ellusuhtumisega, aga samas tundis lossis suurimat rõõmu võimalusest kanda ilusaid kleite - aga samas, miks mitte? Ja et teda meile kõigile sümpaatsemaks teha, armastab Celaena samas väga ka lugeda. Minu jaoks kõige tüütum oli see armukolmnurga süžee - miks ei võiks mõni kena noormees ka lihtsalt peategelase sõber olla? - aga õnneks ei omista Celaena romantilisele poolele ülemäära suurt tähtsust, pigem on tegu kõrvalliiniga.

Tõenäoliselt võtan millalgi ette ka järgmised osad ja seda raamatut soovitan kõigile, kellele meeldivad young adult fantaasiaraamatud - või ka lihtsalt fantaasiafännidele, kes ei põlga ära natuke lihtsakoelisemat lugu kui "Sõrmuste isand" või "Troonide mäng". Kui otsida võrdlust, siis kõige lähedasem minu loetud fantaasiakirjandusest on ehk "Poison Study".

Laupäev, 18. oktoober 2014

Esikümme

Tundub, et blogi on viimasel ajal natuke varjusurma jäänud (eks oma süü on siin ka mul endal). Seevastu facebookis on viimasel ajal lugemisteema populaarne - seal ringleb ju moodne kettkiri "nimeta 10 raamatut, mis on sinusse jälje jätnud". Kuigi usutavasti ei koosne kellelgi meie kirjutajatest-lugejatest see loetelu ainult fantaasiakirjandusest, oleks see vast sellegi poolest sobiv teema ka siia blogisse elu uuesti sisse puhumiseks. Niisiis teen ettepaneku, et kõik, kes siia blogisse satuvad, esitaks selle postituse kommentaarides nimekirja oma enim-mõjutanud või lihtsalt enim-meeldinud raamatutest. Lihtne see ülesanne ei ole, aga päris tore oli meenutada... Kes seda juba facebookis teinud on, neil on seda lihtsam siia koopia kleepida. Teen ise esimeses kommentaaris algust.

PS. Sarnastel teemadel oleme siin varemgi diskuteerinud - vt näiteks postitust sellest, mida soovitada lugemishuvilisele lapsele, 2012. a suurimaid lugemiselamusi ja teejuhti fantaasiakirjanduse klassikasse.

Teisipäev, 19. august 2014

Robin Hobbi "Fool's Assasin"

Nii, mul nüüd kauaoodatud Narri Salamõrtsuka raamat loetud. Fitzi ja Fooli seiklused jätkuvad pärast rohkem kui kümneaastast pausi. Mäletatavasti selgitas Narr "Fool's Fate" raamatu lõpus Fitzile, et neil poleks tark enam omavahel kohtuda, kuna võivad senisaavutatud edusammud maailma saatuse muutmises kogemata ära vusserdada. Tema viimased sõnad Fitzile olid aga paljutõotavad "I have never been wise". Mina jäin küll seepeale lootma, et kuuleme Narrist ja Fitzist kunagi veel. Ja kuigi ootamine oli pikk, ei tulnud mul pettuda!
Vahepeal on möödunud kümmekond aastat, kus Fitz on elanud koos Mollyga ärateenitud rahulikku ja õnnelikku maamõisa peremehe elu. Aeg-ajalt küll kroonitud pead tülitavad ja küsivad nõu, aga Fitz teeb oma parima, et vanu vigu mitte korrata ning oma pere alati esiplaanile seada. Narrist pole selle aja jooksul midagi kuulda olnud.
Nüüd jätkuks klassikaline fantaasiaseiklus sellega, et ühel tormisel õhtul ilmub Narr Fitzi ukse taha ja lahti lähevad pöörased seiklused, hobuste, mõõkade ja kangelastegudega.
Siin raamatus nii ei lähe. Seikluste ja mõõkade ootajatel tuleb olla kannatlik. Esialgu tuleb Fitzil ja tema perel maadelda probleemidega, mis kõigile igapäevasest pereelust tuttavad - lapse igatsemine ja mittesaamine, pereliikmete vananemine ja nõrgamõistuslikkus, arengupeetusega laps, lein, harjumine uute inimestega perekonnas jne. Tundub, et suuremad mõõgaseiklused lähevad lahti alles järgmises raamatus.
Kui olen imestusega lugenud varasemate Fitzi raamatute arvustustest, et Fitz on ikka üks tüütult hädine halaja ja mõelnud, et mulle küll sellist muljet pole jäänud, siis siin raamatus ta ikka on küll üks hädisevõitu halaja. Iseenesest ju realistlik karakter. Aga natuke tüütu ja hädine. Ja natuke ohmu ka. Lugeja saab paljudest asjadest juba ammu-ammu enne aru, kui tema. Ja siis tuleb tema minavormis mõtisklustele kaasa elada ja oodata, millal tema ometi niikaugele jõuab. Ja - jumal hoidku - kui sinu uksele tuleb enne surma viimaseid hingetõmbeid tegev sõnumitooja, siis viisakas inimene kuulab ära, mis teisel öelda on ja mille eest ta oma elu on ohverdamas, mitte ei pusserda ringi, üritades vaesekesele kampsunit selga panna ja puljongit suust sisse valada, nii et teine ei saa sõnagi suust.
Natuke heidaks autorile veel ette seda, et kuigi maailma ja meeleolude detailne maalimine on tore, tundsin ma siiski kohati, et nii suur aur läks selle kirjeldamisele, mis turul müügil oli ja mida nad sealt kõike ostsid ja maitsesid, et sellele järgnenud maailma ja peategelaste saatust muutvate sündmuste jaoks jäi kuidagi vähe auru. Pidin lõpuks otsustavamad kohad mitu korda üle lugema, et aru saada, mis siis ikkagi toimus.
Soovitan raamatut kindlasti kõigile Fitzi ja Narri austajatele. Hoolimata eelnimetatud puudustest oskab Hobb väga köitvalt jutustada - mul oli suuri raskusi viimase nädala jooksul päriselule keskendumises, kogu aeg nina või vähemalt mõtetega raamatumaailmas olemise asemel. Värsketel Hobbiga tutvujatel soovitaksin aga alustada Salamõrtsuka õpilasest ja selle kahest järjest. Narri Salamõrtsukas on selgelt edasijõudnute lugemine.

Reede, 6. juuni 2014

Divergent (Lahkulööja, tõlkes)

Oma järjekordsel reidil Kadri raamaturiiulisse, viskas Kadri mulle kätte selle raamatu (eestikeelsena ja puha), et lugegu ma läbi ja andku oma arvamus. Paitasin raamatut nädala või paar ja lugesin seejärel ühe päevaga läbi.

Esmapilgul on tegemist täitsa tavalise düstoopiaga. Kuskil kauges tulevikus elavad inimesed Chicagos kinnise tara sees. Keegi ei tea, miks või kuidas see juhtus ning kellelgi pole ka ainu, mis võiks väljaspool linna olla. Vabandust, valdav enamus inimestest isegi ei küsi endalt seda küsimust. Linn on vastavalt väärtustele (ausus, julgus, sõbralikkus, isetus ja tarkus) jaotatud viieks killaks ning iga 16-aastaseks saaja peab otsustama, kas jääda sinna, kus kasvas või vahetada kilda. Põhimõtteliselt peab ta valima oma tee kogu ülejäänud eluks ning üsna tihti juhus, et perekonnad ütlesid lapsest lõplikult lahti, kui too otsustas vanemate tõekspidamistele vastu hakata ja kilda vahetada. Et otsustamine oleks lihtsam ja tuleks kindlalt südamest, teevad kõik valiku lävel seisjad läbi testi, mis aitab suunata (kuid ei muuda midagi kohustuslikuks)

Raamat algaski päevast, mil peategelast ja tema venda ootas ees too kurikuulus test ning veel enne kui päev lõppes, teadis Beatrice, et lisaks viiele valikule võib test anda tulemuseks ka "lahkulööja" - keegi, kes sobiks mitmesse kilda korraga. Mitte, et see Beatrice'i otsust kergemaks oleks teinud, otsustas ta hoolimata oma isetust kasvatusest siiski valida...

Ega sealt edasigi elu lihtsalt kulge, vaid seiklused nüüd alles algavad. Igas killas on 16-aastastele omamoodi prooviperiood, mil nad õpivad ja end tõestavad ning kui viimaks katsed ära teevad, võetakse nad vastu. Kes katseid ära ei tee, neist saavad killatud (kodutud, keda rakendatakse lihttööde peale)... Kogu sarja esimene raamat keskendubki peamiselt Beatrice'i valitud killa katsetele - võitlusele hakkama saamise nimel, kaaslastega rivaalitsemisele, hirmudele ühiskonnas läbi kukkuda, esimesele armastusele...

Hästi hoogne ja meeldiv raamat oli see esimene. Nii pagana meeldiv ja hoogne, et ma suhteliselt kiiresti järgmised raamatud hankisin ja samal nädalavahetusel läbi lugesin... Kui, mis ma sellest kõigest arvasin, potsatab miiramariesse koos hiiglasliku spoilerihoiatusega...

Ainus, mida ma esimesele loole ette heita oskan, on vaatenurk - minategelase mõtted oleviku ajavormis (aga võimalik, et see ajab vaid mind öökima - tundub kahtlaselt populaarne viimaste aastate noortekirjanduses).

Pühapäev, 25. mai 2014

Kevin Hearne "Hounded"

Pooljuhuslikult (tänu sooduspakkumisele Amazonis, mis kahjuks on praeguseks möödas) sattus mulle kätte Kevin Hearne'i urban fantasy raamat "Hounded", esimene osa sarjas "The Iron Druid Chronicles", milles praeguseks tundub olevat juba üheksa osa (+ mõned lühijutud). Pean ütlema, et mul oli ostu üle väga hea meel, sest tegemist on igati nauditava ja meelelahutusliku looga.

Peategelane on rohkem kui 2000-aastane Iiri päritolu druiid, õige nimega Siodhachan O Suileabhain, aga ühiskonda sulandumise huvides kannab hetkel nime Atticus O'Sullivan. Nii kauaks on tal ellu õnnestunud jääda tänu headele suhetele jumalanna Morriganiga. Atticuse lähimaks sõbraks on Iiri hundikoer Oberon, kes on küll täiesti tavaline koer, aga kelle ta on õpetanud endaga telepaatilisel teel inimkeeles suhtlema. Tegelaste ring on väga kirev, hõlmates kõikvõimalikest maailma mütoloogiatest pärinevaid olendeid, aga rõhuga keldi mütoloogial. Meile tuttavatest olenditest saab näha nõidu, haldjaid, libahunte ja ühte vampiiri (Atticuse advokaat), aga lisaks mitut mulle tundmatut jumalat ja jumalannat ja muid põnevaid tegelasi.

Atticus on ammusel ajal välja vihastanud ühe keldi jumala, kes teda jälitab, muuhulgas kuna tahab endale Atticuse valduses olevat maagilist mõõka. Et enda leidmist raskemaks teha, elutseb Atticus Arizonas, kuna kõrbepiirkonnas on vähem metsasid, mille kaudu saavad meie maailma siseneda haldjad, tolle jumala käsilased. Paraku leitakse peategelane ikkagi üles ja ta peab otsustama, kas põgeneda või võidelda.

Tegemist on ladusa ja kerge lugemisega (kui välja arvata keldi nimede mõttes hääldamine - õnneks on autor raamatu algusesse lisanud väikese spikri). Vahelduseks tavapärasele urban fantasy'le puudub raamatus täielikult romantiline liin, kogu tähelepanu on Atticuse võitlusel oma vaenlase ja tema käsilastega. Lisaks rohkele action'ile on loos mõnusat huumorit ja viiteid popkultuurile, sekka natuke ajaloo- ja mütoloogiaõppetunde. Arvestades, et peategelane on druiid, ei saa loomulikult läbi maagiata. Mulle tundub maagiasüsteem olevat üsna usutavalt üles ehitatud - Atticus ammutab võlujõudu maast ja kui ta on linnas asfaldi peal või siseruumides, on tal selle võrra vähem võimu. Muidugi tunduvad võitlused kohati natuke ebarealistlikud, kuna peategelane saab vaenlastest jagu ka suure arvulise ülekaalu korral, aga võlukunst muudab selle mõnevõrra usutavamaks.

Kokkuvõttes ütleksin, et väga sümpaatsed tegelased ja kirjutamisstiil, kavatsen sarjaga kindlasti jätkata ja soovitan teistelegi urban fantasy sõpradele, eriti kui pakub huvi keldi mütoloogia.

Teisipäev, 15. aprill 2014

Andja

Ma ei suutnud EKI abiga leida maailma kirjeldamiseks sobivat sõna. Düstoopiat meie ÕS ei tunnista ning antiutoopia viitab minu jaoks pigem utoopia täielikule puudumisele (mitte ainult õnneliku, vaid ka mõttelennu). Nojah, igatahes räägime me maailmast, kus kõik toimub reeglite järgi. Iga väike laps teab, millises vanuses võib kanda tõmblukuga pusa, millal lahtiste juustega käia, millal ta esimese jalgratta saab... Kõik on kontrollitud, ühetaoline ja... ja hall. Seda siis sõna otseses mõttes.

Kujutage ette viieaastaseid mänguväljakul rivis seismas, kuni tuleb nende kord liumäest alla lasta!? Kõige valusam kogu loo juures, midagi, mis näris mu hinge
pikkade hammastega, oli armastuse puudumine. Kogu maailm on ette arvestatud. Iga kaheteistaastane saab teada oma ameti, mida ta õppima asub ning hiljem elu lõpuni kandma peab. Üheks erandlikuks ametiks on Sünniema oma - naine, kel on piisavalt tugev keha, sünnitab ühiskonnale kolm last ja suundub edasi lihttööle (rabab farmis sunnitöölise kombel kuni surmani). Teised moodustavad pereüksusi. Igas pereüksuses ona kaks last - üks poiss, üks tüdruk. Igal aastal võetakse asumisse vastu täpselt 50 last.

On Siin ja on Mujal. Vanurid aetakse Mujale, reeglite vastu rikkunud, saadetakse kogukonnast välja, lapsed, kes ei mahu viiekümne sisse, põlatakse ära... Ja see on nii loogiline, sest nii on alati olnud ning mitte keegi ei nuta neid taga, ei valuta südant. Reeglid ei näe südamevalu ette. Mujal on mujal, kehitatakse õlgu.

Vabandust, saatsin teid eksiteele! Kui peategelane saab 12-aastaseks, mõistab ta, et on siiski üks süda, mis valutab. Võtja on tolle mehe amteinimetus. Võtja mäletab kõike, kannab inimeste teravaid emotsioone nende eest, näeb maailma värvilisena, armastusväärsena ja vihkamist eeldavana. Ja peategelane saab Võtja õpilaseks. Vanast Võtjast saab Andja ning Joonasest see, kes antava vastu peab võtma.

Armastust ei olnud, tundeid oli küllaga. Pärast goodreadsis surfamist sain ma teada, et tegemist on raamatuga, mis mitmel pool 12-aastastele kohustuslikus kirjanduses ning niisama paljudes kohtades koolilugemise mõttes keelatud kirjanduses. Jahuti fašistlikest ja natsionalistlikest ideedest, kuid ausalt öelda, minu jaoks kumas kuklas hoopis paras mormoonimaailm. Räägiti, et raamat õhutab midagi, mida ta minu meelest sajaprotsendiliselt maha teeb, üle võlli keerab ja kartma paneb. Aga noh, kui Enderi Mäng oli seksistlik, siis võib ju ka Andja kohta öelda, et seal on midagi vastupidist sellele, mis temas on.

Ahjaa, viimane ääremärkus. Kui mu 13-aastane raamatu lõpetas, kilkas ta vaimustunult, et sellest saab tema uus lemmikraamat. Armastust ei olnud, verd polnud, kaklusi ja avalikku vastuhakku polnud. Oli õõva ja soojust ja lootust, et edaspidi on elu veidi soojem.

Teisipäev, 22. oktoober 2013

Terry Pratchett "Dodger"

Nagu näha, on Pratchett viimasel ajal hakanud katsetama erinevate žanritega. Tema viimati ilmunud raamat, "Dodger", on ajalooline romaan, mis seejuures tundub olevat suunatud peamiselt young adult lugejaskonnale (vähemalt viitab sellele peaosalise vanus - 18 ligi, kui ma õigesti mäletan). Teatava fantaasia-elemendi annab loole see, et raamatus kohtab mitmeid ajaloolisi tegelasi, kelle elus tegelikult ilmselt sellised sündmused aset ei leidnud.

Loo tegevuspaigaks on viktoriaanlik London. Peategelane on Dodger - lastekodus ja hiljem tänavatel üleskasvanud noormees, keda lapsena kõvasti kiusati, mistõttu ta on õppinud "kõrvale põikama" (dodge) - sellest ka hüüdnimi, mille all teda tuntakse (ja mis inglise keeles tähistab ka kelmi). Dodger teenib raha kanalisatsioonis tuhnides - sealt leiab nimelt päris palju münte ja vahel ka ehteid. Dodger elab koos juudi soost vanamehe Solomoniga, kes on elus palju maailma näinud ning elatab ennast Londonis kellassepatöö jm nokitsemisega. Lisaks kuulub olulisemate tegelaste hulka ajakirjanik Charles Dickens (sarnasus tuntud kirjanikuga ei ole juhuslik) ning mitmeid muid vähem või rohkem tuntud kujusid.

Raamat algab stseeniga, kus Dodger juhtub tänaval peale sellele, kuidas vankrist kukub välja tütarlaps, kellele tungivad kallale kaks talle järgnenud meest. Dodger suudab nad peatada ja neiu toimetatakse ohutusse kohta, kuid viimast hakatakse linnas taga otsima ning ta ise tõrgub oma päritolust ja sündmuste taustast kõnelemast. Seega tuleb Dodgeril müsteerium lahendada ning tüdruk (keda õige nime puudumise tõttu hakatakse kutsuma Simplicity'ks) jälitajate käest lõplikult päästa. Kuna tegemist on hakkaja noormehega, ei ole tema jaoks muidugi miski võimatu.

Loo keskmes oleva müsteeriumiga käib kaasas õrn romantiline liin Dodgeri ja Simplicity vahel, aga minu jaoks jäi see kõige vähem veenvaks osaks raamatust - tundus, et see oli lihtsalt vaja sisse kirjutada, et motiveerida Dodgerit Simplicityt päästma. Lisaks sisaldab raamat omajagu olukirjeldust ja sellega kaasnevat ühiskonnakriitikat, aga see ei ole siiski pealetükkiv. Kuigi lugu ei ole sama meelelahutuslik nagu Kettamaailma-lood, on raamatu toon siiski üsna muhe ja mitmel pool kohtab Pratchettile omast keelemängu. Erilise väärtuse lisas teosele minu jaoks äratundmisrõõm - Pratchett tõi lugeja n-ö Kettamaailma juurte juurde - viktoriaanlikul Londonil on hämmastav sarnasus Ankh-Morporkiga ning ka mõnede tegelaste puhul tulid pähe paralleelid Kettamaailmaga.

Kokkuvõttes oli "Dodger"i lugemine hoolimata veidi aeglasest algusest igati mõnus elamus. Soovitan seda eelkõige ajaloolise romaani sõpradele, aga usun, et see pakub nii mõndagi ka Kettamaailma-austajatele, kuna annab aimu Pratchetti inspiratsioonist selle fantaasiamaailma loomisel.

Reede, 4. oktoober 2013

Orson Scott Card "Earth Unaware"

See on küll täitsa klassikaline ulmekas, üldse mitte fantaasia, aga tean, et meil siin palju Cardi ja eriti "Enderi mängu" austajaid, nii et ehk pakub huvi!
Niisiis, mäletate Enderi mängu taustalugu - saja aasta eest toimunud suured sõjad sipelgaid meenutavate tulnukatega? Olete mõelnud, et kuidas need sõjad võisid alguse saada ja mis seal täpsemalt juhtus? Nüüd saate teada! "Maa teadmatuses" on esimene osa sarjast "Esimene sipelgasõda".
Inimkond tegutseb vaikselt kosmoses, eelkõige kaevandab mineraale asteroididelt. On suured kaevandamiskorporatsioonid tohutu hulga laevadega ja on üksikettevõtjad, vabakaevandajad, kes tegutsevad perekondade ja klannidena, kes oma elud põlvkondade kaupa süvakosmoses kaevanduslaevades veedavad. Kaaluta olekus ja ülejäänud maailmaga erilist kontakti omamata. Kui teiste klannidega kohtutakse, vahetatakse omavahel pruute, kuna suguvõsasisesed abielud, mis sellistes piiratud seltskonnaga oludes muidu kergesti juhtuda võiks, on moraalinormidega ranges vastuolus. Ühe põhiliini raamatus moodustabki vabakaevajate perekond oma laeval El Cavador, sh Cardile tüüpiliselt ka hulk üliandekaid alaealisi. Senini on inimkond kosmoses ihuüksi olnud. Järsku märkab El Cavadori meeskond aga Maale lähenevat tundmatut lendavat objekti. Mida sellise infoga peale hakata ja kuidas? Ja nagu olukord juba piisavalt keeruline poleks, ründab neid samal ajal korporatiivlaev, kes himustab juhuslikult sama asteroidi, kus nemad parajasti kaevandavad. Peategelasi ongi esmasjoones kolm - El Cavadorilt geniaalne teismeline insener Vico, korporatiivlaeva katpen, oma kosmosemagnaadist isa varjust välja pürgida üritav Lem ning samal ajal maa peal tegutsev elitaarväeüksuse sõdureid koolitav väejuht Wit. See Witi liin jäi selles raamatus küll täiesti ülejäänud loost eraldatuks ja natuke igavaks.  Pidin isegi praegu minema ja raamatust üle vaatama, mis "selle-sõjaväe-tüübi" nimi oli. Loodame, et nad järgmises osas hüppavad põõsast välja ja teevad midagi huvitavat. Seevastu süvakosmose ühiskond ja tavad olid väga huvitavalt ja usutavalt üles ehitatud. Ja tegelased oli loomulikult Cardile omaselt paljukihilised ning põnevad.
Ilmunud on ka teine osa "Earth Afire" Kavatsen tellida!
Loo sisuproportsioonid:
Maagiat - ei olnud, oli hoopis ulme: kosmos ja tulnukad ja masinavärgid
Romantikat - kaugel taustal veidike
Tapmist ja tagaajamist - toredad võitlusstseenid kosmoses tulnukatega
Tegelaste arengut ja eneseleidmist - tegelaste psühholoogia on Cardi tugev külg, nii et seda jagus
Huumorit - ei olnud
Hindeks 4,5! Igati korralik raamat, aga kui "Enderi mäng on 5+, siis sellele jääb ikka pügala võrra alla.
ETTEVAATUST! KOMMENTAARIUMIS NATUKE SPOILERDAME!!!

Laupäev, 14. september 2013

The Emperor's Soul

"The Emperor's Soul" on Brandon Sandersoni seekord veidi lühem teos (175 lk), mille tegevus leiab aset "Elantrise" maailmas, aga teises riigis; ühiseid tegelasi ei ole ning see on täiesti loetav ka eraldiseisva raamatuna.

Tegemist on klassikalise fantaasiaga ja autor on jälle välja mõelnud uue maagiasüsteemi, mis on inspireeritud Hiina kultuurist. Maage nimetatakse Võltsijateks (Forger) ning võlukunst seisneb asjade ja elusolendite muutmises sel teel, et "võltsitakse" nende minevik. Mida lähedasem tegelikkusele on muutus, seda lihtsam on seda teostada, ja näiteks inimeste kui äärmiselt keerukate objektide muutmine on raske, seda suudavad vaid vähesed üliandekad Võltsijad ning ka nemad üksnes ajutiselt. Lihtsamast asjade Võltsimisest võib näiteks tuua lagunenud laua muutmise terveks ja ilusaks, muutes selle ajalugu nii, nagu oleks selle eest kenasti hoolt kantud, mitte lastud seista ja kõduneda. Võltsimise tööriistaks on tempel, millele tuleb lõigata vajalik muster.

Raamatu peategelane on Shai, osav Võltsija, kes on reetmise tõttu sattunud vangi (Võltsimisse ei suhtuta just erilise soosinguga) ja ootab hukkamist. Talle pakutakse aga pääsemist juhul, kui ta 100 päevaga suudab välja töötada templi, millega oleks võimalik taastada (Võltsida) impeeriumi valitseja hing - viimast ründasid salamõrtsukad ja kuigi tema elu õnnestus päästa, on ta koomasarnases seisundis. Imperaatori kehv olukord hoitakse salajas ning tema nõuandjate kogu ei taha võimu käest anda, mistõttu nad kutsuvadki appi Shai. Kuigi tema arvates läheks selleks tegelikult vaja umbes kaks aastat, võtab ta väljakutse vastu. Lisaks temalt nõutavale tööle peab ta selle aja jooksul paraku leidma ka võimaluse põgenemiseks, sest vaevalt et teda sellise saladuse teadjana pärast ellu jäetakse.

Armastusliin puudub selles loos täielikult. Küll aga on põnev tundma õppida nii Võltsimist, Shai mõttemaailma kui ka imperaatori "hinge" - nimelt tuleb Shai'l selle taastamiseks sellega kõigepealt põhjalikult tutvuda, et lõpptulemus oleks usutav. Raamatus on, nagu Sandersonil tavaks, ka teatav annus filosoofiat, aga kuigi loo tempo on pigem rahulik, hoiab autor siiski suurepäraselt pinget, mis suureneb muidugi sellevõrra, mida lähemale 100. päev jõuab.

Kiidaksin Sandersoni selle raamatu puhul muuhulgas selle eest, et lugu mahub kenasti raamidesse - tihtipeale on lühemate teoste puhul ju selline tunne, nagu kiirustaks autor hirmsasti, nii et detailidest jääb puudu, aga siin tundub tempo täpselt paras ja lugu saab kenasti räägitud. Soovitan "The Emperor's Soul"i loomulikult kõigile Sandersoni fännidele, aga see võib olla ka hea esimene katsetus autoriga seni mittetuttavale lugejale, kui mõne tema "tellise" kättevõtmine tundub esialgu liiga hirmutav.

Esmaspäev, 29. juuli 2013

Kat Zhang "What's Left of Me"

Kujutlegem maailma, kus kõigil sündivatel lastel on kaks hinge. Nad mõlemad on võimelised keha oma tahtele allutama, ning saavad omavahel mõtetes rääkida. Kuid mõlemal on selgelt oma iseloom, oma nimi, omad soovid. Raamatu autor on kenasti öelnud: 

Imagine that you have two minds, sharing one body. You and your other self are closer than twins, better than friends. You have known each other forever.

Tavaliselt umbes neljandaks-viiendaks eluaastaks muutub üks hingedest dominantseks, võttes järjest enam keha juhtimist üle, kuni lõpuks teine hingedest kaob jäädavalt. Neid, kelle teine hing ei kao, kutsutakse hübriidideks ning lastena püütakse neid ravimitega mõjutada, et alles jääks vaid üks hingedest. Täiskasvanud hübriide peetakse ohtlikeks ja need pannakse kinnistesse asutustesse. Perekonnad, kus mõni lastest õigeaegselt "üksi" ei jää, on ühiskonnas tõrjutud, kuna hübriide peetakse ohtlikeks ning sellise pereliikme omamine on suureks häbiks.

Raamatu peategelasteks on Addie ja Eva. Addie on dominantne hing, juba mitmeid aastaid usuvad kõik, kaasa arvatud Addie pereliikmed, et lõpuks on kõik korras ja alles on vaid Addie. Tegelikkuses on alles ka Eva, retsessiivne hing, kellel pole juba aastaid olnud nii palju jõudu, et kas või üks samm astuda või üht sõna öelda, kuid tema teadvus on alles. Nende igapäevaelu kummitab hirm, et mis siis saab, kui keegi saab teada, et Eva on alles... 
Raamatu tegevus toimub tänapäevases USAs, ning saab alguse mõned aastad peale uude linna kolimist, kus pere püüab uuesti alustada kohas, kus keegi ei tea, et Eva oli alles lausa 12. eluaastani. Omaette huvitavaks teeb raamatu asjaolu, et see on kirjutatud just Eva silmeläbi.

Raamatule on plaanitud järg või järjed. Järgmine osa "Once We Were" ilmub juba 17. septembril. Kahjuks ei ole ma leidnud infot kas Hybrid Chronicles sari ongi kahe osaline või on plaanis pikem sari. Esimene osa lõppeb igatahes kenasti tõmmates raamatus toimunud seikluse otsad kenasti kokku, kuid samas jättes õhku uusi küsimus, kust siis eeldatavasti järgmine osa edasi läheb.

Raamat mulle üldjoontes meeldis, loodud maailma idee on vahva. Kohati tundusid Eva ja Addie liialt kergeusklikud. Eeldades, et suurema osa elust hirmul ning ettevaatlik olles, oleks pidanud nad veidi ettevaatlikumad olema. Aga paneme selle nende nooruse arvele. Igatahes hindeks tugev neli ja soovitan lugeda.

Kolmapäev, 10. juuli 2013

George R. R. Martin "Vareste pidusöök" I

Jätkan traditsiooni tähistada "Jää ja tule laulu" sarjast uue raamatu lõpetamist siia paari toreda tsitaadi ülesmärkimisega. "Vareste pidusöögiga" oli nii, et enne lugemist kuidagi eriti ei isutanud teda ette võtta, aga kui juba võtsin, siis lugeda oli ikka väga tore. Kuigi Tyrioni ja Daeneryst ja Jon Snow'd ei olnudki. Nimelt on autor jaganud oma loo "Vareste pidusöögi" ja sellele järgneva raamatu "Tants lohedega" vahel laiali - sündmused toimuvad samal ajal, kuid erinevais paigus ja erinevate tegelaste silme läbi. Manöövri eesmärgiks oli vohavat raamatutellist mingilgi moel kontrolli all hoida. Mulle silma hakanud lõigukesed pärinevad raudsaarlaste liinist. Iseenesest see liin mind suuremat ei huvita, aga leidsin sellised toredad stseenid.
1) Kuningannaks pürgiv raudsaarlaste kuninga tütar Asha vestleb oma onu Rodrik Lugejaga eesseisvaist kuningakärajaist:
"Onu, kuidas sa võid üldse mõelda, et sa sinna ei lähe? See on ju elav ajalugu..."
"Mulle meeldib surnud ajalugu rohkem. Surnud ajalugu kirjutatakse tindiga, elavat ajalugu verega."
"Kas sa tahad oma voodis surra nagu vana argpüks?"
"Kuidas siis veel? Aga mitte enne, kui ma olen veel mõndagi lugenud."
Vot selline mõistlik Raudsaarte mees.
2) Ülejäänud raudsaarlasi iseloomustab hästi aga järgmine peostseen:
Telk muutus palavaks ja suitsuseks. Gorold Goodbrotheri kaks poega läksid kaklema ja ajasid ühe laua ümber; Will Humble kaotas kihlveo ja pidi oma saapa ära sööma; Väike Lenwood Tawney vingutas viiulit ja Rommy Weaver laulis "Verist karikat" ja "Terasvihma" ja teisi vanu röövlaule. Qarl Neitsi ja Eldred Codd tantsisid sõrmetantsu. Rõkatas naer, kui Eldredi üks sõrm maandus Ralf Lombaka veinipeekris.
Lustiline äraolemine.
Praeguseks kõik, kuna eesti keeles Mario Kivistiku heas tõlkes on ilmunud vaid pool "Vareste pidusöögist". Jätkame stseenidega meie rõõmsate väikeste sõprade elust juba pärast raamatu teise poole ilmumist!

Neljapäev, 13. juuni 2013

Audrey Niffenegger "Her Fearful Symmetry"

Audrey Niffenegger on paljudele tuttav ka filmiks vändatud menuki "Ajaränduri naine" autorina. "Her Fearful Symmetry" on samuti fantaasiasugemetega lugu inimhingedest.
Loo keskmes on üks uhke maja Londonis, mis asub otse viktoriaanliku surnuaia kõrval. Maja ülemisel korrusel elab Martin - obsessiiv-kompulsiivse psühhoosi käes kannatav iidsete keelte tõlk ja ristsõnakoostaja. Teisel korrusel elab Elspeth, kes raamatu alguses vähki sureb ja pärandab oma uhke korteri oma USAsse emigreerunud kaksikõe 21-aastastele kaksiktütardele Juliale ja Valentinale. Alumisel korrusel elab Elspethi noor kallim Robert, kes pusib kirjutada doktoritööd naaberkalmistust ja töötab kalmistul giidina. Nii et selline on siis meie tegelaskond. Seejuures ärge loomulikult Elspethi maha kandke, sest iseendagi üllatuseks avastab ta end varsti pärast surma uuesti omast korterist, vaimu kujul. Julia ja Valentina kolivad USAst Londonisse, iseseisva elu peale ning peavad hakkama saama majatäie kummaliste tegelastega ning omavahelise suhtega - Julia soovib jätkuvalt elada kaksikelu, Valentina aga iseseisvuda ning päris omaette inimeseks hakata.
Alguses tundus mulle, et ühest kummitusest veel ei piisa, et seda päris fantaasialooks ja minu masti lugemiseks teha. Aga tegelikult oli ikka päris ehtne tondilugu, mõnevõrra klassikalise õudusloo lahendusega. Karakterid olid toredad, eriti meeldis Martin. Olustik (surnuaed, maja, London) oli uhke. Meeldisid tegelaste dialoogid ning autori viis anda korraga edasi nii seda, mida tegelased ütlesid, kui seda, mis sõnade taga peitus. Nõrgemaks jäi vast sündmustiku ülesehitus. Valentina plaan jäi ikka päris arutuks ja põhjendamatuks. Kogu see Elspethi ja ja tema kaksikõe Edie ja tolle abikaasa Jacki lugu seebiooperlikuks ja lollakaks.
Aga üldiselt köitev lugu. Panen hindeks 4 väikse miinusega.
Loo sisuproportsioonid:
Maagiat - kummitused
Romantikat - keerulised armusuhted on loo üheks keskseks elemendiks
Tapmist ja tagaajamist - taga ei aeta kedagi, kui üks kassipoeg välja arvata, aga mõni inimene sureb ära küll, enamasti siiski loomulikku surma
Tegelaste arengut ja eneseleidmist – üritavad areneda ja ennast leida küll, aga eriti ei õnnestu
Huumorit - näpuotsaga

Laupäev, 20. aprill 2013

Cassandra Clare, Clockwork Angel (The Infernal Devices)


Mulle ausalt öeldes väga meeldib see stiil, kuidas Cassandra Clare oma lugusid jutustab.  Ta teeb seda nii haaravalt, et isegi laupäeva hommikul ärkad varavalges ja otsustad põõnutamise asemel raamatut lugeda. Clare’i „The Mortal Instruments“ sari, mis ilmus „The Infernal Devices“ sarjast varem, kuid mille sündmused toimuvad hiljem, sai eelmisel aastal rekordkiirusega läbi loetud.

Clockwork Angel“ tegevus toimub viktoriaanliku ajastu Londonis. Milles ma muidugi kindel pole, on see, kas autor ikka päris täpselt tabab selle ajastu hõngu. Ausalt öeldes on dialoogid kuidagi kahtlaselt tänapäevased ja naisterahvaste riietust puudutav jutt ei raputa ka kahtlusekübet maha. Aga see selleks.

Pisut sisust ka. Pärast tädi surma on Theresa Gray jäänud Ameerikasse päris üksi ning kuna viimane rahanatuke kulus matusteks, asub ta teele Londonisse, kus tema vend Nathaniel juba mõnda aega resideerunud on. Inglismaale jõudes ta paraku vennaga ei kohtugi, kahetsusväärselt satub ta õdede Blacki ja Darki meelevalda. Umbes samal ajal on kaks noort shadowhunterit William Herondale ja James Carstairs deemonit taga ajades leidnud õblukese tapetud tütarlapse. Nad asuvad uurima, kes on mõrvaloo taga.

Võite isegi aimata, kes selle raamatu peategelasteks osutuvad.
On tütarlaps, kellel pole oma üleloomulikest võimetest ega päritolust aimugi. On armukolmnurk. On reetmist. On head ja pahad. Rohkem ei tahaksi midagi öelda, lugege ise!

Üks tsitaat, mis lugemishuvilistele ehk meeldida võiks:
„This is the Great Library,“ said Will. „Every Institute has a library, but this one is the largest of them all – the largest in the West, at any rate.“ He leaned against the door, his arms crossed over his chest. „I said I would get you more books, didn´t I?“
Tessa was so startled that he remembered what he had said, that it took her several seconds to respond. „But the books are all behind bars!“ she said. „Like a literary sort of prison!“
Will grinned. „Some of these books are dangerous,“ he said. „It’s wise to be careful.“
„One must always be careful of books,“ said Tessa, „and what is inside them, for words have the power to change us.“
„I’m not sure a book has ever changed me,“ said Will. „Well, there is one volume that promises to teach one how to turn oneself into an entire flock of sheep –„
„Only the very weak-minded refuse to be influenced by literature and poetry,“ said Tessa, determined not to let him run wildly off with the conversation.
„Of course, why one would want to be an entire flock of sheep is another matter entirely,“ Will finished. „Is there something you want to read here, Miss Gray, or is there not? Name it, and I shall attempt to free it from its prison for you.“

Loo sisuproportsioonid:
Maagiat - üksjagu
Romantikat - on, kuigi võiks rohkem olla
Tapmist ja tagaajamist - korralikult
Tegelaste arengut ja eneseleidmist – järgmises osas on ehk veelgi rohkem
Huumorit - täitsa arvestatavalt

Pühapäev, 7. aprill 2013

Philip Reeve, Surelikud masinad


Sellist raamatut ei olegi varem kätte juhtunud, kus linnad  (jah, lugesite õigesti, linnad ja mitte linnud) jahivad teisi linnu ja pistavad nad siis nahka. Philip Reeve loodud maailmas on täiesti loomulik, et suurlinnad õgivad keskmisi linnu, keskmised neelavad väikelinnad alla ning väikesed peavad leppima hädiste püsiasundustega. Selle asja nimi on munitsipaaldarvinisim.

Raamatu sündmused toimuvad kunagi tulevikus, pärast maad laastanud Kuuekümne Minuti sõda, mil inimesed hävitasid end kosmosest maale saadetud aatompommide ja bioloogilise relvaga. Üheks peategelaseks on 15-aastane Ajaloolaste Gildi kolmanda järgu õpipoiss Tom Natsworthy. Täitsa sümpaatne tüüp. Pisike ja häbelik, kuid ikkagi vapper. Olude sunnil linnast välja kukkunud ja Avamaal seigeldes mehistub ta tublisti.

Millegipärast tuli mul raamatut lugedes alatasa paralleelina pähe film „Veemaailm“. Noh, see, kus Kevin Costner mängis. Ma ei teagi miks. Kui järele mõelda, siis sarnaseid jooni on ainult kolm – tuleviku maailm, rist ja viletsus, piraadid.

Raamat mulle meeldis! Kuigi lõpp kiskus kuidagi liiga kiireks. Aga see võib olla ka minu viga, et ma aeglasemat tempot armastan.

Stiilinäiteid kah:
Katherine astus nina taskurätikusse peites edasi ja leidis end suurest hämarast saalist. Tema ees oli kolm paaki, igaüks neist suurem kui Clio Maja koos aiaga. Madala lae all rippuvast toruderägastikust nirises neisse kollakspruuni ollust. Võidunudhallides vangiürpides inimesed pladistasid paakides rinnuni selle olluse sees ja silusid pikavarreliste roopidega massi pealispinda.
„Mida nad teevad?“ küsis Katherine. „Mis asi see on?“
„Jäägid, miss Valentine,“ sõnas Nimmo uhkelt. „Väljaheited. Eraldised. Inimtegevuse seedetegevuse jääkproduktid.“
„Te tahate öelda, et... kaka?“ küsis jahmunud Katherine.
„Tänan, miss Valentine, see vist ongi see õige sõna, mida ma leida püüdsin.“ Nimmo silmitses teda. „Uskuge mind, seal pole midagi vastikut. Me kõik... ee... kasutame mõnikord tualettruumi. Nojah, nüüd te vähemalt teate, kuhu teie... ee... kaka lõpuks välja jõuab. Inseneride moto on „ära raiska sittagi“, miss. Õigesti töödeldud inimese ihujääkidest saab meie linna mootoritele suurepärast kütust. Ning me katsetame praegu, kuidas valmistada sellest ainest maitsvat ja tervisklikku einet. Me ei annagi vangidele praegu muud toitu. Kahjuks surevad nad endistviisi. Kuid olen kindel, et tegemist on vaid ajutise tagasilöögiga.“ (lk 118)

PS: Eesti keeles on briti autorilt Philip Reevelt ilmunud kolm raamatut. 2006. aastal „Surelikud masinad“ ja „Kuldseeklid“ ning 2010. aastal „Põrgulikud leiutised“. Kõik kolm on Kristina Uluotsa tõlgitud. Päris hästi kusjuures. Tõlkimata on veel „A Darkling Plain“ ja ka selle sarjaga otsapidi seotud novell „Traction City“.

Pühapäev, 10. märts 2013

Gail Carriger "Etiquette & Espionage"

Gail Carriger, "Parasol Protectorate" sarja autor, on seekord otsustanud kirjutada midagi ka noorematele lugejatele. "Etiquette & Espionage", I osa "Finishing School" sarjas, tegevus leiab aset samas maailmas nagu "Soulless" ja selle järjed. Peategelane on seekord 14aastane Sophronia, asjalik ja ettevõtlik tüdruk, kes eelistab naiselikumatele meelelahutustele ronimist ja mehhanismide koost lahti võtmist. Kuna vanemad temaga enam hästi toime ei tule, saadetakse ta tütarlastekooli kasvatust saama. Nagu raamatu nimestki võib järeldada, ei ole aga tegemist päris tavalise kooliga - lisaks daamilikule käitumisele õpetatakse seal ka spioneerimist. Kui enamiku puhul õpilastest on tegemist peretraditsiooniga, siis Sophronia vanemad ei ole kooli tegelikust eesmärgist teadlikud, mistõttu Sophroniat ootab kohale jõudes meeldiv üllatus - seal pole pooltki nii igav ja tüütu kui kardetud ning peategelase ronimisoskus kulub marjaks ära. Koolis kohtub Sophronia ka paari "Parasol Protectorate" sarjast tuttava tegelasega - üks kaasõpilastest on Sidheag Maccon ning lisaks liigub seal ringi 9aastane Génévieve Lefoux, kes juba nii noorelt eelistab kanda poisteriideid ja on osav leiutaja-mehhaanik.

Teel kooli peatavad Sophroniat ja paari teist tulevast õpilast vedava vankri röövlid - täpsemini lendröövlid (flywaymen), kes ründavad õhupalli pealt. Selgub, et röövlid lootsid vankrist leida ühe salajase, väga väärtusliku eseme. Sophronia saab igatahes esimese võimaluse särada, röövlitest saavad nad jagu ja kogu ülejäänud raamatu tegevus keerleb lisaks igapäevasele koolielule ja -intriigidele selle eseme ümber, mida, nagu selgub, tahab enda valdusse saada õige mitu inimest/organisatsiooni. Koolis on aga niigi põnev - kasvandikele õpetatakse mh võitlust erinevate relvadega, mürgitamist ja võrgutamist, aga ka seltskonnas käitumist - seda viimast üsna omapärase nurga alt. Näiteks üks tsitaat õpetajalt taskurättide kasulikkusest:

A lady always has her handkerchief on her person. A handkerchief is endlessly useful. Not only is it a communication device, but it can also be dropped as a distraction, scented with various perfumes and noxious gases for discombobulation, used to wipe the forehead of a gentleman, or even bandage a wound, and, of course, you may dab at the eyes or nose if it is still clean.

Kuna tegemist on noortele suunatud raamatuga (liigitaksin selle isegi pigem laste- kui young adult raamatuks), siis on see mõnevõrra lihtsakoelisem kui "Parasol Protectorate" sari. Sellegi poolest oli tegu nauditava lugemisega, Gail Carriger on endiselt vaimukas ja seiklused põnevad.   Erilise realistlikkusega lugu silma ei paista, aga miks peakski - tegemist on eelkõige meelelahutusega. Üleloomulikku elementi on vähemalt esimeses osas üsna vähe, kuigi üks õpetajatest on libahunt ja üks vampiir. Romantikat raamatus otseselt ei olnud, kuigi leidub teatud viiteid, mis annavad lootust sellesuunalisteks arenguteks järgmistes osades. Tundub, et sari võib olla plaanitud sarnaselt nagu Harry Potteri lood (kooliaasta = raamat), nii et eeldan, et tulevastes osades muutub nii sündmuste käik kui ka stiil väheke täiskasvanulikumaks. Igatahes ootan huviga järgmisi raamatuid. :)

Teisipäev, 5. veebruar 2013

Andrea Speed "Infected"

Andrea Speed'i (minu jaoks senitundmatu autor) raamat, mille just lõpetasin, sisaldab tegelikult kahte lugu - "Infected" ja "Prey". Tegu on esimese osaga urban fantasy sarjas "Infected".

Mind, keda hundid jätavad üsna külmaks, aga kaslased see-eest köidavad väga, meelitas seda raamatut kätte võtma muuhulgas see, et erinevalt harilikest libahuntidest on selles maailmas hoopis libakassid, õigemini suured kaslased - puumad, lõvid, leopardid, pantrid ja tiigrid. Teine tavapärasest erinev detail on siin, et libaks ei muututa mitte hammustamise teel, vaid tegemist on viirusega, mis levib põhimõtteliselt samal viisil nagu HIV. Üldse tundub autor kasutavat libakassi-viirust selles sarjas AIDSi-analoogiana - eriti midagi meeldivat nakatumises ei ole (see lühendab oluliselt eluiga, muutumine on tahtest sõltumatu ja piinarikas, muutumise eel (mõned ööd igakuiselt) tuleb ennast sulgeda puuri, sest kassikuju võttes mõtlemisvõime kaob) ja sellega kaasneb ka teatav sotsiaalne stigma. Siiski on mõned inimesed, kes peavad kassiks muutumist põnevaks ja eksootiliseks, olemas on isegi viirust ülistavad ususektid jne.

Peategelane on Roan, libalõvi, kes on viiruse sünniga kaasa saanud (sellega kaasnevad võrreldes hiljem nakatunutega teatavad eelised - ka inimese kujul on Roanil terav lõhnataju, ja igakuine muutumine, kuigi ikkagi tahtest sõltumatu, on natuke kergem). Ta on lapsepõlve veetnud lastekodus ja erinevates asenduskodudes; halbade elukogemuste tõttu on ta võrdlemisi kibestunud ja pessimistlik tüüp. Roan on endine politseinik ja pärast teenistusest lahkumist tegutseb ta eradetektiivina. Et tema elu veelgi "lihtsamaks" teha, on Roan ka gei [kellel see allergiat peaks tekitama, siis ühtegi lembestseeni raamatus ei ole]. Teine peategelane ongi Roani elukaaslane Paris, libatiiger, kes sai viiruse ülikoolieas. Parise elu oli enne nakatumist igati hea ning hoolimata sellest, et nakatumine pööras ta maailma pea peale, on ta säilitanud üsna positiivse ellusuhtumise ja püüab Roani pessimismi jõudumööda leevendada. Paris on sarmikas, hea suhtleja ja (vajadusel) näitleja ning tänu sellele hindamatu abiline Roani detektiivitöös.

"Infected" sarja raamatud tunduvadki olevat üleloomuliku elemendiga krimkad. Nagu öeldud, on esimeses raamatus koos kaks krimilugu. Esimeses ("Infected") on Roani palganud murelikud vanemad, kelle teismeline poeg on ootamatult kodust lahkunud ja seejärel teadmata kadunud, kusjuures poisil on olnud teatav huvi "kassikultuse" vastu. Samal ajal uurib politsei mitut surmajuhtumit, kus tapjaks tundub olevat olnud libakaslane, aga teatud kahtlaste asjaolude tõttu palub endine kolleeg Roanilt abi, nii et loomulikult ei suuda ta end tagasi hoida ka selle müsteeriumi lahendamisest. Teises loos ("Prey") on linnas liikvel sarimõrtsukas, kelle vihavaen tundub olevat suunatud libakaslaste vastu. Ühe suurima kassikultuse juht on nende mõrvadega seoses saanud ähvarduskirju, mistõttu ta palkab Roani, kes hoolimata oma äärmiselt negatiivsest suhtumisest kultusesse võtab töö vastu, et tapjale jälile jõuda.

Krimilood on minu arvates üsna hästi kirjutatud, lugeja saab peategelastega kenasti kaasa mõelda, lahendused ei ole ilmselged, aga samas ka mitte täiesti "lambist" võetud. Lugudes jagub põnevust ja actionit, aga näidatud on ka detektiivina tegutsemise igapäevasemat poolt (andmebaasides tuhnimist, kahtlusaluste maja ees passimist jne). Detektiivitöö kõrval peavad peategelased toime tulema ka eraeluprobleemidega ja ühiskonna sallimatusega, nii et oluline osa loos on inimsuhetel ja tegelaste sisemaailmal. Sarja toon on võrdlemisi sünge, aga seda leevendavad vaimukad dialoogid ja mõnusalt värvikad karakterid. Kokkuvõttes raamat mulle täitsa meeldis ja kavatsen ilmselt ette võtta ka järjed.

Põnevus: 4
Action: 4
Maagia/üleloomulik: 5
Romantika: 3
Huumor: 2

Pühapäev, 13. jaanuar 2013

John Ajvide Lindqvist Let the Right One in

Minu värskeim lugemiselamus on Rootsi kirjaniku John Ajvide Lindqvist'i raamat "Let the Right One in". Raamat on ilmunud 2010 ka eesti keeles nime all "Lase sisse see õige".
Alustuseks ütlen, et selle raamatu omandamine oli väga juhuslik. bookdepository.co.uk teeb aegajalt sellist müüki, et 24h jooksul tuleb igal täistunnil üks raamat piiratud koguses väga hea hinnaga müüki. Raamatuid on seinast-seina ja enamasti kaovad kiirelt. Kui see raamat müüki tuli siis vaatasin, et amazonis hinnang ca 4,5 tärni ja ostsin ära- maksis ju vaid 3,74€. Hiljem uurides tuli välja, et see on nii populaarne raamat, et sellest Rootsis ka film vändatud, mis ka väga positiivset vastukaja leidnud (eesti keelne filmiarvustus). 

Tegu on vampiiriromaaniga, ja mitte Mayer'i või Mead'i tüüpi romaaniga, pigem läheb sinna Anne Rice poole see raamat. Raamatut ennast on raske kirjeldada, tegu on üsna raskelt loetava raamatuga selles mõttes, et teemad, mida kajastatakse on ebameeldivad: mõrvad, pedofiilia, koolivägivald, erinevad sõltuvused, üksikud inimesed ja katkised perekonnad. Ka tegelaskujudest pole ühtki sellist, kellega päris samastuda... kuid sellegi poolest saavad mitu peategelast üsnagi sümpaatseks. Ja raamat on hea lugemiskogemus.

Tegevus toimub 1981 esimesel aastal Stockholmi äärelinnas Blackbergis.
Kõige kesksemaks tegelaseks on 12 aastane poiss Oskar, kes on viimased aastad juba kannatamas koolivägivalla all. Tal ei ole ühtki tõelist sõpra, sest keegi ei taha vägivaldsete klassikaaslaste tähelepanu sellega endale tõmmata. Oskar pole kordagi kiusajatele vastu astunud, kuid unistab kohati neile vastu astumisest ja nende tapmisest. Teiseks oluliseks tegelaseks on 12 aastane kleenuke tüdruk Eli, kes raamatu alguses on just Oskari kõrval sektsiooni kolinud. Tegelaste vahel tekib kõhklev sõprus ja vaikne usaldus. Eli usaldab Oskarile järjest enam killukesi saladusest... sellest, kes ta tegelikult on.
Kõrvalisematest tegelastest on olulisemateks Håkan, kunagine kooliõpetaja, kes esineb Eli isana, ning politseinik Staffan, kes Blackbergis ja lähiümbruses toimuvaid mõrvu uurib.
Ilma "spoilerdamata" on raske midagi enamat kirjutada. Kuid meeldib, et vahelduseks on vampiiridel veidi teistsugused omadused- tugevad ja nõrgad küljed, kui viimase aja menuraamatutes.


Action: 3
Maagia (üleloomulikud olendid): 4-5
Romantika: 2
Thriller: 4

Kas keegi veel on seda lugenud või filmi näinud- kuidas meeldis?

Pühapäev, 30. detsember 2012

Lühijutukogumik „The Curiosities“ – pilk fantaasiakirjanduse köögipoolele

„The Curiosities“ on kolme fantaasiakirjaniku ühisprojekt – lisaks blogilugejatele tuttavale Maggie Stiefvaterile on siia jutte kirjutanud Tessa Gratton ja Brenna Yovanoff. Kõik on kergelt young-adult-kalduvustega fantaasiajuttude kirjutajad. Kogumikku on koondatud umbes 30 lühijuttu, valik nende ühises blogis „The Merry Sisters of Faith" ilmunud juttudest.

Halba juttu ma siin vist ei kohanudki. Erinevalt tavapärastest lühijuturaamatutest, mille kõrval on hea magama jääda, kui üks jutt läbi, tekitas siin iga jutt aina suurema isu järgmine võtta.

Teemade valik on lai – vampiirid (The Vampire Box), postapokalüptiline maailm (Puddles, Heart-Shaped Box), kuningas Arturi lood (The Madness of Lancelot, the Wind Takes Our Cries, The Spiral Table), põhjamaade legendid (Death-Ship, Berserk, The Summer Ends in Slaughter), jumalad (A Murder of Gods), haldjad (Thomas All) sekka ka mõni täiesti „fantaasiavaba“ jutt. Uskumatult võimas on, et pea iga loo jaoks on välja töötatud terve uus maailm, millele meil kiire pilk möödaminnes heita lubatakse. Ja autorid oskavad vaid mõne leheküljeliste juttudega muuta pööraselt põnevaks uued maailmad ning teha tuttavaks ja lähedaseks uued tegelased. Siin seal on antud küll ka vihjeid, et see või teine lühijutt on autorile andnud inspiratsiooni ja ideid pikemate novellide kirjutamiseks.

Eriliseks teevadki selle kogumiku autorite kommentaarid, mis on esitatud mitte ainult sissejuhatavate lõikudena iga jutu alguses, vaid ka käsikirjaliste kritseldustena lehekülgede servadel. Seal kirjeldavad autorid, kuidas nad selle või teise idee peale tulid, kommenteerivad üksteise jutte, toovad esile kirjanike salanippe. Allpool mõned näited.

Kust algab jutu kirjutamine:

Lause jutu lõpuosas: „The rose petals that were my lips fell off my wax face and trembled in the air as they sank to the stone floor“. Autori kommentaar: „I invented the the hole story for this moment“.

Jutu „Another Sun“ aluseks oli autori peas tekkinud küsimus „What if fires stopped going out“. Minu jaoks mõjuvalt jube jutt, eriti lause: „/Anna-Sophia stood, dropping the match onto the concrete./ Dutch was surprised at how hard he had to struggle with muscle memory of stamping it out.“

Kuidas tutvustada tegelast vaid ühe reaga:

„One is Rhun, my neighbor’s oldest son. He has dark eyes and a slow smile that makes me glance away.“

Kuidas ehitada uus maailm üles vaid mõne lausega:

„It didn’t affect life as much as you’d think, having lots of water and then not having any water for years. Mostly, it was just, like, a few million peole dying of stange diseases that hadn’t been around for centuries, and every species of corn going extinct except for this weird albino variety that looks like it’s been growing under a rock, and it’s really hot all the time, and you can just torget horseback riding as a sport, because there isn’t much in the way of horses.“

Kuidas lühijutus uusi maagilisi tegelasi tutvustada („Sketched, not photographed“) „The Papillons, as their name suggested, were very like insects. What else hatched from cocoons and lived for only three days?“

Ühesõnaga, korraga on võimalik piiluda autorite mõttemaailma, kirjanikutöö köögipoolele, ja lugeda läbi hunnik hästi kirjutatud ja haaravaid lühijutte. Soovitan, ja plaanin ise lähitulevikus otsida üles ka mulle siiani tundmatute autorite, Grattoni ja Yovanoffi, pikemad jutud.

Laupäev, 29. detsember 2012

Fantaasiaelamus 2012

Toredat aastavahetust ja vägevaid lugemiselamusi kõigile fantaasiasõpradele uuel aastal! Avan 2012. aasta toredaima fantaasialoo teema. Mis olid parimad raamatud, mida sel aastal lugesite? Tegemist ei pea olema sel aastal ilmunud raamatuga.
Tegin ise see aasta esimest korda loetud fantaasiaraamatutest nimekirja, nii et ülevaadet on sedapuhku eriti hõlbus saada. Aga kuna olen veel maal pühi pidamas ja nimekiri on kodus, siis kirjutan oma mõtted uuel aastal, et kogemata mitte mõnd aasta algul loetud head raamatut ära unustada.

Neljapäev, 27. detsember 2012

Among Thieves; Douglas Hulick

Sissejuhatuseks lühike iseloomustus - järjekordne keskaegne action, suht kobe aga mitte erakordne. Kellel sihukestest raamatutest juba kõrini, ei pea rohkem edasi lugema.
Kes aga veidi rohkem huvituvad neile veidi sügavam sissevaade.
Drothe on Nina (Nose) - ehk siis omamoodi infokoguja Ildrecca nimelise suurlinna allmaailmas. Too allmaailm on jagatud erinevate "bosside" (Upright Men) poolt, kes siis valitsevad/korraldavad erinevate pisipättide tegevust oma territooriumil. Suurem osa raamatust kirjeldabki Ildrecca elu pisikurjategija pilgu läbi. Enamus tegelasi on samuti allilma liikmed (Kin), kuigi saame ka üksikuid kinnitusi, et lisaks neile elavad seal linnas ka tavakodanikud (Lighters) ja aadlikud. Lisaks allilma tavalistele tegelastele on kuskil ka nn Hallid Printsid (Grey Princes), kes on omamoodi allilma kardinatagused valitsejad ja niiditõmbajad, ning kes tegutsevad palju laiahaardelisemalt kui tavasulidele üldse pähe mahub. Kõige tipuks on muidugi imperaator ja impeerium - mis üldjuhul tolereerib allilma omaette eksisteerimist aga alati on olemas oht, et kui allilm liiga võimsaks muutub, siis tuleb sõjavägi ja lööb korra uuesti majja (st lööb suurema osa sulisid maha - nii on vähemalt korra ajaloos juba juhtunud).
Raamatu tegevus leiab aset Drothe jaoks põneval ajal - senine suhteliselt stabiilne jõudude vahekord on järsku kõikuma löönud, tõenäoliselt puhkeb iga hetk suuremat sorti allilma sõda (Kin War) ja seda ilma Drothe jaoks nähtava või arusaadava põhjuseta. Aga et Nina peaks igasugu info esimesena saama, paneb Drothe  tema bossi ees vägagi keerulisse seisu. Püüdes asjade seisust aru saada, komistab Drothe erinevatesse sekeldustesse, mis kõik ühel või teisel viisil näivad pikendavat nimekirja kodanikest kes teda tappa tahavad - ilma et Drothe ikka päriselt aru saaks mis siis linnas ikkagi toimub. Kui raamatu alguses on Drothe enesekindel oma ala spetsialist, oma tagalaga, oma sõpradega ja omas tuttavas maailmas, siis enne kui tolm raamatu lõpus maha langeb, õpib Drothe paljutki uut.
Drothe tegelaskuju ei olnud mulle algul päris sümpaatne - seda ilmselt esimestel lehekülgedel aset leidnud episoodi tõttu. Edaspidi aga koorus välja päris hästi kirjutatud tegelane, kellele võis juba mõnusasti kaasa elada. Ta oli omas töös pädev, aga ei omanud mingeid erilisi võimeid. Tihti tal lihtsalt vedas - nii ellujäämisel kui uute juhtlõngade leidmisel - ja ta ise sai sellest suurepäraselt aru, mistõttu ta jätkuv elus püsimine ei tekitanud temas petlikku enesekindlust. Lisaks oli tal olemas pisisuli kohta üllatav lojaalsus ja moraalne külg mis andis kogu ta tegevusele teise mõtte - lisaks lihtsalt elus püsimise soovile.
Raamatu üks tugevusi on võibolla kõrvaltegelased - vähe on ühekülgselt häid või halbu tegelasi. Isegi kui tegelastele on mahuliselt suht vähe ruumi antud, suudab autor neid enamasti mitmest tahust avada. Tegevuskäik ise on tihe, mõne jaoks ehk isegi liiga tihe. Maailmakirjeldusele siin raamatus liiga palju rõhku ei panda. Me saame teada, et peale Ildrecca on selles maailmas ka muid paiku - aga mis paigad need on, sellest ei saa me suurt midagi teada. Ka Ildrecca enda üldmulje jääb kui kuritegelikust kloaagist, samas tavakodanike ja aadli kohta pillatud vihjetest võime järeldada, et tegelikult see ehk nii ikkagi ei ole.
Tegu on autori esikraamatu ja sarja avaosaga. Debüüdi kohta on raamat kindlasti väga tugev. On tunda et autor on raamatuga vaeva näinud ja seda pikalt lihvinud. Omamoodi autori poolse enesekindluse väljenduseks on kurjategijate poolt kasutatav kohati veidi teistsugune sõnavara, mida autor ei ole vaevunud kuskil eraldi lahti seletama. Samas peale esimest üllatust see ei osutunudki probleemiks, olukorrad olid reeglina nii hästi seatud, et sõna mõte oli enamasti esimesest kasutusest aimatav. 
Antud raamat on kindlasti loetav ka eraldi loona, seega ei tasu peljata nagu jääks lugu siin raamatus kuidagi väga pooleli. Maagiaga siin liiga palju ei tegeleta, kuigi põhiintriig on tugevalt maagia kasutamisega seotud. Aga romantikat siin raamatus ei ole. Mitte natukestki.
Action 5
Maagia 2
Romantika 0
Thriller 3

Kolmapäev, 26. detsember 2012

Muljetame. Kääbik.

Mis mulle meeldis:

1. Päkapikud. Uhked, kangekaelsed, vaprad, lustlikud. Hästi näideldud ja hästi kujutatud. Hea küll, ma ei usu, et ka noored päkapikud „tegelikult“ ilma habemeta ja nii silutud võiksid olla, aga põhimõtteliselt pole mul midagi ilusate noorte meeste filmi lisamise vastu.

2. Pidu Bilbo juures. Täpselt nagu päris. Ainult toidu loopimine mulle ei meeldi (nagu Bilbolegi).

3. Päkapikkude laulud. Võimas, kaunis.

4. Loodus. Maakond. Kosed. Mäed (mitte küll need, kes ringi tatsasid ja üksteist rahnudega loopisid).

5. Haldjate rolli suurendamine võrreldes raamatuga. Mida rohkem haldjaid, seda parem.

6. Bilbo ja Guglunki mõistatuste arvamise stseen. Jälle nagu päris. Lisan siia ka oma geoloogist abikaasa kommentaari. Tore professionaalne kretinism.

Mis mulle ei meeldinud:

1. Film oli liiga pikk. Mul hakkas igav, väsisin ära, vaatasin mitu korda kella. Kolme pooleteist tunnise filmi eest saab ju samapalju piletiraha kui kolme kolmetunnise filmi eest? Säästke inimeste silmi ja põisi!

2. Arutult pikad lahingustseenid ja tüütult sarnased koledad kollid (kes kõik ütlevad „Mörr. Möirgh!“). Kas asi on ainult minus, et see igav ja lapsik tundus? Kas, oh õudust, ma olen suureks kasvanud?

3. Ebarealistlikud kukkumised-rippumised-taplused-varingud. Kas on väga vastuoluline paluda, et fantaasia veidi realistlikum oleks?

Pildil on minu lemmikstseen filmist. Tore oleks kuulda ka teie muljeid.