Point of Hopes (Astreiant #1)

Melissa Scotti ja Lisa A. Barnetti "Point of Hopes" on eepilise fantaasia valdkonda kuuluv raamat.

Loodud on päris huvitav maailm, kus nii inimeste kui ka laiemalt ühiskonnaelu juhivad astroloogide koostatud ennustused. Lapsed lähevad reeglina õppima seda eriala, milleks sünniaeg neile soodumust näitab (kuigi on ka kõrvalekaldujaid), lepinguid sõlmitakse soodsa tähtede seisu ajal jne. Võlukunsti on maailmas siiski ka teistsugust, näiteks kuuluvad maagide hulka nekromandid, kes suudavad surnute vaimudega suhelda. Ühiskond ise on keskaegset tüüpi, erialasid omandatakse õpipoisina, kutsealade esindajad on koondunud gildidesse, on aadlikud ja kaupmehed-käsitöölised ja lihtrahvas. Mõnevõrra tavapärasest erinev on ehk see, et elukorraldus ei ole patriarhaalne, vaid naised ja mehed on võrdsetel positsioonidel ja riigivalitsejateks on just kuningannad. Samuti on lihtrahva olukord Astreiantis (sündmuste toimumiskohaks olev linn) hiljuti paranenud, loodud on politsei, mille liikmed on tavaliste linnakodanike seast. Seda viimast ei pea siiski kõik heaks arenguks, sest vaest päritolu politseinikke võib ju olla kergem ära osta.

Kõige eelneva taustal on lugu ise sisuliselt krimiromaan. Nimelt on linnas hakanud kaduma lapsed, kelle puhul esialgu kahtlustatakse parema elu peale põgenemist, kuid varsti selgub, et kõik märgid viitavad sellele, et lapsed on röövitud. Peategelane on politseinik (pointsman) Nicolas Rathe, kes asub laste kadumisi uurima. Otsingud viivad teda nii kahtlasesse linnaosasse, kus selgub, et kadunud laste seas on ka taskuvaraste "gildi" õpipoiss, parajasti toimuvale suvisele laadale, kus tegutsevad tundmatud gildikuuluvuseta astroloogid, kui ka eduka, kuid ilmselt osaliselt halli majandusega tegeleva kaupmehe Caiazzo juurde, kelle millegi eest vahele võtmist on juba ammu üritatud. Linnarahvas, kes on kaduvate laste pärast mures, otsib samuti iga nurga pealt süüdlast ja muu hulgas satub elanike kahtluse alla sisserändajast kõrtsmik, kes võtab enesekaitseks tööle just sõjakäigult naasnud palgasõduri Philip Eslingeni, kes on loo teine minategelane. Pikka aega ei leia politsei ega ka Eslingen ühtegi juhtlõnga, millest kinni hakata, kuid tasapisi hakkavad mõned kokkulangevused siiski ilmnema.

Peab hoiatama, et raamatu esimeses pooles on tegevus üpris aeglane. Loomulikult on uurimises valestarte ja vahepeal lootusetusetunnet. See-eest saab tutvuda ühiskonnaeluga ja paljude värvikate kõrvaltegelastega, samuti peategelaste endi mõttemaailmaga. Ei puudu siiski ka action ja lugu ise muutub varsti nii põnevaks, et kisub edasi lugema. Rathe ja Eslingen on mõlemad mõistlikud ja sümpaatsed tegelased, kellele kaasa elamine tuleb loomulikult. Tegu on üsna tavaliste inimestega, kellel lisaks töistele muredele on ka igapäevaseid - näiteks et kui särk võitluse käigus kannatada saab, siis kuidas leida raha uue jaoks. Võib-olla on Rathe natuke "liiga hea", st oleks oodanud tema puhul ka mõnda negatiivset külge, aga kui vaadata kogu tegelaskonda, siis halle varjundeid leidub küllaga.

Tegemist on sarja "Astreiant" esimese raamatuga (kokku koosneb sari 3 täispikast romaanist ja ühest novellist, mille tegevus toimub 1. ja 2. osa vahel). Ma ise pole hetkel esimesest osast kaugemale jõudnud, aga kavatsen kindlasti jätkata. Raamat on siiski loetav ka üksikuna, cliffhangerit ei ole.

Julgen sellist tüüpi fantaasiakirjanduse austajatele soovitada.

Last Dragon

Blogi on viimasel ajal üsna varjusurmas olnud, aga hiljuti lõpetasin fantaasiaraamatu, mis minu arvates vääris kajastamist kui mitte muu, siis unikaalsuse tõttu.

Niisiis, J.M. McDermott'i "Last Dragon". Lugu on žanrist literary fantasy, aga võib kindlasti paigutada ka eepilise fantaasia märksõna alla. Grandioosselt välja mõeldud maailm, šamaanid, palgasõdurid, paladiinid, printsid ja isegi üks lohe. Aga world building tuleb kokku killukestest, mitte ei ole pikki kirjeldusi ega õppetunde.

Peategelane on väga vana naine, Zhan, kes jutustab (näib, et armsamale saadetud) kirjade vormis oma nooruspõlve mälestusi. Aga see nooruspõlv oli kõike muud kui idülliline - ta on noore tütarlapsena kodust lahkunud, tema vanaisa on pea kogu tema perekonna tapnud ja enamus loost keskendub sellele, kuidas ta otsib kättemaksu - tapjale tuleb ju vastata samaga. Loos ei ole eriti midagi ilusat ega kangelaslikku, vägivalda kirjeldatakse brutaalse aususega ja seda jätkub nii headele kui pahadele, aga peategelane on visa, sihikindel ja õppimishimuline ning, leidnud endale teekonnal paar abilist, töötab tõhusalt sihtmärgi suunas.

Mis teeb raamatu omanäoliseks, on selle ülesehitus. Päris usutavalt on edasi antud hajameelse vanainimese poolt mälestuste jutustamist. Üks mõttelõng viib teiseni ja nii ei jookse lugu mitte järjest, vaid hüppab ühest hetkest teise - teinekord on mingi tulemus juba teada ja saab tükk aega oodata hoopis seda, kuidas selleni ometi jõuti. Ajahüppeid on tõepoolest palju ja see teeb sündmuste jälgimise omajagu keeruliseks, aga teisest küljest, nagu öeldud, on see antud kontekstis väga veenev jutustusviis. Teine omamoodi kirjutamisvõte oli see, et kui peategelane esialgu tundmatu rahva sekka jõudis, siis keelt ta ju ei osanud, ja siis ongi esimesed vestlused edasi antud selliste konarlike, vigaste paarisõnaliste lausetena, ja näidatud, kuidas sõnavaras võib ka hiljem erinevates situatsioonides auke ette tulla. Mulle see meeldis, lisas realistlikkust.

Ka väljaspool jutustusviisi on tegu aga väga huvitava raamatuga. Maailma ülesehitamisega on vaeva nähtud. Kindlasti on paralleele aga ka meie maailmaga - peategelane on valgenahaline ja pärit kaugelt põhjast, piirkonnad, kus ta vanaisa otsinguil seikleb, on aga soojemad ja sealne rahvas on "kaneelikarva" nahaga, palgasõdurid on aga enamasti mustanahalised ja pärit kõrbepiirkonnast. Valgenahalisena peetakse peategelast sealkandis mingiks väga imelikuks tegelaseks, kohati vist suisa haigeks, tema ise aga imestab avameelselt selle üle, kui teistmoodi on tumedanalised inimesed. Selles ei ole aga midagi pahatahtlikku, vaid see jätab väga siira ja usutava mulje. Mingil määral on selles maailmas ka maagiat, aga seda ei ole eriti lahti seletatud, pigem tuleb asjade tausta ise aimata. Šamanismi olen vähemalt mina fantaasiakirjanduses üsna harva kohanud, nii et kas või sellepärast oli huvitav; põnev aspekt oli ka näiteks golemi (sisuliselt zombisarnane olevus) tegemine. (Üht-teist jäi siiski ka minu jaoks liiga vähe lahtikirjutatuks (annan ainult ühe vihje - sipelgad), aga võib-olla ei suutnud ma ise kogu infot piisavalt tõhusalt kokku korjata või töödelda või võib-olla näitas autor selle kaudu lihtsalt jälle n-ö ebatäiuslikku jutustajat, kes lihtsalt ei teadnudki sellest rohkem.)

Tore oli lugeda raamatut, kus mustvalget on vähe - rasked valikud ja hallid alad tulid vastu pea igal sammul, kõigil tegelastel olid oma tegudeks mingid motiivid, mis aga ei muutnud otsuseid põrmugi lihtsamaks. Kuigi väga tsipake tuli ette ka armastust ja siirast sõprust, olid raamatu juhtivateks teemadeks ikka kättemaks, reetmine ja surm. Õnnelikke lõppe vähemalt klassikalises mõttes siit oodata ei tasu.

Kui aga millegi sellise sünge ja mitte väga kergesti loetava, aga põneva vastu huvi on, siis soovitan lugeda!

Mina kuulasin seda teost audioraamatuna ja see ei olnud hea valik - teistele soovitaksin kindlasti pigem paber- või e-raamatu formaati. Esiteks, kuigi jutustaja oli iseenesest päris hea, ei sobinud ta minategelase rolli - tal oli noore naise hääl, young adult raamatu jutustajaks oleks ta ilmselt ideaalne, aga peategelase kui oma noorust meenutava vanainimese moodi ta üldse ei kõlanud (natuke naljakalt tegi ta siiski ka meeshääli - nagu peenikese häälega naine üritaks ülepingutatult madalat häält teha). Ja teiseks, mittelineaarset lugu oli kuulates veel raskem jälgida kui ilmselt oleks paberi pealt (ja paar korda tundsin puudust võimalusest midagi tagasi lehitseda, et ühe või teise tegelase tausta meelde tuletada). Aga see oli mu enda rumal valik, sest audioraamat maksis Amazonis umbes sama palju nagu e-raamat ja kuna üldiselt on audio kõvasti kallim, tundus see mõistlikum ost. Ärge teie nii ahned olge! ;)

Sarah J. Maas "Throne of Glass"

Üks kaasblogijatest kinkis mulle suvel Sarah J. Maas'i raamatu "Throne of Glass" (nagu fantaasiakirjanduses tavaks, on tegu sarja esimese osaga, kus praeguseks on ilmunud 3 raamatut, aga neid tuleb veel). Aitäh! :)
Raamatu algus oli natuke aeglane ja mitte hirmus huviäratav, nii et hoo sisse saamine võttis kõvasti aega, aga üks hetk läks ikka põnevaks ja siis lõpetasin lugemise mõne päevaga.

Raamatu peategelane on Celaena - 18aastane tüdruk, kes on juba jõudnud saada kurikuulsaks palgamõrtsukaks ja selle eest viimase aasta vangilaagris (kaevanduses) rüganud. Sealt tuuakse ta välja prints Doriani käsul, kelle isa, sõjakas ja türanlik kuningas, on otsustanud korraldada võistluse, mille eesmärgiks on leida talle n-ö eestvõitleja (champion). Celaenale pakutakse võimalust - kui ta on nõus Doriani kandidaadina võistlusel osalema, siis võidu korral peab ta kõigepealt mõne aasta tegutsema kuninga käsualusena ja seejärel saab vabaks. Keeldumise (või kaotuse) korral saadetakse ta tagasi vangi. Kuna vangilaagris teab mis tore ei ole ja ka põgeneda tundub lihtsam lossist, Celaena nõustub.

Lugu keskendubki sellele võistlusele, kus Celaena, habras (aga muidugi ülivõimekas) tütarlaps, peab erinevatel testidel näitama oma paremust kaaskandidaatidest, kelle hulka kuulub nii sõdureid kui ka teisi kurjategijaid. Pinget lisab see, et võistlejad hakkavad järjest surma saama - nende surnukehad on leidmise ajaks päris lõhki rebitud ja laipade lähedusest leitakse salapäraseid ruunimärke (Wyrdmarks). Loomulikult pakub süüdlase leidmine huvi ka Celaenale. Lisaks füüsilisele võitlusele on loos ka üleloomulik element, aga esialgu üksnes taustal - eks näe, mis järgmistes raamatutes saama hakkab.

Nagu enamik noorteraamatutest, ei saa seegi läbi armastuskolmnurgata - peategelase tähelepanu köidab nii nägus ja natuke mässumeelne prints Dorian kui ka vahtkonna kapten Chaol, kes on Doriani parim sõber ja tegeleb oma tavaliste tööülesannete kõrval ka Celaena treenimisega. Kuna mõlemad tegelased on üsna sümpaatsed, oli minul lugejana päris raske n-ö poolt valida, aga et teada saada, kelle valib Celaena, selleks peate juba raamatut lugema. ;) Celaenal tekib lossis ka hea sõbranna - ühe naaberriigi printsess, kelle maad on Doriani isa võimu all ja kes asub samuti elama lossi.

Tutvustuse lugeja küllap märkab, et lugu ei ole ülearu originaalne. Sellegi poolest on seda päris põnev lugeda ja mulle tegi rõõmu see, et peategelasest neiu rabeleb ennast enamasti jamadest ise välja, mitte ei vaja päästmist. Natuke ebaloogiline tundus, et Celaena oli sellise praktilise elukutse ja ellusuhtumisega, aga samas tundis lossis suurimat rõõmu võimalusest kanda ilusaid kleite - aga samas, miks mitte? Ja et teda meile kõigile sümpaatsemaks teha, armastab Celaena samas väga ka lugeda. Minu jaoks kõige tüütum oli see armukolmnurga süžee - miks ei võiks mõni kena noormees ka lihtsalt peategelase sõber olla? - aga õnneks ei omista Celaena romantilisele poolele ülemäära suurt tähtsust, pigem on tegu kõrvalliiniga.

Tõenäoliselt võtan millalgi ette ka järgmised osad ja seda raamatut soovitan kõigile, kellele meeldivad young adult fantaasiaraamatud - või ka lihtsalt fantaasiafännidele, kes ei põlga ära natuke lihtsakoelisemat lugu kui "Sõrmuste isand" või "Troonide mäng". Kui otsida võrdlust, siis kõige lähedasem minu loetud fantaasiakirjandusest on ehk "Poison Study".

The Emperor's Soul

"The Emperor's Soul" on Brandon Sandersoni seekord veidi lühem teos (175 lk), mille tegevus leiab aset "Elantrise" maailmas, aga teises riigis; ühiseid tegelasi ei ole ning see on täiesti loetav ka eraldiseisva raamatuna.

Tegemist on klassikalise fantaasiaga ja autor on jälle välja mõelnud uue maagiasüsteemi, mis on inspireeritud Hiina kultuurist. Maage nimetatakse Võltsijateks (Forger) ning võlukunst seisneb asjade ja elusolendite muutmises sel teel, et "võltsitakse" nende minevik. Mida lähedasem tegelikkusele on muutus, seda lihtsam on seda teostada, ja näiteks inimeste kui äärmiselt keerukate objektide muutmine on raske, seda suudavad vaid vähesed üliandekad Võltsijad ning ka nemad üksnes ajutiselt. Lihtsamast asjade Võltsimisest võib näiteks tuua lagunenud laua muutmise terveks ja ilusaks, muutes selle ajalugu nii, nagu oleks selle eest kenasti hoolt kantud, mitte lastud seista ja kõduneda. Võltsimise tööriistaks on tempel, millele tuleb lõigata vajalik muster.

Raamatu peategelane on Shai, osav Võltsija, kes on reetmise tõttu sattunud vangi (Võltsimisse ei suhtuta just erilise soosinguga) ja ootab hukkamist. Talle pakutakse aga pääsemist juhul, kui ta 100 päevaga suudab välja töötada templi, millega oleks võimalik taastada (Võltsida) impeeriumi valitseja hing - viimast ründasid salamõrtsukad ja kuigi tema elu õnnestus päästa, on ta koomasarnases seisundis. Imperaatori kehv olukord hoitakse salajas ning tema nõuandjate kogu ei taha võimu käest anda, mistõttu nad kutsuvadki appi Shai. Kuigi tema arvates läheks selleks tegelikult vaja umbes kaks aastat, võtab ta väljakutse vastu. Lisaks temalt nõutavale tööle peab ta selle aja jooksul paraku leidma ka võimaluse põgenemiseks, sest vaevalt et teda sellise saladuse teadjana pärast ellu jäetakse.

Armastusliin puudub selles loos täielikult. Küll aga on põnev tundma õppida nii Võltsimist, Shai mõttemaailma kui ka imperaatori "hinge" - nimelt tuleb Shai'l selle taastamiseks sellega kõigepealt põhjalikult tutvuda, et lõpptulemus oleks usutav. Raamatus on, nagu Sandersonil tavaks, ka teatav annus filosoofiat, aga kuigi loo tempo on pigem rahulik, hoiab autor siiski suurepäraselt pinget, mis suureneb muidugi sellevõrra, mida lähemale 100. päev jõuab.

Kiidaksin Sandersoni selle raamatu puhul muuhulgas selle eest, et lugu mahub kenasti raamidesse - tihtipeale on lühemate teoste puhul ju selline tunne, nagu kiirustaks autor hirmsasti, nii et detailidest jääb puudu, aga siin tundub tempo täpselt paras ja lugu saab kenasti räägitud. Soovitan "The Emperor's Soul"i loomulikult kõigile Sandersoni fännidele, aga see võib olla ka hea esimene katsetus autoriga seni mittetuttavale lugejale, kui mõne tema "tellise" kättevõtmine tundub esialgu liiga hirmutav.

George R. R. Martin "Vareste pidusöök" I

Jätkan traditsiooni tähistada "Jää ja tule laulu" sarjast uue raamatu lõpetamist siia paari toreda tsitaadi ülesmärkimisega. "Vareste pidusöögiga" oli nii, et enne lugemist kuidagi eriti ei isutanud teda ette võtta, aga kui juba võtsin, siis lugeda oli ikka väga tore. Kuigi Tyrioni ja Daeneryst ja Jon Snow'd ei olnudki. Nimelt on autor jaganud oma loo "Vareste pidusöögi" ja sellele järgneva raamatu "Tants lohedega" vahel laiali - sündmused toimuvad samal ajal, kuid erinevais paigus ja erinevate tegelaste silme läbi. Manöövri eesmärgiks oli vohavat raamatutellist mingilgi moel kontrolli all hoida. Mulle silma hakanud lõigukesed pärinevad raudsaarlaste liinist. Iseenesest see liin mind suuremat ei huvita, aga leidsin sellised toredad stseenid.
1) Kuningannaks pürgiv raudsaarlaste kuninga tütar Asha vestleb oma onu Rodrik Lugejaga eesseisvaist kuningakärajaist:
"Onu, kuidas sa võid üldse mõelda, et sa sinna ei lähe? See on ju elav ajalugu..."
"Mulle meeldib surnud ajalugu rohkem. Surnud ajalugu kirjutatakse tindiga, elavat ajalugu verega."
"Kas sa tahad oma voodis surra nagu vana argpüks?"
"Kuidas siis veel? Aga mitte enne, kui ma olen veel mõndagi lugenud."
Vot selline mõistlik Raudsaarte mees.
2) Ülejäänud raudsaarlasi iseloomustab hästi aga järgmine peostseen:
Telk muutus palavaks ja suitsuseks. Gorold Goodbrotheri kaks poega läksid kaklema ja ajasid ühe laua ümber; Will Humble kaotas kihlveo ja pidi oma saapa ära sööma; Väike Lenwood Tawney vingutas viiulit ja Rommy Weaver laulis "Verist karikat" ja "Terasvihma" ja teisi vanu röövlaule. Qarl Neitsi ja Eldred Codd tantsisid sõrmetantsu. Rõkatas naer, kui Eldredi üks sõrm maandus Ralf Lombaka veinipeekris.
Lustiline äraolemine.
Praeguseks kõik, kuna eesti keeles Mario Kivistiku heas tõlkes on ilmunud vaid pool "Vareste pidusöögist". Jätkame stseenidega meie rõõmsate väikeste sõprade elust juba pärast raamatu teise poole ilmumist!

Among Thieves; Douglas Hulick

Sissejuhatuseks lühike iseloomustus - järjekordne keskaegne action, suht kobe aga mitte erakordne. Kellel sihukestest raamatutest juba kõrini, ei pea rohkem edasi lugema.

Kes aga veidi rohkem huvituvad neile veidi sügavam sissevaade.
Drothe on Nina (Nose) - ehk siis omamoodi infokoguja Ildrecca nimelise suurlinna allmaailmas. Too allmaailm on jagatud erinevate "bosside" (Upright Men) poolt, kes siis valitsevad/korraldavad erinevate pisipättide tegevust oma territooriumil. Suurem osa raamatust kirjeldabki Ildrecca elu pisikurjategija pilgu läbi. Enamus tegelasi on samuti allilma liikmed (Kin), kuigi saame ka üksikuid kinnitusi, et lisaks neile elavad seal linnas ka tavakodanikud (Lighters) ja aadlikud. Lisaks allilma tavalistele tegelastele on kuskil ka nn Hallid Printsid (Grey Princes), kes on omamoodi allilma kardinatagused valitsejad ja niiditõmbajad, ning kes tegutsevad palju laiahaardelisemalt kui tavasulidele üldse pähe mahub. Kõige tipuks on muidugi imperaator ja impeerium - mis üldjuhul tolereerib allilma omaette eksisteerimist aga alati on olemas oht, et kui allilm liiga võimsaks muutub, siis tuleb sõjavägi ja lööb korra uuesti majja (st lööb suurema osa sulisid maha - nii on vähemalt korra ajaloos juba juhtunud).

Raamatu tegevus leiab aset Drothe jaoks põneval ajal - senine suhteliselt stabiilne jõudude vahekord on järsku kõikuma löönud, tõenäoliselt puhkeb iga hetk suuremat sorti allilma sõda (Kin War) ja seda ilma Drothe jaoks nähtava või arusaadava põhjuseta. Aga et Nina peaks igasugu info esimesena saama, paneb Drothe  tema bossi ees vägagi keerulisse seisu. Püüdes asjade seisust aru saada, komistab Drothe erinevatesse sekeldustesse, mis kõik ühel või teisel viisil näivad pikendavat nimekirja kodanikest kes teda tappa tahavad - ilma et Drothe ikka päriselt aru saaks mis siis linnas ikkagi toimub. Kui raamatu alguses on Drothe enesekindel oma ala spetsialist, oma tagalaga, oma sõpradega ja omas tuttavas maailmas, siis enne kui tolm raamatu lõpus maha langeb, õpib Drothe paljutki uut.

Drothe tegelaskuju ei olnud mulle algul päris sümpaatne - seda ilmselt esimestel lehekülgedel aset leidnud episoodi tõttu. Edaspidi aga koorus välja päris hästi kirjutatud tegelane, kellele võis juba mõnusasti kaasa elada. Ta oli omas töös pädev, aga ei omanud mingeid erilisi võimeid. Tihti tal lihtsalt vedas - nii ellujäämisel kui uute juhtlõngade leidmisel - ja ta ise sai sellest suurepäraselt aru, mistõttu ta jätkuv elus püsimine ei tekitanud temas petlikku enesekindlust. Lisaks oli tal olemas pisisuli kohta üllatav lojaalsus ja moraalne külg mis andis kogu ta tegevusele teise mõtte - lisaks lihtsalt elus püsimise soovile.

Raamatu üks tugevusi on võibolla kõrvaltegelased - vähe on ühekülgselt häid või halbu tegelasi. Isegi kui tegelastele on mahuliselt suht vähe ruumi antud, suudab autor neid enamasti mitmest tahust avada. Tegevuskäik ise on tihe, mõne jaoks ehk isegi liiga tihe. Maailmakirjeldusele siin raamatus liiga palju rõhku ei panda. Me saame teada, et peale Ildrecca on selles maailmas ka muid paiku - aga mis paigad need on, sellest ei saa me suurt midagi teada. Ka Ildrecca enda üldmulje jääb kui kuritegelikust kloaagist, samas tavakodanike ja aadli kohta pillatud vihjetest võime järeldada, et tegelikult see ehk nii ikkagi ei ole.

Tegu on autori esikraamatu ja sarja avaosaga. Debüüdi kohta on raamat kindlasti väga tugev. On tunda et autor on raamatuga vaeva näinud ja seda pikalt lihvinud. Omamoodi autori poolse enesekindluse väljenduseks on kurjategijate poolt kasutatav kohati veidi teistsugune sõnavara, mida autor ei ole vaevunud kuskil eraldi lahti seletama. Samas peale esimest üllatust see ei osutunudki probleemiks, olukorrad olid reeglina nii hästi seatud, et sõna mõte oli enamasti esimesest kasutusest aimatav. 

Antud raamat on kindlasti loetav ka eraldi loona, seega ei tasu peljata nagu jääks lugu siin raamatus kuidagi väga pooleli. Maagiaga siin liiga palju ei tegeleta, kuigi põhiintriig on tugevalt maagia kasutamisega seotud. Aga romantikat siin raamatus ei ole. Mitte natukestki.

Action 5

Maagia 2

Romantika 0

Thriller 3

Brandon Sanderson "Warbreaker"

Minu esimene katsetus Brandon Sandersonilt - üheosaline eepiline fantaasialugu "Warbreaker". Peategelasi on raamatus kolm. Kõigepealt kaks õdedest printsessi, Vivenna ja Siri. Vivennat on sünnist saati kasvatatud naaberriigi jumalkuninga mõrsjaks. Eesootavalt abielult loodetakse riikidevaheliste pingete leevendumist, paraku tundub, et sõda on nii ehk naa vältimatu ning printsessi naabritele saatmine üksnes lükkaks edasi vältimatut, andes seejuures vastastele ideaalse pantvangi. Seetõttu hakkab kuningal viimasel hetkel oma vanimast, lemmiktütrest kahju ja ta otsustab saata hoopis oma noorima lapse - tuisupäise ja oma tähtsusetut neljanda lapse staatust õppimisest kõrvalehiilimisega nautinud Siri.
Vaid 17-aastane Siri saadetakse niisiis ilma mingisuguse ettevalmistuseta jumalkuningas Susebronile. Kuidas saab ta hakkama võõra õukonna intriigidega riigis, mis valmistub iga hetk tema kodumaale kallale kargama? Kuidas saada hakkama jumalkuninga naise staatusega, kui oma püha abikaasat ei tohi kõnetadagi? Seejuures ootab riik talt võimalikult kiiresti pärija ilmalekandmist.
Ka Vivenna pole ootamatu olukorraga rahul - temalt on võetud ta elu mõte ja järsku on ta muutunud täiesti tähtsusetuks. Seetõttu otsustab ta esimest korda elus isa sõna mitte kuulata ning järgneb Sirile naaberriigi pealinna - ehk õnnestub tal väikeõde kuidagi aidata või päästa? Edasi seikleb Vivenna juba suurlinna allilmakihtides.
Kolmanda peategelase tutvustamine eeldab väikest selgitustööd. Niisiis, jumalkuninga Susebroni valitsetav riik Hallandren. Susebron pole mitte ainus jumal Hallandreni valitsuses - kogu õukond koosneb jumalaist, kes on tegelikult surnuist tagasipöördunud ja seeläbi prohvetlikud ning maagilised võimed omandanud inimesed. Üks neist on Lightsong, kelle probleemiks on see, et ta ise ei usu enda jumalikkusesse ega kasulikkusesse üleüldse. Paraku ei kanna tema meeleheitlikud püüded oma kasutust ja mõttetust demonstreerida enamasti vilja. Lightsong oli väga vaimukas tegelane, nii et toongi siinkohal mõned tema mõttekäikudega seotud stiilinäited:

"Why did it seem that the more he demonstrated himself to be an idiot, the more convinced people became that he had some kind of hidden dephts? Did no one understand that a man could be both likeable and useless? Not every quick-tongued fool was a hero in disguise."

""You're a very difficult person to manipulate, you know."
"Nonsense," Lightsong said. "You just have to promise me that I won't have to do a thing, and then I'll do anything you want."
"Anything?"
"Anything that doens't involve doing anything."
"That's nothing, then."
"Is it?"
"Yes.""

"Llarimal had told Lightsong to do his best. That sounded like an awful lot of work. Unfortunately, doing nothing was beginning to seem like even more work."

Vaimukaid dialooge leiab ka printsesside liinist, näiteks see värskendavalt uudne lõik, kuidas printsesse kohelda. Tegemist siis printsess Vivenna ja ühe mõõgamehe diaoloogiga:
""You coming?"
"Where?"
"We're going to go  capture a few of those thieves. Ask them exactly what Denth wanted with that carriage."
Vivenna felt a stab of fear. "Why invite me? Won't I just make it harder for you?"
"Depends," he said. "If we get into a fight, and you get in the way, then it will be more difficult. If we get into a fight and half of them attack you instead of me, it will make things easier."
"Assuming you don't defend me"
"That's a good assumption.""
Samuti meeldis mulle väga Vasheri ja Vivenna dialoog, kui Vivenna palus Vasheril endale maagilist meetodit "äratamist" õpetada. Aga see on liiga pikk siia ümberkirjutamiseks :)

Kindlasti tuleb veel esile tõsta Sandersoni täiesti originaalset ja põnevat maagiasüsteemi ülesehitust. Olen aru saanud, et see on üks Sandersoni leivanumbreid.
Loo miinustest tooks ehk välja selle, et minu jaoks jäi raamatu keskosa veidi venima (lõpp oli see-eest tempokas ja väga põnev) ning kohati tundus, et mõned otsad ei jooksnud lõpuks kokku või jäid liiga lahtisteks (oleksin tahtnud näiteks teada, mis Susebronist ja Sirist lõpuks sai. Ja minu meelest oli Warbreakeri vanus ühes kohas 300 aastat, teises kohas aga oma 3000. Aga ei hakka praegu üle kontrollima ka).
Kokkuvõttes paneks hindeks tubli 4,5 või 4,6, see on siis ehk 5 miinusega.
Loo sisuporportsioonid:
Maagiat - palju
Romantikat - on, aga mitte ülevoolavalt
Tapmist ja tagaajamist - korralikult
Tegelaste arengut ja eneseleidmist - palju
Huumorit - täitsa arvestatavalt

Magician's Apprentice; Trudi Canavan

Ma usun, et enamus tõsisemaid fantaasiafänne on Trudi Canavani nime kuulnud, suur osa lugenud ka tema tuntuimat triloogiat "The Black Magician trilogy" (tõlgitud vist ka eesti keelde) ja elanud kaasa Sonea seiklustele. Siin blogis sellest triloogiast arvustust ei ole, aga kõrvalepõikena julgen soovitada - väga õnnestunud sooritus. Tuntud on ka tema teine triloogia "The Age of Five", mis leiab aset vist mingis teises maailmas, ning tema kolmas - "The Traitor Spy trilogy", millega autor naaseb kuuldavasti esimesest raamatusarjast tuttavate tegelaste ja maailma juurde (ise ma pole seda veel lugenud, aga siin blogis on sellest juba juttu olnud). Magician's Apprentice on eellugu The Black Magician ja Traitor Spy sarjadele, asetatuna samasse maailma mõnisada aastat ajaloos ettepoole.

SPOILER

Peategelaseks on Tessia, kohaliku üliku palgal oleva ravitseja tütar ning abiline. Kõigi jaoks ootamatult lööb temas välja maagia (ta on nn. "natural", nagu Sonea'l hilisemas sarjas) ja kohalik ülik ning võlur võtab ta enda juurde õpilaseks. Suure osa raamatust sisustab suur sõda Kyralia ja Sachakani võlurite vahel, selle puhkemise lugu, käik ja lõpplahendus. Väiksemamahuline paralleelne  sündmustik leiab aset ka Sachakani pealinnas, mis heidab põgusa pilgu ka pealtnäha üheülbaliselt õela vastaspoole inimlikumale osale ning aitab näidata sõda sellisena nagu ta on - tihti on mõlemal poolel häid inimesi, kes tapavad ja surevad saatuse mängukannidena ja paljuski sõltumata oma tahtest või süüst.

Pealiinis saame kaasa elada Tessia arenemisele noore naisena, võlurina ja ravitsejana, näeme ka teiste peategelaste kasvamist ja arengut ning oleme tunnistajaks mitmete nähtuste sünnile, mis hilisemasse aegadesse asetatud raamatutes juba enesestmõistetavad on. Näiteks ei olnud Tessia raamatu alguses veel olemas Võlurite Gild'i, võlujõuga ravitsemist ega ehitamist ei tuntud ja vere kaudu teise inimese jõu ammutamist nimetati Kõrgemaks maagiaks, mitte Mustaks maagiaks (ning loomulikult praktiseerisid seda kõik võlurid). Selle viimase detailiga seoses leidsin raamatust ka ühe näpuka - ühes kohas raamatu keskel oli autor ilma igasuguse arusaadava põhjuseta kasutanud väljendit "black magic" tavapärase "high magic" asemel - eks tegijal juhtub :)

Nagu mul viimasel ajal kombeks, siis laksan ikka kriitikaga ka - olles The Black Magician triloogiat varem lugenud, muutis see mõnegi asja veidi liiga etteaimatavaks. Võibolla on parem alustadagi (hiljem kirjutatud) eelloost ja siis võtta ette triloogia....? Tore oleks ju olnud kaasa elada Tessia püüdlustele maagiat ravimisel rakendada, kui ei oleks ette teadnud, et see tulevikus olemas on.  Teiseks - Tessia oli kui Sonea koopia, samamoodi tagasihoidlik taust, ootamatult avaldunud võluvõimed, kirg ravitsemise järele jne. Kui miski neid eristas, siis Soneas oli rohkem mässumeelsust, Tessia oli tema kõrval kuidagi lahjem. Kolmandaks - Sachakani armee alistamisega saavutas raamat nagu hetkeks oma kõrgpunkti, mille järel aga tuli veel arvestatav osa lugemist ja minul isiklikult oli veidi probleeme seal huvi säilitamisega - mitte just eriti kiire tempo ei tulnud kah siin kasuks. Neljandaks - eri aegades toimuva tegevuskäiguga raamatuid võrreldes aastasadade möödumist järgnenud osades oluliselt ei märka. Tehnoloogia ja oskuste tase ning inimeste käitumine väga palju nendes raamatutes ei erine. Ainus olulisem erinevus oli võlujõu võitluses kasutamine - kui meenutame Sonea duelli ja sellele eelnenud treeningut, siis mäletame, et nõrgem võlur võis edukalt alistada tugevama oskusliku taktikaga, selles raamatus aga oli kogu võlujõuga võitlemine väga palju primitiivsem - kusjuures muus osas võlurid ei jätnud just oluliselt vähemarenenud muljet.

Positiivse poole pealt - Canavan on ikka pagana hea karakterite ja lugude kirjutaja, kuigi tulemus pole ehk alati kõige tempokam. Tegelased olid vägagi usutavad ja sümpaatsed. Mulle meeldis kuidas algul Kyralia võlurid olid nagu ülikud ikka, lõhestatud klikkideks ja sisustasid meelsasti oma aega intriigitsedes, tõeliselt suurte probleemide tekkides aga võitlesid nagu üks mees ning omavahelised konfliktid ja usaldamatus olid unustatud. Samamoodi arenesid ka peategelaste omavahelised suhted, kuigi ei saa öelda et tekkinud romantiline liin nüüd väga üllatav oleks olnud. Veel kümme aastat hilisemasse aega paigutatud epiloogis oli peategelaste edasine saatus kenasti ära mainitud, nii et mingeid erilisi lõngu ripakile ei jäänud.

Kokkuvõttes - kui Canavani stiil sobib, siis kindlasti soovitan. Kui The Black Magician triloogia veel lugemata, siis tasub see raamat ehk esimesena pihku haarata :)

Action 4

Romantika 3

Maagia 3

Thriller 4

Huumor 1

A Spell for Chameleon; Piers Anthony

Selle raamatu arvustamist olen ma juba mõnda aega edasi lükanud - kuidagi keeruline on väljendada seda mis mulje see raamat mulle jättis. Aga enne kui need muljed juba liiga tuhmuma hakkavad, peab seda vist tegema. Noh proovime siis.

Mulle see raamat eriti ei meeldinud. Aga see oli hea raamat. Vist. Kindlasti arvavad miljonid lugejad mujal maailmas, et see on hea raamat - vähemalt kui teisi arvustusi, filmilepingut ja sarja meeletuid läbimüüke uskuda.

A Spell for Chameleon on avaosa üüratult pikast ja aina paisuvast sarjast, mille siduvaks elemendiks on salapärane maa Xanth. See on miski imelik paik maailmas, kus mingil põhjusel toimib maagia. See paik pole väga suur, reaalmaailma mõõdustikus ilmselt mõnikümmend kilomeetrit igas suunas. Kujult on ta poolsaar, mis on ühest otsast siis maismaaühenduses muu maailmaga - ja muus maailmas maagiat ei ole ja Xanthist välja läinud/viidud/sattunud maagia seal ka ei toimi.

Xanthis on maagia igal pool. Isegi pealtnäha eluta asjades nagu kivid, ojad, võis siis sellises kollektiivses "olendis" nagu mets, kusjuures iga puu või põõsas metsas on veel omamoodi maagiline. Iga olend või asi omab ühte kindlat maagilist oskust või omadust. Näiteks on inimesi kelle maagiaks on oskus tekitada seinale värviline laik. Mõni teine inimene valdab teleportatsiooni. On puid mis on lihasööjad ja kes suudavad ümbritsevasse metsa tekitada kutsuvad teerajad mis viivad pahaaimamatu uitaja otse tema "okstesse". On nähtamatuid põõsaid. On puid mille otsas kasvavad leivapätsid või head soojad tekid. Suur osa looduses olevast maagiast tundub olevat kaitseotstarbeline - mis tihti tähendab ka aktiivset kaitset, ehk siis ohtu juhuslikule rändajale. Ja kogu raamat ongi sisult üks pikk rännak, ehk siis neid uusi maagiavorme lisandub igal leheküljel...

Õigupoolest kogu see meeletu maagiliste omaduste mitmekesisus oligi esimene ja ehk olulisim asi mis mind häiris. See oli lihtsalt sedavõrd kirev, et kuidagi ei tekkinud mul samastumist selle maailmaga. Pigem see isegi juhtis tähelepanu kõrvale peategelaselt ja sellelt mida too parajasti tegemas oli. Muidugi - oleme lugenud ju kõik täiesti ebamaistest maailmadest, maailmadest kauges kosmoses, kus pole midagi maist ja meile harjumuspärast - kuid mingil moel on need vist vähem kirjud ja tähelepanu hajutavad. Xanth'i maailm on nagu kirev lapitekk, kus iga lapp on veel oma eripärase mustri ja värvigammaga - selle korraga endasse haaramine on suht koormav. Tuleb muidugi au anda autori fantaasiale. Ja ilmselt on selle maailmaga võimalik harjuda, tuttavaks saada, kuna tundub et maailmas on palju inimesi kes on selle mammutsarja andunud fännid. Mina aga pean nüüd veidi enne seedima seda enne kui järgmise osa kätte võtan.
Natuke raamatu sisust ka veel, sellest osast mille suhtes mul erilist kobisemist ei ole. Raamatu tegelaseks on noormees Bing. Tema õnnetuseks ei ole temal avaldunud veel ühtegi maagilist oskust, mistõttu ta peale täisealiseks saamist Xanthis kehtivate reeglite järgi visatakse maalt välja. Ehk siis ta peab siirduma elama mittemaagilisse maailma. Temale see muidugi väga ei meeldi ja see ongi ajendiks raamatut läbivale rännakule, algselt eesmärgiga oma maagia leida, siis lihtsalt ellu jäämise nimel, lõpus ka Xanthi päästmise nimel kurja küüsist. See osa raamatust ei ole autoril üldse pahasti välja kukkunud. Tegelased on küll suht lihtsakoelised, aga sugugi mitte halvasti kirjutatud. Bing on kohati suht lihtsameelne kuju, kellel tundub olevat uskumatul hulgal õnne igasugu jamadest pääsemises. Lõpus saab see õnn ka seletuse ja tuleb tunnistada, et üsna üllatava minu jaoks - mis aga seab kogu varem toimunu mõnusalt uude valgusse.

Mis veel...? Huumorit oli parasjagu, romantikat oli ka, eriti teises pooles ja see sisaldas teatud asjaolusid, mis oleks selle liini edasise arengu jälgimise päris huvitavaks muutnud, paraku sai raamat enne läbi.  

Raamat on sihukese kerge lennujaamaka sisukuse ja mahuga. Samas tagantjärele mõeldes mahtus sellesse päris palju seiklust - mis ütleb nii mõndagi teksti kontsentreerituse ja aktsiooni tempo kohta.

Rohkem soovitav varateismelistele, sellistele kelle senisteks lemmikraamatuteks on näiteks Alice Imedemaal või Narnia lood. Maalähedase urban fantasy fännid ilmselt saavad fantaasiamürgituse pikaks ajaks. Te olete hoiatatud :)

Action 5

Maagia 500

Romantika 3

Huumor 4

The Final Empire (Mistborn #1)

Tundub, et blogisse satub kogemata kombel järjest kaks arvustust Brandon Sandersoni raamatute kohta. :)

Lõpetasin just Sandersoni Mistborn-sarja esimese osa, romaani "The Final Empire" lugemise ja ütlen kohe alustuseks ära, et tegemist on ühe parema fantaasiaraamatuga, mida mõne aja jooksul lugenud olen (subjektiivne arvamus, loomulikult).

Tuhat aastat tagasi on loo tegevuspaigaks olevat maailma ähvardanud mingi salapärane hädaoht, millest maailma väidetavalt päästnud kangelasest sai türanlik valitseja, keda peetakse jumalaks ja kes on siiamaani troonil (Lord Ruler). Maailm ise on üks üsna trööstitu paik - taevast langeb pidevalt tuhka, millega kõik on kaetud, ja öösiti sulgub suurem osa inimestest kinniste akende-uste taha, sest väljas keerleb tihe ja hirmuäratav udu, kus liigub ringi ohtlikke olendeid. Lihtrahvas (skaa'd) on äärmiselt allasurutud, sisuliselt orjad, kes peavad aadlike heaks tööd rügama (üldiselt peksu saatel ja surma ähvardusel) - ja kuna selline olukord on kestnud pikka aega, on nad enamasti ka allaheitlikud ja rusutud. Aadlikel seevastu on elu üsnagi hea - ja lisaks kõigele on aadliverega päritavad (tõsi küll, ei avaldu kõigil) erilised võluvõimed, allomantia (allomancy). Allomantia seisneb metallide allaneelamises ja siis "põletamises", mille abil allomant saab (seni, kuni metalli jätkub) kasutada sellele metalli liigile vastavat võluvõimet. Maagiasüsteem on autori poolt väga põhjalikult läbi töötatud, on ainult kindlad metallid, mida kasutada saab, neist igale vastab konkreetne võime (näiteks teiste inimeste emotsioonide mõjutamine, füüsiline tugevus ja vastupidavus jne) ja kõik on üsna realistlik - allomantiat tuleb hoolega treenida, et osavaks saada, ja maagia toimib ainult seni, kuni parajasti allaneelatud metallikogus otsa saab. Enamik allomantidest saavad kasutada ainult ühte metalli (neil on ainult üks võime), aga on mõned erilised - neid kutsutakse mistborn -, kes suudavad "põletada" kõiki erinevaid metalle.

Loo keskmes on skaa'dest vargajõuk - vähemalt selline on nende taust. Eriliseks muudab nad aga see, et neis on kõigis natuke aadliverd ja nad on kõik allomandid. Peategelased on Kelsier (mistborn, parandamatu optimist ja maailmaparandaja, kelle eesmärk on kätte maksta Lord Rulerile, kes on süüdi tema naise surmas) ja Vin (samuti mistborn, noor tüdruk, kes on tänaval kasvanud ja palju halba läbi elanud, mistõttu tal on raskusi inimeste usaldamisega, aga samas nutikas ja ellujääja). Kelsieri juhtimisel plaanib tema jõuk hakkama saada senistest raskeima "tööotsaga" - viia läbi skaa'de revolutsioon ja kõrvaldada troonilt Lord Ruler. Ja nii need seiklused lahti lähevad.

Raamat on äärmiselt põnev - mitte liialt tempokas, pühendudes näiteks pikalt Vin'i allomantiaõpingutele (ta saab oma võimetest teada alles Kelsieri käest, kellega raamatu alguses esmakordselt kohtub), aga samas igav ei hakka ka kordagi. Pinge püsib pidevalt, hoolimata võitlusstseenide vähesusest (aga see-eest need, mis on, on minu arvates väga hästi kirja pandud). Kirjeldustega autor üle ei pinguta, aga samas kerkib pilt maailmast ilusti silme ette. Tsipake on ka romantikat, natuke filosoofiat... Mida ühelt fantaasiaraamatult veel tahta? :) Kui midagi ette heita, siis jäi päris-päris lõpplahendus minu jaoks natuke väheusutavaks. Samas arvestades, et tegemist on triloogiaga, kavatsetakse seda võib-olla edaspidi rohkem põhjendada.

Kokkuvõttes - raamatus on mitmeid originaalseid ideid ja vähe klišeesid, sümpaatsed ja üsna usutavad tegelased, põnevust ja maagiat. Soovitan kõigile klassikalise fantaasia austajatele!

Sisuproportsioonid:
Maagiat: 5
Pinget: 4
Actionit: 3
Filosoofiat: 2
Romantikat: 1 (st mitte 0)

PS. Brandon Sandersoni kodulehelt leiab ka hulganisti lisamaterjali tema raamatute kohta - näiteks selle raamatu iga peatüki juurde autori annotatsioonid (taustainfo, miks nii jne). Aadress: http://brandonsanderson.com/annotation/book/Mistborn

Elantris

Tänu Jordani "Ajaratta" sarja lõpuosadele jäi mulle meelde nimi Brandon Sanderson (ta valiti pärast Jordani surma sarja lõpuni kirjutama) ja nüüd lõpetasin ka esimese puhtalt tema kirjutatud raamatu. Tegemist on Sandersoni debüütromaaniga "Elantris" ja võin juba etteruttavalt öelda, et jäin lugemiselamusega igati rahule.

Vahelduseks ei ole see raamat sarja esimene osa, vaid eraldi lõpetatud lugu (tõsi küll, tuvastasin netist, et autor kavatseb võib-olla kirjutada järje, aga vähemalt algselt see vist nii plaanitud ei olnud). Sündmused leiavad aset väljamõeldud maailmas - klassikaline, kuningapoegade ja maagiaga. Lugu keerleb ümber Elantrise linna, mis varasemalt oli Areloni riigi pealinn, kus elasid jumalasarnased inimesed, kes olid lisaks muudele erilistele omadustele osavad võlurid (võlukunst toimib selles maailmas ruunide joonistamise abil, raamatule on muide lisatud põhjalik ruunisõnastik). Kümme aastat tagasi aga toimus maavärin ja Elantrist tabas needus - linn hakkas lagunema ning linnaelanikud muutusid sisuliselt elavateks surnuteks, kaotades muuhulgas võluvõime. Toimus ülestõus, Elantrise ümbruses elavad tavainimesed tapsid suurema osa varem jumaldatud elantrislastest, sulgesid linna ja riigipöörde tulemusena tõusis võimule kaupmees Iadon, kes jagas varasemalt võrdsuses elanud inimesed aadliks ja lihtrahvaks, kusjuures seisus ühiskonnas sõltub rikkusest. Ahjaa, elantrislaseks võis juba enne ootamatult saada suvaline linna ümbruse elanik ja sama jätkus ka nüüd, aga kui enne oli tegemist pigem õnnistusega, siis nüüd kohutava needusega.

Loo peategelased on Raoden (Iadoni poeg, kroonprints), Sarene (naaberkuningriigist pärit printsess, kes suundub Areloni, et abielluda poliitilistel põhjustel Raodeniga) ja Hrathen (teisest naaberriigist tulnud munk-preester, kellele on antud ülesandeks pöörata Areloni rahvas oma usku). Raodeni tabab aga vahetult enne Sarene saabumist Elantrise needus, mistõttu ta suletakse linna müüride vahele ja rahvale (sh Sarenele) jäetakse mulje, et prints on ootamatult surnud. Kihluslepingu järgi loetakse nad aga ka osapoole surma korral abiellunuks, mistõttu Sarene peab lesena Areloni jääma ja sukeldub sealsetesse poliitilistesse intriigidesse.

Raamatu aluseks olevad ideed on minu arvates originaalsed ja ka teostus igati hea. Hoolimata sellest, et loo lõpp oli võrdlemisi etteaimatav, suutis autor teel selles suunas teha mitu ootamatut pööret, hoida põnevust ja panna lugeja tegelastele kaasa elama - isegi Hrathenile, kes esialgu tundus üdini halb. Soovitan lugeda!

Sisuproportsioonid:
Maagiat: 4
Romantikat: 2
Intriigi: 4
Actionit: 2
Filosoofiat: 2

Patricia Briggs; "Masques" & "Wolfsbane"

 

 

Patricia Briggs on selle blogi lugejatele tuntud Mercy Thompsoni ja Alfa&Omega sarjade autorina. Tema esimene publitseeritud teos aga kandis nime Masques, millele aastaid hiljem järgnes Wolfsbane. Mõne aja eest ta võttis kätte ja kohendas oma esikteost veidi, ilmselgelt ta oskused ja enesekriitika tase juba kogenud kirjanikuna ei lubanud kordustrükis avaldada teost kõigi esikteostele tüüpiliste apsudega, seega lihvis ta suuremad konarused sealt välja. Tulemuseks on Patricia Briggsile mõneti tüüpiline raamat - huvitavate karakteritega ja mõnegi originaalse süzeevälgatusega. Samas pole ta siin veel päriselt leinud seda "oma" maailma milles hiljem Mercy Thompson elutsema hakkab. Masques ja Wolfsbane tegevus leiab aset veidi tavapärasemas keskkonnas - keskaegne maailm, kujumuutjad (shapeshifters), võimsad võlurid, kuningad (mõni tapetud, mõni troonilt tõugatud), seiklev kangelanna salajaste võimetega, salapärane liitlane, surmavaenlased kelle vastu esmapilgul võimatu saada jne.

Aralorn on segavereline neiu, kohaliku üliku sohilaps. Ta ema oli kujumuutja. Üldiselt inimesed ja kujumuutjad üritavad omavahelisi kontakte piirata, inimesed ei usalda päriselt kujumuutjaid nende unikaalse maagia tõttu ja kujumuutjad ei näe ka erilist vajadust inimeste usalduse võitmiseks. Oma päritolu tõttu valdab Aralorn veidi kujumuutjate maagiat, oskab muuta oma näojooni ja võtta paari looma kuju. Kui Aralorn oli piisavalt suureks kasvanud, et temalt hakati ootama selliseid veidrusi nagu tikkimine, õhtukleidi kandmine ja reveransside tegemine, otsustas tema et aeg on kodunt lahkuda ja naaberkuningriigis palgasõduriks hakata. Oma isepäisuse ja intelligentsusega saavutas ta aga peagi selle, et ta uueks elukutseks sai spioon - ehk keegi, kes rändab mööda võõraid maid ja kogub infot mis avalikult ehk kättesaadav ei ole, soovitavalt üritades samal ajal mitte vahele jääda. Oma seiklustel leiab ta vanast hundilõksust kummalise kollaste silmadega haavatud hundi. Aralorn päästab ta lõksust ja hundist saab tema kaaslane - Hunt. Läheb paar aastat, enne kui selgub et Hunt polegi lihtsalt hunt, vaid midagi enamat - inimesest võlur, kes omab samas mõningaid võimeid mida ükski teine inimesest võlur pole teadaolevalt kunagi omanud - näiteks ennast vajadusel aastateks hundiks muuta, ilma et ta samas hundi teadvusse kaotsi läheks.

 

Maailmas, kus nende seiklused aset leiavad, on terve hulk väikesi kuningriike aga (inimeste) maagia kontrolli ohjad on koondatud ühe valitseja - ülemvõluri (ae'magi) kätte. Tema valdab nn pealoitse (master spell), millega ta saab kontrollida kõigi teiste inimsoost võlurite võluvõimete ulatust ja tõenäoliselt veel ühtteist. Üks ta olulisemaid ülesandeid on hoolitseda, et keegi ei tegeleks nn musta maagiaga - maagia vorm, kus võlujõudu ammutatakse ümbritseva keskkonna asemel verest, kannatustest ja surmast. Hetkel valitsev ülemvõlur on kõigi poolt austatud ja armastatud, isegi nende poolt, kes teda kunagi kohanud ei ole ega temast eriti midagi peale nime ei tea. Kogu maailmas on väike arv inimesi kes seda armastust ei jaga - juhuslikult kuuluvad nende hulka ka Aralorn ja Hunt. Oma kahtlusi ülemvõluri osas (näiteks et kuhu on kadunud suurem osa inimesi ülemvõluri lossi ümbritsevatest küladest) ei ole aga kellelgi tervislik valjusti välja öelda - ülemvõluri austajad muutuvad millegipärast hetkega ebaloomulikult agressiivseks kui nad midagi sellist kuulevad.

Masques tegevus keskendubki Aralorni, Hundi ja nende liitlaste võitlusele ellujäämise nimel ja lõpuosas antakse ka vastulöök ning konflikt saab oma (mitte just ootamatu) lõpplahenduse. Lisaks kohatisele ettearvatavusele võib ehk ette heita veidi kiirustatud lõppu. Kuidagi pisut liiga ruttu tuli see minu jaoks. Ka konflikti järgset olustikku oleks tahtnud ehk veidi pikemalt nautida kui autor seda võimaldanud oli.

Wolfsbane tegevust toimub paar kuud hiljem. Aralorn on saanud sõnumi, et ta isa on surnud ja ta sõidab koju matustele. Siis selgub aga, et kõik pole ehk päris niisama lihtne - isa ei olegi (veel)surnud, kõigest võimsa loitsu mõju all. Ja paistab, et kellelgi oli Aralorni isa näilise surmaga seatud lõks - aga kellele, miks ja kelle poolt - selle nuputamisele kulub suur osa raamatust. Võrreldes esimeses raamatus toimunud maailmapäästmisega, on selle raamatu intriig justkui kergekaalulisem, samas mitte vähem huvitav. Veidi tugevamalt on siin esindatud ka varasemas raamatus üsna algusjärgus olnud Aralorni ja Hundi romantiline suhe.

 

Väga mõnusalt on lahti kirjutatud kahe peategelase - Aralorni ja Hundi - karakterid. Dialoogid olid neil kohati ikka päris vaimukad. Teisi karaktereid on avatud vähem, kuigi ainest ju oleks - spioonimeister Ren'i tegevus esimeses raamatus jääb kuidagi õhku, teises raamatus ehk oleks tahtnud uudiseid kuulda esimeses raamatus olulist rolli mänginud kuningas Myr'i kohta, ka Aralorni pereliikmed teises raamatus tunduvad piisavalt huvitavad et tahaks neist rohkem teada jne. Ilmselgelt on raamatute formaat (pole just raskekaallased) ka teksti hulgale piirid seadnud. Kui tegu oleks pikema sarjaga, siis võiks loota mahlakatele järgmistele osadele, praegu aga pole kahjuks teada, et neile järge oleks tulemas. Lahtiseid niidiotsi jäi tegelikult päris palju, millele hilisemat sarja üle ehitada, nii et jääb üle loota...

Kokkuvõttes - head ja ladusad raamatud. Mitte päris veatud, noriv pilk leiab veidi rohkem norimismaterjali kui hilisema Briggsi loomingu juures, aga mõnus ajaviide sellegipoolest.

Action 5
Maagia 5
Romantika 2 ja 3 (teises osas rohkem)

Magician - Raymond E. Feist

Alustame siis jälle kriitikaga - selle raamatu esimestelt lehekülgedelt leiame suht mitu sügavalt sissetambitud rada: orvuke saab õpipoisiks võluri juurde, päästab kohaliku üliku tütre elu, leiab nii sõpru kui vaenlasi, tegu on väljamõeldud umbes keskaegsesse maailma paigutatud looga, toimib tuttav feodaalne ühiskonnakorraldus, piiratud määral eksisteerib maagia ja muud olendid – ehk ei midagi sellist mida paljudest raamatutest kordi ja kordi juba lugenud ei oldaks.

Siin kriitika lõppes.

Et nüüd virisemist klišeede kallal veelgi tasakaalustada, tuleb ära mainida, et lisaks sisaldab raamat mitmeid kontsepte, mis ei olnud minu jaoks nii kulunud. Näiteks „rift“ ehk maailmadevaheline värav, mis võimaldab tegevusel kanduda korraga kahte erinevasse maailma, teises maailmas valitsenud Tsuranide omapärane kultuur (tugevate mõjutustega Jaapani kultuuri eeskujudest), kõrvalepõigetena tutvustatud ajaloolised sündmused hoopis teistsuguste tegelaste ja jõudude osavõtul jne.

Arvestades, et see raamat on kirjutatud juba tubli 30 aastat tagasi, siis ei saa Raymond Feist’i niiväga kopeerimises süüdistada - kuna vähemalt suur osa raamatuid, mis minul nende eeltoodud klišeedega assotsieeruvad, on kirjutatud hiljem. Lugu iseenesest on väga lahe. Mina väidan, et Feist’i näol on tegu vähemalt Hobb’i klassist autoriga. Magician on mahult päris soliidne, sõltuvalt väljaande vormist ehk veidi erinev aga minu paperpack oli vähemalt oma 700lk paks. Nagu juba eeldada võib, siis mahub nii paksu raamatusse üksjagu tegevust. On üsna mitmeid „peategelasi“ ja mitu paralleelset tegevusliini. Tegevustik toimub mõneaastaste hüpetega kokku 9 aasta vältel, mille jooksul algsed varateismelised jõuavad suureks saada ja üksjagu elutarkust koguda. Tekivad (ja paaril juhul lõppevad) ka mõned romantilised liinid aga põhiaur läheb tegelaste seiklustele kahes suures maailmas ja kahe eri maailma kultuuride vahelisele konfliktile nii armeede vahendusel (st sõda) kui inimeste isiklikumas, omavahelises mastaabis.

Tegelased on peamiselt inimesed, haldjad (lihtsalt teist moodi inimesed, pikaealisemad ja naljakate kõrvadega) ja päkapikud (lihtsalt teistmoodi inimesed, pikaealised ja veidi lühemat kasvu). Midkemia maailmas on olemas veel goblinid (agressiivsed ja madalama arengutasemega aga kah suht inimsarnased) ja vähemalt üks lohe (ei ole inimese sarnane aga oskab rääkida ja võluda). Tsuranide maailmas on veel kohalikud omapärased loomaliigid, millest vähemalt üks on ka mõistuslik. Maailmad ise on päris suured ja suured osad sellest on antud loo tegelaste jaoks veel tundmatud, mis võimaldab tegevusel laieneda uutesse ja huvitavatesse kohtadesse järgmistes osades.

Ehk nagu vihjest võis aru saada, siis tegu on sarja, täpsemalt triloogia avaosaga. Erinevalt paljudest teistest avaosadest ei jää siin raamatus lugu pooleli vaid tõmmatakse ikka kenasti kokku. Tõsi, niidiotsi jääb lahtiseks küll (sh piisav osa peategelasi jääb ellu), aga need ei ole nii olulised mis jääks peale raamatu lõppu kripeldama, pigem on need võimalused järgmiste osade traageldamiseks avaosa külge. Eeldada võib, et järgmistes osades tulevad ikka omaette lood, lihtsalt samas maailmas ja samade tegelastega. 

Et tegu on autori esikteosega, siis noriv lugeja võib mõned puudused ju leida aga üldmuljet see minu jaoks ei sega. Võib arvata, et autori kogemuse lisandudes võivad järgmised osad veel paremadki olla. Siirad soovitused.

Action 5

Romantika 3

Maagia 3

Thriller 3

The Raven

James Barclay on kirjutanud kaks triloogiat "Chronicles of the Raven" ja "Legends of the Raven", kus peategelasteks on palgasõdurite kamp nimega - oh üllatust - The Raven. Esimesse triloogiasse kuuluvad raamatud "Dawnthief", "Noonshade" ja "Nightchild", teise "Elfsorrow", "Shadowheart" ja "Demonstorm". Neile täienduseks on järellugu "Ravensoul", mille sündmused leiavad aset mõned aastad hiljem. Lisaks on autor samas maailmas mõned sajandid varem asetleidnud sündmustest kirjutanud raamatu "Light Stealer". Lugude sisust ma vast detailides rääkima ei hakka, esimest triloogiat lugesin ka mõned aastad tagasi ja ei mäleta nii täpselt. Nüüd lõpetasin Raveni-teemalistest viimase raamatu, "Ravensoul", ja võin öelda, et tegemist on soovitamist väärt sarjaga ("Light Stealer" on veel lugemata).

Tegevus leiab aset väljamõeldud maailmas, peamiselt mandril nimega Balaia, mille jagab kaheks mäeahelik - läänes elutsevad sõjakad Wesmenite hõimud ja idas on samuti Balaia nimega maa, mille saatust suunavad (konkureerides ülemvõimu nimel) peamiselt neli maagiakolledžit - Xetesk, Julatsa, Dordover ja Lystern. Lisaks on Balaial liikvel ka maagiavastased jõud ning kolledžitest eraldiseisvalt (aga seejuures maagide teenuseid kasutades) valitsevad oma maa-alasid mõned parunid. Eraldi lõunapoolsel mandril Calaiusel elavad aga ka haldjad (elves), kellega puutub rohkem kokku hilisemates raamatutes - haldjad ei ole selles maailmas mitte tiibadega ilutsejad, vaid pigem munk-sõdalased. Maagia abil on võimalik ühendust saada ka teiste dimensioonidega - lugudes mängivad olulist rolli deemonite ja lohede dimensioonid.

Ravenite seas on nii mõõga- jm võitlejaid kui ka maage ning nad on suhteliselt legendaarne kamp, kes kuuldavasti kunagi ei kaota. Ajutisi tagasilööke neil siiski on ja mitmed Raveni liikmed vahetuvad raamatute jooksul (mõni saab lahingus surma, aga samas tuleb juurde ka uusi tegelasi). Kuigi kroonikate alguses on juttu sellest, et tegemist on lihtsalt väga hinnatud palgasõduritega, siis raamatute kestel tegelevad nad enamasti hoopis vabatahtlike maailmapäästmiste vm võitlusega õigluse nimel - aga ilmselt oleks raha eest suvalisel poolel sõdijatele kui kangelastele ka raskem kaasa elada. :)

Seikluste tulemused on suhteliselt etteaimatavad ja suurt sügavust neist raamatutest otsida ei tasu, aga põnevat actionit jagub. Ka autor ise on öelnud, et tema eesmärk on eelkõige lugeja meelt lahutada ja panna järgmist raamatut haarama - selle eesmärgi on ta edukalt täitnud. Iga järgmise raamatuga tuleb kangelastel siiski ette järjest rohkem tagasilööke ja must-valge sekka tekib ka halle alasid. Päriselt ei puudu ka romantiline liin, kuigi see on pigem tagaplaanil.

Kui keegi tahab rohkem infot (või vajab abimaterjali lugemise kõrvale), siis leidsin sellise lehekülje: http://www.ravengazetteer.com/map.htm, kust leiab kõvasti täiendavat infot maailma ja tegelaste kohta (väärt töö raamatute autorilt endalt!).

David Gemmell; Legend

„Why did You come here, Druss“

„I came to die. To find some spot on the battlements to make a stand, and then to die. Can you imagine what it’s like to be a legend? THE damned Legend? Can you boy?“

„No, but it must make you feel proud...“

“It makes you tired. It saps your strength when it should rise it. Because you can’t afford to be tired. You’re Druss the Legend and you’re invulnerable, invincible. You laugh at pain. You can march forever. With one blow you can topple the mountains. Do I look as if I can topple mountains?”

“Yes”

“Well, I damned well can’t. I’m an old man with a weak knee and an arthritic back. My eyes are not so good as they were either.”

Druss the Legend on vanaks jäänud. Omal ajal oli ta võimas sõdalane, ükski temaga vastamisi läinud vastane ei pääsenud eluga. Mitte ükski. Siis jäi ta vanemaks aga ta oli juba saanud Legendiks, kes oma kohalolekuga süstis meestesse lootust, kui olukord oli lootusetu ning vastastesse ebakindlust, kui nende võit oli ometi käeulatuses. Nüüd on ta lihtsalt vana mees, habemes rohkem halli kui musta ja põlves rohkem vett kui seal olema peaks. Aga tema legend on ajaga ainult kasvanud.

Nadir’id on rändrahvas. Aastasadu on nad elanud põhjala vaestes steppides ja pidanud oma hõimusõdasid. Siis kerkis esile Ulric, esimene juht kes suutis hõimud ühendada ja otsustas nad tõsta kõrgemale nende pärisosaks olnud virelemisest. Nüüd on tal poole miljoni meheline armee, ainus mis veel vaja teha on, on läbi tungida mäekurust mida kaitseb kuus müüri ja vaevalt kümme tuhat Drenai rahvusest sõdurit, neistki suurem osa lahingukogemuseta farmerid. Drenaid on kontinendi lõunaosa kunagised uhked valitsejad, kuid ajapikku mugavusse mandunud ja praegu kahtlevad nad isegi kas nad ikka on väärt Nadiride alla heitmisest pääsemist. Aga siis tuleb kohale Druss the Legend, kes ei taha kuuldagi alistumisest ning parema liidri puudumisel võtab kaitse korraldamise oma laiadele õlgadele. Kokku tuleb veel päris kirju seltskond eri taustaga tegelasi: kogenematu kindral, lindpriid vibukütid, sõda vihkav berserk, kloostritäis sõdurmunkasid jne.

Tegu on siis üsna selge poistekaga, ehk heroilise fantaasiaga. On küll ka romantiline liin ja see ehk on ka raamatu nõrgim koht – see nimelt käivitub kuidagi liiga kiirelt ja ei mõju väga usutavalt. Raamatu vaieldavaks tugevuseks on mitmekülgne tegelaskond. Druss ei röövi sugugi kogu showd, tähelepanu ja sisu jätkub enam kui kümnele vägagi erinäolisele tegelasele, lisaks terve hulk nimeliselt mainitud aga lühemaid etteasteid pälvinud tegelased. Saame tuttavaks ka Nadiride juhi Ulriciga, kes ootamatult osutub üsnagi sümpaatseks. Kõik tegelased, sealhulgas Druss, on minu arust vägagi inimlikud ja tunduvad reaalsed, seda hoolimata vist pealtnäha suhteliselt klisheelikust raamatu ülesehitusest.

Esimene pool raamatust kirjeldab tegelaste kogunemist ja ettevalmistust suureks piiramiseks. Teine pool on siis lahing ise. Laipu ja verd jagub sinna ohtrasti. Samas, erinevalt paljudest teistest autoritest (Salvatore, Flanagan) ei ole võitlusstseenide kirjeldused eriti detailsed (ei kirjeldata detailselt pikki ja nüansirikkaid mõõgavõitlusi), pigem on autor selles osas üllatavalt fantaasiavaene.

Lihtsalt ajaloolisest seiklusjutust teeb fantaasiateose siia näpuotsaga puistatud võlumine – seda kunsti valdavad Nadiride poolel kuninglik šamaan oma jüngritega ja Drenaide poolel sõdurmungad. Paari erandiga piirdub see oma „vaimu“ luurele saatmisega, unenägude mõjutamisega, telepaatilise suhtlemisega ja muude vaimsete asjadega. Kogu võitlus tehakse ikka vanamoeliselt mõõkade ja kirvestega ära.

Raamatu maht ja tempo olid päris parajad, algus oli veidi aeglasem, veidi läks aega käima saamiseks aga kuskil esimese veerandi peal olin juba kõrvuni haaratud ja ei olnud sugugi lihtne raamatut käest panna. Lõpp ei olnud päris ootamatu, samas ehk ka mitte just liiga etteaimatav. Minu arust jäi piisavalt palju peategelasi ellu, et siit oleks võinud ka järjelugu punuda aga seda kuuldavasti ikka ei sündinud – hoopis peale põhiteose lõppu on pooleleheline epiloog, mis tuleviku kiirelt kokku võtab ja lootused järgedele kustutab. Küll aga on olemas kaks raamatut eellooga, mis kirjeldavad kuidas Drussist sai Legend, nende sisule oli antud teoses kah üsna mitmeid viiteid.

Romantika 2

Maagia 2

Action 5

Thriller 2

A Stranger to Command, Sherwood Smith

Vahelduseks siis kokkuvõte ühest sellisest fantaasiavaldkonna raamatust, kus klassikalisi fantaasiakomponente õieti väga palju ei olegi. Kui natuke vaeva näha, saaks selle raamatu suuremat midagi kaotamata kirjutada lihtsalt ajalooliseks seiklusjutuks.

Tegevus leiab aset umbes keskaegse arengutasemega meie jaoks tundmatus maailmas. Seal on palju pisikesi kuningriike, igaüks oma kirju ajalooga, minevikupagasiga ja olevikuprobleemidega. Tuleviku osas painab kõiki suuremal või vähemal määral teadmine, et kuskil on võimsate maagide valitsetav, väljaspool tavalist aega ja ruumi asuv „paik“ Norsunder, mille asukad juba varasemalt on üritanud kogu maailma endale allutada ja ilmselt tulevikus veel üritavad.

Vidanric on oma kuningriigi kuningasoo ühe kõrvalharu printsi poeg, 14 aastane ja ei paista peale oma staatuse suurt millegagi silma. Paraku on nende riigis kuningas oma võimu kindlustamise nimel hakanud veidi „kummaliselt“ käituma ja mitte kellegi poolt usutava kokkusattumuse tulemusena on lähiminevikus terve hulk noori ülikuvõsusid (potentsiaalseid trooninõudlejaid) igasugu veidrates õnnetustes hukka saanud. Seetõttu saadab Vidanric’u isa ta mandri teise otsa, Marloven Hess’i nimelisse kuningriiku sõjaväeakadeemiasse õppima – arvates üsna põhjendatult, et sinna nende kuninga „õnnetused“ ei küüni ta poega ohustama. Kui Vidanric’u enda kuningriik oli vähe militariseeritud riik, kus õukonnas võimuvõitlus käis „tsiviliseeritud“ vahenditega nagu kuulujuttude levitamine, flirtimine, ülikeerukas etiketisüsteem jne, siis Marloven Hess on täiuseni lihvinud oma sõjaväelise (kõrg)hariduse, õpetades lootustandvamad poisid juba 10ndast eluaastast valdama kõiki olulisemaid käsirelvi, ratsutamist, aga ka taktikat ja üksuste juhtimist. Esimene osa raamatust kujutabki endast suuresti Vidanric’u kohanemise lugu, kuidas ta võõras kultuuris õpib hakkama saama teiste omavanuste poiste seas, kelle haridustee akadeemias on juba kestnud mitu aastat ja kellele sõjaväeline elustiil on loomulik. Ta hakkab mõistma, et tema „kultuurne“ kuningriik ehk ei olegi kõrgemalseisev pealtnäha vägivalda ja barbaarsust väärtustavast ühiskonnast. Mida aeg edasi, seda enam arenevad ka meie tegelased – mõistmisele järgneb aktsepteerimine, väärtuste jagamine, seejärel kohanemine ehk muutumine süsteemi üheks lüliks, seejärel juba võtab Vidanric ka liidrirolli üha enam osaks.

Erinevalt mõnest teisest sarnasesse keskkonda paigutatud raamatust (Ranger’s Apprentice) ei ole siinse raamatu peategelane millegi poolest eriline, ei ole tal ühtegi oskust mis ta teiste seast esile tõstaks. Samuti erinevalt teistest sarnastest raamatutest puudub siin selge mentorikuju, suur vaenlane, kes läbi kogu raamatu intriigi aitaks kerida, või mingi konkreetne lõppeesmärk (kättemaks?) mille suunas püüelda. Selles mõttes on autor mitmeid selle žanri klišeesid edukalt vältinud, kogu raamat ongi pigem ühe noore mehe kujunemise lugu, samas üldsegi mitte igav. Oma keskselt ideelt meenutab see raamat veidi Enderi Mängu, aga meeleolu on kuidagi palju vähem depressiivne, maailm mitmekesisem jne. Muide, arvestades et tegevus toimus sõjaväeakadeemias, oli siin üldse väga vähe vägivalda.

Maagia on selles maailmas olemas, aga eksisteerib suuresti taustal. Kasutust leiab ta pigem inimeste elu mugavamaks tegemisel, umbes nagu meil elekter – ei hakka meil ju täna keegi ainult elektrist raamatut kirjutama? Noh umbes samamoodi suhtub autor selles raamatus maagiasse – see on olemas aga pole oluline. Üks kasutusotstarve on sellel näiteks inimese loomulike hädade leevendamine – igaüks õpib juba lapsena selgeks paar sõna mille lausumine leevendab pakitsuse põies või päästab piinlikust olukorrast kui süda pahaks läheb. Samuti eksisteerib momentaalne kirjavahetus ja ka inimeste transport maagiliste meetodite abil, aga see on suht kallis ja seega vähelevinud. Saame vihjeid ka selle kohta, et Norsunderi võimsad maagid suudavad terveid riike enda tahte alla allutada, aga ilmselt on sellelgi maagial mingid piirid, milleks muidu mõõka keerutavaid sõdalasi vaja on. Ilmselt saame rohkem sellest maagiast aimu samasse maailma paigutatud teistest raamatutest: Crown Duel (käesolev on tegelikult selle raamatu hiljem kirjutatud eellugu), Senrid, Inda jne.

Selles raamatus eksisteerib ka väike romantiline liin, aga eriti suurt rolli ta kogu tegevuskäigus ei oma, pigem annab tegelastele veel ühe lisamõõtme.

Raamatu suurimaks veaks minu jaoks on absurdsed nimed, no kas tõesti peab sihukesi kasutama? Näiteks Eveneth, Telyerhas, Shevraeth, Senelac, Remalna, Zheirban, Forthan jne jne – kas keegi saab aru millised on naiste nimed, millised meeste nimed ja millised kohanimed? Ja nimesid on seal raamatus veel palju rohkem.

Tegevuse pealiini tempo keskel jäi korraks nagu veidi venima – üks kooliaasta järgnes teisele, samade või sarnaste sündmustega (vastavalt „õppekavale“) aga samas seda vürtsitati paralleelis toimuvate vahepaladega – romantiline liin, „kodus“ aset leidvale toimuvad väikesed kõrvalepõiked jne, nii et väga uniseks ei läinud.

Kokkuvõttes – väga kaasakiskuv raamat, raske oli käest panna. Tagantjärele võib ju vigu otsida, aga kindlasti pole need nii olulised, et tasuks nende pärast raamat lugemata jätta. Arvustused räägivad, et Crown Duel on veel parem. Elame-näeme J

Maria V. Snyder "Touch of Power"

Maria Snyder on alustanud uue sarjaga "Avry of Kazan". Peategelaseks taaskord tugev naiskarakter - maagiliste ravitsejavõimetega Avry. Ravitsejad suudavad haigete ja haavatute sümpomid puudutusega enda sisse koguda. Seepeale jäävad nad küll ise haigeks või haavatuks, kuid nende maagiaga kaasneb kiire ja võimas tervenemisvõime - tavalist inimest tapmas olnud haigusest paranevad nad päeva-paariga. Avry maailm on aga rusudes pärast enamiku elanikkonnast tapnud katku. Elanikkond süüdistab katku väljapäästmises ravitsejate gildi. Samuti õhutab viha ravitsejate vastu asjaolu, et gild keelustas ravitsejatel katkuhaigete tervendamise. Miks küll? Mida laiem avalikkus ei tea, on see, et endasse kogutud katkust ravitsejad ei paranenud - seega tähendas katkuhaige ravimine ravitseja enda kindlat surma. Pimedas vihas jahib ja hukkab rahvas kõiki ellujääänud ravitsejaid. Elus on veel vaid üks ravitseja - noor Avry, kel on senini õnnestunud pidevalt põgendes ja redus elades oma elu säästa. Lõpuks aga juhtub paratamatu - ta ei suuda hoiduda haige lapse elu päästmisest, mispeale külarahvas mõistab, kellega on tegu, Avry kinni võtab ning pikema tseremooniata talle kirstu meisterdama asub. Kas keegi Avry vangist välja päästab ja mida temalt selle eest nõuab, saate juba ise lugeda.
Snyder jutustab juba tuttavas haaravas, ladusas ja teravmeelses stiilis. Paraku sain sellest raamatust natuke hüpliku mulje, kuna pidin lugemise kahel korral mitmeks nädalaks katkestama. Nii unusid vahepeal kõrvaltegelaste nimed ja muu selline ja tegelastele kaasaelamine seetõttu vähenes. Nii et seetõttu pole ma kindel, kuivõrd minu muljeid selle raamatu kohta päris usaldada võib. Aga mulje on selline, et raamat jäi alla teistele minu loetud Snyderi raamatuile (Inside sari ja Poison Sudy). Mõned elemendid tunduvad autoril ka korduma hakkavat - näiteks kannatasid nii Avry kui Study-sarja Yelena minu meelest kerge Stockholmi sündroomi all. Liigitaksin raamatu paremat sorti lennujaama-kirjanduse hulka. Positiivseks märgiks on aga see, et vaatasin järgi, millal sarja järgmist osa on oodata (2013) ja kavatsen selle kindlasti endale soetada.
Hindeks kokku 4.
Sisuproportsioonid:
Maagiat - palju
Romantikat - omajagu
Tapmist ja tagaajamist - parajalt
Tegelaste arengut ja eneseleidmist - parajalt
Huumorit - võinuks ehk rohkem olla

Karen Miller "Prodigal Mage"

Karen Milleri "Prodigal Mage" on 1. osa kaheosalisest sarjast "The Fisherman's Children", mis on järjeks varasemale kaheosalisele sarjale "Kingmaker, Kingbreaker". "Kingmaker, Kingbreaker" raamatuid lugesin kahjuks enne selle blogi loomist, mistõttu postitust siin ei ole. Räägin siin paari sõnaga esimese sarja sisust, aga kui keegi on selle sarja värskelt läbi lugenud, võiks muidugi pikemalt kirjutada. :) Endal pole muljed enam nii värsked.

Niisiis, "Kingmaker, Kingbreaker" leiab aset väljamõeldud maailmas, täpsemalt Lur'i kuningriigis, kus elavad koos kaks rahvast - üks neist põlisrahvas, kelle maagia on pigem looduslähedane, ja teine rahvas võimsama maagiaga sisserändajad, kes kunagi põgenesid Lur'i suure kurjuse eest, seejärel aga päästsid Lur'i ja on muutunud ühiskonna eliidiks (mh on sellest rahvusest kuninglik perekond). Peategelane on Asher, kaluri poeg (põlisrahva hulgast), kes läheb pealinna, et teenida raha oma paadi ostmiseks, ja satub noore prints Gar'i teenistusse. Tegelikult on Asher aga peategelane ettekuulutuses, mille kohaselt ta on "süütu maag" (innocent mage), kes peaks päästma kuningriigi. Ilmselt ei ole sellises stiilis raamatute puhul eriline spoiler öelda, et maailm saabki päästetud (muidu polekski ju järgesid) - tõsi küll, suurte ohvrite hinnaga.

Raamatu "Prodigal Mage" sündmused algavad kümmekond aastat hiljem. Loo keskmes on esialgu endiselt Asher, kuid hiljem (pärast järjekordset 10aastast hüpet) tema täiskasvanuks saav poeg Rafel. Vahepealse 10 aasta jooksul tundus, et kuningriik ongi päästetud ja elu ilus, põlisrahvas ja kunagised sissetungijad elavad võrdsuses ja koostöös, aga nüüd tekivad jälle probleemid. Ühest küljest on rahu ja koostöö pinna all endiselt käärimas vaen - kunagised sissetungijad peavad ennast põlisrahvast paremaks, samas kui viimaste hulgast leiavad osad, et võõrad peaksid oma kodumaale tagasi minema. Teisest küljest aga on maaga midagi lahti - kõigepealt tunnevad seda tugevamad maagid põlisrahva hulgast, aga varsti läheb ilm täiesti käest ära, esialgu hirmsad vihmad ja edasi läheb asi üha hullemaks. Hakkab tunduma, et maailm vajab taaskord päästmist ja kui Asheri pingutused vilja ei kanna, tuleb see ette võtta hoopis Rafelil. Jama on aga selles, et Rafeli võluvõimete ulatust on vanemad isegi tema enda eest saladuses hoidnud. Edasi rääkima ei hakka, lugege ise. :) Nii palju võin veel öelda, et "Prodigal Mage" lõppeb väga pingelisel hetkel, nii et hetkel ootan juba kannatamatult, millal õnnestub kätte saada teine osa.

Raamatud on kirjutatud kordamööda erinevate tegelaste vaatepunktist (kuigi peategelaste vaatenurka kasutatakse muidugi rohkem). Selle paremaks edasiandmiseks on autor kasutanud ka väljaspool jutumärke kõnekeelset stiili, mis on esialgu natuke naljakas lugeda, aga kokkuvõttes aitab päris hästi tegelaste mõtetesse sisse elada. Tegelased ei ole idealiseeritud - enamik neist on üsna kangekaelsed, ennasttäis ja empaatiavõimet ka vähevõitu, nii et korduvalt tundub, et asjad võiks minna hoopis lihtsamini, kui mõni tegelane natukegi järele annaks või muidu mõistlikumaid otsuseid teeks. Aga samas suudab autor mõne neist siiski üsna sümpaatseks kirjutada. Osaliselt seoses tegelaste puudustega on raamatus meeleolu pigem negatiivne, asjad ei lõppe üldse alati hästi ja pidevalt tuleb ette uusi raskusi. Sellest hoolimata püsib lootus, et lõpuks läheb kõik hästi.

Kui rääkida tempost, siis see ülemäära kiire ei ole - suurem osa raamatust läheb olukorra väljajoonistamisele, tegelaste siseheitlustele ja ettavalmistustele, rohkem actionit on mõnedes n-ö vahefinišites, aga põhiline seiklus läheb lahti alles selle raamatu üsna lõpuosas. Küllap tuleb teine osa teistsugune - kui loetud, siis kirjutan.

Kokkuvõtteks - erilist filosoofilist sügavust nendest raamatutest otsida ei tasu (kuigi natuke leiab), tempo ka just maailma kõige kiirem ei ole, aga sellegipoolest päris põnev ja omamoodi lugemine.

Maagiat 5

Põnevust ja actionit 3

Inimsuhteid 4

Romatikat 2

Filosoofiat 2

Joe Abercrombie, The First Law, book one, the Blade Itself

„The Blade Itself“ on keeruline, humoorikas ja vägivaldne lugu, milles mahlane annus küünilisust ja sarkasmi. Julgeksin siinkohal tuua võrdluse G.R.R. Martini Jää ja tule laulu sarjaga, milles samuti palju tegelasi ja erinevaid tegevusliine. Ka Abercrombie tegelased on “suured”. Leidub nii võlureid, vapraid sõdalasi, kuningaid ja kauneid neidiseid (tõsi, neid viimaseid on vähevõitu). Ja siis on seal olendid nimedega Eaters, Flatheads ja Shankad – arvan millegipärast, et järgmistes osades on neist rohkemgi juttu kui esimeses, aga meeldivad asjapulgad nad ei ole, kaugeltki mitte.

Ma ei ole üldiselt võitlusstseenide fänn, aga Abercrombie on neid kuidagi eriti hästi kirjeldanud, veriselt ja tõetruult. Meessoost lugejad ei pea ilmselt pettuma. Aga peamised on selle raamatu juures muidugi tegelased, kellest ükski pole tegelikult veatu ja kohati võib ikka täitsa närvidele käia.

Kapten Jezal dan Luthar on noor ja väga nägus mees, isekuse musternäidis. Juba kaua aega tagasi on ta otsustanud saada kellekski eriliseks - kellekski suureks ja tähtsaks, kes teeb suuri otsuseid. Esialgu on tal plaanis küll võita au ja kuulsust iga-aastasel vehklemise võistlusel.

Logan Ninefingers (vaenlased (ja neid on olnud palju) on teda kutsunud ka Bloody-Nine) on julge, kuid siiski kaastundlik sõdalane, kes on võidelnud kogu elu paljudes karmides lahingutes. Ta on näinud mehi tapetavat sõna, pilgu või ei millegi eest. Tal on olnud õnne, et võitlustest eluga pääseda, mitte küll nii palju õnne, et võitlusi vältida. Tema lemmiksõna tundub olevat „shit“ ja lemmiklause „I am still alive.“ Ja ta oskab rääkida vaimudega...

Minu jaoks kõige huvitavamaks tegelaseks oli Sand dan Glokta, kes on olnud varem vehklemise võistluste võitja, tõeline naistelemmik, kuid sattunud siis sõja ajal vaenlase kätte vangi, kus teda 700 päeva halastamatult piinati. Nüüd on ta inimvare, kaugel sellest, et naised teda sooja pilguga paitaksid, kuid oma tööd inkvisiitorina teeb ta pagana hästi.

Glokta kuulab Loganit üle:

“Did you see who this someone was?”

“No. It was a woman, I saw that much.” He worked his shoulders, clearly uncomfortable.

“A woman, really?” This story becomes more ridiculous by the second. “Anything else? Can we narrow our search beyond half the population?”

Ja Glokta sisemised monoloogid meeldisid väga: There´s no need to rush, Arch Lector. That´s the trouble with good legs, you tend to run around too much. If you have trouble moving, on the other hand, you don´t move until you damn well know it´s time. /---/ And go where? The world will not end if I sit here a moment longer. There is no rush. No rush.

Üldiselt selline muskuliinne värk, aga natuke on naisliini ka Ardee Westi ja Ferro Maljinni näol sisse toodud. Mõlemad on kõvad pähklid, mitte mingid mömmid. Ferro juba teadis, kuidas tappa, selles oli ta osav. Ja ta vihkas luksust ja aedasid. Ja Ardee... Liiga tark oma ajastu kohta. “Doesn´t know her place. Total disgrace. Best just to ignore her.“ Aga mulle ta meeldis ja kapten Lutharile ka:

“Tell me, Captain, how do you know my brother?”

“Well, he´s my commanding officer, and we fence together.”

His brain was beginning to function again. “But then... you know that already.”

She grinned at him. “Of course, but my governess always maintained that young men should be allowed their share of the conversation.”

Jezal gave an ungainly cough as he was swallowing and spilled some wine down his jacket. “Oh dear,” he said.

Logani ja Ardee vaheline vestlus:

“You mind if I sit?”. /---/

“Do I mind? No. It´s a funny thing, but no one else wants to sit with me.” . /---/

“Perhaps they´re afraid of you.” . /---/

“I´m starting to think the same thing.”

“You do look a little dangerous.”

“Hideous is the word you´re looking for.”

“I usually find the words I´m looking for, and I say dangerous.”

“Well, looks can lie.”

She lifted an eyebrow, looking him slowly up and down. “You must be a man of peace then.”

Kokkuvõttes väärt kraam lugemiseks! Kaanekujundus meeldis ka väga. Ilmselt on see just üks nendest raamatutest, mis hakkas mulle huvi pakkuma teistsuguse kaanepildi pärast.

Filosoofiat: 4; Tapmist ja tagaajamist: 5; Romantikat: 3; Huumorit: 4; Võlumist ja maagiat: 3

(1=üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju; 5=põhjalikult)

Ps: Marcus Sakey on 2007. a kirjutanud samanimelise kriminaalromaani, millest ka film on vändatud, nii et palun mitte segamini ajada.

George R. R. Martin "Mõõkade maru"

Ja ongi järgmised 1200 lehekülge Jää ja tule laulu läbitud. Peadpööritavad seiklused jätkusid kuni teise raamatu lõpuosani, alles siis anti veidi hingetõmmet. Endiselt olen väga rahul eestikeelse tõlkega (Mario Kivistik), aga paraku olen nüüd tõlgitud osaga sarjast lõpuni jõudnud. Aga kui uute tõlgete ilmumisega just hirmus palju aega ei lähe, jään kannatlikult ootama, eks on muud põnevat lugemist kah vahepeal kõvasti kogunenud. Õppisin mitu uut põnevat sõna, näiteks "tõurastama", "kunnatu" ja "kürb".
Teises raamatus võttis Martin ette äärmiselt julge ja vapustava süžeekäigus, mis mind täiesti läbi raputas. Pärast seda oli kaks võimalust - kas raamat nurka visata ja tükk aega sealt mitte üles korjata, või kiiresti edasi lugeda, et positiivsemaid emotsioone peale koguda, hirmsat läbielamist sellega mälus hägustades ja lugemisisu taastades. Võtsin ennast kokku ja lugesin kiiresti edasi. Ja mõtlesin, et peab ikka hästi kirjutatud raamat olema, kui nii kaasa elama paneb. Samas märkisin endale mõttes ka üles, et kuigi Martin korraldab mõjuvaid ja hirmsaid stseene, ei ole ta kordagi ette võtnud lugejaist pisarate väljapigistamise eesmärki. Näiteks ürghunt Nymeria ja Catelini jõekaldal kohtumise episoodil oli selgelt pisarapotentsiaali, aga kirja oli pandud see viisil, et lugejana tajusin küll Arya apaatsuseni ja tuimuseni viivat ahastust, kuid silm-märjaks-minemise tunnet küll mitte. Vaene Arya saab raamatus üldse järjekindlalt solgutada. Hästi on kirjeldatud tema iseloomu kujunemine ja kasvamine läbi üksindustunde ja õuduste. Väga huvitav, milline täiskasvanu temast järgnevais raamatuis saab.
Tyrioni saatus tegi "Kuningate heitlusega" võrreldes, kus ta eneselegi ootamatult võimsaks riigivalitsejaks, niiditõmbajaks ja sõjameheks sai, tagasipöörde - troonide mängu mängijast sai vaid tagasihoidliku tähtsusega nupuke teiste mängulaual. Tema vaatepunktist jutustatud osad olid aga endistviisi toredad lugeda ja vürtsitatud Tyrioni mõnusa eneseirooniaga:
"... ja te ise valmistasite kõige suurema pettumuse"
"Ma olin äsja sündinud. Mida te minust lootsite?"
"Erakordsust" vastas mustajuukseline prints. "Te olite väike, kuid üle ilma kuulus. Me olime teie sündimise ajal Muinaslinnas ja kogu linn ei rääkinud muust kui Kuninga Käele sündinud ebardist ja sellest, mida säärane enne kuningriigile ennustada võib."
"Eks ikka nälga, katku ja sõda." Tyrion naeratas mõrult. "See tähendab alati nälga, katku ja sõda. Aa, ja talve ja pikka, lõputut ööd."
/---/
"...Püüa mitte silma torgata. Ma ei kahtle põrmugi, et Cersei saadab mehed sind jälitama. Sa võiksid endale teise nime võtta."
"Teise nime? Aga muidugi. Ja kui Näota Mehed mind tapma tulevad, ütlen ma: "ei, mina pole see mees, ma olen hoopis üks teine jubeda näoarmiga kääbus""
Uus ja väga huvitav vaatepunktitegelane oli Jaime Lannister, kes, nagu tema kääbusest vendki, toredaid enesevaatlusi läbi viis. Tegemist on sirgjooneliste soovidega asise sõjamehega, kelle soovide täitmise poole püüdlemine aga ühsikondlike normide ja saatuse keerdkäikude tõttu hirmsaid tegusid sooritama on pannud. Samas ei puudu tal ka omamoodi rüütliau ja arusaam õilsusest.
Kui ta lahkus jäi ülempealik üksinda valgesse ruumi istuma ja mõtisklema. Lillede Rüütel oli kurbusest Renly üle nii meeletu, et raius surnuks kaks oma rüütelvenda, kuid Jaimele polnud hetkekski mõttesse tulnud talitada samamoodi nende viiega, kes ei suutnud [tema poega] kaitsta. Ta oli minu poeg, minu salapoeg... Mis mees ma olen, kui ma ei tõsta seda kätt, mis mul alles on, et tasuda omaenese liha ja vere eest? Vähemalt ser Boros tulnuks küll ära tappa, lihtsalt selleks, et temast lahti saada.
Tore oli Jaime'i ja Brienne'i suhte arenemine ja Jaime'i maine tõusis nii minu kui kindlasti paljude teiste lugejate silmis tänu uhkele Brienne'i elu päästmise aktsioonile.
Draakoniprintsess Dany liin kogus raamatus tuure ja ka tema kasvas. Erinevalt Sansast ja Aryast, kelle mõttemaailm on heas vastavuses nende lapseeaga, on Dany märksa mõistatuslikum tegelane. Kõige võimsam stseen oli "Rikkumatute" vabastamistrikk. Sellel neiul on kuningannapotentsiaali küll. Ja tegelikult lõppes tema liin raamatus samasuguse tõekspidamiseni jõudmisega, kui kuningas Stannise omagi, kelle sõnad olid järgmised:
"Isand Seaworth on madalat päritolu, kuid ta tuletas mulle meelde, mis on minu kohus, sellal kui mina mõtlesin ainult oma õiguste peale. Ma püüdsin võita trooni, et päästa kuningriik, kuid ma oleksin pidanud püüdma päästa kuningriiki, et võita troon."
Stannise liinis (ja ka lindpriide liinis) häiris mind see Valguse Isanda teema - üks jumal ei tohiks nii vastikult võimas olla ja nii otseselt inimmaailma sündmusi mõjutada. See ei ole teiste jumalate järgijate suhtes aus ja tundub üldse kangesti sohitegemisena. Jumalate mõjutused ja märguanded võiksid ikka olla sellised toredalt hämarapärased ja kaudsed, nagu näiteks Vanade Jumalate poolt ürghuntide saatmine Starki pere lastele.
Vahimeeste elu Müüril põhjas kogus samuti hoogu ja tõi kaasa uhkeid lahingukirjeldusi. Nii Sami kui Joni vaatepunktilood oli nauditavad.
"Ma olen mõõk pimeduses," ütles Samwell Tarly. "ma olen vahimees müüridel. Ma olen leek, mis peletab külma, valgus, mis kuulutab koitu, sarv, mis äratab uinujad. Ma olen kilp, mis kaitseb inimsoo valdusi."
Sansa juuksevõrgu skeem jäi mulle ausalt öelda arusaamatuks, kuigi seda osa mitu korda üle lugesin. Kui keegi sellest hästi aru sai, siis palun mulle kommentaariumis seletada :) Sansast on muidugi kahju, tema soovis ainult ilusat ja rahulikku emandaelu, sellesse sõjamaailma ei sobi ta kohe üldse, nii nagu ta õde Arya ei sobinud rahulikku õukonnadaami ellu. Varem või hiljem tuleb tal oma arusaamast oma rollist maailmas ning oma unistustest loobuda ning saada kelleksi palju karmimaks ja hakkajamaks.
Sansa oli viimati näinud lund tol päeval, mil ta Talitndrust lahkus. Siis ei sadanud nii tihedalt kui nüüd meenutas ta. Kui Robb mind kaisutas, sulasid tema juustel räitsakad ja lumepall, mida Arya püüdis teha, lagunes ta käte vahel laiali. Oli valus meenutada, kui õnnelik ta oli sel hommikul olnud. Hullen aitas ta sadulasse ja ta läks teele, lumehelbed ümberringi keerlemas, et näha suurt laia maailma. Ma arvasin, et minu laul algab sellel päeval, aga see oli juba lõppemas.

*Postitusele lisatud pildil on Tuule kingitud 3D hundiga järjehoidja, mis sobis selle raamatu lugemise juurde nagu rusikas silmaauku.