Patrick Rothfuss, Vaikivate asjade aeglane settimine

Kui keegi paluks mul öelda, millise raamatuga see raamat sarnaneb, siis vastaksin kohe, et teist sellist raamatut ei olegi ma lugenud. Hoopis teistmoodi lugu. Täiesti erinev jutt. Jutt kõigile neile, kes tunnevad end natuke katkisena. Mina ei tunne ja seetõttu polnud see raamat päris minu maitsele.

Rothfuss kirjutab muidugi väga kenasti, lausa meisterlikult. Ja tõlge Juhan Habichtilt on suurepärane. Lisan kaks katkendit, milles mõlemas tuleb mh teemaks hingeõhk:

„Mõned päevad lihtsalt vajusid sulle kaela nagu kivid. Mõned olid tujukad nagu kassid, libisesid minema, kui sa lohutust vajasid, tulid pärast tagasi, kui sa neid enam nähagi ei tahtnud, tonksisid sind ja varastasid su hingeõhu.“

„Auri silmitses tualettlauda. Seal olid mõned toredad pudelid. Üks köitis eriti ta tähelepanu. See oli väike ja kahvatu. Sädelev nagu opaal. Täiuslik oma kavala klamberkorgiga. Tal ei tarvitsenud seda avada nägemaks, et sees on hingeõhk. Väärtuslik asi. /---/ Sädelev, hingetõmmet peitev pudel oleks vürstlik kingitus. Aga ei. Selle võtmine oleks niisama rumal ja ebaviisakas kui hamba väljatõmbamine ainult selleks, et sellest helmes nikerdada ja nööri otsa ajada.“

Vaatamata ilusatele lausetele olin ma natuke pettunud. Ja üldse mitte sellepärast, et seal ei olnud neid asju (dialoog, tegevus, konflikt), mis ühes jutus peavad olema. Oleksin pidanud autori eessõna lugema ennem raamatu ostmist, siis ma oleksin teadnud, et Kuningatapja kroonika Kvothest ei ole selles raamatus ridagi. Ma sain küll nii mõndagi teada müstilise ja vaikiva Auri kohta, kes elas Ülikooli all pimedate keldrites, aga ma igatsesin ikkagi midagi kuulda ka Kvothest, sest just tema pärast ma seda raamatut lugema hakkasingi.

Seda ka veel, et minu arust ei ole seda raamatut mõtet lugeda neil, kes pole lugenud Tuule nime ja Targa mehe hirmu. Ma kardan, et siis võib küll raamatu taha tukkuma jääda.  

Targa mehe hirm

SPOILER:
Wise Man’s Fear jätkub (nagu eeldada võiski) sealt kus Name of The Wind lõppes – Kvothe on ülikoolis, üritab õppemaksuks ja äraelamiseks raha kokku kraapida, õppetöös edeneda, vaenlastega toime tulla, sõpradega hängida, pilli mängida, tüdrukuid (st ühte konkreetset – Denna’t) taga ajada jne. Sellises rütmis toimub tegevus uues raamatus oma paar- kolmsada lehekülge (kokku on seda raamatut aga 995 lk!). Tema madinad Ambrose’ga (üks üsna tüütu, kuid kahjuks rikas ja leidlik ülikuvõsu) saavutavad aga sellise mõõtme, et tal tuleb mõneks ajaks „akadeemiline puhkus“ võtta, et lasta asjadel ülikoolis veidi rahuneda. Teed viivad ta maa teise otsa, ühe kohaliku üliku õukonda. Ülejäänud raamat kirjeldabki kuidas ta nagu kummipall ühest seiklusest teise põrkab – päästab ülikut kavala mürgitaja käest, seikleb palgasõduritega metsas bandiite taga ajades, veedab teadmata aja ühe haldjadaamiga „elukogemusi“ saades, õpib salajasi võitluskunste omaettehoidva sõdalasrahva juures, päästab noori neide moosekantideks maskeerunud teeröövlite käest jne. Raamatu lõpulehekülgedel jõuab ta ülikooli tagasi veidi jõukamana ja palju kogenumana. Enam pole ta maagias veidi annet omav ebakindel noor muusik, vaid paljulubava kogemustepagasiga enesekindel noor mees, kes on ühteviisi osav nii pilliga, mõõgaga kui ka noorte naiste seltskonnas. Seega lava on valmis seatud järgmise osa jaoks.

Kui ma esimese osa kohta kokkuvõtteks kirjutasin et tegu on sissejuhatusega, siis teine osa on loo arendus – algas kuskilt pooliku loo pealt, arendas seda edasi, vahepeal toimus rida juhtumisi oma pisikeste lahendustega, aga „pika“ loo osas lahendustele lähemale justkui ei jõudnud. Kohati on tunne nagu mehhiko seebikas – ega keegi ju ei usu et kui Juanita Carlosega 358ndas osas abiellub, siis see ongi loo lõpp ja edasi tuleb „õnnelikult elu lõpuni“? Kogu aeg lisandub küll justkui uusi kilde mosaiiki, samas selgub et see mosaiik on ikkagi suurem kui mistahes eelneval hetkel arvasid, seega lahendust ei paista ikka veel.

Mis aga ei tähenda et see raamat mingiski mõttes halb oleks – kui välja jätta ehk ta kogukus, näiteks selili voodis on teda ikka raske lugeda, peab kuskile toetama. Selle raamatu oleks vabalt saanud ka ilma eriliste raskusteta näiteks neljaks omaette osaks jagada – igaüks parajalt kergekaaluline 250 lk, igaühes oma pisike lugu oma pisikese lahendusega, mis samas ka suurt lugu osast osasse veidi edasi arendab. Ka praeguses ühes raamatus on need lood (ülikoolis, üliku juures, bandiitidega jne) suht selgepiiriliste alguste ja lõppudega ning seetõttu lihtsalt köidetesse jagatavad. Kuna Eestis esimene osa lahutati mitmesse köitesse, võibolla siis minnakse sama teed ka teise osaga?

Sarnaselt esimese osaga on kogu lugu suht hästi lihvitud, süzeeliinid kenasti paigas, tegelaste (tegelikkuses küll peategelase, kes on ainsana pidevalt „kaadris“) areng on enamvähem (uskudes ta kaugeltki üle keskmise head õppimisvõimet) loogiline. Ainus pisike miinus on mõned raskesti usutavad/mõistetavad aspektid ajaliinis – kas ikka on võimalik 2 kuuga mingilgi tasemel mingit võitluskunsti õppida, olgu õpilane kuitahes võimekas? Ja kas peale bandiitide edukat mahanottimist on ikka reaalne, et salga juht (meie kangelane) saadab oma mehed tööandja juurde tagasi, ise aga koos tööandjale kuuluva ja tagastamist ootava rahalaekaga läheb veel teadmata ajaks kuskile ilma mööda hulkuma, ilma et hiljem keegi sellest mingit probleemi teeks? Ja uskumatu kokkusattumusena tundub ka see, et teadmata aja (hinnanguliselt aasta) haldjamaailmas veetmise järel, satub Kvothe oma maailma tagasi kohalikus ajas juhuslikult just 3 päeva hiljem (nagu ta ise eelnevalt oli lubanud) täpselt õigel hetkel dramaatilise sisenemise tarbeks kui ta kaaslased pungil kõrtsus publikule ta kadumisest räägivad...

Huvitav aspekt on ka see, et üks osa loost – nimelt juhtumised kui Kvothe ülikoolist maa teise otsa üliku juurde rändab ja kuhu sisse mahuvad piraatide rünnak, laevahukk, imelised pääsemised jne – kirjeldatakse umbes kolme reaga? St antud loos jutuvestja Kote ei pidanud seda osa jutust piisavalt märkimisväärseks, et seda Kroonikule edasi jutustada, tema (lühikesest) pealekäimisest hoolimata. Kui üritada kulisside taha piiluda, siis ehk oli lugu hoopis selles, et raamat oli kirjastamiseks liiga rammus ning oli vaja sadakond lehte välja visata – ning läbivalt kogu sisu vaevarikka kärpimise asemel toodi ohvriks mingi osa loost kust ei läinud pikemat süžeed oluliselt mõjutavaid niidikesi?

Kokkuvõttes olen raamatuga rahul. Loodetavasti ei pea kolmandat osa 4 aastat ootama... Aga selles osas pole ma seni ühtegi kinnitavat ega ümber lükkavat infokildu veel leidnud.

Kuningatapja kroonikad – sissejuhatus

Käesolev kirjatükk sündis seetõttu, et sain läbiloetud Patrick Rothfuss’i Wise Man’s Fear. Et selle arvustus aga asjakohasem oleks, siis peab veidi kirjeldama ka maailma kus tegevus aset leiab ja triloogia esimest osa The Name Of The Wind.

Patrick Rothfuss võttis esimese osa kirjutamiseks väidetavalt üksjagu aega – koguni 7 aastat. Tegu on autori esimese olulisema teosega (kui mitte arvestada ühte samast maailmast jutustavat lühilugu) ja tuleb tunnistada, et tegu on tõsiselt kopsaka „esimese vasikaga“. Koguni nii kopsakaga, et eesti keeles anti raamat (Tuule Nimi) välja koguni kahes osas – kirjastajatele tänuväärne võimalus lugejatelt kaks korda raha küsida ;)

Tegevus toimub meie hilise keskaja sarnases maailmas. Seal eksisteerib kuigipalju maagiat ja veidi ka üleloomulikke olendeid. Inimestele kättesaadav maagia esineb peamiselt kahes vormis – sümpaatia ja tõelised nimed. Ja õpetatakse neid mõlemaid Ülikoolis – ei ole teada kas just ainus ülikool seal maailmas aga igatahes ainus mainimisväärne, mis ei vajagi muud täpsustavat nime – kõigile on ta lihtsalt Ülikool. Sümpaatia on oskus ühe asja kaudu mõjutada teist (soovitavalt sarnast) asja. Lihtsaim rakendus on näiteks oksajupi kasutamine signaliseerimiseks – liigutades ühte oksajuppi, liigub teine oksajupp teise inimese käes. Loomulikult saab sümpaatiat kasutada ka palju „huvitavamal“ otstarbel: eks me kõik teame milleks woodoo nukku kasutada saab – seal käib asi samamoodi, ainult sõna „woodoo“ ei kasutata. Sümpaatiasidemeid saab teatud märkidega kanda ka objektidele ja ehitada nii erinevaid huvitavaid ja kasulikke seadmeid, mis töötavad hiljem edasi ilma selle looja vahetu abita. Tõeliste nimede kasutamine on väga võimas aga samas ka haruldane maagia liik. Erinevalt sümpaatiast on seda väga keeruline õpetada või õppida, võib öelda et tõeliste nimede kasutajaks peab sündima ning õpetamise kaudu on võimalik seda oskust ainult aidata endas avastada. Nimede kasutajaid on vähe, piirdudes suuresti Ülikooli kõrgemate tasemete õppejõudude ja mõnede lõpetanutega. Paljud neist oskavad ühte või kahte nime, vähesed enamaid. Tõelised nimed on kõigil elusatel ja eluta asjadel. Mida keerukam ja mitmekülgsem on objekt, seda keerukam ja raskemini tabatav on ta nimi. Tuule nimi on üks lihtsamaid, elusolendite nimed on kõige keerukamad.

Raamatute peategelane on Kvothe – muusik, hulkur, üliõpilane... mis kõik veel, selgub ilmselt veel triloogia kolmandas osas. Suur osa tegevusest toimub kahes ajahetkes paralleelselt. Triloogia esimene osa algab sellega, kuidas Kvothe – õigemini küll tagasihoidlik kõrtsmik Kote – päästab pooljuhuslikult üleloomuliku päritoluga ämblike käest ühe rändava kirjutaja (keda tuntakse nime all Kroonik). Too tunneb oma päästjas ära (kuri)kuulsa kangelase Kvothe, kes saladuslikel põhjustel on avalikkuse silmist kadunud. Kroonik on hämmastunud leides Kvothe pidamas pisikest kõrtsi kuskil pärapõrgus ning veelgi enam – esialgu Kote ei tunnista, et tema ongi Kvothe. Siiski õnnestub Kroonikul veenda Kvothet et see oma eluloo talle ära räägiks. Siit peale toimubki tegevus paralleelselt meenutustes (suurem osa raamatu mahust) ja tänapäevas (suht lühikesed vahepalad). Kvothe räägib oma nooruspõlvest koos oma vanematega rändnäitlejate trupis, sellest kuidas müütilised ja üleloomulikud pahalased Chandrian’id ta perekonna ja kogu ülejäänud trupi mõrvasid (ta ise jäi ellu kuna polnud hetkel kohal), kuidas ta kolm aastat hulkuri elu elas ja kibedates mälestustes mandus, kuidas ta rändavalt jutuvestjalt kuulis lugu Chandrianist, mis andis talle usku et kättemaks on võimalik aga mille saavutamiseks on kõigepealt vaja ülikooli sisse saada. Triloogia esimese osa teine pool räägibki peamiselt noore Kvothe seiklustest ülikoolis. Kuidas ta loomulikule andekusele tuginedes on küll akadeemiliselt edukas, aga kuidas ta ka kiiresti leiab oma esimesed võimsad vaenlased ning head sõbrad.

Tuleb tunnistada, et tema ülikoolitegemised minu jaoks oligi põnevam osa – praegu, mitu aastat peale esimese osa lugemist, on mul see osa paremini meeles kui ülikoolile eelnenu. Ega ka muule osale sellest raamatust ei oska midagi ette heita. Kokku võttes paistab silma raamatu lihvitus – detaile ja kontseptsioone on ohtralt, kuid ükski ei tundu lihtsalt niisama värviks olevat sisse visatud. Kõik sulanduvad kuidagi keerukatesse süžeelõngadesse, mille lahendustest ei saa me aga esimeses osas isegi mitte eriti selgeid vihjeid. Vastupidi – pigem saame veel lõpu eel aimu et kõige selle all, mida me arvasime olevat esimesest osast teada saanud, loksuvad veel suuremad saladused ja segasemad motivatsioonid. Esimene osa oma kopsakusele vaatamata on kõigest huvitav sissejuhatus järgnevale.

Thriller 4
Action 4
Romantika 1
Seks 0
Maagia 3

Kuna ilmselt on arvestatav hulk selle blogi lugejaid kah Tuule Nime lugenud, siis mind tõsiselt huvitaks mis teie asjast arvate - seega palun julgesti kommenteerida.

Lähipäevil kirjutan ka triloogia teisest osast Wise Man's Fear.