pühapäev, 9. september 2012

Laini Taylor „Daughter of Smoke and Bone“

Kui vampiiridest, libahuntidest ja haldjatest on juba piisavalt kirjutatud, tuleb originaalsuse taotlemiseks kasutusele võtta uued tegelased (uute originaalsete seikluste väljamõtlemine oleks ju keerulisem). Selles raamatus siis inglid ja kimäärid. Olemas on kolm paralleeluniversumit: inglite oma, inimeste oma ja kimääride oma. Inglid on imekaunid ja suurte tiibadega. Kimäärid on kokku pandud erinevate loomade kehaosadest, mõnel on natuke inimese juppe ka. Mida rohkem inimese juppe, seda prestiižsem.

Inglid ja kimäärid on omavahel juba tuhat aastat sõdinud, inimeste maailmas valitseb rahu ja üldiselt inimesed üldse asjasse ei puutu. Erandiks on üks inimene – 17-aastane kunstikooli õpilane Karou. Teadmata päritoluga lapsukese on üles kasvatanud kolm kimääri poekeses, mille üks uks avaneb inimeste, teine kimääride maailma. Aeg-ajalt saadavad nad tüdruku erinevatesse maailma paikadesse ohtlikele missioonidele, mille eesmärgiks on tuua poodi… hambaid! Erinevate loomade hambaid, aga ka inimeste omi. Mida värskemad ja mida suurema kannatuse abil saadud, seda paremad.

Karou jaoks on kogu ta elu suur mõistatus. Kes ta on? Miks on ta peopesadel silmakujulised tätoveeringud? Mis äri aetakse poekeses, kus ta üles kasvas? Kuhu viib see teine poeuks, millele tal mitte kunagi läheneda ei lubata? Ja milleks, milleks ometi on kimääridel vaja kõiki neid hambaid?

Raamat ongi kirjutatud Karou vaatenurgast ja kuna tema millestki ööd ega mütsi ei tea, võtab meilgi pea terve raamat aega, et üldse aru saada, milles intriig seisneb. Raamatu lõpuks saame teada Karou päritolu ning meile on tutvustatud inglite ja kimääride vahelise igikestva sõja ajalugu. Nagu aru saada võib, on tegemist järjekordse sarja esimese osaga (mida mina raamatut lugema asudes ei teadnud, oodates kogu aeg, millal ometi lugu PIHTA hakkab).

Omalt poolt annan raamatule enam-vähem kiitva hinnangu. Vaimukat dialoogi oli omajagu, paralleelmaailmad olid peaaegu usutavalt tutvustatud, tegelaste käitumine oli loogiline (võib olla kohati isegi liiga etteaimatav). Vahetult peale raamatu lõppu oli mulje isegi veel parem, aga nüüd, nädal aega hiljem, oli mul raskusi meenutamisega, mis seal juhtus ja kes seal tegelased olid. Nii et sügavat muljet ilmselt ei jäänud.

Maagiat 4

Romantikat 5

Action’it 3

Huumorit 3

teisipäev, 28. august 2012

Patricia Briggs; "Masques" & "Wolfsbane"

 
 
Patricia Briggs on selle blogi lugejatele tuntud Mercy Thompsoni ja Alfa&Omega sarjade autorina. Tema esimene publitseeritud teos aga kandis nime Masques, millele aastaid hiljem järgnes Wolfsbane. Mõne aja eest ta võttis kätte ja kohendas oma esikteost veidi, ilmselgelt ta oskused ja enesekriitika tase juba kogenud kirjanikuna ei lubanud kordustrükis avaldada teost kõigi esikteostele tüüpiliste apsudega, seega lihvis ta suuremad konarused sealt välja. Tulemuseks on Patricia Briggsile mõneti tüüpiline raamat - huvitavate karakteritega ja mõnegi originaalse süzeevälgatusega. Samas pole ta siin veel päriselt leinud seda "oma" maailma milles hiljem Mercy Thompson elutsema hakkab. Masques ja Wolfsbane tegevus leiab aset veidi tavapärasemas keskkonnas - keskaegne maailm, kujumuutjad (shapeshifters), võimsad võlurid, kuningad (mõni tapetud, mõni troonilt tõugatud), seiklev kangelanna salajaste võimetega, salapärane liitlane, surmavaenlased kelle vastu esmapilgul võimatu saada jne.

Aralorn on segavereline neiu, kohaliku üliku sohilaps. Ta ema oli kujumuutja. Üldiselt inimesed ja kujumuutjad üritavad omavahelisi kontakte piirata, inimesed ei usalda päriselt kujumuutjaid nende unikaalse maagia tõttu ja kujumuutjad ei näe ka erilist vajadust inimeste usalduse võitmiseks. Oma päritolu tõttu valdab Aralorn veidi kujumuutjate maagiat, oskab muuta oma näojooni ja võtta paari looma kuju. Kui Aralorn oli piisavalt suureks kasvanud, et temalt hakati ootama selliseid veidrusi nagu tikkimine, õhtukleidi kandmine ja reveransside tegemine, otsustas tema et aeg on kodunt lahkuda ja naaberkuningriigis palgasõduriks hakata. Oma isepäisuse ja intelligentsusega saavutas ta aga peagi selle, et ta uueks elukutseks sai spioon - ehk keegi, kes rändab mööda võõraid maid ja kogub infot mis avalikult ehk kättesaadav ei ole, soovitavalt üritades samal ajal mitte vahele jääda. Oma seiklustel leiab ta vanast hundilõksust kummalise kollaste silmadega haavatud hundi. Aralorn päästab ta lõksust ja hundist saab tema kaaslane - Hunt. Läheb paar aastat, enne kui selgub et Hunt polegi lihtsalt hunt, vaid midagi enamat - inimesest võlur, kes omab samas mõningaid võimeid mida ükski teine inimesest võlur pole teadaolevalt kunagi omanud - näiteks ennast vajadusel aastateks hundiks muuta, ilma et ta samas hundi teadvusse kaotsi läheks.
 
Maailmas, kus nende seiklused aset leiavad, on terve hulk väikesi kuningriike aga (inimeste) maagia kontrolli ohjad on koondatud ühe valitseja - ülemvõluri (ae'magi) kätte. Tema valdab nn pealoitse (master spell), millega ta saab kontrollida kõigi teiste inimsoost võlurite võluvõimete ulatust ja tõenäoliselt veel ühtteist. Üks ta olulisemaid ülesandeid on hoolitseda, et keegi ei tegeleks nn musta maagiaga - maagia vorm, kus võlujõudu ammutatakse ümbritseva keskkonna asemel verest, kannatustest ja surmast. Hetkel valitsev ülemvõlur on kõigi poolt austatud ja armastatud, isegi nende poolt, kes teda kunagi kohanud ei ole ega temast eriti midagi peale nime ei tea. Kogu maailmas on väike arv inimesi kes seda armastust ei jaga - juhuslikult kuuluvad nende hulka ka Aralorn ja Hunt. Oma kahtlusi ülemvõluri osas (näiteks et kuhu on kadunud suurem osa inimesi ülemvõluri lossi ümbritsevatest küladest) ei ole aga kellelgi tervislik valjusti välja öelda - ülemvõluri austajad muutuvad millegipärast hetkega ebaloomulikult agressiivseks kui nad midagi sellist kuulevad.

Masques tegevus keskendubki Aralorni, Hundi ja nende liitlaste võitlusele ellujäämise nimel ja lõpuosas antakse ka vastulöök ning konflikt saab oma (mitte just ootamatu) lõpplahenduse. Lisaks kohatisele ettearvatavusele võib ehk ette heita veidi kiirustatud lõppu. Kuidagi pisut liiga ruttu tuli see minu jaoks. Ka konflikti järgset olustikku oleks tahtnud ehk veidi pikemalt nautida kui autor seda võimaldanud oli.

Wolfsbane tegevust toimub paar kuud hiljem. Aralorn on saanud sõnumi, et ta isa on surnud ja ta sõidab koju matustele. Siis selgub aga, et kõik pole ehk päris niisama lihtne - isa ei olegi (veel)surnud, kõigest võimsa loitsu mõju all. Ja paistab, et kellelgi oli Aralorni isa näilise surmaga seatud lõks - aga kellele, miks ja kelle poolt - selle nuputamisele kulub suur osa raamatust. Võrreldes esimeses raamatus toimunud maailmapäästmisega, on selle raamatu intriig justkui kergekaalulisem, samas mitte vähem huvitav. Veidi tugevamalt on siin esindatud ka varasemas raamatus üsna algusjärgus olnud Aralorni ja Hundi romantiline suhe.
 
Väga mõnusalt on lahti kirjutatud kahe peategelase - Aralorni ja Hundi - karakterid. Dialoogid olid neil kohati ikka päris vaimukad. Teisi karaktereid on avatud vähem, kuigi ainest ju oleks - spioonimeister Ren'i tegevus esimeses raamatus jääb kuidagi õhku, teises raamatus ehk oleks tahtnud uudiseid kuulda esimeses raamatus olulist rolli mänginud kuningas Myr'i kohta, ka Aralorni pereliikmed teises raamatus tunduvad piisavalt huvitavad et tahaks neist rohkem teada jne. Ilmselgelt on raamatute formaat (pole just raskekaallased) ka teksti hulgale piirid seadnud. Kui tegu oleks pikema sarjaga, siis võiks loota mahlakatele järgmistele osadele, praegu aga pole kahjuks teada, et neile järge oleks tulemas. Lahtiseid niidiotsi jäi tegelikult päris palju, millele hilisemat sarja üle ehitada, nii et jääb üle loota...
Kokkuvõttes - head ja ladusad raamatud. Mitte päris veatud, noriv pilk leiab veidi rohkem norimismaterjali kui hilisema Briggsi loomingu juures, aga mõnus ajaviide sellegipoolest.

Action 5
Maagia 5
Romantika 2 ja 3 (teises osas rohkem)

pühapäev, 12. august 2012

Cassandra Clare "Mortal Instruments"

Tänu toredale sünnipäevakingitusele loen hetkel järjekordset sarja, Cassandra Clare'i "Mortal Instruments". Sarjas on ilmunud 5 raamatut: "City of Bones", "City of Ashes", "City of Glass", "City of Fallen Angels" ja "City of Lost Souls", 2014 septembris on tulemas ka kuues osa "City of Heavenly Fire". Tegu on eelkõige teismelistele suunatud sarjaga, mis leiab aset tänapäevas - esialgu läheb lugu lahti nagu urban fantasy, aga hiljem kandub tegevus ka teistesse, muinasjutulistesse paikadesse ja läheb rohkem traditsioonilise fantasy suunas.

"Mortal Instruments" maailmas on olemas deemonid, vampiirid, libahundid, haldjad, nõiad ja ka inglid. Loo keskmes on aga shadowhunterid (teise nimega Nephilim),  inimsarnased olendid, kelles on ka pisut inglite verd. Neid kasvatatakse väikesest peale sõdalasteks, kes võitlevad eelkõige deemonitega, kes üritavad inimeste maailma tungida, aga lisaks hoiavad silma peal muudel üleloomulikel olenditel, et need ülekäte ei läheks. Peategelane on Clary, kohe 16aastaseks saav tüdruk, kelle üsna tavalises teismelise-elus hakkab järsku juhtuma üleloomulikke asju. Olles oma sõbra Simoniga ööklubis, näeb ta, kuidas kolm umbes temavanust noort tapavad neljanda - ja tuvastab, et ei Simon ega ka klubi turvamees neid teismelisi ei näe. Tundmatud väidavad, et tapetu oli deemon. Üks neist noortest - Jace - otsib Clary järgmisel päeval üles ning kutsub teda endaga kaasa, selgitades, et see, et Clary mõrva eelmisel õhtul nägi, tähendab, et ta ei ole tavaline inimene. Edasi lähevad lahti seiklused, mis pööravad Clary elu pea peale.

Kõigepealt disclaimer - sarjast ei tasu oodata sügavamõttelist kvaliteetkirjandust. Ajaviitelugemisena on aga tegemist igati väärt raamatutega. Kuigi tegelased käituvad kohati natuke kaootiliselt (aga võib-olla teismelised ongi sellised? :P) ja mitmed "pöörded" on suhteliselt etteaimatavad (samas on mõni asi mind ka ootamatult tabanud), on lugu äärmiselt haarav, raamatuid on raske käest panna ja teadmine, et parajasti pooleliolev raamat on käeulatuses, paneb näpud korralikult sügelema. Sarjast leiab nii romantikat kui ka põnevust ja salapära, mõõdukalt actionit ja maagiat, värvikalt kirjeldatud (kohati natuke ülepingutatult ja seetõttu pigem itsitamapanevalt) õõvastavaid koletisi ja loomulikult ilusaid inimtegelasi.

Kõige vähem usutav on minu jaoks see, et noored, 15-18aastased shadowhunterid on juba korralikult väljaõpetatud sõdalased, kellel selja taga hulganisti lahinguid ja kes suudavad endast märksa vanematele ja kogenud pahadele edukalt vastu hakata. Järsku tundub väga veider, kui 3. raamatus enne järjekordset suurt lahingut tahetakse suuremat osa peategelastest koju jätta, kuna nad on "alles lapsed" - kus need vanemad seni olid, kui neidsamu noori saadeti üksipäini - st ilma täiskasvanud kaaslasteta - ohtlikele missioonidele deemoneid jahtima? Autori auks tuleb siiski öelda, et seda üritatakse raamatutes ka põhjendada - et see ongi Nephilimide elukorraldus, vajatakse kõiki võitlejaid, kes saada on, ja peategelaste vanemad on kunagi täpselt samamoodi varakult ellu astunud. Mõnes mõttes on selline asjakorraldus young adult kirjanduse puhul paratamatu - tegelikult toimub sama (kuigi mõnevõrra väiksemas mastaabis) ju isegi meie lapsepõlve meisterdetektiiv Blomkvisti raamatutes, rääkimata paljudest muudest noortele suunatud teostest (näiteks Vampiiriakadeemia).

Kokkuvõtteks - hoolimata mõnedest puudustest on tegemist igati mõnusa ja kaasahaarava looga, mida julgen soovitada ka teistele, kellele young adult romaanid üldiselt meeldivad. Ise kavatsen kindlasti sarjaga jätkata ja ootan viimase osa ilmumist.

PS. Samasse maailma, kuigi teiste tegelastega, on C. Clare kirjutanud ja kirjutamas ka teisi sarju, "Infernal Devices" (seni ilmunud "The Clockwork Angel" ja "The Clockwork Prince") ning "The Dark Artifices" (tulemas). Tuulelt loodetavasti kuuleb varsti "Infernal Devices" sarjast! :)

PS2. Kuuldavasti võib ka see sari jõuda kinolinale, wikipedia andmetel on isegi osa näitlejaid juba välja valitud.

esmaspäev, 6. august 2012

Koidukuma II treiler

Võib-olla on see huviliste jaoks vana uudis, aga mina märkasin alles täna, et Videviku saaga viimase filmi ametlik treiler on väljas. Jagan seda igaks juhuks teiega. Kinodes novembrikuus!

reede, 3. august 2012

Charlaine Harris, Deadlocked


Juba mitmeid kuid plaanin muretseda endale Charlaine Harrise raamatut "Deadlocked". Teadupärast on tegemist Sookie sarja eelviimase raamatuga, mis järjekorras juba kaheteistkümnes. Ühesõnaga, hakkasin raamatut tellima ja lugesin siis üht toredat arvustust, mis mulle kangesti nalja tegi. Mõtlesin seda siinkohal teiegagi jagada.
"Charlaine Harris
Most Helpful Customer Reviews
220 of 233 people found the following review helpful
1.0 out of 5 stars Dead Series, A Sookie Stackhouse Review June 6, 2012
By P. E. Young
Format:Hardcover|Amazon Verified Purchase
I (Sookie Stackhouse) turned on my computer and began to read the Amazon reviews of the latest novel about me by Charlaine Harris, Deadlocked. I read many negative and frustrated reviews by longtime fans of my series, but one review that particularly caught my eye noted how often the same information was repeated in the novel, over and over and over again, in needless and infuriating ways sometimes three, four, or five times sometimes even within the span of only a few pages.

I turned off my computer, took a shower, then got ready for bed. My friend Tara, who, as noted in the last chapter, just had two babies with her husband who's a stripper at Hooligan's (like I noted a few paragraphs ago and also in Chapters 1, 3, 4, and 7) called. "Tara," I said, "I just sat down at my computer and read a review of Charlaine Harris' Deadlocked that complained that the same information was repeated in the novel, over and over and over again, in needless and infuriating ways sometimes three, four, or five times sometimes even within the span of only a few pages." But I knew this might stess out Tara, because (as I've just mentioned) she's just had two babies with her husband, who's a stripper at Hooligan's. I could have read Tara's mind because I'm a telepath who reads people's minds, in case you haven't gathered that from the previous 11 novels. But I didn't. So I hung up.

The next morning, after checking my mail three or four times and then sunbathing, I went to my job as a waitress at Merlotte's. Because I'm a waitress who works at Merlotte's, which is a bar where I'm a waitress. Perhaps I've mentioned this? Anyway, on the way in, I met my boss and good friend Sam, who is a shifter, and also my boss and good friend. "Say, Sam," I said, "Last night I sat down at my computer and read a review on Amazon about the novel Deadlocked by Charlaine Harris that complained that the same information was repeated in the novel, over and over and over again, in needless and infuriating ways sometimes three, four, or five times sometimes even within the span of only a few pages."

"That's interesting, Sookie," said Sam, "because I'm a shifter and you're a telepath who is married to a vampire and, by the way, here comes Pam, who is your vampire husband's vampire offspring and also your friend, like me, but I'm a shifter, not a vampire, and I own Merlotte's, which is a bar where you're a waitress. Hi, Pam."

"If you two don't stop this endless, rambling, repetitive exposition that condescends to your readers like they're a bunch of brain-addled idiots, I am going to rip off your heads and eat you both," said Pam.

Did I mention that Pam is a vampire who is also my frie... hey, wait... Pam, get away from me! Help! Stop! Don't Bite M......

END of Review"
(Kättesaadav: http://www.amazon.com/review/R3TSWT7C5LS2RF/ref=cm_cr_dp_title?ie=UTF8&ASIN=1937007448&channel=rw-dp&nodeID=283155&store=books)

neljapäev, 26. juuli 2012

Deborah Harkness "All Souls Trilogy"


Lõpetasin hiljuti Deborah Harknessi All Souls triloogia esimese raamatu "A Discovery of Witches" lugemise ja alustasin uuesti algusest - see raamat haaras mu sellisesse lummusesse, et ei raatsinud kohe uut raamatut ette võtta. Teine osa "Shadow of Night" on mul juba tellitud, kolmanda täpne ilmumisaeg pole kahjuks veel teada...

Üks arvustaja on seda raamatut kirjeldanud nii: "Twilight for grown ups". Tegemist on üsna hea lühikirjeldusega, kuigi asi ei piirdu "Videviku" temaatikaga. Loo peategelane on ajalooteadlane ja õppejõud Diana Bishop, kes üksiti on ka nõid. Uurides Oxfordi raamatukogus alkeemikute teoseid, satub ta juhuslikult nõiutud raamatu peale, mille kaante vahele on väidetavalt peidetud nii nõidu, vampiire kui ka deemoneid (kolm üleloomulike olendite "liiki", kes selles maailmas inimeste kõrval eksisteerivad) puudutavad saladused. Selle raamatu avamisega tõmbab ta endale paljude üleloomulike olendite tähelepanu, kes sooviksid raamatut erinevatel põhjustel enda valdusse saada. Nende hulgas on ka vampiir Matthew Clairmont, kelle avalik teadustegevus puudutab evolutsiooni ja geneetikat. Siit saab loomulikult alguse romantiline liin, mida võib tõesti võrrelda "Videvikuga". Vähem tähtsaks ei saa siiski pidada ka salapärase raamatu uurimist, mille eesmärgiks on muu hulgas päästa üleloomulikud olendid väljasuremisest - just sellise kartuseni on jõudnud Matthew ja tema kolleegide uuringud. Lõpu poole tekib juurde ka protestiliikumise liin - koos sõprade-poolehoidjatega hakkavad peategelased vastu vampiiride, nõidade ja deemonite n-ö ülemnõukogu kehtestatud reeglitele.

Triloogia suurim voorus on ehk see, et kuna autor on ka ise ajaloolane, siis teab ta üsna hästi, millest kirjutab. Raamatus maalitakse realistlik pilt teadlase elust Oxfordis (kui nõiad, vampiirid ja deemonid välja arvata, oletatavasti:)) ning tegelased arutlevad tihti erinevate ajaloosündmuste üle - nagu intervjuust autoriga selgub, on ka see salapärane raamat inspireeritud päriselust, nimelt on samanimeline teos ka päriselt olemas, kuid juba pikemat aega raamatukogust teadmata kadunud. Lisaks ajaloole on üsna palju juttu ka geneetikast (minu enda võhiklikkus selles valdkonnas ei võimalda kahjuks hinnata, kui tõepärane see osa raamatust on, aga kõlab vähemalt üsna usutavalt).

Väga meeldib mulle ka autori keelekasutus - kasutatav sõnavara on rikkalik ja tekst väljendusrikas. Kohati tuleb mõne sõna tähendust ka sõnaraamatust uurida (kui parajasti pole just nii põnev, et ei saa raamatut käest ära panna), aga mitte häirivalt palju. Päriselt ei puudu teosest ka huumor.

Kui midagi sellele raamatule pahaks panna, siis ehk romantilise liini klišeelikkust (kuigi kui palju erinevaid versioone keelatud armastusest ikka on võimalik kirjutada?) ja seda, et kohati läheb loo tempo hirmus kiireks ja loogiliste üleminekute jaoks ei jää piisavalt aega. Samas on raamatus minu jaoks ka üht-teist originaalset - päriselust tuttavlik teadlase-elu kirjeldus (vaikselt tekkiv paanika konverentsi tähtaja lähenemise pärast, hommikust õhtuni raamatukogus istumine...), lisaks on päris huvitav see, kuidas siin on kaasaegne "vampiirikas" kombineeritud muude žanritega (salapärase raamatu tagaajamine konkureerivate grupeeringute poolt meenutab natuke Dan Browni vm põnevikke, on ka elemente ajaloolisest romaanist jne). Põnev on see, et tegelaste suu läbi püüab autor loodusteaduslikult seletada erinevate üleloomulike olendite olemasolu ja seoseid tavainimestega (siin tekkis väike paralleel Stiefvateri libahundi-raamatutega, kuigi lähenemisnurk on teine).

Kirjutada võiks ju veel palju, aga liiga palju ei taha raamatu sisu ette ka rääkida. Nagu eelnevast tekstist aru saada, meeldis see raamat mulle väga ja soovitan teistelegi. Usun, et siin leidub midagi ka nendele, kes vampiirikatest nii väga ei hooli. Hoiatuseks ainult see, et kogu triloogia järjest läbilugemiseks peaks veel vähemalt aastakese ootama.

kolmapäev, 18. juuli 2012

Magician - Raymond E. Feist

Alustame siis jälle kriitikaga - selle raamatu esimestelt lehekülgedelt leiame suht mitu sügavalt sissetambitud rada: orvuke saab õpipoisiks võluri juurde, päästab kohaliku üliku tütre elu, leiab nii sõpru kui vaenlasi, tegu on väljamõeldud umbes keskaegsesse maailma paigutatud looga, toimib tuttav feodaalne ühiskonnakorraldus, piiratud määral eksisteerib maagia ja muud olendid – ehk ei midagi sellist mida paljudest raamatutest kordi ja kordi juba lugenud ei oldaks.

Siin kriitika lõppes.

Et nüüd virisemist klišeede kallal veelgi tasakaalustada, tuleb ära mainida, et lisaks sisaldab raamat mitmeid kontsepte, mis ei olnud minu jaoks nii kulunud. Näiteks „rift“ ehk maailmadevaheline värav, mis võimaldab tegevusel kanduda korraga kahte erinevasse maailma, teises maailmas valitsenud Tsuranide omapärane kultuur (tugevate mõjutustega Jaapani kultuuri eeskujudest), kõrvalepõigetena tutvustatud ajaloolised sündmused hoopis teistsuguste tegelaste ja jõudude osavõtul jne.

Arvestades, et see raamat on kirjutatud juba tubli 30 aastat tagasi, siis ei saa Raymond Feist’i niiväga kopeerimises süüdistada - kuna vähemalt suur osa raamatuid, mis minul nende eeltoodud klišeedega assotsieeruvad, on kirjutatud hiljem. Lugu iseenesest on väga lahe. Mina väidan, et Feist’i näol on tegu vähemalt Hobb’i klassist autoriga. Magician on mahult päris soliidne, sõltuvalt väljaande vormist ehk veidi erinev aga minu paperpack oli vähemalt oma 700lk paks. Nagu juba eeldada võib, siis mahub nii paksu raamatusse üksjagu tegevust. On üsna mitmeid „peategelasi“ ja mitu paralleelset tegevusliini. Tegevustik toimub mõneaastaste hüpetega kokku 9 aasta vältel, mille jooksul algsed varateismelised jõuavad suureks saada ja üksjagu elutarkust koguda. Tekivad (ja paaril juhul lõppevad) ka mõned romantilised liinid aga põhiaur läheb tegelaste seiklustele kahes suures maailmas ja kahe eri maailma kultuuride vahelisele konfliktile nii armeede vahendusel (st sõda) kui inimeste isiklikumas, omavahelises mastaabis.

Tegelased on peamiselt inimesed, haldjad (lihtsalt teist moodi inimesed, pikaealisemad ja naljakate kõrvadega) ja päkapikud (lihtsalt teistmoodi inimesed, pikaealised ja veidi lühemat kasvu). Midkemia maailmas on olemas veel goblinid (agressiivsed ja madalama arengutasemega aga kah suht inimsarnased) ja vähemalt üks lohe (ei ole inimese sarnane aga oskab rääkida ja võluda). Tsuranide maailmas on veel kohalikud omapärased loomaliigid, millest vähemalt üks on ka mõistuslik. Maailmad ise on päris suured ja suured osad sellest on antud loo tegelaste jaoks veel tundmatud, mis võimaldab tegevusel laieneda uutesse ja huvitavatesse kohtadesse järgmistes osades.

Ehk nagu vihjest võis aru saada, siis tegu on sarja, täpsemalt triloogia avaosaga. Erinevalt paljudest teistest avaosadest ei jää siin raamatus lugu pooleli vaid tõmmatakse ikka kenasti kokku. Tõsi, niidiotsi jääb lahtiseks küll (sh piisav osa peategelasi jääb ellu), aga need ei ole nii olulised mis jääks peale raamatu lõppu kripeldama, pigem on need võimalused järgmiste osade traageldamiseks avaosa külge. Eeldada võib, et järgmistes osades tulevad ikka omaette lood, lihtsalt samas maailmas ja samade tegelastega. 

Et tegu on autori esikteosega, siis noriv lugeja võib mõned puudused ju leida aga üldmuljet see minu jaoks ei sega. Võib arvata, et autori kogemuse lisandudes võivad järgmised osad veel paremadki olla. Siirad soovitused.

Action 5
Romantika 3
Maagia 3
Thriller 3

pühapäev, 8. juuli 2012

The Raven


James Barclay on kirjutanud kaks triloogiat "Chronicles of the Raven" ja "Legends of the Raven", kus peategelasteks on palgasõdurite kamp nimega - oh üllatust - The Raven. Esimesse triloogiasse kuuluvad raamatud "Dawnthief", "Noonshade" ja "Nightchild", teise "Elfsorrow", "Shadowheart" ja "Demonstorm". Neile täienduseks on järellugu "Ravensoul", mille sündmused leiavad aset mõned aastad hiljem. Lisaks on autor samas maailmas mõned sajandid varem asetleidnud sündmustest kirjutanud raamatu "Light Stealer". Lugude sisust ma vast detailides rääkima ei hakka, esimest triloogiat lugesin ka mõned aastad tagasi ja ei mäleta nii täpselt. Nüüd lõpetasin Raveni-teemalistest viimase raamatu, "Ravensoul", ja võin öelda, et tegemist on soovitamist väärt sarjaga ("Light Stealer" on veel lugemata).

Tegevus leiab aset väljamõeldud maailmas, peamiselt mandril nimega Balaia, mille jagab kaheks mäeahelik - läänes elutsevad sõjakad Wesmenite hõimud ja idas on samuti Balaia nimega maa, mille saatust suunavad (konkureerides ülemvõimu nimel) peamiselt neli maagiakolledžit - Xetesk, Julatsa, Dordover ja Lystern. Lisaks on Balaial liikvel ka maagiavastased jõud ning kolledžitest eraldiseisvalt (aga seejuures maagide teenuseid kasutades) valitsevad oma maa-alasid mõned parunid. Eraldi lõunapoolsel mandril Calaiusel elavad aga ka haldjad (elves), kellega puutub rohkem kokku hilisemates raamatutes - haldjad ei ole selles maailmas mitte tiibadega ilutsejad, vaid pigem munk-sõdalased. Maagia abil on võimalik ühendust saada ka teiste dimensioonidega - lugudes mängivad olulist rolli deemonite ja lohede dimensioonid.

Ravenite seas on nii mõõga- jm võitlejaid kui ka maage ning nad on suhteliselt legendaarne kamp, kes kuuldavasti kunagi ei kaota. Ajutisi tagasilööke neil siiski on ja mitmed Raveni liikmed vahetuvad raamatute jooksul (mõni saab lahingus surma, aga samas tuleb juurde ka uusi tegelasi). Kuigi kroonikate alguses on juttu sellest, et tegemist on lihtsalt väga hinnatud palgasõduritega, siis raamatute kestel tegelevad nad enamasti hoopis vabatahtlike maailmapäästmiste vm võitlusega õigluse nimel - aga ilmselt oleks raha eest suvalisel poolel sõdijatele kui kangelastele ka raskem kaasa elada. :)

Seikluste tulemused on suhteliselt etteaimatavad ja suurt sügavust neist raamatutest otsida ei tasu, aga põnevat actionit jagub. Ka autor ise on öelnud, et tema eesmärk on eelkõige lugeja meelt lahutada ja panna järgmist raamatut haarama - selle eesmärgi on ta edukalt täitnud. Iga järgmise raamatuga tuleb kangelastel siiski ette järjest rohkem tagasilööke ja must-valge sekka tekib ka halle alasid. Päriselt ei puudu ka romantiline liin, kuigi see on pigem tagaplaanil.


Kui keegi tahab rohkem infot (või vajab abimaterjali lugemise kõrvale), siis leidsin sellise lehekülje: http://www.ravengazetteer.com/map.htm, kust leiab kõvasti täiendavat infot maailma ja tegelaste kohta (väärt töö raamatute autorilt endalt!).

esmaspäev, 25. juuni 2012

David Gemmell; Legend

„Why did You come here, Druss“

„I came to die. To find some spot on the battlements to make a stand, and then to die. Can you imagine what it’s like to be a legend? THE damned Legend? Can you boy?“

„No, but it must make you feel proud...“

“It makes you tired. It saps your strength when it should rise it. Because you can’t afford to be tired. You’re Druss the Legend and you’re invulnerable, invincible. You laugh at pain. You can march forever. With one blow you can topple the mountains. Do I look as if I can topple mountains?”

“Yes”

“Well, I damned well can’t. I’m an old man with a weak knee and an arthritic back. My eyes are not so good as they were either.”


Druss the Legend on vanaks jäänud. Omal ajal oli ta võimas sõdalane, ükski temaga vastamisi läinud vastane ei pääsenud eluga. Mitte ükski. Siis jäi ta vanemaks aga ta oli juba saanud Legendiks, kes oma kohalolekuga süstis meestesse lootust, kui olukord oli lootusetu ning vastastesse ebakindlust, kui nende võit oli ometi käeulatuses. Nüüd on ta lihtsalt vana mees, habemes rohkem halli kui musta ja põlves rohkem vett kui seal olema peaks. Aga tema legend on ajaga ainult kasvanud.

Nadir’id on rändrahvas. Aastasadu on nad elanud põhjala vaestes steppides ja pidanud oma hõimusõdasid. Siis kerkis esile Ulric, esimene juht kes suutis hõimud ühendada ja otsustas nad tõsta kõrgemale nende pärisosaks olnud virelemisest. Nüüd on tal poole miljoni meheline armee, ainus mis veel vaja teha on, on läbi tungida mäekurust mida kaitseb kuus müüri ja vaevalt kümme tuhat Drenai rahvusest sõdurit, neistki suurem osa lahingukogemuseta farmerid. Drenaid on kontinendi lõunaosa kunagised uhked valitsejad, kuid ajapikku mugavusse mandunud ja praegu kahtlevad nad isegi kas nad ikka on väärt Nadiride alla heitmisest pääsemist. Aga siis tuleb kohale Druss the Legend, kes ei taha kuuldagi alistumisest ning parema liidri puudumisel võtab kaitse korraldamise oma laiadele õlgadele. Kokku tuleb veel päris kirju seltskond eri taustaga tegelasi: kogenematu kindral, lindpriid vibukütid, sõda vihkav berserk, kloostritäis sõdurmunkasid jne.

Tegu on siis üsna selge poistekaga, ehk heroilise fantaasiaga. On küll ka romantiline liin ja see ehk on ka raamatu nõrgim koht – see nimelt käivitub kuidagi liiga kiirelt ja ei mõju väga usutavalt. Raamatu vaieldavaks tugevuseks on mitmekülgne tegelaskond. Druss ei röövi sugugi kogu showd, tähelepanu ja sisu jätkub enam kui kümnele vägagi erinäolisele tegelasele, lisaks terve hulk nimeliselt mainitud aga lühemaid etteasteid pälvinud tegelased. Saame tuttavaks ka Nadiride juhi Ulriciga, kes ootamatult osutub üsnagi sümpaatseks. Kõik tegelased, sealhulgas Druss, on minu arust vägagi inimlikud ja tunduvad reaalsed, seda hoolimata vist pealtnäha suhteliselt klisheelikust raamatu ülesehitusest.

Esimene pool raamatust kirjeldab tegelaste kogunemist ja ettevalmistust suureks piiramiseks. Teine pool on siis lahing ise. Laipu ja verd jagub sinna ohtrasti. Samas, erinevalt paljudest teistest autoritest (Salvatore, Flanagan) ei ole võitlusstseenide kirjeldused eriti detailsed (ei kirjeldata detailselt pikki ja nüansirikkaid mõõgavõitlusi), pigem on autor selles osas üllatavalt fantaasiavaene.

Lihtsalt ajaloolisest seiklusjutust teeb fantaasiateose siia näpuotsaga puistatud võlumine – seda kunsti valdavad Nadiride poolel kuninglik šamaan oma jüngritega ja Drenaide poolel sõdurmungad. Paari erandiga piirdub see oma „vaimu“ luurele saatmisega, unenägude mõjutamisega, telepaatilise suhtlemisega ja muude vaimsete asjadega. Kogu võitlus tehakse ikka vanamoeliselt mõõkade ja kirvestega ära.

Raamatu maht ja tempo olid päris parajad, algus oli veidi aeglasem, veidi läks aega käima saamiseks aga kuskil esimese veerandi peal olin juba kõrvuni haaratud ja ei olnud sugugi lihtne raamatut käest panna. Lõpp ei olnud päris ootamatu, samas ehk ka mitte just liiga etteaimatav. Minu arust jäi piisavalt palju peategelasi ellu, et siit oleks võinud ka järjelugu punuda aga seda kuuldavasti ikka ei sündinud – hoopis peale põhiteose lõppu on pooleleheline epiloog, mis tuleviku kiirelt kokku võtab ja lootused järgedele kustutab. Küll aga on olemas kaks raamatut eellooga, mis kirjeldavad kuidas Drussist sai Legend, nende sisule oli antud teoses kah üsna mitmeid viiteid.

Romantika 2
Maagia 2
Action 5
Thriller 2

teisipäev, 5. juuni 2012

Raamatutreiler: Stiefvateri Kaarnapoisid

Meile juba tuttavate ja armsate Shiveri libahundisarja ja Lamenti haldjasarja ja Scorpio Races hobuseraamatu autoril Maggie Stiefvateril on ilmumas uus noorte fantaasiaraamat. Maggie on nii kirjanik kui kunstnik kui muusik - treileri joonistas ta ise ja pani ise kokku ning muusika komponeeris ka ise. Päris muljetavaldav!

neljapäev, 24. mai 2012

A Stranger to Command, Sherwood Smith

Vahelduseks siis kokkuvõte ühest sellisest fantaasiavaldkonna raamatust, kus klassikalisi fantaasiakomponente õieti väga palju ei olegi. Kui natuke vaeva näha, saaks selle raamatu suuremat midagi kaotamata kirjutada lihtsalt ajalooliseks seiklusjutuks.
Tegevus leiab aset umbes keskaegse arengutasemega meie jaoks tundmatus maailmas. Seal on palju pisikesi kuningriike, igaüks oma kirju ajalooga, minevikupagasiga ja olevikuprobleemidega. Tuleviku osas painab kõiki suuremal või vähemal määral teadmine, et kuskil on võimsate maagide valitsetav, väljaspool tavalist aega ja ruumi asuv „paik“ Norsunder, mille asukad juba varasemalt on üritanud kogu maailma endale allutada ja ilmselt tulevikus veel üritavad.
Vidanric on oma kuningriigi kuningasoo ühe kõrvalharu printsi poeg, 14 aastane ja ei paista peale oma staatuse suurt millegagi silma. Paraku on nende riigis kuningas oma võimu kindlustamise nimel hakanud veidi „kummaliselt“ käituma ja mitte kellegi poolt usutava kokkusattumuse tulemusena on lähiminevikus terve hulk noori ülikuvõsusid (potentsiaalseid trooninõudlejaid) igasugu veidrates õnnetustes hukka saanud. Seetõttu saadab Vidanric’u isa ta mandri teise otsa, Marloven Hess’i nimelisse kuningriiku sõjaväeakadeemiasse õppima – arvates üsna põhjendatult, et sinna nende kuninga „õnnetused“ ei küüni ta poega ohustama. Kui Vidanric’u enda kuningriik oli vähe militariseeritud riik, kus õukonnas võimuvõitlus käis „tsiviliseeritud“ vahenditega nagu kuulujuttude levitamine, flirtimine, ülikeerukas etiketisüsteem jne, siis Marloven Hess on täiuseni lihvinud oma sõjaväelise (kõrg)hariduse, õpetades lootustandvamad poisid juba 10ndast eluaastast valdama kõiki olulisemaid käsirelvi, ratsutamist, aga ka taktikat ja üksuste juhtimist. Esimene osa raamatust kujutabki endast suuresti Vidanric’u kohanemise lugu, kuidas ta võõras kultuuris õpib hakkama saama teiste omavanuste poiste seas, kelle haridustee akadeemias on juba kestnud mitu aastat ja kellele sõjaväeline elustiil on loomulik. Ta hakkab mõistma, et tema „kultuurne“ kuningriik ehk ei olegi kõrgemalseisev pealtnäha vägivalda ja barbaarsust väärtustavast ühiskonnast. Mida aeg edasi, seda enam arenevad ka meie tegelased – mõistmisele järgneb aktsepteerimine, väärtuste jagamine, seejärel kohanemine ehk muutumine süsteemi üheks lüliks, seejärel juba võtab Vidanric ka liidrirolli üha enam osaks.
Erinevalt mõnest teisest sarnasesse keskkonda paigutatud raamatust (Ranger’s Apprentice) ei ole siinse raamatu peategelane millegi poolest eriline, ei ole tal ühtegi oskust mis ta teiste seast esile tõstaks. Samuti erinevalt teistest sarnastest raamatutest puudub siin selge mentorikuju, suur vaenlane, kes läbi kogu raamatu intriigi aitaks kerida, või mingi konkreetne lõppeesmärk (kättemaks?) mille suunas püüelda. Selles mõttes on autor mitmeid selle žanri klišeesid edukalt vältinud, kogu raamat ongi pigem ühe noore mehe kujunemise lugu, samas üldsegi mitte igav. Oma keskselt ideelt meenutab see raamat veidi Enderi Mängu, aga meeleolu on kuidagi palju vähem depressiivne, maailm mitmekesisem jne. Muide, arvestades et tegevus toimus sõjaväeakadeemias, oli siin üldse väga vähe vägivalda.
Maagia on selles maailmas olemas, aga eksisteerib suuresti taustal. Kasutust leiab ta pigem inimeste elu mugavamaks tegemisel, umbes nagu meil elekter – ei hakka meil ju täna keegi ainult elektrist raamatut kirjutama? Noh umbes samamoodi suhtub autor selles raamatus maagiasse – see on olemas aga pole oluline. Üks kasutusotstarve on sellel näiteks inimese loomulike hädade leevendamine – igaüks õpib juba lapsena selgeks paar sõna mille lausumine leevendab pakitsuse põies või päästab piinlikust olukorrast kui süda pahaks läheb. Samuti eksisteerib momentaalne kirjavahetus ja ka inimeste transport maagiliste meetodite abil, aga see on suht kallis ja seega vähelevinud. Saame vihjeid ka selle kohta, et Norsunderi võimsad maagid suudavad terveid riike enda tahte alla allutada, aga ilmselt on sellelgi maagial mingid piirid, milleks muidu mõõka keerutavaid sõdalasi vaja on. Ilmselt saame rohkem sellest maagiast aimu samasse maailma paigutatud teistest raamatutest: Crown Duel (käesolev on tegelikult selle raamatu hiljem kirjutatud eellugu), Senrid, Inda jne.
Selles raamatus eksisteerib ka väike romantiline liin, aga eriti suurt rolli ta kogu tegevuskäigus ei oma, pigem annab tegelastele veel ühe lisamõõtme.
Raamatu suurimaks veaks minu jaoks on absurdsed nimed, no kas tõesti peab sihukesi kasutama? Näiteks Eveneth, Telyerhas, Shevraeth, Senelac, Remalna, Zheirban, Forthan jne jne – kas keegi saab aru millised on naiste nimed, millised meeste nimed ja millised kohanimed? Ja nimesid on seal raamatus veel palju rohkem.
Tegevuse pealiini tempo keskel jäi korraks nagu veidi venima – üks kooliaasta järgnes teisele, samade või sarnaste sündmustega (vastavalt „õppekavale“) aga samas seda vürtsitati paralleelis toimuvate vahepaladega – romantiline liin, „kodus“ aset leidvale toimuvad väikesed kõrvalepõiked jne, nii et väga uniseks ei läinud.
Kokkuvõttes – väga kaasakiskuv raamat, raske oli käest panna. Tagantjärele võib ju vigu otsida, aga kindlasti pole need nii olulised, et tasuks nende pärast raamat lugemata jätta. Arvustused räägivad, et Crown Duel on veel parem. Elame-näeme J



neljapäev, 10. mai 2012

Succubus Blues (Richelle Mead)

Wikipedia: In folklore a succubus (plural succubi) is a female demon appearing in dreams who takes the form of a human woman in order to seduce men, usually through sexual intercourse. Religious traditions hold that repeated intercourse with a succubus may result in the deterioration of health or even death. In modern fictional representations, a succubus may or may not appear in dreams and is often depicted as a highly attractive seductress or enchantress; whereas, in the past, succubi were generally depicted as frightening and demonic.
Georgina sündis inimesena palju sajandeid tagasi. Üritades heastada ühte oma viga, sõlmis ta lepingu Põrgu esindajaga, mille tulemusena sai temast surematu succubus. Tema „töö“ Põrgu reatöölisena on meeste võrgutamine ja nendega magamine. Tema saab sellest energiat (mis lühendab tema ohvrite potentsiaalset eluiga) ja rikub tasapisi iga oma ohvri moraali, misläbi nad suurema tõenäosusega lõpuks Põrgusse jõuavad. Põrgu tundub olevat organiseeritud nagu suur rahvusvaheline korporatsioon oma osakondade ja hierarhiatasemetega. Näiteks on Georgina tööpiirkonnaks Seattle. Kohalikuks ülemuseks on ülemdeemon Jeremy, kes tüüpilise rutiinist nüristunud keskastmejuhina kobiseb aegajalt veidi selle kallal kui Georgina plaani täitmise unarusse jätab, aga üldjuhul loodab, et alluvad ennast viisakalt üleval peavad ja temale kui ülemusele lisatööd ei tekita. Vabal ajal Jeremy lemmiktegevuseks tundub olevat kohaliku ahelsuitsetajast ingli Carteriga ringi hängimine.
Lugemisega nende tegelasteni jõudes ma vaatasin raamatu kirjutamisaastat – automaatselt tuli deja vu tunne Pratchetti Head Ended raamatuga ja tekkis huvi, et kes kellelt selle põrgu ja taeva tegelaste koos hängimise maha viksis. Pratchetti raamat ilmus varem J
Georginal on probleem – talle ei meeldi ta töö eriti. Tundub, et sellest on teadlikud ka ta sõbrad (vähemalt surematud sõbrad, need kes ta tegelikku olemust teavad) ja ülemus, aga kõik suhtuvad sellesse kui paratamatusse – ka surelike maailmas on palju töid mida nende tegijad eriti ei naudi, aga tööleping on tööleping... Selle erinevusega, et Põrguga sõlmitud lepingust ei saa kuu ajalise etteteatamisega minema jalutada. Asjaolusid arvesse võttes on mõistetav miks Georgina ei tee oma tööd erilise pühendumisega. Raamatu jooksul tekib mulje, et ta võtab oma ohvreid ette keskmiselt kord nädala-paari jooksul ja ka siis eelistab juba kõlbeliselt rikutud mehi, kelle hukutamise suhtes ta ei tunne erilisi süümepiinasid. Muul ajal on ta juhataja asetäitja (assistant manager) ühes kohalikus raamatupoes. Tööpäeva lõpus annab ta oma raamatupoe kolleegidele tantsutunde (tore ju kui said swingi selgeks õppida selle kuldajal) enne kui koju läheb, oma kassile süüa annab ja hetke lemmikraamatu ette võtab.
Lisaks on raamatus veel rida surematuid ja surelikke tegelasi. Näiteks menukirjanik Seth, kellega Georginal tekib üsna kiiresti vastastikune tõmme. Paraku aga ei saa ta sellele vastata – heade poistega ta ei maga, isegi ei suudle, kuna mida vähem rikutud on inimese hing, seda hullemini mõjub temale succubuse energiavampirism. Lisaks on seal paar „päris“ vampiiri, Peter ja Cody, kes eelistavad toiduna verist šnitslit – vähem rabelemist jne. Hugh on alamdeemon (imp) kes peab Georginale sarnaselt samuti kahte ametit – sõlmib Põrgu nimel lepinguid inimeste soovide täitmiseks ja on muul ajal tunnustatud ilukirurg. Kaadrisse ja kaadrist välja vilksb ka muid tegelasi – eriti jäi meelde üks inglite alama taseme töötaja (ametinimetuselt kaitseingel) kes pidas ennast üleval kui tõeline bitch, samas kui vormilisest küljest Põrgu alluvad olid enamasti suht meeldivad tegelased. Ehk siis oligi sihuke kirju seltskond – praegu meenub ainult üks tegelane kes oli ühesel halb, kõik ülejäänud olid omade vooruste ja pahedega, sõltumata sellest kumma poole heaks nad töötasid. Kogu see Põrgu ja Taeva vaheline nagistamine oli umbes nagu McDonaldsi ja Hesburgeri konkurents – kuskil kaugel kellelegi läheb see ilmselt korda, reatöötajatel aga on suhteliselt ükskõik. Maailmalõpust ning heast ja kurjast oli Pratchettil igatahes palju rohkem juttu.
Selles raamatus ongi tegelaste veidi ebaharilik taust just nimelt taust – lugu ise on segu sarimõrvari taga ajamisest ja Georgina keerulisest armuelust, või siis selle puudumisest – olenevalt kuidas asjale vaadata. Kuigi tegelaskond on kirju ja omab osava kirjutaja käes suurt potentsiaali, on mul peale raamatu lõpetamist kerge rahuldamatuse tunne. Umbes nagu oleks teatris laval olnud portsust püssidest osad paugutamata jäänud. Lugu ise oli kiire ja ladus, võibolla lõpu poole oli tajuda kerget tempolangust. Kergekaalulisele paperpackile tüüpiliselt väga keerukaks teemaarenduseks ei olnud ruumi jätkunud – samas mõned flashbackid minevikku (Georgina succubuseks saamise lugu) pakkusid siiski teretulnud vaheldust muidu suht täisgaasil ja sirges joones kulgenud loole. Kui veel midagi kritiseerida, siis seda et pahalane oli minul enda arvates juba poole raamatu peal ära arvatud ja selgus, et õieti arvatud – krimka kirjutamises Richelle Meadist klassikutele vastast ei ole J.
Kuigi pealkirja järgi ma algul kahtlustasin, et tegu on pigem seksi ja romantikaraamatuga, siis nii see päris ei olnud. Esimeses pooles raamatus polnud seksile pea üldse ruumi, lõpu poole paar kuuma stseeni oli, aga need olid pigem loole vürtsiks, erinevalt Undead and... sarjast, kus kohati taustalugu oli pigem seksistseenide kokku traageldamiseks. Olen veidi piilunud ka sarja järgmiste osade arvustusi ja olen märganud vihjeid, et seal romantika osakaal tõuseb. See paraku pole päris minu maitse järgi areng, seega ei julge lubada, et järgmised osad lähitulevikus ette võtan, huvitavat lugemist riiulis niigi päris palju järge ootamas.
Kokkuvõttes hea kerge lugemine, succubuse näol jälle üks (minu jaoks vähemalt) uut tõugu tegelane pildil, kergelt huumorit, parasjagu actionit, veidi romantikat – korralik meelelahutus.
Maagia – 1 (olemas aga ei mängi erilist rolli)
Romantika – 3
Action – 4
Huumor – 3
Thriller – 2

laupäev, 5. mai 2012

Carlos Ruiz Zafón, "Ingli mäng"

Pesuehtsa fantaasiaraamatuga Ingli mängu puhul kindlasti tegemist pole. Aga nagu Vesilik mõned postitused allpool nentis, ei tee piiride nihutamine kellelegi paha.

Raamatu keskmes on noor kirjanik David Martin, kelle esimene lugu avaldatakse ajalehes siis, kui ta vaid seitsmeteistaastane on.
„„Mulle on räägitud, et te kirjutate, Martin.“
Neelatasin, ja kui ma suu lahti tegin, kostis sealt naeruväärselt peenike hääl.
„Natukene, tähendab, ma ei tea, ühesõnaga, tähendab jah, kirjutan...“
„Loodetavasti kukub see teil paremini välja kui rääkimine. Ja mida te kirjutate, kui tohib huvi tunda?“
„Kriminaallugusid. Ma pean silmas...“
„Juba taipan.“
Pilk, millega don Basilio mulle otsa vaatas, kõneles iseenda eest. Oleksin ma talle öelnud, et tegelen värskest sõnnikust jõulumüsteeriumi-teemaliste kujukeskte voolimisega, pälvinuks see temalt kolm korda innukamat suhtumist.“

Siiski tegi Martini kirjanduslik debüüt tuleproovi läbi ja ta tähelend jätkus. Kadedus on aga keskpäraste inimeste usk ning varsti on Martin vallandatud. Ta üürib salapärase torniga maja ning asub kirjutama põnevuslugu. Torniga maja pole aga ainus salapärane asi - Martini teed ristuvad Andreas Corelliga...

Mitmeid toredaid tarkuseteri või ütlemisi oli, millest ma oma tööski lähtuda saaks:
„Äkki on teie viga osalt selles, et te lugesite kommentaare, aga mitte seda, mida kommenteeriti. Tavaline, ent saatuslik viga, kui on soov midagi kasulikku õppida.“

„Minu meelest olete sünteesimisel suurepärast tööd teinud. Te ei ole küll leidnud nõela heinakuhjast, nagu vanasõna ütleb, aga te olete aru saanud, et ainuke tõeliselt huvitav asi kogu selles heinakuhjas on üks neetud nõel ning kõik muu on eeslite ninaesine.“

„Inspiratsioon saabub siis, kui sa küünarnukid lauale ja taguotsa toolile toetad ja higistama hakkad. Valid ühe teema, ühe mõtte, ja ragistad ajusid, kuni valus hakkab. Seda nimetatakse inspiratsiooniks.“

Vaatamata sellele, et raamatu teine pool kipub veriseks kätte, on lõpp siiski positiivne. Eks seda oli aimata ka. 15ndal leheküljel, kus don Basilio Martinit kirjutama õpetab, annab ta kirjanikuhakatisele järgmised juhised: „Äkki saab nii, et selles oleks vähem surnuid, sest tänapäeva lugejatele meeldivad leebed lõpud, kus võidutseb inimvaimu vägevus ja kogu see jama.“

Kokkuvõttes mulle meeldis. Väga hoogsalt kirjutatud raamat, ei mingit jokutamist. Kordagi ei teki tahtmist mõnest lõigust kiiresti mööda libiseda või üle hüpata. Ka tõlgitud oli raamat hästi (tõlkijaks Kai Aareleid).

teisipäev, 17. aprill 2012

Maria V. Snyder "Touch of Power"


Maria Snyder on alustanud uue sarjaga "Avry of Kazan". Peategelaseks taaskord tugev naiskarakter - maagiliste ravitsejavõimetega Avry. Ravitsejad suudavad haigete ja haavatute sümpomid puudutusega enda sisse koguda. Seepeale jäävad nad küll ise haigeks või haavatuks, kuid nende maagiaga kaasneb kiire ja võimas tervenemisvõime - tavalist inimest tapmas olnud haigusest paranevad nad päeva-paariga. Avry maailm on aga rusudes pärast enamiku elanikkonnast tapnud katku. Elanikkond süüdistab katku väljapäästmises ravitsejate gildi. Samuti õhutab viha ravitsejate vastu asjaolu, et gild keelustas ravitsejatel katkuhaigete tervendamise. Miks küll? Mida laiem avalikkus ei tea, on see, et endasse kogutud katkust ravitsejad ei paranenud - seega tähendas katkuhaige ravimine ravitseja enda kindlat surma. Pimedas vihas jahib ja hukkab rahvas kõiki ellujääänud ravitsejaid. Elus on veel vaid üks ravitseja - noor Avry, kel on senini õnnestunud pidevalt põgendes ja redus elades oma elu säästa. Lõpuks aga juhtub paratamatu - ta ei suuda hoiduda haige lapse elu päästmisest, mispeale külarahvas mõistab, kellega on tegu, Avry kinni võtab ning pikema tseremooniata talle kirstu meisterdama asub. Kas keegi Avry vangist välja päästab ja mida temalt selle eest nõuab, saate juba ise lugeda.
Snyder jutustab juba tuttavas haaravas, ladusas ja teravmeelses stiilis. Paraku sain sellest raamatust natuke hüpliku mulje, kuna pidin lugemise kahel korral mitmeks nädalaks katkestama. Nii unusid vahepeal kõrvaltegelaste nimed ja muu selline ja tegelastele kaasaelamine seetõttu vähenes. Nii et seetõttu pole ma kindel, kuivõrd minu muljeid selle raamatu kohta päris usaldada võib. Aga mulje on selline, et raamat jäi alla teistele minu loetud Snyderi raamatuile (Inside sari ja Poison Sudy). Mõned elemendid tunduvad autoril ka korduma hakkavat - näiteks kannatasid nii Avry kui Study-sarja Yelena minu meelest kerge Stockholmi sündroomi all. Liigitaksin raamatu paremat sorti lennujaama-kirjanduse hulka. Positiivseks märgiks on aga see, et vaatasin järgi, millal sarja järgmist osa on oodata (2013) ja kavatsen selle kindlasti endale soetada.
Hindeks kokku 4.
Sisuproportsioonid:
Maagiat - palju
Romantikat - omajagu
Tapmist ja tagaajamist - parajalt
Tegelaste arengut ja eneseleidmist - parajalt
Huumorit - võinuks ehk rohkem olla

teisipäev, 10. aprill 2012

Karen Miller "Prodigal Mage"

Karen Milleri "Prodigal Mage" on 1. osa kaheosalisest sarjast "The Fisherman's Children", mis on järjeks varasemale kaheosalisele sarjale "Kingmaker, Kingbreaker". "Kingmaker, Kingbreaker" raamatuid lugesin kahjuks enne selle blogi loomist, mistõttu postitust siin ei ole. Räägin siin paari sõnaga esimese sarja sisust, aga kui keegi on selle sarja värskelt läbi lugenud, võiks muidugi pikemalt kirjutada. :) Endal pole muljed enam nii värsked.

Niisiis, "Kingmaker, Kingbreaker" leiab aset väljamõeldud maailmas, täpsemalt Lur'i kuningriigis, kus elavad koos kaks rahvast - üks neist põlisrahvas, kelle maagia on pigem looduslähedane, ja teine rahvas võimsama maagiaga sisserändajad, kes kunagi põgenesid Lur'i suure kurjuse eest, seejärel aga päästsid Lur'i ja on muutunud ühiskonna eliidiks (mh on sellest rahvusest kuninglik perekond). Peategelane on Asher, kaluri poeg (põlisrahva hulgast), kes läheb pealinna, et teenida raha oma paadi ostmiseks, ja satub noore prints Gar'i teenistusse. Tegelikult on Asher aga peategelane ettekuulutuses, mille kohaselt ta on "süütu maag" (innocent mage), kes peaks päästma kuningriigi. Ilmselt ei ole sellises stiilis raamatute puhul eriline spoiler öelda, et maailm saabki päästetud (muidu polekski ju järgesid) - tõsi küll, suurte ohvrite hinnaga.

Raamatu "Prodigal Mage" sündmused algavad kümmekond aastat hiljem. Loo keskmes on esialgu endiselt Asher, kuid hiljem (pärast järjekordset 10aastast hüpet) tema täiskasvanuks saav poeg Rafel. Vahepealse 10 aasta jooksul tundus, et kuningriik ongi päästetud ja elu ilus, põlisrahvas ja kunagised sissetungijad elavad võrdsuses ja koostöös, aga nüüd tekivad jälle probleemid. Ühest küljest on rahu ja koostöö pinna all endiselt käärimas vaen - kunagised sissetungijad peavad ennast põlisrahvast paremaks, samas kui viimaste hulgast leiavad osad, et võõrad peaksid oma kodumaale tagasi minema. Teisest küljest aga on maaga midagi lahti - kõigepealt tunnevad seda tugevamad maagid põlisrahva hulgast, aga varsti läheb ilm täiesti käest ära, esialgu hirmsad vihmad ja edasi läheb asi üha hullemaks. Hakkab tunduma, et maailm vajab taaskord päästmist ja kui Asheri pingutused vilja ei kanna, tuleb see ette võtta hoopis Rafelil. Jama on aga selles, et Rafeli võluvõimete ulatust on vanemad isegi tema enda eest saladuses hoidnud. Edasi rääkima ei hakka, lugege ise. :) Nii palju võin veel öelda, et "Prodigal Mage" lõppeb väga pingelisel hetkel, nii et hetkel ootan juba kannatamatult, millal õnnestub kätte saada teine osa.

Raamatud on kirjutatud kordamööda erinevate tegelaste vaatepunktist (kuigi peategelaste vaatenurka kasutatakse muidugi rohkem). Selle paremaks edasiandmiseks on autor kasutanud ka väljaspool jutumärke kõnekeelset stiili, mis on esialgu natuke naljakas lugeda, aga kokkuvõttes aitab päris hästi tegelaste mõtetesse sisse elada. Tegelased ei ole idealiseeritud - enamik neist on üsna kangekaelsed, ennasttäis ja empaatiavõimet ka vähevõitu, nii et korduvalt tundub, et asjad võiks minna hoopis lihtsamini, kui mõni tegelane natukegi järele annaks või muidu mõistlikumaid otsuseid teeks. Aga samas suudab autor mõne neist siiski üsna sümpaatseks kirjutada. Osaliselt seoses tegelaste puudustega on raamatus meeleolu pigem negatiivne, asjad ei lõppe üldse alati hästi ja pidevalt tuleb ette uusi raskusi. Sellest hoolimata püsib lootus, et lõpuks läheb kõik hästi.

Kui rääkida tempost, siis see ülemäära kiire ei ole - suurem osa raamatust läheb olukorra väljajoonistamisele, tegelaste siseheitlustele ja ettavalmistustele, rohkem actionit on mõnedes n-ö vahefinišites, aga põhiline seiklus läheb lahti alles selle raamatu üsna lõpuosas. Küllap tuleb teine osa teistsugune - kui loetud, siis kirjutan.

Kokkuvõtteks - erilist filosoofilist sügavust nendest raamatutest otsida ei tasu (kuigi natuke leiab), tempo ka just maailma kõige kiirem ei ole, aga sellegipoolest päris põnev ja omamoodi lugemine.

Maagiat 5
Põnevust ja actionit 3
Inimsuhteid 4
Romatikat 2
Filosoofiat 2

esmaspäev, 9. aprill 2012

Tule taevas appi!

Olgu hoiatuseks kohe öeldud, et tutvustamisele tulev teos on omajagu erinev siin blogis varem kirjeldatutest, siiski ma usun, et väike piiride nihutamine ei tee kunagi kellelegi paha, pigem tuleb kasuks.

Lisaks sellele, et tegu pole päris fantaasiaraamatuga ei saa ka arvustus päris normaalne olema, sest raamatu sisu ei saa eriti kirjeldada, ilma, et kõike ära räägiks. Hull lugu ühesõnaga. Plaan pole siinkohal põnevust kütta, pigem vastupidi - mina sain raamatu kingituseks tükk aega tagasi, aga vähimatki tahtmist polnud seda isegi mitte lehitseda. Eelarvamused….soome kirjanik, ängistav skandinaavia kirjandus, nõme pealkiri – nii ta minust jäi paariks aastaks. Aga raamat on hea. Meeldib neile, kes armastavad absurdi ja irooniat.

Peategelaseks on tüüpiline soome mees, endine ajakirjanik – nii letargilist, pretensioonitut, üdini argist, halli ja keskpärast kuju tavalistes fantaasiaraamatutes juba ei leia! Täiesti mõttetu mees, selline, kellest mitte miski ega mitte keegi ei sõltu ning kes ise kah eriti mitte millestki ega kellestki suurt ei hooli. Asine ja tõsine. Ühesõnaga üsna ebasümpaatne tüüp, kui te veel aru ei saanud. Kõige tipuks on ta värskelt surnud, ehk siis vastsurnud. Viimane nüanss „lisab tema elule sügavust“ ning „ta näeb värske pilguga maailma veidrusi ja naeruväärsusi ning ebaõiglust“, nagu tagakaanel kaunisti öeldud.

kolmapäev, 28. märts 2012

Näljamängude filmist


Käisin vaatamas kauaoodatud Näljamängude filmi. Mingit superelamust kahjuks ei saanud. Raamatute järgi tehtud filmid on tihtipeale sündmustiku kiired läbiludistamised ja see pinnapealsus on raamatuga tuttavatele inimestele tunda. Erandiks on minu meelest Sõrmuste isanda filmid, mis olid ehk raamatutest isegi paremad (riskin siin Tolkieni sõprade meelepahaga). Ilmselt oli põhjuseks see, et Sõrmuste isanda raamatute tempo oli tõesti VÄGA aeglane. Erinevalt Näljamängude raamatust.

Natuke on kahju, et sellised filmid on tegijate jaoks alati kindla peale minek – kui raamatut loevad miljonid, jõuavad needsamad kindlasti ka kinno, et vaadata, kuidas film nende kujutlusega kokku läheb. Seetõttu tundub, et filmitegijatel polegi vaja eriti pingutada.

Oli toredaid ja mõjuvaid kohti ka. Meeldis näiteks Peeta rongist lehvitamise stseen, Katnissi ja Peeta lõõmavate kostüümidega triumf ja mängujuhtide askeldamised. Caesar Flickermann meeldis. Tegelastesse süveneda aga aega ei antud. Seetõttu jäi täiesti halliks Peeta kuju, Rue surm ei toonud pisarat silmanurka ning õudsad mutt-id oli lihtsalt kari kurje buldoge. Ilmselt lastest vaatajate säästmiseks vilgutati jubedamate stseenid ajal kaameraga hullumeelselt ringi, mis minu meelest ei olnud kuigi geniaalne lahendus. Oleks saanud paremini, isegi ilma otsest tapmist näitamata. Nüüd oli mul mitu tundi peale kino pea sellest vilkumisest uimane. Arusaamatu oli Cato lõpukõne Küllusesarvel. Küllusesarv ise oli ka suhteliselt hale käkerdis, ma kujutasin ikka vägevamat ehitist ette.

Katnissi näitleja meeldis. Oli sobivalt armsake ja juhm, isegi veel juhmim kui raamatus. Rue pidi tükk aega kätega vehkima, et talle teha selgeks, kuidas herilasi vaenlastele kaela saata. Haymitch pidi oma soovid langevarjupakikestes olevatele paberitükkidele kirjutama. Et ta oskaks karjääritribuutide varusid õhku lasta, olid varustusepüramiidi ümber olevad maamiinid tähistatud mutimullahunnikutega. Aga eks need lihtsustused olid tehtud rohkem meid, rumalaid vaatajaid, silmas pidades. Dilemmas Peeta/Gale on miskipärast suur eelis antud Gale’ile, keda on valitud mängima pikk nägus poiss, samas kui Peetaks on lühike vissis näoga tüüp (tahtmata siinkohal lühikesi vissis näoga tüüpe solvata).

Väidetavalt on kokku plaanis teha neli (?!) filmi. Võime siis ennustada, kumb raamatutest kaheks osaks jaotatakse. Võibolla teine? Ilmselgelt oleks filmitegijatel rumal vähem filme teha. Nii mina kui ka teised raamatusõpradest ullikesed vaataksid ilmselt kohusetundlikult ära kasvõi kaheksa osa. Võibolla olekski kõige õigem olnud filmi asemel sari teha, sest praegu ei jõutud vaatajaid tegelastega tuttavaks teha, et nende surmale kaasa elada, ega mängude enda kannatusi näidata - kõik läks nii ruttu, et mingeid nälja või janu või väsimuse märke tribuudid küll ei ilmutanud.

teisipäev, 27. märts 2012

The Anvil of the World

The Anvil of the World – Kage Baker
Esialgu pealkirja järgi assotsieerus see raamat minu jaoks M.S. Rohan’i The anvil of Ice (The Winter of the World series) teosega ja kuna too mulle väga meeldis, siis täiesti ebaratsionaalselt ootasin sama kvaliteeti ka sellelt raamatult. Tagantjäreletarkusena võib öelda, et seekord mõttes tekkinud paralleel ei petnud, oligi täitsa hea raamat. Selle raamatu kõige suurema puudusena peab ära märkima, et fantaasiavaldkonna traditsioonide vastaselt ei ole tegu kahjuks triloogiaga – aga head raamatut tahaks ju veel ja veel, kuni autori loodud maailm on tüdimuseni läbi nämmutatud. Tõsi, on olemas hiljem kirjutatud eellugu (pole veel lugenud) aga sellega asi ka lõpeb – sest autor on kahjuks meie hulgast juba lahkunud :(

The Anvil of the World koosneb sisuliselt kolmest suhteliselt eraldiseisvast osast, igaüks oma alguse ja lõpuga. Esimene osa neist on ehk kõige kergekaalulisem – seal tutvustatakse meile peategelasi ning tehakse tuttavaks tegevuskohaks oleva maailmaga, samas lugejat detailidega liiga üle ujutamata. Autori kiituseks peab ütlema, et ta ei joonistanud ei tegelase ega maailma kohe välja, et seejärel tegevuse kallale asuda, vaid kõik elemendid loos arenesid järk järgult kuni lõpplahenduseni välja. Natuke meenutas nagu sibulakoorimist – millal iganes tekkiski hetkeks tunne, et oled ühest peategelastest või tolle maailma põhikontseptsioonidest aru saanud, siis kooriti jälle uus kiht maha ja selgus midagi uut – väga hea töö autori poolt minu arust.

Selle pideva arengu tulemusena ongi praegu tunne, et lõpus ei olnud tegu nagu enam sama raamatuga mis alguses. Algas asi lihtsakoeliselt – keskaja tehnoloogiatasemele sarnanev maailm, mustvalgelt välja joonistatud head ja pahad, kerge salapäraga aga mitte eriti komplitseeritud peategelased, natuke actionit, veidi intriigi jne – ja vaikse kapakuga nagu hakkaks tavaline kergekaaluline ajaviitelugu, millega mõnda igavat õhtutundi veeta. Aga kui raamat märkamatult (mul kulus 2 argipäevaõhtut/ööd) läbi on saanud, siis avastad, et lõppedes oli raamatus alltekstina omajagu mõtisklust ja moraali, tegelased oli märksa mitmekihilisemad ja maailm ei olnud kah enam kaugeltki nii mustvalge nagu algul tundus.

SPOILER
Peategelane on Smith. See pole ta pärisnimi, see on ta enda võetud varjunimi. Ta ei tahaks maailmas midagi muud kui et ta rahule jäetaks ja et ta ei peaks enam kellegi eest põgenema. Tema häda on selles, et ta on väga osav inimeste tapmises. Ja selles pole midagi eriti halba, vendettad ja palgamõrvad on seal ühiskonnas täiesti aktsepteeritud. Palgamõrvar on umbes samasugune „spetsialist“ nagu meie ajal juhtimiskonsultant. Probleem on selles, et Smithile see töö eriti ei meeldi. Paraku saatus viib ta ikka ja jälle olukordadesse kus ta oma erioskusi rakendama peab. Seekord üritab ta alustada karjääri karavanijuhina. Esimese tööna tuleb viia karavan edukalt ühest linnast teise. Kui see tal probleemivabalt õnnestuks, siis oleks vist päris lühike raamat?

Lord Ermenwyr on veel teismeline aga juba küünilise ellusuhtumisega ja maailma ahvatluste poolt rikutud ülik. Ta on juhtumisi reisija Smithi poolt juhitavas karavanis. Ning ta on veendunud, et kõik tekkivad probleemid on tema vaenlaste poolt suunatud tema kõrvaldamiseks. Ahjaa, ta on ka segavereline, veerandi kuni poole ulatuses (ta ise ka ei tea täpselt) deemon.

Lisaks on seltskonnas Lord Ermenwyr’i hooldajaõde Blanshik (väga eriline ja eriliste oskustega daam), karavani kokk Mrs. Smith (nimede sarnasus juhuslik), „runner’i“ (midagi heeroldi/kulleri/luuraja sarnast) ametis on noor neiu nimega Burnbright, hiljem lisandub veel segavereline munk/arst Willowspear, kes osaliselt on „tavaline“ inimene, osaliselt esindab peamiselt selle maailma metsi asustavate rohelise nahaga Yendri inimeste rassi.

Selles maailmas ongi kolm domineerivat rassi – „tavalised“ inimesed (religiooni järgi nimetatakse ka Children of the Sun), „rohelised“ Yendrid ja deemonid. Deemonitega puutume raamatu jooksul ehk kõige vähem kokku, kohtume mõnede segaverelistega ja mõnede nende teenistuses olevate surematute (st surematu hingega, keha saab hävitada – kuni ta isand ta uuesti loob) deemonitega. Maailma ülesehitus on pealtnäha lihtne – on tavaliste inimeste maailm, kuskil metsas elavad rohelised, kes tavaliste inimestega küll suhtlevad (osad elavad ka linnades) aga see suhtlus on vürtsitatud vastastikkuse usaldamatusega, ning oma mägedes elab deemonite valitseja Must Isand, kes valitseb deemonite armeed ja kelle röövretki kõik pelgavad. Intriig on maailmas üles ehitatud sellele, et Yendride elav pühak, maailma headuse kehastus ja elu allikas Ema (kasutatakse mitmeid nimesid) otsustas kurjuse alistada sellega, et läks Mustale Isandale mehele (miks täpselt, sellest räägib eelloona ilmunud eraldi raamat). Ülejäänud maailm, eriti teda varem kummardanud Yendri’d, on nüüd vägagi suures segaduses.

Raamatu sisusse ma rohkem ei süüviks, lühidalt märgin veel ära, et raamatu teises osas on Smith ja ta seltskond ennast sisse seadnud pisikese hotelli pidajatena, läheneb kogu linna aasta suurim püha Armastuse Festival, läbi astub ka Lord Ermenwyr ja aset leiab salapärane mõrv. Kolmandas osas asutakse teele päästma Lord Ermenwyr’i õde kitsikusest, mida Lord ette väga selgitada ei taha. Kohale jõudes on kõigil üllatus suur, kuna keegi (sh. Lord ise) ei kujutanud päris täpselt ette millega tegemist tuleb. Ja tegemist tuleb ei millegi vähemaga kui maailma päästmisega.

Raamat ei ole kirjutatud just liiga tormavas tempos, üksjagu on vaikset teemaarendust, tegelaste vestlusi, looduskirjeldusi jne. Ka huumorit on omajagu, sellest suurem osa esitatakse ekstsentrilise Lord Ermenwyri vahendusel, kellel tundub olevat tõsiseid raskusi otsustamisega, et kumb ta rohkem on, kas deemon või inimene. Tõeliselt naljakas on lugeda kohti, kus muidu deemonitele kohast verejanu üles näidanud Musta Isanda pärijad mahalöödud pilkudega „Yes, Mommy“ pobisevad, kui Ema (kes on abikaasa reputatsioonist hoolimata endiselt headuse kehastus) hukkamõistva tähelepanu osaks saavad.

Kokkuvõttes – igati tore raamat, julgen soovitada.

Maagiat 3
Actionit 3
Sisu – 4
Romantikat – 2 (peamiselt teises osas)

pühapäev, 25. märts 2012

Dean Koontzi kirjutised „Hääled öös“ ning „Surmani on aega“.

 Dean Koontz on Ameerika kirjanik, kes on üllitanud palju teoseid, enamasti zanriks pigem põnevik, kuid sageli neis ka fantaasiakirjandusele omaseid jooni. Mõtlesin kirjutada postituse veidi temast üldisemalt ja siis täpsemalt juba 1998 aastal (ehk üsna ammu) eesti keeles ilmunud raamatust „Hääled öös“, mis on pikka aega minu lemmikraamatute hulka kuulunud. Ning veidi ka teisest eesti keelsest raamatust „Surmani on aega“.

Dean Koontz on kirjutanud palju raamatuid ning lühijutte, neist enamus on eraldiseisvad, kuid viimasel ajal on ta pühendunud ka kahele sarjale. Frankestein (Prodigal Son (2005), City of Night (2005), Dead and Alive (2009), Lost Souls (2010), The Dead Town (2011)) on sari mida ma lugenud ei ole. Teine sari on mehest Odd Thomas, kes näeb surnuid (Odd Thomas (2003), Forever Odd (2005), Brother Odd (2006), Odd Hours (2008) ning peagi ilmuvad Odd Apocalypse (2012), Deeply Odd (2013)). Sellest sarjast lugesin kunagi poolkogemata teist raamatut, mis mulle meeldis üsnagi, kuid samas olles sarja teine raamat, oli veidi segane. Nüüd siis plaanis õiges järjekorras nad ette võtta- esimesed kaks jõudsit hiljuti bookdepository'st kohale. Kui loetud saan siis kirjutan ka siin lähemalt.

Enam olen aga tuttav tema eraldiseisvate raamatutega. Neis on läbivalt mitmeid sarnaseid jooni.
* sageli on peategelasteks mees ja naine kes raamatu käigus pooljuhuslikult tutvuvad ning siis ühiselt vaenlasele vastu astuvad;
* naised sageli tõsised, enamasti keerulise minevikuga (nt koduvägivald), mida nad seljatada püüavad;
* mehed sageli vaiksed kuid rõõmsameelsed ja taustalt politsei, sõjaväe koolitusega;
* vastasel / vaenlasel sageli (näivalt?) üleloomulikud võimed, millele teatud juhtudel pakutakse välja siiski ratsionaalne seletus. Sageli vastasel väga omapärane maailmavaade, mitmed neist sotsiopaadid, kellel sageli häid omadusi ei tuuagi välja- samas ei tee see neid tegelaskujusid igavaks või kergesti alistatavaks;
* sageli peategelasel piiratud aeg, et vastast võita, sest ka mingid muud asjaolud samaaegselt kujutavad endast ohtu, või on selle tärmini andnud vastane lubades, et surmani on aega nii mitu tundi;.
* mitmetes raamatutes erakordne koer (enamasti labradori retriiver) headel abiks, hoiatab ohu eest, ründab otsustaval hetkel vaenlast;
+ läbivalt on huvitavat keelekasutust.

Eelnev kokkuvõte siis järgnevate raamatute põhjal: The Face of Fear (1977) Watchers (1987), Dragon Tears (1993), Icebound (1995), Intensity (1996), Life Expectancy (2004), Velocity (2005), Forever Odd (2005).

Eesti keeles on minu teada Koontzil ilmunud kolm raamatut 1998 „Hääled öös“ (Watchers 1987), 2001 „Hirmu pale“ (The Face of Fear 1977) ning 2005 „Surmani on aega“ (Life Expectancy 2004). 
Neist „Hirmu pale“ ei jätnud mulle mingit erilist mälestust. Raamatu peategelane on Graham, mees kellel võime näha mõrvu nende toimimise hetkel- seda võimet kasutab ta politsei abistamiseks. Raamatu peamine tegevus toimub kõrghoones, kus ohu eest põgenemine keeruline, ning peategelane on pääsemiseks sunnitud mõrvariga mängima ohtlikku kassi-hiire mängu. Võimalik, et nüüd, kus seda tüüpi kontorihoonesse lõksu jäämisel inimese haavatavus mulle selgem on (kasvõi tööjuures toimunud tuletõrjeõppuste tõttu, või ka välisministeeriumi toimunud tulistamise järel, mil ka keskkonnaministeeriumi maja uue pilguga vaatan), oleks oht mulle usutavam ja raamat haaravam. Peaks uuesti katsetama...

Aga nüüd siis kahe ülejäänud raamatu juurde.

„Life Expectancy“

Raamatut olen lugenud vaid inglise keeles, tõlke kvaliteedist ei oska midagi kosta.
Peategelane Jimmy Tock on sümpaatne pagaripere poiss, kelle sünniööl juhtuvad haiglas kummalised lood. Vahetult enne poisi sündi ennustab tema vanaisa, kes on samasse haiglasse toodud, poisi täpse sünni kaalu ja pikkuse ning ennustab et poisi elus saab olema 5 hirmuäratavalt ohtlikku päeva, selle info kirjutatab kohe-kohe isaks saav Rudy oma isa tungival nõudmisel ülesse, mis siis, et ta sellesse ei usu. Kui vanaisa poisi sünnihetkel sureb ning nii kaal kui pikkus tõeks osutuvad ei jää perel muud üle kui uskuda, et ka mainitud kuupäevad on tõesed. Samal ajal on haiglas oma lapse sündi ootamas ka üks teine mees, nimelt rändtsirkuse kloun Beezo, kes kuuldes, et tema naine sünnitusel suri, hullub- tapab sünnitust vastu võtnud arsti, haarab oma vastsündinu ja põgeneb uskudes et Rudy Tock oli talle abiks...
Raamat on kirjutatud justkui Jimmy poolt meenutustena enne viiendat ohtlikku kuupäeva- memuaarina. Ning raamatu lõpp tema naise poolt. Raamatus on realistlikke kirjeldusi ning kohati muhedat huumorit. Haarav ühe õhtu raamat.

Filosoofiat: 2; Tapmist ja tagaajamist: 4; Romantikat: 2; Huumorit: 2; Võlumist ja maagiat: 1
(1=üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju; 5=põhjalikult)

„Hääled Öös“

Karta on, et selle raamatu osas on mul raske erapooletu olla. Ühelt poolt lugesin ma seda esmakordselt ajal kui head fantastika- ja põnevuskirjanust eriti palju kätte saada polnud. Vähemalt mitte sellises mahus nagu nüüd ja ma ise inglise keeles raamatuid veel ei lugenud (mis kitsendas veel valikut). Teisalt olen ma vaieldamatu koerasõber ja raamatu üks olulisi kangelasi kuldne retriiver Einstein on mulle väga armas. Aga väiksed vihjed siis raamatu sisule.

Raamat on kirjutatud mitmete tegelaskujude silmeläbi. Neist peamiseks on ilmselt Travis Cornell, endine sõjaväelane, kes usub et kõik inimesed kes talle oluliseks saavad hukkuvad peagi ja jätavad ta üksi. See teamine on temast teinud suhteliselt erakliku mehe. Raamatu esimestel lehtedel leiab Travis kaugel inimasustusest kummaliselt käituva kuldse retriiveri, kelle ta endale koju võtab, ning kes kummalisel kombel tema üksndust peletab ja laseb tal taas inimsuhteid luua...
Nora Devon on üksik naisterahvas keda tema tädi kasvatas usus et välismaailm ja võõrad inimesed on ohtlikud ning pahatahtlikud ning et Nora on hall hiireke kelle ülesanne elus on elust vaikselt teistele märkamatult läbi minna. Ta kardab võõraid, sõpru-tuttavaid tal ei ole, ning ta ei ole peale oma tädi surma suutnud seda eraklikkust, millega ta harjunud on, muuta...
Vincent Nasco on maffia palgamõrtsukas kes naudib tapmist, olles veendunud et iga tapmisega saab ta omale tapetu elujõu, ning et piisava hulga tapmiste järel jõuab ta surematuseni. Kui tal palutakse lühikese aja jooksul tappa mitmeid teadlasi hakkab ta huvi tundma selle vastu mis neid teadlasi seob, ning soovib saada üht nende teadusprojekti tulemust omale.
Lemuel Johnson, mustanahaline uurija kelle ülesandeks on vaikselt kinni püüda kaks põgenikku, kes hiljuti põgenesid teaduslaborist.
Raamat keskendub siis kahele põgenikule ja nende rändamisele läbi Ameerika. Ning neile inimestele, kes põgenikega kohtuvad. 

Põgenikel on ebatavalised omadused, mis ei käi päris võlumise ja maagia alla, aga kuna erinevad tugevalt normist siis hindasin seda selle kriteeriumi alusel.
Loomasõbrast (koerasõbrast) põnevike- ja fantastikaraamatute fännidele soovitan kindlasti seda lugeda.

Filosoofiat: 3; Tapmist ja tagaajamist: 5; Romantikat: 2; Huumorit: 3; Võlumist ja maagiat: 5
(1=üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju; 5=põhjalikult)

laupäev, 17. märts 2012

Skulduggery Pleasant - Derek Landy




Skulduggery Pleasant – no sellise nimega raamat peab ju olema lasteraamat? Jep, täitsa õigus. On jah lasteraamat, nii umbes 10 aastastele, võibolla ka varateismelistele. Sellisele eale kus lugeja ootab põnevust, natuke nalja, ladusat süžeed ja kelle elurütm on liiga kiire, et süveneda pikkadesse karakteriarendustesse ning looduskirjeldustesse. Just selline raamat see ka on.
Täiskasvanud lugeja ütleks, et „tegelased on pealiskaudselt arendatud, võitlusstseenid veidi liiga lihtsakoelised ja kogu raamat ehk veidi liiga lihtne. Noh nagu lasteraamat või nii. Ups, see ju ongi lasteraamat. Pagan, miks ma sellele siis aega raiskasin?“
Mina võtsin ja lugesin läbi. Raamatu tegevus on asetatud kaasaegsesse UK’sse ja on suht klisheelik. St tavainimesed ei tea midagi võluritest või võlujõust, need eksisteerivad nende pilgu eest kõrval ning toimub tavapärane võitlus heade ja kurjade võlurite vahel. Potterit olete lugenud? Noh sama värk, aga palju vähem öökulle ja võlukeppe ja muud tilulilu.
Stephanie on tavaline 12 aastane tüdruk kelle edukas horror-fantasy kirjanikust lemmikonu ühel päeval ära sureb. Kuna Stephanie pärib onu hiiglasliku maja, siis pärib ta ka probleemid mis onu surmani viisid – ja ta saab peagi selgeks, et onu kirjutas küll horrory’t aga fantasy’t seal eriti ei olnud. Onu matustel märkab Stephanie kummaliselt riietatud kuju, kes soojast päevast hoolimata on pealaest jalatallani riietesse mässitud, lisandiks veel hiiglaslikud päikeseprillid. Tere tulemas Skulduggery Pleasant. Tehniliselt võttes on tegu ammu surnud võluri luukerega, kes mingil temalegi teadmata põhjusel ei jäänud kondihunnikuna vaikselt kõdunema vaid jätkab oma kunagi aastasadu tagasi alanud võitlust headuse nimel, ajades taga üle käte läinud võlureid ja muid pahalasi.
- Are You alive?
- Well, technically, no, but...
- Do you have a brain?
- I dont have a brain, i dont have any organs, but i have consciousness. To be honest with you, its not even my head.
- What?
- Its not. They ran away with my skull. I won this one in a poker game.

Kui Stephanie esimesest ehmatusest (ja paarist tapmiskatsest) üle saab, siis avastab ta, et see uus salajane maailm on palju huvitavam kui see milles ta enda teada seni elas. Ainus mis veel üle jääb, on veenda ühte tõrksat kuid sentimentaalset luukeret, et see ta endale partneriks võtaks.
Edasi läheb lahti suht klassikaline pahade otsimise ja mõistatuste lahendamine. Paljud elemendid on muudest võlumaailmast kirjutatud raamatutest juba tuttavad (nt. tõelised nimed), mõned on ehk väikese kiiksuga.
- Doesnt sunlight turn them to dust, or make them burst into flames or something?
- Nope. Vampires tan, just like you and me. Well, just like you. I tend to bleach.

Loomulikult on siin raamatus olemas oma peapahalane kelle plaanide nurjamiseks kogu madin käibki. Õnneks ei koosne tegelaskond ainult üheselt headest ja halbadest, mõned algselt positiivsed tegelase osutuvad ka reeturiks, aga kuna suures osas libisetakse tegelastest üle suht pealiskaudselt, siis ei teki neile ka ehk sellist kaasaelamist, mis nende pooltevahetamisele õlakehitusest enamat reaktsiooni kaasa tooks. Et klisheelikule stsenaariumile truuks jääda, siis tuleb headel ette ka paar kohustuslikku tagasilööki.
- Obviously you’re not going to just offer up the information, so i think a spot of torture is required.
- Ah. Old times.
- I remember those dark autumn days that i’d while away, cutting you, making you cry out.
- Fun for the whole family.
- Where are the endless heroic cliches? Arent you going to look me in the eye and tell me to do my worst?
- Actually, i was going to ask that you go easy on me. I’m feeling kind of tender today.
- Last chance – tell me where the key is.
- Ok
- Really?
- No, only joking. Do your worst.

Lõpuks muidugi head võidavad, Stephanie teeb esimesed edusammud ise kah võlukunsti omandamise suunas, pillatakse mõned vihjed mille peale järgmisi osi sarjast üles ehitada ning ongi kogu lugu. Ah jaa, raamatu lõppu on poetatud veel üks samade tegelastega aga veidi hilisemat aega puudutav eraldiseisev lühijutt.
Action 5
Maagia 4
Thriller 2
Romantika 0