laupäev, 18. juuni 2011

Hobbi ja Lindholmi pärandus



Selle raamatu tutvustamisel tuleb alustada sellest, et kahe kirjanikunime taga peitub tegelikult üks inimene. Kõigepealt kirjutas ta Megan Lindholmi nime all ja hiljem lõi Robin Hobbi, kes kirjutab Elderlingide realmis. Alguses hoidis ta Hobbi muide salajas, nii et kuigi Lindholm oli üsna tuntud kirjanik, ei teatud, et ka Hobbi raamatud on tema kirjutatud. Ajapikku muidugi tilkus välja.

„Inheritance“ on päris mahukas lühijuttudest koosnev raamat, kus poole on kirjutanud Lindholm, poole aga Hobb. Hobbi lood on meile armsaks saanud maailmas, kus valitseb taid ja vaist, lohed ja nende maagia. Muidugi alustasin ma lugemist nendest. Raamatu nimilugu, „The inheritance“, räägib Bingtowni kauplejate päritolu tüdrukust, kes vanaema sõrmuse abil oma õiguspärast kohta nõuab. See lugu oli minu meelest üsna keskpärane.

Palju rohkem meeldisid mulle teised kaks lugu. „Homecoming“ räägib sellest, kuidas Vihmametsad esmakordselt asustatud said – sinna saadeti asuma punt kurjategijaid ja võimuga pahuksisse sattunud aadlikke. Vihmametsade ebameeldivused – kuiva maa puudumine, happeline vesi, lohede ja elderlingide mõistatuslik maagia – ei tee asustamist arusaadavalt kuigi lihtsaks ülesandeks. Jutt on kirjutatud päevikuna, mida peab ühe ebasoosingusse sattunud aadliku abikaasa. Seni vaid proua-ametit pidanud naises toovad raskused välja tõeliselt leidliku ja julge poole, tema abikaasas aga rumaluse, kasuahnuse ja julmuse. Haarav ja ilus lugu sellest, kuidas rasked ja võõrad tingimused õige suhtumise ja pealehakkamisega ilusaks ja koduseks kujunevad.

Kolmas lugu, „Cats meat“, räägib kena poisi võrku langenud tüdrukust, kes lapsega maha jäetakse ja kes siis ise tublisti hakkama saab. Senikaua, kuni luuserist poiss tagasi tuleb ja tüdruku hoole ja vaevaga sisse seatud elu pahupidi pöörab. Appi tuleb kass. See oli ka väga tore lugu.

Kui Hobbi lood olid suure hooga loetud, asusin ettevaatlikult ka Lindholmi maitsma. Ja polnud viga midagi. Ega ei maksagi arvata, et kui ta ühe autorina on üks mu lemmikkirjanik, siis teise autorina päris mööda läheks. Kuigi nendes lugudes pole seda mõnusat keskaegset õhustikku, on need ikka põnevad ja originaalsed. Ja fantaasiat on seal küllalt. Kohtume tulnukate, vampiiride, võlurite ja loomulikult ka kassidega, kellest see kirjanik ei saa ilmselt üle ega ümber.

Kuigi lühilood on üldiselt formaat, mida ma ei armasta (õige raamat peab olema ikka vähemalt kolm köidet, eks ole), oli see siiski hea lugemine. Eriti õhtul enne magamaminekut – loo lõpp oli heaks hetkeks raamat käest panna, pikkade lugude puhul on seda hetke raske leida ja nii need unetunnid kuluvad.

reede, 20. mai 2011

New day, same story...

Seda lugu kirjutades tajun ma ise kui riskantne on tegelikult ebapädevate kriitikute kommentaaride usaldamine. Minu lugeja ja kritiseerija "karjääris" olen ma ilmselgelt jõudnud faasi kus üha enam leian raamatutes dejavu elemente, mis segavad täit vaimustust tundmast, samas ei ole ma veel nii haritud lugeja et suuta ehk alati kõiki raamatuid siis objektiivselt hinnata - ikka on tunne et esimene vampiiriraamat oli hea ja kõik teised koopiad, räägivad asjadest mis juba varem loetud...

Sama lugu on ka tänase raamatuga - Stephen Deas, Thief-Taker's Apprentice. Tegevus toimub umbes meie keskaegses keskkonnas aga mitte meie maailmas vaid mingis tundmatus kuningriigis ja linnas nimega Deephaven - kodusõjajärgne suht masendav paik. Maagiat selles maailmas väidetavalt kuigi palju on, aga raamatusse see praktiliselt ei jõua - v.a. episood kus üks tegelastest "kaadriväliselt" eluohtlikust mõõgahaavast üleöö terveks raviti - kelle poolt täpselt ja kuidas, selle kohta me aga peale paari vihje suurt midagi teada ei saa. Mingeid fantastilisi loomi/päkasid/haldjaid jne ei ole.
On aga üks kibestunud endine aadlik kes nüüd omamoodi erapolitseiniku rolli täidab linnas vargaid püüdes. On ka üks orb kes taskuvargustega elatist teenib kuni päevani mil ta tee vargapüüdjaga ristub ja ta endale ootamatult ja esialgu ka veidi vastumeelselt tolle õpilaseks saab. On ka noor neiu kohustusliku romantilise liini sisse toomiseks. Ja muidugi paar negatiivset tegelast, kes meie kangelaste elu "huvitavaks" teevad. Ehk siis kuhi klisheesid.
Kui juba irisemiseks läks, siis võiks välja tuua selle, et oma ulatuslikust kogemusest tänavatel (ja paljulubavast osavusest taskuvargustel) hoolimata on peategelane (õpipoiss) suht igav kuju. Samas on see ehk ka aspekt mille võrra ta teistest sarnastest raamatutest erineb - ei mingeid üllatuslikult avanevaid erakordseid talente, ei mingeid kangelastegusid, kõigest hulk sisemist segadust ja meeleheitlik püüd ellu jääda ümberringi aset leidvas tohuvapohus. Raamat ei ole liiga pikk ja on pigem sissejuhatus triloogia järgmistele osadele - poolelijäävaid süzeeliine on hulga rohkem kui raamatu lõpuks lahenduse leidnuid. Paar kõrvaltegelast on suht paljulubavad, eks näis kuidas nad järgmistes raamatutes kasutust leiavad. Ka tegevuskoht (linn) on päris mitmekesiselt ja huvitavalt välja joonistatud ning paljud kummalised kohad lausa paluvad suuremat rolli järgnevates raamatutes.

Kokkuvõttes - ok lugemine, ehk isegi üle keskmise hea, kui sedasorti ülesehitusega raamatutega liiga palju kokkupuudet pole. Kes neid mentori/õpilase lugusid juba tüdimuseni lugenud on, neile soovitaks midagi muud.

Action 4
Maagia 0
Romantika 1
Huumor 0
Thriller 3

Fantaasiavaheaeg?


Fantaasiblogis valitseb vaikus - kas loete praegu muid raamatuid? Mis hetkel käsil on? Kas on põnev?
Ma ise loen juba mitmete nädalate vältel üle Dan Browni Da Vinci koodi. Nõnda aeganõudev on see põhjusel, et pingutan üldhariduse mõttes lugeda prantsuse keeles. Tuleb mainida, et elamuse pakkus see lugu ikka eelkõige esimesel lugemisel, teisel lugemisel, kui põhiidee osas enam üllatusmomenti ei ole, tunduvad seiklused kuidagi pingutatud ja karakterid suhteliselt magedalt väljaarendatud.

esmaspäev, 2. mai 2011

Maggie Stiefvater "Linger"


Jätkakem Maggie Stiefvateri avastamist. Tegemist on Mercy Fallsi libahundisarja teise osaga - järg blogis paari kuu eest tutvustamist leidnud "Shiverile", mis ka eesti keeles ilmunud. Minu jaoks oli Sami ja Grace'i lugu juba esimeses raamatus nii kenasti lõpetatud, et oleksin täitsa rahul olnud ka sellega, kui raamatul järgesid poleks olnud. Samas, ei saa eitada, et lahtiseid otsi, mida edasi harutada, jäi veel piisavalt - eelkõige kõik need uued noored libahundid, kes "Shiveris" Mercy Fallsi metsa ringi jooksma lasti. See liin teises osas tõepoolest areneb, aga üsna tasahilju, kuna tegevuse toimumisajaks on varakevad, mil valdav osa libahunte veel hundinahas. Teiseks põhiliiniks on jätkuvalt Grace'i ja Sami lugu.
Pärast teise raamatu lugemist Stiefvateri sulest julgen anda hinnangu, et tegemist on tõesti hea kirjutajaga. Loe ja imesta - milline uskumatu detailiderohkus, mis loo nii usutavaks ja sümpaatseks ja omaseks teeb. Näiteks inimese libahundiks muutumist oli kirjeldatud nii üksikasjalikult ja osavalt, et mingit probleemi polnud selle kujutlemisega, kuidas see endaga juhtuks. Ja haarav on ka, kuigi lool just ülitihedat süžeed pole. Fantaasialoo taga on räsitud inimhingede uurimine. Aga seda mitte liialt pealetükkivalt ja muserdavalt.
Žanrilt noorteraamat, aga need need kõige toredamad ju tavaliselt ongi :)

reede, 29. aprill 2011

Vahelduseks haldjatest


Lõpetasin just "Shiveri" autori Maggie Stiefvateri raamatu nimega "Lament". Raamat on "Shiveriga" samal tasemel - üsna originaalne ja raskesti käestpandav. Vampiiride ja libahuntide asemel on vahelduse mõttes tegelasteks haldjad. Aga mitte tiibadega ja kellukestega lillede peal elavad printsessid, vaid sellised Eesti rahvapärimuseski tuntud eksitan-sind-metsa-ja-panen-nahka haldjad. Mõnel olid küll tiivad ja mõned olid ilusad ka. Olemuselt aga kurjad või vähemalt hoolimatud. Inimestest huvitasid neid vaid erakordselt andekad või ilusad ja huvi eesmärgiks oli anne, näiteks ilus lauluhääl, enda valdusesse saada.

Loo peategelaseks on 16-aastane üliandekas harfimängija Deirdre, kelle elu on senimaani olnud ema ja tädi range kontrolli all. Ta on ülimalt introvertne, püüab koolis nähtamatu olla ning tal on vaid üks sõber, flöödimängija James. Aga kuna ta on nii andekas ja ilus ja salapäraste maagiliste võimetega varustatud, tõmbab ta endale haldjate tähelepanu. Haldjate kuri kuninganna saadab tema järele oma mõrtsuka Luke Dilloni, kes on tuhandeid aastaid kuningannale konkurentideks osutuda võivaid inimesi tapnud, kuid nüüd järsku Deirdre võlude kütkesse langeb ning oma ülesandega jänni jääb.

Raamat on hoogne ja vaimukas. Lugesin läbi kahe õhtuga. Muusikuid on fantaasiaraamatutes harva tegelastena kasutatud ja see jättis originaalse ja usutava mulje - näiteks tüütu kohustus pulmades ja pidudes raha teenimiseks esinemas käia on mulle lähisugulastest pillimeeste tõttu väga tuttav. Raamatu pealkiri "Lament" muide tähendab itku. Vaatasin Wikipediast, et teine sama sarja raamat kannab nime "Ballad".

Mõned Deirdret hästi iseloomustavad tsitaadid:

(saab teada, et ta koer on kurjade haldjate käsilane): So Rye was a faerie dog. And faeries wanted to steal me away. It was kind of flattering, actually. Nice to be noticed.

(haldjate hiigelkass ründab teda ning rebib ta käe lõhki. Hiljem, kui ta päästetud on ja vanaema ta autoga ära viib.): I poked at my wounds; I was a bit proud of them. They were the best sort of injury - they looked awful but really didn't hurt too much.

Huumor - 3
Seks - 1
Romantika - 5
Action - 3
Maagia - 4
Thriller - 3

kolmapäev, 27. aprill 2011

Pierre Pevel, Kardinali mõõgad





Kirjastuselt Varrak on aprillikuus ilmunud prantsuse fantaasiakirjaniku Pierre Peveli "Kardinali mõõgad". Ise pole jõudnud seda veel lugeda, aga kirjastuse kodulehel on selline tutvustav tekst:
"Pariis, 1633. issanda aastal. Prantsusmaa kuningas on Louis XIII ja teda valitseb Richelieu. Kardinal, üks oma ajastu kardetavamaid ja mõjuvõimsamaid isikuid, peab lakkamatut võitlust Prantsusmaa vaenlastega. Eesmärgi nimel läheb käiku kõik: salakuulajad, mõrvad, sõda... isegi nõidus, mida valdavad kuningriigi kõige salakavalamad vastased – lohed.
Pierre Pevel (s. 1968) on üks kuulsamaid prantsuse fantaasiakirjanikke. Ta on avaldanud seitse raamatut, pälvinud 2002. aastal romaani „Wielstadti varjud“ (Les Ombres de Wieldtadt) eest Prantsusmaa fantaasiakirjanduse tunnustatuima auhinna (Grand Prix de l’Imaginaire) ning 2005. aastal romaani „Unustuse eliksiir“ (L’Elixir Oubli) eest Imaginales’i auhinna. Oma romaanides ühendab ta virtuoosselt ja lennukalt mantli ja mõõga lood, suurepärase ja täpse ajaloolise jutustuse ning eepilise ja efektsete stseenidega fantaasiakirjanduse."

Minu arust on kujundaja Toomas Niklus teinud head tööd. Inglise keelse raamatu kujundus on paremas servas. Aga maitse üle muidugi ei vaielda.

Review

"Bold and completely absorbing, Pevel's English-language debut is exciting stuff." --Total Sci-Fi Online

"As an avid reader and an admirer of the Alexandre Dumas works, I found in The Cardinal's Blades a novel very much to my liking.... A fast-moving story, full of action, intrigue, and swashbuckling adventures." --Dark Wolf's Fantasy Reviews

"If I had to sum up The Cardinal's Blades in two words, they would be: great fun. This is the France of Alexandre Dumas and Fanfan la Tulipe: a land of flashing blades and break-neck chases, beautiful women and gallant warriors, of masquerades and midnight plots and sword play. The feel is that of classical Romance--we are here in the realms of The Three Musketeers--and while dragons and their schemes are the engine of the plot, they are shadowy, threatening creatures, far removed from the allies of Temeraire and Dragonflight. This is also alternate history, and history plays an important part in the plot." --Strange Horizons

"[It] is a promising start to a series, if not an absolute world-beater of a novel in and of itself. There's plenty of enjoyable material, the narrative moves at a quick pace…Throw in the swordfights, the double- and triple-crosses, and above all, the looming presence of Cardinal Richelieu, and the end result is a more than acceptable piece of light reading…" --Bull Spec, Issue 3, 2010

neljapäev, 21. aprill 2011

R. Jordan "The Wheel of Time"

Nagu ühes varasemas postituses mainitud, asusin hiljuti Robert Jordani sarja "The Wheel of Time" kallale. Sarja esimene osa kannab pealkirja "The Eye of the World" ja selles on kokku 14 osa (viimane veel kirjutamisel). Praeguseks olen läbi lugenud 2 osa ja olen hetkel romaani "New Spring" kallal, mis on hoopis eellugu esimesele. Ära tüütanud ei ole ja vähemalt esialgu tundub, et võiks sarja lõpuni lugeda. Hoiatuseks siiski veel, et kuigi raamatud on välja antud tavalises paperback formaadis, on välimus petlik - paari osa paksus ulatub suisa üle 1000 lehekülje, wikipedia andmetel kõige õhem, New Spring, sisaldab 423 lehekülge. :) Nii et lugemisvara jätkub ilmselt päris pikaks ajaks...

Tegemist on Tolkieni stiilis eepilise fantaasiaga (autor on isegi tunnistanud, et Tolkien on tema eeskujude hulgas) ja kirjanik on loonud päris põhjalikult väljatöötatud maailma, kus lisaks tavapärasele keskkonnale on olemas ka veel paralleeldimensioonid (tõsi küll, sinna sisenemine on võrdlemisi ohtlik). Tegelaste hulgast ei puudu ei mõõgakangelased ega ka võlurid, keda nimetatakse Aes Sedai (võlukunsti tohivad kasutada ainult naised ning selle võimega mehed püütakse kiirelt leida ja kahjutuks teha, kuna vastasel korral võivad nad põhjustada hävingut ja kaotavad mõistuse), samuti liiguvad ringi Trolloc'id, inimese ja looma vahepealsed koletised, kes alluvad veel hirmuäratavamatele pahadele. Loo keskmes on (loomulikult) sõda hea ja kurja vahel, eesmärgiks maailma päästmine.

Peategelasteks on väiksest kolkakülast pärit noored, kolm noormeest ja kaks neiut, lisaks üks Aes Sedai koos oma mõõgavõitlejast kaitsjaga (Warder). Tegelikult lisandub loo jooksul ka mitmeid üsna olulisi kõrvaltegelasi, kelle tegemisi autor aeg-ajalt jälgib. Nimetatud noormehed, kellest kesksel kohal on Rand al'Thor, on ta'veren-id - inimesed, kellele saatusest on määratud olla maailma muutvate sündmuste keskmeks. Üldse on loos olulisel kohal saatus, õigemini "muster" (Pattern), millele kohati tundub, nagu vastu ei saaks, samas jätab autor kohati siiski ka mulje, et üht-teist on võimalik muuta.

Sellest ehk praeguseks piisab (kui keegi on veel lugenud, siis arutaksin kommentaariumis hea meelega pikemalt), igatahes soovitan raamatuid soojalt (ka Lauri, kellele Tolkien ei meeldi, loeb ja kiidab). Kindlasti ei tasu heituda sellest, et raamat alguses veidi aeglaselt käima jookseb (mida tahtagi 14-raamatulise sarja sissejuhatusest), varsti läheb päris põnevaks. :)

Huumor - 0,5
Seks - 1
Romantika - 2
Action - 5
Maagia - 5
Thriller - 4 (paneks 5, aga aeg-ajalt satub autor kirjeldustega kah hoogu)

(muidugi seda hinnangut on mõnevõrra keeruline panna, sest lugenud olen ma ju ainult 2 ja pool raamatut - aga vähemalt esialgu tundub umbes nii)

kolmapäev, 20. aprill 2011

Sari "Troonide mäng"

Minu esimene postitus siin ja mitte raamatust vaid ekraniseeringust. Loodan, et annate andeks.

Nimelt HBO on valmis saanud sarja "Game of Thrones" (esimese?) hooaja ning esimene osa on ka USA's teleekraanile jõudnud.

Mul ei ole kahjuks aimugi, kas mõnelt Eestis kättesaadavalt telekanalilt seda sarja ka näeb. Püüdes mitte piraatlust õhutada mainin siiski, et interneti põhjatutes avarustes esimene osa saadaval on ja ilmselt peagi ka järgmised osad.

Sari on tehtud vägagi suurejooneliselt, filmitud Põhja-Iirimaal, Maltal ja Marokos. Kunstilise kujundaja roll on olnud võimas ja loodud maailm tundub väga ehe ja kattub minul raamatut lugedes silme ette manatuga. Tegelaskujud tunduvad ehedad ja valitud näitlejad tunduvad rolli sobivat. Esimestes stseenides segas veidi Sean Bean'i kehastatud Eddard Stark sest minu vaimusilmas seostub see nägu ikka Boromiriga, aga see selleks.

Vähemalt esimese osa baasil ütleks, et õnneks on raamatule väga truuks jäädud. Jon Snow on veidi vanem kui ma ette kujutasin. Kuid muus osas pretensioone ei ole.

Igatahes mina esimese osa baasil soovitaks küll seda kõigil George R.R. Martin sõpradel vaadata. Ja ootaks teiste kommentaare sellele sarjale.

PS. esimene osa oli tunni pikkune, pole kusagilt infot leidnud kas tegu oli osaliselt pikema pilootosaga või nii jääbki olema.

Lisan paar linki ka siia:
wikipedia.org, IMDB leht ja "treiler"

Orson Scott Card "A war of gifts"


Tegemist on lühiromaaniga (päris tore zhanr) Enderi maailmas. Tegevus toimubki lahingukoolis "Enderi mängu" looga samal ajal, tuttavatest tegelastest kohtab Dink Meekerit (ega ausaltöelda "Enderi mängus" teisi lapstegelasi peale Enderi suurt lahtikirjutatud ei olnud, nii et ma ei teagi, kas Dinki just tuttavaks saab nimetada. No aga teretuttav ikka) ja Enderit ennast. Teemaks on kultuuride ja religioonidevahelised hõõrumised olukorras, kus pead-jalad kokku on pandud elama lapsed kõikvõimalikest riikidest, rassidest ja religioonidest. Ja kuidas väikesed juhtumised laste vahel võivad olukorras, kus neist lastest kasvavad üliintelligentsed sõjanduseksperdid, mõjutada maailma hilisemat saatust. Ja see, mis võib tegelikult peituda fanaatilise usklikkuse taga.
Kokkuvõttes tore ja veidi mõtlemapanev lugemine, aga väga sügavat muljet miskipärast ei jätnud (liiga lühike? :P). Kõige meisterlikum koht oli taas Enderi psühholoogitöö - see, kuidas ta inimesi mõistab ja neid suunab iseennast mõistma. Nagu teisteski Enderi raamatutes. (Enderi-Zecki stseen oli tegelt üsna sarnane Randalli-loo lahendusega raamatus "Ender in exile". Aga mõjuvad mõlemad.)

neljapäev, 14. aprill 2011

Amazon Ink

Lori Devoti senist toodangut vaadates pole mul tekkinud erilist huvi selle autori vastu. Valdav osa ta loomingust on kas lembekad või paranormaalsed lembekad (st tavalistel miilustajatel on pikad silmahambad ja isu vere järele). Pealegi ei ole need raamatud just liiga häid arvustusi saanud. Hiljaaegu aga on Ms. Devoti pööranud urban fantasy radadele ja tema esimene üllitis sellest teemast - Amazon Ink - leidis tee ka minu riiulisse.

Tegevus leiab aset tänapäeva USAs. Peategelane Mel on tätoveerimissalongi omanik, kes kasvatab teismelist tütart ja jagab elamist oma ema ja vanaemaga. Üritades kõigest hingest elada normaalset elu, varjab ta oma tütre ja kogu muu maailma eest suurt saladust - tegelikult ei ole ta päris tavaline inimene, vaid muistsete jumalate sigitatud Amatsoonide suguharu endine liige. See päritolu ei tähenda paraku ainult võimalust lõkketule ees ammulisui kuulavatele lastele põnevate lugude rääkida eksootilistest esivanematest, vaid ka pidevat maadejagamist ülejäänud amatsoonidega, kes ei ole erilises vaimustustes, et Mel 10 aastat tagasi (muu maailma eest omaettehoidvast) hõimust minema jalutas, pidevat jagelemist traditsioonide üle emaga, kes suudab rinnalt lükata poole raskemat kangi kui NFLi linebacker'id, ning vanaemaga, kes valdab elementidemaagiat ja on muuseas umbes 500 aastat vana - ja umbes sama vanade tõekspidamistega sellest mis on õige ja mis vale.
Lisaks hakkavad peagi aset leidma salapärased mõrvad, milles keegi paistab soovivat Meli süüdlaseks lavastada ja mille vastu nii teised amatsoonid kui kohalik politseid hakkavad peagi täiesti elutervet (st väga ebamugavat Melile) huvi üles näitama.

Erinevalt sama autori lembekatest, on ta urban fantasy raamatuid (ka Amazon Ink'ga samasse maailma paigutatud Amazon Queen) saanud silmapaistvalt positiivseid reviewsid. Ei erine siin massist ka mina - minu arust täitsa tegija raamat. Tempo on paras, sisu parajalt mitmekesine, et igav ei hakka, samas piisavalt lihtne, et sobib ka tööpäeva õhtul lugemiseks ja ei nõua arusaamiseks erilist ajudegümnastikat. Tempo oli suht ühtlane läbi raamatu, lõpupuänt võibolla lahenes veidi kiiremini kui oleks oodanud, samas lahendus oli suht originaalne, kuigi mitte päris ettearvamatu. Midagi erilist häirima ei jäänud, nii et võin rahuliku südamega soovitada.

Huumor - 1
Seks - 0
Romantika - 2
Action - 4
Maagia - 3
Thriller - 3

teisipäev, 12. aprill 2011

Näljamängude film


Kes veel ei tea, siis Suzanne Collinsi Näljamängude seeriast on valmimas film. Filmidele ennustatakse Videviku-saagale sarnast fännihullustust. Siin siis pilt peategelaste kolmikut mängivaist näitlejatest, nimedega Liam Hemsworth, Josh Hutcherson ja Jennifer Lawrence. Ei oskagi seda valikut väga kommenteerida. Peeta ja Gale'i osatäitjate valik oli nähtavasti lihtne (just välimuse mõttes), üks lahkete silmadega blond poiss ja üks kergelt ohtliku olekuga tõmmu poiss. Katnissiga oli kindlasti raskem. Esmamulje järgi tundub valitu kuidagi liialt pehmeke ja armsake. Selge on aga see, et tegelikult sõltub kõik nende näitlejaosavusest ja eks siis saame näha :)
Lugesin veel, et üheks kandidaadiks Haymitchi rolli on Dr House'i osatäitja Hugh Laurie. Minu meelest tore avastus, Haymitchi ja House'i näol on tegemist tõepoolest sarnaste karakteritega - üliintelligentsed, riuklikud ja hädas sõltuvusega.

esmaspäev, 4. aprill 2011

Urban Shaman - C. E. Murphy

Võin rõõmuga raporteerida järjekordse taskuformaadis paperpacki alistamisest. Minu jaoks siis uus autor ja zanr millega veel liiga tuttav ei ole - urban fantasy. Kohe algatuseks ütlen et mulle täitsa meeldis. Arutlusi, kõrvalepõikeid ja suht fantaasiarikkaid puänte oli rohkemgi kui sellisest odava väljanägemisega raamatust võiks oodata. Peategelane oli sümpaatne ja ainest jätkub temas kindlasti ka heade järgede kirjutamiseks.
TEgevus toimub tänapäeva Seattles. Võlumist tavapärasel kujul ei ole. On olemas meie maailm ja siis mingi "teine dimensioon", milles shamaanid näevad rohkem kui tavasilmaga ja mida nad ka mõjutada saavad. Lisaks saab suhelda erinevate tegelastega siis kui magad, oled trepi peal kukkudes pildi tasku pannud või lihtsalt oma kehast välja "jalutama" läinud.

Peategelaseks on Joanne Walker. Poolindiaanlane, pooliirlane, 6 jalga ja 172 naela, automehhaanik kohalikus politseijaoskonnas, kel muuseas ka politseiakadeemia diplom ülemuste tagantutsitamisel väljateenitud ja ametimärk kuskil sokisahtlis. Ise ta ennast politseinikuks ei pea. Kui tema seni väga ratsionaalsesse ja mõistuspärasesse ellu maandub ootamatult noor naisterahvas, kes väidab et ta näeb kui keegi hakkab lähitulevikus surema, siis lendab ratsionaalsus kõrge kaarega aknast välja ja hakkab juhtuma igasugu veidraid asju. Nimelt selgub, et oma esivanematelt on ta pärinud võimed soovi korral saada shamaaniks (miskit sorti ravitseja, aga skalpell on teatavasti lihtsalt veidi väiksem mõõk...). Kui see on aga eluspüsimiseks vajalik, siis ei ole korraga enam oluline kas sa seda soovid, tuleb tuule kiirusel oma vastleitud uutes võimetes selgusele jõuda, et pahatele nagu kord ja kohus vastu tatti anda, enne kui on liiga hilja.

Kui vigu otsida, siis õige pisut tundus et autoril hakkas lõpu pool asi veidi üle pea kasvama - lõpumadina kirjelduses juhtusid mõned asjad, mis veidi varem olid peategelasele ületamatuks takistuseks, justkui iseenesest ning peategelane kehitas vaid tagantjärgi õlgu selle peale. See natuke kõigutas loo usaldatavust... Aga see oli siiski suht pisiasi.

Huumor 3
Seks 0
Romantika 1
Action 4
Thriller 3

esmaspäev, 28. märts 2011

Inside Out

Mulle meenub et Maria V. Snyderi Study raamatuid on vähemalt kommentaariumis siin mainitud, seega peaks autor siinsetele kirjutajatele tuttav olema. Minul oli minu viimasel reisil kaasas tema uus raamat Inside Out. Tuleb tunnistada et Study raamatutega on mõndagi nii ühist kui ka palju erinevat. Näitaks
maagia - 0
seks - 0
romantika - 0,5
huumor - 0,5
action - 3
thrillerinimsuhtedjamuumögamillegaraamatuidtäidetaksekuiseksijanaljaeiole - 4

Selles osas siis panin jälle veidi puusse, et (veidi tähte närides) tegu ei ole järjekordselt fantasy raamatuga vaid sci-fi raamatuga. Aga minu arvates väga heaga seejuures. Tegu ei ole liiga primitiivse taskuformaadis meelelahutusega nagu mõni mu viimane raamat on olnud vaid täitsa asjaliku ja läbi mõeldud looga.

SPOILER
Lugu toimub tehismaailmas mida selle elanikud kutsuvad Inside. Elanikke on mõnikümmend tuhat ja nende elutingimused on päris karmid. Maailmaks on siis suur "maja" mis on paar miili pikk, niisama lai ja neli korrust kõrge. Ta on muust keskkonnast igal moel ära lõigatud. St pole ust, aknaid ega isegi korstent. Müütiline Outside eksisteerib ainult elanike kujutlustes, keegi ei tea tegelikult mis on nende maailma seina taga ja kas seal üldse midagi on. Maailm on jagatud kaheks tasandiks. Alumisel kahel korrusel elavad "scrub'id", kelle rolliks on kogu tehismaailma masinavärk (jõujaam, õhu ja vee töötlus, toidukasvatus, jäätmete ümbertöötlemine jne jne) töös hoida. Ülemistel elavad "upper'id", kes vajutavad kõiki nuppe ja kelle käepikenduseks on ka scrub'e vaos hoidev Population Control Police. Scrubide elu on täidetud tööga. Igal koikul igas 3000 inimest mahutavas kasarmus on kaks omanikku, kes kunagi omavahel ei kohtu, kuna üks on juba tööle minemas kui teine alles tulemas. Nende lootus on see, et peale oma elu hästi elamist (ja keha ümbertöötlusse siirdumist) saavad nad mingisse paremasse afterlife'sse, mis võibolla asub sealsamas müütilises Outsides. Upper'eid on ca 10 korda vähem ja kuna ka masinaid ülakorrustel nii palju pole, siis on nende elutingimused võrreldamatult paremad. Kahe elanikegrupi omavaheline suhtlus on miinimumilähedane ja valitseb mõlemapolne teadmatus teise poole tegelikest arvamistest ja elutingimustest. Miks nad on sellises maailmas ja mis on mujal - seda ei tea keegi...

... kuni üks nooruke scrub nimega Trella otsustab ühe järjekordse "prohveti" (kes üldjuhul levitavad afterlife legendi ja kes skeptikute arvamusel on politsei poolt saadetud et scrub'e vaos hoida) sõnade ümberlükkamiseks tõestada et mingit Outside't ega sinna viivat sama müütilist Gateway'd pole olemas. See kas ja mida ta tegelikult leiab ja tõestab, tuleb teil omal nüüd lugeda :)

Kokkuvõttes - järjekordne hea raamat tugevalt autorilt aga kui ei teaks, et on tegu sama autoriga mis Study lugudel, siis naljalt ei pakuks küll. Kui näiteks Study kolmandas raamatus mind hakkas juba häirima kuidas peategelane oma piiratud võimeid arvestamata pea ees igasse jamasse sisse kargas ja enamasti lolli õnne tõttu sealt ka jälle välja sai, siis selles raamatud mingeid üliinimesi ei ole. Iga edusammu nimel tuleb valada verd, higi ja pisaraid (palju ka otseses mõttes) ning kergelt või ainult õnne tõttu ei tule midagi.
Kuna lugu jättis huvitavast lõpplahendusest hoolimata üsna mitu otsa lahti, siis ootan huviga peagi ilmuvat järge Outside In.

reede, 18. märts 2011

Spider's Bite

Tänane arvustus on minu arust isegi veidi sobimatu siia blogisse. Seda nimelt põhjusel, et Jennifer Estep'i Spider’s Bite polegi tegelikult nagu eriti fantasy raamat, pigem krimka. Kui raamatu arvustusi ja sisukokkuvõtteid lugeda, siis on küll palju juttu elemental’itest, maagiast, vampiiridest jne tavapärasest fantasy arsenali kuuluvast aga ... Et oma mõtet selgitada, pean veidi spoilerdama.

Raamatu tegevus toimub tänapäeval fiktiivses USA linnas nimega Ashland. Selles maailmas on olemas maagia, mida kasutavad elemental’id. Need on siis inimesed, kellel on võime teatud määral mõjutada mingit elementi – kas kivi, tuld, õhku või jääd. Vähestel ulatub mõju „kõrvalelementideni“ – metall, vesi jne. Mõjutamisviisid on erinevad – kivielemental võib näiteks käe vastu seina pannes „kuulata“ kas majas on midagi kurja toime pandud – inimeste emotsioonid nimelt salvestuvad mingil määral kividesse. Samuti saab ta panna telliseid seinast välja lendama või muuta oma naha kivisarnaselt tugevaks ja läbimatuks kuulidele ning muudele objektidele. Õhuelementalid suudavad inimesi nii ravida kui ka elusalt nülgida, lisaks veel lokaalseid keeristorme tekitada. Tuleelementalid... noh kui hästi läheb, siis nad praevad liha. Kui nii hästi ei lähe, siis teisi inimesi.
Aga tegelikult siit raamatust väga palju selle maagia kohta teada ei saa, kuna suurema osa ajast on see kuskil taustal ja tegelased eriti oma maagiaga ei lehvita. Paari peategelase kohta on küll teada, et nad seda valdavad, aga tõsine maagiline action käib ainult raamatu lõpulahingus.
Lisaks on selles maailmas olemas päkapikud, vampiirid ja hiiglased. Aga päkapikud on lihtsalt veidi jässakamad, pikaealisemad ja umbes 5 jalga pikad. Hiiglased on kah suure kondiga ja umbes 7 jalga pikad. Ja kõik elavad tavainimestega läbisegi ja loomulikult eksisteerivad seetõttu ka segaverelised poolhiiglased jne. Keegi ei tee oma liigilisest kuuluvusest rohkem numbrit kui tavalises raamatus näiteks faktist et keegi on neeger, keegi valge ja keegi hispano. Ehk siis möödaminnes mainitakse aga mingit märgatavat mõju tegevuskäigule need liigilised omapärad ei avalda, kõik käituvad enamvähem samamoodi nagu tavalised inimesed ikka. Vampiirid on ehk veidi erinevad, aga peamiselt selle pärast et nad joovad muuhulgas jahutatud kruusist verd ja armastavad seksida (kuna sarnaselt verele saavad nad ka seksist energiat) mistõttu suur osa neist töötab avalikult prostituutidena. Terve raamatu jooksul kellelegi kihvu kaela ei lööda ja kellelegi puuvaia südamesse ei taota. Küüslaugu ja päikesevalguse vastu ei ole vampiiridel ka vist midagi – vähemalt ei ole mainitud et oleks.
Raamatu peategelane on noor naisterahvas nimega Gin - kivielemental, palgamõrvar ja vabal ajal kokk ja ettekandja pisikeses söögikohas. Järjekordse „töö“ käigus selgub aga et keegi on nõuks võtnud ka teda ennast kõrvaldada ja asjad lähevad kiiresti käest ära. Kui siis veel ta mentor ja hea sõber eriti julmal viisil tapetakse, siis ongi raamatu ülejäänud süžee juba selge – tuleb välja selgitada mis toimub, kes on selle taga ja siis hoolitseda et pahad saaks teenitud karistuse. Loo vürtsitamiseks lööb kampa ka linna enamvähem ainuke aus politseinik, kes aga selle omaduse tõttu satub ajutiselt oma kolleegidega vastaspoolele ja peab oma tülgastuseks oma kunagise paarimehe mõrvariga (ehk meie kangelannaga) koostööd tegema. Vastastikune seksuaalne pinge ei muuda seda koostööd sealjuures sugugi lihtsamaks. Ootuspäraselt hea lõpuks siiski võidab, kuri saab karistatud ning lava on valmis seatud sarja järgmistele osadele – mida on juba päris mitu ja võibolla tuleb veel.

Oma stiililt on minu arust siis tegu rohkem kriminaaljutu kui fantasy raamatuga. Ja sealjuures ei ole lugu just liiga keeruline, Agatha Christie’ni ja isegi Dick Franciseni on pikk maa. Lugu on lihtsakoeline ja kergesti loetav. Samas ei saa öelda et tegu oleks halva raamatuga. Mina lugesin seda näiteks eile õhtul rongis teel Hamburgist Husumisse ja põrutasin oma peatusest mööda – ilmselt ka see on mingi tunnusmärk :) Kestvaid mälestusi see raamat vast ei tekita, aga kergeks meelelahutuseks lugeda kõlbab küll. Ilmselt loen veel ühe või paar osa ja vaatan mis edasi saab.
Hinded 5 palli süsteemis:
Action – 4
Huumor – 2
Romantika – 1
Seks – 3
Thriller – 3

neljapäev, 17. märts 2011

Küsitlus


Blogielu elavdamiseks väike küsitlusring - milline Rowlingi Harry Potteri sarja osadest on blogilugejate meelest parim? Kellel lapsed juba lugemiseas - milline oli nende arvamus?
Mina hakkasin sarja lugema teismeea teises pooles ja olin koheselt väga haaratud. Alustasin miskipärast neljandast osast - Tulepeekrist - ja see ongi lõpuks minu lemmikuks jäänud. Põhiplussiks pean korduvaid kulminatsioonipunkte - esmalt lendluudpalli maailmakarika ülivõimas kirjeldus (naudin ise ka spordi suurvõistluste jälgimist, raamat andis täpselt sama tunde), seejärel neljavõluriturniiri kolm ülesannet.
Järgmisena nimetaksin kolmanda osa - Azkabani vangi - minu maitsele sobiva veidi krimkaliku ülesehituse tõttu.
Varasemad ja hilisemad osad jäävad minu jaoks nendest kahest tahapoole. Kuigi toredad vaieldamatult.

Näljamängud eesti keeles olemas


Apollo kodulehelt (http://www.apollo.ee/product.php/0699963) leiab uudise, et Collinsi Näljamängude kolmas ja viimane osa "Pilapasknäär" on värskelt eesti keeles ilmunud. Usinalt tõlgitud sari, kiitus kirjastusele Tänapäev.

teisipäev, 15. märts 2011

Kristin Cashore "Fire"


Tegevus toimub Cashore "Gracelingi" raamatus kirjeldatud fantaasiamaade naaberriigis Dellsis, maid eristab üksteisest läbimatu mäeahelik, nii et erilisi kontakte ei ole. Ühendavaks lüliks kahe loo vahel on kuningas Leck, kes lapsepõlves Dellsi riiki satub ja kelle varastest aastatest "Fire'i" kaudu vähe aimu saame. Gracelingi raamatu eelnev lugemine pole Fire'i lugemiseks vajalik. Samas kui plaan on nagunii mõlemaid lugeda, soovitaks alustada siiski Gracelingist, et sealseid Leckiga seotud süžeekäike värskema pilguga nautida saaks.
Fire'i fantaasiamaailm erines täiesti Gracelingi omast ja oli taas väga originaalne. Dellsi riigis elutsevad nimelt koletised ("monsters"), kes tegelikult on imekaunid kirevavärvilised isendid ükskõik mis loomaliigist. Näiteks erkrohelised kassipojad või taevasinised kutsikad või kuldsete sulgedega röövlinnud. Lisaks kaunile välimusele on neil võime teataval määral tavaolendite mõistust kontrollida, näiteks neid endale ligi meelitada, neid ära võluda, et siis kõht täis süüa. Bioloogidest lugejad võivad hinnata selliste olendite ellujäämise/ väljasuremise tõenäosust. Koletisegeenid on päritavad ja iseenesest partnerite leidmisega neil raskusi ei tohiks olla. Samas puudub neil igasugune kaitsevärvus.
Raamatu peategelaseks on riigi ainus teadaolev inimkoletis - noor punaste-roosade-pronkside juustega neiu Fire. Fire'i sõpruskonda kuulub riigi kroonitud peade perekond, kellega koos Fire maadleb oma isa, kes oma koletisevõimeid igasugu jõledateks lõbustusteks kasutas, surma järel laastatud ja kodusõdivas riigis rahu taastamisega. Fire'i otsatu kaunidus on talle suureks koormaks, samas saab ta oma ilu ja võimeid edukalt kasutada kuningriigi hüvanguks.
"Fire" oli minu meelest rohkem naisteraamat kui Craceling. Aktsiooni oli vähem, palju oli kirjeldatud Fire'i sisemaailma. Mis oli iseenesest väga köitev. Seejuures jäi aga minu jaoks veidi vähe lahtikirjutatuks teiste peategelaste iseloomujooned, eelkõige näiteks kuningas Nashi. Huvitav oli see, et kuigi õhustik oli taas keskaegne - hobused ja lossid jne, siis moraali ja klassivahede poolest oli elu Dellsi ühiskonnas väga vabameelne - kui kuninga õde saab vallaslapse, ei kergita keegi kulmu, ja printsess ise on veel rõõmus, kui oma lapsukesele täpselt sama vana õe leiab Fire'i naisihukaitsja üsast. Sama ihukaitsja, nüüd siis lapsega teismeline tüdruk, hakkab hiljem päris kõrge ametikandjaga tiiba ripsutama, mis ka kõigile ainult heameelt teeb. Ja keegi ei pane pahaks, kui riigi kõrgklass ilma mingite abielusidemeteta üksteise voodeid külastab.
Kokkuvõtteks paneksin raamatule hindeks 4.
Sisuproportsioonide kirjeldamiseks järgmised hinded:
(1= üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju ; 5=põhjalikult)
Filosoofiat: 4
Tapmist ja tagaajamist: 3
Romantikat: 5
Huumorit: 2
Võlumist ja maagiat: 4
Ja üks tsitaat ka, mis Fire'i elu ja mõttemaailma minu meelest väga hästi iseloomustab:
""You're beautiful in the morning," Archer said, stopping before Fire, kissing her nose. "You're impossibly sweet in my shirt."
That might be, but she felt like death. She would gladly make the trade; how blissful would it be to feel impossibly sweet, and look like death."

reede, 4. märts 2011

Robert Jordan "The Wheel of Time"

Seekord ei kirjuta ma kahjuks raamatuarvustust, vaid küsin nõu. Lauri käis hiljuti kohalikus raamatupoes reidil ja muretses muuhulgas Robert Jordani fantaasiaraamatu "The Gathering Storm", mis kahjuks lähemal vaatlusel kodus osutus sarja "The Wheel of Time" 12. (!) osaks 14-st (viimane on veel ilmumata). Panin siia kõrvale pildi sarja esimese osa kaanest. Mõtlesin, et küsin igaks juhuks, kas keegi on lugenud ja kas tasub asuda esimeste osade otsingule? Kirjade järgi peaks tegu olema klassikalise eepilise fantaasialooga ja wikipedia kirjelduse järgi tundub küll täitsa kutsuv... Mõtlesin, et ei raatsi 12. jao lugemisega alustada, sest muidu pärast äkki eelmisi lugedes ei ole nii põnev, kui tean, kuhu asi tulevikus välja jõuab.

kolmapäev, 2. märts 2011

Orson Scott Card "Shadow of the Hegemon"

Beani-sarja teise osa sündmused leiavad aset olukorras, kus sõda on lõppenud - võidetud Ender Wiggini ja teiste laps-sõdalaste tiimi juhtimisel. Vaenlane on hävitatud ja inimrass päästetud. Lapsed on saadetud tagasi Maale. Kuid muidugi pole asi nii roosiline. Pärast sõda Armeenia kangelaseks saanud Petra röövitakse. Ja siis riburada teisedki. Aga miks? Aga kes?

"Somebody who´s ambitious to fight and win wars and smart enough to know they need a brilliant commander," said Bean.

Tahtsin täna kirjutada õde Carlottast, kes mulle juba esimeses osas väga sümpatiseeris. Võib-olla annavad järgmised valitud kohad aimu tema olemusest. Niisiis, Carlotta vaenlastest: "Love your enemy, do good to those who hate you."

"Well, where does that leave us? The nicest thing we could do for Achilles would be post our address on the nets and wait for him to send someone to kill us."

"Don´t be absurd," said Carlotta. "Christ said be good to your enemies. It wouldn´t be good for Achilles to find us, because then he´d kill us and have even more murders to answer for before the judgment bar of God. The best thing we can do for Achilles is to keep from killing us. And if we love him, we´ll stop him ruling the world while we´re at it, since power like that would only compound his opportunities to sin."

Carlotta bürokraatiast: "It isn´t lying to tell a bureaucrat whatever story it takes to get him to do his job properly."

"But if he does his job properly, he won´t give you any information about Peter."

"If he does his job properly, he´ll understand the purpose of the rules and therefore know when it is appropriate to make exceptions."

"People who understand the purpose of the rules don´t become bureaucrats," said Bean. "That´s something we learned really fast in Battle School."

"Exactly," said Carlotta. "So I have to tell him the story that will help him overcome his handicap."

Carlotta Beani uskmatusest: "You are so convinced that you believe only what you believe that you believe, that you remain utterly blind to what you really believe without believing you believe it."

Kohati tundus, et Carlotta ei olegi nunn, sest aeg-ajalt käitus ta täitsa mittenunnalikult (ilmselt olen ma ka väga mingites stereotüüpides kinni). "The worst was when Sister Carlotta - who, nun or not, clearly knew to be a malicious bitch when she wanted to - began probing Peter about his studies at UNCG, even though she knew perfectly well that his schoolwork there was merely a cover for far more important matters."

Ka teisele osale paneksin hindeks viis. Sisuproportsioonide kirjeldamiseks järgmised hinded:
(1= üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju ; 5=põhjalikult)
Filosoofiat: 5
Tapmist ja tagaajamist: 5
Romantikat: 2
Huumorit: 3
Võlumist ja maagiat: 1

esmaspäev, 28. veebruar 2011

Kristin Cashore "Graceling"


Originaalne ja haarav jutt minu lemmikžanrist - eepiline fantaasia. Keskaegne õhustik, lossid ja kuningad ja õukonnad ja vägevad seiklused. Tegevuskohaks fantaasiamaailm, kus tavainimeste sekka sünnivad gracelingid - inimesed, kellel on üks silm ühte- ja teine teist värvi ja kes on mingil konkreetsel alal tohutult võimekad. Anne võib olla mis iganes, näiteks vee all ujumises või kivide söömises või leivaküpsetamises. Aga ka võitlemine või mõtetelugemine. Juurdlen siiani, mis üliinimlik võime võiks olla minu vanaisal, kellel on üks silm pruun, teine sinine.
Peategelane, kuningas Randa sini-rohesilmne õetütar Katsa tappis väikse lapsena hästisihitud rusikahoobiga teda pealetükkivalt patsutava sugulase. Sellest hetkest mõisteti, mis on tema anne - tapmine. Selline tüdruk oli kuningale muidugi ülikasulik vahend - ja kogu tema senise elu ongi Katsa tööks olnud kuninga käsul kontidemurdmine, jäsemete otsast lõikamine ja hukkamine. Raamatu alguseks on Katsa 18 aastane ja kuninga musta töö tegemine hakkab tal vaikselt üle viskama.
Võtan mütsi maha autori ees, kes suudab välja mõelda selliseid seiklusi ja olukordi, kus tema loodud ülivõimetega võitmatu kangelanna, kes näiteks väljub juuksekarvagi kõverdamata saalist, kus talle on suunatud kümneid pingul vibunooli ja ridade kaupa mõõku, peab ummisjalu ja paanikas põgenema ja tema füüsilised võimed pannakse viimseni proovile.
Süžeekäigud olid originaalsed. Mitu korda mõtlesin, et ahah, nüüd läheb arvatavasti nii, aga autor oli olukorra lahendanud hoopis täiesti uudselt ja etteaimamatult. Alguses oli mul raskusi Katsa tegelaskujust sotti saamisega. Lõpuks aga otsustasin, et nii see pidigi olema. Kuna raamatu alguses ei saanud Katsa ise ka endast sotti ja raamat oligi osaliselt tema eneseleidmise lugu.
Panen raamatule hindeks tubli viie.
Raamatu sisuporportsioonidest (1= üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju ; 5=põhjalikult):
Filosoofiat: 3
Tapmist ja tagaajamist: 5
Romantikat: 4
Huumorit: 3
Võlumist ja maagiat: 4
Sisu osas tekkis mul üks väike küsimus, mida võiks arutada nendega, kes raamatut lugenud. Kirjutan selle kommentaariumisse, katsuge siis mitte lugeda, kellel raamat lugemata.
Aa, ja veel üks märkus. Samasse maailma on kirjutatud veel üks lugu "Fire". Tegemist pole järjega, aga mingeid otsi pidi puutuvad lood ka kokku. Ja wikipediast sain teada, et aprilli alguses ilmub kolmas raamat "Bitterblue". Nimest saab järeldada, et see "Gracelingiga" juba tihedamalt seotud. Tellin kindlasti.

esmaspäev, 21. veebruar 2011

Kollid, lima ja zombid - ideede asendajad?

Juhtusin 19.veebruari "Postimehest" lugema Valner Valme arvamusartiklit "Pöörane ööpäev Moskvas, tegelasteks karakterid", kus arvustati Jevgeni Griškovetsi raamatut "Särk" (vt http://www.postimees.ee/?id=391837). Griškovetsi "Särgi" kavatsen muidugi läbi lugeda, Valme arvustus oli haarav, aga see pole põhjus, miks sellest kirjatükist kõneleda tahtsin.
Põhjuseks hoopiski deja vu tunne, kui küsiti "miks ma fantaasiat loen, ise veel haritud inimene?".

Aga täpsemalt, Valme kirjutab: "Iseenesest ei juhtu ka midagi lausmüstilist: igasugune sci-fi, ulme ja fantastika jäävad kõrvale. Kollid, lima ja zombid tunduvad mulle ikka ideede asendajad.

Umbes, et kui autoril ei ole millestki kirjutada, aga õudselt tahaks kirjutada, tööle ka ei viitsi minna, tahaks kõva intellektuaal olla, siis kirjutame vampiiridest, veel parem, paljaste rindadega tulnukvampiiridest, kel on sabaks tuldpurskavad minidraakonid.

Ja inimesed ostavad, kirjanik kutsutakse veel telesõudesse, et kuidas te küll nii kreisi maailma suutsite luua? Pole olemas ju sellist maailma, lähed parkimismajja, kas sulle tuleb limasisalik vastu?! Ei tule!

Ja kirjanik viskab jala üle põlve, sügab olematut habet, naeratab vandeseltslikult: noh, eks ma kirjutasin sellest, millest ikka kirjutatakse, kui midagi targemat pähe ei tule! (Aga seda sellised kirjanikud muidugi ei vasta, nad vastavad hoopis: juba lapsest peale on mind paelunud see salapärane maailm, mis asub teispool igavat argielu, sest ei ole ju nii, et praed hommikul muna ja ongi kõik: kogu see fantastiline maailm ON OLEMAS, saate aru, kui mitte mujal, siis minu teostes!)" /---/

"Ma ju ei tea, kuidas Griškovets seda raamatut kirjutama hakkas. Aga vabalt piisas sellest, et ühel hommikul see vene tänapäeva paremaid kirjanikke ärkas ja ka tal ei olnud selget ideed, nagu eelkirjeldatud rämpskirjanikel. Aga kas talle tulid pähe limased orikad kuu pealt, kes meie planeeti ihaldavad? Või surnud, kes tegelikult on elus. Ei!" /---/

Kuidagi ei tahaks nõustuda sellega, et igasuguse sci-fi, ulme ja fantastika saab rämpskirjanduse alla surada! Ja arvata, et kõik on kapsas, kus tegelasteks kollid, zombid, limasisalikud ja muud toredad tegelased, on tendentslik. Kuigi, jah, paljaste rindadega tulnukvampiiride osas, kel on sabaks tuldpurskavad minidraakonid, võib Valmel ka õigus olla. Samas, mine Sa tea, Pratchett või Millar kirjutaksid sellise peategelasega ilmselt midagi pööraselt toredat kokku.

kolmapäev, 16. veebruar 2011

Orson Scott Card, "Ender´s Shadow"

Mul on taas üks lugemissoovitus. Kui te tahate tõeliselt head meelelahutust, siis võtke ette Orson Scott Cardi Enderi raamatud.
Mina lõpetasin just "Enderi varju" lugemise ja võin kinnitada, et see oli sama hea, kui kümme aastat tagasi eesti keeles ilmunud "Enderi mängki".
Siit-sealt olen lugenud, et "Enderi vari" sisaldavat vastuolusid sarja esimese osaga. Võib-olla see nii ongi, aga ma arvan, et need ebakõlad ilmnevad siis, kui lugeda kõiki raamatuid jutti. Kui teil on sarnaselt minuga olnud õnne "Enderi mängu" lugeda aastaid tagasi, siis te neid traagelniite ei näe.

Raamatu tegevus toimub ajal, mil maad on juba kaks korda putukataoliste tulnukate poolt rünnatud. Kolmanda sõja võitmiseks koolitatakse välja eriliste iseloomuomaduste ja erakordse reageerimisvõimega lapsi. Kui "Enderi mängus" on selliseks lapseks Ender Wiggin, siis Shadow-sarja peategelaseks on erakordselt andekas väike poiss nimega Bean, kelle õde Carlotta Lahingukooli juhtidele ette toimetab.

"The reason I´m asking," said Sister Carlotta, "is that this child is unusual. Extremely unusual."
" Three arms?" asked the inspector.
"Brilliant. Precocious. He escaped from this place before he was year old. Before he could walk."

Jah, nii kummaline kui see ka ei tundu, on Bean Rotterdami tänavatel üksinda hulkudes aastaid vastu pidanud. Või no mis aastaid, ta on neljane, kui õde Carlotta ta leiab.

"Do you realize that there is no way you could have survived for three years as an infant?"
"I guess that means I´m dead."
"I just...I´m saying God must have been watching over you."

Pihel on ühes varasemas postituses selles blogis kirjutanud Cardi religioossest taustast ja Enderi raamatutes kumab see ka aeg-ajal läbi. There was the question: If not God, then who could make such a child?

Raamatu esimese poole sündmused kulgevad Rotterdami tänavatel ning teise poole omad Lahingukoolis kusagil kosmoses. Ja tuleb nentida, et põnev on ning seda nii tänavatel kui kosmoses.
Tänavaelu õppetunnid: "And all the kids in Achilles´family are fat like me. That´s how well we eat."
"Are they all short like you?"
"I used to be taller, but I asked too many questions," said Bean.

Ning Lahingukooli tähelepanekud: "I need to know what else you´ve figured out."
"Colonel," said Bean, sounding very tired, "doesn´t it occur to you that the very fact that you´re asking me this question tells me there´s something else for me to figure out, and therefore greatly increases the chance that I will figure it out?"

Veelkord, soovitan soojalt! Beani analüüsioskus on nii imeline, et temaga kohe peab kaasa mõtlema. Kokkuvõttes paneksin raamatule hindeks 5.

Ja kasutades nüüd Pihla hindamistehnikat paneksin raamatus käsitletud teemade proportsioonide kirjeldamiseks järgmised hinded:
(1= üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju ; 5=põhjalikult)
Filosoofiat: 5
Tapmist ja tagaajamist: 3
Romantikat: 1
Huumorit: 4
Võlumist ja maagiat: 1

esmaspäev, 7. veebruar 2011

Sergei Lukjanenko "Öine vahtkond"


Tegemist on kaane järgi Öise Vahtkonna triloogia esimese osaga, kuid Kadri riiulist nägin, et osi on ilmunud juba vähemasti neli. Fantaasiamaailma ülesehitus on uudne ja põnev. Meie maailma reaalsus on mitmekihiline. Inimesed näevad ainult esimest kihti. Võlurid, nende seas ka vampiirid, kujumuutjad ja muu selline rahvas, suudavad tajuda aga ka sügavamaid kihte ("videviku kihte"), mida vägevam võlur, seda sügavamale suudab ta minna. Videvikust saab näiteks võlumiseks jõudu ammutada, vastu neelab see aga võluja anda energiat. Samuti kulgeb videvikus aeg aeglasemalt ja sealviibija on tavamaailmas nähtamatu, seega saab videviku abil igasugu trikke teha.
Maailmas tegutsevad nii head kui pahad võlurid. Selleks, et ühiskonnas tasakaalu säilitada, on nad omavahel sõlminud lepingu - iga kord, kui keegi head teeb, võib teine pool midagi kurja korda saata ja vastupidi. Lepingust kinnipidamiseks on headel loodud öine vahtkond ja pahadel päevane vahtkond.
Tegevus toimub Venemaal ja tegelasteks on venelased, mis on omamoodi täitsa kosutav ja tore. Näiteks kui kaks võlurit järsku maha istuvad ja üks võtab kilekotist viinapudeli ja väikse kilekotiga veel hapukapsast ja kurki ka ja hakkavad mõnusalt aega veetma. Samas jäid tegelaste hingeelu ja vestlused minu jaoks natuke võõrapäraseks - tiba selline pateetiline toon pidevalt.
Minu lemmiktegelaseks oli raamatu alguses figureerinud öökull Olga. Kahjuks muutus ta varsti naisterahvaks, mis ei olnud enam pooltki nii lõbus.
Eeltoodu kokkuvõtteks ütleks, et vahendid väga põneva fantaasialoo jutustamiseks olid autoril olemas. Paraku, vähemasti minu hinnangul, lõpptulem kuigi põnev ei ole. Lugesin raamatut vähehaaval õhtul uinumiseks ja hommikuti müsli kõrvale, aga mingit haaravust ei tunnetanud. Teine ja suurem etteheide on see, et iga lugu (raamat koosnes kolmest eraldi loost) lõppes suure puändiga - paljastus seninägematult ja -aimamatult kurikaval skeem. Ei tea, kas minu näol on tegu juhmivõitu lugejaga, aga need skeemid ja plaanid jäid mulle iga kord arusaamatuks. Et mis eesmärki taotleti ja kuidas kogu eelnev jama eesmärgi saavutamiseks vajalik oli. Teised, kes lugenud on, kas teil oli selline vägev ohhooo-selgusehetk lugude lõpuks või jäite niisama nõutuks kui mina?
Viimaks jäi mulle veidi arusaamatuks ka see lepinguga seonduv - nagu ma aru said, siis pahad võlurid tegid pidevalt ja vahet pidamata midagi paha - ammutasid tavainimestelt energiat ja rõõmsat meelt - ei paistnud aga, et head kuidagi sellele vastukaaluks pidevalt oleksid head teha võinud.
Kokkuvõttes paneksin raamatule hindeks 3.
Raamatus käsitletud teemade proportsioonide kirjeldamiseks paneksin sellised hinded:
(1= üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju ; 5=põhjalikult)
Filosoofiat: 5
Tapmist ja tagaajamist: 4
Romantikat: 3
Huumorit: 2- (mul oli kohati naljakas, aga ei tea, kas autor seda nii plaanis)
Võlumist ja maagiat: 3

teisipäev, 1. veebruar 2011

Dead Witch Walking, Kim Harrison

Mul on rõõm raporteerida, et leidsin hea raamatu – „Dead Witch Walking“, autor Kim Harrison. Õigemini sain ma selle kingituseks. Tegu on esimese osaga seni kaheksa raamatulises sarjas. Isegi kui järgmised osad jamaks lähevad (räägitakse, et ei lähe), pole siiski aeg raisatud, sest esimene osa on ka eraldi raamatuna mõnus lugemine.

Tegevus toimub tänapäeval, siinsamas. Pool sajandit tagasi on Maal levinud viirus suure hulga inimestest tapnud ja nüüd on Inderlanderite populatsioon inimeste omaga umbes samas mastaabis – inimesed peavad sellega veel harjuma, sest fakt, et Inderlanderid alati nende seas Maal elanud on, tuli neile uudisena (tüüpilised ignorantsed inimesed!). Eksisteerib kaks paralleelset ühiskonda, kes omavahel suhtlevad, kuigi mitte eriti meelsasti.

Suuremat sorti boonus on, et vahelduseks pole raamatus ühtegi teismelist – milline õnnistus. Seeeest on vampiire, libahunte, haldjaid, võlureid, nõidu, deemoneid ja selliseid elukaid, kelle nime ma eesti keeles ei tea (sest ma pole eesti keeles sedasorti raamatuid sattunud lugema). Näiteks pixies. Need kõik kokku on Inderlanderid.

Juhuste ja saatuse tahtel moodustub ühest väikesest nõiast, pool-elusast vampiirist ja pisikesest tiivulisest pixy-st omamoodi löögirühm, kes üritab õiglust jalule seada ja seeläbi oma nahka päästa.

Nagu eelnenud kirjeldusest selge, on tegu puhtalt täiskasvanute raamatuga ;-)

Tegelikult on ikka tõesti mõnus lugeda normaalsetest kaklustest, nii et ninaluu puru ja silm kinni paistetanud. Või tiib küljest rebenenud. Ja suhetest, kus lisaks hormoonidele ka mõistus kaasa töötab. Korralikult on läbimõeldud igasugune nõiduse-ja maagiavärk. Loitsud jms. asjad. Ja probleemid, mis selle seltskonna (sunnitud) kooselus ette tulevad. Näiteks missuguseid ettevaatusabinõusid kasutusele võtta, et vampiiri mitte ahvatleda.

Igati lahe raamat, soovitan soojalt!

reede, 28. jaanuar 2011

Undead and Unwed - MaryJanice Davidson

Teen veidi juttu järjekordsest vampiirisarjast. Pean tunnistama et ma pole selle valdkonna suur asjatundja. Teine teema, millest ma palju ei tea, on urban fantasy. Tundub aga et just selle kategooria alla antud sari ja selle avaosa Undead and Unwed kuuluvad.

SPOILER:
Loo kangelaseks on Elizabeth Taylor. Mitte too kuulus näitleja, vaid 30 aastane eksmodell, värskelt töö kaotanud sekretär, kellel on maniakaalne sõltuvus disainerkingadest ja kes on kuulnud kõiki nalju, mis tema kuulsa nime kohta teha saab. Ise tutvustab ta ennast kogu maailmale kui Betsy. Ühel ööl saab ta õnnetul kombel surma ja ärkab hiljem surnukuuris kirstus. Sellele järgnevad suuremat osa raamatust täitvad sekeldused oma uue "eluga" kohanemisel, mida ei muuda sugugi lihtsamaks teiste abivalmis vampiiride sekkumine. Ta ise ei taha midagi kuulda oma pere ja sõprade hülgamisest ja vampiiridega ringi hängimisest ning sellest, et mõned vampiirid on pähe võtnud teda vastu ta oma tahtmist nende tulevaseks kuningannaks pidada - mille tõttu leidub muidugi ka seni võimul olnud ja kõiki halbu vampiirilugude klisheesid (hauakamber, must frakk - paraku küll töntsaka ja õllekõhukesega kere ümber...) härdalt ellu rakendav paha vampiir, kes teda nüüd jäädavalt maha koksata üritab. Lõpuks saab paha oma teenitud karistuse ja kõik teed on valla loo järgmiste osade sünniks.

Minu jaoks isiklikult natuke harjumatu oli suhteliselt olulisel kohal raamatus olev romantiline liin. Peakangelase ja põhilise kõrvaltegelase rolli täitva (uskumatult kaunis, laiaõlgne, muskliline bla-bla-bla) vampiiri duellile on kõvasti rõhku pandud. Füüsiline tõmme on kahtlemata olemas, samas mõistus (ja eneseuhkus) ning meespoole liiga pealetükkiv käitumine kipub segama.
Samuti on siin raamatus keskmisest enam juttu seksist - kuigi kui üks stseen välja arvata, siis enamasti umbes sama tundeküllaselt võiks kirjeldada näiteks nõudepesemist. Nimelt selle maailma vampiiridel toitumine tavainimestelt vallandab viimastes suht pöörased tunded, mistõttu "head" vampiirid siis toitjatele traditsiooniliselt vastuteene osutavad... Maandamata pinged võivad nõrga inimmõistuse otseses mõistes hulluks ajada. Algaja vampiir Betsy ei tea sellest alguses muidugi midagi ja oma kombekuse teise ellu kaasavõtnuna, ei ole tal sugugi lihtne oma janu kustutada, ilma et sellega piinlikke või lausa traagilisi tagajärgi ei kaasneks.

Kui peaks seda raamatut mingite märksõnadega iseloomustama, siis esimene on huumor. Ilmselgelt on autor kirjutanud meelelahutust, mitte uut klassikut ja see on tal hästi välja tulnud. See raamatu ei ürita olla midagi milleks ta ei küüni. Ta ei ole eriti pikk, ei sisalda mingeid pingelisi pingekerimisi üle kümnete lehekülgede, süzee on pigem lihtsakoeline, karakterid ei ole üleliia komplitseeritud ega arene raamatu jooksul tossikesest kangelaseks või vastupidi jne. Tegu on lihtsa ja (minu arust) hästi kirjutatud meelelahutusega. Tõsi, peale teravmeelset kütkestavat esimest kolmandikku, kuskil raamatu keskpaigas või teise poole alguses, tempo nagu veidi langeb ja uusi nalju ei tule ehk ka enam sama ohtralt. Samas pole raamat nii mahukas et päris igav hakkaks.

Kui peaks mõne varemloetuga võrdlema, siis urban fantasy zanrist muidugi tuleb ette Mercy Thompsoni sari. Antud raamat on mõnevõrra kompaktsem/lihtsam ja hulga rohkema huumoriga. Võiks võrrelda Nightside sarjaga, aga tolle puhul on tunda autori kohatist "puusalt tulistamist", st on tunda teatud viimistlematust - antud raamat on selles osas palju korrektsem ja lihvitum, kuigi umbes sama kergekaaluline lugemine.

Eks tellin omale paar järge ära ja vaatan kuidas lugu edasi läheb, kas mandub rutiini või jätkub autoril veel ideid.

P.C. ja Kristin Casti "Awakened"

Hirmus mõeldagi, aga tegemist juba kaheksanda raamatuga House of Night sarjast. Eesti keeles on ilmunud sarja I osa "Märgitud", ning lugu hakkab pihta järgmiselt:

"Zoey Redbird on kuueteistkümneaastane tüdruk, kelle vampiiride jäljekütt ühel harilikul koolipäeval ära Märgib. Ta peab jätma oma senise elu seljataha ja minema Öö Koja kooli, kus temast saab täiskasvanud vampiir. Aga seda vaid juhul, kui ta suudab läbi teha Muutuse. Peagi selgub, et Zoey ei ole tavaline vampiiriõpilane. Ta on jumalanna Nyxi väljavalitu, kel on haruldane võime kutsuda välja kõik viis elementi: õhk, maa, tuli, vesi ja hing. Kui Zoey saab teada, et Öö Koja eliitrühma Pimeduse Tütarde juht kuritarvitab jumalannalt saadud andi ja oma positsiooni, peab ta otsustama, kas julgeb astuda vastu enda saatusele. Õnneks on tal uued sõbrad, kes teda hätta ei jäta."

Kaheksandas osas jändab Zoey jätkuvalt oma suurima vaenlase Neferetiga ja lool ei tundu lõppu olevatki (raamatu lõpulehekülgedel kutsutaksegi meid kõiki üles ootama üheksandat osa "Destined"). Kahetsusväärselt vähe on juttu Zoey sõpradest, tõsi küll, mu lemmikliin Stevie Rae ja Rephaimiga peaosas võtab soovitud pöörde.

Ausalt öeldes ei saagi ma aru, mille paganama pärast ma need 8 raamatut läbi lugenud olen. Põnevust ja uudsust ju jagub, aga olen kogu aeg mõtisklenud, et loo lõpuni jutustamiseks piisaks ju täiesti neljast-viiest raamatust. Minu arust hakkab asi vaikselt kontrolli alt väljuma ja loo esialgne idee on õhku haihtumas.

Raamatu tagakaanel on märge "Not suitable for younger readers". See on muidugi jälle vaieldav, keda "nooremaks lugejaks" tituleerida, ilmselt siis nooremat kooliiga vanuses 7-12 a.
Mnjah. Meil on kodus alati palju raamatuid olnud ja salaja sai loetud selliseid lugusid ka, mis mulle päris eakohased ei olnud (millegipärast meenub siinkohal just A.Kasemaa "Rannamännid").
Ütleme nii, et ka selles, kaheksandas osas, oli paar päris räiget kohta, mis noorsooromaani ei sobi, aga muidu polnud küll kahtlust, et just noortele see raamat adresseeritud on. Palju on slängi, palju on popkultuuri, palju on teismeliste sonimist. Ilmselt on sellega tahetud rõhutada asjaolu, justkui toimuksid Öö Koja sündmused just nüüdsama siin meie keskel. Ja Zoey, Stevie Rae, Stark, Aphrodite ja muu kamp on täiesti tavalised noored inimesed.

Kokkuvõttes paneksin hindeks "3". Oli väga häid ja nauditavaid kohti, aga üldmulje on küll selline, et aitab juba sellest sarjast.

neljapäev, 20. jaanuar 2011

Fantasy, mida ei soovitaks isegi vaenlasele

Vesiliku eneseanalüüs, mille tulemusena koorus välja alasti tõde, et ta loeb ainult selliseid raamatuid, mida keegi talle soovitanud on, tekitas mul järgmise küsimuse.
Millised on need fantaasiaraamatud, mida te lugeda EI soovitaks (see vaenlase värk oli loomulikult utreeritud)?
Mul on küll ridamisi raamatuid, mille lugemise olen katki jätnud. On need siis kas liiga igavad, ebausutavad või muu puudega. Nii näiteks olen pooleli jätnud Anne Robillardi "Smaragdi rüütlid. 1.raamatu: Taevane tuli". Robillard on üks neist paljudest kirjanikest, keda ka J. K. Rowlinguks on peetud, sedakorda siis Quebeci Rowlinguks. Aga minu jaoks oli Seitse Smaragdi rüütlit küll Potterist kaugel maas. Liiga igav lugemine. Võib-olla lihtsalt ei olnud eakohane kirjandus kah.
Pooleli jäi ka selles blogis juba äramärkimist leidnud Gena Showalteri Lords of the Underworldi teine raamat "The Darkest Kiss". See oli liigagi eakohane, aga žanr polnud päris õige. Võib-olla ma kunagi võtan selle raamatu veel ette, kui janunen nõretava armastusloo järele (ma muidugi oleksin pidanud kaanepildist juba aimama, et lugu päris õige pole).
Teinekord olen mingil hetkel poolelioleva raamatu lõpuni ka lugenud ja siis on selgunud, et tegemist siiski väärt kirjatükiga. Tont teab, mis siis esimesel katsetusel ei sobinud. Mõelda vaid, et üheks selliseks raamatuks oli Meyeri "Host".
Aga kuidas teitega lood on?

teisipäev, 18. jaanuar 2011

Becca Fitzpatricku "hush, hush"

Raamat on 2010. aastal kirjastuselt "Tänapäev" ka eesti keeles ilmunud ning kannab pealkirja "Salajane".
Võib öelda, et tegemist on kahe õhtu ladusa lugemise looga. Esimesel õhtul on huvitav ja mõtled, kas ikka tasub magama minna või lugeda veel üks peatükk. Teisel õhtul loed lihtsalt inertsist, sest lugu on täiesti allamäge veerema hakanud. Teist osa kätte võtma ei kipu.
Vähemalt esialgu tundub tegemist olevat noorte romantilis-müstilise jutuga, kus Nora uueks pinginaabriks bioloogiatunnis saab salapärane Patch (noh midagi "Videviku" Bella-Edwardi, "Igavesti" Ever-Dameni, "Old Magic" Kate-Jarrodi, "Ilusad olendid" Lena-Ethani moodi). Loo arenedes lisandub aga krimkadele iseloomulikke noote ning üht tegelastest seostatakse mõrvaga, Nora parimale sõbrannale tungitakse kallale, keegi lastakse veel maha ja mustades maskides mehed lendavad mööda linna ringi.
Ma ei saa päris täpselt aru, mida Fitzpatrick tahab lugejale öelda. Ta oskab küll pinget väga hästi õhus hoida ja kirjutada väga ladusalt, aga ma ei mõista, mis peaks olema selle loo moraal.
Nora, keda kirjanik on tahtnud kujutada targa ja iseseisvana, paistab kohati sootuks lollina. Ja häirib see, et ma ei saa koos Noraga loll olla. Raamatu kaanekujundusest ja tagakaanel olevast tutvustusest olen teada saanud, et mängus on langenud inglid ja muud säärased tegelased. Või mis järelduse ma peaksin tegema taevast alla kukkuvast tiibadega noormehest ja lausest "And when she tries to seek answers, she discovers she is right in the middle of a centuries-old battle between the immortal and the fallen...". Kahjuks hakkab Nora seda aimama alles raamatu 250 leheküljel, mil 65% raamatust loetud on.

pühapäev, 16. jaanuar 2011

Aga miks Sa fantaasiat loed, ise veel haritud inimene?


Selline oli küsimus, mis mind mõni aeg tagasi keeletuks võttis. No mis Sa ikka vastad sellise napaka küsimuse peale. Tahan ja loen. Tegelikult olen sellist halvustavat suhtumist nagu fantaasiaraamatud polekski päris, vaid nö poolfabrikaatkirjandus, kohanud varemgi. Meenub üks dialoog lapse arenguvestluselt:
- Kas Sa raamatuid ka loed?
- Loen.
- Milliseid raamatuid?
- Neid, mis ema annab.
- Aga mis žanrist need on?
- Peamiselt fantaasiaraamatud, nii eesti- kui ka inglisekeelsed.
- Ahah. Nojah. Ega jah oluline ei olegi mida lugeda. Peaasi on lugeda. Kui neid raamatuid on keegi trükkinud, siis ilmselt tasub neid lugeda ka...

Aga miks siis ikkagi fantaasia? Miks mitte elulooraamatud, ajaloolised jutud või põnevusromaanid, luule? Tunnistan ausalt, et vahepeal on fantaasiajutu lugemine kergema vastupanuteed minemine. Pärast pikka päevatööd ja erialase kirjandusega kokkupuutumist ei ole lihtsalt jaksu midagi "tõsist" ette võtta. Ma jääksin pärast paari lehekülje lugemist raamatu taha magama. Olen proovinud. Dostojevskit ja Tammsaaret võin lugeda nädalavahetuseti (kui siiski), argipäevaõhtud veedan ma fantasy seltsis.

Aga ikkagi? Ka krimkad võivad olla nii põnevad, et haaravad Su tähelepanu jäägitult. Tean, mul on olnud nii Akunini, Grishami, Ludlumi, Christie perioode. Mingil hetkel jõuan ma aga otsapidi taas fantasy juurde. Kas see näitab mu lapsemeelsust, et mul panevad silmad särama lohed, võlurid, vampiirid ja muu säärane?

reede, 14. jaanuar 2011

Orson Scott Card "The Tales of Alvin Maker" I-III


Lõpetasin just Cardi Alvin Makeri sarja kolmanda osa. Sarjast on siiani ilmunud kuus osa ja üks on veel plaanis.
Sarja teemaks on Ameerika alternatiivajalugu, kus reaalsele maailmale on lisatud fantaasiaelemente, mis põhinevad religioonil ja ameerika rahvafolklooril. Näiteks on igal inimesel selles maailmas oma "knack" - eesti keeles äkki siis nt nõks. See võib olla midagi päris maagilist - nagu näiteks "tõrviku" võimed - üks raamatu peategelastest, Peggy, ongi tõrvik, mis tähendab, et ta näeb kõigi inimeste hingesid, nende kõiki mõtteid ja kõiki võimalikke tulevikuradasid, mida nende valikud toovad. Osad nõksud on aga sellised, mida meiegi maailmas võib kohata - näiteks nõks panna inimesi ennast hästi ja armastatuna tundma või nõks inimestes ilu näha ja seda neis esile tuua. Ja lisaks on täiesti igapäevane väikeste amulettide ja nõiduste kasutamine - näiteks kui tüdrukud lähevad ballile, riputavad nad endale kaela väiksed amuletid, mis neid kaunimana paistma panevad.
Raamatusarja peategelane Alvin on seitsmenda poja seitsmes poeg ja tõeliselt vägevate võimetega. Ta suudab kõike end ümbritsevat oma tahte järgi kujundada - see hõlmab ka ravitsemisoskust (võime ümber kujundada inimkeha), rääkimata igasugusest kiviraiumisest või raua kullaks muutmisest. Alvinil on aga hirmus vaenlane - müstiline nähtus Unmaker või Lammutaja, kes teda kogu aeg hävitada või tappa üritab või siis lihtsalt igasugu ilgusi korda saadab.
Esimene raamat "Seventh Son" räägib Alvini sündimisest ja lapsepõlvest. Teine raamat "Red Prophet" tegeleb indiaaniteemaga. Raamatus tegutsevad ajaloolised tegelased inidiaanipealikest vennad Tecumseh ja Tenskwatawa, ajaloolisi kõrvaltegelasi on veelgi, mh näiteks Napoleon (kelle nõksuks on inimeste ennast imetlema ja endale järgnema panemine). Kolmas osa "Prentice Alvin" räägib Alvini elust sepa õpipoisina, läbivaks teemaks on raamatus orjandusega seonduv.
Mulle meeldib sarja keelekasutus - ma ei tea kuivõrd ehe see vana-ameerika keel on, aga kuidagi muhe lugeda. Siis meeldib mulle see, kuidas folkloor on tehtud reaalse maailma elavaks osaks - natuke nagu Kivirähu raamatutes. Ja Cardi oskus kujutada tõeliselt mõjuvaid stseene on ju tema Enderi ja Shadow seeriatest ammu teada.
Veidi ebalevaks teeb mind selle sarja puhul aga Cardi religioosne taust (tegemist on viimsepäevapühakute kiriku aktiivse liikmega) ja tunne, et võib-olla mina loen enda meelest lihtsalt fantaasiajuttu, aga tegelikult tahab autor mulle hoopis midagi usust öelda. Et Lammutaja on saatan ja Alvin Looja midagi Jeesuse-laadset. Wikipedia kirjutabki, et Alvini lugu põhineb laias laastus prohvet Joseph Smithi elulool. Ja kohati tundub raamatu toon veidi liiga õpetav. Aga keda need faktorid ei hirmuta ja kes üldiselt Cardi lugusid armastavad, võivad lugeda küll. Aga Cardi lugemist tuleb kindlasti alustada hoopis "Enderi mängust".
Mõned katked "Prentice Alvini" raamatust:
"When Peggy did a Seeing for anybody else, she always took care to look far down the paths of their life, looking for darkness from causes not even guessed at. But Peggy was so sure she knew her Mama and Papa, she didn't even bother looking except at what was coming up right away. That's how it goes within a family. You think you know each other so well, and so you don't bother hardly getting to know each other at all." /---/
"So it was that Peggy's evening at the Governor's Ball was glorious. Not a triumph, actually, since she vanquished no one - whatever man won her friendship was not conquered, but liberated, even victorious." /---/
"The loudest talker got up and stepped out, pulling his filthy shirt off over his head. He was strongly muscled, all right, with more than a few scars making white and red marks here and there on his chest and arms. He was also missing an ear.
"From the look of you," said Alvin, "you've fought a lot of men."
"Damn straight," said the river rat.
"And from the look of you, I'd say most of them was better than you.""

esmaspäev, 10. jaanuar 2011

Vampiirid, vampiirid


Kuigi lubasin vampiiridega lõpparve teha, suutsid kuidagi mu öökapile siiski ronida kaks vampiiriraamatut: Charlaine Harrise Dead Until Dark ja Richelle Meadi Last Sacrifice. Esimene nimetatutest on Vampiiriakadeemia sarja viimane osa ja teine Sookie-sarja esimene osa.
Vampiiriakadeemiat lugesin ma alguses suure mõnuga. Peategelane Rose on originaalne hakkaja tegelane, kes võitluses kellelegi alla ei jää ja kunagi tugevama soo seljataha peitu ei poe. Paraku on ta muidu suhteliselt ebaintelligentne räuskaja. See iseloomuomadus raamatute edenedes süveneb.
Sarja eelviimane raamat Spirit Bound oli minu jaoks juba mõnevõrra pettumus. See oleks vabalt võinud olla sarja viimaseks - kogu sarja peamine intriig - Rose'i ja Dimitri keelatud suhe, mida raskendas Dimitri muutumine halvaks vampiiriks - oleks selles osas võinud ilusti õnneliku lõpu leida. Aga ei - heaks muutunud Dimitri häbenes oma käitumist strigoina ja otsustas selle kompenseerimiseks Rose'ile korvi anda - see teeb kindlasti halva käitumise heaks, eks ole. Ebaloogilise käitumise eesmärgiks oli ilmselgelt intriigi nätsuna pikemaks venitamine. Lisaks toodi osa lõpus täiesti ootamatult sisse uus süžeeliin mõrvamüsteeriumi näol, mis eelnenud sündmustega kuidagi ei seostunud.
Viimane osa keskenduski mõrva lahendamisele. Töö käis kahes liinis - Lissa oma sõpradega õukonnas ning Rose Dimitriga jooksus. Teises liinis üritati uuesti tekitada esimeste osade armastab-ei armasta pinget, mis küll kuigi veenvalt ei õnnestunud. Minu jaoks oli pettumus ka see, kui Dimitri ja Rose leidsid veel ühe strigoiks muudetud, kuid varem hea ja armastatud olnud tegelase, ning Rose'il ei tulnud pähegi proovida teda ka tagasi muuta, vaid ootas ainult oma vaiaga parajat võimalust. Noh, kui oma armsama kätte sai, siis teiste omadest on savi.
Selle raamatu lugemise ainus eesmärk on ühesõnaga sari lõpuni saada (kuigi autor jätab endale siiski piisavalt materjali jätkamiseks - võibolla proovib kuidagi kavalalt kellegi teise, näiteks Jilli silmade läbi). Nagu lapsena sai vaadatud tüütuid seebikaid lihtsalt sellepärast, et kord on juba vaatama hakatud, siis oleks tegelaste suhtes ebalojaalne mitte vaadata, mis neist siis lõpuks saab.
Sookiest on siin blogis varem ka kirjutatud, aga mina puutusin taga kokku esmakordselt. Ja mulle ta selle raamatu põhjal meeldib. Tore tegelane. Kohati armaslt ebakindel, kohati raamatutegelase kohta ootamatult praktiline ja mõistlik (näiteks hoolikas kingapaelte sidumine enne majas luurava mõrtsuka eest metsa pagemist). Kohati tundus ebaloogiline, et ta oma mõttelugemise abil ei püüdnud rohkem teada saada, aga eks ta üritas ka veidi siiski. Minu jaoks tundus mõistlik ka tema reaktsioon, kui ta aru sai, et vampiirid ongi surnud inimesed - Videviku Bella suhtub minu arust sellesse õõvastavasse fakti arusaamatult soojalt. Külm ja marmorjas valge nahk... (kerge õudusvärin).
Kokkuvõttes on tegemist lahedat lugemist pakkuva fantaasiaga vürtsitatud krimkaga. Üldse ei imestaks, kui sealt sarjast mõni raamat veel minu öökapile satuks. Kergeks tagasilöögiks oli minu jaoks autori pilt viimasel leheküljel - kui erootiliste stseenide kirjeldused peategelase, noore kena tütarlapse silme läbi, värvikad ja põnevad on, siis kujutada ette, et neid jutustab põrsa näoga ülesmukitud vanaldane naisterahvas, muudab asja minu jaoks natuke nilbeks. Aga eks see ole puhas silmakirjalikkus minu poolt. Inimene võib olla põrsa näoga, kui ta hästi kirjutab. Aga võibolla ei tasuks oma pilti raamatusse panna. Ja keda on üldse kujutatud raamatu kaanel? Ilmselgelt mingit kaunist naissoost vampiiri, aga sellist tegelast raamatus küll ei esinenud (hea küll, hästi episoodiliselt esines vist keegi). Minu meelest on sohk panna raamatu kaanele pilt, mis sisuga kokku ei lähe, aga mille eesmärk on lihtsalt ostjaid meelitada.

reede, 7. jaanuar 2011

Elavast klassikust

Disclaimer: kui kellelegi tundub et ma kipun liiga palju sõna võtma, siis vihjake. Ei ole vist jah ilus nii tihedasti võõras blogis külaliskirjutajana paugutada :P
Pratchett on minu lugemisvaras absoluutselt erilisel kohal. Väga tihti juhtub, et õhtul enne magama minemist tahaks pool tunnikest midagi head lugeda - aga midagi parajasti käsil ei ole. Uut raamatut ka alustada ei viitsi. Ja siis nopin riiulist mõne kettamaailma loo ja loen ikka ja jälle lahedamaid kohti üle. Kuidas Porgand päkapikkude kõrtsis kaklust lõpetab. Või kuidas Vanaema Ülemkantsleriga võluduelli peab. Või kuidas tulevane vaarao palgamõrtsukaeksamit teeb.
Lugesin praegu Pratchetti I Shall Wear Midnight. Lugesin ja mõte läks ikka ja jälle uitama. Mis siis kui see praegu käes olev raamat ongi viimane? Hr. Pratchetti tervislik seisukord pole juba ammu kellelegi saladus. Aasta tagasi oli teada et ta ei suuda enam ise kirjutada ega lugeda ja käsilolevaid raamatuid dikteerib ta sekretärile. Kahjuks on mul oma perekonnast sellise teemaga kogemus ja ajaliini vaadates ei julge ma sealt enam paljut loota. Usutavasti siiski on veel tulemas üks, kaks või isegi kolm raamatut. Kui ka Pratcehtt ise enam ei suuda panustada, on raamatute põhistruktuur ilmselt ammu draftitud (Raising Taxes kuulutati välja ju juba 2007) ja palgalised kirjutajad suudavad ilmselt raamatud ära lõpetada. Tema raamatud toovad piisavalt sisse, et kirjastajatel peaks olema piisavalt motivatsiooni palgata parimad saadaolevad kirjutajad, et need raamatud letile saada. Aga sellegipoolest, kui me mõni aasta tagasi uskusime, et Kettamaailma lugusid tuleb nagu ammendamatust allikast veel palju aastaid, siis praegu on lõpp juba selgelt näha.
Ma ilmselt pole ainus, kes umbes kümnenda Kettamaailma loo paiku leidis, et värskus on nagu kadunud. Tekkis mõte, et kas Pratchettil hakkavad ideed otsa lõppema? Nüüd, olles kõiki ta raamatuid kordi ja kordi üle lugenud, on minu jaoks selge, et probleem ei ole temas. Lugedes praegu üle Equal Rites'i, ei ole ta ei parem ega halvem Thud'ist (kuigi ühe varasema blogijaga pean nõustuma - Making Money ei olnud jah vast seeria parimatega samal tasemel). Lihtsalt minul lugejana sai Kettamaailm ja kirjutamisstiil nii tuttavaks, et suuresti sama rada tallates ei olnud uued raamatud enam nii uudsed ja üllatavad kui alguses. Aga see ei tähenda et nad oleks halvad olnud. Mida praegu öelda I Shall Wear Midnight kohta? Ilmselt on see raamat, millele pole mõtet arvustust kirjutada. Niikuinii kõik, kes siiamaani veel Pratchettit loevad, ostavad ja loevad selle ise läbi, seega soovitada pole mõtet. Nii kogenud tegijana, ei ole Pratchett ka siin libastunud, nii et mingi erilise käkerdise eest hoiatama ei pea. Ja kui ma ka hoiataks, siis enamus ostaks ja loeks läbi kasvõi seetõttu, et ise veenduda, kas tõesti on Pratchett libastunud, või on tegu mingi snoobi sisutühja virisemisega.
Pigem ma püstitaks küsimuse: nüüd kui lõpp on silmapiiril - mis on see mis jäi Pratchettil kirjutamata? Milline oli Teie lemmiktegelane ja mis ta oleks veel võinud ette võtta?
Viime edasise jutu siis kommentaariumi.

esmaspäev, 3. jaanuar 2011

Sissejuhatus Öökülge

Eelmine postitus rääkis mul Simon R. Green'i omalaadsest James Bondi paroodiast (Secret Histories sari, peategelasteks perekond Droodid), põrutan nüüd siis kohe järgi ka esmase sissevaate tema teise populaarsesse sarja - Nightside. Loetud teoseks Something from the Nightside, sarja esimene raamat, mis UK.-s ilmus ka samade kaante vahel järgmise osaga Agents of Light and Darkness (kogumik siis nimega Into the Nightside).
Esimene osa on suhteliselt lühike - ca 250 lk taskuformaadis paperpack'i. See kompaktsus sisaldub ka süzees - ei ole liiga pikki teemaarendusi, mõtisklusi ega looduskirjeldusi, vaid tegevus läheb kohe pauguga lahti ja nii hooga lõpuni välja.
Maailm, milles tegevus toimub, on Secret Histories sarjaga sarnane aga samas erinev. Ajastu on sama, koht pea sama - London, õigemini Nightside nimeline linnaosa, mis justkui asub Londonis... Kohtab ka viiteid samadele tegelastele, mis tuttavad paralleelsarjast, maagia ja üleloomulikud tegelased "toimivad" samamoodi jne. Samas ei saa väita, et tegu oleks päris sama maailmaga. Raske on uskuda, et selline mõjukas moodustis nagu Nightside oleks teises sarjas tegutsenud maailmapolitseinikele niivõrd kahe silma vahele jäänud, et see üheski kohas märkimist poleks väärinud. Ka ei kuule selles sarjas sõnagi Droodidest, kes ometi kogu üleloomulikku maailma teises raamatus nii karmi käega ohjes hoidsid. Võibolla sellest tulenebki ainuke suurem kriitika minu poolt antud raamatu suhtes - kui paigutada kaks sarja juba samasse maailma, siis võiks neid süzeesid ka loogilisemalt linkida. Ja kui neid seoseid ignoreerida, siis võiks selgelt need maailmad erinevateks kirjutada. Olen arvustustest lugenud, et edaspidi teevad mõned tegelased ka otse visiite teistesse sarjadesse.. elame näeme, kuidas see seeditav on. Igatahes segamini neid sarju lugeda on veidi segadusseajav.
Raamatu peategelaseks on eradetektiv John Taylor, kes on vähemalt isa poolt inimene ... Tegevuskohaks on Nightside - Londonis ja osaliselt vist "poket dimension'is" (kuigi seda nii ei nimetata) asuv linnaosa, kus valitseb kogu aeg öö, kus kõik üleloomulik on normiks ja kus seadusi ei ole, samas kui ülejäänud London elab õndsas teadmatuses igapäevast normaalset elu. Värvikaid ja fantaasiaküllaseid tegelasi leidub piisavalt palju, samas mitte sama palju kui (sisult mahukamas) Secret Histories avaosas. Ja autori käekirjale omaselt on vähesed neist üheselt head või halvad, karakterid on selles mõttes päris lahedad.
Kokkuvõttes stiilipuhas fantaasia-action, põnev ja meelelahutuslik, samas lühike, suht romantika- ja huumorivaene ja mingit erilist keerukat süzeearendust raamat ei sisalda. Eks loen veel ka mõne järje ja vaatan kas mulje muutub.