laupäev, 30. juuli 2011

Louis Sachar, "Augud"



Tegelikult on see lasteraamat. Või vähemasti on see saanud terve posu lastekirjanduse autasusid (või vähemasti ühe autasu - John Newbery Medali).
Võib-olla ongi teil "Augud" juba loetud, sest ilmus see esmakordselt juba üle kümne aasta tagasi, 1998.aastal (eesti keeles 2005). Aga kui ei ole, siis soovitan seda vahelduseks kuningapoegadele, haldjatele ja muule kraamile lugeda küll. Raamat on kirjutatud nii haaravalt, et kui sellega kord juba algust teed, siis ega enne lõppu pidama saa.

Peategelane Stanley Yelnats (jah, see on tõesti nii õigetpidi kui tagurpidi lugedes ühtemoodi) on saadetud Rohelise Järve laagrisse, mis on pahade poiste laager. Kuigi nimi võib ära petta, ei ole tegelikult laagris mingit järve. Ja miski ei paista ka roheline. See-eest on seal hulganisti lõgismadusid, skorpione ja kollasetähnilisi sisalikke, kes elavad aukudes, mida laagrisolijad kaevavad. Mnjah, see ei ole seal mingi tüdrukute skaudilaager. Iga päev tuli kaevata üks auk, kaasa arvatud laupäevad ja pühapäevad. Iga auk pidi olema poolteist meetrit sügav ning poolteist meetrit lai.

Stanley polnud halb poiss. Kuritegu, mille eest talle karistus määrati, polnud ta sooritanud. Ta oli lihtsalt valel ajal vales kohas. Ja see kõik oli tema näruse seavargast vanavanavanaisa süü. Räägiti, et poisi vaarisa oli kord mustlaselt sea varastanud ning too oli talle ja kõigile järgmistele põlvedele needuse kaela saatnud. Paljud inimesed ei usu needustesse. Paljud inimesed ei usu ka kollasetähnilistesse sisalikesse, aga kui üks neist sind hammustama peaks, siis ei ole vahet, kas sa usud või mitte.

Igatahes mingil hetkel taipab Stanley, et auke peavad nad kaevama põhjusel, et Laagruülem otsib midagi. Ja siis leiab Stanley kuldse tuubi...

Sisuproportsioonide kirjeldamiseks järgmised hinded: (1= üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju ; 5=põhjalikult)
Filosoofiat: 4
Tapmist ja tagaajamist: 3
Romantikat: 1
Huumorit: 3
Võlumist ja maagiat: 1

esmaspäev, 25. juuli 2011

Peter V. Brett "Kõrbeoda"


"Kõrbeoda" ei lähe oma sündmustega sugugi edasi sealt, kus "Maalingutega Mees" lõppes. Lugu hakatakse veeretama hoopiski neljanda peategelase Krasia sõdalase Jardiri lapsepõlvest. Ja mulle väga meeldis, et see tegelaskuju, kellest ka I osas põgusalt juttu, sisse tuuakse. Veenmises (nagu ka muudes asjades) on ta igatahes kõva käsi:

""Kui sa heidad minu ette põrmu ja annad vandetõotuse alistuda kõiges Everamile, siis säästetakse sinu ja su nõunike elu," kõneles Jardir. "Sinu pojad võetakse ja õpetatakse välja dal´Sharum´eiks ning neid austatakse kõrgemalt kui kõiki ülejäänud põhjamaa chin´e. Sa saad oma varanduse ja omandi tagasi, kui sellest on maha arvatud läänimaks. Selline on minu pakkumine, kui sa vastutasuks aitad mul rohumaade üle valitseda."
"Ja kui ma keeldun?" küsis hertsog.
"Siis saab kõik, mis sulle kuulus, minu omaks," lausus Jardir. "Sa vaatad pealt, kuidas sinu pojad odaga läbi puuritakse ja kuidas minu mehed viljastavad sinu naisi ja tütred, ning kõik ülejäänud elupäevad veedad sa kaltsudes, süües rooja ja juues kust, kuni keegi sulle halastab ja su tapab."
Ja nõnda sai Edon VII, Rizoni kindluse hertsog ja selle inimeste isand, esimeseks põhjamaa valitsejaks, kes põlvitas ja puudutas laubaga Ahmann Jardiri ees põrandat."

Niisiis, kõrberotid tüdinevad liivasöömisest ja otsustavad viisakale rahvale kallale tungida. Selle käigus pannakse proovile vanad ja uued liitlassuhted ja sõlmitakse ka uusi:
""kui Rhinebeck liitu soovib, peab ta abielluma ühe minu tütrega," teatas Euchor, vaadates üle õla ilutute naiste poole, kes seisid ta trooni taga. "Ja sillaületusmaksud olgu meile kihlakingiks."
"Kas kõik teie tütred pole mitte emad?" küsis Maalingutega Mees segaduses.
"Tõepoolest," kinnitas Euchor, "nende sigimisvõime on tõestatud, nad kõik on sünnitanud poegi, kuid on siiski veel õitsvas nooruses."
Maalingutega Mees heitis naistele uue pilgu. Nood ei jätnud sugugi õitsvat muljet, ent ta hoidis keele hammaste taga."

Kokkuvõtteks paneksin raamatule hindeks 5. Mulle meeldis II osa kohe väga-väga-väga.
Sisuproportsioonide kirjeldamiseks järgmised hinded: (1= üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju ; 5=põhjalikult)
Filosoofiat: 4
Tapmist ja tagaajamist: 5
Romantikat: 4
Huumorit: 4
Võlumist ja maagiat: 4

reede, 22. juuli 2011

Viimane Potteri film


Vaatasin eile ära. Mulle ei meeldinud. Sain üsna kähku aru, mis mind põhiliselt häiris ja loo minu jaoks ebausutavaks ja vähehaaravaks muutis - maagiaga oli üle pakutud. Tuli meelde tsitaat George R. R. Martini 15.07 Postimees Online'is avaldatud intervjuust: "Mul on alati olnud tunne, et liiga palju maagiat tapab fantaasia ära. Maagiaga peab väga ettevaatlikult ringi käima. «Jää ja tule» raamatuid kirjutades lugesin uuesti J. R. R. Tolkieni. Gandalf on küll võlur, aga kui mäekollid ründavad, siis tõmbab ta välja mõõga ja võitleb teiste kõrval, mitte ei loobi kamraadide selja taga loitsusid. Võlukunst peab olema eriline ja ebatavaline."
Näiteks oli minu jaoks palju mõjuvam see, kuidas Snape'i verine keha aeglaselt mööda klaasseina alla vajus, kui see, kuidas Voldemort peeneks pudiks lagunes ja tuulega õhku lendas - ja selleks polnud mingit vajadust, raamatus oli Voldemortil surnukeha nagu igal teisel inimesel. Ja miks ei võinud mao Nagini pea pärast otsastlõikamist toreda lötsatuse saatel vastu maad lennata, selle asemel, et koos kehaga musta suitsuna hajuda? Ja ka täitsa pisiasjad - miks ei võinud Harry Surnuteäratamise kivi lihtsalt näppudega niigi võluväel avanenud kitu seest välja urgitseda, vaid see pidi maagiliselt Harry peo peale heljuma? Miks ei võinud Harry mõttesõela hammaste ragisedes laua peale tassida, miks pidi see maagilise frisbee-taoliselt kohale hõljuma? No täitsa naeruväärseks läks asi.
Teiseks oli natuke liiga palju kogu seda mürinat ja kivisadu, nii et lõpuks nägid hunnikutes kukkuvad kivid välja lihtsalt nagu plastikust dekoratsioonid. Kui koleda mürtsu saatel oleks langenud paar hirmsat kivikolakat, oleks palju usutavam olnud.
Näitlejatele kuigipalju dialoogiaega ei antud, nii et ka sealt ei tulnud midagi, millele kaasa elada ja sisse süübida. Parimaks kohaks oli minu meelest Hermione nutune piiksatus: "Ma tulen kaasa!", kui Harry teatas, et läheb nüüd metsa tapale. Hästi välja mängitud ja loomulik reaktsioon minu jaoks. Selliseid kohti võinuks aga palju rohkem olla. Snape'i-liin meeldis mulle ka päris hästi, head ilmed olid tegelasel.
Veel paar asja, mis mind häirisid - peategelaste humoorikad märkused, kui nende poolt pandud loitsust uimane härjapõlvlane draakoni tuleroaks langeb. McConagalli käsklus viia kõik Slytherinlased vangikoobastesse, selle asemel, et igale indiviidile valikuvõimalust anda - kas Voldemorti vastu võidelda või ära koju minna. Ja miks olid Harry vanemad sellised keskaelised, kui nad juba siis surma said, kui Harry vaid 1-aastane? Ma oleks arvanud, et nad on maksimum 25 kanti.
Oeh. Palju viugumist tuli kokku. Filmi kiituseks võib aga öelda, et see meeldis hästi minu elukaaslasele, kes ühtki raamatut pole lugenud ja ka kõiki filme pole vaadanud. Nii et äkki siis oli lihtsalt selline poistekas.

neljapäev, 21. juuli 2011

Peter V. Brett "Maalingutega mees"



Eelmisel aastal ilmus eesti keeles Deemonite triloogia esimene raamat "Maalingutega mees", autoriks ameeriklane Peter V. Brett. Tänaseks on Lauri Saaber tõlkinud ka triloogia teise osa "Kõrbeoda".

Rõõmustada võivad eelkõige need, kes armastavad lugeda "telliseid", sest I osa on 519 lk ja II osa 680 lk paks. Nii et kulub nii mõnigi magamata öö, sest lugu on huvitav ja originaalne ning raamatut käest ära panna raske.

Aga sisust. Raamatu tegevus toimub maailmas, kus öö saabudes ilmuvad Maapõuest deemonid, kes nagu arvata võibki, on paha-pahad. Nad tapavad kõik, kes nende teele satuvad ning ainus võimalus pääsemiseks on jääda kaitsvate loitsuringide taha (või vähemalt nii esialgu tundub). Loo fookuses on kolm nukra saatusega last Arlen, Leesha ja Rojer, kellest täiskasvanuna saavad sõdalane, taimetundja ja muusik ning nende oskused (talent?) võimaldavad neil deemonitele vastu astuda ja inimkond päästa. Iseküsimuseks jääb, kas inimkond üldse tahtis pääseda? Olid nad pääsemise ära teeninud? Liiga paljud olid võitlusvaimu kaotanud ja rahuldusid enda peitmisega loitsumärkide taha.

Deemonid on P.V.Bretti arusaama kohaselt võluolendid, pealtnäha surematud ega sarnane milleski inimestega. Puudeemon nt on keskmise inimese kasvu, pahkliku ja puukoort meenutava nahaga, mis on sitkete sooniliste lihaste ümber pingul. Ta on sarvilise pea ja teravate hammastega.

Liivadeemoni tapmine loitsumärkideta odaga polnud lihtne, kuid oli siiski võimalik. Nende väikesed laugudeta silmad, mida enamasti kaitses otsaesise luine serv, läksid pulka (muideks seda "silmade pulka minemise" väljendit kasutati õige mitmel korral ja minu jaoks oli see väga uudne sõnakasutus, olen pigem kuulnud silmade punnitamisest või jõllitamisest), kui nad ohvrile kallale hüppasid. Täpne torge sellesse ainsasse haavatavasse kohta võis sügavale ajju tungides eluka silmapilk tappa. Aga deemonite haavad paranesid imetabase kiirusega ning kui torge pole täpne või ei tungi küllalt sügavale, ajab see peletise üksnes rohkem raevu.

Millegipärast tuli selliseid veriseid stseene lugedes tahtmatult silme ette G.R.R.Martini "Troonide mängu" lugu. Siiski mõjub "Maalingutega mees" värskelt ja tunnet, et midagi sellist olen ma juba kusagilt lugenud, ei teki.

Kokkuvõtteks paneksin raamatule hindeks 5. Sisuproportsioonide kirjeldamiseks järgmised hinded: (1= üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju ; 5=põhjalikult)
Filosoofiat: 4
Tapmist ja tagaajamist: 5
Romantikat: 3
Huumorit: 1
Võlumist ja maagiat: 4

kolmapäev, 13. juuli 2011

Targa mehe hirm

SPOILER:
Wise Man’s Fear jätkub (nagu eeldada võiski) sealt kus Name of The Wind lõppes – Kvothe on ülikoolis, üritab õppemaksuks ja äraelamiseks raha kokku kraapida, õppetöös edeneda, vaenlastega toime tulla, sõpradega hängida, pilli mängida, tüdrukuid (st ühte konkreetset – Denna’t) taga ajada jne. Sellises rütmis toimub tegevus uues raamatus oma paar- kolmsada lehekülge (kokku on seda raamatut aga 995 lk!). Tema madinad Ambrose’ga (üks üsna tüütu, kuid kahjuks rikas ja leidlik ülikuvõsu) saavutavad aga sellise mõõtme, et tal tuleb mõneks ajaks „akadeemiline puhkus“ võtta, et lasta asjadel ülikoolis veidi rahuneda. Teed viivad ta maa teise otsa, ühe kohaliku üliku õukonda. Ülejäänud raamat kirjeldabki kuidas ta nagu kummipall ühest seiklusest teise põrkab – päästab ülikut kavala mürgitaja käest, seikleb palgasõduritega metsas bandiite taga ajades, veedab teadmata aja ühe haldjadaamiga „elukogemusi“ saades, õpib salajasi võitluskunste omaettehoidva sõdalasrahva juures, päästab noori neide moosekantideks maskeerunud teeröövlite käest jne. Raamatu lõpulehekülgedel jõuab ta ülikooli tagasi veidi jõukamana ja palju kogenumana. Enam pole ta maagias veidi annet omav ebakindel noor muusik, vaid paljulubava kogemustepagasiga enesekindel noor mees, kes on ühteviisi osav nii pilliga, mõõgaga kui ka noorte naiste seltskonnas. Seega lava on valmis seatud järgmise osa jaoks.



Kui ma esimese osa kohta kokkuvõtteks kirjutasin et tegu on sissejuhatusega, siis teine osa on loo arendus – algas kuskilt pooliku loo pealt, arendas seda edasi, vahepeal toimus rida juhtumisi oma pisikeste lahendustega, aga „pika“ loo osas lahendustele lähemale justkui ei jõudnud. Kohati on tunne nagu mehhiko seebikas – ega keegi ju ei usu et kui Juanita Carlosega 358ndas osas abiellub, siis see ongi loo lõpp ja edasi tuleb „õnnelikult elu lõpuni“? Kogu aeg lisandub küll justkui uusi kilde mosaiiki, samas selgub et see mosaiik on ikkagi suurem kui mistahes eelneval hetkel arvasid, seega lahendust ei paista ikka veel.



Mis aga ei tähenda et see raamat mingiski mõttes halb oleks – kui välja jätta ehk ta kogukus, näiteks selili voodis on teda ikka raske lugeda, peab kuskile toetama. Selle raamatu oleks vabalt saanud ka ilma eriliste raskusteta näiteks neljaks omaette osaks jagada – igaüks parajalt kergekaaluline 250 lk, igaühes oma pisike lugu oma pisikese lahendusega, mis samas ka suurt lugu osast osasse veidi edasi arendab. Ka praeguses ühes raamatus on need lood (ülikoolis, üliku juures, bandiitidega jne) suht selgepiiriliste alguste ja lõppudega ning seetõttu lihtsalt köidetesse jagatavad. Kuna Eestis esimene osa lahutati mitmesse köitesse, võibolla siis minnakse sama teed ka teise osaga?


Sarnaselt esimese osaga on kogu lugu suht hästi lihvitud, süzeeliinid kenasti paigas, tegelaste (tegelikkuses küll peategelase, kes on ainsana pidevalt „kaadris“) areng on enamvähem (uskudes ta kaugeltki üle keskmise head õppimisvõimet) loogiline. Ainus pisike miinus on mõned raskesti usutavad/mõistetavad aspektid ajaliinis – kas ikka on võimalik 2 kuuga mingilgi tasemel mingit võitluskunsti õppida, olgu õpilane kuitahes võimekas? Ja kas peale bandiitide edukat mahanottimist on ikka reaalne, et salga juht (meie kangelane) saadab oma mehed tööandja juurde tagasi, ise aga koos tööandjale kuuluva ja tagastamist ootava rahalaekaga läheb veel teadmata ajaks kuskile ilma mööda hulkuma, ilma et hiljem keegi sellest mingit probleemi teeks? Ja uskumatu kokkusattumusena tundub ka see, et teadmata aja (hinnanguliselt aasta) haldjamaailmas veetmise järel, satub Kvothe oma maailma tagasi kohalikus ajas juhuslikult just 3 päeva hiljem (nagu ta ise eelnevalt oli lubanud) täpselt õigel hetkel dramaatilise sisenemise tarbeks kui ta kaaslased pungil kõrtsus publikule ta kadumisest räägivad...



Huvitav aspekt on ka see, et üks osa loost – nimelt juhtumised kui Kvothe ülikoolist maa teise otsa üliku juurde rändab ja kuhu sisse mahuvad piraatide rünnak, laevahukk, imelised pääsemised jne – kirjeldatakse umbes kolme reaga? St antud loos jutuvestja Kote ei pidanud seda osa jutust piisavalt märkimisväärseks, et seda Kroonikule edasi jutustada, tema (lühikesest) pealekäimisest hoolimata. Kui üritada kulisside taha piiluda, siis ehk oli lugu hoopis selles, et raamat oli kirjastamiseks liiga rammus ning oli vaja sadakond lehte välja visata – ning läbivalt kogu sisu vaevarikka kärpimise asemel toodi ohvriks mingi osa loost kust ei läinud pikemat süžeed oluliselt mõjutavaid niidikesi?



Kokkuvõttes olen raamatuga rahul. Loodetavasti ei pea kolmandat osa 4 aastat ootama... Aga selles osas pole ma seni ühtegi kinnitavat ega ümber lükkavat infokildu veel leidnud.

neljapäev, 7. juuli 2011

Kuningatapja kroonikad – sissejuhatus

Käesolev kirjatükk sündis seetõttu, et sain läbiloetud Patrick Rothfuss’i Wise Man’s Fear. Et selle arvustus aga asjakohasem oleks, siis peab veidi kirjeldama ka maailma kus tegevus aset leiab ja triloogia esimest osa The Name Of The Wind.

Patrick Rothfuss võttis esimese osa kirjutamiseks väidetavalt üksjagu aega – koguni 7 aastat. Tegu on autori esimese olulisema teosega (kui mitte arvestada ühte samast maailmast jutustavat lühilugu) ja tuleb tunnistada, et tegu on tõsiselt kopsaka „esimese vasikaga“. Koguni nii kopsakaga, et eesti keeles anti raamat (Tuule Nimi) välja koguni kahes osas – kirjastajatele tänuväärne võimalus lugejatelt kaks korda raha küsida ;)


Tegevus toimub meie hilise keskaja sarnases maailmas. Seal eksisteerib kuigipalju maagiat ja veidi ka üleloomulikke olendeid. Inimestele kättesaadav maagia esineb peamiselt kahes vormis – sümpaatia ja tõelised nimed. Ja õpetatakse neid mõlemaid Ülikoolis – ei ole teada kas just ainus ülikool seal maailmas aga igatahes ainus mainimisväärne, mis ei vajagi muud täpsustavat nime – kõigile on ta lihtsalt Ülikool. Sümpaatia on oskus ühe asja kaudu mõjutada teist (soovitavalt sarnast) asja. Lihtsaim rakendus on näiteks oksajupi kasutamine signaliseerimiseks – liigutades ühte oksajuppi, liigub teine oksajupp teise inimese käes. Loomulikult saab sümpaatiat kasutada ka palju „huvitavamal“ otstarbel: eks me kõik teame milleks woodoo nukku kasutada saab – seal käib asi samamoodi, ainult sõna „woodoo“ ei kasutata. Sümpaatiasidemeid saab teatud märkidega kanda ka objektidele ja ehitada nii erinevaid huvitavaid ja kasulikke seadmeid, mis töötavad hiljem edasi ilma selle looja vahetu abita. Tõeliste nimede kasutamine on väga võimas aga samas ka haruldane maagia liik. Erinevalt sümpaatiast on seda väga keeruline õpetada või õppida, võib öelda et tõeliste nimede kasutajaks peab sündima ning õpetamise kaudu on võimalik seda oskust ainult aidata endas avastada. Nimede kasutajaid on vähe, piirdudes suuresti Ülikooli kõrgemate tasemete õppejõudude ja mõnede lõpetanutega. Paljud neist oskavad ühte või kahte nime, vähesed enamaid. Tõelised nimed on kõigil elusatel ja eluta asjadel. Mida keerukam ja mitmekülgsem on objekt, seda keerukam ja raskemini tabatav on ta nimi. Tuule nimi on üks lihtsamaid, elusolendite nimed on kõige keerukamad.


Raamatute peategelane on Kvothe – muusik, hulkur, üliõpilane... mis kõik veel, selgub ilmselt veel triloogia kolmandas osas. Suur osa tegevusest toimub kahes ajahetkes paralleelselt. Triloogia esimene osa algab sellega, kuidas Kvothe – õigemini küll tagasihoidlik kõrtsmik Kote – päästab pooljuhuslikult üleloomuliku päritoluga ämblike käest ühe rändava kirjutaja (keda tuntakse nime all Kroonik). Too tunneb oma päästjas ära (kuri)kuulsa kangelase Kvothe, kes saladuslikel põhjustel on avalikkuse silmist kadunud. Kroonik on hämmastunud leides Kvothe pidamas pisikest kõrtsi kuskil pärapõrgus ning veelgi enam – esialgu Kote ei tunnista, et tema ongi Kvothe. Siiski õnnestub Kroonikul veenda Kvothet et see oma eluloo talle ära räägiks. Siit peale toimubki tegevus paralleelselt meenutustes (suurem osa raamatu mahust) ja tänapäevas (suht lühikesed vahepalad). Kvothe räägib oma nooruspõlvest koos oma vanematega rändnäitlejate trupis, sellest kuidas müütilised ja üleloomulikud pahalased Chandrian’id ta perekonna ja kogu ülejäänud trupi mõrvasid (ta ise jäi ellu kuna polnud hetkel kohal), kuidas ta kolm aastat hulkuri elu elas ja kibedates mälestustes mandus, kuidas ta rändavalt jutuvestjalt kuulis lugu Chandrianist, mis andis talle usku et kättemaks on võimalik aga mille saavutamiseks on kõigepealt vaja ülikooli sisse saada. Triloogia esimese osa teine pool räägibki peamiselt noore Kvothe seiklustest ülikoolis. Kuidas ta loomulikule andekusele tuginedes on küll akadeemiliselt edukas, aga kuidas ta ka kiiresti leiab oma esimesed võimsad vaenlased ning head sõbrad.

Tuleb tunnistada, et tema ülikoolitegemised minu jaoks oligi põnevam osa – praegu, mitu aastat peale esimese osa lugemist, on mul see osa paremini meeles kui ülikoolile eelnenu. Ega ka muule osale sellest raamatust ei oska midagi ette heita. Kokku võttes paistab silma raamatu lihvitus – detaile ja kontseptsioone on ohtralt, kuid ükski ei tundu lihtsalt niisama värviks olevat sisse visatud. Kõik sulanduvad kuidagi keerukatesse süžeelõngadesse, mille lahendustest ei saa me aga esimeses osas isegi mitte eriti selgeid vihjeid. Vastupidi – pigem saame veel lõpu eel aimu et kõige selle all, mida me arvasime olevat esimesest osast teada saanud, loksuvad veel suuremad saladused ja segasemad motivatsioonid. Esimene osa oma kopsakusele vaatamata on kõigest huvitav sissejuhatus järgnevale.

Thriller 4
Action 4
Romantika 1
Seks 0
Maagia 3




Kuna ilmselt on arvestatav hulk selle blogi lugejaid kah Tuule Nime lugenud, siis mind tõsiselt huvitaks mis teie asjast arvate - seega palun julgesti kommenteerida.




Lähipäevil kirjutan ka triloogia teisest osast Wise Man's Fear.

laupäev, 18. juuni 2011

Hobbi ja Lindholmi pärandus



Selle raamatu tutvustamisel tuleb alustada sellest, et kahe kirjanikunime taga peitub tegelikult üks inimene. Kõigepealt kirjutas ta Megan Lindholmi nime all ja hiljem lõi Robin Hobbi, kes kirjutab Elderlingide realmis. Alguses hoidis ta Hobbi muide salajas, nii et kuigi Lindholm oli üsna tuntud kirjanik, ei teatud, et ka Hobbi raamatud on tema kirjutatud. Ajapikku muidugi tilkus välja.

„Inheritance“ on päris mahukas lühijuttudest koosnev raamat, kus poole on kirjutanud Lindholm, poole aga Hobb. Hobbi lood on meile armsaks saanud maailmas, kus valitseb taid ja vaist, lohed ja nende maagia. Muidugi alustasin ma lugemist nendest. Raamatu nimilugu, „The inheritance“, räägib Bingtowni kauplejate päritolu tüdrukust, kes vanaema sõrmuse abil oma õiguspärast kohta nõuab. See lugu oli minu meelest üsna keskpärane.

Palju rohkem meeldisid mulle teised kaks lugu. „Homecoming“ räägib sellest, kuidas Vihmametsad esmakordselt asustatud said – sinna saadeti asuma punt kurjategijaid ja võimuga pahuksisse sattunud aadlikke. Vihmametsade ebameeldivused – kuiva maa puudumine, happeline vesi, lohede ja elderlingide mõistatuslik maagia – ei tee asustamist arusaadavalt kuigi lihtsaks ülesandeks. Jutt on kirjutatud päevikuna, mida peab ühe ebasoosingusse sattunud aadliku abikaasa. Seni vaid proua-ametit pidanud naises toovad raskused välja tõeliselt leidliku ja julge poole, tema abikaasas aga rumaluse, kasuahnuse ja julmuse. Haarav ja ilus lugu sellest, kuidas rasked ja võõrad tingimused õige suhtumise ja pealehakkamisega ilusaks ja koduseks kujunevad.

Kolmas lugu, „Cats meat“, räägib kena poisi võrku langenud tüdrukust, kes lapsega maha jäetakse ja kes siis ise tublisti hakkama saab. Senikaua, kuni luuserist poiss tagasi tuleb ja tüdruku hoole ja vaevaga sisse seatud elu pahupidi pöörab. Appi tuleb kass. See oli ka väga tore lugu.

Kui Hobbi lood olid suure hooga loetud, asusin ettevaatlikult ka Lindholmi maitsma. Ja polnud viga midagi. Ega ei maksagi arvata, et kui ta ühe autorina on üks mu lemmikkirjanik, siis teise autorina päris mööda läheks. Kuigi nendes lugudes pole seda mõnusat keskaegset õhustikku, on need ikka põnevad ja originaalsed. Ja fantaasiat on seal küllalt. Kohtume tulnukate, vampiiride, võlurite ja loomulikult ka kassidega, kellest see kirjanik ei saa ilmselt üle ega ümber.

Kuigi lühilood on üldiselt formaat, mida ma ei armasta (õige raamat peab olema ikka vähemalt kolm köidet, eks ole), oli see siiski hea lugemine. Eriti õhtul enne magamaminekut – loo lõpp oli heaks hetkeks raamat käest panna, pikkade lugude puhul on seda hetke raske leida ja nii need unetunnid kuluvad.

reede, 20. mai 2011

New day, same story...

Seda lugu kirjutades tajun ma ise kui riskantne on tegelikult ebapädevate kriitikute kommentaaride usaldamine. Minu lugeja ja kritiseerija "karjääris" olen ma ilmselgelt jõudnud faasi kus üha enam leian raamatutes dejavu elemente, mis segavad täit vaimustust tundmast, samas ei ole ma veel nii haritud lugeja et suuta ehk alati kõiki raamatuid siis objektiivselt hinnata - ikka on tunne et esimene vampiiriraamat oli hea ja kõik teised koopiad, räägivad asjadest mis juba varem loetud...

Sama lugu on ka tänase raamatuga - Stephen Deas, Thief-Taker's Apprentice. Tegevus toimub umbes meie keskaegses keskkonnas aga mitte meie maailmas vaid mingis tundmatus kuningriigis ja linnas nimega Deephaven - kodusõjajärgne suht masendav paik. Maagiat selles maailmas väidetavalt kuigi palju on, aga raamatusse see praktiliselt ei jõua - v.a. episood kus üks tegelastest "kaadriväliselt" eluohtlikust mõõgahaavast üleöö terveks raviti - kelle poolt täpselt ja kuidas, selle kohta me aga peale paari vihje suurt midagi teada ei saa. Mingeid fantastilisi loomi/päkasid/haldjaid jne ei ole.
On aga üks kibestunud endine aadlik kes nüüd omamoodi erapolitseiniku rolli täidab linnas vargaid püüdes. On ka üks orb kes taskuvargustega elatist teenib kuni päevani mil ta tee vargapüüdjaga ristub ja ta endale ootamatult ja esialgu ka veidi vastumeelselt tolle õpilaseks saab. On ka noor neiu kohustusliku romantilise liini sisse toomiseks. Ja muidugi paar negatiivset tegelast, kes meie kangelaste elu "huvitavaks" teevad. Ehk siis kuhi klisheesid.
Kui juba irisemiseks läks, siis võiks välja tuua selle, et oma ulatuslikust kogemusest tänavatel (ja paljulubavast osavusest taskuvargustel) hoolimata on peategelane (õpipoiss) suht igav kuju. Samas on see ehk ka aspekt mille võrra ta teistest sarnastest raamatutest erineb - ei mingeid üllatuslikult avanevaid erakordseid talente, ei mingeid kangelastegusid, kõigest hulk sisemist segadust ja meeleheitlik püüd ellu jääda ümberringi aset leidvas tohuvapohus. Raamat ei ole liiga pikk ja on pigem sissejuhatus triloogia järgmistele osadele - poolelijäävaid süzeeliine on hulga rohkem kui raamatu lõpuks lahenduse leidnuid. Paar kõrvaltegelast on suht paljulubavad, eks näis kuidas nad järgmistes raamatutes kasutust leiavad. Ka tegevuskoht (linn) on päris mitmekesiselt ja huvitavalt välja joonistatud ning paljud kummalised kohad lausa paluvad suuremat rolli järgnevates raamatutes.

Kokkuvõttes - ok lugemine, ehk isegi üle keskmise hea, kui sedasorti ülesehitusega raamatutega liiga palju kokkupuudet pole. Kes neid mentori/õpilase lugusid juba tüdimuseni lugenud on, neile soovitaks midagi muud.

Action 4
Maagia 0
Romantika 1
Huumor 0
Thriller 3

Fantaasiavaheaeg?


Fantaasiblogis valitseb vaikus - kas loete praegu muid raamatuid? Mis hetkel käsil on? Kas on põnev?
Ma ise loen juba mitmete nädalate vältel üle Dan Browni Da Vinci koodi. Nõnda aeganõudev on see põhjusel, et pingutan üldhariduse mõttes lugeda prantsuse keeles. Tuleb mainida, et elamuse pakkus see lugu ikka eelkõige esimesel lugemisel, teisel lugemisel, kui põhiidee osas enam üllatusmomenti ei ole, tunduvad seiklused kuidagi pingutatud ja karakterid suhteliselt magedalt väljaarendatud.

esmaspäev, 2. mai 2011

Maggie Stiefvater "Linger"


Jätkakem Maggie Stiefvateri avastamist. Tegemist on Mercy Fallsi libahundisarja teise osaga - järg blogis paari kuu eest tutvustamist leidnud "Shiverile", mis ka eesti keeles ilmunud. Minu jaoks oli Sami ja Grace'i lugu juba esimeses raamatus nii kenasti lõpetatud, et oleksin täitsa rahul olnud ka sellega, kui raamatul järgesid poleks olnud. Samas, ei saa eitada, et lahtiseid otsi, mida edasi harutada, jäi veel piisavalt - eelkõige kõik need uued noored libahundid, kes "Shiveris" Mercy Fallsi metsa ringi jooksma lasti. See liin teises osas tõepoolest areneb, aga üsna tasahilju, kuna tegevuse toimumisajaks on varakevad, mil valdav osa libahunte veel hundinahas. Teiseks põhiliiniks on jätkuvalt Grace'i ja Sami lugu.
Pärast teise raamatu lugemist Stiefvateri sulest julgen anda hinnangu, et tegemist on tõesti hea kirjutajaga. Loe ja imesta - milline uskumatu detailiderohkus, mis loo nii usutavaks ja sümpaatseks ja omaseks teeb. Näiteks inimese libahundiks muutumist oli kirjeldatud nii üksikasjalikult ja osavalt, et mingit probleemi polnud selle kujutlemisega, kuidas see endaga juhtuks. Ja haarav on ka, kuigi lool just ülitihedat süžeed pole. Fantaasialoo taga on räsitud inimhingede uurimine. Aga seda mitte liialt pealetükkivalt ja muserdavalt.
Žanrilt noorteraamat, aga need need kõige toredamad ju tavaliselt ongi :)

reede, 29. aprill 2011

Vahelduseks haldjatest


Lõpetasin just "Shiveri" autori Maggie Stiefvateri raamatu nimega "Lament". Raamat on "Shiveriga" samal tasemel - üsna originaalne ja raskesti käestpandav. Vampiiride ja libahuntide asemel on vahelduse mõttes tegelasteks haldjad. Aga mitte tiibadega ja kellukestega lillede peal elavad printsessid, vaid sellised Eesti rahvapärimuseski tuntud eksitan-sind-metsa-ja-panen-nahka haldjad. Mõnel olid küll tiivad ja mõned olid ilusad ka. Olemuselt aga kurjad või vähemalt hoolimatud. Inimestest huvitasid neid vaid erakordselt andekad või ilusad ja huvi eesmärgiks oli anne, näiteks ilus lauluhääl, enda valdusesse saada.

Loo peategelaseks on 16-aastane üliandekas harfimängija Deirdre, kelle elu on senimaani olnud ema ja tädi range kontrolli all. Ta on ülimalt introvertne, püüab koolis nähtamatu olla ning tal on vaid üks sõber, flöödimängija James. Aga kuna ta on nii andekas ja ilus ja salapäraste maagiliste võimetega varustatud, tõmbab ta endale haldjate tähelepanu. Haldjate kuri kuninganna saadab tema järele oma mõrtsuka Luke Dilloni, kes on tuhandeid aastaid kuningannale konkurentideks osutuda võivaid inimesi tapnud, kuid nüüd järsku Deirdre võlude kütkesse langeb ning oma ülesandega jänni jääb.

Raamat on hoogne ja vaimukas. Lugesin läbi kahe õhtuga. Muusikuid on fantaasiaraamatutes harva tegelastena kasutatud ja see jättis originaalse ja usutava mulje - näiteks tüütu kohustus pulmades ja pidudes raha teenimiseks esinemas käia on mulle lähisugulastest pillimeeste tõttu väga tuttav. Raamatu pealkiri "Lament" muide tähendab itku. Vaatasin Wikipediast, et teine sama sarja raamat kannab nime "Ballad".

Mõned Deirdret hästi iseloomustavad tsitaadid:

(saab teada, et ta koer on kurjade haldjate käsilane): So Rye was a faerie dog. And faeries wanted to steal me away. It was kind of flattering, actually. Nice to be noticed.

(haldjate hiigelkass ründab teda ning rebib ta käe lõhki. Hiljem, kui ta päästetud on ja vanaema ta autoga ära viib.): I poked at my wounds; I was a bit proud of them. They were the best sort of injury - they looked awful but really didn't hurt too much.

Huumor - 3
Seks - 1
Romantika - 5
Action - 3
Maagia - 4
Thriller - 3

kolmapäev, 27. aprill 2011

Pierre Pevel, Kardinali mõõgad





Kirjastuselt Varrak on aprillikuus ilmunud prantsuse fantaasiakirjaniku Pierre Peveli "Kardinali mõõgad". Ise pole jõudnud seda veel lugeda, aga kirjastuse kodulehel on selline tutvustav tekst:
"Pariis, 1633. issanda aastal. Prantsusmaa kuningas on Louis XIII ja teda valitseb Richelieu. Kardinal, üks oma ajastu kardetavamaid ja mõjuvõimsamaid isikuid, peab lakkamatut võitlust Prantsusmaa vaenlastega. Eesmärgi nimel läheb käiku kõik: salakuulajad, mõrvad, sõda... isegi nõidus, mida valdavad kuningriigi kõige salakavalamad vastased – lohed.
Pierre Pevel (s. 1968) on üks kuulsamaid prantsuse fantaasiakirjanikke. Ta on avaldanud seitse raamatut, pälvinud 2002. aastal romaani „Wielstadti varjud“ (Les Ombres de Wieldtadt) eest Prantsusmaa fantaasiakirjanduse tunnustatuima auhinna (Grand Prix de l’Imaginaire) ning 2005. aastal romaani „Unustuse eliksiir“ (L’Elixir Oubli) eest Imaginales’i auhinna. Oma romaanides ühendab ta virtuoosselt ja lennukalt mantli ja mõõga lood, suurepärase ja täpse ajaloolise jutustuse ning eepilise ja efektsete stseenidega fantaasiakirjanduse."

Minu arust on kujundaja Toomas Niklus teinud head tööd. Inglise keelse raamatu kujundus on paremas servas. Aga maitse üle muidugi ei vaielda.

Review

"Bold and completely absorbing, Pevel's English-language debut is exciting stuff." --Total Sci-Fi Online

"As an avid reader and an admirer of the Alexandre Dumas works, I found in The Cardinal's Blades a novel very much to my liking.... A fast-moving story, full of action, intrigue, and swashbuckling adventures." --Dark Wolf's Fantasy Reviews

"If I had to sum up The Cardinal's Blades in two words, they would be: great fun. This is the France of Alexandre Dumas and Fanfan la Tulipe: a land of flashing blades and break-neck chases, beautiful women and gallant warriors, of masquerades and midnight plots and sword play. The feel is that of classical Romance--we are here in the realms of The Three Musketeers--and while dragons and their schemes are the engine of the plot, they are shadowy, threatening creatures, far removed from the allies of Temeraire and Dragonflight. This is also alternate history, and history plays an important part in the plot." --Strange Horizons

"[It] is a promising start to a series, if not an absolute world-beater of a novel in and of itself. There's plenty of enjoyable material, the narrative moves at a quick pace…Throw in the swordfights, the double- and triple-crosses, and above all, the looming presence of Cardinal Richelieu, and the end result is a more than acceptable piece of light reading…" --Bull Spec, Issue 3, 2010

neljapäev, 21. aprill 2011

R. Jordan "The Wheel of Time"

Nagu ühes varasemas postituses mainitud, asusin hiljuti Robert Jordani sarja "The Wheel of Time" kallale. Sarja esimene osa kannab pealkirja "The Eye of the World" ja selles on kokku 14 osa (viimane veel kirjutamisel). Praeguseks olen läbi lugenud 2 osa ja olen hetkel romaani "New Spring" kallal, mis on hoopis eellugu esimesele. Ära tüütanud ei ole ja vähemalt esialgu tundub, et võiks sarja lõpuni lugeda. Hoiatuseks siiski veel, et kuigi raamatud on välja antud tavalises paperback formaadis, on välimus petlik - paari osa paksus ulatub suisa üle 1000 lehekülje, wikipedia andmetel kõige õhem, New Spring, sisaldab 423 lehekülge. :) Nii et lugemisvara jätkub ilmselt päris pikaks ajaks...

Tegemist on Tolkieni stiilis eepilise fantaasiaga (autor on isegi tunnistanud, et Tolkien on tema eeskujude hulgas) ja kirjanik on loonud päris põhjalikult väljatöötatud maailma, kus lisaks tavapärasele keskkonnale on olemas ka veel paralleeldimensioonid (tõsi küll, sinna sisenemine on võrdlemisi ohtlik). Tegelaste hulgast ei puudu ei mõõgakangelased ega ka võlurid, keda nimetatakse Aes Sedai (võlukunsti tohivad kasutada ainult naised ning selle võimega mehed püütakse kiirelt leida ja kahjutuks teha, kuna vastasel korral võivad nad põhjustada hävingut ja kaotavad mõistuse), samuti liiguvad ringi Trolloc'id, inimese ja looma vahepealsed koletised, kes alluvad veel hirmuäratavamatele pahadele. Loo keskmes on (loomulikult) sõda hea ja kurja vahel, eesmärgiks maailma päästmine.

Peategelasteks on väiksest kolkakülast pärit noored, kolm noormeest ja kaks neiut, lisaks üks Aes Sedai koos oma mõõgavõitlejast kaitsjaga (Warder). Tegelikult lisandub loo jooksul ka mitmeid üsna olulisi kõrvaltegelasi, kelle tegemisi autor aeg-ajalt jälgib. Nimetatud noormehed, kellest kesksel kohal on Rand al'Thor, on ta'veren-id - inimesed, kellele saatusest on määratud olla maailma muutvate sündmuste keskmeks. Üldse on loos olulisel kohal saatus, õigemini "muster" (Pattern), millele kohati tundub, nagu vastu ei saaks, samas jätab autor kohati siiski ka mulje, et üht-teist on võimalik muuta.

Sellest ehk praeguseks piisab (kui keegi on veel lugenud, siis arutaksin kommentaariumis hea meelega pikemalt), igatahes soovitan raamatuid soojalt (ka Lauri, kellele Tolkien ei meeldi, loeb ja kiidab). Kindlasti ei tasu heituda sellest, et raamat alguses veidi aeglaselt käima jookseb (mida tahtagi 14-raamatulise sarja sissejuhatusest), varsti läheb päris põnevaks. :)

Huumor - 0,5
Seks - 1
Romantika - 2
Action - 5
Maagia - 5
Thriller - 4 (paneks 5, aga aeg-ajalt satub autor kirjeldustega kah hoogu)

(muidugi seda hinnangut on mõnevõrra keeruline panna, sest lugenud olen ma ju ainult 2 ja pool raamatut - aga vähemalt esialgu tundub umbes nii)

kolmapäev, 20. aprill 2011

Sari "Troonide mäng"

Minu esimene postitus siin ja mitte raamatust vaid ekraniseeringust. Loodan, et annate andeks.

Nimelt HBO on valmis saanud sarja "Game of Thrones" (esimese?) hooaja ning esimene osa on ka USA's teleekraanile jõudnud.

Mul ei ole kahjuks aimugi, kas mõnelt Eestis kättesaadavalt telekanalilt seda sarja ka näeb. Püüdes mitte piraatlust õhutada mainin siiski, et interneti põhjatutes avarustes esimene osa saadaval on ja ilmselt peagi ka järgmised osad.

Sari on tehtud vägagi suurejooneliselt, filmitud Põhja-Iirimaal, Maltal ja Marokos. Kunstilise kujundaja roll on olnud võimas ja loodud maailm tundub väga ehe ja kattub minul raamatut lugedes silme ette manatuga. Tegelaskujud tunduvad ehedad ja valitud näitlejad tunduvad rolli sobivat. Esimestes stseenides segas veidi Sean Bean'i kehastatud Eddard Stark sest minu vaimusilmas seostub see nägu ikka Boromiriga, aga see selleks.

Vähemalt esimese osa baasil ütleks, et õnneks on raamatule väga truuks jäädud. Jon Snow on veidi vanem kui ma ette kujutasin. Kuid muus osas pretensioone ei ole.

Igatahes mina esimese osa baasil soovitaks küll seda kõigil George R.R. Martin sõpradel vaadata. Ja ootaks teiste kommentaare sellele sarjale.

PS. esimene osa oli tunni pikkune, pole kusagilt infot leidnud kas tegu oli osaliselt pikema pilootosaga või nii jääbki olema.

Lisan paar linki ka siia:
wikipedia.org, IMDB leht ja "treiler"

Orson Scott Card "A war of gifts"


Tegemist on lühiromaaniga (päris tore zhanr) Enderi maailmas. Tegevus toimubki lahingukoolis "Enderi mängu" looga samal ajal, tuttavatest tegelastest kohtab Dink Meekerit (ega ausaltöelda "Enderi mängus" teisi lapstegelasi peale Enderi suurt lahtikirjutatud ei olnud, nii et ma ei teagi, kas Dinki just tuttavaks saab nimetada. No aga teretuttav ikka) ja Enderit ennast. Teemaks on kultuuride ja religioonidevahelised hõõrumised olukorras, kus pead-jalad kokku on pandud elama lapsed kõikvõimalikest riikidest, rassidest ja religioonidest. Ja kuidas väikesed juhtumised laste vahel võivad olukorras, kus neist lastest kasvavad üliintelligentsed sõjanduseksperdid, mõjutada maailma hilisemat saatust. Ja see, mis võib tegelikult peituda fanaatilise usklikkuse taga.
Kokkuvõttes tore ja veidi mõtlemapanev lugemine, aga väga sügavat muljet miskipärast ei jätnud (liiga lühike? :P). Kõige meisterlikum koht oli taas Enderi psühholoogitöö - see, kuidas ta inimesi mõistab ja neid suunab iseennast mõistma. Nagu teisteski Enderi raamatutes. (Enderi-Zecki stseen oli tegelt üsna sarnane Randalli-loo lahendusega raamatus "Ender in exile". Aga mõjuvad mõlemad.)

neljapäev, 14. aprill 2011

Amazon Ink

Lori Devoti senist toodangut vaadates pole mul tekkinud erilist huvi selle autori vastu. Valdav osa ta loomingust on kas lembekad või paranormaalsed lembekad (st tavalistel miilustajatel on pikad silmahambad ja isu vere järele). Pealegi ei ole need raamatud just liiga häid arvustusi saanud. Hiljaaegu aga on Ms. Devoti pööranud urban fantasy radadele ja tema esimene üllitis sellest teemast - Amazon Ink - leidis tee ka minu riiulisse.

Tegevus leiab aset tänapäeva USAs. Peategelane Mel on tätoveerimissalongi omanik, kes kasvatab teismelist tütart ja jagab elamist oma ema ja vanaemaga. Üritades kõigest hingest elada normaalset elu, varjab ta oma tütre ja kogu muu maailma eest suurt saladust - tegelikult ei ole ta päris tavaline inimene, vaid muistsete jumalate sigitatud Amatsoonide suguharu endine liige. See päritolu ei tähenda paraku ainult võimalust lõkketule ees ammulisui kuulavatele lastele põnevate lugude rääkida eksootilistest esivanematest, vaid ka pidevat maadejagamist ülejäänud amatsoonidega, kes ei ole erilises vaimustustes, et Mel 10 aastat tagasi (muu maailma eest omaettehoidvast) hõimust minema jalutas, pidevat jagelemist traditsioonide üle emaga, kes suudab rinnalt lükata poole raskemat kangi kui NFLi linebacker'id, ning vanaemaga, kes valdab elementidemaagiat ja on muuseas umbes 500 aastat vana - ja umbes sama vanade tõekspidamistega sellest mis on õige ja mis vale.
Lisaks hakkavad peagi aset leidma salapärased mõrvad, milles keegi paistab soovivat Meli süüdlaseks lavastada ja mille vastu nii teised amatsoonid kui kohalik politseid hakkavad peagi täiesti elutervet (st väga ebamugavat Melile) huvi üles näitama.

Erinevalt sama autori lembekatest, on ta urban fantasy raamatuid (ka Amazon Ink'ga samasse maailma paigutatud Amazon Queen) saanud silmapaistvalt positiivseid reviewsid. Ei erine siin massist ka mina - minu arust täitsa tegija raamat. Tempo on paras, sisu parajalt mitmekesine, et igav ei hakka, samas piisavalt lihtne, et sobib ka tööpäeva õhtul lugemiseks ja ei nõua arusaamiseks erilist ajudegümnastikat. Tempo oli suht ühtlane läbi raamatu, lõpupuänt võibolla lahenes veidi kiiremini kui oleks oodanud, samas lahendus oli suht originaalne, kuigi mitte päris ettearvamatu. Midagi erilist häirima ei jäänud, nii et võin rahuliku südamega soovitada.

Huumor - 1
Seks - 0
Romantika - 2
Action - 4
Maagia - 3
Thriller - 3

teisipäev, 12. aprill 2011

Näljamängude film


Kes veel ei tea, siis Suzanne Collinsi Näljamängude seeriast on valmimas film. Filmidele ennustatakse Videviku-saagale sarnast fännihullustust. Siin siis pilt peategelaste kolmikut mängivaist näitlejatest, nimedega Liam Hemsworth, Josh Hutcherson ja Jennifer Lawrence. Ei oskagi seda valikut väga kommenteerida. Peeta ja Gale'i osatäitjate valik oli nähtavasti lihtne (just välimuse mõttes), üks lahkete silmadega blond poiss ja üks kergelt ohtliku olekuga tõmmu poiss. Katnissiga oli kindlasti raskem. Esmamulje järgi tundub valitu kuidagi liialt pehmeke ja armsake. Selge on aga see, et tegelikult sõltub kõik nende näitlejaosavusest ja eks siis saame näha :)
Lugesin veel, et üheks kandidaadiks Haymitchi rolli on Dr House'i osatäitja Hugh Laurie. Minu meelest tore avastus, Haymitchi ja House'i näol on tegemist tõepoolest sarnaste karakteritega - üliintelligentsed, riuklikud ja hädas sõltuvusega.

esmaspäev, 4. aprill 2011

Urban Shaman - C. E. Murphy

Võin rõõmuga raporteerida järjekordse taskuformaadis paperpacki alistamisest. Minu jaoks siis uus autor ja zanr millega veel liiga tuttav ei ole - urban fantasy. Kohe algatuseks ütlen et mulle täitsa meeldis. Arutlusi, kõrvalepõikeid ja suht fantaasiarikkaid puänte oli rohkemgi kui sellisest odava väljanägemisega raamatust võiks oodata. Peategelane oli sümpaatne ja ainest jätkub temas kindlasti ka heade järgede kirjutamiseks.
TEgevus toimub tänapäeva Seattles. Võlumist tavapärasel kujul ei ole. On olemas meie maailm ja siis mingi "teine dimensioon", milles shamaanid näevad rohkem kui tavasilmaga ja mida nad ka mõjutada saavad. Lisaks saab suhelda erinevate tegelastega siis kui magad, oled trepi peal kukkudes pildi tasku pannud või lihtsalt oma kehast välja "jalutama" läinud.

Peategelaseks on Joanne Walker. Poolindiaanlane, pooliirlane, 6 jalga ja 172 naela, automehhaanik kohalikus politseijaoskonnas, kel muuseas ka politseiakadeemia diplom ülemuste tagantutsitamisel väljateenitud ja ametimärk kuskil sokisahtlis. Ise ta ennast politseinikuks ei pea. Kui tema seni väga ratsionaalsesse ja mõistuspärasesse ellu maandub ootamatult noor naisterahvas, kes väidab et ta näeb kui keegi hakkab lähitulevikus surema, siis lendab ratsionaalsus kõrge kaarega aknast välja ja hakkab juhtuma igasugu veidraid asju. Nimelt selgub, et oma esivanematelt on ta pärinud võimed soovi korral saada shamaaniks (miskit sorti ravitseja, aga skalpell on teatavasti lihtsalt veidi väiksem mõõk...). Kui see on aga eluspüsimiseks vajalik, siis ei ole korraga enam oluline kas sa seda soovid, tuleb tuule kiirusel oma vastleitud uutes võimetes selgusele jõuda, et pahatele nagu kord ja kohus vastu tatti anda, enne kui on liiga hilja.

Kui vigu otsida, siis õige pisut tundus et autoril hakkas lõpu pool asi veidi üle pea kasvama - lõpumadina kirjelduses juhtusid mõned asjad, mis veidi varem olid peategelasele ületamatuks takistuseks, justkui iseenesest ning peategelane kehitas vaid tagantjärgi õlgu selle peale. See natuke kõigutas loo usaldatavust... Aga see oli siiski suht pisiasi.

Huumor 3
Seks 0
Romantika 1
Action 4
Thriller 3

esmaspäev, 28. märts 2011

Inside Out

Mulle meenub et Maria V. Snyderi Study raamatuid on vähemalt kommentaariumis siin mainitud, seega peaks autor siinsetele kirjutajatele tuttav olema. Minul oli minu viimasel reisil kaasas tema uus raamat Inside Out. Tuleb tunnistada et Study raamatutega on mõndagi nii ühist kui ka palju erinevat. Näitaks
maagia - 0
seks - 0
romantika - 0,5
huumor - 0,5
action - 3
thrillerinimsuhtedjamuumögamillegaraamatuidtäidetaksekuiseksijanaljaeiole - 4

Selles osas siis panin jälle veidi puusse, et (veidi tähte närides) tegu ei ole järjekordselt fantasy raamatuga vaid sci-fi raamatuga. Aga minu arvates väga heaga seejuures. Tegu ei ole liiga primitiivse taskuformaadis meelelahutusega nagu mõni mu viimane raamat on olnud vaid täitsa asjaliku ja läbi mõeldud looga.

SPOILER
Lugu toimub tehismaailmas mida selle elanikud kutsuvad Inside. Elanikke on mõnikümmend tuhat ja nende elutingimused on päris karmid. Maailmaks on siis suur "maja" mis on paar miili pikk, niisama lai ja neli korrust kõrge. Ta on muust keskkonnast igal moel ära lõigatud. St pole ust, aknaid ega isegi korstent. Müütiline Outside eksisteerib ainult elanike kujutlustes, keegi ei tea tegelikult mis on nende maailma seina taga ja kas seal üldse midagi on. Maailm on jagatud kaheks tasandiks. Alumisel kahel korrusel elavad "scrub'id", kelle rolliks on kogu tehismaailma masinavärk (jõujaam, õhu ja vee töötlus, toidukasvatus, jäätmete ümbertöötlemine jne jne) töös hoida. Ülemistel elavad "upper'id", kes vajutavad kõiki nuppe ja kelle käepikenduseks on ka scrub'e vaos hoidev Population Control Police. Scrubide elu on täidetud tööga. Igal koikul igas 3000 inimest mahutavas kasarmus on kaks omanikku, kes kunagi omavahel ei kohtu, kuna üks on juba tööle minemas kui teine alles tulemas. Nende lootus on see, et peale oma elu hästi elamist (ja keha ümbertöötlusse siirdumist) saavad nad mingisse paremasse afterlife'sse, mis võibolla asub sealsamas müütilises Outsides. Upper'eid on ca 10 korda vähem ja kuna ka masinaid ülakorrustel nii palju pole, siis on nende elutingimused võrreldamatult paremad. Kahe elanikegrupi omavaheline suhtlus on miinimumilähedane ja valitseb mõlemapolne teadmatus teise poole tegelikest arvamistest ja elutingimustest. Miks nad on sellises maailmas ja mis on mujal - seda ei tea keegi...

... kuni üks nooruke scrub nimega Trella otsustab ühe järjekordse "prohveti" (kes üldjuhul levitavad afterlife legendi ja kes skeptikute arvamusel on politsei poolt saadetud et scrub'e vaos hoida) sõnade ümberlükkamiseks tõestada et mingit Outside't ega sinna viivat sama müütilist Gateway'd pole olemas. See kas ja mida ta tegelikult leiab ja tõestab, tuleb teil omal nüüd lugeda :)

Kokkuvõttes - järjekordne hea raamat tugevalt autorilt aga kui ei teaks, et on tegu sama autoriga mis Study lugudel, siis naljalt ei pakuks küll. Kui näiteks Study kolmandas raamatus mind hakkas juba häirima kuidas peategelane oma piiratud võimeid arvestamata pea ees igasse jamasse sisse kargas ja enamasti lolli õnne tõttu sealt ka jälle välja sai, siis selles raamatud mingeid üliinimesi ei ole. Iga edusammu nimel tuleb valada verd, higi ja pisaraid (palju ka otseses mõttes) ning kergelt või ainult õnne tõttu ei tule midagi.
Kuna lugu jättis huvitavast lõpplahendusest hoolimata üsna mitu otsa lahti, siis ootan huviga peagi ilmuvat järge Outside In.

reede, 18. märts 2011

Spider's Bite

Tänane arvustus on minu arust isegi veidi sobimatu siia blogisse. Seda nimelt põhjusel, et Jennifer Estep'i Spider’s Bite polegi tegelikult nagu eriti fantasy raamat, pigem krimka. Kui raamatu arvustusi ja sisukokkuvõtteid lugeda, siis on küll palju juttu elemental’itest, maagiast, vampiiridest jne tavapärasest fantasy arsenali kuuluvast aga ... Et oma mõtet selgitada, pean veidi spoilerdama.

Raamatu tegevus toimub tänapäeval fiktiivses USA linnas nimega Ashland. Selles maailmas on olemas maagia, mida kasutavad elemental’id. Need on siis inimesed, kellel on võime teatud määral mõjutada mingit elementi – kas kivi, tuld, õhku või jääd. Vähestel ulatub mõju „kõrvalelementideni“ – metall, vesi jne. Mõjutamisviisid on erinevad – kivielemental võib näiteks käe vastu seina pannes „kuulata“ kas majas on midagi kurja toime pandud – inimeste emotsioonid nimelt salvestuvad mingil määral kividesse. Samuti saab ta panna telliseid seinast välja lendama või muuta oma naha kivisarnaselt tugevaks ja läbimatuks kuulidele ning muudele objektidele. Õhuelementalid suudavad inimesi nii ravida kui ka elusalt nülgida, lisaks veel lokaalseid keeristorme tekitada. Tuleelementalid... noh kui hästi läheb, siis nad praevad liha. Kui nii hästi ei lähe, siis teisi inimesi.
Aga tegelikult siit raamatust väga palju selle maagia kohta teada ei saa, kuna suurema osa ajast on see kuskil taustal ja tegelased eriti oma maagiaga ei lehvita. Paari peategelase kohta on küll teada, et nad seda valdavad, aga tõsine maagiline action käib ainult raamatu lõpulahingus.
Lisaks on selles maailmas olemas päkapikud, vampiirid ja hiiglased. Aga päkapikud on lihtsalt veidi jässakamad, pikaealisemad ja umbes 5 jalga pikad. Hiiglased on kah suure kondiga ja umbes 7 jalga pikad. Ja kõik elavad tavainimestega läbisegi ja loomulikult eksisteerivad seetõttu ka segaverelised poolhiiglased jne. Keegi ei tee oma liigilisest kuuluvusest rohkem numbrit kui tavalises raamatus näiteks faktist et keegi on neeger, keegi valge ja keegi hispano. Ehk siis möödaminnes mainitakse aga mingit märgatavat mõju tegevuskäigule need liigilised omapärad ei avalda, kõik käituvad enamvähem samamoodi nagu tavalised inimesed ikka. Vampiirid on ehk veidi erinevad, aga peamiselt selle pärast et nad joovad muuhulgas jahutatud kruusist verd ja armastavad seksida (kuna sarnaselt verele saavad nad ka seksist energiat) mistõttu suur osa neist töötab avalikult prostituutidena. Terve raamatu jooksul kellelegi kihvu kaela ei lööda ja kellelegi puuvaia südamesse ei taota. Küüslaugu ja päikesevalguse vastu ei ole vampiiridel ka vist midagi – vähemalt ei ole mainitud et oleks.
Raamatu peategelane on noor naisterahvas nimega Gin - kivielemental, palgamõrvar ja vabal ajal kokk ja ettekandja pisikeses söögikohas. Järjekordse „töö“ käigus selgub aga et keegi on nõuks võtnud ka teda ennast kõrvaldada ja asjad lähevad kiiresti käest ära. Kui siis veel ta mentor ja hea sõber eriti julmal viisil tapetakse, siis ongi raamatu ülejäänud süžee juba selge – tuleb välja selgitada mis toimub, kes on selle taga ja siis hoolitseda et pahad saaks teenitud karistuse. Loo vürtsitamiseks lööb kampa ka linna enamvähem ainuke aus politseinik, kes aga selle omaduse tõttu satub ajutiselt oma kolleegidega vastaspoolele ja peab oma tülgastuseks oma kunagise paarimehe mõrvariga (ehk meie kangelannaga) koostööd tegema. Vastastikune seksuaalne pinge ei muuda seda koostööd sealjuures sugugi lihtsamaks. Ootuspäraselt hea lõpuks siiski võidab, kuri saab karistatud ning lava on valmis seatud sarja järgmistele osadele – mida on juba päris mitu ja võibolla tuleb veel.

Oma stiililt on minu arust siis tegu rohkem kriminaaljutu kui fantasy raamatuga. Ja sealjuures ei ole lugu just liiga keeruline, Agatha Christie’ni ja isegi Dick Franciseni on pikk maa. Lugu on lihtsakoeline ja kergesti loetav. Samas ei saa öelda et tegu oleks halva raamatuga. Mina lugesin seda näiteks eile õhtul rongis teel Hamburgist Husumisse ja põrutasin oma peatusest mööda – ilmselt ka see on mingi tunnusmärk :) Kestvaid mälestusi see raamat vast ei tekita, aga kergeks meelelahutuseks lugeda kõlbab küll. Ilmselt loen veel ühe või paar osa ja vaatan mis edasi saab.
Hinded 5 palli süsteemis:
Action – 4
Huumor – 2
Romantika – 1
Seks – 3
Thriller – 3

neljapäev, 17. märts 2011

Küsitlus


Blogielu elavdamiseks väike küsitlusring - milline Rowlingi Harry Potteri sarja osadest on blogilugejate meelest parim? Kellel lapsed juba lugemiseas - milline oli nende arvamus?
Mina hakkasin sarja lugema teismeea teises pooles ja olin koheselt väga haaratud. Alustasin miskipärast neljandast osast - Tulepeekrist - ja see ongi lõpuks minu lemmikuks jäänud. Põhiplussiks pean korduvaid kulminatsioonipunkte - esmalt lendluudpalli maailmakarika ülivõimas kirjeldus (naudin ise ka spordi suurvõistluste jälgimist, raamat andis täpselt sama tunde), seejärel neljavõluriturniiri kolm ülesannet.
Järgmisena nimetaksin kolmanda osa - Azkabani vangi - minu maitsele sobiva veidi krimkaliku ülesehituse tõttu.
Varasemad ja hilisemad osad jäävad minu jaoks nendest kahest tahapoole. Kuigi toredad vaieldamatult.

Näljamängud eesti keeles olemas


Apollo kodulehelt (http://www.apollo.ee/product.php/0699963) leiab uudise, et Collinsi Näljamängude kolmas ja viimane osa "Pilapasknäär" on värskelt eesti keeles ilmunud. Usinalt tõlgitud sari, kiitus kirjastusele Tänapäev.

teisipäev, 15. märts 2011

Kristin Cashore "Fire"


Tegevus toimub Cashore "Gracelingi" raamatus kirjeldatud fantaasiamaade naaberriigis Dellsis, maid eristab üksteisest läbimatu mäeahelik, nii et erilisi kontakte ei ole. Ühendavaks lüliks kahe loo vahel on kuningas Leck, kes lapsepõlves Dellsi riiki satub ja kelle varastest aastatest "Fire'i" kaudu vähe aimu saame. Gracelingi raamatu eelnev lugemine pole Fire'i lugemiseks vajalik. Samas kui plaan on nagunii mõlemaid lugeda, soovitaks alustada siiski Gracelingist, et sealseid Leckiga seotud süžeekäike värskema pilguga nautida saaks.
Fire'i fantaasiamaailm erines täiesti Gracelingi omast ja oli taas väga originaalne. Dellsi riigis elutsevad nimelt koletised ("monsters"), kes tegelikult on imekaunid kirevavärvilised isendid ükskõik mis loomaliigist. Näiteks erkrohelised kassipojad või taevasinised kutsikad või kuldsete sulgedega röövlinnud. Lisaks kaunile välimusele on neil võime teataval määral tavaolendite mõistust kontrollida, näiteks neid endale ligi meelitada, neid ära võluda, et siis kõht täis süüa. Bioloogidest lugejad võivad hinnata selliste olendite ellujäämise/ väljasuremise tõenäosust. Koletisegeenid on päritavad ja iseenesest partnerite leidmisega neil raskusi ei tohiks olla. Samas puudub neil igasugune kaitsevärvus.
Raamatu peategelaseks on riigi ainus teadaolev inimkoletis - noor punaste-roosade-pronkside juustega neiu Fire. Fire'i sõpruskonda kuulub riigi kroonitud peade perekond, kellega koos Fire maadleb oma isa, kes oma koletisevõimeid igasugu jõledateks lõbustusteks kasutas, surma järel laastatud ja kodusõdivas riigis rahu taastamisega. Fire'i otsatu kaunidus on talle suureks koormaks, samas saab ta oma ilu ja võimeid edukalt kasutada kuningriigi hüvanguks.
"Fire" oli minu meelest rohkem naisteraamat kui Craceling. Aktsiooni oli vähem, palju oli kirjeldatud Fire'i sisemaailma. Mis oli iseenesest väga köitev. Seejuures jäi aga minu jaoks veidi vähe lahtikirjutatuks teiste peategelaste iseloomujooned, eelkõige näiteks kuningas Nashi. Huvitav oli see, et kuigi õhustik oli taas keskaegne - hobused ja lossid jne, siis moraali ja klassivahede poolest oli elu Dellsi ühiskonnas väga vabameelne - kui kuninga õde saab vallaslapse, ei kergita keegi kulmu, ja printsess ise on veel rõõmus, kui oma lapsukesele täpselt sama vana õe leiab Fire'i naisihukaitsja üsast. Sama ihukaitsja, nüüd siis lapsega teismeline tüdruk, hakkab hiljem päris kõrge ametikandjaga tiiba ripsutama, mis ka kõigile ainult heameelt teeb. Ja keegi ei pane pahaks, kui riigi kõrgklass ilma mingite abielusidemeteta üksteise voodeid külastab.
Kokkuvõtteks paneksin raamatule hindeks 4.
Sisuproportsioonide kirjeldamiseks järgmised hinded:
(1= üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju ; 5=põhjalikult)
Filosoofiat: 4
Tapmist ja tagaajamist: 3
Romantikat: 5
Huumorit: 2
Võlumist ja maagiat: 4
Ja üks tsitaat ka, mis Fire'i elu ja mõttemaailma minu meelest väga hästi iseloomustab:
""You're beautiful in the morning," Archer said, stopping before Fire, kissing her nose. "You're impossibly sweet in my shirt."
That might be, but she felt like death. She would gladly make the trade; how blissful would it be to feel impossibly sweet, and look like death."

reede, 4. märts 2011

Robert Jordan "The Wheel of Time"

Seekord ei kirjuta ma kahjuks raamatuarvustust, vaid küsin nõu. Lauri käis hiljuti kohalikus raamatupoes reidil ja muretses muuhulgas Robert Jordani fantaasiaraamatu "The Gathering Storm", mis kahjuks lähemal vaatlusel kodus osutus sarja "The Wheel of Time" 12. (!) osaks 14-st (viimane on veel ilmumata). Panin siia kõrvale pildi sarja esimese osa kaanest. Mõtlesin, et küsin igaks juhuks, kas keegi on lugenud ja kas tasub asuda esimeste osade otsingule? Kirjade järgi peaks tegu olema klassikalise eepilise fantaasialooga ja wikipedia kirjelduse järgi tundub küll täitsa kutsuv... Mõtlesin, et ei raatsi 12. jao lugemisega alustada, sest muidu pärast äkki eelmisi lugedes ei ole nii põnev, kui tean, kuhu asi tulevikus välja jõuab.

kolmapäev, 2. märts 2011

Orson Scott Card "Shadow of the Hegemon"

Beani-sarja teise osa sündmused leiavad aset olukorras, kus sõda on lõppenud - võidetud Ender Wiggini ja teiste laps-sõdalaste tiimi juhtimisel. Vaenlane on hävitatud ja inimrass päästetud. Lapsed on saadetud tagasi Maale. Kuid muidugi pole asi nii roosiline. Pärast sõda Armeenia kangelaseks saanud Petra röövitakse. Ja siis riburada teisedki. Aga miks? Aga kes?

"Somebody who´s ambitious to fight and win wars and smart enough to know they need a brilliant commander," said Bean.

Tahtsin täna kirjutada õde Carlottast, kes mulle juba esimeses osas väga sümpatiseeris. Võib-olla annavad järgmised valitud kohad aimu tema olemusest. Niisiis, Carlotta vaenlastest: "Love your enemy, do good to those who hate you."

"Well, where does that leave us? The nicest thing we could do for Achilles would be post our address on the nets and wait for him to send someone to kill us."

"Don´t be absurd," said Carlotta. "Christ said be good to your enemies. It wouldn´t be good for Achilles to find us, because then he´d kill us and have even more murders to answer for before the judgment bar of God. The best thing we can do for Achilles is to keep from killing us. And if we love him, we´ll stop him ruling the world while we´re at it, since power like that would only compound his opportunities to sin."

Carlotta bürokraatiast: "It isn´t lying to tell a bureaucrat whatever story it takes to get him to do his job properly."

"But if he does his job properly, he won´t give you any information about Peter."

"If he does his job properly, he´ll understand the purpose of the rules and therefore know when it is appropriate to make exceptions."

"People who understand the purpose of the rules don´t become bureaucrats," said Bean. "That´s something we learned really fast in Battle School."

"Exactly," said Carlotta. "So I have to tell him the story that will help him overcome his handicap."

Carlotta Beani uskmatusest: "You are so convinced that you believe only what you believe that you believe, that you remain utterly blind to what you really believe without believing you believe it."

Kohati tundus, et Carlotta ei olegi nunn, sest aeg-ajalt käitus ta täitsa mittenunnalikult (ilmselt olen ma ka väga mingites stereotüüpides kinni). "The worst was when Sister Carlotta - who, nun or not, clearly knew to be a malicious bitch when she wanted to - began probing Peter about his studies at UNCG, even though she knew perfectly well that his schoolwork there was merely a cover for far more important matters."

Ka teisele osale paneksin hindeks viis. Sisuproportsioonide kirjeldamiseks järgmised hinded:
(1= üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju ; 5=põhjalikult)
Filosoofiat: 5
Tapmist ja tagaajamist: 5
Romantikat: 2
Huumorit: 3
Võlumist ja maagiat: 1

esmaspäev, 28. veebruar 2011

Kristin Cashore "Graceling"


Originaalne ja haarav jutt minu lemmikžanrist - eepiline fantaasia. Keskaegne õhustik, lossid ja kuningad ja õukonnad ja vägevad seiklused. Tegevuskohaks fantaasiamaailm, kus tavainimeste sekka sünnivad gracelingid - inimesed, kellel on üks silm ühte- ja teine teist värvi ja kes on mingil konkreetsel alal tohutult võimekad. Anne võib olla mis iganes, näiteks vee all ujumises või kivide söömises või leivaküpsetamises. Aga ka võitlemine või mõtetelugemine. Juurdlen siiani, mis üliinimlik võime võiks olla minu vanaisal, kellel on üks silm pruun, teine sinine.
Peategelane, kuningas Randa sini-rohesilmne õetütar Katsa tappis väikse lapsena hästisihitud rusikahoobiga teda pealetükkivalt patsutava sugulase. Sellest hetkest mõisteti, mis on tema anne - tapmine. Selline tüdruk oli kuningale muidugi ülikasulik vahend - ja kogu tema senise elu ongi Katsa tööks olnud kuninga käsul kontidemurdmine, jäsemete otsast lõikamine ja hukkamine. Raamatu alguseks on Katsa 18 aastane ja kuninga musta töö tegemine hakkab tal vaikselt üle viskama.
Võtan mütsi maha autori ees, kes suudab välja mõelda selliseid seiklusi ja olukordi, kus tema loodud ülivõimetega võitmatu kangelanna, kes näiteks väljub juuksekarvagi kõverdamata saalist, kus talle on suunatud kümneid pingul vibunooli ja ridade kaupa mõõku, peab ummisjalu ja paanikas põgenema ja tema füüsilised võimed pannakse viimseni proovile.
Süžeekäigud olid originaalsed. Mitu korda mõtlesin, et ahah, nüüd läheb arvatavasti nii, aga autor oli olukorra lahendanud hoopis täiesti uudselt ja etteaimamatult. Alguses oli mul raskusi Katsa tegelaskujust sotti saamisega. Lõpuks aga otsustasin, et nii see pidigi olema. Kuna raamatu alguses ei saanud Katsa ise ka endast sotti ja raamat oligi osaliselt tema eneseleidmise lugu.
Panen raamatule hindeks tubli viie.
Raamatu sisuporportsioonidest (1= üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju ; 5=põhjalikult):
Filosoofiat: 3
Tapmist ja tagaajamist: 5
Romantikat: 4
Huumorit: 3
Võlumist ja maagiat: 4
Sisu osas tekkis mul üks väike küsimus, mida võiks arutada nendega, kes raamatut lugenud. Kirjutan selle kommentaariumisse, katsuge siis mitte lugeda, kellel raamat lugemata.
Aa, ja veel üks märkus. Samasse maailma on kirjutatud veel üks lugu "Fire". Tegemist pole järjega, aga mingeid otsi pidi puutuvad lood ka kokku. Ja wikipediast sain teada, et aprilli alguses ilmub kolmas raamat "Bitterblue". Nimest saab järeldada, et see "Gracelingiga" juba tihedamalt seotud. Tellin kindlasti.

esmaspäev, 21. veebruar 2011

Kollid, lima ja zombid - ideede asendajad?

Juhtusin 19.veebruari "Postimehest" lugema Valner Valme arvamusartiklit "Pöörane ööpäev Moskvas, tegelasteks karakterid", kus arvustati Jevgeni Griškovetsi raamatut "Särk" (vt http://www.postimees.ee/?id=391837). Griškovetsi "Särgi" kavatsen muidugi läbi lugeda, Valme arvustus oli haarav, aga see pole põhjus, miks sellest kirjatükist kõneleda tahtsin.
Põhjuseks hoopiski deja vu tunne, kui küsiti "miks ma fantaasiat loen, ise veel haritud inimene?".

Aga täpsemalt, Valme kirjutab: "Iseenesest ei juhtu ka midagi lausmüstilist: igasugune sci-fi, ulme ja fantastika jäävad kõrvale. Kollid, lima ja zombid tunduvad mulle ikka ideede asendajad.

Umbes, et kui autoril ei ole millestki kirjutada, aga õudselt tahaks kirjutada, tööle ka ei viitsi minna, tahaks kõva intellektuaal olla, siis kirjutame vampiiridest, veel parem, paljaste rindadega tulnukvampiiridest, kel on sabaks tuldpurskavad minidraakonid.

Ja inimesed ostavad, kirjanik kutsutakse veel telesõudesse, et kuidas te küll nii kreisi maailma suutsite luua? Pole olemas ju sellist maailma, lähed parkimismajja, kas sulle tuleb limasisalik vastu?! Ei tule!

Ja kirjanik viskab jala üle põlve, sügab olematut habet, naeratab vandeseltslikult: noh, eks ma kirjutasin sellest, millest ikka kirjutatakse, kui midagi targemat pähe ei tule! (Aga seda sellised kirjanikud muidugi ei vasta, nad vastavad hoopis: juba lapsest peale on mind paelunud see salapärane maailm, mis asub teispool igavat argielu, sest ei ole ju nii, et praed hommikul muna ja ongi kõik: kogu see fantastiline maailm ON OLEMAS, saate aru, kui mitte mujal, siis minu teostes!)" /---/

"Ma ju ei tea, kuidas Griškovets seda raamatut kirjutama hakkas. Aga vabalt piisas sellest, et ühel hommikul see vene tänapäeva paremaid kirjanikke ärkas ja ka tal ei olnud selget ideed, nagu eelkirjeldatud rämpskirjanikel. Aga kas talle tulid pähe limased orikad kuu pealt, kes meie planeeti ihaldavad? Või surnud, kes tegelikult on elus. Ei!" /---/

Kuidagi ei tahaks nõustuda sellega, et igasuguse sci-fi, ulme ja fantastika saab rämpskirjanduse alla surada! Ja arvata, et kõik on kapsas, kus tegelasteks kollid, zombid, limasisalikud ja muud toredad tegelased, on tendentslik. Kuigi, jah, paljaste rindadega tulnukvampiiride osas, kel on sabaks tuldpurskavad minidraakonid, võib Valmel ka õigus olla. Samas, mine Sa tea, Pratchett või Millar kirjutaksid sellise peategelasega ilmselt midagi pööraselt toredat kokku.

kolmapäev, 16. veebruar 2011

Orson Scott Card, "Ender´s Shadow"

Mul on taas üks lugemissoovitus. Kui te tahate tõeliselt head meelelahutust, siis võtke ette Orson Scott Cardi Enderi raamatud.
Mina lõpetasin just "Enderi varju" lugemise ja võin kinnitada, et see oli sama hea, kui kümme aastat tagasi eesti keeles ilmunud "Enderi mängki".
Siit-sealt olen lugenud, et "Enderi vari" sisaldavat vastuolusid sarja esimese osaga. Võib-olla see nii ongi, aga ma arvan, et need ebakõlad ilmnevad siis, kui lugeda kõiki raamatuid jutti. Kui teil on sarnaselt minuga olnud õnne "Enderi mängu" lugeda aastaid tagasi, siis te neid traagelniite ei näe.

Raamatu tegevus toimub ajal, mil maad on juba kaks korda putukataoliste tulnukate poolt rünnatud. Kolmanda sõja võitmiseks koolitatakse välja eriliste iseloomuomaduste ja erakordse reageerimisvõimega lapsi. Kui "Enderi mängus" on selliseks lapseks Ender Wiggin, siis Shadow-sarja peategelaseks on erakordselt andekas väike poiss nimega Bean, kelle õde Carlotta Lahingukooli juhtidele ette toimetab.

"The reason I´m asking," said Sister Carlotta, "is that this child is unusual. Extremely unusual."
" Three arms?" asked the inspector.
"Brilliant. Precocious. He escaped from this place before he was year old. Before he could walk."

Jah, nii kummaline kui see ka ei tundu, on Bean Rotterdami tänavatel üksinda hulkudes aastaid vastu pidanud. Või no mis aastaid, ta on neljane, kui õde Carlotta ta leiab.

"Do you realize that there is no way you could have survived for three years as an infant?"
"I guess that means I´m dead."
"I just...I´m saying God must have been watching over you."

Pihel on ühes varasemas postituses selles blogis kirjutanud Cardi religioossest taustast ja Enderi raamatutes kumab see ka aeg-ajal läbi. There was the question: If not God, then who could make such a child?

Raamatu esimese poole sündmused kulgevad Rotterdami tänavatel ning teise poole omad Lahingukoolis kusagil kosmoses. Ja tuleb nentida, et põnev on ning seda nii tänavatel kui kosmoses.
Tänavaelu õppetunnid: "And all the kids in Achilles´family are fat like me. That´s how well we eat."
"Are they all short like you?"
"I used to be taller, but I asked too many questions," said Bean.

Ning Lahingukooli tähelepanekud: "I need to know what else you´ve figured out."
"Colonel," said Bean, sounding very tired, "doesn´t it occur to you that the very fact that you´re asking me this question tells me there´s something else for me to figure out, and therefore greatly increases the chance that I will figure it out?"

Veelkord, soovitan soojalt! Beani analüüsioskus on nii imeline, et temaga kohe peab kaasa mõtlema. Kokkuvõttes paneksin raamatule hindeks 5.

Ja kasutades nüüd Pihla hindamistehnikat paneksin raamatus käsitletud teemade proportsioonide kirjeldamiseks järgmised hinded:
(1= üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju ; 5=põhjalikult)
Filosoofiat: 5
Tapmist ja tagaajamist: 3
Romantikat: 1
Huumorit: 4
Võlumist ja maagiat: 1

esmaspäev, 7. veebruar 2011

Sergei Lukjanenko "Öine vahtkond"


Tegemist on kaane järgi Öise Vahtkonna triloogia esimese osaga, kuid Kadri riiulist nägin, et osi on ilmunud juba vähemasti neli. Fantaasiamaailma ülesehitus on uudne ja põnev. Meie maailma reaalsus on mitmekihiline. Inimesed näevad ainult esimest kihti. Võlurid, nende seas ka vampiirid, kujumuutjad ja muu selline rahvas, suudavad tajuda aga ka sügavamaid kihte ("videviku kihte"), mida vägevam võlur, seda sügavamale suudab ta minna. Videvikust saab näiteks võlumiseks jõudu ammutada, vastu neelab see aga võluja anda energiat. Samuti kulgeb videvikus aeg aeglasemalt ja sealviibija on tavamaailmas nähtamatu, seega saab videviku abil igasugu trikke teha.
Maailmas tegutsevad nii head kui pahad võlurid. Selleks, et ühiskonnas tasakaalu säilitada, on nad omavahel sõlminud lepingu - iga kord, kui keegi head teeb, võib teine pool midagi kurja korda saata ja vastupidi. Lepingust kinnipidamiseks on headel loodud öine vahtkond ja pahadel päevane vahtkond.
Tegevus toimub Venemaal ja tegelasteks on venelased, mis on omamoodi täitsa kosutav ja tore. Näiteks kui kaks võlurit järsku maha istuvad ja üks võtab kilekotist viinapudeli ja väikse kilekotiga veel hapukapsast ja kurki ka ja hakkavad mõnusalt aega veetma. Samas jäid tegelaste hingeelu ja vestlused minu jaoks natuke võõrapäraseks - tiba selline pateetiline toon pidevalt.
Minu lemmiktegelaseks oli raamatu alguses figureerinud öökull Olga. Kahjuks muutus ta varsti naisterahvaks, mis ei olnud enam pooltki nii lõbus.
Eeltoodu kokkuvõtteks ütleks, et vahendid väga põneva fantaasialoo jutustamiseks olid autoril olemas. Paraku, vähemasti minu hinnangul, lõpptulem kuigi põnev ei ole. Lugesin raamatut vähehaaval õhtul uinumiseks ja hommikuti müsli kõrvale, aga mingit haaravust ei tunnetanud. Teine ja suurem etteheide on see, et iga lugu (raamat koosnes kolmest eraldi loost) lõppes suure puändiga - paljastus seninägematult ja -aimamatult kurikaval skeem. Ei tea, kas minu näol on tegu juhmivõitu lugejaga, aga need skeemid ja plaanid jäid mulle iga kord arusaamatuks. Et mis eesmärki taotleti ja kuidas kogu eelnev jama eesmärgi saavutamiseks vajalik oli. Teised, kes lugenud on, kas teil oli selline vägev ohhooo-selgusehetk lugude lõpuks või jäite niisama nõutuks kui mina?
Viimaks jäi mulle veidi arusaamatuks ka see lepinguga seonduv - nagu ma aru said, siis pahad võlurid tegid pidevalt ja vahet pidamata midagi paha - ammutasid tavainimestelt energiat ja rõõmsat meelt - ei paistnud aga, et head kuidagi sellele vastukaaluks pidevalt oleksid head teha võinud.
Kokkuvõttes paneksin raamatule hindeks 3.
Raamatus käsitletud teemade proportsioonide kirjeldamiseks paneksin sellised hinded:
(1= üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju ; 5=põhjalikult)
Filosoofiat: 5
Tapmist ja tagaajamist: 4
Romantikat: 3
Huumorit: 2- (mul oli kohati naljakas, aga ei tea, kas autor seda nii plaanis)
Võlumist ja maagiat: 3

teisipäev, 1. veebruar 2011

Dead Witch Walking, Kim Harrison

Mul on rõõm raporteerida, et leidsin hea raamatu – „Dead Witch Walking“, autor Kim Harrison. Õigemini sain ma selle kingituseks. Tegu on esimese osaga seni kaheksa raamatulises sarjas. Isegi kui järgmised osad jamaks lähevad (räägitakse, et ei lähe), pole siiski aeg raisatud, sest esimene osa on ka eraldi raamatuna mõnus lugemine.

Tegevus toimub tänapäeval, siinsamas. Pool sajandit tagasi on Maal levinud viirus suure hulga inimestest tapnud ja nüüd on Inderlanderite populatsioon inimeste omaga umbes samas mastaabis – inimesed peavad sellega veel harjuma, sest fakt, et Inderlanderid alati nende seas Maal elanud on, tuli neile uudisena (tüüpilised ignorantsed inimesed!). Eksisteerib kaks paralleelset ühiskonda, kes omavahel suhtlevad, kuigi mitte eriti meelsasti.

Suuremat sorti boonus on, et vahelduseks pole raamatus ühtegi teismelist – milline õnnistus. Seeeest on vampiire, libahunte, haldjaid, võlureid, nõidu, deemoneid ja selliseid elukaid, kelle nime ma eesti keeles ei tea (sest ma pole eesti keeles sedasorti raamatuid sattunud lugema). Näiteks pixies. Need kõik kokku on Inderlanderid.

Juhuste ja saatuse tahtel moodustub ühest väikesest nõiast, pool-elusast vampiirist ja pisikesest tiivulisest pixy-st omamoodi löögirühm, kes üritab õiglust jalule seada ja seeläbi oma nahka päästa.

Nagu eelnenud kirjeldusest selge, on tegu puhtalt täiskasvanute raamatuga ;-)

Tegelikult on ikka tõesti mõnus lugeda normaalsetest kaklustest, nii et ninaluu puru ja silm kinni paistetanud. Või tiib küljest rebenenud. Ja suhetest, kus lisaks hormoonidele ka mõistus kaasa töötab. Korralikult on läbimõeldud igasugune nõiduse-ja maagiavärk. Loitsud jms. asjad. Ja probleemid, mis selle seltskonna (sunnitud) kooselus ette tulevad. Näiteks missuguseid ettevaatusabinõusid kasutusele võtta, et vampiiri mitte ahvatleda.

Igati lahe raamat, soovitan soojalt!

reede, 28. jaanuar 2011

Undead and Unwed - MaryJanice Davidson

Teen veidi juttu järjekordsest vampiirisarjast. Pean tunnistama et ma pole selle valdkonna suur asjatundja. Teine teema, millest ma palju ei tea, on urban fantasy. Tundub aga et just selle kategooria alla antud sari ja selle avaosa Undead and Unwed kuuluvad.

SPOILER:
Loo kangelaseks on Elizabeth Taylor. Mitte too kuulus näitleja, vaid 30 aastane eksmodell, värskelt töö kaotanud sekretär, kellel on maniakaalne sõltuvus disainerkingadest ja kes on kuulnud kõiki nalju, mis tema kuulsa nime kohta teha saab. Ise tutvustab ta ennast kogu maailmale kui Betsy. Ühel ööl saab ta õnnetul kombel surma ja ärkab hiljem surnukuuris kirstus. Sellele järgnevad suuremat osa raamatust täitvad sekeldused oma uue "eluga" kohanemisel, mida ei muuda sugugi lihtsamaks teiste abivalmis vampiiride sekkumine. Ta ise ei taha midagi kuulda oma pere ja sõprade hülgamisest ja vampiiridega ringi hängimisest ning sellest, et mõned vampiirid on pähe võtnud teda vastu ta oma tahtmist nende tulevaseks kuningannaks pidada - mille tõttu leidub muidugi ka seni võimul olnud ja kõiki halbu vampiirilugude klisheesid (hauakamber, must frakk - paraku küll töntsaka ja õllekõhukesega kere ümber...) härdalt ellu rakendav paha vampiir, kes teda nüüd jäädavalt maha koksata üritab. Lõpuks saab paha oma teenitud karistuse ja kõik teed on valla loo järgmiste osade sünniks.

Minu jaoks isiklikult natuke harjumatu oli suhteliselt olulisel kohal raamatus olev romantiline liin. Peakangelase ja põhilise kõrvaltegelase rolli täitva (uskumatult kaunis, laiaõlgne, muskliline bla-bla-bla) vampiiri duellile on kõvasti rõhku pandud. Füüsiline tõmme on kahtlemata olemas, samas mõistus (ja eneseuhkus) ning meespoole liiga pealetükkiv käitumine kipub segama.
Samuti on siin raamatus keskmisest enam juttu seksist - kuigi kui üks stseen välja arvata, siis enamasti umbes sama tundeküllaselt võiks kirjeldada näiteks nõudepesemist. Nimelt selle maailma vampiiridel toitumine tavainimestelt vallandab viimastes suht pöörased tunded, mistõttu "head" vampiirid siis toitjatele traditsiooniliselt vastuteene osutavad... Maandamata pinged võivad nõrga inimmõistuse otseses mõistes hulluks ajada. Algaja vampiir Betsy ei tea sellest alguses muidugi midagi ja oma kombekuse teise ellu kaasavõtnuna, ei ole tal sugugi lihtne oma janu kustutada, ilma et sellega piinlikke või lausa traagilisi tagajärgi ei kaasneks.

Kui peaks seda raamatut mingite märksõnadega iseloomustama, siis esimene on huumor. Ilmselgelt on autor kirjutanud meelelahutust, mitte uut klassikut ja see on tal hästi välja tulnud. See raamatu ei ürita olla midagi milleks ta ei küüni. Ta ei ole eriti pikk, ei sisalda mingeid pingelisi pingekerimisi üle kümnete lehekülgede, süzee on pigem lihtsakoeline, karakterid ei ole üleliia komplitseeritud ega arene raamatu jooksul tossikesest kangelaseks või vastupidi jne. Tegu on lihtsa ja (minu arust) hästi kirjutatud meelelahutusega. Tõsi, peale teravmeelset kütkestavat esimest kolmandikku, kuskil raamatu keskpaigas või teise poole alguses, tempo nagu veidi langeb ja uusi nalju ei tule ehk ka enam sama ohtralt. Samas pole raamat nii mahukas et päris igav hakkaks.

Kui peaks mõne varemloetuga võrdlema, siis urban fantasy zanrist muidugi tuleb ette Mercy Thompsoni sari. Antud raamat on mõnevõrra kompaktsem/lihtsam ja hulga rohkema huumoriga. Võiks võrrelda Nightside sarjaga, aga tolle puhul on tunda autori kohatist "puusalt tulistamist", st on tunda teatud viimistlematust - antud raamat on selles osas palju korrektsem ja lihvitum, kuigi umbes sama kergekaaluline lugemine.

Eks tellin omale paar järge ära ja vaatan kuidas lugu edasi läheb, kas mandub rutiini või jätkub autoril veel ideid.