Audrey Niffenegger "Her Fearful Symmetry"

Audrey Niffenegger on paljudele tuttav ka filmiks vändatud menuki "Ajaränduri naine" autorina. "Her Fearful Symmetry" on samuti fantaasiasugemetega lugu inimhingedest.
Loo keskmes on üks uhke maja Londonis, mis asub otse viktoriaanliku surnuaia kõrval. Maja ülemisel korrusel elab Martin - obsessiiv-kompulsiivse psühhoosi käes kannatav iidsete keelte tõlk ja ristsõnakoostaja. Teisel korrusel elab Elspeth, kes raamatu alguses vähki sureb ja pärandab oma uhke korteri oma USAsse emigreerunud kaksikõe 21-aastastele kaksiktütardele Juliale ja Valentinale. Alumisel korrusel elab Elspethi noor kallim Robert, kes pusib kirjutada doktoritööd naaberkalmistust ja töötab kalmistul giidina. Nii et selline on siis meie tegelaskond. Seejuures ärge loomulikult Elspethi maha kandke, sest iseendagi üllatuseks avastab ta end varsti pärast surma uuesti omast korterist, vaimu kujul. Julia ja Valentina kolivad USAst Londonisse, iseseisva elu peale ning peavad hakkama saama majatäie kummaliste tegelastega ning omavahelise suhtega - Julia soovib jätkuvalt elada kaksikelu, Valentina aga iseseisvuda ning päris omaette inimeseks hakata.
Alguses tundus mulle, et ühest kummitusest veel ei piisa, et seda päris fantaasialooks ja minu masti lugemiseks teha. Aga tegelikult oli ikka päris ehtne tondilugu, mõnevõrra klassikalise õudusloo lahendusega. Karakterid olid toredad, eriti meeldis Martin. Olustik (surnuaed, maja, London) oli uhke. Meeldisid tegelaste dialoogid ning autori viis anda korraga edasi nii seda, mida tegelased ütlesid, kui seda, mis sõnade taga peitus. Nõrgemaks jäi vast sündmustiku ülesehitus. Valentina plaan jäi ikka päris arutuks ja põhjendamatuks. Kogu see Elspethi ja ja tema kaksikõe Edie ja tolle abikaasa Jacki lugu seebiooperlikuks ja lollakaks.
Aga üldiselt köitev lugu. Panen hindeks 4 väikse miinusega.

Loo sisuproportsioonid:

Maagiat - kummitused

Romantikat - keerulised armusuhted on loo üheks keskseks elemendiks

Tapmist ja tagaajamist - taga ei aeta kedagi, kui üks kassipoeg välja arvata, aga mõni inimene sureb ära küll, enamasti siiski loomulikku surma

Tegelaste arengut ja eneseleidmist – üritavad areneda ja ennast leida küll, aga eriti ei õnnestu

Huumorit - näpuotsaga

Cassandra Clare, Clockwork Angel (The Infernal Devices)

Mulle ausalt öeldes väga meeldib see stiil, kuidas Cassandra Clare oma lugusid jutustab.  Ta teeb seda nii haaravalt, et isegi laupäeva hommikul ärkad varavalges ja otsustad põõnutamise asemel raamatut lugeda. Clare’i „The Mortal Instruments“ sari, mis ilmus „The Infernal Devices“ sarjast varem, kuid mille sündmused toimuvad hiljem, sai eelmisel aastal rekordkiirusega läbi loetud.

„Clockwork Angel“ tegevus toimub viktoriaanliku ajastu Londonis. Milles ma muidugi kindel pole, on see, kas autor ikka päris täpselt tabab selle ajastu hõngu. Ausalt öeldes on dialoogid kuidagi kahtlaselt tänapäevased ja naisterahvaste riietust puudutav jutt ei raputa ka kahtlusekübet maha. Aga see selleks.

Pisut sisust ka. Pärast tädi surma on Theresa Gray jäänud Ameerikasse päris üksi ning kuna viimane rahanatuke kulus matusteks, asub ta teele Londonisse, kus tema vend Nathaniel juba mõnda aega resideerunud on. Inglismaale jõudes ta paraku vennaga ei kohtugi, kahetsusväärselt satub ta õdede Blacki ja Darki meelevalda. Umbes samal ajal on kaks noort shadowhunterit William Herondale ja James Carstairs deemonit taga ajades leidnud õblukese tapetud tütarlapse. Nad asuvad uurima, kes on mõrvaloo taga.

Võite isegi aimata, kes selle raamatu peategelasteks osutuvad.

On tütarlaps, kellel pole oma üleloomulikest võimetest ega päritolust aimugi. On armukolmnurk. On reetmist. On head ja pahad. Rohkem ei tahaksi midagi öelda, lugege ise!

Üks tsitaat, mis lugemishuvilistele ehk meeldida võiks:

„This is the Great Library,“ said Will. „Every Institute has a library, but this one is the largest of them all – the largest in the West, at any rate.“ He leaned against the door, his arms crossed over his chest. „I said I would get you more books, didn´t I?“

Tessa was so startled that he remembered what he had said, that it took her several seconds to respond. „But the books are all behind bars!“ she said. „Like a literary sort of prison!“

Will grinned. „Some of these books are dangerous,“ he said. „It’s wise to be careful.“

„One must always be careful of books,“ said Tessa, „and what is inside them, for words have the power to change us.“

„I’m not sure a book has ever changed me,“ said Will. „Well, there is one volume that promises to teach one how to turn oneself into an entire flock of sheep –„

„Only the very weak-minded refuse to be influenced by literature and poetry,“ said Tessa, determined not to let him run wildly off with the conversation.

„Of course, why one would want to be an entire flock of sheep is another matter entirely,“ Will finished. „Is there something you want to read here, Miss Gray, or is there not? Name it, and I shall attempt to free it from its prison for you.“

Loo sisuproportsioonid:

Maagiat - üksjagu

Romantikat - on, kuigi võiks rohkem olla

Tapmist ja tagaajamist - korralikult

Tegelaste arengut ja eneseleidmist – järgmises osas on ehk veelgi rohkem

Huumorit - täitsa arvestatavalt

Lugege ka Mortal Instruments sarja arvustust

Philip Reeve, Surelikud masinad

Sellist raamatut ei olegi varem kätte juhtunud, kus linnad  (jah, lugesite õigesti, linnad ja mitte linnud) jahivad teisi linnu ja pistavad nad siis nahka. Philip Reeve loodud maailmas on täiesti loomulik, et suurlinnad õgivad keskmisi linnu, keskmised neelavad väikelinnad alla ning väikesed peavad leppima hädiste püsiasundustega. Selle asja nimi on munitsipaaldarvinisim.

Raamatu sündmused toimuvad kunagi tulevikus, pärast maad laastanud Kuuekümne Minuti sõda, mil inimesed hävitasid end kosmosest maale saadetud aatompommide ja bioloogilise relvaga. Üheks peategelaseks on 15-aastane Ajaloolaste Gildi kolmanda järgu õpipoiss Tom Natsworthy. Täitsa sümpaatne tüüp. Pisike ja häbelik, kuid ikkagi vapper. Olude sunnil linnast välja kukkunud ja Avamaal seigeldes mehistub ta tublisti.

Millegipärast tuli mul raamatut lugedes alatasa paralleelina pähe film „Veemaailm“. Noh, see, kus Kevin Costner mängis. Ma ei teagi miks. Kui järele mõelda, siis sarnaseid jooni on ainult kolm – tuleviku maailm, rist ja viletsus, piraadid.

Raamat mulle meeldis! Kuigi lõpp kiskus kuidagi liiga kiireks. Aga see võib olla ka minu viga, et ma aeglasemat tempot armastan.

Stiilinäiteid kah:

Katherine astus nina taskurätikusse peites edasi ja leidis end suurest hämarast saalist. Tema ees oli kolm paaki, igaüks neist suurem kui Clio Maja koos aiaga. Madala lae all rippuvast toruderägastikust nirises neisse kollakspruuni ollust. Võidunudhallides vangiürpides inimesed pladistasid paakides rinnuni selle olluse sees ja silusid pikavarreliste roopidega massi pealispinda.

„Mida nad teevad?“ küsis Katherine. „Mis asi see on?“

„Jäägid, miss Valentine,“ sõnas Nimmo uhkelt. „Väljaheited. Eraldised. Inimtegevuse seedetegevuse jääkproduktid.“

„Te tahate öelda, et... kaka?“ küsis jahmunud Katherine.

„Tänan, miss Valentine, see vist ongi see õige sõna, mida ma leida püüdsin.“ Nimmo silmitses teda. „Uskuge mind, seal pole midagi vastikut. Me kõik... ee... kasutame mõnikord tualettruumi. Nojah, nüüd te vähemalt teate, kuhu teie... ee... kaka lõpuks välja jõuab. Inseneride moto on „ära raiska sittagi“, miss. Õigesti töödeldud inimese ihujääkidest saab meie linna mootoritele suurepärast kütust. Ning me katsetame praegu, kuidas valmistada sellest ainest maitsvat ja tervisklikku einet. Me ei annagi vangidele praegu muud toitu. Kahjuks surevad nad endistviisi. Kuid olen kindel, et tegemist on vaid ajutise tagasilöögiga.“ (lk 118)

PS: Eesti keeles on briti autorilt Philip Reevelt ilmunud kolm raamatut. 2006. aastal „Surelikud masinad“ ja „Kuldseeklid“ ning 2010. aastal „Põrgulikud leiutised“. Kõik kolm on Kristina Uluotsa tõlgitud. Päris hästi kusjuures. Tõlkimata on veel „A Darkling Plain“ ja ka selle sarjaga otsapidi seotud novell „Traction City“.

Gail Carriger "Etiquette & Espionage"

Gail Carriger, "Parasol Protectorate" sarja autor, on seekord otsustanud kirjutada midagi ka noorematele lugejatele. "Etiquette & Espionage", I osa "Finishing School" sarjas, tegevus leiab aset samas maailmas nagu "Soulless" ja selle järjed. Peategelane on seekord 14aastane Sophronia, asjalik ja ettevõtlik tüdruk, kes eelistab naiselikumatele meelelahutustele ronimist ja mehhanismide koost lahti võtmist. Kuna vanemad temaga enam hästi toime ei tule, saadetakse ta tütarlastekooli kasvatust saama. Nagu raamatu nimestki võib järeldada, ei ole aga tegemist päris tavalise kooliga - lisaks daamilikule käitumisele õpetatakse seal ka spioneerimist. Kui enamiku puhul õpilastest on tegemist peretraditsiooniga, siis Sophronia vanemad ei ole kooli tegelikust eesmärgist teadlikud, mistõttu Sophroniat ootab kohale jõudes meeldiv üllatus - seal pole pooltki nii igav ja tüütu kui kardetud ning peategelase ronimisoskus kulub marjaks ära. Koolis kohtub Sophronia ka paari "Parasol Protectorate" sarjast tuttava tegelasega - üks kaasõpilastest on Sidheag Maccon ning lisaks liigub seal ringi 9aastane Génévieve Lefoux, kes juba nii noorelt eelistab kanda poisteriideid ja on osav leiutaja-mehhaanik.

Teel kooli peatavad Sophroniat ja paari teist tulevast õpilast vedava vankri röövlid - täpsemini lendröövlid (flywaymen), kes ründavad õhupalli pealt. Selgub, et röövlid lootsid vankrist leida ühe salajase, väga väärtusliku eseme. Sophronia saab igatahes esimese võimaluse särada, röövlitest saavad nad jagu ja kogu ülejäänud raamatu tegevus keerleb lisaks igapäevasele koolielule ja -intriigidele selle eseme ümber, mida, nagu selgub, tahab enda valdusse saada õige mitu inimest/organisatsiooni. Koolis on aga niigi põnev - kasvandikele õpetatakse mh võitlust erinevate relvadega, mürgitamist ja võrgutamist, aga ka seltskonnas käitumist - seda viimast üsna omapärase nurga alt. Näiteks üks tsitaat õpetajalt taskurättide kasulikkusest:

A lady always has her handkerchief on her person. A handkerchief is endlessly useful. Not only is it a communication device, but it can also be dropped as a distraction, scented with various perfumes and noxious gases for discombobulation, used to wipe the forehead of a gentleman, or even bandage a wound, and, of course, you may dab at the eyes or nose if it is still clean.

Kuna tegemist on noortele suunatud raamatuga (liigitaksin selle isegi pigem laste- kui young adult raamatuks), siis on see mõnevõrra lihtsakoelisem kui "Parasol Protectorate" sari. Sellegi poolest oli tegu nauditava lugemisega, Gail Carriger on endiselt vaimukas ja seiklused põnevad.   Erilise realistlikkusega lugu silma ei paista, aga miks peakski - tegemist on eelkõige meelelahutusega. Üleloomulikku elementi on vähemalt esimeses osas üsna vähe, kuigi üks õpetajatest on libahunt ja üks vampiir. Romantikat raamatus otseselt ei olnud, kuigi leidub teatud viiteid, mis annavad lootust sellesuunalisteks arenguteks järgmistes osades. Tundub, et sari võib olla plaanitud sarnaselt nagu Harry Potteri lood (kooliaasta = raamat), nii et eeldan, et tulevastes osades muutub nii sündmuste käik kui ka stiil väheke täiskasvanulikumaks. Igatahes ootan huviga järgmisi raamatuid. :)

Andrea Speed "Infected"

Andrea Speed'i (minu jaoks senitundmatu autor) raamat, mille just lõpetasin, sisaldab tegelikult kahte lugu - "Infected" ja "Prey". Tegu on esimese osaga urban fantasy sarjas "Infected".

Mind, keda hundid jätavad üsna külmaks, aga kaslased see-eest köidavad väga, meelitas seda raamatut kätte võtma muuhulgas see, et erinevalt harilikest libahuntidest on selles maailmas hoopis libakassid, õigemini suured kaslased - puumad, lõvid, leopardid, pantrid ja tiigrid. Teine tavapärasest erinev detail on siin, et libaks ei muututa mitte hammustamise teel, vaid tegemist on viirusega, mis levib põhimõtteliselt samal viisil nagu HIV. Üldse tundub autor kasutavat libakassi-viirust selles sarjas AIDSi-analoogiana - eriti midagi meeldivat nakatumises ei ole (see lühendab oluliselt eluiga, muutumine on tahtest sõltumatu ja piinarikas, muutumise eel (mõned ööd igakuiselt) tuleb ennast sulgeda puuri, sest kassikuju võttes mõtlemisvõime kaob) ja sellega kaasneb ka teatav sotsiaalne stigma. Siiski on mõned inimesed, kes peavad kassiks muutumist põnevaks ja eksootiliseks, olemas on isegi viirust ülistavad ususektid jne.

Peategelane on Roan, libalõvi, kes on viiruse sünniga kaasa saanud (sellega kaasnevad võrreldes hiljem nakatunutega teatavad eelised - ka inimese kujul on Roanil terav lõhnataju, ja igakuine muutumine, kuigi ikkagi tahtest sõltumatu, on natuke kergem). Ta on lapsepõlve veetnud lastekodus ja erinevates asenduskodudes; halbade elukogemuste tõttu on ta võrdlemisi kibestunud ja pessimistlik tüüp. Roan on endine politseinik ja pärast teenistusest lahkumist tegutseb ta eradetektiivina. Et tema elu veelgi "lihtsamaks" teha, on Roan ka gei [kellel see allergiat peaks tekitama, siis ühtegi lembestseeni raamatus ei ole]. Teine peategelane ongi Roani elukaaslane Paris, libatiiger, kes sai viiruse ülikoolieas. Parise elu oli enne nakatumist igati hea ning hoolimata sellest, et nakatumine pööras ta maailma pea peale, on ta säilitanud üsna positiivse ellusuhtumise ja püüab Roani pessimismi jõudumööda leevendada. Paris on sarmikas, hea suhtleja ja (vajadusel) näitleja ning tänu sellele hindamatu abiline Roani detektiivitöös.

"Infected" sarja raamatud tunduvadki olevat üleloomuliku elemendiga krimkad. Nagu öeldud, on esimeses raamatus koos kaks krimilugu. Esimeses ("Infected") on Roani palganud murelikud vanemad, kelle teismeline poeg on ootamatult kodust lahkunud ja seejärel teadmata kadunud, kusjuures poisil on olnud teatav huvi "kassikultuse" vastu. Samal ajal uurib politsei mitut surmajuhtumit, kus tapjaks tundub olevat olnud libakaslane, aga teatud kahtlaste asjaolude tõttu palub endine kolleeg Roanilt abi, nii et loomulikult ei suuda ta end tagasi hoida ka selle müsteeriumi lahendamisest. Teises loos ("Prey") on linnas liikvel sarimõrtsukas, kelle vihavaen tundub olevat suunatud libakaslaste vastu. Ühe suurima kassikultuse juht on nende mõrvadega seoses saanud ähvarduskirju, mistõttu ta palkab Roani, kes hoolimata oma äärmiselt negatiivsest suhtumisest kultusesse võtab töö vastu, et tapjale jälile jõuda.

Krimilood on minu arvates üsna hästi kirjutatud, lugeja saab peategelastega kenasti kaasa mõelda, lahendused ei ole ilmselged, aga samas ka mitte täiesti "lambist" võetud. Lugudes jagub põnevust ja actionit, aga näidatud on ka detektiivina tegutsemise igapäevasemat poolt (andmebaasides tuhnimist, kahtlusaluste maja ees passimist jne). Detektiivitöö kõrval peavad peategelased toime tulema ka eraeluprobleemidega ja ühiskonna sallimatusega, nii et oluline osa loos on inimsuhetel ja tegelaste sisemaailmal. Sarja toon on võrdlemisi sünge, aga seda leevendavad vaimukad dialoogid ja mõnusalt värvikad karakterid. Kokkuvõttes raamat mulle täitsa meeldis ja kavatsen ilmselt ette võtta ka järjed.

Põnevus: 4
Action: 4
Maagia/üleloomulik: 5
Romantika: 3
Huumor: 2

John Ajvide Lindqvist Let the Right One in

Minu värskeim lugemiselamus on Rootsi kirjaniku John Ajvide Lindqvist'i raamat "Let the Right One in". Raamat on ilmunud 2010 ka eesti keeles nime all "Lase sisse see õige".

Alustuseks ütlen, et selle raamatu omandamine oli väga juhuslik. bookdepository.co.uk teeb aegajalt sellist müüki, et 24h jooksul tuleb igal täistunnil üks raamat piiratud koguses väga hea hinnaga müüki. Raamatuid on seinast-seina ja enamasti kaovad kiirelt. Kui see raamat müüki tuli siis vaatasin, et amazonis hinnang ca 4,5 tärni ja ostsin ära- maksis ju vaid 3,74€. Hiljem uurides tuli välja, et see on nii populaarne raamat, et sellest Rootsis ka film vändatud, mis ka väga positiivset vastukaja leidnud (eesti keelne filmiarvustus). 

Tegu on vampiiriromaaniga, ja mitte Mayer'i või Mead'i tüüpi romaaniga, pigem läheb sinna Anne Rice poole see raamat. Raamatut ennast on raske kirjeldada, tegu on üsna raskelt loetava raamatuga selles mõttes, et teemad, mida kajastatakse on ebameeldivad: mõrvad, pedofiilia, koolivägivald, erinevad sõltuvused, üksikud inimesed ja katkised perekonnad. Ka tegelaskujudest pole ühtki sellist, kellega päris samastuda... kuid sellegi poolest saavad mitu peategelast üsnagi sümpaatseks. Ja raamat on hea lugemiskogemus.

Tegevus toimub 1981 esimesel aastal Stockholmi äärelinnas Blackbergis.
Kõige kesksemaks tegelaseks on 12 aastane poiss Oskar, kes on viimased aastad juba kannatamas koolivägivalla all. Tal ei ole ühtki tõelist sõpra, sest keegi ei taha vägivaldsete klassikaaslaste tähelepanu sellega endale tõmmata. Oskar pole kordagi kiusajatele vastu astunud, kuid unistab kohati neile vastu astumisest ja nende tapmisest. Teiseks oluliseks tegelaseks on 12 aastane kleenuke tüdruk Eli, kes raamatu alguses on just Oskari kõrval sektsiooni kolinud. Tegelaste vahel tekib kõhklev sõprus ja vaikne usaldus. Eli usaldab Oskarile järjest enam killukesi saladusest... sellest, kes ta tegelikult on.
Kõrvalisematest tegelastest on olulisemateks Håkan, kunagine kooliõpetaja, kes esineb Eli isana, ning politseinik Staffan, kes Blackbergis ja lähiümbruses toimuvaid mõrvu uurib.
Ilma "spoilerdamata" on raske midagi enamat kirjutada. Kuid meeldib, et vahelduseks on vampiiridel veidi teistsugused omadused- tugevad ja nõrgad küljed, kui viimase aja menuraamatutes.


Action: 3
Maagia (üleloomulikud olendid): 4-5
Romantika: 2
Thriller: 4

Kas keegi veel on seda lugenud või filmi näinud- kuidas meeldis?

Lühijutukogumik „The Curiosities“ – pilk fantaasiakirjanduse köögipoolele

„The Curiosities“ on kolme fantaasiakirjaniku ühisprojekt – lisaks blogilugejatele tuttavale Maggie Stiefvaterile on siia jutte kirjutanud Tessa Gratton ja Brenna Yovanoff. Kõik on kergelt young-adult-kalduvustega fantaasiajuttude kirjutajad. Kogumikku on koondatud umbes 30 lühijuttu, valik nende ühises blogis „The Merry Sisters of Faith" ilmunud juttudest.

Halba juttu ma siin vist ei kohanudki. Erinevalt tavapärastest lühijuturaamatutest, mille kõrval on hea magama jääda, kui üks jutt läbi, tekitas siin iga jutt aina suurema isu järgmine võtta.

Teemade valik on lai – vampiirid (The Vampire Box), postapokalüptiline maailm (Puddles, Heart-Shaped Box), kuningas Arturi lood (The Madness of Lancelot, the Wind Takes Our Cries, The Spiral Table), põhjamaade legendid (Death-Ship, Berserk, The Summer Ends in Slaughter), jumalad (A Murder of Gods), haldjad (Thomas All) sekka ka mõni täiesti „fantaasiavaba“ jutt. Uskumatult võimas on, et pea iga loo jaoks on välja töötatud terve uus maailm, millele meil kiire pilk möödaminnes heita lubatakse. Ja autorid oskavad vaid mõne leheküljeliste juttudega muuta pööraselt põnevaks uued maailmad ning teha tuttavaks ja lähedaseks uued tegelased. Siin seal on antud küll ka vihjeid, et see või teine lühijutt on autorile andnud inspiratsiooni ja ideid pikemate novellide kirjutamiseks.

Eriliseks teevadki selle kogumiku autorite kommentaarid, mis on esitatud mitte ainult sissejuhatavate lõikudena iga jutu alguses, vaid ka käsikirjaliste kritseldustena lehekülgede servadel. Seal kirjeldavad autorid, kuidas nad selle või teise idee peale tulid, kommenteerivad üksteise jutte, toovad esile kirjanike salanippe. Allpool mõned näited.

Kust algab jutu kirjutamine:

Lause jutu lõpuosas: „The rose petals that were my lips fell off my wax face and trembled in the air as they sank to the stone floor“. Autori kommentaar: „I invented the the hole story for this moment“.

Jutu „Another Sun“ aluseks oli autori peas tekkinud küsimus „What if fires stopped going out“. Minu jaoks mõjuvalt jube jutt, eriti lause: „/Anna-Sophia stood, dropping the match onto the concrete./ Dutch was surprised at how hard he had to struggle with muscle memory of stamping it out.“

Kuidas tutvustada tegelast vaid ühe reaga:

„One is Rhun, my neighbor’s oldest son. He has dark eyes and a slow smile that makes me glance away.“

Kuidas ehitada uus maailm üles vaid mõne lausega:

„It didn’t affect life as much as you’d think, having lots of water and then not having any water for years. Mostly, it was just, like, a few million peole dying of stange diseases that hadn’t been around for centuries, and every species of corn going extinct except for this weird albino variety that looks like it’s been growing under a rock, and it’s really hot all the time, and you can just torget horseback riding as a sport, because there isn’t much in the way of horses.“

Kuidas lühijutus uusi maagilisi tegelasi tutvustada („Sketched, not photographed“) „The Papillons, as their name suggested, were very like insects. What else hatched from cocoons and lived for only three days?“

Ühesõnaga, korraga on võimalik piiluda autorite mõttemaailma, kirjanikutöö köögipoolele, ja lugeda läbi hunnik hästi kirjutatud ja haaravaid lühijutte. Soovitan, ja plaanin ise lähitulevikus otsida üles ka mulle siiani tundmatute autorite, Grattoni ja Yovanoffi, pikemad jutud.

Fantaasiaelamus 2012

Toredat aastavahetust ja vägevaid lugemiselamusi kõigile fantaasiasõpradele uuel aastal! Avan 2012. aasta toredaima fantaasialoo teema. Mis olid parimad raamatud, mida sel aastal lugesite? Tegemist ei pea olema sel aastal ilmunud raamatuga.

Tegin ise see aasta esimest korda loetud fantaasiaraamatutest nimekirja, nii et ülevaadet on sedapuhku eriti hõlbus saada. Aga kuna olen veel maal pühi pidamas ja nimekiri on kodus, siis kirjutan oma mõtted uuel aastal, et kogemata mitte mõnd aasta algul loetud head raamatut ära unustada.

Among Thieves; Douglas Hulick

Sissejuhatuseks lühike iseloomustus - järjekordne keskaegne action, suht kobe aga mitte erakordne. Kellel sihukestest raamatutest juba kõrini, ei pea rohkem edasi lugema.

Kes aga veidi rohkem huvituvad neile veidi sügavam sissevaade.
Drothe on Nina (Nose) - ehk siis omamoodi infokoguja Ildrecca nimelise suurlinna allmaailmas. Too allmaailm on jagatud erinevate "bosside" (Upright Men) poolt, kes siis valitsevad/korraldavad erinevate pisipättide tegevust oma territooriumil. Suurem osa raamatust kirjeldabki Ildrecca elu pisikurjategija pilgu läbi. Enamus tegelasi on samuti allilma liikmed (Kin), kuigi saame ka üksikuid kinnitusi, et lisaks neile elavad seal linnas ka tavakodanikud (Lighters) ja aadlikud. Lisaks allilma tavalistele tegelastele on kuskil ka nn Hallid Printsid (Grey Princes), kes on omamoodi allilma kardinatagused valitsejad ja niiditõmbajad, ning kes tegutsevad palju laiahaardelisemalt kui tavasulidele üldse pähe mahub. Kõige tipuks on muidugi imperaator ja impeerium - mis üldjuhul tolereerib allilma omaette eksisteerimist aga alati on olemas oht, et kui allilm liiga võimsaks muutub, siis tuleb sõjavägi ja lööb korra uuesti majja (st lööb suurema osa sulisid maha - nii on vähemalt korra ajaloos juba juhtunud).

Raamatu tegevus leiab aset Drothe jaoks põneval ajal - senine suhteliselt stabiilne jõudude vahekord on järsku kõikuma löönud, tõenäoliselt puhkeb iga hetk suuremat sorti allilma sõda (Kin War) ja seda ilma Drothe jaoks nähtava või arusaadava põhjuseta. Aga et Nina peaks igasugu info esimesena saama, paneb Drothe  tema bossi ees vägagi keerulisse seisu. Püüdes asjade seisust aru saada, komistab Drothe erinevatesse sekeldustesse, mis kõik ühel või teisel viisil näivad pikendavat nimekirja kodanikest kes teda tappa tahavad - ilma et Drothe ikka päriselt aru saaks mis siis linnas ikkagi toimub. Kui raamatu alguses on Drothe enesekindel oma ala spetsialist, oma tagalaga, oma sõpradega ja omas tuttavas maailmas, siis enne kui tolm raamatu lõpus maha langeb, õpib Drothe paljutki uut.

Drothe tegelaskuju ei olnud mulle algul päris sümpaatne - seda ilmselt esimestel lehekülgedel aset leidnud episoodi tõttu. Edaspidi aga koorus välja päris hästi kirjutatud tegelane, kellele võis juba mõnusasti kaasa elada. Ta oli omas töös pädev, aga ei omanud mingeid erilisi võimeid. Tihti tal lihtsalt vedas - nii ellujäämisel kui uute juhtlõngade leidmisel - ja ta ise sai sellest suurepäraselt aru, mistõttu ta jätkuv elus püsimine ei tekitanud temas petlikku enesekindlust. Lisaks oli tal olemas pisisuli kohta üllatav lojaalsus ja moraalne külg mis andis kogu ta tegevusele teise mõtte - lisaks lihtsalt elus püsimise soovile.

Raamatu üks tugevusi on võibolla kõrvaltegelased - vähe on ühekülgselt häid või halbu tegelasi. Isegi kui tegelastele on mahuliselt suht vähe ruumi antud, suudab autor neid enamasti mitmest tahust avada. Tegevuskäik ise on tihe, mõne jaoks ehk isegi liiga tihe. Maailmakirjeldusele siin raamatus liiga palju rõhku ei panda. Me saame teada, et peale Ildrecca on selles maailmas ka muid paiku - aga mis paigad need on, sellest ei saa me suurt midagi teada. Ka Ildrecca enda üldmulje jääb kui kuritegelikust kloaagist, samas tavakodanike ja aadli kohta pillatud vihjetest võime järeldada, et tegelikult see ehk nii ikkagi ei ole.

Tegu on autori esikraamatu ja sarja avaosaga. Debüüdi kohta on raamat kindlasti väga tugev. On tunda et autor on raamatuga vaeva näinud ja seda pikalt lihvinud. Omamoodi autori poolse enesekindluse väljenduseks on kurjategijate poolt kasutatav kohati veidi teistsugune sõnavara, mida autor ei ole vaevunud kuskil eraldi lahti seletama. Samas peale esimest üllatust see ei osutunudki probleemiks, olukorrad olid reeglina nii hästi seatud, et sõna mõte oli enamasti esimesest kasutusest aimatav. 

Antud raamat on kindlasti loetav ka eraldi loona, seega ei tasu peljata nagu jääks lugu siin raamatus kuidagi väga pooleli. Maagiaga siin liiga palju ei tegeleta, kuigi põhiintriig on tugevalt maagia kasutamisega seotud. Aga romantikat siin raamatus ei ole. Mitte natukestki.

Action 5

Maagia 2

Romantika 0

Thriller 3

Muljetame. Kääbik.

Mis mulle meeldis:

1. Päkapikud. Uhked, kangekaelsed, vaprad, lustlikud. Hästi näideldud ja hästi kujutatud. Hea küll, ma ei usu, et ka noored päkapikud „tegelikult“ ilma habemeta ja nii silutud võiksid olla, aga põhimõtteliselt pole mul midagi ilusate noorte meeste filmi lisamise vastu.

2. Pidu Bilbo juures. Täpselt nagu päris. Ainult toidu loopimine mulle ei meeldi (nagu Bilbolegi).

3. Päkapikkude laulud. Võimas, kaunis.

4. Loodus. Maakond. Kosed. Mäed (mitte küll need, kes ringi tatsasid ja üksteist rahnudega loopisid).

5. Haldjate rolli suurendamine võrreldes raamatuga. Mida rohkem haldjaid, seda parem.

6. Bilbo ja Guglunki mõistatuste arvamise stseen. Jälle nagu päris. Lisan siia ka oma geoloogist abikaasa kommentaari. Tore professionaalne kretinism.

Mis mulle ei meeldinud:

1. Film oli liiga pikk. Mul hakkas igav, väsisin ära, vaatasin mitu korda kella. Kolme pooleteist tunnise filmi eest saab ju samapalju piletiraha kui kolme kolmetunnise filmi eest? Säästke inimeste silmi ja põisi!

2. Arutult pikad lahingustseenid ja tüütult sarnased koledad kollid (kes kõik ütlevad „Mörr. Möirgh!“). Kas asi on ainult minus, et see igav ja lapsik tundus? Kas, oh õudust, ma olen suureks kasvanud?

3. Ebarealistlikud kukkumised-rippumised-taplused-varingud. Kas on väga vastuoluline paluda, et fantaasia veidi realistlikum oleks?

Pildil on minu lemmikstseen filmist. Tore oleks kuulda ka teie muljeid.

Brandon Sanderson "Warbreaker"

Minu esimene katsetus Brandon Sandersonilt - üheosaline eepiline fantaasialugu "Warbreaker". Peategelasi on raamatus kolm. Kõigepealt kaks õdedest printsessi, Vivenna ja Siri. Vivennat on sünnist saati kasvatatud naaberriigi jumalkuninga mõrsjaks. Eesootavalt abielult loodetakse riikidevaheliste pingete leevendumist, paraku tundub, et sõda on nii ehk naa vältimatu ning printsessi naabritele saatmine üksnes lükkaks edasi vältimatut, andes seejuures vastastele ideaalse pantvangi. Seetõttu hakkab kuningal viimasel hetkel oma vanimast, lemmiktütrest kahju ja ta otsustab saata hoopis oma noorima lapse - tuisupäise ja oma tähtsusetut neljanda lapse staatust õppimisest kõrvalehiilimisega nautinud Siri.
Vaid 17-aastane Siri saadetakse niisiis ilma mingisuguse ettevalmistuseta jumalkuningas Susebronile. Kuidas saab ta hakkama võõra õukonna intriigidega riigis, mis valmistub iga hetk tema kodumaale kallale kargama? Kuidas saada hakkama jumalkuninga naise staatusega, kui oma püha abikaasat ei tohi kõnetadagi? Seejuures ootab riik talt võimalikult kiiresti pärija ilmalekandmist.
Ka Vivenna pole ootamatu olukorraga rahul - temalt on võetud ta elu mõte ja järsku on ta muutunud täiesti tähtsusetuks. Seetõttu otsustab ta esimest korda elus isa sõna mitte kuulata ning järgneb Sirile naaberriigi pealinna - ehk õnnestub tal väikeõde kuidagi aidata või päästa? Edasi seikleb Vivenna juba suurlinna allilmakihtides.
Kolmanda peategelase tutvustamine eeldab väikest selgitustööd. Niisiis, jumalkuninga Susebroni valitsetav riik Hallandren. Susebron pole mitte ainus jumal Hallandreni valitsuses - kogu õukond koosneb jumalaist, kes on tegelikult surnuist tagasipöördunud ja seeläbi prohvetlikud ning maagilised võimed omandanud inimesed. Üks neist on Lightsong, kelle probleemiks on see, et ta ise ei usu enda jumalikkusesse ega kasulikkusesse üleüldse. Paraku ei kanna tema meeleheitlikud püüded oma kasutust ja mõttetust demonstreerida enamasti vilja. Lightsong oli väga vaimukas tegelane, nii et toongi siinkohal mõned tema mõttekäikudega seotud stiilinäited:

"Why did it seem that the more he demonstrated himself to be an idiot, the more convinced people became that he had some kind of hidden dephts? Did no one understand that a man could be both likeable and useless? Not every quick-tongued fool was a hero in disguise."

""You're a very difficult person to manipulate, you know."
"Nonsense," Lightsong said. "You just have to promise me that I won't have to do a thing, and then I'll do anything you want."
"Anything?"
"Anything that doens't involve doing anything."
"That's nothing, then."
"Is it?"
"Yes.""

"Llarimal had told Lightsong to do his best. That sounded like an awful lot of work. Unfortunately, doing nothing was beginning to seem like even more work."

Vaimukaid dialooge leiab ka printsesside liinist, näiteks see värskendavalt uudne lõik, kuidas printsesse kohelda. Tegemist siis printsess Vivenna ja ühe mõõgamehe diaoloogiga:
""You coming?"
"Where?"
"We're going to go  capture a few of those thieves. Ask them exactly what Denth wanted with that carriage."
Vivenna felt a stab of fear. "Why invite me? Won't I just make it harder for you?"
"Depends," he said. "If we get into a fight, and you get in the way, then it will be more difficult. If we get into a fight and half of them attack you instead of me, it will make things easier."
"Assuming you don't defend me"
"That's a good assumption.""
Samuti meeldis mulle väga Vasheri ja Vivenna dialoog, kui Vivenna palus Vasheril endale maagilist meetodit "äratamist" õpetada. Aga see on liiga pikk siia ümberkirjutamiseks :)

Kindlasti tuleb veel esile tõsta Sandersoni täiesti originaalset ja põnevat maagiasüsteemi ülesehitust. Olen aru saanud, et see on üks Sandersoni leivanumbreid.
Loo miinustest tooks ehk välja selle, et minu jaoks jäi raamatu keskosa veidi venima (lõpp oli see-eest tempokas ja väga põnev) ning kohati tundus, et mõned otsad ei jooksnud lõpuks kokku või jäid liiga lahtisteks (oleksin tahtnud näiteks teada, mis Susebronist ja Sirist lõpuks sai. Ja minu meelest oli Warbreakeri vanus ühes kohas 300 aastat, teises kohas aga oma 3000. Aga ei hakka praegu üle kontrollima ka).
Kokkuvõttes paneks hindeks tubli 4,5 või 4,6, see on siis ehk 5 miinusega.
Loo sisuporportsioonid:
Maagiat - palju
Romantikat - on, aga mitte ülevoolavalt
Tapmist ja tagaajamist - korralikult
Tegelaste arengut ja eneseleidmist - palju
Huumorit - täitsa arvestatavalt

Kommentaarid blogis

Kahjuks on blogi värksete kommentaaride näitamise jubin praegu katki ja blogger hetkel lahendust ei paku (so mingi laiem probleem neil). Sellega seoses, et kellegi muljed kaduma ei läheks ja märkamata ei jääks - teen ajutise lahendusena ettepaneku, et igaüks, kes mõnele varasemale postitusele kommentaari lisab, jätaks sellest märgi ka selle postituse alla kommentaariumisse. Siis siit oskavad lugejad edasi otsida.

Maggie Stiefvater "The Raven Boys"

Mul on üks vana võlg õiendada - lubasin juba ammu kirjutada Stiefvateri Kaarnapoistest, aga muudkui lükkan edasi. Paar korda olen juba postitust alustanud ka, aga kuidagi ei ole seda õiget vaimu peale tulnud ja pole päris õiget otsa kätte leidnud, kuidas seda raamatut kirjeldada. Katsetame siis nüüd:
Blue on 16-aastane neiu suurest selgeltnägijate suguvõsast. Elab koos oma ema ja tolle selgeltnägijaist sõbrannade-sugulastega pideva ennustamise ja selgeltnägemise pöörises koos teda lapsepõlvest saati saatva kurjakuulutava ennustusega, et kui ta oma tõelist armastust suudleb, too hukkub.
Oma suureks kurvastuseks Bluel endal selgeltnägemise võimet pole. Iga aasta markusepäeva õhtul käib Blue koos emaga vanal kalmistul vaatamas eesoleval aastal surma saavate inimeste vaimude rongkäiku. Vaatab õiguspoolest ikka Blue ema, kuna Blue selliseid asju ju ei näe. Aga seekord on teisiti - Blue näeb ühe omavanuse poisi vaimu. Mis see tähendab? Blue tädi sõnul ühte kahest - kas tegemist on Blue tõelise armastusega või on Blue poisi surma põhjustaja. Üks muidugi ei välista teist. Ja kumbki pole kuigi rõõmustav perspektiiv.
Ja väga varsti ilmubki see poiss - Gansey - Blue ellu. Koos oma värvika sõpradekambaga. Kõik poisid õpivad rikaste poiste erakoolis Aglionbys, mille õpilasi nimetatakse kaarnapoisteks. Kõigi poistega on midagi natuke viltu, või isegi palju. Blue sulandub sõpradekampa ning koos asutakse jahile üleloomuliku jälil. Kuskile on maetud iidne keldi kuningas ning kes ta leiab, saab soovida ühe soovi. Aga paraku pole Blue ja Gansey oma sõpradega sugugi mitte ainukesed, kes kuninga hauda leida proovivad.
Nii, ma ei tea, kas ma uuesti kirjutama asudes saaksin samasuguse sisututvustuse või hoopis teistsuguse. Sellele raamatule on kuidagi raske küüsi taha saada ja öelda konkreetselt, millest seal siis ikkagi juttu on. Stiefvateri tugevuseks on värvikad karakterid ja nende hingeelu suurepärane esiletoomine. See on siin raamatus väga kenasti esindatud. Teine aspekt, mida mina Stiefvateri juures väga hindan - õhustiku loomine ja imeline detailidekirjeldamise oskus - seevastu märksa vähem kui tema teistes lugudes. Süžeeliinide ülesehituses on Stiefvateril ka teistes raamatutes nõrgemaid kohti esinenud, ka Raven Boys pole siinkohal erandiks. Ja suur lõpumadin ei tule tal nagu tavaliselt hästi välja (kes on Kaarnapoisse lugenud, mõistab minu nõutust - see kõige hullem oli siis, kui kari kitsi mööda kappas???) ja natsa arusaamatuks jääb ka (mida see Adam siis ohverdas ja mis õieti toimus?). Tegelastest meeldis Gansey karakter hästi, ja Ronan ja Noah ka, aga Adam oma enesehaletsuslikus uhkuses häiris. Blue oli rohkem lihtsalt tüdruk, ilma erilise sügavuseta.
Kokkuvõttes paneks hindeks 4 miinusega. Eelkõige kõrgete ootuste tõttu, mis Stiefvater oma varasemate heade raamatutega on loonud. See ei tähenda, et mõnus lugemine poleks olnud.
Sisuproportsioonid:
Maagiat - palju
Romantikat - õrnalt
Tapmist ja tagaajamist - leidub
Tegelaste arengut ja eneseleidmist - palju
Huumorit - võinuks ehk rohkem olla
PS: Vaata ka treilerit!

Kes kannatab, see kaua elab

Ilmselt olete isegi tähele pannud, et suurem osa fantaasiaraamatuid ei piirdu vaid ühe osaga. Triloogiad on tavapärased, aga leidub ka kümne ja rohkema osalisi sarju.
Olen jõudnud järeldusele, et hea raamatu peaks kätte võtma siis, kui kõik planeeritud osad juba ilmunud on.
Tegelikult on mul kuri kahtlus, et sellist tahtejõudu mul muidugi ei ole.
On ikka frustreeriv küll, kui oled saanud korraliku emotsionaalse laksu ühest heast raamatust ja siis selgub, et järgmine osa ilmub heal juhul aasta pärast ja viimase osa ilmumisaeg on üldse teadmata. Kahjuks on nii, et aasta pärast on mul juba suur osa asjassepuutuvaid ja tähtsaid asju meelest läinud.

Milliste raamatute ilmumist ootate teie pikisilmi?
Mulle meenub siinkohal esmalt Peter V.Bretti Maalingutega mehe III osa "The Daylight War" (ja siis kunagi peaksid ilmuma veel neljas ja viieski osa).
Siis Patrick Rothfussi Kuningatapja kroonika III osa "The Doors of Stone".
Ja hirmsasti tahaks lugeda Cassandra Clare´i Mortal Instruments kuuendat osa "City of Heavenly Fire".
Ja siis Richelle Meadi sarja Bloodlines III osa "The Indigo Spell"...

Oeh. On, mida oodata. Kannatus saab korralikult proovile pandud. Õnneks teeb ootamise kergemaks see, et aeg-ajalt ilmub jälle häid raamatuid, mida ootamise ajal ette võtta.
Muideks, olen kuulnud ka selle postituse pealkirjaks oleva tuntud vanasõna modifikatsiooni - kes kannatab, see kaua kannatab. Nii võib täitsa juhtuda, et kirjanik otsutab ühel hetkel oma suurejoonelise sarja kirjutamise üldse katki jätta :)

Magician's Apprentice; Trudi Canavan

Ma usun, et enamus tõsisemaid fantaasiafänne on Trudi Canavani nime kuulnud, suur osa lugenud ka tema tuntuimat triloogiat "The Black Magician trilogy" (tõlgitud vist ka eesti keelde) ja elanud kaasa Sonea seiklustele. Siin blogis sellest triloogiast arvustust ei ole, aga kõrvalepõikena julgen soovitada - väga õnnestunud sooritus. Tuntud on ka tema teine triloogia "The Age of Five", mis leiab aset vist mingis teises maailmas, ning tema kolmas - "The Traitor Spy trilogy", millega autor naaseb kuuldavasti esimesest raamatusarjast tuttavate tegelaste ja maailma juurde (ise ma pole seda veel lugenud, aga siin blogis on sellest juba juttu olnud). Magician's Apprentice on eellugu The Black Magician ja Traitor Spy sarjadele, asetatuna samasse maailma mõnisada aastat ajaloos ettepoole.

SPOILER

Peategelaseks on Tessia, kohaliku üliku palgal oleva ravitseja tütar ning abiline. Kõigi jaoks ootamatult lööb temas välja maagia (ta on nn. "natural", nagu Sonea'l hilisemas sarjas) ja kohalik ülik ning võlur võtab ta enda juurde õpilaseks. Suure osa raamatust sisustab suur sõda Kyralia ja Sachakani võlurite vahel, selle puhkemise lugu, käik ja lõpplahendus. Väiksemamahuline paralleelne  sündmustik leiab aset ka Sachakani pealinnas, mis heidab põgusa pilgu ka pealtnäha üheülbaliselt õela vastaspoole inimlikumale osale ning aitab näidata sõda sellisena nagu ta on - tihti on mõlemal poolel häid inimesi, kes tapavad ja surevad saatuse mängukannidena ja paljuski sõltumata oma tahtest või süüst.

Pealiinis saame kaasa elada Tessia arenemisele noore naisena, võlurina ja ravitsejana, näeme ka teiste peategelaste kasvamist ja arengut ning oleme tunnistajaks mitmete nähtuste sünnile, mis hilisemasse aegadesse asetatud raamatutes juba enesestmõistetavad on. Näiteks ei olnud Tessia raamatu alguses veel olemas Võlurite Gild'i, võlujõuga ravitsemist ega ehitamist ei tuntud ja vere kaudu teise inimese jõu ammutamist nimetati Kõrgemaks maagiaks, mitte Mustaks maagiaks (ning loomulikult praktiseerisid seda kõik võlurid). Selle viimase detailiga seoses leidsin raamatust ka ühe näpuka - ühes kohas raamatu keskel oli autor ilma igasuguse arusaadava põhjuseta kasutanud väljendit "black magic" tavapärase "high magic" asemel - eks tegijal juhtub :)

Nagu mul viimasel ajal kombeks, siis laksan ikka kriitikaga ka - olles The Black Magician triloogiat varem lugenud, muutis see mõnegi asja veidi liiga etteaimatavaks. Võibolla on parem alustadagi (hiljem kirjutatud) eelloost ja siis võtta ette triloogia....? Tore oleks ju olnud kaasa elada Tessia püüdlustele maagiat ravimisel rakendada, kui ei oleks ette teadnud, et see tulevikus olemas on.  Teiseks - Tessia oli kui Sonea koopia, samamoodi tagasihoidlik taust, ootamatult avaldunud võluvõimed, kirg ravitsemise järele jne. Kui miski neid eristas, siis Soneas oli rohkem mässumeelsust, Tessia oli tema kõrval kuidagi lahjem. Kolmandaks - Sachakani armee alistamisega saavutas raamat nagu hetkeks oma kõrgpunkti, mille järel aga tuli veel arvestatav osa lugemist ja minul isiklikult oli veidi probleeme seal huvi säilitamisega - mitte just eriti kiire tempo ei tulnud kah siin kasuks. Neljandaks - eri aegades toimuva tegevuskäiguga raamatuid võrreldes aastasadade möödumist järgnenud osades oluliselt ei märka. Tehnoloogia ja oskuste tase ning inimeste käitumine väga palju nendes raamatutes ei erine. Ainus olulisem erinevus oli võlujõu võitluses kasutamine - kui meenutame Sonea duelli ja sellele eelnenud treeningut, siis mäletame, et nõrgem võlur võis edukalt alistada tugevama oskusliku taktikaga, selles raamatus aga oli kogu võlujõuga võitlemine väga palju primitiivsem - kusjuures muus osas võlurid ei jätnud just oluliselt vähemarenenud muljet.

Positiivse poole pealt - Canavan on ikka pagana hea karakterite ja lugude kirjutaja, kuigi tulemus pole ehk alati kõige tempokam. Tegelased olid vägagi usutavad ja sümpaatsed. Mulle meeldis kuidas algul Kyralia võlurid olid nagu ülikud ikka, lõhestatud klikkideks ja sisustasid meelsasti oma aega intriigitsedes, tõeliselt suurte probleemide tekkides aga võitlesid nagu üks mees ning omavahelised konfliktid ja usaldamatus olid unustatud. Samamoodi arenesid ka peategelaste omavahelised suhted, kuigi ei saa öelda et tekkinud romantiline liin nüüd väga üllatav oleks olnud. Veel kümme aastat hilisemasse aega paigutatud epiloogis oli peategelaste edasine saatus kenasti ära mainitud, nii et mingeid erilisi lõngu ripakile ei jäänud.

Kokkuvõttes - kui Canavani stiil sobib, siis kindlasti soovitan. Kui The Black Magician triloogia veel lugemata, siis tasub see raamat ehk esimesena pihku haarata :)

Action 4

Romantika 3

Maagia 3

Thriller 4

Huumor 1

Soulless (Parasol Protectorate #1)

Vahelduseks klassikalisele fantaasiale ka üks urban fantasy žanris romaan - Gail Carriger'i "Soulless", esimene osa "Parasol Protectorate" sarjast. Leidsin raamatu tänu Deborah Harknessi ("Discovery of Witches" autor) soovitusele Goodreads'is, kes andis sellele 5 punkti 5st.

Tegemist on, nagu öeldud, urban fantasy'ga, mis leiab aga aset mitte tänapäeval, vaid 19. sajandil, viktoriaanlikul ajastul. Peategelane, Alexia Tarabotti, on 26aastane vanatüdruk, kes on oma ajastu naisterahva kohta selgelt liiga haritud ja iseseisev, ja kellel pole hinge. Nimelt eksisteerivad Carrigeri loodud maailmas lisaks üleloomulikele (supernatural) olenditele - vampiirid, libahundid ja kummitused - ka n-ö alaloomulikud (preternatural - kuidas teie tõlgiksite?) olendid, kes on muidu tavalised inimesed, aga neil ei ole hinge. See annab neile vastupanuvõime üleloomulikele olenditele, kes eelistavad üldiselt inimesi, kellel on suurem hing - selliseid on ka lihtsam vampiiriks/libahundiks muuta. Raamatu tegevus leiab aset Londonis ning algab sellega, et Alexiat ründab vampiir, kes pole alaloomulikest olenditest kuulnud, mistõttu ta saab halva üllatuse osaliseks - Alexia tapab ta kogemata (päevavarju abiga). Asjaolusid tuleb uurima lord Maccon, ebaviisakas, kuid vastikult seksikas libahunt, kes töötab kuninganna Victoria heaks. Ahjaa, selles maailmas on üleloomulikud olendid "kapist välja" tulnud, liiguvad seltskonnas ja osalevad poliitikas.

Arvustajate hinnangul meenutab Carrigeri stiil Austenit ja P. G. Wodehouse'i. Ma ise neist kumbagi autorit väga lugenud ei ole, tooksin aga tänapäeva kirjandusest võrdluseks näiteks Martin Millari ("Lonely Werewolf Girl") - tekst on vaimukas, kaldub kohati sõnaliiasusse, aga mitte häirivalt - ühesõnaga, nauditav ja lõbus lugeda. Raamatu n-ö põhiliiniks võib pidada müsteeriumi, aga tegelikult tundub loo keskmes olevat hoopis romantiline teema - küllap aimate isegi, kelle vahel. Lisaks on romaanis ka steampunk-elemente - näiteks vanker, mis on varustatud aurumasina abil töötava teekannuga (kuna tegemist on Londoniga, on teejoomisel äärmiselt oluline roll!).

Võrreldes nt Sandersoniga on tegemist loomulikult kergekaalulise lugemisega. Ajaviitena on "Soulless" aga igati mõnus ja usun, et see võiks meeldida ka mitmele kaasblogijale. Endale tellisin juba ka järgmised osad.

Romantika 5

Huumor 5

Action 2,5

Maagia 2

A Spell for Chameleon; Piers Anthony

Selle raamatu arvustamist olen ma juba mõnda aega edasi lükanud - kuidagi keeruline on väljendada seda mis mulje see raamat mulle jättis. Aga enne kui need muljed juba liiga tuhmuma hakkavad, peab seda vist tegema. Noh proovime siis.

Mulle see raamat eriti ei meeldinud. Aga see oli hea raamat. Vist. Kindlasti arvavad miljonid lugejad mujal maailmas, et see on hea raamat - vähemalt kui teisi arvustusi, filmilepingut ja sarja meeletuid läbimüüke uskuda.

A Spell for Chameleon on avaosa üüratult pikast ja aina paisuvast sarjast, mille siduvaks elemendiks on salapärane maa Xanth. See on miski imelik paik maailmas, kus mingil põhjusel toimib maagia. See paik pole väga suur, reaalmaailma mõõdustikus ilmselt mõnikümmend kilomeetrit igas suunas. Kujult on ta poolsaar, mis on ühest otsast siis maismaaühenduses muu maailmaga - ja muus maailmas maagiat ei ole ja Xanthist välja läinud/viidud/sattunud maagia seal ka ei toimi.

Xanthis on maagia igal pool. Isegi pealtnäha eluta asjades nagu kivid, ojad, võis siis sellises kollektiivses "olendis" nagu mets, kusjuures iga puu või põõsas metsas on veel omamoodi maagiline. Iga olend või asi omab ühte kindlat maagilist oskust või omadust. Näiteks on inimesi kelle maagiaks on oskus tekitada seinale värviline laik. Mõni teine inimene valdab teleportatsiooni. On puid mis on lihasööjad ja kes suudavad ümbritsevasse metsa tekitada kutsuvad teerajad mis viivad pahaaimamatu uitaja otse tema "okstesse". On nähtamatuid põõsaid. On puid mille otsas kasvavad leivapätsid või head soojad tekid. Suur osa looduses olevast maagiast tundub olevat kaitseotstarbeline - mis tihti tähendab ka aktiivset kaitset, ehk siis ohtu juhuslikule rändajale. Ja kogu raamat ongi sisult üks pikk rännak, ehk siis neid uusi maagiavorme lisandub igal leheküljel...

Õigupoolest kogu see meeletu maagiliste omaduste mitmekesisus oligi esimene ja ehk olulisim asi mis mind häiris. See oli lihtsalt sedavõrd kirev, et kuidagi ei tekkinud mul samastumist selle maailmaga. Pigem see isegi juhtis tähelepanu kõrvale peategelaselt ja sellelt mida too parajasti tegemas oli. Muidugi - oleme lugenud ju kõik täiesti ebamaistest maailmadest, maailmadest kauges kosmoses, kus pole midagi maist ja meile harjumuspärast - kuid mingil moel on need vist vähem kirjud ja tähelepanu hajutavad. Xanth'i maailm on nagu kirev lapitekk, kus iga lapp on veel oma eripärase mustri ja värvigammaga - selle korraga endasse haaramine on suht koormav. Tuleb muidugi au anda autori fantaasiale. Ja ilmselt on selle maailmaga võimalik harjuda, tuttavaks saada, kuna tundub et maailmas on palju inimesi kes on selle mammutsarja andunud fännid. Mina aga pean nüüd veidi enne seedima seda enne kui järgmise osa kätte võtan.
Natuke raamatu sisust ka veel, sellest osast mille suhtes mul erilist kobisemist ei ole. Raamatu tegelaseks on noormees Bing. Tema õnnetuseks ei ole temal avaldunud veel ühtegi maagilist oskust, mistõttu ta peale täisealiseks saamist Xanthis kehtivate reeglite järgi visatakse maalt välja. Ehk siis ta peab siirduma elama mittemaagilisse maailma. Temale see muidugi väga ei meeldi ja see ongi ajendiks raamatut läbivale rännakule, algselt eesmärgiga oma maagia leida, siis lihtsalt ellu jäämise nimel, lõpus ka Xanthi päästmise nimel kurja küüsist. See osa raamatust ei ole autoril üldse pahasti välja kukkunud. Tegelased on küll suht lihtsakoelised, aga sugugi mitte halvasti kirjutatud. Bing on kohati suht lihtsameelne kuju, kellel tundub olevat uskumatul hulgal õnne igasugu jamadest pääsemises. Lõpus saab see õnn ka seletuse ja tuleb tunnistada, et üsna üllatava minu jaoks - mis aga seab kogu varem toimunu mõnusalt uude valgusse.

Mis veel...? Huumorit oli parasjagu, romantikat oli ka, eriti teises pooles ja see sisaldas teatud asjaolusid, mis oleks selle liini edasise arengu jälgimise päris huvitavaks muutnud, paraku sai raamat enne läbi.  

Raamat on sihukese kerge lennujaamaka sisukuse ja mahuga. Samas tagantjärele mõeldes mahtus sellesse päris palju seiklust - mis ütleb nii mõndagi teksti kontsentreerituse ja aktsiooni tempo kohta.

Rohkem soovitav varateismelistele, sellistele kelle senisteks lemmikraamatuteks on näiteks Alice Imedemaal või Narnia lood. Maalähedase urban fantasy fännid ilmselt saavad fantaasiamürgituse pikaks ajaks. Te olete hoiatatud :)

Action 5

Maagia 500

Romantika 3

Huumor 4

The Final Empire (Mistborn #1)

Tundub, et blogisse satub kogemata kombel järjest kaks arvustust Brandon Sandersoni raamatute kohta. :)

Lõpetasin just Sandersoni Mistborn-sarja esimese osa, romaani "The Final Empire" lugemise ja ütlen kohe alustuseks ära, et tegemist on ühe parema fantaasiaraamatuga, mida mõne aja jooksul lugenud olen (subjektiivne arvamus, loomulikult).

Tuhat aastat tagasi on loo tegevuspaigaks olevat maailma ähvardanud mingi salapärane hädaoht, millest maailma väidetavalt päästnud kangelasest sai türanlik valitseja, keda peetakse jumalaks ja kes on siiamaani troonil (Lord Ruler). Maailm ise on üks üsna trööstitu paik - taevast langeb pidevalt tuhka, millega kõik on kaetud, ja öösiti sulgub suurem osa inimestest kinniste akende-uste taha, sest väljas keerleb tihe ja hirmuäratav udu, kus liigub ringi ohtlikke olendeid. Lihtrahvas (skaa'd) on äärmiselt allasurutud, sisuliselt orjad, kes peavad aadlike heaks tööd rügama (üldiselt peksu saatel ja surma ähvardusel) - ja kuna selline olukord on kestnud pikka aega, on nad enamasti ka allaheitlikud ja rusutud. Aadlikel seevastu on elu üsnagi hea - ja lisaks kõigele on aadliverega päritavad (tõsi küll, ei avaldu kõigil) erilised võluvõimed, allomantia (allomancy). Allomantia seisneb metallide allaneelamises ja siis "põletamises", mille abil allomant saab (seni, kuni metalli jätkub) kasutada sellele metalli liigile vastavat võluvõimet. Maagiasüsteem on autori poolt väga põhjalikult läbi töötatud, on ainult kindlad metallid, mida kasutada saab, neist igale vastab konkreetne võime (näiteks teiste inimeste emotsioonide mõjutamine, füüsiline tugevus ja vastupidavus jne) ja kõik on üsna realistlik - allomantiat tuleb hoolega treenida, et osavaks saada, ja maagia toimib ainult seni, kuni parajasti allaneelatud metallikogus otsa saab. Enamik allomantidest saavad kasutada ainult ühte metalli (neil on ainult üks võime), aga on mõned erilised - neid kutsutakse mistborn -, kes suudavad "põletada" kõiki erinevaid metalle.

Loo keskmes on skaa'dest vargajõuk - vähemalt selline on nende taust. Eriliseks muudab nad aga see, et neis on kõigis natuke aadliverd ja nad on kõik allomandid. Peategelased on Kelsier (mistborn, parandamatu optimist ja maailmaparandaja, kelle eesmärk on kätte maksta Lord Rulerile, kes on süüdi tema naise surmas) ja Vin (samuti mistborn, noor tüdruk, kes on tänaval kasvanud ja palju halba läbi elanud, mistõttu tal on raskusi inimeste usaldamisega, aga samas nutikas ja ellujääja). Kelsieri juhtimisel plaanib tema jõuk hakkama saada senistest raskeima "tööotsaga" - viia läbi skaa'de revolutsioon ja kõrvaldada troonilt Lord Ruler. Ja nii need seiklused lahti lähevad.

Raamat on äärmiselt põnev - mitte liialt tempokas, pühendudes näiteks pikalt Vin'i allomantiaõpingutele (ta saab oma võimetest teada alles Kelsieri käest, kellega raamatu alguses esmakordselt kohtub), aga samas igav ei hakka ka kordagi. Pinge püsib pidevalt, hoolimata võitlusstseenide vähesusest (aga see-eest need, mis on, on minu arvates väga hästi kirja pandud). Kirjeldustega autor üle ei pinguta, aga samas kerkib pilt maailmast ilusti silme ette. Tsipake on ka romantikat, natuke filosoofiat... Mida ühelt fantaasiaraamatult veel tahta? :) Kui midagi ette heita, siis jäi päris-päris lõpplahendus minu jaoks natuke väheusutavaks. Samas arvestades, et tegemist on triloogiaga, kavatsetakse seda võib-olla edaspidi rohkem põhjendada.

Kokkuvõttes - raamatus on mitmeid originaalseid ideid ja vähe klišeesid, sümpaatsed ja üsna usutavad tegelased, põnevust ja maagiat. Soovitan kõigile klassikalise fantaasia austajatele!

Sisuproportsioonid:
Maagiat: 5
Pinget: 4
Actionit: 3
Filosoofiat: 2
Romantikat: 1 (st mitte 0)

PS. Brandon Sandersoni kodulehelt leiab ka hulganisti lisamaterjali tema raamatute kohta - näiteks selle raamatu iga peatüki juurde autori annotatsioonid (taustainfo, miks nii jne). Aadress: http://brandonsanderson.com/annotation/book/Mistborn

Elantris

Tänu Jordani "Ajaratta" sarja lõpuosadele jäi mulle meelde nimi Brandon Sanderson (ta valiti pärast Jordani surma sarja lõpuni kirjutama) ja nüüd lõpetasin ka esimese puhtalt tema kirjutatud raamatu. Tegemist on Sandersoni debüütromaaniga "Elantris" ja võin juba etteruttavalt öelda, et jäin lugemiselamusega igati rahule.

Vahelduseks ei ole see raamat sarja esimene osa, vaid eraldi lõpetatud lugu (tõsi küll, tuvastasin netist, et autor kavatseb võib-olla kirjutada järje, aga vähemalt algselt see vist nii plaanitud ei olnud). Sündmused leiavad aset väljamõeldud maailmas - klassikaline, kuningapoegade ja maagiaga. Lugu keerleb ümber Elantrise linna, mis varasemalt oli Areloni riigi pealinn, kus elasid jumalasarnased inimesed, kes olid lisaks muudele erilistele omadustele osavad võlurid (võlukunst toimib selles maailmas ruunide joonistamise abil, raamatule on muide lisatud põhjalik ruunisõnastik). Kümme aastat tagasi aga toimus maavärin ja Elantrist tabas needus - linn hakkas lagunema ning linnaelanikud muutusid sisuliselt elavateks surnuteks, kaotades muuhulgas võluvõime. Toimus ülestõus, Elantrise ümbruses elavad tavainimesed tapsid suurema osa varem jumaldatud elantrislastest, sulgesid linna ja riigipöörde tulemusena tõusis võimule kaupmees Iadon, kes jagas varasemalt võrdsuses elanud inimesed aadliks ja lihtrahvaks, kusjuures seisus ühiskonnas sõltub rikkusest. Ahjaa, elantrislaseks võis juba enne ootamatult saada suvaline linna ümbruse elanik ja sama jätkus ka nüüd, aga kui enne oli tegemist pigem õnnistusega, siis nüüd kohutava needusega.

Loo peategelased on Raoden (Iadoni poeg, kroonprints), Sarene (naaberkuningriigist pärit printsess, kes suundub Areloni, et abielluda poliitilistel põhjustel Raodeniga) ja Hrathen (teisest naaberriigist tulnud munk-preester, kellele on antud ülesandeks pöörata Areloni rahvas oma usku). Raodeni tabab aga vahetult enne Sarene saabumist Elantrise needus, mistõttu ta suletakse linna müüride vahele ja rahvale (sh Sarenele) jäetakse mulje, et prints on ootamatult surnud. Kihluslepingu järgi loetakse nad aga ka osapoole surma korral abiellunuks, mistõttu Sarene peab lesena Areloni jääma ja sukeldub sealsetesse poliitilistesse intriigidesse.

Raamatu aluseks olevad ideed on minu arvates originaalsed ja ka teostus igati hea. Hoolimata sellest, et loo lõpp oli võrdlemisi etteaimatav, suutis autor teel selles suunas teha mitu ootamatut pööret, hoida põnevust ja panna lugeja tegelastele kaasa elama - isegi Hrathenile, kes esialgu tundus üdini halb. Soovitan lugeda!

Sisuproportsioonid:
Maagiat: 4
Romantikat: 2
Intriigi: 4
Actionit: 2
Filosoofiat: 2

Neil Gaimani Ameerika jumalad

Inglise päritolu USA-immigrant Gaiman on ette võtnud ameeriklaste hingeelu lahkamise mammutteoses "American Gods". Mammut nii sisu kui mahu poolest. Aga sellest edaspidi, kõigepealt väike sisututvustus.
Peategelaseks on äsja vanglast vabanenud kapp Shadow. Lapsena oli ta väike ja luges raamatuid, aga siis ühel suvel kasvas kapiks ja avastas, et kapi elu on palju lihtsam. Vabanemisjärgne elu ei lähe paraku kurva sündmuse tõttu perekonnas tema ootuste ja plaanide kohaselt ja nii asub ta tööle salapärast härra Kolmapäeva turvamehe-autojuhi-abilisena. Peagi selgub, et härra Kolmapäev ning kõik temaga kohtuvad isikud on ühed kahtlased ja müstilised tegelased. Tegemist on läbi aastatuhandete ameerikasse saabunud inimeste kaasa toodud jumalate, vaimude, härjapõlvalste, haldjate ja muude sarnastega. Paraku on härjapõlvalste ja vanade jumalate aeg otsa saamas, kuna keegi ei mäleta ega usu neid enam. Selle asemel laiutavad USAs sellised noored nolgid nagu arvutivõrgu jumal, kiirteede jumal, supermarketite jumal, televisiooni jumal ja muu taoline praht, kellele inimesed tohutult aega ja energiat ohverdavad. Vanad jumalad otsustavad härra Kolmapäeva eestvedamisel koonduda viimaseks vägevaks lahinguks, mis peab selgitama, kes lõplikult peale jääb. Kui tulebki maailmast lahkuda, siis parem pauguga kui vaikse hääbumisega,
Raamatu põhielemendid on niisiis mütoloogia ja ameerikalik elulaad ja ameeriklased.
Minule raamat ei meeldinud. Kardetavasti jäid minu teadmised maailmamütoloogiast ja -usundeist ja USA-st liialt napiks, et kõiki nüansse mõista. Mõnusamad olid raamatu need osad, kus Shadow Ameerika väikeasulais ringi seikles ja kaasmaalastega suhtles. Ette tuli mitmeid väga muhedaid karaktereid (muuhulgas meeldis mulle zombi-Laura). Seevastu väga igavad olid need osad, kus Shadow läbis vaimurännakuid mingites müütilistes maailmades ning suhtles vaimude ja jumalustega. Ja tohutupikad kirjeldused mingite autori meelest põnevate paikade kohta (nt House on the rocks). Reaalelus jumalatega suhtlemine oli märksa lõbusam, näiteks kabepartii slaavi jumaluse Chernobogiga, kes pani ette põnevuse tõstmiseks sellise panuse, et kui Shadow kaotab, võib Chernobog tal vasaraga pea lõhki lüüa. No et nagu vanadel headel aegadel ikka tehtud sai. Lisab kabele vürtsi küll, või mis. Raamat oli 640 lehekülge pikk. On meeles, sest vaatasin palju kordi, palju ma veel lugeda punnitama pean. Eessõnast aga selgus, et tegemist ongi auhinnatud romaani laiendatud ja autori eelistatud tekstiga. Seega olid toimetajad-kirjastajad minu hinnanguga nõustudes raamatut esialgses väljaandes kõvasti nudinud. Seega soovitaksingi huvilistel pigem katsetada seda lühemat versiooni. Raamatu tugevaks küljeks olid veel lühijutud immigrantide ja jumalate saabumisest, mis suure jutustuse vahele olid põimitud ja mis olid päris nauditavad. Paraku raamatu teises pooles neid enam kuigivõrd ei leidunud, ainult see aeglane ja raskepärane põhilugu tammus vaikselt edasi.
Kokkuvõttes hindaksin raamatut hindega 3 miinus. Sisuproportsioonid: Maagiat 5; Romantikat 3; Actionit 4; Huumorit 2.

Fevre'i unelm

Hmm, taaskord sattusin ma vampiiriraamatu otsa, kuid sedakorda oli tegemist raamatuga, mida ma nautisin, armastasin ja kahel käel oma lapselegi lugemiseks soovitan. Ja taaskord oli raamatu taga olev tutvustav tekst selline, mille peale ma seda raamatut ehk kätte poleks võtnud, kui autor poleks nii intrigeerivalt hea ning sõber ka soovitanud poleks. Ma siis kirjutan uue tutvustava teksti, omast vaatenurgast:

Abner Marsh on poisikesest peale jõgedel elanud ja töötanud. Pole ametit, mida ta jõelaevanduses pidanud poleks, kuni viimaks tõusis kapteni tasemeni, ostis omale laeva, töötas selle üles ning tollele esimesele isiklikule aurikule järgnes teine ja kolmaski. Abner Marsh ei olnud loll mees. Oma viiekümne või enama ülekiloga liikus ta mõnevõrra aeglaselt ning see aeglus oli ideaalses kooskõlas tema mõtete liikumise kiirusega. Ometi polnud aeglus iial takistanud tal jõudmast sinna kuhu vaja või mõtlemast välja asju, mis on olulised. Aasta enne raamatu põhitegevuse algust omas ta firmat, millele kuulus 6 uhket aurikut. Ettevõte teenis korralikult, kuid siis plahvatas ühel aurikul katel ning see põles jõel veeni maha ning neli aurikut sõi kevadine rüsijää jättes uhke ja ausa Abner Marshi pelgalt ühe väikese ja vanaldase aurikuga firma omanikuks.

Ja sel hetkel ilmubki tema ellu Joshua York, kes hoolimata oma kahvatust nahast ja kõheldasest olekust on kordades tugevam kui suur ja punaka jumega kapsten Marsh. Kummaline mees, kes suhtleb temaga vaid pimeduses pakub veidrat lepingut soovides osta pool Abneri firmast hinnaga, mida see oleks ehk vaevu väärt olnud hetkel, kui ettevõttes tegutses kuus toretsevat jõeaurikut. Lisaks lubas York panna alla raha, et kapsten Marsh saaks ehitada endale täpselt nii uhke ja kiire jõelaeva nagu mees iial unistanud oli. Ainsaks tingimuseks, et York on tollel laeval nimetuse poolest kapten ning Marsh vaid teine kapten, kuigi kogu kaptenitöö jääks siiski Marshi õlgadele. York ise soovib vaid õigust öelda, kus peatuda pikemalt ning vahest ehk ka kuhu minna ning kui ta toob oma sõpru laevale, siis leitakse neile küsimusi esitamata kajutid ning suhtutakse neisse kui igasse teise külalisse. Ahjaa! Kõige olulisem - kui Marsh peaks hakkama küsimusi esitama, siis oleks York sunnitud hakkama talle valetama. Senikaua on kõik hästi...

Klassikalises vampiirikäsitluses jääb alati õhku küsimus: kust tuli esimene vampiir? Küllap on seda küsimust mõlgutanud ka Martin oma raamatu kirjutamise eel ning lahendus on lihtne: on lihtsalt kahte liiki inimese sarnaseid tegelasi - ühed ülipikaealised ööelanikud, kel aegajalt (umbes korra kuus) tekib vastupandamatu janu inimvere järele. Nii on nad aluseks nii legendidele vampiiridest (inimese sarnased, põlevad päikese käes ja joovad inimverd), libahuntide legendide taustaks (janu liigub üsna analoogiliselt kuutsüklitega ning aegajalt nad tõesti rebivad toore jõuga ohvri ribadeks - kui janu liiga teravaks osutub) aga ka legendidele nõidadest (hüpnotiseeriv pilk, oskus kõike ja kõiki ümber sõrme mässida)... Nad on lihtsalt teine liik... (Samas tuleb tunnistada, et ka Martini käsitluses on lünki, kuid neid ma siin lahkama ei hakka - spoiliks liiga palju)

Täpselt kaks korda olin ma selles raamatus hambaid krigistamas - grrm... - kui Martin kirjutas paari leheküljega tegelase armsaks ja siis... Noh, siis tegi seda, mida ta oma palju hilisemas, Troonide Mängu sarjas korduvalt teeb - tappis tegelase suhteliselt avatud ja avameelsete kirjelduste saatel. Ometi oli kogu raamatu õhustik positiivne ja lootusi täis, ehk isegi pisut naivistlik. Ma ei tea, kui paljud teist on lugenud Erik Remarki (just nii kirjutas ta oma nime oma esimesele raamatule) "Unistuste tuba". Ka seal oli naivism ja hellus sellises kombinatsioonis, mida Remarque hiljem iial ei kasutanud. Vabandust, Remarque'i hilisemaid teoseid lugedes ei oskaks iial aimata, et ta kunagi midagi nii helesinist on kirjutanud. Sellest johtuvalt ma ka guugeldasin - jap, Fevre'i Unelm on Martini kolmas raamat (ta oli siis sama noor kui mina praegu).

Ja siiski pole tegemist ülemäära maheda looga. Martini kirjeldused on ehedad ja head juba tema nooruses ning kapten Marshi sõnavara on pehmelt öeldes jumalavallatu, kuid igati sobiv ühele ülekaalulisele elupõlisele laevnikule. Ja kui ma ka alguses ütlesin, et ma siiralt ja sügavalt soovitan seda raamatut oma lapsele, siis olgem ausad - ta on ka ainus 11-aastane, kellele ma seda soovitada julgen. Täiskasvanutele jään 24-7 soovitama (eriti vampiirisõltlastele - üks armas ja südamlik lugu, milles pole armastusest haisugi (kuigi samas on see ainus motivaator lahenduse leidmiseks ja täpselt korra ühe lausega mainitud) ning suhtumine on eluterve ja alalhoidlik).

Kusagil Lennata

Vat nüüd ma seisan portsu ees. Ma asusin kirjutama arvamust raamatu kohta, mille kõrval ka minu kõige kaunikõlalisem ja sügavam mõte kahvatub kustuvaks tuhaks. Just sellise emotsiooni sain ma Charles de Linti raamatust "Kusagil lennata". Kes otsib kiiret lugemist, peaks vist otsima kusagilt mujalt. loo esimesed 150-200 lehekülge liikusid rahulikult ja omasoodu. Iga uus peatükk tegeles taas uute tegelaste sissetoomisega ning minu kärsitu hing ihkas juba ammuilma infot nende kahe tegelase tegemistest, kes esimestel lehekülgedel kakelungi jäid ja seejärel imeliselt päästeti - minu tilluke aju tituleeris nad "peategelasteks" veel enne kui raamatu sisu avanema hakkas.

Igatahes on Hank tüüp, kes ametivõimudega eriti asju ei ajaks - õigupoolest on ta paberite järgi surnud, elab vanal kalmistul ja sõidab piraattaksoga, transportides sellega ööpimeduse varjus nii mafia raha kui palgamõrtsukaid. Tema elu paistab täiesti paigas olevat kuni hetkeni, mil ta otsustab peatada takso ja minna vahele kaklusele, kus mingi eriti jõhkra näoga kant üritab kenalt (ja ilmselgelt viisakatest rajoonidest pärit) naisterahvalt jõuga fotokotti haarata. Üllatus-üllatus, kant on veelgi tugevam kui ta välja paistab ja lisaks ka automaadiga relvastatud ning surm nii Hankile kui tollele võõrale naisele on samahästi kui asfaldisse sulatatud kuni... kuni ilmuvad kaks veidrat tüdrukut, teevad kandile tuupi, tapavad tolle ära ning parandavad pelgalt oma süljega haava puudutades Hanki õlal pesitseva värske kuulihaava... Ja siis läheb lugu lahti...

Ehk urban-fantasy, mis kiigub müütide ja reaalsuse vahel, püüab mõista ja mõtestada usku ning uskumatust, mis meid igapäevaselt saadab. Miks me ei näe asju, mis asuvad nina ees. Kas siis nii võimatu on uskuda imedesse? Ja mis see ime või maagia üldse oleks? Lugu corbae- ja Canis'de mütoloogia peale. On lindinimesed ja loominimesed ja... ja käod (kes on pahad). Ja nonde ürgsete "esimeste inimeste" vahel on igavikuline sõda, millesse tõmmatakse ka inimesed. On sõbrad, kes näevad välja nagu kaksikud ning kaksikud, kellest üks ei ole sündinud (kuid siiski "on"). On tunnistaja, kelle leidmiseks antud kirjelduse järgi tuleb otsida tätoveeritud dildoga meest. On maagia ja müstika, kuid neid on mõõdukalt ning need ei pruugi alati olla just südant soojendavad.

Jah, ka mina kirjutasin siia just Hanki ja Lily loo alguse, justkui oleksid nemad peategelased tolles loos, mis kulgeb läbi 600 lehekülje oma õnneliku lõpu poole. Eks nad olegi, kuid lisaks neile otsivad seda õnnelikku lõppu veel teisedki liinid ning leiavad? Oh jah, defineerige mulle palun õnnelik lõpp, siis ma tean vastata. Autori jaoks pole head ilma halvata ega halba ilma heata, kuid alati on lootus ja on võimalused. Küllap see mind raamatu külge köitiski - natuke sarnane mõttemaalim. Kõik tegelased, keda autor vaevub lahti kirjutama, omandavad tahes-tahtmata positiivse varjundi. Tema karmid ja julmad kalmistu elanikud on sisimas armsad ja soojad, hoiavad omasid ning, nagu Hank, peatuvad ka võõraste heaks (või päästavad maailma).

Omamoodi armsana tooksin ma esile ka kirjutamise stiili. Enamik raamatust on kirjutatud jutuvestja vaatenurgast - kõikide tegelaste mõtteid saab kiirelt ja selgelt edasi anda, mitte midagi ei jää lugeja eest peidetuks - sümpaatne ja kodune. Võimalik, et mõne jaoks on keeruline haarata teksti, kus vaatenurkade muutmine võib kohati olla eristatud vaid tillukese punktiga, kuid mulle see meeldib. Ma kirjutasin "enamik raamatust" ehk osa sellest on ka mina-vormis mõne tegelase silmade läbi liigutatuna. Muudatused on aga sedavõrd asjakohased, et ma lugedes ei pannud neid esimese hooga kõiki tähelegi. Alles hiljem lehitsedes ja lapates märkasin mõnda.

Ja lõpuks jääb lootus. Varjudega lootus, sest maailm ei ole enam endine, selle päästmisel on oma hind ning kogu maagia tollest ürgsest kurbusest ja valevast lootusest täitis mu meeli mitmeks päevaks. Nüüd polegi enam midagi muud jäänud peale minu lemmikuima tsitaadi, viimase lõigu sellest raamatust. Siit lõpeb lugu, et saaks alata uus (tuttavlik ja armas, kas pole):

Ja kui Cody lõkketule söed olid juba ammu tuhaks põlenud, tantsisid nad ikka veel.

Laini Taylor „Daughter of Smoke and Bone“

Kui vampiiridest, libahuntidest ja haldjatest on juba piisavalt kirjutatud, tuleb originaalsuse taotlemiseks kasutusele võtta uued tegelased (uute originaalsete seikluste väljamõtlemine oleks ju keerulisem). Selles raamatus siis inglid ja kimäärid. Olemas on kolm paralleeluniversumit: inglite oma, inimeste oma ja kimääride oma. Inglid on imekaunid ja suurte tiibadega. Kimäärid on kokku pandud erinevate loomade kehaosadest, mõnel on natuke inimese juppe ka. Mida rohkem inimese juppe, seda prestiižsem.

Inglid ja kimäärid on omavahel juba tuhat aastat sõdinud, inimeste maailmas valitseb rahu ja üldiselt inimesed üldse asjasse ei puutu. Erandiks on üks inimene – 17-aastane kunstikooli õpilane Karou. Teadmata päritoluga lapsukese on üles kasvatanud kolm kimääri poekeses, mille üks uks avaneb inimeste, teine kimääride maailma. Aeg-ajalt saadavad nad tüdruku erinevatesse maailma paikadesse ohtlikele missioonidele, mille eesmärgiks on tuua poodi… hambaid! Erinevate loomade hambaid, aga ka inimeste omi. Mida värskemad ja mida suurema kannatuse abil saadud, seda paremad.

Karou jaoks on kogu ta elu suur mõistatus. Kes ta on? Miks on ta peopesadel silmakujulised tätoveeringud? Mis äri aetakse poekeses, kus ta üles kasvas? Kuhu viib see teine poeuks, millele tal mitte kunagi läheneda ei lubata? Ja milleks, milleks ometi on kimääridel vaja kõiki neid hambaid?

Raamat ongi kirjutatud Karou vaatenurgast ja kuna tema millestki ööd ega mütsi ei tea, võtab meilgi pea terve raamat aega, et üldse aru saada, milles intriig seisneb. Raamatu lõpuks saame teada Karou päritolu ning meile on tutvustatud inglite ja kimääride vahelise igikestva sõja ajalugu. Nagu aru saada võib, on tegemist järjekordse sarja esimese osaga (mida mina raamatut lugema asudes ei teadnud, oodates kogu aeg, millal ometi lugu PIHTA hakkab).

Omalt poolt annan raamatule enam-vähem kiitva hinnangu. Vaimukat dialoogi oli omajagu, paralleelmaailmad olid peaaegu usutavalt tutvustatud, tegelaste käitumine oli loogiline (võib olla kohati isegi liiga etteaimatav). Vahetult peale raamatu lõppu oli mulje isegi veel parem, aga nüüd, nädal aega hiljem, oli mul raskusi meenutamisega, mis seal juhtus ja kes seal tegelased olid. Nii et sügavat muljet ilmselt ei jäänud.

Maagiat 4

Romantikat 5

Action’it 3

Huumorit 3

Patricia Briggs; "Masques" & "Wolfsbane"

 

 

Patricia Briggs on selle blogi lugejatele tuntud Mercy Thompsoni ja Alfa&Omega sarjade autorina. Tema esimene publitseeritud teos aga kandis nime Masques, millele aastaid hiljem järgnes Wolfsbane. Mõne aja eest ta võttis kätte ja kohendas oma esikteost veidi, ilmselgelt ta oskused ja enesekriitika tase juba kogenud kirjanikuna ei lubanud kordustrükis avaldada teost kõigi esikteostele tüüpiliste apsudega, seega lihvis ta suuremad konarused sealt välja. Tulemuseks on Patricia Briggsile mõneti tüüpiline raamat - huvitavate karakteritega ja mõnegi originaalse süzeevälgatusega. Samas pole ta siin veel päriselt leinud seda "oma" maailma milles hiljem Mercy Thompson elutsema hakkab. Masques ja Wolfsbane tegevus leiab aset veidi tavapärasemas keskkonnas - keskaegne maailm, kujumuutjad (shapeshifters), võimsad võlurid, kuningad (mõni tapetud, mõni troonilt tõugatud), seiklev kangelanna salajaste võimetega, salapärane liitlane, surmavaenlased kelle vastu esmapilgul võimatu saada jne.

Aralorn on segavereline neiu, kohaliku üliku sohilaps. Ta ema oli kujumuutja. Üldiselt inimesed ja kujumuutjad üritavad omavahelisi kontakte piirata, inimesed ei usalda päriselt kujumuutjaid nende unikaalse maagia tõttu ja kujumuutjad ei näe ka erilist vajadust inimeste usalduse võitmiseks. Oma päritolu tõttu valdab Aralorn veidi kujumuutjate maagiat, oskab muuta oma näojooni ja võtta paari looma kuju. Kui Aralorn oli piisavalt suureks kasvanud, et temalt hakati ootama selliseid veidrusi nagu tikkimine, õhtukleidi kandmine ja reveransside tegemine, otsustas tema et aeg on kodunt lahkuda ja naaberkuningriigis palgasõduriks hakata. Oma isepäisuse ja intelligentsusega saavutas ta aga peagi selle, et ta uueks elukutseks sai spioon - ehk keegi, kes rändab mööda võõraid maid ja kogub infot mis avalikult ehk kättesaadav ei ole, soovitavalt üritades samal ajal mitte vahele jääda. Oma seiklustel leiab ta vanast hundilõksust kummalise kollaste silmadega haavatud hundi. Aralorn päästab ta lõksust ja hundist saab tema kaaslane - Hunt. Läheb paar aastat, enne kui selgub et Hunt polegi lihtsalt hunt, vaid midagi enamat - inimesest võlur, kes omab samas mõningaid võimeid mida ükski teine inimesest võlur pole teadaolevalt kunagi omanud - näiteks ennast vajadusel aastateks hundiks muuta, ilma et ta samas hundi teadvusse kaotsi läheks.

 

Maailmas, kus nende seiklused aset leiavad, on terve hulk väikesi kuningriike aga (inimeste) maagia kontrolli ohjad on koondatud ühe valitseja - ülemvõluri (ae'magi) kätte. Tema valdab nn pealoitse (master spell), millega ta saab kontrollida kõigi teiste inimsoost võlurite võluvõimete ulatust ja tõenäoliselt veel ühtteist. Üks ta olulisemaid ülesandeid on hoolitseda, et keegi ei tegeleks nn musta maagiaga - maagia vorm, kus võlujõudu ammutatakse ümbritseva keskkonna asemel verest, kannatustest ja surmast. Hetkel valitsev ülemvõlur on kõigi poolt austatud ja armastatud, isegi nende poolt, kes teda kunagi kohanud ei ole ega temast eriti midagi peale nime ei tea. Kogu maailmas on väike arv inimesi kes seda armastust ei jaga - juhuslikult kuuluvad nende hulka ka Aralorn ja Hunt. Oma kahtlusi ülemvõluri osas (näiteks et kuhu on kadunud suurem osa inimesi ülemvõluri lossi ümbritsevatest küladest) ei ole aga kellelgi tervislik valjusti välja öelda - ülemvõluri austajad muutuvad millegipärast hetkega ebaloomulikult agressiivseks kui nad midagi sellist kuulevad.

Masques tegevus keskendubki Aralorni, Hundi ja nende liitlaste võitlusele ellujäämise nimel ja lõpuosas antakse ka vastulöök ning konflikt saab oma (mitte just ootamatu) lõpplahenduse. Lisaks kohatisele ettearvatavusele võib ehk ette heita veidi kiirustatud lõppu. Kuidagi pisut liiga ruttu tuli see minu jaoks. Ka konflikti järgset olustikku oleks tahtnud ehk veidi pikemalt nautida kui autor seda võimaldanud oli.

Wolfsbane tegevust toimub paar kuud hiljem. Aralorn on saanud sõnumi, et ta isa on surnud ja ta sõidab koju matustele. Siis selgub aga, et kõik pole ehk päris niisama lihtne - isa ei olegi (veel)surnud, kõigest võimsa loitsu mõju all. Ja paistab, et kellelgi oli Aralorni isa näilise surmaga seatud lõks - aga kellele, miks ja kelle poolt - selle nuputamisele kulub suur osa raamatust. Võrreldes esimeses raamatus toimunud maailmapäästmisega, on selle raamatu intriig justkui kergekaalulisem, samas mitte vähem huvitav. Veidi tugevamalt on siin esindatud ka varasemas raamatus üsna algusjärgus olnud Aralorni ja Hundi romantiline suhe.

 

Väga mõnusalt on lahti kirjutatud kahe peategelase - Aralorni ja Hundi - karakterid. Dialoogid olid neil kohati ikka päris vaimukad. Teisi karaktereid on avatud vähem, kuigi ainest ju oleks - spioonimeister Ren'i tegevus esimeses raamatus jääb kuidagi õhku, teises raamatus ehk oleks tahtnud uudiseid kuulda esimeses raamatus olulist rolli mänginud kuningas Myr'i kohta, ka Aralorni pereliikmed teises raamatus tunduvad piisavalt huvitavad et tahaks neist rohkem teada jne. Ilmselgelt on raamatute formaat (pole just raskekaallased) ka teksti hulgale piirid seadnud. Kui tegu oleks pikema sarjaga, siis võiks loota mahlakatele järgmistele osadele, praegu aga pole kahjuks teada, et neile järge oleks tulemas. Lahtiseid niidiotsi jäi tegelikult päris palju, millele hilisemat sarja üle ehitada, nii et jääb üle loota...

Kokkuvõttes - head ja ladusad raamatud. Mitte päris veatud, noriv pilk leiab veidi rohkem norimismaterjali kui hilisema Briggsi loomingu juures, aga mõnus ajaviide sellegipoolest.

Action 5
Maagia 5
Romantika 2 ja 3 (teises osas rohkem)

Cassandra Clare "Mortal Instruments"

Tänu toredale sünnipäevakingitusele loen hetkel järjekordset sarja, Cassandra Clare'i "Mortal Instruments". Sarjas on ilmunud 5 raamatut: "City of Bones", "City of Ashes", "City of Glass", "City of Fallen Angels" ja "City of Lost Souls", 2014 septembris on tulemas ka kuues osa "City of Heavenly Fire". Tegu on eelkõige teismelistele suunatud sarjaga, mis leiab aset tänapäevas - esialgu läheb lugu lahti nagu urban fantasy, aga hiljem kandub tegevus ka teistesse, muinasjutulistesse paikadesse ja läheb rohkem traditsioonilise fantasy suunas.

"Mortal Instruments" maailmas on olemas deemonid, vampiirid, libahundid, haldjad, nõiad ja ka inglid. Loo keskmes on aga shadowhunterid (teise nimega Nephilim),  inimsarnased olendid, kelles on ka pisut inglite verd. Neid kasvatatakse väikesest peale sõdalasteks, kes võitlevad eelkõige deemonitega, kes üritavad inimeste maailma tungida, aga lisaks hoiavad silma peal muudel üleloomulikel olenditel, et need ülekäte ei läheks. Peategelane on Clary, kohe 16aastaseks saav tüdruk, kelle üsna tavalises teismelise-elus hakkab järsku juhtuma üleloomulikke asju. Olles oma sõbra Simoniga ööklubis, näeb ta, kuidas kolm umbes temavanust noort tapavad neljanda - ja tuvastab, et ei Simon ega ka klubi turvamees neid teismelisi ei näe. Tundmatud väidavad, et tapetu oli deemon. Üks neist noortest - Jace - otsib Clary järgmisel päeval üles ning kutsub teda endaga kaasa, selgitades, et see, et Clary mõrva eelmisel õhtul nägi, tähendab, et ta ei ole tavaline inimene. Edasi lähevad lahti seiklused, mis pööravad Clary elu pea peale.

Kõigepealt disclaimer - sarjast ei tasu oodata sügavamõttelist kvaliteetkirjandust. Ajaviitelugemisena on aga tegemist igati väärt raamatutega. Kuigi tegelased käituvad kohati natuke kaootiliselt (aga võib-olla teismelised ongi sellised? :P) ja mitmed "pöörded" on suhteliselt etteaimatavad (samas on mõni asi mind ka ootamatult tabanud), on lugu äärmiselt haarav, raamatuid on raske käest panna ja teadmine, et parajasti pooleliolev raamat on käeulatuses, paneb näpud korralikult sügelema. Sarjast leiab nii romantikat kui ka põnevust ja salapära, mõõdukalt actionit ja maagiat, värvikalt kirjeldatud (kohati natuke ülepingutatult ja seetõttu pigem itsitamapanevalt) õõvastavaid koletisi ja loomulikult ilusaid inimtegelasi.

Kõige vähem usutav on minu jaoks see, et noored, 15-18aastased shadowhunterid on juba korralikult väljaõpetatud sõdalased, kellel selja taga hulganisti lahinguid ja kes suudavad endast märksa vanematele ja kogenud pahadele edukalt vastu hakata. Järsku tundub väga veider, kui 3. raamatus enne järjekordset suurt lahingut tahetakse suuremat osa peategelastest koju jätta, kuna nad on "alles lapsed" - kus need vanemad seni olid, kui neidsamu noori saadeti üksipäini - st ilma täiskasvanud kaaslasteta - ohtlikele missioonidele deemoneid jahtima? Autori auks tuleb siiski öelda, et seda üritatakse raamatutes ka põhjendada - et see ongi Nephilimide elukorraldus, vajatakse kõiki võitlejaid, kes saada on, ja peategelaste vanemad on kunagi täpselt samamoodi varakult ellu astunud. Mõnes mõttes on selline asjakorraldus young adult kirjanduse puhul paratamatu - tegelikult toimub sama (kuigi mõnevõrra väiksemas mastaabis) ju isegi meie lapsepõlve meisterdetektiiv Blomkvisti raamatutes, rääkimata paljudest muudest noortele suunatud teostest (näiteks Vampiiriakadeemia).

Kokkuvõtteks - hoolimata mõnedest puudustest on tegemist igati mõnusa ja kaasahaarava looga, mida julgen soovitada ka teistele, kellele young adult romaanid üldiselt meeldivad. Ise kavatsen kindlasti sarjaga jätkata ja ootan viimase osa ilmumist.

PS. Samasse maailma, kuigi teiste tegelastega, on C. Clare kirjutanud ja kirjutamas ka teisi sarju, "Infernal Devices" (seni ilmunud "The Clockwork Angel" ja "The Clockwork Prince") ning "The Dark Artifices" (tulemas). Tuulelt loodetavasti kuuleb varsti "Infernal Devices" sarjast! :)

PS2. Kuuldavasti võib ka see sari jõuda kinolinale, wikipedia andmetel on isegi osa näitlejaid juba välja valitud.