Vahelduseks ei ole see raamat sarja esimene osa, vaid eraldi lõpetatud lugu (tõsi küll, tuvastasin netist, et autor kavatseb võib-olla kirjutada järje, aga vähemalt algselt see vist nii plaanitud ei olnud). Sündmused leiavad aset väljamõeldud maailmas - klassikaline, kuningapoegade ja maagiaga. Lugu keerleb ümber Elantrise linna, mis varasemalt oli Areloni riigi pealinn, kus elasid jumalasarnased inimesed, kes olid lisaks muudele erilistele omadustele osavad võlurid (võlukunst toimib selles maailmas ruunide joonistamise abil, raamatule on muide lisatud põhjalik ruunisõnastik). Kümme aastat tagasi aga toimus maavärin ja Elantrist tabas needus - linn hakkas lagunema ning linnaelanikud muutusid sisuliselt elavateks surnuteks, kaotades muuhulgas võluvõime. Toimus ülestõus, Elantrise ümbruses elavad tavainimesed tapsid suurema osa varem jumaldatud elantrislastest, sulgesid linna ja riigipöörde tulemusena tõusis võimule kaupmees Iadon, kes jagas varasemalt võrdsuses elanud inimesed aadliks ja lihtrahvaks, kusjuures seisus ühiskonnas sõltub rikkusest. Ahjaa, elantrislaseks võis juba enne ootamatult saada suvaline linna ümbruse elanik ja sama jätkus ka nüüd, aga kui enne oli tegemist pigem õnnistusega, siis nüüd kohutava needusega.
Loo peategelased on Raoden (Iadoni poeg, kroonprints), Sarene (naaberkuningriigist pärit printsess, kes suundub Areloni, et abielluda poliitilistel põhjustel Raodeniga) ja Hrathen (teisest naaberriigist tulnud munk-preester, kellele on antud ülesandeks pöörata Areloni rahvas oma usku). Raodeni tabab aga vahetult enne Sarene saabumist Elantrise needus, mistõttu ta suletakse linna müüride vahele ja rahvale (sh Sarenele) jäetakse mulje, et prints on ootamatult surnud. Kihluslepingu järgi loetakse nad aga ka osapoole surma korral abiellunuks, mistõttu Sarene peab lesena Areloni jääma ja sukeldub sealsetesse poliitilistesse intriigidesse.
Raamatu aluseks olevad ideed on minu arvates originaalsed ja ka teostus igati hea. Hoolimata sellest, et loo lõpp oli võrdlemisi etteaimatav, suutis autor teel selles suunas teha mitu ootamatut pööret, hoida põnevust ja panna lugeja tegelastele kaasa elama - isegi Hrathenile, kes esialgu tundus üdini halb. Soovitan lugeda!
Sisuproportsioonid:
Maagiat: 4
Romantikat: 2
Intriigi: 4
Actionit: 2
Filosoofiat: 2
Kui Elantris meeldis, siis arvatavasti meeldib ka Mistborni-triloogia (ja samas maailmas hiljem toimuv "The Alloy of Law"). Ise lõpetasin parasjagu tema raamatu "Warbreaker" ja ees ootab "The Way of Kings". Sandersoni eripäraks paistab olevat väga nutikate maagiasüsteemide leiutamine, üheski loetud raamatus pole klassikalist võlukunsti.
VastaKustutaV., äkki tahaksid Warbreakerist pikemalt kirjutada? Mis muljed on? Mul see varsti juba aastakese riiulis oma järge oodanud ja loodan lähiajal ette võtta.
VastaKustutaMul ongi Mistborn-triloogia lähiajal plaanis, esimene osa juba ostetud ja riiulis ootamas. Kui loetud, siis kindlasti ka kommenteerin. :) Lootused on igatahes suured - kui juba debüütromaan nii hea mulje jättis, siis võiks oodata, et edasine läheb aina paremaks...
VastaKustutaMa ei ole suurem asi arvustaja - üldjuhul on mo arvustused maksimumpikkusega kaks lauset. No ei ole seda sulge antud...:-)
VastaKustutaSanderson läheb iga raamatuga aina paremaks. Elantris oli hea, Mistborn parem ning Way of Kings juba päris jalustrabav.
VastaKustutaOlen Sandersonilt lugenud ainult kolme raamatut "Terassüda", "The Rithmatist" ja "Elantris". Viimased kaks meeldisid mulle tõesti väga! Mõnus huumor, huvitav süžee, terviklik fantaasiamaailm ja tegelased. Tõeliselt kaasahaarav lugemine!
VastaKustuta