Täna öösel lugesin ma poole ööni raamatut - Maria V. Snyderi "Mürgiõpetust". Ja tuleb tunnistada, et ega ma ennem magama ei läinudki kui raamatu loetud sain.Peategelane, 19-aastane Yelena, on kindral Brazelli ainsa poja tapmise eest veetnud aastajagu päevi vanglas (ja mitte sellises tänapäevases euronormidele vastavas kohakeses, vaid ikka tõelises piinakambris, kus vange koheldakse ebainimlikult, julmalt ja inimväärikust alandavalt). Hukkamispäeval (sest Ixia on riik, kus mõrva eest karistatakse avaliku poomisega) viiakse ta komandör Ambrose´i nõustaja Valeki juurde, kes teeb talle ettepaneku hakata komandöri uueks toidu degusteerijaks, sest vana degustaator on hiljaaegu surnud. Tegemist on eluaegse tööga ja degusteerija eluaeg neil päevil just väga pikaks ei kujunenud. Juba koolitus võis olla surmav, sest kuidas muidu identifitseerida mürki komandöri toidus, kui sa ei tea, kuidas see maitseb. Niisiis, Yelenale tehakse ettepanek.
„What shall I tell the executioner?“ Valek asked.
„I am not a fool.“
Ja nii saab Yelena oma õnnetule elule pisut pikendust. Ja raamatu seiklused algavad.
Tegelased on huvitavad (ja mitte ainult peategelased, vaid ka nö abipersonal). Yelena on sümpaatne, nutikas ja tubli. Valek on tark, salapärane ja tema kohta meeldis mulle järgmine Yelena mõte: “Reading Valek´s true mood was like trying to decipher a foreign language.” Tõeliselt muhedad tegelased on sõdalased Ari ja Janco - dialoogid nende vahel ja nendega olid mõnusalt humoorikad. Aga ka vaenlased pole lollid ja saamatud. Kindral Brazell, kes poja mõrvarit iga hinna eest tappa püüab, teeb Yelena jalgealuse ikka päris tuliseks. Ja siis on veel naaberriigist Sitiast pärit võlurid. Ühesõnaga, vastaseid ei alahinnata. Noh, mõned erandid välja arvata:
“The guards glanced at each other again. I was beginning to suspect they had only one brain to share between them.”
Lugu on huvitav ja kiire. On nii poliitilisi intriige, nauditavaid võitlusstseene, reetmist, romantikat ja maagiat. Tasub lugemist küll.
Huvitav kokkupuude tänapäevase maailmaga oli ka. Rand, lossi kokk, räägib Yelenale kohvist:
“You´re too young to remember, but before the takeover, we imported this absolutely wonderful drink from Sitia. When the Commander closed the border, we lost an endless list of luxury items. Of all those, I miss coffee the most.”
“What about the black market?” I asked.
Rand laughed. “It´s probably available. But there´s nowhere in this castle that I could make it without being discovered.”
“I´ll most likely regret asking you this, but why not?”
“The smell. The coffee´s rich and distinct aroma would give me away. The scent of brewing coffee can weave its way throughout the entire castle.”
Mmm, lähen kohe tassikest kohvi tegema...
Filosoofiat: 3; Tapmist ja tagaajamist: 5; Romantikat: 3; Huumorit: 3; Võlumist ja maagiat: 4
(1=üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju; 5=põhjalikult)
Kõlab väga hästi... Võibolla peaks oma fantaasiaboikotis väikese pausi tegema ja raamatut laenama tulema...
VastaKustutaMa arvan, et Su teadustöö kirjutamine edeneb pärast "Poison Study" lugemist palju hoogsamalt.
KustutaMa ise lugesin tegelikult õe raamatut, aga küllap ta on nõus seda Sulle ka laenutama.
Mul see sari loetud ja väga meeldis, eriti esimene ja teine raamat. Kolmas vajus kuidagi ära :(
VastaKustutaÜhinen kiitvate hinnangutega - väga hea lugu. Tekkis paralleel ka Inside raamatutega sellest aspektist, et nagu Trellal, oli ka Yelenal väga vähe stardikapitali, millest oma elu ja plaane üles ehitama hakata - ja samas kulges lugu täielikust inimvarest tugevaks ja hakkajaks naiseks saamiseni väga loomutruult, koos tagasilöökide ja kõhklustega tee peal. Oli seiklusi, oli romatikat, oli mõistlikul määral maagiat, oli teravmeelseid vestlusi ja oli ka õõvastavalt koledaid ja muserdavaid stseene. Mõned tekstikatked minu poolt siis ka:
VastaKustuta"I must keep my magic a secret. And I had to gain some control of the power to keep it from flaming out. But how? Avoid life-threatening situations. I scoffed at the notion of evading trouble. Trouble seemed to find me regardless of my efforts. Orphaned. Tortured. Poisoned. Cursed with magic. The list grew longer by day."
/---/
"She stared deep into my eyes. Her mental touch pressed harder in my mind as she searched for a sign that I might be deceiving her.
"All right. One year. My pledge to you." She paused.
"Go on," I said. "I know you want to end this meeting with some kind of threat. Maybe a dire warning? Feel free. I'm used to it. I wouldn't know how to deal with a conversation that didn't include one."
"You put on such a brave front. But I know if I took another step toward you, you'd wet your pants."
"With your blood." I brandished my knife. But I couldn't keep a straight face; the boast sounded ridiculous even to my own ears. I snickered. She laughed. The release of tension made me giddy, and soon I was laughing and crying."
/---/
"Margg wore her usual expression of distaste when I met her just past the south gate of the castle complex. We exchanged insults by way of greeting and continued the walk into Castletown in silence."
Infoks, et see raamat oli eile Tartus Lõunakeskuse Apollos 1.99 eur eest müügis.
VastaKustutaJäin samuti "Poison Study"ga täitsa rahule. Lugu oli üsna hoogne, põnevust jagus ja raamatut oli kohati raske käest panna (kuigi rahulikumaid hetki õnneks siiski oli, nii et päris öölugemisega ei tegelenud). Üldiselt oli action ka usutav, kuigi natuke kahtlaselt kiiresti sai Yelena ikka osavaks võitlejaks (ja see mürkide äratundmisoskus tundmatute söökide sees tundub kah natuke kahtlane - pealegi, päriselt on ju olemas ka lõhnatuid-maitsetuid mürke? või ei?). Oleksin eelistanud natukene rohkem romantilist liini - minu jaoks toimus see armumine kuidagi ootamatult, millegipärast oli mul algul tähelepanuta jäänud, et Valek on noor ja nägus, kujutasin teda raamatu algupooles hoopis teistmoodi ette (eks see on ka minu viga hooletu lugejana). Aga küllap pidas autor olulisemaks loo teistele aspektidele keskendumist, ega seda pahaks panna ka ei saa. :) Netis kohtasin selle kohta siiski minu meelest asjakohast kommentaari - mis värk sellega on, et peksmist ja vägistamist ja valu kirjeldatakse põhjalikult ja värvikalt (õnneks siiski mitte liiga detailselt), aga romantilistest stseenidest libisetakse kiiruga ühe-kahe lausega üle?
VastaKustutaLugesin nüüd minagi Mürgiõpetuse läbi. Ausalt öeldes, ma ei ole veel päris kindel, mida ma täpselt raamatust arvan. Algus oli paljulubav - kõikvõimalikud tõenäosused peategelase enneaegseks hukkumiseks olid loodud ning, oh üllatust, võimaluste hulk näis aja jooksul kasvavat. Mõnus, kiire, parasjagu põnev ajaviide (võttis minult terve tööpäeva vältel iga vaba hetke, kaasaarvatud bussiootamised, sõitmised, poe kassasaba ja tänaval jalutamise, söök küpses üle ja nõud ei saanudki puhtaks - mis teha, on selliseid päevi). Mingil hetkel hakkas mind siiski miski häirima. Peas kumises kelluke, mis hoiatas eheda ameerikaliku roosa-ooperi vastu (ilus hollywoodi film täitsa kabedate võitlusstseenidega, kuid paraku liiga aimatav, liiga üheplaaniline), head olid head ja pahad pahad, ehk ideestiku ja vaimse raskuse poolest sellise 10+ vanusele suunatud lugemine. Keel oli lihtne, võõrsõnu, eestlaslikke lauseid ega liigselt keerutavat mõttestikku ei olnud.
VastaKustutaAga teemad olid karmid, täiskasvanulikud. Ehk äkki ei olnudki raamat mõeldud 10+ lugejale, vaid hoopis 15+? Aga kui raamat on kirjutatud suurtele, siis miks peab ta nõnda lihtsakoeline olema?
Ma olen emotsioonisõltlane ja lugudesõltlane (sõltuvusgeen jookseb pea igasse minu tegemisse sisse) ning on teatud tüüp raamatuid, mille puhul ma ei saa janu kustutatud. Küsite, mis tüüp? Just see tüüp, kus karmid ja väga karmid teemad on kirjutatud millestki nõretavana ja siiski ikka masendava pealiskaudsusega. Ma jään otsima vihjeid, jään painavalt üle lugema tundeid, et saada kätte kogu fluidum, mis lugedes kergelt vilksatas.
Aga neid kohti ikka uuesti ja uuesti lugedes jõuan enamasti hoopis teistele järeldustele - oligi stseen pinnapealne. Ja lisaks sisu kaamusele polnud ka lauseehitus kõige lummavam. Vat selle raamatuga tekkis seesama emotsioonisõltuvus. Lugesin raamatu läbi ning järgmisel hommikul võtsin ta uuesti kätte, lugesin mingid kohad üle ja siis mingid teised ja veel natuke ja...
Noh, olgem ausad, hasardist, soovist toita oma romantilist loomust, uskuda ja unistada endiselt õnnelikesse lõppudesse, luumuda võõrastest seiklustest ning paitada end teiste inimeste fantaasiast. Selle kõige ja veel palju rohkemagi pärast kavatsen ma kindlasti lugeda läbi ka sarja teise ja kolmanda raamatu. Ja kardetavasti kavatsen ma ka nende lugemise ajal toidu põhja kõrvetada (karda, mu laps!) ning nautida iga hetke seikluses.
Ee, mis ma siis arvan? Oli aspekte, mis mulle väga meeldis. Ja ma vist julgeksin raamatut ka oma lapsele soovitada. Aga no teate!? Salapärane (tublisti vanem) mees, kes teab kõike kõigest, kakleb kõige paremini, ilmub välja kui vaja, kaitseb õnnetut peategelast vähemalt kahekümnel kindla surmaga kohal ning peategelase arvates on tüüpi haledalt lihtne vihastada... Kõlab tuttavalt? See oli tegelikult ilmne liialdus. Reaalselt meenutas raamat mulle hoopis teist, märksa armsamat, inimlikumat ja paremat sarja. Pealegi on kõik elule orienteeritud ning võidab (veidi naivistlik) inimlikkus ning (plinkiv neoonroosa) armastus.
Palju häid relvi oli loodud ja ma ootan ja loodan, et neid edasistes osades ka kasutatakse. Kuidas see oligi? Et kui püss lavale tuuakse… kui tehakse pauku, on liiga etteaimatav; kui ei theta, on võimalused kasutamata jäetud… Ootaks mingit püssipäraga kellegi põlve purustamist!
Tahaks järgmisi osi lugeda. Ja ma luban pühalikult nautida iga hetke nende järgmiste raamatute juures. Loo haaravus oli väärt seda lubadust. Ehk, kui kellelgi on nad raamaturiiulis olemas ja tahaks laenata, siis ma luban pühalikult, et ei kuluta nende kahe peale kokku rohkem kui ühe nädala.
Väga hea arvustus, olen sinuga üsna nõus nii positiivsete kui ka negatiivsete külgede osas. :) Meie käes on praegu Pihlale kuuluvad teine ja kolmas raamat, nii et kui läbi saame ja Pihel vastu ei ole, võime sulle edasi tuua.
KustutaMa ise olen praegu kolmanda osa juures ja peab ütlema, et vaikselt hakkab häirima see, et autor kasutab muudkui samasuguseid, korduvaid võtteid uute seikluste tekitamiseks-arendamiseks. Ja see keelekasutuse pool on kohati ikka suisa piinlik - näiteks suutis üks tegelane kolmandas raamatus öelda "voila!" asemel "wa-lah"... :D Ja meeste lõhnaõli nimetatakse "cologne", kuigi mingit Kölni-nimelist linna selles maailmas minu teada ei ole.
Nii, teine raamat sai läbi. Tuleb tunnistada, et lavale toodud püsse ei kasutatud kordagi (kahjuks). Küll aga toodi lavale veel tööstuslikus koguses relvastust, mida võib-olla kasutatakse kolmandas, kuid ma ei julge sellele kindel olla. Snyder näib olevat hoogu sattunud uute relvade mõtlemisest ja kergest esitlemisest, jättes nende mõju absoluutselt esile toomata. Kõik võikad stseenid olid ebarealistlikud, pannes pigem muigama oigamise asemel; emotsioonid lapsikud, kuid samas - tegemist on roosa muinasjutuga ja sellisena oli ta ju täitsa armas (lehekülgede viisi verd ja vägistamist võis lihtsalt vahele jätta nagu Canavani Mustas Võluris selle meeletu homoparaadi).
KustutaEilse õhtu jätkuks: kui esimene raamat tekitas minus Musta Võluri lugemise emotsiooni, siis teine raamat meenutas olemuselt tõesti enam Viie Aega. Kahjuks ikka ja endiselt Canavan. Samas peab tunnistama, et teine raamat meeldis mulle rohkem - oli konkreetne (kirjeldamata) keppimine, kuid õnneks mitte plinkiv-neoonroosat pubeõhetamist, mis esimeses raamatus lõpuks karjuma hakkas.
Kindlasti kuulub ka kolmas osa mu lugemisnimekirja, kuid praegu: head und! (magamine 5.30-9.45 jäi tiba lühikeseks isegi minu kohta; nõusid võib pesta ka hiljem.)