Holly Black, Tithe (A Modern Faerie Tale)

„Tithe“ on urban fantasy kategooriasse liigituv noorteromaan, kus fantaasiasutsu lisavad haldjad. Kui võrrelda seda raamatut näiteks Melissa Marri Wicked Lovely sarjaga, siis peab ütlema, et viimane on kordades halvem lugemine. Sarnasusi muidugi on – „21. sajandi muinasjutus põimuvad haldjaintriigid, surelike armastus ja iidsete reeglite ning tänapäevaste ootuste põrkumine“. Mõlemas raamatus tundub haldjarahvas olevat selline julm ja õõvastav kontingent, üksikute toredate eranditega muidugi.

Raamatu peategelaseks on 16-aastane Kaye, kelle elu just meelakkumine või lust ja lillepidu pole olnud. See lillepidu tundub küll olevat tema rokkmuusikust emal, kuid ka see lõppeb, kui ema peika Lloyd mingil seletamatul kombel väga vägivaldseks muutub. Pärast ebaõnnestunud tapmiskatset kolib Kaye koos oma emaga vanaema juurde tagasi. Kohta, kus Kaye on lapsepõlve veetnud koos haldjatest sõpradega ja teda on haldjajuttude tõttu imelikuks peetud. Raske elu on tüdrukut üksjagu karastanud, sest julgust ja ettevõtlikust tal jagub. Ilmselt seetõttu õnnestub tal päästa ka haldjasoost rüütel Roiben.

Nagu tänapäevastes noorsooromaanides (vt nt Canavani Musta Võluri triloogia, P.C ja Kristin Casti Öökoja sari) ikka, on ka Tithes homoseksuaalsuse teema sees:

“Yeah, the whole family knows. It's no big deal. One night at dinner I said, 'Mom, you know the forbidden love that Spock has for Kirk? Well, me too.' It was easier for her to understand that way.”

Mulle oleks meeldinud tegelikult, kui Cornyst oleks isegi pisut rohkem juttu olnud, aga ehk teises osas „Ironside“ saab see viga parandatud.

Kokkuvõttes. Täitsa tore ja originaalne lugu on. Kuigi on asju, millega sa ei tarvitse nõustuda (suitsetavad teismelised; lapsevanemad, kes käituvad ise kui lapsed; suhtumine hariduse omandamisse; vägivald jne), on see raamat ikkagi paganama hästi kirjutatud - sedasorti teos, mille hammustad õhtuga alla, pole küsimustki! Kui sulle siiski sellised pisut sünged raamatud ei meeldi, siis vist ei ole mõtet Tithet kätte võtta.

Filosoofiat: 2; Tapmist ja tagaajamist: 4; Romantikat: 4; Huumorit: 3; Võlumist ja maagiat: 3

(1=üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju; 5=põhjalikult)

Maria V. Snyder, Magic Study

Et käimas on alles veebruarikuu teine nädal, siis lause „Parim raamat, mida sel aastal lugenud olen!“ ei mõju ilmselt nii võimsalt, kui seda oleks detsembrikuine tundepuhang. Aga vaatamata halvale ajastusele julgen siiski arvata, et „Magic Study“ puhul on tegemist lugemist vääriva raamatuga küll. No tõesti, seda ei juhtu just väga sageli, et ma mõne raamatu töö juurde kaasa võtan, et siis kohvipausi ajal seda pisutki lugeda saaksin.

Kuna teisest osast on raske niimoodi juttu teha, et ma esimese osa ("Poison Study") sündmusi liialt palju ei paljastaks ja keelatud informatsiooni ei annaks, siis tuleb postitus lühike. Pealegi on peamine eesmärk, st raamatu kiitmine, juba täidetud.

Õige pisut siiski. Yelena lõpetab komandöri toidudegustaatori töö ja alustab teekonda oma sünniriiki Sitiasse. Selliseks rännakuks on tal vägagi kaalukad põhjused. Vaatamata ohtliku ameti mahapanemisele, on Yelena elu aga jätkuvalt väga huvitav (kohati võib tunduda, et ehk isegi liiga huvitav). Kui te mind ei usu, siis peategelane ise arvab asjast nii: „Despite having to worry about poison in the Commander´s food, I began to think life in Ixia had been easier.“

Vanad toredad tegelased ei kao ka teises osas kuskile, küll aga lisandub uusi värvikaid tegelasi. Kusjuures mitte kõik neist pole inimesed. Yelena suureks sõbraks saab näiteks üks hobune.

“The horses know where to go.”

“It´s certainly not a military strategy I would use, but I´ve learned that the south uses its own strategy. And, strangely enough, it works.”

Snyderi kirjutamisstiil meeldib mulle väga. Tõsi, romantilistest hetkedest ei meeldi talle vist väga kirjutada. Eriti just esimest osa lugedes oli kohati tunne, et „katsume nüüd selle kohustusliku stseeniga võimalikult kiiresti ühele poole saada“. Aga ikkagi – lugege ise :)

Ben Aaronovitch, Rivers of London

Peter Grant on Londoni politsei nooruke politseikonstaabel, kelle kõige suurem hirm on see et ta määratakse tööle Case Progression Unit’sse, mis tegelikkuses tähendab, et sinus ei nähta potentsiaali tegeliku politseitöö tegemiseks ja sind lükatakse kuhugi umbsesse keldrikorruse kabinetti koos hirmsa hulga paberitega ja püütakse unustada nii ruttu kui võimalik. Üritades endale ja ülemustele tõestada, et ta siiski on tõeline politseinik, ei pööra ta selga kui värske mõrvapaiga perimeetrit valvates üritab ta tähelepanu köita arglik kummitus kes annab kirjelduse värskelt asetleidnud mõrva kohta. Treenitud politseinikuna on ta samas skeptiline igasugu üleloomulike nähtuste suhtes ja seetõttu ei rutta ta antud tunnistuse üksikasju ka oma ülemustega jagama. Hiljem antud paigale naastes üritab ta uuesti kummitusega kontakti leida ja siis astub ta juurde keegi võõras härrasmees.

- What are you doing here
- Chasing ghost
- Anyone particular?
- Nicholas Wallpenny
- Interesting. Whats Your name and address?
- And who might you be asking?
- Detective Nightingale
- Sorry sir. Constable Peter Grant
- Carry on constable

(see ja järgnevad on mälu järgi ligikaudsed tsitaadid)

Veidi hiljem määratakse Peter enda kergenduseks mitte administratiivtööle vaid detektiiv Nightingale alluvusse, kellega tal oli juba võimalus öösel kohtuda.

- Do ghosts exist?
- You saw one. Dont you know?
- I am waiting for confirmation from senior officer
- Yes they exist
- Damn

Selgub, et detektiiv Nightingale on ühtlasi ka Inglismaa viimane võlur. Võlukunst ja hulk üleloomulikke olendeid tõepoolest eksisteerivad, aga enamus avalikkusest sellest midagi ei tea. Politseis ja kõrgemates valitsusringkondades on teadmine sellest väga limiteeritud hulgal inimestel.

- So You are a wizard?
- Yes
- Like Harry Potter?
- No
- Whats the difference?
- I am not fictional character

Kuna Peter Grant juba kummitusi näeb, siis ilmselt on tal ka eeldusi võluriks saada ning lisaks detektiiv Nightingale alluvuses politseitöö tegemisele asub ta ka võluriõpilase rolli täitma. Lisaks hakkab ridamisi aset leidma hulk ilmselgelt üleloomuliku jõu poolt toime pandud mõrvu, mida siis peategelased peavad lahendama hakkama. Vahelduseks pakutavas kõrvalliinis on omavahel vaenujalale sattunud Mamma Thames ja Papa Thames koos oma hulga veenümfidest järglastega ning ülemus palub Peteril see olukord ära lahendada ja nende vahel uuesti vaherahu sobitada.

Tegu on sarja avaosaga ja minu arust päris laheda looga. Tegevus toimub Londonis ja kuna päris palju fakte puistatakse Londoni geograafia ja ajaloo kohta, siis ilmselt Londonit tundval inimesel on see lisaboonuseks. Samuti on seekord huvitav inimeste rassilise mitmekesisuse aspekti sisse toomine – Peter ise on mulatt kelle ema on „suguluses poole Sierra Leonega“; Mamma Thames on pärit (kui mu mälu ei peta) Nigeeriast ja temalt teene saamiseks sobib suurepäraselt altkäemaks autotäie Nigeeria õlle näol. Üldse on põhitegelased mõnusalt mitmekesised ja värvikad, kuigi esineb ka väikesi usutavuse apsusid – näiteks Peter, kes muidu on kogu maailma suhtes politseiametnikule omaselt skeptiline ja ettevaatlik, ilmutab vahel ka veidi kummalist kergeusklikkust ja kergemeelsust kui asi puudutab maagilisi olendeid. Maagiaga vähemalt avaosas liiga palju ei tegeleta, lugeja õpib seda tundma koos noorukese konstaabliga tilkhaaval, mitte ei visata ülepeakaela sisse. Kuna konstaabel on ennekõike skeptiline ja ratsionaalne inimene, siis üritab ta ka maagiale selle avaldumisvormides ratsionaalseid (st teaduslikke) selgitusi leida ja üldjuhul tuleb tal see päris usutavalt välja. See omakorda piirab ära ka maagia võimalused – jõudu ja ainet ei saa luua eimillestki, saab ainult muuta ta vormi. Näiteks kui inimese nägu muuta, siis võlujõuga nihutatakse ta lihased ja luuosakesed füüsiliselt paigalt ära, mis aga tähendab et loitsu lõppedes langeb ta nägu sisuliselt kokku kuna vana luustruktuur seda enam ei toeta. Ei ole ilus.

Kui üritada veel midagi kritiseerida, siis ehk kohatist põgusat ebaühtlust, mõned tempovääratused linnakirjelduste puhul (kuna ma linna ei tunne siis mulle nad palju ei anna, Londoni elaniku jaoks on nad võibolla tähendusrikkamad) ja veidi ülejäänud stiilist välja langevat lõpplahendust – kui varem oli kogu konstaabli tegevus suuresti kaalutletud ja sellest hoolimata tagasilöökidega vürtsitatud, siis lõpp tuli tema jaoks üsna võõral territooriumil ootamatult kergesti (ja paari kummalise kokkusattumuse ootamatul toel – näiteks Mamma poolt varem antud oluline infokild olukorras kus ta ei oleks saanud/pidanud teadma hoopis teises tegevusliinis tulevikus aset leidvat sündmuskäiku).

Kokkuvõttes julgen soovitada ehk eriti inimesele, kes muidu igapäevaselt suur fantaasiakirjanduse lugeja ei ole ja tahab sujuvat sissejuhatust teemasse.

Huumor – 4

Romantika – 3

Action – 5

Maagia – 3

Maggie Stiefvater "The Scorpio Races"

Maggie Stiefvateri loomingu austajatele on välja pakkuda uus maiuspala - libahuntide ja haldjate kõrval on Stiefvater ette võtnud Iiri mütoloogias tuntud merest tulevad müstilised ja tigedad inimsööjahobused.

Pisikesel ja kivisel Thisby saarel elab vaid 4000 inimest, kuid igal sügisel täitub saar turistidega - just siis leiavad aset kurikuulsad hobuste võiduajamised, kus ratsudeks kasutatakse merest väljuvaid maagilisi hobuseid, keda nimetatakse capall uisce. Võiduajamised on väga ohtlikud, sest tohutu kiired ookeanihobused mitte ainult ei ihka tagasi lainetesse, vaid tirivad meelsasti kaasa ka ratsaniku, kes hästi hobusele lõunasöögiks passib. Iga võiduajamine toob kaasa mitmeid surmajuhtumeid.

Kõige parem merehobuste tundja on igipõline saarepoiss Sean Kendrick, orb, kelle legendaarsest ratsutajast isa aastaid tagasi samuti võiduajamistel surma sai. Sean on võiduajamised oma lemmikhobusel Corril võitnud neli korda. Kahjuks pole Corr tegelikult tema oma, vaid hoopis saare kõige jõukama hobusekasvataja oma, kelle heaks Sean juba aastaid töötanud on ning kelle poeg osava hobusepoisi peale kangesti kade ja kuri on.

Saare põhiatraktsioonist, võiduajamistest, ei tea suurt midagi kaluriperest pärit tüdruk Puck, kelle vanemad peret meelega muust rahvast ja saareelust lahus on hoidnud. Puck on särtsakas, hakkaja ja tige nagu merehobused. Kui hobused Pucki vanemad nahka panevad, otsustab tüdruk vanema venna mandrile mineku edasilükkamiseks oma pisikese poniga merehobuste võiduajamistega liituda. Ainuke naissoost osavõtja ning pisike poni raevukate merehobuste vastu - konkurendid peavad neid lihtsalt lõunasöögiks. Aga alahinnata ei tasu ühtegi vastast.

Olemata ei jää ka romantiline liin Pucki ja Seani vahel. Aga sellega tuleb kõvasti üle poole raamatu oodata. Stiefvateri raamatutele omane rahulik tempo on siin eriti rõhutatud, ilmselt eesmärgiga lasta lugejal põhjalikult saare tuulisesse ja metsikusse atmosfääri sisse elada.

Üldiselt mulle meeldis, kuigi vähem, kui teised Stiefvaterid. Põnevust oli vähem kui Shiveri sarjas ja vaimukaid dialooge palju vähem kui Ballad-sarjas. Kodulehelt lugesin, et Stiefvater ise peab seda oma parimaks raamatuks. Nii et võibolla ma lihtsalt ei oska hinnata. Lugeda igatahes tasub, originaalne ja mõnusalt sünge õhustikuga lugu. Toredaks üllatuseks oli autori autogramm neti kaudu tellitud raamatu tiitellehel.

(5 palli süsteemis)

Maagiat - 1
Romantikat - 4
Actionit - 3
Nalja - 0

Rachel Caine, Glass Houses (The Morganville Vampires)

Olgu kohe öeldud, et pärast paari peatüki läbilugemist oli tunne, et viskan raamatu käest. Ei, kirjutamise stiilil polnud ju midagi viga, selline küllaltki ladus jutt, aga mis sisu! 16-aastane Claire Danvers on esimesi päevi kolledžis kusagil Morganvilles ja jääb seal üsna pea hambusse ühele tõeliselt vastikule Monicale ja tema kambale. Ausalt öeldes ei ole ma kunagi uskunud päriselt ka mõttesse, et sellised bitchid nagu see Monica üldse olemas on, aga ilmselt olen ma selles küsimuses lihtsalt naiivne. Aga see selleks. Kuigi Claire´i elu on tõsises ohus ja sõna otseses mõttes tahetakse teda korduvalt ära tappa, siis ei astu ta mingeidki mõistlikke samme, et hädaohtu vältida – pigem vastupidi. Ma ei saa aru, kuidas saab selline tark tüdruk (kes vabalt ka Yale´is võiks studeerida, kui vanemad seda lubaksid) käituda nii lollilt! Selgitused, mida kirjanik meile Claire´i suu läbi anda püüab, ei veena mind küll absoluutselt.
Ja siis on seal veel sellised laused nagu:
"What normal girl loved physics? Abnormal ones. Ones who were not ever going to be hot. And face it, being hot? That was what life was all about." Möh. Ma olen ilmselgelt kusagilt kuu pealt pärit.

Aga kui katsuda siiski üle saada tundest, kui ebaloogiline kogu see lugu on, siis läheb lugemine libedasti ja lõpuks võib-öelda, et raamat isegi meeldib. Kõrvalosatäitjad on täitsa huvitavad ja teismelise tütarlapse esimesest suudlusest kirjutati nii armsasti. Nii et ma tean, et tegelikult loen ma teise osa ka läbi. Nii kummaline kui see mulle endale ka ei tundu.

Filosoofiat: 2; Tapmist ja tagaajamist: 5; Romantikat: 3; Huumorit: 3; Võlumist ja maagiat: 1 (võib-olla midagi oli, aga mulle hetkel nagu ei meenu)

(1=üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju; 5=põhjalikult)

Mats Strandberg & Sara Bergmark Elfgren, RING. 1. osa

Täna Varraku kodulehel kolades hakkas silma selline raamatututvustus:

„Engelsfors. Kaunis nimi, mõttetu linn. Selle ümber sügavad laaned, kuhu inimesed tihti ära eksivad ja jäljetult kaovad. Ühel ööl, kui kuu on värvunud salapäraselt punaseks, satuvad kuus teismelist tüdrukut vanasse linnaparki. Neil pole midagi ühist. Nad ei tea, kuidas nad sinna jõudsid või miks nad seal on, kuid üksteiseta nad ellu ei jää. Maailma lõpp algab Bergslagenis.
„Ring“ on kogu maailmas laineid lööva noorte fantaasiatriloogia esimene osa.“

Eestikeelne raamat peaks ilmuma veebruarikuus. Amazon.com näitab, et „The Circle“ ilmub 24. juulil 2012. Netis surfates sain selgeks, et teine osa „Fire“ peaks tulema aastal 2012 ning kolmas osa „The Key“ 2013. aastal. Ja juba räägitakse, et see oleks suurepärane materjal ka Hollywoodi filmi jaoks.

Mõned toredad arvustused leidsin ka:

"The other day I got the teenage novel The Circle in my hands. It’s the first part of a trilogy. All teen age books has to be a series – it enables the youngsters to identify themselves from one book to the other. And The Circle is about magic. Naturally. And about teenagers in a small town. “We have heard it before” I muttered to myself and started to read. And I was totally fu…ing blown away.
With The Circle these two authors, Mats Strandberg and Sara Bergmark Elfgren, step right into the rather solitary parnassus where the prime Swedish contemporary writers have their home. I have never read a novel for adults that so smoothly reconciles the literary temperaments as The Circle does. Many authors have indeed tried, but moralism has always made them trip on the goal line. I am full of admiration for this skillful, passionate and engaging craftsmanship. And as one sais in situations like this: This is going to be BIG."
Dagens Nyheter

"Apart from the frames which come with the genre, nothing is predictable in this book."
Västerbottens Folkblad

"The authors know how to write a really exciting story. The slightly eerie atmosphere quickly moves over to pure terror, when the witches realize that the whole world’s existence is threatened and that they are not safe. The Circle is a novel that surprises - again and again. I skip both dinner and sleeping in order to know how it goes. All up until the last pages. Then I read very slowly so it won’t end. "
Södermanlands Nyheter

Mulle tundub, et asi vääriks lugemist.

Maria V. Snyder, Poison Study

Täna öösel lugesin ma poole ööni raamatut - Maria V. Snyderi "Mürgiõpetust". Ja tuleb tunnistada, et ega ma ennem magama ei läinudki kui raamatu loetud sain.

Peategelane, 19-aastane Yelena, on kindral Brazelli ainsa poja tapmise eest veetnud aastajagu päevi vanglas (ja mitte sellises tänapäevases euronormidele vastavas kohakeses, vaid ikka tõelises piinakambris, kus vange koheldakse ebainimlikult, julmalt ja inimväärikust alandavalt). Hukkamispäeval (sest Ixia on riik, kus mõrva eest karistatakse avaliku poomisega) viiakse ta komandör Ambrose´i nõustaja Valeki juurde, kes teeb talle ettepaneku hakata komandöri uueks toidu degusteerijaks, sest vana degustaator on hiljaaegu surnud. Tegemist on eluaegse tööga ja degusteerija eluaeg neil päevil just väga pikaks ei kujunenud. Juba koolitus võis olla surmav, sest kuidas muidu identifitseerida mürki komandöri toidus, kui sa ei tea, kuidas see maitseb. Niisiis, Yelenale tehakse ettepanek.

„What shall I tell the executioner?“ Valek asked.
„I am not a fool.“

Ja nii saab Yelena oma õnnetule elule pisut pikendust. Ja raamatu seiklused algavad.

Tegelased on huvitavad (ja mitte ainult peategelased, vaid ka nö abipersonal). Yelena on sümpaatne, nutikas ja tubli. Valek on tark, salapärane ja tema kohta meeldis mulle järgmine Yelena mõte: “Reading Valek´s true mood was like trying to decipher a foreign language.” Tõeliselt muhedad tegelased on sõdalased Ari ja Janco - dialoogid nende vahel ja nendega olid mõnusalt humoorikad. Aga ka vaenlased pole lollid ja saamatud. Kindral Brazell, kes poja mõrvarit iga hinna eest tappa püüab, teeb Yelena jalgealuse ikka päris tuliseks. Ja siis on veel naaberriigist Sitiast pärit võlurid. Ühesõnaga, vastaseid ei alahinnata. Noh, mõned erandid välja arvata:

“The guards glanced at each other again. I was beginning to suspect they had only one brain to share between them.”

Lugu on huvitav ja kiire. On nii poliitilisi intriige, nauditavaid võitlusstseene, reetmist, romantikat ja maagiat. Tasub lugemist küll.

Huvitav kokkupuude tänapäevase maailmaga oli ka. Rand, lossi kokk, räägib Yelenale kohvist:

“You´re too young to remember, but before the takeover, we imported this absolutely wonderful drink from Sitia. When the Commander closed the border, we lost an endless list of luxury items. Of all those, I miss coffee the most.”
“What about the black market?” I asked.
Rand laughed. “It´s probably available. But there´s nowhere in this castle that I could make it without being discovered.”
“I´ll most likely regret asking you this, but why not?”
“The smell. The coffee´s rich and distinct aroma would give me away. The scent of brewing coffee can weave its way throughout the entire castle.”

Mmm, lähen kohe tassikest kohvi tegema...

Filosoofiat: 3; Tapmist ja tagaajamist: 5; Romantikat: 3; Huumorit: 3; Võlumist ja maagiat: 4

(1=üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju; 5=põhjalikult)

Terry Pratchett ja Neil Gaiman, Head ended

Nagu eestikeelse raamatu kolmeteistkümnendalt leheküljelt lugeda võib, on „Head ended“ Jutustus teatud Kindlatest Sündmustest, mis leiavad aset inimkonna ajaloo viimasel üheteistkümnel aastal, täpses vastavuses „Agnes Nutteri soodsate ja täpsete ettekuulutustega“. Koostanud ja toimetanud Terry Pratchett ja Neil Gaiman, kelle lisatud on ka Õpetliku Iseloomuga Märkused ja Targad Juhised.

Viimnepäev on lähedal ja kurjuse väed lasevad sündida antikristusel, kes aga eksituse tõttu täiesti tavalise poisslapsega vahetusse läheb ja seetõttu põrguvägede vaateväljast kaob. Eksitust ei märgata enne, kui päris viimased päevad käes ja sellest sündiv segadus on totaalne.

Minu lemmik oli madu. Tema nimi oli Crawly, kuid ta kavatses selle peatselt ära muuta. Ta leidis, et see ei sobi talle üldse. Ja tõesti, kui saabus 11 aastat varem, siis oligi ta nimeks Crowley. Üksiti oli ta ka deemon ning ingel, kes mitte ei langenud, vaid lonkis aeglaselt alla. Ja tegelikult ei mõelnud ta eriti ka deemonlikke mõtteid.
Tal oli kell, mis oli valmistatud sellisele rikkale süvameresukeldujale, kes tahab vee all teada, mida näitab kell kahekümne ühes pealinnas üle kogu maailma. See oli valmistatud Crowley tellimusel. Üheainsa eksemplari tellimine oli kohutavalt kallis, aga ta võis seda endale lubada. See kell näitas aega maailma kahekümnes pealinnas ning veel ühes pealinnas Kusagil Mujal, kus kell näitab alati üht aega, ja see aeg on Liiga Hilja.
Ta sõitis 1926. a musta Bentleyga, millel oli algusest peale olnud vaid üks omanik, ja see omanik oli Crowley. Auto kassetmakist tuli „The Best of Quueni“ muusikat (kuna kõik kassetid, mis jäetakse autosse kauemaks kui kaheks nädalaks, moonduvad „The Best of Queeni“ kogumikeks). Nii juhtuski, et kui ta soovis Bachi (aga oli nõus ka The Travelling Wilburysega), siis laulis Freddie Mercury hoopiski All we need is, Radio Gaga.
Ühesõnaga Harmagedon oli tulekul. Ja Crowley ei saanud sinna midagi parata. See pidi toimuma Tadfieldis. Või vähemalt sealt algama. Pärast pidi see toimuma igal pool. Ning Crowley oli põrgus mustas nimekirjas. Mitte et põrgus üldse teist värvi nimekirju oleks. Kõik oli must, sünge ja hirmus. Tunneli lõpust ei paistnud valgust – ja kui paistiski, siis tuli see lähenevast rongist. Lugu oli naeruväärne. Äratapmine oli viimane, mida tal praegu tarvis oli. See tähendaks hirmsal kombel selgitusi. Ega uusi kehasid niisama lihtsalt välja jagatud; asjamehed tahtsid alati teada, mis vanast on saanud. See oli sama hea kui uue pliiatsi väljanurumine iseäranis tigedalt meelestatud varustusosakonnalt.

Filosoofiat: 3; Tapmist ja tagaajamist: 5; Romantikat: 3; Huumorit: 5; Võlumist ja maagiat: 3

(1=üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju; 5=põhjalikult)

George R. R. Martin "Kuningate heitlus"

Jätkan siin vaikselt Jää ja Tule laulu seeriaga ning olen nüüdseks lõpetanud teise osa "Kuningate heitlus" kaks eestikeelset raamatut. Tõlkega (tõlkija Mario Kivistik) olen endiselt väga rahul ja kavatsen kolmanda osa ka eestikeeles ette võtta. Eks siis edasi näis, kas maldan järgmiste osade tõlkeid oodata või lähen inglise keelele üle.
Minu lemmikliiniks oli selles raamatus 10-aastase kõrgest soost tüdruku Arya osa - tema kõikumine erinevate rollide vahel - kas lammas külaelanikest vangide karjas, hiireke lossiteenijate hulgas või igast poisist julgem ja hakkajam veetantsija, kes ühe sosinaga oma vaenlasi surmata või kindlusi vallutada võis. Märkimisväärne oli ka tema vastutustunne juhuslikult tema kaaslasteks saanud orvupoiste ees. See, ja poiste järgnemine Aryale isegi siis, kui nende enda sisetunne vastupidist ütles (näiteks Harrenhalist lahkumisel) näitab Arya tugevat liidrisoont. Arya liitlase Jaqen H'ghari tegelaskuju oli lummavalt ohtlik ja samas sümpaatne. Arya teod raamatu lõpus Harrenhalist lahkumisel olid jahmumapanevad (miks ta lihtsalt isand Boltonile ei rääkinud, kes ta on, vaid oma venna liitlastele kallale läks?), kuid seletatavad tema üleelamistega, mis erilist põhjust kellegi vähegi võõrama usaldamiseks talle ei andnud - tulebki enda eest ise seista, kellegi abile loota ei saa. Huvitav kontrast tema vanema õe Sansaga, kes aina ootab oma päästmist, kasvõi joodikust kojanarri poolt.

"Kuhu Sõnn jäi?" küsis Lommy.
"Ta võeti kinni," sosistas Arya. "Me peame ta ära päästma. Soe Pirukas, sa pead mind aitama. Me hiilime sinna ja tapame valvurid ära ja siis teen ma ukse lahti."
Soe Pirukas ja Lommy vahetasid pilgu. "Palju neid on?"
"Ei oska öelda," tunnistas Arya. "Vähemalt kakskümmend, aga ukse juures on ainult kaks."
Soe Pirukas paistis olevat nutu äärel. "Me ei saa kahekümne vastu."
"Sa pead ainult ühega hakkama saama. Mina tapan teise ja me laseme Gendry välja ja teeme sääred."
"Me peaksime alla andma," ütles Lommy. "Lähme lihtsalt sinna ja anname alla."
Arya raputas tõrksalt pead.
"Siis las ta olla, Arry," anus Lommy. "Nad ei tea, et meie ka siin oleme. Kui me peidus püsime, lähevad nad ära, sa ju tead. Meie pole süüdi, et Gendry kinni võeti."
"Sa oled rumal, Lommy," ütles Arya vihaselt. "Sa sured, kui me Gendryt ära ei päästa. Kes sind kandma hakkab?"
"Sina ja Soe Pirukas."
"Kogu aeg, ilma et keegi veel aitaks? Me ei tule sellega toime. Gendry oli meist kõige tugevam. Igatahes on mul kama, mida sa ütled, mina lähen teda välja päästma." Ta vaatas Soojale Pirukale otsa. "Kas tuled kaasa?"
Soe Pirukas vaatas Lommy, siis Arya, siis uuesti Lommy poole. "Tulen," sõnas ta vastumeelselt.
"Lommy, sina hoia Nirki siin kinni."
Poiss haaras tüdrukutirtsul käest ja tõmbas ta enda ligi. "Aga kui tulevad hundid?"
"Anna alla," soovitas Arya.

Jätkuvalt pakkus naudingut ka kääbus Tyrion Lannisteri liin - tema tõusmine riigi sisuliseks valitsejaks, üliosavad manipulatsioonid kuninganna Cersei ja teiste võimumeestega toimetulekul ja tema keeruline sisemaailm. Vahepeal tekkis mul küsimus, miks temasugune suhteliselt paigas õiglustundega ja arukas mees oma jabura ja julma perekonna eest võitleb? Vastasin endale, et perekond on ju midagi, kuhu ta sünnist saati on kuulunud ja isa ning vanem õde-vend ilusad ja võimsad eeskujud, kelle heakskiitu ta alati on soovinud pälvida ning kellele sarnaneda. Ometi on selge, et just tema kääbuskasvu probleem on ta teistest pereliikmetest nõnda palju paremaks inimeseks teinud - suur võim ja silmipimestav ilu nähtavasti Lannisteride iseloomuomadustele just head mõju pole avaldanud.

"Pod, jäta meid omavahele," sõnas Tyrion. "Kui just isand Petyr keelekastet ei soovi?"
"Tänan, ei." Pisinäpu näol välgatas talle omane pilklik naeratus. "Kõnekäänd ütleb, et kui kääbuse seltsis jood, siis kõnnid ärgates Müüril. Must rüü toob esile mu ebaterve jume."
Ära muretse, kulla isand, mõtles Tyrion, sinu jaoks on mul plaanis midagi muud kui Müür. Ta võttis istet patjadega üle külvatud kõrge leeniga toolil ja ütles: "Te näete täna väga tore välja, isand."
"Te solvate mind. Ma püüan iga päev tore välja näha."

Üks väike õukonnasuhtluse viisakuse näide veel, stseen kuninga nõukogu kohtumisest Musta vennaskonna esindaja ser Allyseriga:

"Armas ser Allyser," pomises Varys, "ärge mõelge meist liiga halvasti. Praegusel rahutul ja heitlikul ajal püüavad väga paljud meie Joffrey tähelepanu."
"See on rahutum, kui te arvata oskate, eunuhh."
"Tema juuresolekul ütleme me tema kohta isand eunuhh," suskas Pisinäpp.

Sümpaatseks oli kirjutatud ka Sibularüütli ser Davose tegelaskuju, kuid tema jälgitavas kuningas Stannise tegevusliinis figureeriv maagiaharrastajast Punane Preestrinna häiris mind väga - maagia abil vaenlastest lahtisaamine tundus täielik sohitegemine, ka kirjaniku poolt, ning minu jaoks täiesti vastuoluline Stannise isikukirjeldusega - kuidas sellised häbiväärsed salamõrvad talle üldse vastuvõetavad said olla?

Vähem suutsin ma mõista ka emand Catelyni hingeelu - kaks pisikest last ootavad kodus, üks neist raskelt vigastatud, ja ema jobutab mööda kuningriiki ringi ja ajab riigiasju!

Theon Greyjoy liin oli muidugi kõige vihaleajavam. Ühelt poolt oli tema auahnus ja meeleheitlik soov ennast tõestada küll mõistetav, kuid tema teod oma kasuperekonna suhtes täiesti uskumatult andestamatud. Kas tõepoolest oli tema südametunnistus ja lojaalsustunne niivõrd põhjalikult kihva keeratud seoses lapsepõlvetraumaga, kui ta oma kodust pantvangina võõraste keskele kasvama viidi? Üks üsna rumal poiss oli ta pealekauba, ma ei saanud aru, mida ta selle lastetapmismanöövriga saavutada lootis peale vältimatu lolliksjäämise pisukese edasilükkamise.

Brani liin hakkas mulle enam huvi pakkuma pärast Meera ja Jojen Reedi tegelaskujude saabumist, nendest mõistatuslikest ja tarkadest lastest tahaks kindlasti veel lugeda.

Printsess Dany liin oli minu jaoks igavam ja jäi sündmuste keerisest liiga kaugele, kogu aeg ootasin, millal mind tagasi põhja lastakse. Märgiksin aga ära minu jaoks sümpaatse mõttekäigu Dany poolt - ühena vähestest trooninõudlejate hulgast mõtleb ta ka sellele, et ei tahaks oma riiki endale musta maa ja mahanotitud lihtrahva arvelt võita vaid sooviks ikkagi riiki õitsengut ja rõõmu tuua. Enamike ülikute jaoks on lihtrahva tapmine ja nende kodude põletamine lihtsalt vahend teiste ülikute häirimiseks ja nende ressursside hävitamiseks. Eriliselt ja üllatavalt leebena, ja seetõttu justkui natuke totakana, on esile toodud isand Edmure Tully käitumine, kes külanaised ja -lapsed sõja eest oma kindlusesse varjule laseb - nüüd tolgendavad teised igal pool jalus ja piiramise korral nõrgendavad kindlust lisasuudena, mida toita vaja.

Jon Snow müüritagune liin meenus mul siin veel kõige viimasena. Eriliste lemmikute hulka seega ei kuulu, aga tundub, et edaspidi läheb tema elu aina põnevamaks.

Niisiis on kogu maa sõjas ja laastatud, võimu pärast heitleb hulk kuningaid, arvatavad liitlased ründavad üksteist selja tagant ja kõige selle taustal on vaesunud ja tühjaks põletatud maadele laskumas palju aastaid kestev talv. Sünge, julm, kaasahaarav, teravmeelne lugu.

The Outcasts, John Flanagan

John Flanagan; Brotherband series vol 1, The Outcasts

John Flanagani eelmist sarja Rangers Apprentice olen ma siin juba kommenteerinud. Tegu on niisiis rohkem seiklusjutu või alternatiivajalooga, kui puhta fantaasiakirjandusega – sest üleloomulikke olendeid ja võlujõudu neist raamatutest ei leia. Kui jätkata sellest, et mida need raamatud ei ole, siis kindlasti ei ole nad suurem asi lugemine ka romantikalembestele. Kui Rangers Apprentice sarja hilisemates osades mõned kallistused ja musud juba olid, siis käesolevas raamatus on kogu naissugu kuskil taustal, eriti neile sõna siin ei anta. Raamat ei ürita olla ka midagi eepilist, samas ma ehk päris lennujaamakirjanduseks seda ei loeks, natuke ikka rohkem on autor nende kallal vaeva näinud.

Maailm, kus tegevus toimub, meenutab kangesti meie enda oma – eelmise sarja tegevus toimus Araulenis mis oli väga sarnane Inglismaaga, vahepeal eksleti kauges ja võõras Nihon-Ja’s mis oli sarnane Jaapaniga, lisaks kohtame inimesi keda võiks pidada araablasteks, keltideks, prantslasteks jne jne. Nimed on küll veidi muudetud aga inimesed ja kultuurid on äratuntavad.

Uue sarja tegevus toimub Skandias, ajaliselt paralleelselt eelmise sarja viimaste osade toimumisega. Skandid on viikingid – suured, tahumatud, sarviliste kiivritega, nad sõuavad oma laevadega ringi ning rüüstavad teiste riikide rannakülasid. Siit leiame ka juba ühe tuttava tegelase – nende juhi ehk oberjarl Erak’i.

Peategelaseks on selles loos aga 16 aastane noormees Hal. Ta isa oli lugupeetud sõdalane, kes paraku ühel retkel surma sai. Ta ema on endine ori, Araulenist juba tüdrukupõlves Skandiasse toodud ja sinna paika jäänud. Lisaks kuulub perekonda Thorn, vana ühe käega sõdalane kelle elus paljugi on viltu vedanud ja kes Hali aidates nüüd oma elule uue mõtte on leidnud. Segaverelisena on Hal kergema kondiga kui teised sama vanad noormehed, samuti ei tähenda ta segane päritolu just automaatset omaksvõttu teiste hulka.

Kui Skandia noormehed saavad 16 aastasteks, siis korraldatakse neile omamoodi kolmekuulised sõjameheks olemise kiirkursused. Nad jagatakse kuni 10 liikmelisteks salkadeks (brotherband) mis sel perioodil koos elavad ja treenivad ning omavahel võistlevad erinevates füüsilist vastupidavust, võitlemisoskust, navigatsiooni ja seilamist nõudvates ülesannetes. Seekord on poisse 28. Juhtub nii et paar karismaatilisemat kuju koondavad enda ümber kumbki 10 liikmelise grupi ja üle jääb 8 väljatõugatut keda keegi oma gruppi ei valinud. Tegu on suht kirju seltskonnaga, kellel esmapilgul ei tundu olevat mingit võimalust teiste, arvukamate ja füüsiliselt suurematest ja tugevamatest poistest koosnevate gruppide vastu saamiseks. Edasi kulgebki raamat suuresti sellel rajal, kuidas esialgu vastumeelselt oma grupi juhiks pandud Hal nende puudustest üle saab ja nutikust kasutades esmalt oma grupi ja siis ka suure osa nii noorte kui vanade skandide lugupidamise pälvib. Muidugi ei puudu raamatust ka verivaenlane ja raamatu lõpus tehakse kenasti sissejuhatus ka järgmisse osasse, mis tõotab tulla vähemalt sama pingeline.

Kokkuvõttes korralik, tempokas ja noortepärane seiklusjutt, julgen soovitada.

Action 5
Thriller 2
Romantika 0
Maagia 0

Aasta elamus

Head uut lugemisaastat kõigile! Loodame, et saabuv draakoniaasta toob eriti rikkalikult fantaasiajuttude elamusi. Nagu aasta tagasigi, heitsin mõttes pilgu aasta jooksul loetud fantaasiajuttudele - aasta on olnud tõepoolest suurepärane. Sain esialgse loendamisega kokku, et lugesin 2011. aastal 28 uut fantaasiaraamatut. Esikoha nende hulgast annan Maggie Stiefvateri Mercy Fallsi libahunditriloogiale. Aga selle järel tungleb trobikond teisi - Martin Millari libahundid, Kristin Cashore Graceling ja Fire (no millal see Bitterblue ometi ilmub!), Maria Snyderi Inside Out, Richelle Meadi Bloodlines...
Möödunud aasta muutis tänu tele-ekraniseeringule taas päevakohaseks George Martini Jää ja Tule laulu seeria - olin arvatavasti üks paljudest, kes sarja alles nüüd lugema hakkas. Tituleeriksin Martini sarja enda jaoks aasta üllatajaks - tegemist pole sugugi nii karmi ja pimeda ja sünge looga, kui arvasin ja mistõttu ma seda senini polnud söandanud lugeda. Mitte et karmust ja süngust poleks, aga on ka helgemaid momente ja huumorit ja peadpööritavaid seiklusi ja isegi karjade kaupa väikseid printsesse, kes igaüks omaette seikleb (Arya, Sansa, Dany).
Milline oli teie uhkeim lugemiselamus möödunud aastast?

Kääbiku film

Uus ja päris uhke treiler on siin. Kinos järgmisel detsembril!

Uuel ringil

Seoses jõulueelse kiire ajaga on pea kuidagi ülekoormatud olnud ning pole olnud jaksu uusi fantaasiaraamatuid ette võtta. Seevastu olen suure naudinguga õhtuti enne magamaminekut taaslugenud mõnd vana lemmikut - kõigepealt Collinsi Näljamängude esimest raamatut ja nüüd hakkan lõpetama Rowlingi Potteri-sarja kolmandat osa (mis koos neljandaga on minu jaoks kogu sarja pärlid). Collinsit lugesin kolmandat korda, Azkabani lugu on aga küll juba suht loendamatul ringil. Kuidas teiega on, kas harrastate ka raamatute mitut ringi lugemist? Millised fantaasiaraamatud on kõige sagemini uuesti tee teie öökappidele leidnud?

Nõidade sõda

On üks raamat (või õigemini sari), mis on mu hinges juba terve aasta. Ma olen alati mõelnud, et peaks selle raamatu uuesti Kadrilt laenama ja siis siia postitama, kuid kuna ma selle mõtteni kuidagi jõudnud, ei ole, siis tuleb seda teha mälu pealt.
Kokku siis kolm raamatut:
1. Emahundi klann
2. Jäine kõrb
3. Odi needus
Kunagi iidsetel aegadel elas ema O, nõid, kellel oli kaks tütart: Om ja Od. Om oli ravitseja hingega, soovides õppida tundma looduse saladusi, kuid Od oli huvitatud igavesest elust...
Raamatu tegevus toimub kaasaegses Hispaanias - on autod ja emailid ja noormees tsikli seljas... Ja selles maailmas on kahte tüüpi nõidu - omarid ja odishid, kelle omavaheline võitlus pole sugugi veel lõppenud. Odishid on leidnud oma igavese elu saladuse - tuleb juua noorte omari tüdrukute verd. Omarid üritavad oma noori võimalikult palju kaitsta, kuid kuivõrd õigustatud see alati on? Ja siis on ennustused ja ettekuulutused ajast, mil üks jääb teisele alla, kuid kumb siiski saab igavesti kõikide nõidade valitsejaks, kas odish või omar? Mõlemad teed on võimalikud ja aeg ennustuste täitumiseks läheneb minutitega. Jah, esimene "vampiiri raamat", mis mulle tõeliselt meeldinud on. On vampiirid ja ravitsejad, kuid selles maailmas on ainult naised! Kolm paksu raamatut naistest, nende tunnetest ja tegemistest ning ometi pole lugu grammigi "naistekas" ega lääge.

Siiski, kogu sarja peale on mängus kaks meest - peategelase isa ning poiss, kes talle tohutult meeldib. Kaks täiesti erinevat tüüpi armastust, mis ometi kokku annavad täiusliku... kaose... juhul, kui su vanemate suhted on sedavõrd vihkavad, et see on kirglikust armastusest eristamatu ja eraldamatu. Ja juhul, kui su silmarõõm hindab hoopis klassi kõige vastikumat tibi.

Peategelase, teismelise tütarlapse, Anaidi, silmade läbi jõuab lugejani kustumatu lugu "targast maagiast" ja sellega seotud sekeldustest nii tavaelus kui maagilises maailmas. Just targast, sest lisaks sünnipärastele eeldustele tuleb seda õppida ning kogu maagia värk on mingis mõttes hoomatavalt mõistuspärane. Ja samas koomiline. Kujutage ette loitsu, millega saab endale näiteks riided selga võluda, kuid kahjuks mõjub see vaid siis, kui vaataja usub, et sa võiksid tõesti midagi sellist kanda. Vastasel korral avastate te end keset rahvamassi ikkagi uhkelt mummulises kombinees.

Kui esimene raamat näib sellise ühekordse, pigem teismelisele lugejale mõeldud seiklusena, siis edasistes raamatutes on sees tugev sotsiaalne sõnum ka täiskasvanutele. Ma arvan, et just see tugev sotsiaalne sõnum mind selle sarja juures lummaski. Ühest küljest ääretult kergesti loetav, hoogne ja tempokas jutustus nõidade maailma tegemistest, kuid teisalt... Lugu sellest, kuidas vanemad ei suuda aktsepteerida oma laste suureks kasvamist; ja sellest, kuidas lapsed sellele tormiliselt reageerides võlli üle keeravad; ja kuidas siis vanemad seda enam tahaks hoida ja kaitsta... Ehk, kuidas põlvkondade erinevus, hirm lasta lapsel omi eksimusi läbi elada ja soov oma õnnestumisi ise otsustada viivad maailma huku äärele. Kas seda on võimalik päästa? Kas lapsi või vanemaid on võimalik mõista? Kas on võimalik hoida armastust, kui su kallim on sinu ja su sugulaste, hõimlaste läbi aegade suurim vaenlane?

Kui ma selle läinud talvel läbi lugesin, siis ma defineerisin ta enda jaoks niipidi: kohustuslik kirjandus kõikidele teismelistele tüdrukutele ja nende vanematele.

Teejuht fantaasiakirjanduse klassikasse

Leiate siit. Mitut pildil olevat raamatut lugenud olete? Mina sain ainult kümmekond kokku. Palju toredat lugemist veel ees :)

Martin Millar "Curse of the wolf girl"

Lõpetasin Millari libahundisarja teise osa ja olen veelgi veendunum fänn kui esimese osa lõpus. Raamatutest on pikemalt juttu siin, tahtsin aga teiega jagada mõndasid mulle rõõmu valmistanud lõike:
Daniel and Kalix were watching cartoons when Vex appeared in the room wearing an unusually large scarf and holding a comic.
"Hey, look what I just found in Daniel's room!"
Daniel looked up sharply, thought it meant missing the denouement of the cartoon. "Have you been in my room?"
"That's what I just said."
"Why?"
"I was looking through your stuff."
"Why were you doing that?"
"I wanted to see what sort of stuff you had, " replied Vex, logically.

/---/
Libahunt Dominil sätib end välja kiirele libahundiküttide-jahtimise tretile:
She paused at the door, wondering if she should take a book with her. She wasn't likely to find herself in a situation where she needed something to read, but long habit made her feel uncomfortable leaving the house without a book. She tucked a copy of Xenophon's Expedition to Persia in her pocket before setting off.

/---/
Daniel ja Moonglow arutavad murelikult Kalixi söömisharjumisi:
"I just hate it that she never eats," said Moonglow.
Daniel, who only moments ago had been planning on retreating upstairs, immediately saw an excellent opportunity to compliment Moonglow.
"You're right. Kalix is far too skinny. Not like you."
Moonglow's head turned, rather sharply. "What do you mean?"
"You're not nearly as skinny as her."
"Do you think I'm overweight?"
"Well, compared to Kalix..." began Daniel, then hesitated, not liking the way this was going. He tried to reformulate his sentence. "You've got a very nice figure."
"What, for someone who's really fat compared to Kalix?"
"Who said anything about you being fat? I never mentioned anything about being fat." Daniel attempted to protest his innocence but was interrupted by the arrival of Kalix, who seemed to have heard part of the conversation.
"Were you talking about me?" she demanded. "Were you calling me fat?" Kalix looked accusingly at Moonglow. "It's your fault. You keep making me eat."
"No, I don't."
"Yes, you do. You probably bribed Decembrius to make me eat. And now you're talking about how fat I am."
"No one called you fat," cried Daniel. "I was talking about Moonglow!"

/---/
Vex ja Daniel arutavad Danieli taktikat Moonglow südame võitmiseks:
Vex laughed, and poured more cereal into her bowl, again covering it with sugar. "Well, there's your problem. You've been trying to win over a girl by being in a continual bad mood. Doomed to failure. Cosmo Junior says you can take the moody thing too far. Try cheering up a bit. And buy her something nice."
"What? Like flowers?"
"Flowers? Seems like an odd choice," said Vex. "I was thinking more along the lines of a hedgehog. But something nice anyway."

Leia kümme erinevust

Avastasin ühel hetkel, et ei suuda lähema uurimiseta vahet teha kahel oma käekotis oleval raamatul - sellel, mille lugemine pooleli, ja sellel, mille olin just poest ostnud. Kas fantaasia kirjastajasid kimbutab fantaasiapuudus?

Trudi Canavan "Ambassador's Mission"

"It's a black magician's knife. Ashaki Tariko is a black magician. For a moment he felt a rush of fear that was strangely exhilarating, but it faded as quickly and left behind a disappointing cynicism. Yeah, and so is your mother, he found himself thinking, and suddenly he knew that living in the land of black magicians wasn't going to be as thrilling and novel as he'd thought it would be."
...
Lorkini, "Musta võluri" triloogia kangelaste Sonea ja Akkarini poja, elu pole lihtne - vägevate vanemate tõttu vaatavad kõik teda põnevil ja ootusärevusest säravate silmadega - et millal siis tema midagi vägevat korda saadab. Lootuses leida oma elu seiklus vanade vaenlaste maalt Sachakast, otsustab ta astuda sinna saadetava uue suursaadiku Dannyli assistendi ametisse.
Samal ajal ajab "Musta võluri" triloogiast tuttav vargapoiss (nüüdseks allilmaboss) Cery müstilise Vargatapja jälgi ning Sonea püüab hakkama saada oma kammitsetud eluga võlurite gildis - tema kui gildi vägevaima ja sealjuures musta võluri võimete kartuses on gild talle seadnud karmid reeglid, mida ta vaguralt juba 20 aastat on järginud. Kas nüüd on aeg hakata veidike tiibu sirutama?
Seega siis lugu nelja tegelase vaatepunktist (Lorkin, Sonea, Cery ja Dannyl). Kuulsin, et üks raamatut hiljuti lugenud fantaasiaaustaja nimetas raamatut pisut aeglaseks. Mina oleksin karmim ja ütleksin otse välja, et raamat oli igav. Mitte et ma ei naudiks rahulikuma tempoga jutustusi - näiteks Hobbi või Stiefvateri raamatuis olen vaiksematest kohtadest suurt naudingut tundud -, aga kui ikka 300 lehekülge järjest kohe mitte midagi ei toimu, siis lähen ma natuke hapuks. Ja teiseks, Canavan ei ole osanud minu jaoks karaktereid lahti kirjutada, nii et tunneksin, et tegu on mulle tuttavate ja mõistetavate inimestega. Sama tunne oli mul tegelikult "Musta võluri" triloogiat lugedes, kuid arvasin, et asi võis olla selles, et lugesin eestikeelset tõlget ja mingi essents läks seetõttu kaduma. Hiljem, kui olin läbi lugenud Canavani täiesti suurepärase "Age of the Five" triloogia, arvasin, et äkki oli kirjanik "Musta võlurit" kirjutades veel noor ja kogenematu ja edaspidistes raamatutes seda probleemi pole. Aga tuhkagi. Niisiis, mina seda raamatut kuigi soojalt ei soovita. Lugemishuvi peaks see pakkuma eelkõige nendele, kes "Musta võluri" jutte nautisid ja kellele Sonea, Dannyli ja Cery edasine käekäik südamelähedane on.
Kokku hindeks 3.
Jutu proportsioonid (1=üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju; 5=põhjalikult)
Filosoofiat: 2; Tapmist ja tagaajamist: 3; Romantikat: 3; Huumorit: 1 (500-leheküljelise tellise ainus naljakas koht on tsitaadina postituse alguses toodud); Võlumist ja maagiat: 4; Tegelaste arengut ja eneseleidmist: 4.

Sünnipäev

Fantaasiraamatute muljeid on kogunenud juba terve aasta jagu! Palju õnne ja suur tänu kõigile muljetajatele, tänu teile olen saanud rohkelt suurepäraseid lugemiselamusi.
Kui blogilugejate hulgas on neid, kes pole veel autoritena kirjas, kuid tahaksid aeg-ajalt ise ka mõne postitusega panustada, andke märku! Ja tahaks julgustada ka vaikseid lugejaid aeg-ajalt kommentaariumis kasvõi paarisõnalise hinnanguga teada andmast, kuidas postitustes tutvustatud raamatud meeldisid. Sest muljed raamatuist ja maitsed on ju nii erinevad, mida rohkem arvamusi, seda tõhusam!
(Pildi sain siit: http://tenti-mitsurin.deviantart.com/art/elf-with-boo-lord-of-the-rings-160377129)

Richelle Mead „Iron Crowned“

„Iron Crowned“ on juba kolmas osa Dark Swan sarjast, kus seikleb kaunis naisterahvas nimega Eugenie Markham. Olgu öeldud, et sarja esimene osa kannab nime „Storm Born“ ja teine „Thorn Queen“.

Peategelane Eugenie on tegelaskuju, kes oma iseloomuomaduste poolest just mu lemmikute hulka ei kuulu ja aeg-ajalt võib ta ikka täiesti napakaid otsuseid vastu võtta (no natuke selline Rose Hathaway tüüpi tegelane). Kuna mõnikord suudab ta aga siiski ka täiesti mõistlikke valikuid teha, siis kokkuvõttes on ta sümpaatne. Igav ei hakka tema seltskonnas kohe päris kindlasti („No matter how displeased I am at the two of you right now, I admit, things will certainly be entertaining with you around.“).

Loo sündmused toimuvad korraga kahes maailmas – tänapäevases ühiskonnas, kus Eugenie peab väikeettevõtja rasket ametit (tõsi küll, tema tegevusala, mis seisneb vaimude, kummituste ja teiste sarnaste tegelaste likvideerimises, pole just väga tavapärane) ning paralleelmaailmas (nn Otherworld), kus võitlevad kuningad, liiklusvahenditeks on hobused ja kus elavad haldjad. Eugenie saab juhtumisi neis mõlemas maailmas toimetada.

Huumorit jagub. Seda eriti vestlustes Kuningas Doriani (mu vaieldamatu lemmik selles sarjas) ja deemon Volusianiga.

Siiski arvan, et Meadi seniloetud raamatutest on Eugenie Markhami lood meeldinud mulle kõige vähem. Aga see ei tähenda muidugi, et ma nende lugemist ei soovitaks. Tegemist on vägagi kaasakiskuva sarjaga (päevaga raamat alla neelata ei valmista vähimatki raskust).

Kui Vampire Academy sari on adresseeritud teismelistele lugejatele, siis sarnaselt Georgina Kincaid lugudega on Eugenie Markhami sari mõeldud täiskasvanud urban fantasy austajatele. Lisaks rohkearvulistele võitlusstseenidele on samapalju ka seksistseene.

Raamatu viimaseid ridu lugedes tabasin end mõttelt, et ohhoo, sedakorda ei olegi kõike puust ja punaseks tehtud ning igaüks saab ise edasi fantaseerida, millega lugu edasi läks, kui viimasele lausele oli punkt pandud ja kes saab kelle ja kes keda ei saa. Hiljem asja pisut uurides selgus, et tegemist polnud kaugeltki sarja viimase osaga - neljas raamat ilmub juba selle aasta viimastel päevadel. Arvestades asjaolu, et Meadi ülejäänud sarjad (Georgina Kincaid ja Vampire Academy) on 6-osalised, siis ilmselt ei jää „Shadow Heir“ kah viimaseks Eugenie Markhami raamatuks.

Muideks, selle aasta suvel ilmus ka esimene number „Storm Born“ koomiksist.

Filosoofiat: 2; Tapmist ja tagaajamist: 5; Romantikat: 5; Huumorit: 4; Võlumist ja maagiat: 4

(1=üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju; 5=põhjalikult)

Richelle Mead, Bloodlines

Bloodlines´i saab lugeda ka ilma "Vampiiride Akadeemia" (VA) kuut varasemat osa lugemata. Aga ma arvan, et sellel ei ole suurt mõtet. Kui Sulle "Bloodlines" meeldib, siis kindlasti meeldib Sulle ka VA ja vaatamata sellele, et tegemist on VA spin-off sarjaga, on hea teada, mis sündmused on varasemalt juhtunud. Tehniliselt võttes läheb VA lugu edasi ja nii saab asjadest lihtsalt paremini aru. Kui "Last Sacrifice" oli viimane raamat Rose Hathawayst, siis "Bloodlines" on sari sellest samast moroide (head vampiirid, surelikud nagu inimesedki), strigoide (halvad, surematud vampiirid) ja dhampiride (pooleldi inimesed-pooleldi vampiirid, moroide ihukaitsjad) maailmast.

Lugu algab aga sedasi. Lissa Dragomir on moroist kuninganna, aga kuna seaduse kohaselt vajab ta troonil püsimiseks vähemalt ühte elavat sugulast, ähvardab tema ainsat sugulast, 15-aastast poolõde Jilli, suur oht. Kartes vampiiride kodusõda, otsustavad alkeemikud (need on inimesed, kes katsuvad teiste inimeste eest hoida saladuses tõsiasja, et vampiirid olemas on) Jilli mõneks ajaks pagendusse saata. Kes aga võiks teda turvata? Sydney Sage. Mäletate, temast oli juttu ka VA raamatutes "Blood Promise", "Spirit Bound" ja "Last Sacrifice", kus ta peategelast Rose Hathawayd aitas. Ega teda muidugi hea meelega Jilli valvama ei saadeta. See, et ta Rose´ile abiks oli, ei meeldi teistele alkeemikutele kohe sugugi. Tegemist oli ju suisa häbiväärse ettevõtmisega - "vamp lover" selline.

Niisiis, Sydney ja Jill saadetakse Palm Springsi.

Lisaks Sydneyle ja Jillile on tuttavaid tegelasi veelgi, näiteks Adrian Ivashkov ja Eddie Castile. Aga mitte ainult.

Sydney tegelaskuju meeldis mulle väga! Ta on selline oiviku tüüpi (palun mitte segi ajada nohikuga); oskab viit keelt; on alkeemiku tööülesannete täitmisel maailmas palju ringi reisinud. No selline ülitubli ja hea noor inimene. Aga oma isiklikku elu pole ta selle tubliduse käigus elada saanudki. Lisaks on ta keerulistes suhetes oma isaga, kes nõuab liiga palju ja ei oska teda piisavalt hinnata, ning noorema õega, kes ei saa aru, et Sydney talle ainult head soovib.

Sarja esimeses osas on romantikat vähem kui VA-s, aga ma arvan, et see on nii põhjusel, et tegemist sarja esimese raamatuga. Asi alles võtab tuure üles. Aga liblikaid kõhus tunneb natuke ikka.

Sarja teine osa nimega "The Golden Lily" (see on sümbol, mis tätoveeritakse iga alkeemiku põsele) ilmub 2012. a maikuus. 2012. a lõpus pidi ilmuma ka Rose´ist ja Dimitrist üks lühilugu.

Filosoofiat: 3
Tapmist ja tagaajamist: 3
Romantikat: 3
Huumorit: 3
Võlumist ja maagiat: 3
(1= üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju ; 5=põhjalikult)

Mercy Thompson

Loen parasjagu Patricia Briggsi Mercy Thompsoni sarja. Ei hakka konkreetseid raamatute pealkirju panema – need on samad, mis kõigil urban fantasy raamatutel viimasel ajal (Moon Called, Blood Bound, jms). Raamatu fotot kah ei lisanud teadlikult – eneseväärikus ei luba, raamatu kaas päris pornograafia pole, aga ülemäära intellektuaalse lektüüri mõõtu kah välja ei anna. Siiski, ärge laske eelpool kirjutatust ennast eksitada, tegu on väga mõnusa sarjaga!

Kohe esimestest lehekülgedest tundsin, et olen leidnud väärt lugemise ja võin asuda raamatut nautima, muretsemata, et see jamaks kisub või ära vajub – autor on väga hea jutustaja. Lugu haarab märkamatult kaasa ja ei pea sugugi pingutama, et pilt silme ees keriks. Ühesõnaga üks sellistest raamatutest, mille peale igatsusega ka päeval mõtled ja mis näiteks foori taga oodates kiusatust tekitab - jõuab paar lehte lugeda või mitte (nii nagu üks normaalne raamat olema ju peabki).

Peategelane on ajalooharidusega automehaanik Mercedes Thompson. Elab kusagil USA pärapõrgus pisikeses linnakeses ja peab oma autoremonditöökoda. Üles on ta kasvatatud olude sunnil libahuntide klanni poolt, aga ise ta libahunt pole, on hoopis walker. Millised on tema „võimed“ ma rääkima ei hakka, jäägu üllatuseks. Mercy sõprade hulka kuuluvad lisaks libahuntidele veel igatsorti elukad - vampiirid ja faed näiteks, inimesed samuti. Inimesed on osaliselt informeeritud sellest, mis ööhämaruses toimub, aga vampiiridest ja esialgu ka libahuntidest ei oska nad undki näha. Sarja esimeses osas on sõda libahuntide klannide vahel, teises osas on probleemid vampiiridel. Küllap nii kulgevad need ülejäänud 4 osagi. Kõige keskmes on loomulikult meie Mercy, kellel on austajaid rohkem kui üks (aga ka kana kitkuda kõige veidramate seltsimeestega).

Eks sümpaatseks muudavad autori jällegi pisiasjad – libahunte uinutatakse näiteks seguga, mis koosneb ketamiinist, DMSOst ja hõbedahüdroksiidist – alati on kui tore kui „päris“ ja „mängu“ nii elegantselt kokku sünteesitakse.

Või siis sellised kibedad (kuid eluterved) tõdemused (kus Mercy selgitab, mis oleks saanud kui ta poleks pärinud töökoda :

„Then I’d have had to take my liberal arts degree and gotten a job at McDonald’s or Burger King like all the rest of the history majors.“

Hindeid panna ma ei oska. Põnevust on, samuti romantikat. Maagia on esindatud, huumorit on parasjagu. Seksi – kui siis tsipakene, filosoofiat kah mõõdukalt. Ei ole eepilisust, mõõkasid, lohesid ega kuningapoegi.

Igati ladus lugemine. Soovitan hankida elektrooniline versioon (või raamatule kaaned ümber panna lugemise ajaks).

Kuninga Silmad, Catherine Banner

Läinud nädala lõpul sai siis tuulutatud Apollo raha (pidasime Mariega Apollos ühissünnipäeva). Tulemuseks siis raamat "Kuninga silmad". Armas ja südamlik (kuigi südamlik vist veidi sügavamas mõttes) raamat võlukunstist ja paralleelmaailmast, armastusest ja lootusetusest. Jah, natuke EMO nagu need ülinoorte kirjanike raamatud ikka kipuvad olema. Samas oli selles lootusetuses alati lootus õhus ning mitte kordagi ei tekkinud lugejana liigset masendust ka ülikeeruliste teemade juures.

Üritades mitte spoilerit teha (nagu kahjuks oli selle raamatu tutvustus läinudnädalases Postimehes), rääkis raamat fantaasiamaailmas elavast poisist. Elu karm - vanemad pagendatud, riigis sõjaväeline kord, korralik katk maad laastamas. Ühel päeval leiab ta maast raamatu, mis on täiesti tühi, kuid mitte kauaks. Raamatusse hakkavad ilmuma lood. Ja nii kulgeb lugu kolmetasandiliselt - poisi igapäevaelu, raamatulood ja veel üks liin, mis taaskord omaette kirjastiilis, kuid esialgu hoomamatu käega kirjutatud...

Autori kiituseks pean mainima - mitte hetkekski ei tekkinud tunnet, et ma tahaksin eelistada ühte liini teisele. Kõik olid olulised ning raamat kulges mu käes lehekülg lehekülje haaval lõppu ette lugemata ning ühtegi liini ülekeeramata. Oli kurb, rõõmus, lootusetu ja lootusrikas ja... huvitav...

Samas tõsised miinuspunktid minu poolt tõlkijatele-toimetajatele. Tavaliselt on nii, et kui miski sunnib sind viiendal leheküljel tõlkija peale mõtlema, siis pole asi päris õige. Selle raamatu puhul tekkis tõlkija küsimus liigagi ruttu. Tekst hakkis ning ma ei suutnud aru saada, kas viga on tõlkijas, kirjanikus või minus, kuid punkte oli selles tekstis eesti keele kohta ebamugavalt palju. Mõne aja möödudes see enam ei häirinud (imestades mõtlesin, kes meist kolmest nüüd arenenud on selle 40 leheküljega). Siis aga hakkasid silma torkama sisulised tõlkevead (õepojast saadi vennapoeg...) ning korrektuuri vead (valed käänded, kahtlase väärtusega sõnakordused). Tekkis tunne, et tõlkinud on keegi, kellele endale lugu üldse ei meeldi, tehtud on seda kiiruga ja raha pärast. Keegi tõlkija saadetud teksti ülelugenud pole ja nii ongi kõikide keeleliste ja sisuliste vigadega tekst trükikotta jõudnud. Kahju, lugu ise on ju tegelikult tore.

Pärast raamatu lõpetamist mõtlesin pikalt, et noorte (teismeliste) kirjanike puhul on vist pea paratamatu, et sisse tulevad laastavalt depressiivsed (emo) teemad. Samas on nende õnneks alati sees lootus (isegi kui lõpplahendus ei ole klassikaline muinasjutu "elasid õnnelikult elu lõpuni"). Ja nendes lugudes on alati korraliku koolilapse "kes pingutab, see suudab" teema. Sel korral siis võlumine - igaüks on võimeline, kuid maagide õpetamine on pigem piinamine, mille abil sunnitakse neid ennast üha enam ja enam rakendama oma võimeid. Aga seda teemat arendan ma ehk varsti oma blogis edasi.

Kokkuvõtteks - raamat mulle väga meeldis (eriliselt fakt, et ta sundis mind mõtlema süžeevälistel teemadel) ning ma kindlasti kavatsen selle triloogia järgmised raamatud läbi lugeda. Iseasi on muidugi see, kas ma raatsin nende tõlkiise eest raha välja käia või haaran nad ingliskeelsetena ette.

Filosoofiat: 3
Tapmist ja tagaajamist: 3
Romantikat: 4
Huumorit: 1
Võlumist ja maagiat: 4
Tegelaste areng ja eneseleidmine: 5

Meyeri "Host" filmilinal

Lugesin Wikipediast, et Stephenie Meyeri "Hostist" ehk "Kehast" filmitegu on hoogu kogumas. Kinodesse jõuab film märtsis 2013. Peategelast Wandereri/Melaniet on valitud kehastama noor iirlanna Saoirse Ronan, kes pälvinud juba Oscari-nominatsiooni oma kõrvalosatäitmise eest filmis "Atonement".

Raamatu kohta muljed siin.

Ahoi kõikidele! Pean ka mina oma (selle blogi) esimese postituse juures alustama vabandamisega, et see üldsegi ei räägi mõnest põnevast raamatust, mis viimasel ajal loetud on saanud, vaid hõlmab endas pelgalt natuke totakat küsimust. Loodetavasti on andestatav, sest ausalt öeldes tundub mulle neid armsaid arvustusi lugedes, et ma ise ei oskagi raamatut sel moel kirjeldada ega kritiseerida. Võib ju juhtuda, et kunagi saan selgeks, kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Juhtus nii, et eelmisel nädalal tuli koolist mu tütar ja teatas, et neil on kirjanduse koduseks tööks vaja õppida rääkima oma ema või isa lapsepõlve lemmikraamatust. Esimese hooga ilmusid silme ette kolm raamatut: Krabat (esimesena ja kõige selgemalt), Hundikoer Roi ja Veel Üks Lotte. Siis aga tundus, et Krabat pole vist veel päris õigel kohal (aastakese pärast ideaalne, kuid 10-aastaselt?), Veel Üks Lotte jätaks minust (mu raamatueelistustest laiemalt tolles eas) aga vale mulje, isegi kui ta on eakohane. Hakkasin siis mõtetes kaevama. Lindgreni "poistekad" meeldisid, kuid nende jutustamises puudus point - neid teavad juba nii ehk naa kõik ja need, kellele sedatüüpi raamatud meeldivad, on need ammuilma läbigi lugenud. Mida ma oma kahekümne aasta tagusest mälust ikka jutustada oskan nii, et laps ümberjutustades ikka veel veenev kõlaks? Ilma Lõputa Lugu muutis mu mõttemaailma ja oleks eakohane, kuid see ei saanud kuuluda minu lapsepõlve, kuna ilmus eestikeelsena alles siis, kui ma juba 17-aastane olin. Jules Verne raamatud? Hmm, neid võiks ju isegi üle lugeda enne jutustamist. Tegelikult ju oligi plaan Saladuslik Saar ja 20000 Ljööd Vee All uuesti lugeda.

Mõeldud-tehtud, sammud raamatukokku. Lisaks säras riiulis jaburaimaist jaburam - Reis Maaera Südamesse. Haarasin ka tolle raamatu näppu. Lugesin need kõik rõõmsalt läbi, kuid ühtlasi jõudsin järeldusele, et need pole need. Ei, ärge saage valesti aru - tegemist on üliarmsate ajastutruude hea käega kirjutatud Sci-Fi raamatutega ja ma tõeliselt nautisin neid taas nii huumori, seikluse kui ka teadusajaloo vaatenurgast. Mõttes aga kummitas oma laps, kes teadusajaloost veel nii hästi ei tea, ajastutes ülemäära kodus ei ole ning kelle jaoks jääks selline lugemissoovitus (mida mu lemmikraamatuks tituleerimine ju vähemasti kaudselt on) veidi valesse hetke. Ma jäin kartma, et reaalse maakera ja tänase teadusega otsapidi kokkupuutunud lapse jaoks jääks sellises alternative reality's midagi painama. Las need raamatud ootavad veel paar kuud oma aega. Võimalik, et pärast pinna sondeerimist hakkan neid juba homme soovitama, kuid hetkel ei julge.

Pikk tekst on kirjas ja tulemust ikka eimigit. Hale! Täiesti hale. Mida ma siis veel lapsepõlves ise lugesin? Mehisuse sarja raamatutest ju ei räägi? Shakespeare'i kogutud teoseid neelasin 12-aastaselt (no eg see minust just õiget muljet ei jätaks ka, kui aus olla). Nojah, mõtlesin, mis ma mõtlesin, eile kell 21.52 surus laps mu alatult ja peaaegu ootamatul nurka. Temal on seda nüüd ja kohe vaja ja üldse plaanib ta 8 minuti pärast juba magama minna. Kulutasin siis veel 32 sekundit, et kogu siinkirjutatud jutt mõttest läbi lasta ning vastasin: KRABAT. Mis seal salata, on teine minu meelest läbi aegade parim lastele suunatud fantasy raamat, mida sai loetud üle ja üle igal koolivaheajal vanaema juures. Ja ma tõesti loodan, et ka Marie selle ühel päeval läbi loeb ning usun, et talle meeldib.

Nüüd siis minu küsimus. Kui sind panna vastamisi olukorraga, et tuleb rääkida (soovitada) 10-11 aastasele lapsele oma lapsepõlve lemmikraamatust, siis millisest raamatust räägid? Millised on siis need lapsepõlvelemmikud, mida jumaldades kasvavad suured fantasy-raamatute lugejad?

p.s. loon siltidesse uue sildi, mis võiks enda alla võtta ka kõik edaspidised otseselt ühte raamatut või autorit mittepuudutavad küsitlused, küsimused ja muud segase temaatikaga postitused - ÜTLEMTA SEGANE

The Way of Shadows - Brent Weeks

Meie blogilugejatele on see autor ja kolmeosaline sari (The Night Angel trilogy) ilmselt täiesti uus, aga teema mitte – keskaegses fantaasiamaailmas toimuv võitlus trooni nimel, milles pearolli etendab noor palgamõrvari õpipoiss. Kas tuleb tuttav ette?

Cenaria riiki valitseb nimeliselt küll kuningas, kuid tegelikult hoopis allilmategelastest koosnev nõukogu Sa’kagé. Nende peamiseks tegevusalaks on igat laadi kuritegevus – lõbumajade pidamine, salakaubandus, kasiinod, palgamõrvad. Et asjad paremini sujuks, on nad troonile paigutanud väeti, tahtejõuetu ja ebaväärika kuninga, kes nende ärisid liigselt ei kontrolli.

Linn on jaotatud kaheks osaks – ühelpool elavad aadlikud ja muu viisakam rahvas, teiselpool aga pätid, prostituudid ja tänavalapsed. Just viimaste hulgast on pärit ka raamatu peategelane Azoth. Vanemate poiste terroriseerimise (ja see pole mingi niisama kiusamine, vaid pidev rahanõudmine, peksmine ja veel palju hullematki) all on poisi ainsaks unistuseks olla võitmatu tapja, kes mitte kunagi kedagi kartma ei pea. Just selline inimene on legendaarne palgamõrvar Durzo Blint, kelle õpipoisiks Azoth ennast sokutada otsustab.

Edasi läheb raamat tavapärast rada pidi – noore palgamõrtsuka karm koolitamine, tema arenemine tänavapoisist nooreks aadlimeheks, esimene tööülesanne, ausad ja vaprad sõbrad ja ilus ning hea salaarmastus, kes peategelases moraalse dilemma tekitavad. Lõpuks aga pool raamatut kestev suur verepulm, mille tulemusena tuttavate tegelaste read tõhusalt hõrenevad. Ja kuigi mingisugune ajutine paus lahingutegevuses raamatu lõpus ka toimub, jääb kõik siiski väga pooleli ja kutsub edasi järgmisi osasid lugema.

Isiklikud muljed: mulle alguses see raamat üldse ei meeldinud. Päris raamatu algusosas oli üks suhteliselt räige vägistamisstseen, mis edasilugemise isu ära võttis. Aga vähehaaval siiski lugesin edasi ja võin teisi nõrganärvilisi rahustada, et see ongi kõige hullem koht kogu raamatus. Ja lõpuvõitlus (mis kestis pool raamatut) oli põnev (kuigi pean tunnistama, et vahepeal lugesin üle rea, sest lahingukirjeldused olid ehk liiga üksikasjalised ja kippusid sündmuste edasiarenemist takistama) oli vägev ja kui päris aus olla, siis tahaksin küll teada, mis edasi saab. Ja kui alguses pidin end sundima raamatut kätte võtma, siis hiljem pidin sundima end raamatut käest panema.

Miinuseks loeksin liiga keerulist maagiavärki (sadat erinevat tüüpi nõiad, salapärased artefaktid, lambist võetud võluoskused) ja valitsemishierarhiat (mis küll raamatu lõpuks enam-vähem selgeks sai). Üldiselt julgen seda raamatut soovitada küll, kuigi minu jaoks oli see liiga poistekas :P

Stiilinäide: maagilist annet omavad palgamõrvarid nimetavad ennast „wetboy“-deks ning peavad nimetus „assassin“ solvavaks (minu meelest ebaõnnestunud sõnavalik, wetboy ei kõla väga väärikalt).

Durzo Blint: "Assassins have targets because they sometimes miss, wetboys have deaders, because when we take a contract the rest of their short life is a formality".

(Viimase väite valguses on kummaline raamatu kaanele valitud moto “The perfect killer has no friends – only targets”)

Filosoofiat: 2
Tapmist ja tagaajamist: 5
Romantikat: 2
Huumorit: 1
Võlumist ja maagiat: 4
Tegelaste areng ja eneseleidmine: 4

A hunger like no other – Kresley Cole

Ostsin selle raamatu kuskilt loetud soovituse peale, et pidavat hea olema. Ilmselt on ka – mingis mõttes – kuigi ilmselt ma sain midagi mida ma ei osanud oodata. Nimelt klassifitseerib see raamat enamustes allikates „paranormal romance“ alla. Eesti keeli kokkuvõetuna tähendab see vist hulka vampiire, libahunte ja muid elukaid, kes kulutavad „tavalisest" fantasyst erinevalt tavatult suure osa raamatust voodirõõmude peale. Nüüd ma siis tean.

Pisike sisukokkuvõte (spoiler alert, nagu ikka!):
Maailmas eksisteerib paralleelselt inimestega igavene hulk üleloomulike olevuste rasse, kes aga mingil moel suudavad enda olemasolu tavaliste inimeste eest saladuses hoida. Antud raamatu peategelane Emma on nooruke, ainult 71 aastane segavereline – isa poolt vampiir ja ema poolt valküür. Kuna valküürid ja vampiirid on üksteise surmavaenlased, siis on juba tema olemasolu paras anomaalia. Kui mängu astub 1200 aastane libahuntide kuningas, kes teatab et Emma ongi tema saatusest väljavalitud kaasa, siis läheb asi päris segaseks (PS libahundid ei salli ei valküüre ega vampiire; see tunne on vastastikune). Emma ise ei ole just erilises vaimustuses sellest et üks poolsegane libahunt ta ära röövib, ajab mingit segast juttu saatuses poolt ettemääratust ning ei suuda oma loomalikke ihasid tema juuresolekul taltsutada. Ega Emma oma keha soovide taltsutamisega ka just kõige paremini hakkama ei saa – too libahunt näeb kuratlikult hea välja kah muidugi.
Nagu neil omavahelistest probleemidest veel vähe oleks, siis vürtsi lisavad loole vampiirid, kes mingil põhjusel üle maailma Emmat taga otsivad, Emma kasuvanemad valküürid, kes ei taha kuuldagi mingist liidust libahuntidega, ning ülejäänud libahundid, kellest nii mõnegi esimene instinkt Emmat nähes on ta pea võimalikult kiiresti kehast lahutada.
Kokkuvõtteks võib öelda et fantasy osa sellest raamatust ei olnud sugugi paha. Mitte just liiga detailseks arendatud, suur osa tegelasi jäi üsna pinnapealseks, samas potentsiaali on – näiteks valküüridega pole ma varasemates raamatutes kokku puutunud ja neist tahaks veel lugeda. Raamat oli suht lihtsakoeline, läbivalt tubli kolmandik kulus kahe peategelase romantiliste tunnete ja tegude peale, ülejäänu osas oli tegevuskäik lineaarne, lihtsasti jälgitav ja kiiresti arenev. Formaadilt tasku-paperback, ei oodanudki ma sealt teab mis eepost, vaid kerget meelelahutust ning selle ma ka sain. See pidev ajuderagistamine tunnete üle ja suht detailsed stseenid sellest va vanainimesteasjast muutusid aegajalt veidi häirivaks (distracting oleks õige sõna ;) ). Ma arvan, et selle osa oleks oma 50 lk lühemaks saanud kirjutada, ilma et põhisüzee midagi kaotanud oleks. Ma olen teid hoiatanud :)

Action 3
Romantika&seks 5
Maagia, müstilised olevused jne 3
Thriller 2

Vaba teema

Kuna mul tekkis üks küsimus mida kuskile alla polnud torgata, siis tegin selleks siia selle teema. Asja sisust kommentaariumis ;)

Punamütsike (Red Riding Hood)

Lugu algab sedasi. Kaunis Valerie (Amanda Seyfried) armastab puuraidur Peterit (Shiloh Fernandez), aga ema tahab teda hoopiski naita rikkast perest pärit sepaametit pidava Henryga (Max Irons). Armunud on valmis juba põgenema, kui ootamatult tapab keegi (eks ikka libahunt) Valerie vanema õe. See tõmbab põgenemisplaanile muidugi kriipsu peale. Küla saabub päästma isa Solomon (Gary Oldman), kes on kõikjal libahunte hävitanud (üks vastik tüüp, peab ütlema).

Esiti arvasin, et Punamütsikese muinasjutuga ei ole sellel filmil küll miskit pistmist, aga ei, eksisin. Stseen "vanaema, miks sul nii suured kõrvad on..." tuli täiesti mängimisele. Üldiselt oli naljakas. Kuigi vist pidi olema õudne. Aga mul ei olnud. Siiski lastele vist päris ei soovitaks. Aga teised, kes libahundilugusid armastavad, võivad vaadata küll. Kuigi peab ütlema, et libahunt ise oli kuidagi ebaloomulik. Ebaloomulikum veel kui libahundid Videviku sarja filmis. Muideks mõlema filmi režisöör ongi Catherine Hardwicke ning Valerie isa mängib Billy Burke ehk Bella isa Videvikus.

Valerie osatäitja meeldis väga. Poistel polnud kah viga (Fernandez oli igatahes loomulikum kui Pattinson).

Mul kui talvel külmaga ikka mütse-kindaid kandval inimesel oli valus vaadata, kuidas nad seal lumehangedes poolalasti ringi liikusid. Heal juhul vaid keep oligi õlgadel. Tunne nagu novembrikuus Šotimaal.

Melissa Marr Wicked Lovely (Ohtlik Armas)

Haldjateema kogub populaarsust - kas haldjad on tõesti uued vampiirid?
Loo peategelaseks on keskkoolitüdruk Aislinn, kes näeb haldjaid. Ja see pole sugugi mitte alati meeldiv vaatepilt. Tema elu juhivad kolm reeglit - nr 3: ära kunagi jää nähtamatuid haldjaid vahtima; nr 2: Ära kunagi kõneta nähtamatuid haldjaid; nr 1: Ära kunagi tõmba endale haldjate tähelepanu.
Ühel päeval aga lendavad kõik kolm reeglit korraga vastu taevast...
Nii et selline noortekas, mulle päris meeldis. Positiivse poole pealt tooksin eriti esile Aislinni originaalse ja modernse lahenduse muinasjutule, mis ta tema enda tahtmata peategelaseks valis - haldjakuninganna olemisse võib suhtuda mitut moodi. Mis mind aga veidi ärritas - millegipärast tundsin end lugejana pidevalt kergelt ahistatuna, kui Aislinn haldjakuningas Keenaniga vestles - neiu oleks minu meelest võinud oma privaatsfääri veidi jõulisemalt kaitsta.
Tegemist on esimese osaga viieraamatulisest sarjast. Esialgu isutab küll järgmisi osi tellida - aga kirjanik hoidku parem taset, kui tahab, et ma viis raamatut vastu peaksin. Oluline on, et asjad jälle liiga suureks ja segaseks käest ära ei läheks.
PS: Raamat ilmus 2010. aastal ka eesti keeles nime all "Ohtlik Armas". Esialgu järgmisi osi veel tõlgitud ei ole.
Vastuseks Merka kommentaarile (väga tore, kui need sisuhinded abiks on :) Eks nad sellised hästi hinnangulised ole, arvan, et erinevate lugejate jaoks võivad samas raamatus erinevad aspektid domineerida) Raamat saab mult koondhindeks nelja. Sisuproportsioonide ülevaade: (1= üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju ; 5=põhjalikult)
Filosoofiat: 2
Tapmist ja tagaajamist: 3
Romantikat: 5
Huumorit: 2
Võlumist ja maagiat: 3
Mõtlesin praegu, et ehk peaks veel ühe rubriigi lisama, midagi sellist nagu:
Tegelaste areng ja eneseleidmine: 4

Merci Fallsi huntide sõpradele

Nalja teemat edasi arendades: Maggie Stiefvater postitas esimesel aprillil oma Facebooki lehele "üllatusliku neljanda osa" kaanekujunduse.

Mis meile nalja teeb?

Lugesin eile õhtul ühele 7-aastasele tegelasele ette C.S.Lewise Narnia lugude raamatut „Lõvi, nõid ja riidekapp” ja sellele tegelasele tegi hirmsasti nalja Fauni ja väikese Lucy järgmine dialoog:

„Ja teie olete muidugi pärit Lääne Metsikutest metsadest?”

„Ma...ma tulin riidekapist seal tühjas toas.”

„Ah”, ohkas härra Tumnus ja ta hääl kõlas üsna kurvalt, „oleksin ma ometi hoolikamalt maateadust õppinud, kui ma veel pisifaun olin. Siis tunneksin kahtlemata kõiki neid kummalisi maid.”

Lapse lõkerdamine pani mind mõtlema, et mille üle me õigupoolest naerame ja mis meile naljakas tundub. Kui nt ülaltoodud dialoog pani ka mind muigama, siis meenusid mõned lapsepõlveraamatud, millele ma nüüd tagantjärgi hoopis teise pilguga vaatan. Nt ei tundunud mulle omal ajal midagi naljakat selles A.Lindgreni „Vahtramäe Emili” loos, kus küla tegi korjanduse, et Emilit ära Ameerikasse saata ja tulivihane Emili ema arvas, et: „Emil on väike kallis poisu, me armastame teda just sellisena, nagu ta on.”

Aga Kassisalu teenijatüdruk Liina lisas:

„Me peame ikka natuke ameeriklaste peale ka mõtlema. Nad pole ju meile midagi teinud, miks me neile siis Emili kaela kupatame?”

Lapsena mõistsin ka täiesti E.Janikovszky raamatu „Kui ma oleksin suur” peategelast, kes unistas sellest, et „majas, kus me elaksime oleksid meil naabriteks ainult sellised onud ja tädid, kes kostitaksid meid värskelt ahjust tulnud koogi servadega, kes saadaksid meid poodi ostusid tegema ja annaksid arvelindi meile.” Minu arust tundus see toona täiesti mõistliku mõttena.

Aga kui mitte võtta võrdluseks lapsi ja täiskasvanuid, kelle puhul on selge, et nalja võivad pakkuda erinevad asjad, siis on ka mu tutvusringkonnast tuua mitmeid näiteid, kus ühele tundub üks või teine raamat naljakas ja teine arvab, et huumorist oli küll asi kaugel. Võtame kasvõi T.Pratchetti. Kuidas saab üldse nii olla, et sulle ei tundu naljakad raamatud, mis kubisevad sellistest lausetest:

"The trouble with having an open mind, of course, is that people will insist on coming along and trying to put things in it." (Diggers)

"In the beginning there was nothing, which exploded." (Lords and Ladies)

Lõpetuseks. Mõnikord on nii, et nalja ei tahetagi teha, aga ikka on naljakas. Meenub, et aastaid tagasi ilmus ühes Moskva kirjastuses raamatuke ”Vestlusi vene ja eesti keeles”, mida meie poodides presenteeriti huumorinurgas, sest raamat sisaldas selliseid tarvilikke väljendeid:

- Kuidas ammugi me nägemata!

- Ma olen eksiarvamustud palun aidake mind!

- Lootman me peatselt jällenägemiseni!

Pratchetti "Nation"

Leidsin raamatupoe riiulilt Pratchetti raamatu, millest polnud varem midagi kuulunud - "Nation". Ei olegi kettamaailm seekord, vaid nii umbes 19. saj. keskpaiga Maale väga sarnane paralleeluniversum.
Väikestest lõunamere saartest käib üle tohutu tsunami. Kogu Nationi saare elanikkond hukkub, välja arvatud üks poiss, kes kanuuga teel tagasi koju traditsiooniliselt üksildaselt poisist meheks saamise retkelt. Hiidlaine pühib saarele ka Inglise purjelaeva, mis transpordib noort kõrgklassi neidu. Kõik laevalised peale tüdruku hukkuvad.
Niisiis on hakkajad noored inimesed, erinevate kultuuride kokkupõrked, toimetulemine surmaga ja leinaga, püstolid ja inimsööjad ja haid, aga samuti Pratchetti huumorit ja nutikust.
Ütleks, et kohati käsitles raamat väga tõsiseid teemasid, mida Pratchetti puhul harva näeb. Ja loost kumas läbi filosoofilisi mõtisklusi eelkõige religiooni teemal. Mind natuke häiris lugemisel tunne, et Pratchett oli mõelnud, et tahaks lugejatele natuke usust ja filosoofiast rääkida, aga ega nad, tobukesed, seda muidu ei söö, kui ma seda piraatidega ja inimsööjatega ja printsessidega natuke ei maskeeri. Äkki ma siis ei olnud päris sihtgrupp. Mustkunstniku triki läbinägemine valmistab alati natuke pettumust, aga ei saa salata, et veidike mõtlemisainest lugu andis mullegi ja piraadid ja inimsööjad ja printsessid olid iseenesest ka toredad :)

Storm Front (Jim Butcher)

SPOILER

Harry Dresden on eradetektiiv. Viimasel ajal on äri läinud kehvasti, seetõttu haarab ta innukalt kinni kahest juhtumist, mis tema ette satuvad – kadumaläinud abikaasa otsimine ja Chicago politsei konsulteerimine kummalises topeltmõrva juhtumis. Miks peaks politsei küsima nõu eradetektiivilt? Aga sellepärast et Harry on juhtumisi ka võlur ning mõrvaohvrid ei surnud vist päris tavapäraste vahendite läbi.

Antud raamatu sarja (Storm Front on pikema sarja avaosa) tegevus toimub kaasaegses Chicagos. Mõni aeg tagasi jõudis inimkonnale kohale, et teadusega ei saa selgitada kõike mis ümberringi toimub ning nad hakkasid märkama ka haldjaid, võlureid, vampiire ja teisi üleloomulikke olendeid. Tegelikult millalgi peale märkamist nad kehitasid õlgu ja otsustasid oma elu edasi elada nagu poleks neid olemas. Seetõttu on politsei Eriosakond (Special Investigations) koht kuhu saadetakse teiste arvates saamatud või muidu põlu alla sattunud politseinikud tegelema juhtumitega, millest teised jagu ei saa. Aga kui Eriosakond peaks seejuures liiga palju võluritest või deemonitest rääkima hakkama, siis nad teiste silmis ainult kinnitavad oma veidrikestaatust. Harry Dresden nime kannab ainuke sissekanne Chicago telefoniraamatus alajaotuses „Võlurid“. Mitte et rohkem võlureid olemas ei oleks, lihtsalt nad ajavad varjatult ja vaikselt omi asju ja ei topi oma nina tavakodanike ellu.

Sarja avaosast saame aimu et maagilisi olendeid on maailmas üksjagu. On olemas ka vähemalt üks paralleelmaailm – Nevernever – mis on vist täielikult nende maagiliste olendite päralt. Võlurid on inimesed kellel on annet võlutegusid teha, aga võlumine ei ole midagi liiga lihtsat või kiiret. Kui välja jätta lihtsamad loitsu – nagu tuulehoo abil ukse kinni lükkamine – siis vajab võlumine üksjagu palju keskendumist, energiat ja ka erinevaid materiaalseid koostisosi. Seetõttu tunneb Harry ennast märksa turvalisemalt kui tal igaks juhuks ka .38 kaliibri revolver vöö vahel on.

Juba raamatu alguses satub Harry tõsise risttule alla. Võttes vastu tema ette visatud juhtumid (mitte et tal isegi väga palju valikuvõimalust antaks) muudab ta kiiresti oma vaenlasteks kohaliku organiseeritud kuritegevuse don’i ja kohalike vampiiride valitsejanna, Erisoakonna leitnant ähvardab teda ennast puuri panna kui ta kiiresti vastuseid ei too, võluritemaailma valitsema pandud Valge Nõukogu esindaja on veendunud, et tema ongi kurjategija ja otsib võimalust Harry hukkamiseks ning tagatipuks tegelik mõrvar on vist Harry oma järgmiseks sihtmärgiks valinud.

Raamat on kerge ja kiire, ei midagi liiga keerulist. Samas sisaldab ta üksjagu materjali ja vihjeid tulevaste lugude tarbeks, mistõttu palju küsimusi jääb ka peale antud raamatu lõpplahendust õhku. Korralik urban fantasy reisikotti pistmiseks.

Action 5
Romantika 2
Maagia 3