Alates ajast, mil sattusin kogemata lugema üht intervjuud, millest ilmnes, et Gabriel Garcia Marquez on tegus ja toimekas poliitik, pole mul olnud oma lemmik-kirjanikku - see leidis aset umbes 15 aastat tagasi. Nüüd, mil mu vend tõi Londonist raamatu „Lonely Werewolf Girl“ (kahtlustan, et mitte vennaarmastuse vaid iroonia märgiks), autoriks šotlane Martin Millar, tunnen, et uus ajajärk on saabunud. Seda raamatut on iseloomustatud kui segu Douglas Adamsist, Neil Gaimanist, Kurt Vonnegutist ja Terry Pratchettist. Viimast ma pole lugenud, aga muus osas võin kinnitada, et see on tõesti nii. Nii üle võlli fantaasia – no selleks peab ikka eriline ajuehitus olema, et seda välja mõelda. Ma ei hakka parem nimetamagi, kes seal kõik tegutsevad ...Väga värvikas seltskond igatahes. Samas kui ma üldse millessegi usun, siis sellesse, et kusagil meie seas see hull kamp ka toimetab ja ajab omi asju. Karakterid on usutavad ja isikupärased, ei ole must-valgeid liine ja häid-halbasid tegelasi, tegelikult on kõik tegelased sümpaatsed, igal neist ainuomane kõnepruuk. Kuigi on kohutavalt naljakas ja absurdne, ei ole vaimukas-olemine eesmärk omaette ja ei muutu tüütuks. Parim selle kõige juures on ilus, rikas, kujundirohke (briti inglise) keel – puhas nauding tõesti. Mul on raamatu järg ka olemas, aga ma pole julgenud lugeda, äkki pole nii hea. Ei raatsi ka hästi, Millaril on üsna vähe raamatuid ilmunud, nii et pole priisata.
Arvustus DreadCentrali lehelt: This book has everything you could want; great characters, exciting adventures, star-crossed loves, bloody battles between fierce werewolves, sex, drugs, rock and roll, intrigue, espionage, murder and a healthy dose of humor. It’s incredibly ambitious to try and encompass all of these things in one book, but Millar does it with style and flair.
Ja Bookslut-is: With Lonely Werewolf Girl author Martin Millar has written a breakout novel that defies any and all fantasy stereotypes. The best way I can describe it as a combination political thriller and werewolf soap opera -- if your idea of soap opera includes some seriously bloody confrontations between creatures that can rip your arms off. There is a ton of family drama, some deviations into the formation of a successful pop music career, discussion of high fashion (and theft of same), a lot of pizza, and much admiration for Joan Jett and Sabrina the Teenage Witch -- and assassins of all shapes and sizes who kill on a whim and like it. Basically, this book is a delicious 550-page romp through urban fantasy versions of London and the Scottish countryside that draws you in from the first few pages and does not let you go.
Kõlab isuäratavalt. Vaatan kohe, kas Krisostomusest saab tellida :)
VastaKustutaKõlab tõesti hästi, huvitav, kas siin müüakse. :) Mul ongi hakanud lugemisvara jälle otsa lõppema (viimati alustasin Pihla arvutusest saadud tõuke ajel uuesti True Bloodi sarja lugemist)...
VastaKustutaMina tellisin ka selle raamatu hetk tagasi ära. Tegelikult tellisin kohe teise osa ka, sest erinevalt Maarjast (või siis Vesilikust) ei suuda ma head raamatut niisama marineerida, vaid pean selle kohe nahka pistma.
VastaKustutaAga Maarja, kui Sa lugemist otsid, siis osta näiteks Maria V. Snyderi raamatuid (nt Storm Glass), need olid Šotimaal väga populaarsed. Ja anna siis teistele ka teada, kas tasub lugeda ;)
OK, uurin asja. :)
VastaKustutaSain ka selle raamatu nüüd läbi ja toetan lugemissoovitust. Oli naljakas, oli põnev, oli originaalne. Korraga jooksis palju tegevusliine, vahepeal tundus, et osad liinid on igavamad ja tekkis tahtmine need jupid vahele jätta, et põnevamate liinidega edasi minna. Tegelasi on palju, kuid neis jõuab orienteeruda küll. Iseloomult olid kõige vahvamad Hiyastad - tulekuninganna ja tema lapsendatud sõnakuulmatu tüdruk. Nende tegutsemine oli vahest kõige naljakam. Aga toredad olid ka kohad, kus libahundid püüdsid oma käppadele ebasobivaid ülesandeid läbi viia, näiteks e-maili kirjutada või pudelit avada. Tegelastel olid selgelt väljajoonistatud iseloomud, milles rõhutati küll eelkõige negatiivset, kuid kogumulje jäi ikkagi sümpaatne.
VastaKustutaÜhesõnaga oli küll huvitav ja tore, aga väga teise osa järgi miskipärast ei kibele. Kas see suudab midagi juurde pakkuda juba esimeses osas kirjeldatule? Raamatu tugevuseks on eelkõige originaalsed tegelased, sisuliin pole midagi erilist. Teises raamatus pole aga tegelased ka enam originaalsed. Aga kui keegi selle mulle käppa pistaks, küllap ma siis ikka loeksin.
See raamat vajab jah pikaajalisemat seedimist. Ma ka kohe jutti teist osa ei lugenud. Praegu loen, pettuma ei pidanud, see on (vähemalt senimaani) veel parem kui esimene.
VastaKustutaTuulele teadmiseks: Gawaini-Kalixi liin võtab väga ootamatu pöörde...
Vaieldamatult üks paremaid raamatuid, mida viimasel ajal loetud! Väga muhe lugemine. Ja ei saaks öelda, et ainult pöörased karakterid loo huvitavaks tegid. Minu arust arenesid sündmused ka tohutu kiirusega.
VastaKustutaTegelastega oli nii, et kui need esialgu tundusidki ebasümpaatsetena, siis lugemata lehekülgede vähenedes muutus minu suhtumine neisse palju positiivsemaks. Näiteks ärevusehäiretega diazepami panustav teismeline libahunt Kalix. Eriti esialgu oli tal kalduvus teha rumalaid asju. Näituseks rünnata surmavalt oma isa (ta võis nimelt vastaseid lõdva randmega kung fu-tada ruumi vastasseina). Aga samas, keegi ei paistnud temast eriti hoolivat kah. Ta oli vanade vanemate laps ja ma pole kunagi arvanud, et on tark saada veel üks laps 230.a vanuses.
Malveria oli muidugi uskumatu tüüp. Tema kõige suurem mure seisnes selles, et tal oli igav, sest kõige suurem viga oli olnud kõigi vaenlaste mahanottimine. Nii tuligi entertainmenti otsida libahuntide MacRinnalchide ja inimeste juurest.
Jama lugu jah kui vaenlasi pole. (Sry offtopic) Käisin eile tütrega kinos multikat vaatamas, seal oli kah peateema selles et ühel kangelasel õnnestus kogemata oma rivaal maha lüüa. Nu ja peale pikka igavlemist tuli geniaalne mõte uus rivaal meisterdada, kellega lahinguid lüüa :)
VastaKustutaMulle ka väga meeldis! Lugesin kaks osa järjest läbi ning see hirm, et teine osa esimesele alla jääb on küll asjatu. Nõus Vesilikuga, et teine veelgi parem kui esimene. On keegi kursis, kas ka kolmas osa tulemas on? Kas keegi on lugenud ka Millari "The Good faeris of New York"?
VastaKustutaNeil Gaiman on lugenud. Ma ei oska linki panna, aga ilmselt on otsinguga tema arvustus leitav. See arvustus oli iseenesest juba väärt lugemine (või on see lausa raamatu sissejuhatus uuemates väljaannetes nüüd?). Igatahes tundus, et talle meeldis.
VastaKustutaPean ka nüüd ühinema kiitjate hordidega, on tõesti hea raamat. Minu peas on tekkimas omaette klassifikatsioon - "advanced" fantasy ja "on-the-run" fantasy. Esimesse siis kuuluks antud raamat, Painted Man, Sõrmuste Isand jne mahukad ja veidi enam süvenemist nõudvad asjad. Teine kategooria on selline lennujaama-kirjandus: lihtsad ja meelelahutuslikud asjad nagu Nightside lood, Undead and ... lood jne. Kohati on keeruline kirjutada arvustust heale on-the-run raamatule, teades et tegu on tegelikult kergekaalulise teosega selliste Teoste kõrval nagu Werewolf Girl'i lood...
VastaKustutaPS ikka ja jälle on mul raskusi "heade" raamatutega kohalt minema saamisega. Kui raamat nõuab süvenemist, siis loed esimesed paarkend lehte ära, saad aru et on pisut keerulisem lugu ja päris lainele veel ei saa, siis võtad tööpäeva õhtul mõne kergema asja vahele ja nii juhtubki et lahtine raamat öökapil marineerib oma paar nädalat enne kui mõnel nädalavahetusel on pool päeva aega rahulikult asjasse kaevuda. Ja siis muidugi loed ühe hooga lõpuni. Selle Werewolf Girl'ga juhtus täpselt nii.
VastaKustutaHuvitav kas selliseid enesedistsipliinita lugejaid on veel?
Järgmine "marineerinud" lugu mu kapi peal on Brent Weeks'i The Black Prism. Usutavasti saan ta siiski varsti läbi ja siis on põhjust ka üks arvustus jälle kirjutada. Muidu olen juba jupp aega lugenud teie soovitusi siin ja juba enda arvustatud raamatute järgmisi osasid, mille puhul uue artikli kirjutamine on nagu veidi mage...
Kui mõnel raamatul on kohe hulgim järgesid ja igaühe kohta kirjutada ei näi mõttekas olevat (paljude raamatute puhul kindlasti on mõttekas), võib järgedest ka kokku ühe postituse teha. Ikka oleks huvitav teada, kas asi kogub edaspidi tuure või vastupidi käib maha. Nii et kirjuta aga :)
VastaKustutaSelle "kohalt minema saamisega" oli mul üsna ekstreemne kogemus eelmisel talvel. Ma olin omale nimelt kehtestanud lugemiskeelu seniks, kuni tööl 1 tähtis asi tehtud. Ehk siis tuli lugeda erialakirjandust suurtes kogustes, pool aastat. Aga raamatute ostmine oli samal ajal lubatud ;-) Nojah, kui ma siis ükskord jälle lugeda võisin, siis oli tunne nagu vasikal kevadel... Eriti arvestades, kui palju raamatuid oli kogunenud selle ajaga. Algul mõtlesin, et loeks eesti keeles, aga ei istunud, siis, et põnevikku, siis proovisin fantaasiaga, siis mõnd vana lemmikut, siis vene kirjanikke, siis jne. jne... hullumaja.
VastaKustutaLõpuks sain ikka järje peale jälle.
Siit moraal: ei tasu omale häid asju keelata, sellest ei tõuse kasu, ainult kahju :-)
Martin Millar said...
VastaKustutaI'm writing a third book about Kalix now. That will probably be that last one. Well, the last for a while anyway.
Nõustun Booksluti määratlusega, et tegemist oli libahundi-seebiooperiga. Sellise massiivse Dallase või Räpase seksika raha stiilis perekonnasaagaga. Ülemäära haarav ei olnud, kuid igaõhtune pooltund, mil tegelaste seiklemisele kaasa sain elada, oli igati nauditav. Natuke nagu on kergendus, et seebikas lõpuks otsa sai, aga kui uus hooaeg jooksma hakkan, olen kindlasti jälle andunud järgija :)
VastaKustutaMinu lemmiktegelaseks oli süüdimatult rõõmsameelne Vex. Libahuntidest meeldis vast enim psühhopaatsete iseloomujoontega Dominil oma kõiki sotsiaalnorme eirava aususega.
""Of course you got cold," said Vex. "Probably so cold you wished you had a fine new pair of army trousers instead of these raggedy old jeans you always wear."
Vex produced a bag with a triumphant flourish.
"I bought you a present!"
Kalix was surprised.
"What is it?"
"It's a surprise," cried Vex. "It's new army trousers like mine."
Kalix stared uncertainly at the bag.
"Don't you want to find out what the surprise is?" said Vex.
"Is it army trousers?" said Kalix.
"You guessed!" cried Vex, pleased. "Open the bag""
Ilmunud on kolmas osa "Anxiety of Kalix" ja see oli sama hea või veel parem kui kaks eelnenut.
VastaKustutalink livechat s128 www.sabungayam.net
VastaKustutaBlogi administraator eemaldas selle kommentaari.
VastaKustuta