Lõpetasin eile õhtul just inglise keeles S. Meyeri "Host'i" ("Keha" siis vist eestikeelses tõlkes) lugemise. Jälle oli väga õnnestunud valik, minu meelest ülimõnus lugemine. Kohati küll kaldus üpris masendavaks, aga kokkuvõttes jäi tunne positiivne... Raamatu idee oli minu arvates väga põnev, see lõi täiesti uutmoodi intriigi - kuidas saavad eluga hakkama kaks isiksust, kes on ühes kehas koos, aga kellel on täiesti erinevad iseloomud ja soovid? Kuigi lõpplahendus oli võrdlemisi etteaimatav, ei häirinud see mind, sest seni kuni lõppu tegelikult näinud ei ole, käivad mõtted endiselt seda rada, et "aga mis siis, kui autor otsustas teisiti teha"?
Ma küll ei ole päris kindel, kas seda saab pidada "science fictioniks neile, kellele ei meeldi science fiction" (nagu autor ise ütleb) - kuna ma ise neelan heameelega ka "tavalist" science fictionit, siis pole ehk kõige objektiivsem hindaja, aga olen ennegi lugenud umbes sarnase teaduse ja (inim)suhete vahekorraga ulmet. Kuidas teistele tundus?
Lugesin raamatu lõpust, kus oli intervjuu autoriga, et sellest tehakse ka filmi. Enne ma seda ei teadnud, aga lugedes mõtlesin isegi, et sellest raamatust saaks väga hea filmi! Loodetavasti ei valmista siis pettumust... Kõige raskem osa filmi tegemisel on ilmselt see, kuidas esitada peategelase sisemonolooge (või õigemini sisedialooge :)).
Mis mulle aga naljakas tundus, oli see, et intervjuus autoriga küsiti muu hulgas midagi selles laadis: ""Videviku" sari oli n-ö young adult ja "Host" on suunatud täiskasvanutele. "Videvikul" on siiski ka palju täiskasvanud lugejaid. Kas autor arvab, et "Host" pakub huvi ka noorematele lugejatele?" Selle küsimuse mõte jäi mulle suhteliselt arusaamatuks, sest minu meelest on täiesti loomulik, et juba teismeeas hakatakse lugema ka täiskasvanutele suunatud kirjandust (selles mõttes, et tõsisemat ja sügavamat kui teismelistele suunatud teosed). Olen täiesti nõus Meyeri vastusega küsimusele, et kindlasti loevad teismelised ka ja et tema arvates hea raamat ongi selline, mida ei ole võimalik nendesse kategooriatesse täpselt paigutada. Laiendaksin seda mõtet veel - tõeliselt hea raamatu tunneb ära sellest, kui see ei vaimusta mitte ainult vastava žanri lugejaid (à la ulme), vaid meeldib ka nendele, kes tavaliselt selle žanri vastu huvi ei tunne. (muidugi kui seada hea raamatu äratundmise kriteeriumiks lugejale meeldimise, mitte mingid kunstilised ja stiililised tingimused)
Minu arust oli see just selline raamat, mida sa loed hommikutundideni, kuigi tead, et kolme tunni pärast pead minema nõupidamisele.
VastaKustutaKui eile sai kirjutatud, et Noeli Surematute sarja raamatud muutusid järjest depressiivsemateks, siis Meyeri juures meeldib mulle see valgus tunneli lõpus. Või nagu Orson Scott Card on öelnud: "Stephenie Meyer is an amazing phenomenon--out of the brightness of her mind and spirit comes the illuminated darkness of her stories. For no matter how much pain her characters suffer, Meyer infuses the tales with light and hope."
O.S. Cardi peale tuleb meelde, et äkki peaks temast ka kirjutama? Ma tema Enderi saaga ja Enderi varju saagast mõlemast 4 raamatut lugenud (rohkem pole õnnestunud kätte saada). Samuti alustatud Homecoming saaga (kerge pettumus)...
VastaKustutaMa arvan, et Pihel tahaks ka Cardist kirjutada :) Aga jah, see on väga hea mõte. Enderi raamatud olid suurepärased!
VastaKustutaMina olen jah ka suur Cardi austaja. Lisaks Mercari nimetatud kaheksale raamatule on mul ka värskeim üllitis "Ender in exile", käin netis aeg-ajalt uurimas uudiseid Shadow sarja lubatud jätku "Shadows in flight" kohta (lubatakse juttu Beani lastest, samuti pidada liinid ühendatama Enderi-sarja tegelastega (noor Peter jt)) ja olen alustanud ka Tales of Alvin Maker sarja (2 esimest raamatut loetud). Võtame siis peatse postituse plaani kõigi nende raamatute tutvustamiseks ja soovitamiseks :)
VastaKustutaEnderi saaga on tõesti väga hea, ma mäletan, et ma neist järgedest kõiki lugenud ei ole, paraku ei mäleta enam täpselt, mis veel lugemata on, nii et tutvustav postitus oleks vägagi teretulnud. :) Soovitust ma enam ei vajagi...
VastaKustutaMa hakkasin eile õhtul lugema Gena Showalteri Lords of the Underworld sarja esimest raamatut. Ma pole sellega veel kaugele jõudnud, kuigi lõunakohvi juues unustasin end raamatut lugema. Aga igatahes on ilmnenud väike paralleel Meyeri "Hostiga". Nimelt on peategelase kehas lisaks vaprale sõdalasele Maddoxile ka deemon nimega Vägivald (miks see nii on, seda ma ei hakka praegu selgitama, sest kui mulle see sari juhtub meeldima, siis ilmselt teen kunagi ka sellekohase postituse). Teisel peategelasel Ashlynil on võime kuulda hääli. Jällegi paralleel Meyeri Twilight saagaga. Niiet Meyer tundub olevat populaarne ka fantaasiakirjanike seas ;)
VastaKustutaKui nüüd tagantjärele võrrelda Vidviku saagat ja Host-i, siis tegelikult on esimene ikka oluliselt parem omas zanris (ehk siis Meyer on meister teismeliste romantilist fantaasialugu kirjutama; ulme kirjutamisel on tal veel kõvasti arenguruumi). Võibolla on häda minu bioloogi-hariduses, aga kõik see maa-alune eluolu on pehmelt öeldes ebaloogiline. Oleks siis jätnud kirjeldamata, kui ei oska. Võrreldes Jules Verne'ga saaks "2". Muus osas oli kõik OK; idee on hea ja intriig on olemas ja põnev on piisavalt ja lõpp on sümpaatne. Aga ma ei saa sellisesse asja uskuda, mis on loogika- ja loodusseaduste vastane :-)
VastaKustutaLibahuntide,nõidade ja deemonitega mul millegipärast sellist usutavuse probleemi ei esine.
Mulle "Host" väga meeldis. Haarav ja sümpaatsete karakteritega. Esimesed kolm lugemisõhtutele järgnenud ööd olin nii haaratud, et seiklesin uneski tulnukatega ringi.
VastaKustutaMinu meelest oli hästi kirjeldatud seda, kuidas täiesti võõras ja kõigi poolt jälestatud ning kardetud isik vähehaaval kogukonnas omaks võetakse. Õnneks pole ma bioloog, nii et sain ka elu-olukirjeldust süüdimatult nautida :)
Huvitav oli see, et lugejana nägime kõike minategelasest tulnuka vaatepunktist, mistõttu inimeste arusaam asjadest tuli mulle vahel samasuguse üllatusena kui Wandale. Näiteks kui tulnukad kirjeldasid ilma kehata hinge kui kaunist hõbedast linti, siis tuli ootamatult inimeste arvamus, et tegemist on jäledate sajajalgsete ussidega, kes parasiitidena inimkehadesse ronivad. Aga tõepoolest nii see ju paistis ja oligi.
Natuke arusaamatuks jäi see, et kui hingi oli üldiselt kirjeldatud väga kaastundlike ja vägivallavaenulikena, siis nad üldse ei mõistnud seda, millist õudust ja vägivalda nad inimeste peal rakendavad - kui kohutav vaimne terror on see, kui peidus olevast inimperekonnast keegi kätte saadakse ja siis seesama perekonnaliige oma perekonda üles andma läheb.
Seda, et kunagi tulevikus inimesed ja tulnukad maal sõbralikult koos eksisteerida saaksid, ma ette ei kujuta. Tulnukatel ei ole ju omi kehi - maal elamiseks peavad nad paratamatult inimeste kehi kasutama ja inimesed selleks nende kehadest välja ajama. Tundub, et pikas perspektiivis söövad inimesed tulnukad siiski planeedilt välja.
Lugesin Wikipediast, et Meyer plaanib vaikselt ka seda lugu 3-osaliseks raamatuks kirjutada. Näis siis, millise lahenduse ta välja mõtleb.
Sain nüüd ka Hosti läbi. Mulle ka meeldis. Lugu oli kirjutatud optimistlikus ja räämsas võtmes, kuigi oleks saanud ka väga masendavalt kirjutada. Palju oli huvitavat rahulikku elu - ei pea olema koguaeg tapmine ja tagaajamine minu meelest, piisab, kui aeg-ajalt natuke tapetakse ja taga aetakse.
VastaKustutaMina suutsin asja kogu aeg väga hästi inimeste poolelt vaadata. Üldse ei süüdista neid inimesi (Sharon ja tema ema nt), kes hingega ei leppinudki. Samas ma arvan, et mina isiklikult oleks leppinud, sest olen lihtsalt selline tolerantne inimene.
Võibolla hinged ja inimesed saaksid koos eksisteerida niimoodi, et "hinge sissepanemine" jääb inimestele karistuseks suurte kuritegude eest? Oleks ju päris hea, kui parandamatute jõhkardite sisse saaks panna leebe ja abivalmis hinge. See lahendaks hingede kehapuuduse probleemi ja inimeste jõhkrutsemisprobleemi. Või äkki rasketele vaimuhaigetele hing sisse?
Mind koobastes elamine eriti ei häirinud, kuigi kui mõelda, siis pidi seal küll niiske ja külm olema ja kuidas nad seal veel taimi kasvatada said... Minu bioloogikõrva jäi kriipima hoopis koht, kus inimesed kuulsid hingede paljunemismeetodit. Et üks hing jaguneb miljoniks väikseks hingeks, ise surres. Ja ütlesid selle peale, jaa, vaat see on altruism. Mis pagana altruism? Siis on altruistid kõik käsnad ja bakterid ja teab mis protistid. Kunagi ei saa nimetada altruismiks käitumist, mis organismi enda kohasust nii võimsalt tõstab. Altruism on see, kui keegi ohverdab ennast nii, et tema kohasus sellest ei suurene.
OK, sain ennast selles osas välja elatud :)
Hea raamat ösnaga. Soovitan.