Ahoi kõikidele! Pean ka mina oma (selle blogi) esimese postituse juures alustama vabandamisega, et see üldsegi ei räägi mõnest põnevast raamatust, mis viimasel ajal loetud on saanud, vaid hõlmab endas pelgalt natuke totakat küsimust. Loodetavasti on andestatav, sest ausalt öeldes tundub mulle neid armsaid arvustusi lugedes, et ma ise ei oskagi raamatut sel moel kirjeldada ega kritiseerida. Võib ju juhtuda, et kunagi saan selgeks, kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Juhtus nii, et eelmisel nädalal tuli koolist mu tütar ja teatas, et neil on kirjanduse koduseks tööks vaja õppida rääkima oma ema või isa lapsepõlve lemmikraamatust. Esimese hooga ilmusid silme ette kolm raamatut: Krabat (esimesena ja kõige selgemalt), Hundikoer Roi ja Veel Üks Lotte. Siis aga tundus, et Krabat pole vist veel päris õigel kohal (aastakese pärast ideaalne, kuid 10-aastaselt?), Veel Üks Lotte jätaks minust (mu raamatueelistustest laiemalt tolles eas) aga vale mulje, isegi kui ta on eakohane. Hakkasin siis mõtetes kaevama. Lindgreni "poistekad" meeldisid, kuid nende jutustamises puudus point - neid teavad juba nii ehk naa kõik ja need, kellele sedatüüpi raamatud meeldivad, on need ammuilma läbigi lugenud. Mida ma oma kahekümne aasta tagusest mälust ikka jutustada oskan nii, et laps ümberjutustades ikka veel veenev kõlaks? Ilma Lõputa Lugu muutis mu mõttemaailma ja oleks eakohane, kuid see ei saanud kuuluda minu lapsepõlve, kuna ilmus eestikeelsena alles siis, kui ma juba 17-aastane olin. Jules Verne raamatud? Hmm, neid võiks ju isegi üle lugeda enne jutustamist. Tegelikult ju oligi plaan Saladuslik Saar ja 20000 Ljööd Vee All uuesti lugeda.

Mõeldud-tehtud, sammud raamatukokku. Lisaks säras riiulis jaburaimaist jaburam - Reis Maaera Südamesse. Haarasin ka tolle raamatu näppu. Lugesin need kõik rõõmsalt läbi, kuid ühtlasi jõudsin järeldusele, et need pole need. Ei, ärge saage valesti aru - tegemist on üliarmsate ajastutruude hea käega kirjutatud Sci-Fi raamatutega ja ma tõeliselt nautisin neid taas nii huumori, seikluse kui ka teadusajaloo vaatenurgast. Mõttes aga kummitas oma laps, kes teadusajaloost veel nii hästi ei tea, ajastutes ülemäära kodus ei ole ning kelle jaoks jääks selline lugemissoovitus (mida mu lemmikraamatuks tituleerimine ju vähemasti kaudselt on) veidi valesse hetke. Ma jäin kartma, et reaalse maakera ja tänase teadusega otsapidi kokkupuutunud lapse jaoks jääks sellises alternative reality's midagi painama. Las need raamatud ootavad veel paar kuud oma aega. Võimalik, et pärast pinna sondeerimist hakkan neid juba homme soovitama, kuid hetkel ei julge.

Pikk tekst on kirjas ja tulemust ikka eimigit. Hale! Täiesti hale. Mida ma siis veel lapsepõlves ise lugesin? Mehisuse sarja raamatutest ju ei räägi? Shakespeare'i kogutud teoseid neelasin 12-aastaselt (no eg see minust just õiget muljet ei jätaks ka, kui aus olla). Nojah, mõtlesin, mis ma mõtlesin, eile kell 21.52 surus laps mu alatult ja peaaegu ootamatul nurka. Temal on seda nüüd ja kohe vaja ja üldse plaanib ta 8 minuti pärast juba magama minna. Kulutasin siis veel 32 sekundit, et kogu siinkirjutatud jutt mõttest läbi lasta ning vastasin: KRABAT. Mis seal salata, on teine minu meelest läbi aegade parim lastele suunatud fantasy raamat, mida sai loetud üle ja üle igal koolivaheajal vanaema juures. Ja ma tõesti loodan, et ka Marie selle ühel päeval läbi loeb ning usun, et talle meeldib.

Nüüd siis minu küsimus. Kui sind panna vastamisi olukorraga, et tuleb rääkida (soovitada) 10-11 aastasele lapsele oma lapsepõlve lemmikraamatust, siis millisest raamatust räägid? Millised on siis need lapsepõlvelemmikud, mida jumaldades kasvavad suured fantasy-raamatute lugejad?

p.s. loon siltidesse uue sildi, mis võiks enda alla võtta ka kõik edaspidised otseselt ühte raamatut või autorit mittepuudutavad küsitlused, küsimused ja muud segase temaatikaga postitused - ÜTLEMTA SEGANE