Nagu näha, on Pratchett viimasel ajal hakanud katsetama erinevate žanritega. Tema viimati ilmunud raamat, "Dodger", on ajalooline romaan, mis seejuures tundub olevat suunatud peamiselt young adult lugejaskonnale (vähemalt viitab sellele peaosalise vanus - 18 ligi, kui ma õigesti mäletan). Teatava fantaasia-elemendi annab loole see, et raamatus kohtab mitmeid ajaloolisi tegelasi, kelle elus tegelikult ilmselt sellised sündmused aset ei leidnud.
Loo tegevuspaigaks on viktoriaanlik London. Peategelane on Dodger - lastekodus ja hiljem tänavatel üleskasvanud noormees, keda lapsena kõvasti kiusati, mistõttu ta on õppinud "kõrvale põikama" (dodge) - sellest ka hüüdnimi, mille all teda tuntakse (ja mis inglise keeles tähistab ka kelmi). Dodger teenib raha kanalisatsioonis tuhnides - sealt leiab nimelt päris palju münte ja vahel ka ehteid. Dodger elab koos juudi soost vanamehe Solomoniga, kes on elus palju maailma näinud ning elatab ennast Londonis kellassepatöö jm nokitsemisega. Lisaks kuulub olulisemate tegelaste hulka ajakirjanik Charles Dickens (sarnasus tuntud kirjanikuga ei ole juhuslik) ning mitmeid muid vähem või rohkem tuntud kujusid.
Raamat algab stseeniga, kus Dodger juhtub tänaval peale sellele, kuidas vankrist kukub välja tütarlaps, kellele tungivad kallale kaks talle järgnenud meest. Dodger suudab nad peatada ja neiu toimetatakse ohutusse kohta, kuid viimast hakatakse linnas taga otsima ning ta ise tõrgub oma päritolust ja sündmuste taustast kõnelemast. Seega tuleb Dodgeril müsteerium lahendada ning tüdruk (keda õige nime puudumise tõttu hakatakse kutsuma Simplicity'ks) jälitajate käest lõplikult päästa. Kuna tegemist on hakkaja noormehega, ei ole tema jaoks muidugi miski võimatu.
Loo keskmes oleva müsteeriumiga käib kaasas õrn romantiline liin Dodgeri ja Simplicity vahel, aga minu jaoks jäi see kõige vähem veenvaks osaks raamatust - tundus, et see oli lihtsalt vaja sisse kirjutada, et motiveerida Dodgerit Simplicityt päästma. Lisaks sisaldab raamat omajagu olukirjeldust ja sellega kaasnevat ühiskonnakriitikat, aga see ei ole siiski pealetükkiv. Kuigi lugu ei ole sama meelelahutuslik nagu Kettamaailma-lood, on raamatu toon siiski üsna muhe ja mitmel pool kohtab Pratchettile omast keelemängu. Erilise väärtuse lisas teosele minu jaoks äratundmisrõõm - Pratchett tõi lugeja n-ö Kettamaailma juurte juurde - viktoriaanlikul Londonil on hämmastav sarnasus Ankh-Morporkiga ning ka mõnede tegelaste puhul tulid pähe paralleelid Kettamaailmaga.
Kokkuvõttes oli "Dodger"i lugemine hoolimata veidi aeglasest algusest igati mõnus elamus. Soovitan seda eelkõige ajaloolise romaani sõpradele, aga usun, et see pakub nii mõndagi ka Kettamaailma-austajatele, kuna annab aimu Pratchetti inspiratsioonist selle fantaasiamaailma loomisel.
