Terry Pratchett "Dodger"

Nagu näha, on Pratchett viimasel ajal hakanud katsetama erinevate žanritega. Tema viimati ilmunud raamat, "Dodger", on ajalooline romaan, mis seejuures tundub olevat suunatud peamiselt young adult lugejaskonnale (vähemalt viitab sellele peaosalise vanus - 18 ligi, kui ma õigesti mäletan). Teatava fantaasia-elemendi annab loole see, et raamatus kohtab mitmeid ajaloolisi tegelasi, kelle elus tegelikult ilmselt sellised sündmused aset ei leidnud.

Loo tegevuspaigaks on viktoriaanlik London. Peategelane on Dodger - lastekodus ja hiljem tänavatel üleskasvanud noormees, keda lapsena kõvasti kiusati, mistõttu ta on õppinud "kõrvale põikama" (dodge) - sellest ka hüüdnimi, mille all teda tuntakse (ja mis inglise keeles tähistab ka kelmi). Dodger teenib raha kanalisatsioonis tuhnides - sealt leiab nimelt päris palju münte ja vahel ka ehteid. Dodger elab koos juudi soost vanamehe Solomoniga, kes on elus palju maailma näinud ning elatab ennast Londonis kellassepatöö jm nokitsemisega. Lisaks kuulub olulisemate tegelaste hulka ajakirjanik Charles Dickens (sarnasus tuntud kirjanikuga ei ole juhuslik) ning mitmeid muid vähem või rohkem tuntud kujusid.

Raamat algab stseeniga, kus Dodger juhtub tänaval peale sellele, kuidas vankrist kukub välja tütarlaps, kellele tungivad kallale kaks talle järgnenud meest. Dodger suudab nad peatada ja neiu toimetatakse ohutusse kohta, kuid viimast hakatakse linnas taga otsima ning ta ise tõrgub oma päritolust ja sündmuste taustast kõnelemast. Seega tuleb Dodgeril müsteerium lahendada ning tüdruk (keda õige nime puudumise tõttu hakatakse kutsuma Simplicity'ks) jälitajate käest lõplikult päästa. Kuna tegemist on hakkaja noormehega, ei ole tema jaoks muidugi miski võimatu.

Loo keskmes oleva müsteeriumiga käib kaasas õrn romantiline liin Dodgeri ja Simplicity vahel, aga minu jaoks jäi see kõige vähem veenvaks osaks raamatust - tundus, et see oli lihtsalt vaja sisse kirjutada, et motiveerida Dodgerit Simplicityt päästma. Lisaks sisaldab raamat omajagu olukirjeldust ja sellega kaasnevat ühiskonnakriitikat, aga see ei ole siiski pealetükkiv. Kuigi lugu ei ole sama meelelahutuslik nagu Kettamaailma-lood, on raamatu toon siiski üsna muhe ja mitmel pool kohtab Pratchettile omast keelemängu. Erilise väärtuse lisas teosele minu jaoks äratundmisrõõm - Pratchett tõi lugeja n-ö Kettamaailma juurte juurde - viktoriaanlikul Londonil on hämmastav sarnasus Ankh-Morporkiga ning ka mõnede tegelaste puhul tulid pähe paralleelid Kettamaailmaga.

Kokkuvõttes oli "Dodger"i lugemine hoolimata veidi aeglasest algusest igati mõnus elamus. Soovitan seda eelkõige ajaloolise romaani sõpradele, aga usun, et see pakub nii mõndagi ka Kettamaailma-austajatele, kuna annab aimu Pratchetti inspiratsioonist selle fantaasiamaailma loomisel.

Cassandra Clare, Clockwork Angel (The Infernal Devices)

Mulle ausalt öeldes väga meeldib see stiil, kuidas Cassandra Clare oma lugusid jutustab.  Ta teeb seda nii haaravalt, et isegi laupäeva hommikul ärkad varavalges ja otsustad põõnutamise asemel raamatut lugeda. Clare’i „The Mortal Instruments“ sari, mis ilmus „The Infernal Devices“ sarjast varem, kuid mille sündmused toimuvad hiljem, sai eelmisel aastal rekordkiirusega läbi loetud.

„Clockwork Angel“ tegevus toimub viktoriaanliku ajastu Londonis. Milles ma muidugi kindel pole, on see, kas autor ikka päris täpselt tabab selle ajastu hõngu. Ausalt öeldes on dialoogid kuidagi kahtlaselt tänapäevased ja naisterahvaste riietust puudutav jutt ei raputa ka kahtlusekübet maha. Aga see selleks.

Pisut sisust ka. Pärast tädi surma on Theresa Gray jäänud Ameerikasse päris üksi ning kuna viimane rahanatuke kulus matusteks, asub ta teele Londonisse, kus tema vend Nathaniel juba mõnda aega resideerunud on. Inglismaale jõudes ta paraku vennaga ei kohtugi, kahetsusväärselt satub ta õdede Blacki ja Darki meelevalda. Umbes samal ajal on kaks noort shadowhunterit William Herondale ja James Carstairs deemonit taga ajades leidnud õblukese tapetud tütarlapse. Nad asuvad uurima, kes on mõrvaloo taga.

Võite isegi aimata, kes selle raamatu peategelasteks osutuvad.

On tütarlaps, kellel pole oma üleloomulikest võimetest ega päritolust aimugi. On armukolmnurk. On reetmist. On head ja pahad. Rohkem ei tahaksi midagi öelda, lugege ise!

Üks tsitaat, mis lugemishuvilistele ehk meeldida võiks:

„This is the Great Library,“ said Will. „Every Institute has a library, but this one is the largest of them all – the largest in the West, at any rate.“ He leaned against the door, his arms crossed over his chest. „I said I would get you more books, didn´t I?“

Tessa was so startled that he remembered what he had said, that it took her several seconds to respond. „But the books are all behind bars!“ she said. „Like a literary sort of prison!“

Will grinned. „Some of these books are dangerous,“ he said. „It’s wise to be careful.“

„One must always be careful of books,“ said Tessa, „and what is inside them, for words have the power to change us.“

„I’m not sure a book has ever changed me,“ said Will. „Well, there is one volume that promises to teach one how to turn oneself into an entire flock of sheep –„

„Only the very weak-minded refuse to be influenced by literature and poetry,“ said Tessa, determined not to let him run wildly off with the conversation.

„Of course, why one would want to be an entire flock of sheep is another matter entirely,“ Will finished. „Is there something you want to read here, Miss Gray, or is there not? Name it, and I shall attempt to free it from its prison for you.“

Loo sisuproportsioonid:

Maagiat - üksjagu

Romantikat - on, kuigi võiks rohkem olla

Tapmist ja tagaajamist - korralikult

Tegelaste arengut ja eneseleidmist – järgmises osas on ehk veelgi rohkem

Huumorit - täitsa arvestatavalt

Lugege ka Mortal Instruments sarja arvustust

Pierre Pevel, Kardinali mõõgad

Kirjastuselt Varrak on aprillikuus ilmunud prantsuse fantaasiakirjaniku Pierre Peveli "Kardinali mõõgad". Ise pole jõudnud seda veel lugeda, aga kirjastuse kodulehel on selline tutvustav tekst:
"Pariis, 1633. issanda aastal. Prantsusmaa kuningas on Louis XIII ja teda valitseb Richelieu. Kardinal, üks oma ajastu kardetavamaid ja mõjuvõimsamaid isikuid, peab lakkamatut võitlust Prantsusmaa vaenlastega. Eesmärgi nimel läheb käiku kõik: salakuulajad, mõrvad, sõda... isegi nõidus, mida valdavad kuningriigi kõige salakavalamad vastased – lohed.
Pierre Pevel (s. 1968) on üks kuulsamaid prantsuse fantaasiakirjanikke. Ta on avaldanud seitse raamatut, pälvinud 2002. aastal romaani „Wielstadti varjud“ (Les Ombres de Wieldtadt) eest Prantsusmaa fantaasiakirjanduse tunnustatuima auhinna (Grand Prix de l’Imaginaire) ning 2005. aastal romaani „Unustuse eliksiir“ (L’Elixir Oubli) eest Imaginales’i auhinna. Oma romaanides ühendab ta virtuoosselt ja lennukalt mantli ja mõõga lood, suurepärase ja täpse ajaloolise jutustuse ning eepilise ja efektsete stseenidega fantaasiakirjanduse."

Minu arust on kujundaja Toomas Niklus teinud head tööd. Inglise keelse raamatu kujundus on paremas servas. Aga maitse üle muidugi ei vaielda.

Review

"Bold and completely absorbing, Pevel's English-language debut is exciting stuff." --Total Sci-Fi Online

"As an avid reader and an admirer of the Alexandre Dumas works, I found in The Cardinal's Blades a novel very much to my liking.... A fast-moving story, full of action, intrigue, and swashbuckling adventures." --Dark Wolf's Fantasy Reviews

"If I had to sum up The Cardinal's Blades in two words, they would be: great fun. This is the France of Alexandre Dumas and Fanfan la Tulipe: a land of flashing blades and break-neck chases, beautiful women and gallant warriors, of masquerades and midnight plots and sword play. The feel is that of classical Romance--we are here in the realms of The Three Musketeers--and while dragons and their schemes are the engine of the plot, they are shadowy, threatening creatures, far removed from the allies of Temeraire and Dragonflight. This is also alternate history, and history plays an important part in the plot." --Strange Horizons

"[It] is a promising start to a series, if not an absolute world-beater of a novel in and of itself. There's plenty of enjoyable material, the narrative moves at a quick pace…Throw in the swordfights, the double- and triple-crosses, and above all, the looming presence of Cardinal Richelieu, and the end result is a more than acceptable piece of light reading…" --Bull Spec, Issue 3, 2010