George R. R. Martin "Vareste pidusöök" I

Jätkan traditsiooni tähistada "Jää ja tule laulu" sarjast uue raamatu lõpetamist siia paari toreda tsitaadi ülesmärkimisega. "Vareste pidusöögiga" oli nii, et enne lugemist kuidagi eriti ei isutanud teda ette võtta, aga kui juba võtsin, siis lugeda oli ikka väga tore. Kuigi Tyrioni ja Daeneryst ja Jon Snow'd ei olnudki. Nimelt on autor jaganud oma loo "Vareste pidusöögi" ja sellele järgneva raamatu "Tants lohedega" vahel laiali - sündmused toimuvad samal ajal, kuid erinevais paigus ja erinevate tegelaste silme läbi. Manöövri eesmärgiks oli vohavat raamatutellist mingilgi moel kontrolli all hoida. Mulle silma hakanud lõigukesed pärinevad raudsaarlaste liinist. Iseenesest see liin mind suuremat ei huvita, aga leidsin sellised toredad stseenid.
1) Kuningannaks pürgiv raudsaarlaste kuninga tütar Asha vestleb oma onu Rodrik Lugejaga eesseisvaist kuningakärajaist:
"Onu, kuidas sa võid üldse mõelda, et sa sinna ei lähe? See on ju elav ajalugu..."
"Mulle meeldib surnud ajalugu rohkem. Surnud ajalugu kirjutatakse tindiga, elavat ajalugu verega."
"Kas sa tahad oma voodis surra nagu vana argpüks?"
"Kuidas siis veel? Aga mitte enne, kui ma olen veel mõndagi lugenud."
Vot selline mõistlik Raudsaarte mees.
2) Ülejäänud raudsaarlasi iseloomustab hästi aga järgmine peostseen:
Telk muutus palavaks ja suitsuseks. Gorold Goodbrotheri kaks poega läksid kaklema ja ajasid ühe laua ümber; Will Humble kaotas kihlveo ja pidi oma saapa ära sööma; Väike Lenwood Tawney vingutas viiulit ja Rommy Weaver laulis "Verist karikat" ja "Terasvihma" ja teisi vanu röövlaule. Qarl Neitsi ja Eldred Codd tantsisid sõrmetantsu. Rõkatas naer, kui Eldredi üks sõrm maandus Ralf Lombaka veinipeekris.
Lustiline äraolemine.
Praeguseks kõik, kuna eesti keeles Mario Kivistiku heas tõlkes on ilmunud vaid pool "Vareste pidusöögist". Jätkame stseenidega meie rõõmsate väikeste sõprade elust juba pärast raamatu teise poole ilmumist!

Fevre'i unelm

Hmm, taaskord sattusin ma vampiiriraamatu otsa, kuid sedakorda oli tegemist raamatuga, mida ma nautisin, armastasin ja kahel käel oma lapselegi lugemiseks soovitan. Ja taaskord oli raamatu taga olev tutvustav tekst selline, mille peale ma seda raamatut ehk kätte poleks võtnud, kui autor poleks nii intrigeerivalt hea ning sõber ka soovitanud poleks. Ma siis kirjutan uue tutvustava teksti, omast vaatenurgast:

Abner Marsh on poisikesest peale jõgedel elanud ja töötanud. Pole ametit, mida ta jõelaevanduses pidanud poleks, kuni viimaks tõusis kapteni tasemeni, ostis omale laeva, töötas selle üles ning tollele esimesele isiklikule aurikule järgnes teine ja kolmaski. Abner Marsh ei olnud loll mees. Oma viiekümne või enama ülekiloga liikus ta mõnevõrra aeglaselt ning see aeglus oli ideaalses kooskõlas tema mõtete liikumise kiirusega. Ometi polnud aeglus iial takistanud tal jõudmast sinna kuhu vaja või mõtlemast välja asju, mis on olulised. Aasta enne raamatu põhitegevuse algust omas ta firmat, millele kuulus 6 uhket aurikut. Ettevõte teenis korralikult, kuid siis plahvatas ühel aurikul katel ning see põles jõel veeni maha ning neli aurikut sõi kevadine rüsijää jättes uhke ja ausa Abner Marshi pelgalt ühe väikese ja vanaldase aurikuga firma omanikuks.

Ja sel hetkel ilmubki tema ellu Joshua York, kes hoolimata oma kahvatust nahast ja kõheldasest olekust on kordades tugevam kui suur ja punaka jumega kapsten Marsh. Kummaline mees, kes suhtleb temaga vaid pimeduses pakub veidrat lepingut soovides osta pool Abneri firmast hinnaga, mida see oleks ehk vaevu väärt olnud hetkel, kui ettevõttes tegutses kuus toretsevat jõeaurikut. Lisaks lubas York panna alla raha, et kapsten Marsh saaks ehitada endale täpselt nii uhke ja kiire jõelaeva nagu mees iial unistanud oli. Ainsaks tingimuseks, et York on tollel laeval nimetuse poolest kapten ning Marsh vaid teine kapten, kuigi kogu kaptenitöö jääks siiski Marshi õlgadele. York ise soovib vaid õigust öelda, kus peatuda pikemalt ning vahest ehk ka kuhu minna ning kui ta toob oma sõpru laevale, siis leitakse neile küsimusi esitamata kajutid ning suhtutakse neisse kui igasse teise külalisse. Ahjaa! Kõige olulisem - kui Marsh peaks hakkama küsimusi esitama, siis oleks York sunnitud hakkama talle valetama. Senikaua on kõik hästi...

Klassikalises vampiirikäsitluses jääb alati õhku küsimus: kust tuli esimene vampiir? Küllap on seda küsimust mõlgutanud ka Martin oma raamatu kirjutamise eel ning lahendus on lihtne: on lihtsalt kahte liiki inimese sarnaseid tegelasi - ühed ülipikaealised ööelanikud, kel aegajalt (umbes korra kuus) tekib vastupandamatu janu inimvere järele. Nii on nad aluseks nii legendidele vampiiridest (inimese sarnased, põlevad päikese käes ja joovad inimverd), libahuntide legendide taustaks (janu liigub üsna analoogiliselt kuutsüklitega ning aegajalt nad tõesti rebivad toore jõuga ohvri ribadeks - kui janu liiga teravaks osutub) aga ka legendidele nõidadest (hüpnotiseeriv pilk, oskus kõike ja kõiki ümber sõrme mässida)... Nad on lihtsalt teine liik... (Samas tuleb tunnistada, et ka Martini käsitluses on lünki, kuid neid ma siin lahkama ei hakka - spoiliks liiga palju)

Täpselt kaks korda olin ma selles raamatus hambaid krigistamas - grrm... - kui Martin kirjutas paari leheküljega tegelase armsaks ja siis... Noh, siis tegi seda, mida ta oma palju hilisemas, Troonide Mängu sarjas korduvalt teeb - tappis tegelase suhteliselt avatud ja avameelsete kirjelduste saatel. Ometi oli kogu raamatu õhustik positiivne ja lootusi täis, ehk isegi pisut naivistlik. Ma ei tea, kui paljud teist on lugenud Erik Remarki (just nii kirjutas ta oma nime oma esimesele raamatule) "Unistuste tuba". Ka seal oli naivism ja hellus sellises kombinatsioonis, mida Remarque hiljem iial ei kasutanud. Vabandust, Remarque'i hilisemaid teoseid lugedes ei oskaks iial aimata, et ta kunagi midagi nii helesinist on kirjutanud. Sellest johtuvalt ma ka guugeldasin - jap, Fevre'i Unelm on Martini kolmas raamat (ta oli siis sama noor kui mina praegu).

Ja siiski pole tegemist ülemäära maheda looga. Martini kirjeldused on ehedad ja head juba tema nooruses ning kapten Marshi sõnavara on pehmelt öeldes jumalavallatu, kuid igati sobiv ühele ülekaalulisele elupõlisele laevnikule. Ja kui ma ka alguses ütlesin, et ma siiralt ja sügavalt soovitan seda raamatut oma lapsele, siis olgem ausad - ta on ka ainus 11-aastane, kellele ma seda soovitada julgen. Täiskasvanutele jään 24-7 soovitama (eriti vampiirisõltlastele - üks armas ja südamlik lugu, milles pole armastusest haisugi (kuigi samas on see ainus motivaator lahenduse leidmiseks ja täpselt korra ühe lausega mainitud) ning suhtumine on eluterve ja alalhoidlik).

George R. R. Martin "Mõõkade maru"

Ja ongi järgmised 1200 lehekülge Jää ja tule laulu läbitud. Peadpööritavad seiklused jätkusid kuni teise raamatu lõpuosani, alles siis anti veidi hingetõmmet. Endiselt olen väga rahul eestikeelse tõlkega (Mario Kivistik), aga paraku olen nüüd tõlgitud osaga sarjast lõpuni jõudnud. Aga kui uute tõlgete ilmumisega just hirmus palju aega ei lähe, jään kannatlikult ootama, eks on muud põnevat lugemist kah vahepeal kõvasti kogunenud. Õppisin mitu uut põnevat sõna, näiteks "tõurastama", "kunnatu" ja "kürb".
Teises raamatus võttis Martin ette äärmiselt julge ja vapustava süžeekäigus, mis mind täiesti läbi raputas. Pärast seda oli kaks võimalust - kas raamat nurka visata ja tükk aega sealt mitte üles korjata, või kiiresti edasi lugeda, et positiivsemaid emotsioone peale koguda, hirmsat läbielamist sellega mälus hägustades ja lugemisisu taastades. Võtsin ennast kokku ja lugesin kiiresti edasi. Ja mõtlesin, et peab ikka hästi kirjutatud raamat olema, kui nii kaasa elama paneb. Samas märkisin endale mõttes ka üles, et kuigi Martin korraldab mõjuvaid ja hirmsaid stseene, ei ole ta kordagi ette võtnud lugejaist pisarate väljapigistamise eesmärki. Näiteks ürghunt Nymeria ja Catelini jõekaldal kohtumise episoodil oli selgelt pisarapotentsiaali, aga kirja oli pandud see viisil, et lugejana tajusin küll Arya apaatsuseni ja tuimuseni viivat ahastust, kuid silm-märjaks-minemise tunnet küll mitte. Vaene Arya saab raamatus üldse järjekindlalt solgutada. Hästi on kirjeldatud tema iseloomu kujunemine ja kasvamine läbi üksindustunde ja õuduste. Väga huvitav, milline täiskasvanu temast järgnevais raamatuis saab.
Tyrioni saatus tegi "Kuningate heitlusega" võrreldes, kus ta eneselegi ootamatult võimsaks riigivalitsejaks, niiditõmbajaks ja sõjameheks sai, tagasipöörde - troonide mängu mängijast sai vaid tagasihoidliku tähtsusega nupuke teiste mängulaual. Tema vaatepunktist jutustatud osad olid aga endistviisi toredad lugeda ja vürtsitatud Tyrioni mõnusa eneseirooniaga:
"... ja te ise valmistasite kõige suurema pettumuse"
"Ma olin äsja sündinud. Mida te minust lootsite?"
"Erakordsust" vastas mustajuukseline prints. "Te olite väike, kuid üle ilma kuulus. Me olime teie sündimise ajal Muinaslinnas ja kogu linn ei rääkinud muust kui Kuninga Käele sündinud ebardist ja sellest, mida säärane enne kuningriigile ennustada võib."
"Eks ikka nälga, katku ja sõda." Tyrion naeratas mõrult. "See tähendab alati nälga, katku ja sõda. Aa, ja talve ja pikka, lõputut ööd."
/---/
"...Püüa mitte silma torgata. Ma ei kahtle põrmugi, et Cersei saadab mehed sind jälitama. Sa võiksid endale teise nime võtta."
"Teise nime? Aga muidugi. Ja kui Näota Mehed mind tapma tulevad, ütlen ma: "ei, mina pole see mees, ma olen hoopis üks teine jubeda näoarmiga kääbus""
Uus ja väga huvitav vaatepunktitegelane oli Jaime Lannister, kes, nagu tema kääbusest vendki, toredaid enesevaatlusi läbi viis. Tegemist on sirgjooneliste soovidega asise sõjamehega, kelle soovide täitmise poole püüdlemine aga ühsikondlike normide ja saatuse keerdkäikude tõttu hirmsaid tegusid sooritama on pannud. Samas ei puudu tal ka omamoodi rüütliau ja arusaam õilsusest.
Kui ta lahkus jäi ülempealik üksinda valgesse ruumi istuma ja mõtisklema. Lillede Rüütel oli kurbusest Renly üle nii meeletu, et raius surnuks kaks oma rüütelvenda, kuid Jaimele polnud hetkekski mõttesse tulnud talitada samamoodi nende viiega, kes ei suutnud [tema poega] kaitsta. Ta oli minu poeg, minu salapoeg... Mis mees ma olen, kui ma ei tõsta seda kätt, mis mul alles on, et tasuda omaenese liha ja vere eest? Vähemalt ser Boros tulnuks küll ära tappa, lihtsalt selleks, et temast lahti saada.
Tore oli Jaime'i ja Brienne'i suhte arenemine ja Jaime'i maine tõusis nii minu kui kindlasti paljude teiste lugejate silmis tänu uhkele Brienne'i elu päästmise aktsioonile.
Draakoniprintsess Dany liin kogus raamatus tuure ja ka tema kasvas. Erinevalt Sansast ja Aryast, kelle mõttemaailm on heas vastavuses nende lapseeaga, on Dany märksa mõistatuslikum tegelane. Kõige võimsam stseen oli "Rikkumatute" vabastamistrikk. Sellel neiul on kuningannapotentsiaali küll. Ja tegelikult lõppes tema liin raamatus samasuguse tõekspidamiseni jõudmisega, kui kuningas Stannise omagi, kelle sõnad olid järgmised:
"Isand Seaworth on madalat päritolu, kuid ta tuletas mulle meelde, mis on minu kohus, sellal kui mina mõtlesin ainult oma õiguste peale. Ma püüdsin võita trooni, et päästa kuningriik, kuid ma oleksin pidanud püüdma päästa kuningriiki, et võita troon."
Stannise liinis (ja ka lindpriide liinis) häiris mind see Valguse Isanda teema - üks jumal ei tohiks nii vastikult võimas olla ja nii otseselt inimmaailma sündmusi mõjutada. See ei ole teiste jumalate järgijate suhtes aus ja tundub üldse kangesti sohitegemisena. Jumalate mõjutused ja märguanded võiksid ikka olla sellised toredalt hämarapärased ja kaudsed, nagu näiteks Vanade Jumalate poolt ürghuntide saatmine Starki pere lastele.
Vahimeeste elu Müüril põhjas kogus samuti hoogu ja tõi kaasa uhkeid lahingukirjeldusi. Nii Sami kui Joni vaatepunktilood oli nauditavad.
"Ma olen mõõk pimeduses," ütles Samwell Tarly. "ma olen vahimees müüridel. Ma olen leek, mis peletab külma, valgus, mis kuulutab koitu, sarv, mis äratab uinujad. Ma olen kilp, mis kaitseb inimsoo valdusi."
Sansa juuksevõrgu skeem jäi mulle ausalt öelda arusaamatuks, kuigi seda osa mitu korda üle lugesin. Kui keegi sellest hästi aru sai, siis palun mulle kommentaariumis seletada :) Sansast on muidugi kahju, tema soovis ainult ilusat ja rahulikku emandaelu, sellesse sõjamaailma ei sobi ta kohe üldse, nii nagu ta õde Arya ei sobinud rahulikku õukonnadaami ellu. Varem või hiljem tuleb tal oma arusaamast oma rollist maailmas ning oma unistustest loobuda ning saada kelleksi palju karmimaks ja hakkajamaks.
Sansa oli viimati näinud lund tol päeval, mil ta Talitndrust lahkus. Siis ei sadanud nii tihedalt kui nüüd meenutas ta. Kui Robb mind kaisutas, sulasid tema juustel räitsakad ja lumepall, mida Arya püüdis teha, lagunes ta käte vahel laiali. Oli valus meenutada, kui õnnelik ta oli sel hommikul olnud. Hullen aitas ta sadulasse ja ta läks teele, lumehelbed ümberringi keerlemas, et näha suurt laia maailma. Ma arvasin, et minu laul algab sellel päeval, aga see oli juba lõppemas.

*Postitusele lisatud pildil on Tuule kingitud 3D hundiga järjehoidja, mis sobis selle raamatu lugemise juurde nagu rusikas silmaauku.

George R. R. Martin "Kuningate heitlus"

Jätkan siin vaikselt Jää ja Tule laulu seeriaga ning olen nüüdseks lõpetanud teise osa "Kuningate heitlus" kaks eestikeelset raamatut. Tõlkega (tõlkija Mario Kivistik) olen endiselt väga rahul ja kavatsen kolmanda osa ka eestikeeles ette võtta. Eks siis edasi näis, kas maldan järgmiste osade tõlkeid oodata või lähen inglise keelele üle.
Minu lemmikliiniks oli selles raamatus 10-aastase kõrgest soost tüdruku Arya osa - tema kõikumine erinevate rollide vahel - kas lammas külaelanikest vangide karjas, hiireke lossiteenijate hulgas või igast poisist julgem ja hakkajam veetantsija, kes ühe sosinaga oma vaenlasi surmata või kindlusi vallutada võis. Märkimisväärne oli ka tema vastutustunne juhuslikult tema kaaslasteks saanud orvupoiste ees. See, ja poiste järgnemine Aryale isegi siis, kui nende enda sisetunne vastupidist ütles (näiteks Harrenhalist lahkumisel) näitab Arya tugevat liidrisoont. Arya liitlase Jaqen H'ghari tegelaskuju oli lummavalt ohtlik ja samas sümpaatne. Arya teod raamatu lõpus Harrenhalist lahkumisel olid jahmumapanevad (miks ta lihtsalt isand Boltonile ei rääkinud, kes ta on, vaid oma venna liitlastele kallale läks?), kuid seletatavad tema üleelamistega, mis erilist põhjust kellegi vähegi võõrama usaldamiseks talle ei andnud - tulebki enda eest ise seista, kellegi abile loota ei saa. Huvitav kontrast tema vanema õe Sansaga, kes aina ootab oma päästmist, kasvõi joodikust kojanarri poolt.

"Kuhu Sõnn jäi?" küsis Lommy.
"Ta võeti kinni," sosistas Arya. "Me peame ta ära päästma. Soe Pirukas, sa pead mind aitama. Me hiilime sinna ja tapame valvurid ära ja siis teen ma ukse lahti."
Soe Pirukas ja Lommy vahetasid pilgu. "Palju neid on?"
"Ei oska öelda," tunnistas Arya. "Vähemalt kakskümmend, aga ukse juures on ainult kaks."
Soe Pirukas paistis olevat nutu äärel. "Me ei saa kahekümne vastu."
"Sa pead ainult ühega hakkama saama. Mina tapan teise ja me laseme Gendry välja ja teeme sääred."
"Me peaksime alla andma," ütles Lommy. "Lähme lihtsalt sinna ja anname alla."
Arya raputas tõrksalt pead.
"Siis las ta olla, Arry," anus Lommy. "Nad ei tea, et meie ka siin oleme. Kui me peidus püsime, lähevad nad ära, sa ju tead. Meie pole süüdi, et Gendry kinni võeti."
"Sa oled rumal, Lommy," ütles Arya vihaselt. "Sa sured, kui me Gendryt ära ei päästa. Kes sind kandma hakkab?"
"Sina ja Soe Pirukas."
"Kogu aeg, ilma et keegi veel aitaks? Me ei tule sellega toime. Gendry oli meist kõige tugevam. Igatahes on mul kama, mida sa ütled, mina lähen teda välja päästma." Ta vaatas Soojale Pirukale otsa. "Kas tuled kaasa?"
Soe Pirukas vaatas Lommy, siis Arya, siis uuesti Lommy poole. "Tulen," sõnas ta vastumeelselt.
"Lommy, sina hoia Nirki siin kinni."
Poiss haaras tüdrukutirtsul käest ja tõmbas ta enda ligi. "Aga kui tulevad hundid?"
"Anna alla," soovitas Arya.

Jätkuvalt pakkus naudingut ka kääbus Tyrion Lannisteri liin - tema tõusmine riigi sisuliseks valitsejaks, üliosavad manipulatsioonid kuninganna Cersei ja teiste võimumeestega toimetulekul ja tema keeruline sisemaailm. Vahepeal tekkis mul küsimus, miks temasugune suhteliselt paigas õiglustundega ja arukas mees oma jabura ja julma perekonna eest võitleb? Vastasin endale, et perekond on ju midagi, kuhu ta sünnist saati on kuulunud ja isa ning vanem õde-vend ilusad ja võimsad eeskujud, kelle heakskiitu ta alati on soovinud pälvida ning kellele sarnaneda. Ometi on selge, et just tema kääbuskasvu probleem on ta teistest pereliikmetest nõnda palju paremaks inimeseks teinud - suur võim ja silmipimestav ilu nähtavasti Lannisteride iseloomuomadustele just head mõju pole avaldanud.

"Pod, jäta meid omavahele," sõnas Tyrion. "Kui just isand Petyr keelekastet ei soovi?"
"Tänan, ei." Pisinäpu näol välgatas talle omane pilklik naeratus. "Kõnekäänd ütleb, et kui kääbuse seltsis jood, siis kõnnid ärgates Müüril. Must rüü toob esile mu ebaterve jume."
Ära muretse, kulla isand, mõtles Tyrion, sinu jaoks on mul plaanis midagi muud kui Müür. Ta võttis istet patjadega üle külvatud kõrge leeniga toolil ja ütles: "Te näete täna väga tore välja, isand."
"Te solvate mind. Ma püüan iga päev tore välja näha."

Üks väike õukonnasuhtluse viisakuse näide veel, stseen kuninga nõukogu kohtumisest Musta vennaskonna esindaja ser Allyseriga:

"Armas ser Allyser," pomises Varys, "ärge mõelge meist liiga halvasti. Praegusel rahutul ja heitlikul ajal püüavad väga paljud meie Joffrey tähelepanu."
"See on rahutum, kui te arvata oskate, eunuhh."
"Tema juuresolekul ütleme me tema kohta isand eunuhh," suskas Pisinäpp.

Sümpaatseks oli kirjutatud ka Sibularüütli ser Davose tegelaskuju, kuid tema jälgitavas kuningas Stannise tegevusliinis figureeriv maagiaharrastajast Punane Preestrinna häiris mind väga - maagia abil vaenlastest lahtisaamine tundus täielik sohitegemine, ka kirjaniku poolt, ning minu jaoks täiesti vastuoluline Stannise isikukirjeldusega - kuidas sellised häbiväärsed salamõrvad talle üldse vastuvõetavad said olla?

Vähem suutsin ma mõista ka emand Catelyni hingeelu - kaks pisikest last ootavad kodus, üks neist raskelt vigastatud, ja ema jobutab mööda kuningriiki ringi ja ajab riigiasju!

Theon Greyjoy liin oli muidugi kõige vihaleajavam. Ühelt poolt oli tema auahnus ja meeleheitlik soov ennast tõestada küll mõistetav, kuid tema teod oma kasuperekonna suhtes täiesti uskumatult andestamatud. Kas tõepoolest oli tema südametunnistus ja lojaalsustunne niivõrd põhjalikult kihva keeratud seoses lapsepõlvetraumaga, kui ta oma kodust pantvangina võõraste keskele kasvama viidi? Üks üsna rumal poiss oli ta pealekauba, ma ei saanud aru, mida ta selle lastetapmismanöövriga saavutada lootis peale vältimatu lolliksjäämise pisukese edasilükkamise.

Brani liin hakkas mulle enam huvi pakkuma pärast Meera ja Jojen Reedi tegelaskujude saabumist, nendest mõistatuslikest ja tarkadest lastest tahaks kindlasti veel lugeda.

Printsess Dany liin oli minu jaoks igavam ja jäi sündmuste keerisest liiga kaugele, kogu aeg ootasin, millal mind tagasi põhja lastakse. Märgiksin aga ära minu jaoks sümpaatse mõttekäigu Dany poolt - ühena vähestest trooninõudlejate hulgast mõtleb ta ka sellele, et ei tahaks oma riiki endale musta maa ja mahanotitud lihtrahva arvelt võita vaid sooviks ikkagi riiki õitsengut ja rõõmu tuua. Enamike ülikute jaoks on lihtrahva tapmine ja nende kodude põletamine lihtsalt vahend teiste ülikute häirimiseks ja nende ressursside hävitamiseks. Eriliselt ja üllatavalt leebena, ja seetõttu justkui natuke totakana, on esile toodud isand Edmure Tully käitumine, kes külanaised ja -lapsed sõja eest oma kindlusesse varjule laseb - nüüd tolgendavad teised igal pool jalus ja piiramise korral nõrgendavad kindlust lisasuudena, mida toita vaja.

Jon Snow müüritagune liin meenus mul siin veel kõige viimasena. Eriliste lemmikute hulka seega ei kuulu, aga tundub, et edaspidi läheb tema elu aina põnevamaks.

Niisiis on kogu maa sõjas ja laastatud, võimu pärast heitleb hulk kuningaid, arvatavad liitlased ründavad üksteist selja tagant ja kõige selle taustal on vaesunud ja tühjaks põletatud maadele laskumas palju aastaid kestev talv. Sünge, julm, kaasahaarav, teravmeelne lugu.

Sari "Troonide mäng"

Minu esimene postitus siin ja mitte raamatust vaid ekraniseeringust. Loodan, et annate andeks.

Nimelt HBO on valmis saanud sarja "Game of Thrones" (esimese?) hooaja ning esimene osa on ka USA's teleekraanile jõudnud.

Mul ei ole kahjuks aimugi, kas mõnelt Eestis kättesaadavalt telekanalilt seda sarja ka näeb. Püüdes mitte piraatlust õhutada mainin siiski, et interneti põhjatutes avarustes esimene osa saadaval on ja ilmselt peagi ka järgmised osad.

Sari on tehtud vägagi suurejooneliselt, filmitud Põhja-Iirimaal, Maltal ja Marokos. Kunstilise kujundaja roll on olnud võimas ja loodud maailm tundub väga ehe ja kattub minul raamatut lugedes silme ette manatuga. Tegelaskujud tunduvad ehedad ja valitud näitlejad tunduvad rolli sobivat. Esimestes stseenides segas veidi Sean Bean'i kehastatud Eddard Stark sest minu vaimusilmas seostub see nägu ikka Boromiriga, aga see selleks.

Vähemalt esimese osa baasil ütleks, et õnneks on raamatule väga truuks jäädud. Jon Snow on veidi vanem kui ma ette kujutasin. Kuid muus osas pretensioone ei ole.

Igatahes mina esimese osa baasil soovitaks küll seda kõigil George R.R. Martin sõpradel vaadata. Ja ootaks teiste kommentaare sellele sarjale.

PS. esimene osa oli tunni pikkune, pole kusagilt infot leidnud kas tegu oli osaliselt pikema pilootosaga või nii jääbki olema.

Lisan paar linki ka siia:
wikipedia.org, IMDB leht ja "treiler"

Lemmik vampiiriraamat?

Kui Pratcheti raamatutega seoses juba lemmikraamatu (-tegelase) küsimiseks läks, siis kuidas on lood vampiiriraamatutega? Mina pean küll tõele au andes möönma, et pärast Meyeri "Videviku" saaga ilmumist olen üksjagu palju vampiiridest lugenud (ja seda mõnede sõprade-sugulaste kaastundliku pilgu kiuste).
Ja on olnud väga häid raamatuid, aga ka aja raiskamist. Mulle on väga meeldinud Richelle Meadi Vampiiride akadeemia viis raamatut (kuueski juba tellitud), aga ka Sergei Lukjanenko ja Vladimir Vassiljevi Öise ja Päevase Vahtkonna lood. Ema-tütre P.C. ja Kristin Casti Öö Koja kolm esimest osa olid tõeliselt igavad, aga millegipärast lugesin ma siiski ka järgmised neli läbi. Kui Pratchetist juba juttu oli, siis meeldis mulle väga "Koletislik rügement", kus ka ju vampiir rügementi kuulus. Ja "Carpe jugulumis" oli Lancre'i kuningriigist saanud vampiiride ja nõidade võitluse tallermaa...
Aga tuleb teile veel häid/halbu kogemusi meelde? Kas on keegi näiteks George R. R. Martini "Fevre´i unelmat" lugenud?

Lähiajal ilmumas

Kirjastuste kodulehekülgedel konnates märkasin, et eesti keeles on varsti ilmumas (loodetavasti juba novembris) Stephenie Meyeri "Keha" ja George R.R. Martini "Mõõkade maru. Teras ja lumi". Neist esimest olen inglise keeles lugenud ja soovitan soojalt. Ilus lugu, mõtlemapanev. Meyeri koduleheküljel on raamatu kohta öeldud, et see on "science fiction for people who don´t like science fiction". Kuuldavasti tehakse raamatu ainetel ka filmi.
Martiniga on nii, et millegipärast ei suuda ma seda inglise keeles lugeda. Aga lugu ise on väga huvitav ja juba ammu ootan, mis Robbi, Arya, Sansa, Brani, Daenarysega vahepeal juhtunud on.