neljapäev, 22. detsember 2011

kolmapäev, 21. detsember 2011

Uuel ringil

Seoses jõulueelse kiire ajaga on pea kuidagi ülekoormatud olnud ning pole olnud jaksu uusi fantaasiaraamatuid ette võtta. Seevastu olen suure naudinguga õhtuti enne magamaminekut taaslugenud mõnd vana lemmikut - kõigepealt Collinsi Näljamängude esimest raamatut ja nüüd hakkan lõpetama Rowlingi Potteri-sarja kolmandat osa (mis koos neljandaga on minu jaoks kogu sarja pärlid). Collinsit lugesin kolmandat korda, Azkabani lugu on aga küll juba suht loendamatul ringil. Kuidas teiega on, kas harrastate ka raamatute mitut ringi lugemist? Millised fantaasiaraamatud on kõige sagemini uuesti tee teie öökappidele leidnud?

neljapäev, 8. detsember 2011

Nõidade sõda


On üks raamat (või õigemini sari), mis on mu hinges juba terve aasta. Ma olen alati mõelnud, et peaks selle raamatu uuesti Kadrilt laenama ja siis siia postitama, kuid kuna ma selle mõtteni kuidagi jõudnud, ei ole, siis tuleb seda teha mälu pealt.
Kokku siis kolm raamatut:
1. Emahundi klann
2. Jäine kõrb
3. Odi needus
Kunagi iidsetel aegadel elas ema O, nõid, kellel oli kaks tütart: Om ja Od. Om oli ravitseja hingega, soovides õppida tundma looduse saladusi, kuid Od oli huvitatud igavesest elust...
Raamatu tegevus toimub kaasaegses Hispaanias - on autod ja emailid ja noormees tsikli seljas... Ja selles maailmas on kahte tüüpi nõidu - omarid ja odishid, kelle omavaheline võitlus pole sugugi veel lõppenud. Odishid on leidnud oma igavese elu saladuse - tuleb juua noorte omari tüdrukute verd. Omarid üritavad oma noori võimalikult palju kaitsta, kuid kuivõrd õigustatud see alati on? Ja siis on ennustused ja ettekuulutused ajast, mil üks jääb teisele alla, kuid kumb siiski saab igavesti kõikide nõidade valitsejaks, kas odish või omar? Mõlemad teed on võimalikud ja aeg ennustuste täitumiseks läheneb minutitega. Jah, esimene "vampiiri raamat", mis mulle tõeliselt meeldinud on. On vampiirid ja ravitsejad, kuid selles maailmas on ainult naised! Kolm paksu raamatut naistest, nende tunnetest ja tegemistest ning ometi pole lugu grammigi "naistekas" ega lääge.

Siiski, kogu sarja peale on mängus kaks meest - peategelase isa ning poiss, kes talle tohutult meeldib. Kaks täiesti erinevat tüüpi armastust, mis ometi kokku annavad täiusliku... kaose... juhul, kui su vanemate suhted on sedavõrd vihkavad, et see on kirglikust armastusest eristamatu ja eraldamatu. Ja juhul, kui su silmarõõm hindab hoopis klassi kõige vastikumat tibi.

Peategelase, teismelise tütarlapse, Anaidi, silmade läbi jõuab lugejani kustumatu lugu "targast maagiast" ja sellega seotud sekeldustest nii tavaelus kui maagilises maailmas. Just targast, sest lisaks sünnipärastele eeldustele tuleb seda õppida ning kogu maagia värk on mingis mõttes hoomatavalt mõistuspärane. Ja samas koomiline. Kujutage ette loitsu, millega saab endale näiteks riided selga võluda, kuid kahjuks mõjub see vaid siis, kui vaataja usub, et sa võiksid tõesti midagi sellist kanda. Vastasel korral avastate te end keset rahvamassi ikkagi uhkelt mummulises kombinees.

Kui esimene raamat näib sellise ühekordse, pigem teismelisele lugejale mõeldud seiklusena, siis edasistes raamatutes on sees tugev sotsiaalne sõnum ka täiskasvanutele. Ma arvan, et just see tugev sotsiaalne sõnum mind selle sarja juures lummaski. Ühest küljest ääretult kergesti loetav, hoogne ja tempokas jutustus nõidade maailma tegemistest, kuid teisalt... Lugu sellest, kuidas vanemad ei suuda aktsepteerida oma laste suureks kasvamist; ja sellest, kuidas lapsed sellele tormiliselt reageerides võlli üle keeravad; ja kuidas siis vanemad seda enam tahaks hoida ja kaitsta... Ehk, kuidas põlvkondade erinevus, hirm lasta lapsel omi eksimusi läbi elada ja soov oma õnnestumisi ise otsustada viivad maailma huku äärele. Kas seda on võimalik päästa? Kas lapsi või vanemaid on võimalik mõista? Kas on võimalik hoida armastust, kui su kallim on sinu ja su sugulaste, hõimlaste läbi aegade suurim vaenlane?

Kui ma selle läinud talvel läbi lugesin, siis ma defineerisin ta enda jaoks niipidi: kohustuslik kirjandus kõikidele teismelistele tüdrukutele ja nende vanematele.

kolmapäev, 23. november 2011

Teejuht fantaasiakirjanduse klassikasse

Leiate siit. Mitut pildil olevat raamatut lugenud olete? Mina sain ainult kümmekond kokku. Palju toredat lugemist veel ees :)

esmaspäev, 21. november 2011

Martin Millar "Curse of the wolf girl"


Lõpetasin Millari libahundisarja teise osa ja olen veelgi veendunum fänn kui esimese osa lõpus. Raamatutest on pikemalt juttu siin, tahtsin aga teiega jagada mõndasid mulle rõõmu valmistanud lõike:
Daniel and Kalix were watching cartoons when Vex appeared in the room wearing an unusually large scarf and holding a comic.
"Hey, look what I just found in Daniel's room!"
Daniel looked up sharply, thought it meant missing the denouement of the cartoon. "Have you been in my room?"
"That's what I just said."
"Why?"
"I was looking through your stuff."
"Why were you doing that?"
"I wanted to see what sort of stuff you had, " replied Vex, logically.

/---/
Libahunt Dominil sätib end välja kiirele libahundiküttide-jahtimise tretile:
She paused at the door, wondering if she should take a book with her. She wasn't likely to find herself in a situation where she needed something to read, but long habit made her feel uncomfortable leaving the house without a book. She tucked a copy of Xenophon's Expedition to Persia in her pocket before setting off.

/---/
Daniel ja Moonglow arutavad murelikult Kalixi söömisharjumisi:
"I just hate it that she never eats," said Moonglow.
Daniel, who only moments ago had been planning on retreating upstairs, immediately saw an excellent opportunity to compliment Moonglow.
"You're right. Kalix is far too skinny. Not like you."
Moonglow's head turned, rather sharply. "What do you mean?"
"You're not nearly as skinny as her."
"Do you think I'm overweight?"
"Well, compared to Kalix..." began Daniel, then hesitated, not liking the way this was going. He tried to reformulate his sentence. "You've got a very nice figure."
"What, for someone who's really fat compared to Kalix?"
"Who said anything about you being fat? I never mentioned anything about being fat." Daniel attempted to protest his innocence but was interrupted by the arrival of Kalix, who seemed to have heard part of the conversation.
"Were you talking about me?" she demanded. "Were you calling me fat?" Kalix looked accusingly at Moonglow. "It's your fault. You keep making me eat."
"No, I don't."
"Yes, you do. You probably bribed Decembrius to make me eat. And now you're talking about how fat I am."
"No one called you fat," cried Daniel. "I was talking about Moonglow!"


/---/
Vex ja Daniel arutavad Danieli taktikat Moonglow südame võitmiseks:
Vex laughed, and poured more cereal into her bowl, again covering it with sugar. "Well, there's your problem. You've been trying to win over a girl by being in a continual bad mood. Doomed to failure. Cosmo Junior says you can take the moody thing too far. Try cheering up a bit. And buy her something nice."
"What? Like flowers?"
"Flowers? Seems like an odd choice," said Vex. "I was thinking more along the lines of a hedgehog. But something nice anyway."

pühapäev, 6. november 2011

Leia kümme erinevust

Avastasin ühel hetkel, et ei suuda lähema uurimiseta vahet teha kahel oma käekotis oleval raamatul - sellel, mille lugemine pooleli, ja sellel, mille olin just poest ostnud. Kas fantaasia kirjastajasid kimbutab fantaasiapuudus?

kolmapäev, 2. november 2011

Trudi Canavan "Ambassador's Mission"


"It's a black magician's knife. Ashaki Tariko is a black magician. For a moment he felt a rush of fear that was strangely exhilarating, but it faded as quickly and left behind a disappointing cynicism. Yeah, and so is your mother, he found himself thinking, and suddenly he knew that living in the land of black magicians wasn't going to be as thrilling and novel as he'd thought it would be."
...
Lorkini, "Musta võluri" triloogia kangelaste Sonea ja Akkarini poja, elu pole lihtne - vägevate vanemate tõttu vaatavad kõik teda põnevil ja ootusärevusest säravate silmadega - et millal siis tema midagi vägevat korda saadab. Lootuses leida oma elu seiklus vanade vaenlaste maalt Sachakast, otsustab ta astuda sinna saadetava uue suursaadiku Dannyli assistendi ametisse.
Samal ajal ajab "Musta võluri" triloogiast tuttav vargapoiss (nüüdseks allilmaboss) Cery müstilise Vargatapja jälgi ning Sonea püüab hakkama saada oma kammitsetud eluga võlurite gildis - tema kui gildi vägevaima ja sealjuures musta võluri võimete kartuses on gild talle seadnud karmid reeglid, mida ta vaguralt juba 20 aastat on järginud. Kas nüüd on aeg hakata veidike tiibu sirutama?
Seega siis lugu nelja tegelase vaatepunktist (Lorkin, Sonea, Cery ja Dannyl). Kuulsin, et üks raamatut hiljuti lugenud fantaasiaaustaja nimetas raamatut pisut aeglaseks. Mina oleksin karmim ja ütleksin otse välja, et raamat oli igav. Mitte et ma ei naudiks rahulikuma tempoga jutustusi - näiteks Hobbi või Stiefvateri raamatuis olen vaiksematest kohtadest suurt naudingut tundud -, aga kui ikka 300 lehekülge järjest kohe mitte midagi ei toimu, siis lähen ma natuke hapuks. Ja teiseks, Canavan ei ole osanud minu jaoks karaktereid lahti kirjutada, nii et tunneksin, et tegu on mulle tuttavate ja mõistetavate inimestega. Sama tunne oli mul tegelikult "Musta võluri" triloogiat lugedes, kuid arvasin, et asi võis olla selles, et lugesin eestikeelset tõlget ja mingi essents läks seetõttu kaduma. Hiljem, kui olin läbi lugenud Canavani täiesti suurepärase "Age of the Five" triloogia, arvasin, et äkki oli kirjanik "Musta võlurit" kirjutades veel noor ja kogenematu ja edaspidistes raamatutes seda probleemi pole. Aga tuhkagi. Niisiis, mina seda raamatut kuigi soojalt ei soovita. Lugemishuvi peaks see pakkuma eelkõige nendele, kes "Musta võluri" jutte nautisid ja kellele Sonea, Dannyli ja Cery edasine käekäik südamelähedane on.
Kokku hindeks 3.
Jutu proportsioonid (1=üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju; 5=põhjalikult)
Filosoofiat: 2; Tapmist ja tagaajamist: 3; Romantikat: 3; Huumorit: 1 (500-leheküljelise tellise ainus naljakas koht on tsitaadina postituse alguses toodud); Võlumist ja maagiat: 4; Tegelaste arengut ja eneseleidmist: 4.

pühapäev, 30. oktoober 2011

Sünnipäev


Fantaasiraamatute muljeid on kogunenud juba terve aasta jagu! Palju õnne ja suur tänu kõigile muljetajatele, tänu teile olen saanud rohkelt suurepäraseid lugemiselamusi.
Kui blogilugejate hulgas on neid, kes pole veel autoritena kirjas, kuid tahaksid aeg-ajalt ise ka mõne postitusega panustada, andke märku! Ja tahaks julgustada ka vaikseid lugejaid aeg-ajalt kommentaariumis kasvõi paarisõnalise hinnanguga teada andmast, kuidas postitustes tutvustatud raamatud meeldisid. Sest muljed raamatuist ja maitsed on ju nii erinevad, mida rohkem arvamusi, seda tõhusam!
(Pildi sain siit: http://tenti-mitsurin.deviantart.com/art/elf-with-boo-lord-of-the-rings-160377129)

esmaspäev, 24. oktoober 2011

Richelle Mead „Iron Crowned“

Iron Crowned on juba kolmas osa Dark Swan sarjast, kus seikleb kaunis naisterahvas nimega Eugenie Markham. Olgu öeldud, et sarja esimene osa kannab nime „Storm Born“ ja teine „Thorn Queen“.

Peategelane Eugenie on tegelaskuju, kes oma iseloomuomaduste poolest just mu lemmikute hulka ei kuulu ja aeg-ajalt võib ta ikka täiesti napakaid otsuseid vastu võtta (no natuke selline Rose Hathaway tüüpi tegelane). Kuna mõnikord suudab ta aga siiski ka täiesti mõistlikke valikuid teha, siis kokkuvõttes on ta sümpaatne. Igav ei hakka tema seltskonnas kohe päris kindlasti („No matter how displeased I am at the two of you right now, I admit, things will certainly be entertaining with you around.“).

Loo sündmused toimuvad korraga kahes maailmas – tänapäevases ühiskonnas, kus Eugenie peab väikeettevõtja rasket ametit (tõsi küll, tema tegevusala, mis seisneb vaimude, kummituste ja teiste sarnaste tegelaste likvideerimises, pole just väga tavapärane) ning paralleelmaailmas (nn Otherworld), kus võitlevad kuningad, liiklusvahenditeks on hobused ja kus elavad haldjad. Eugenie saab juhtumisi neis mõlemas maailmas toimetada.

Huumorit jagub. Seda eriti vestlustes Kuningas Doriani (mu vaieldamatu lemmik selles sarjas) ja deemon Volusianiga.

Siiski arvan, et Meadi seniloetud raamatutest on Eugenie Markhami lood meeldinud mulle kõige vähem. Aga see ei tähenda muidugi, et ma nende lugemist ei soovitaks. Tegemist on vägagi kaasakiskuva sarjaga (päevaga raamat alla neelata ei valmista vähimatki raskust).

Kui Vampire Academy sari on adresseeritud teismelistele lugejatele, siis sarnaselt Georgina Kincaid lugudega on Eugenie Markhami sari mõeldud täiskasvanud urban fantasy austajatele. Lisaks rohkearvulistele võitlusstseenidele on samapalju ka seksistseene.

Raamatu viimaseid ridu lugedes tabasin end mõttelt, et ohhoo, sedakorda ei olegi kõike puust ja punaseks tehtud ning igaüks saab ise edasi fantaseerida, millega lugu edasi läks, kui viimasele lausele oli punkt pandud ja kes saab kelle ja kes keda ei saa. Hiljem asja pisut uurides selgus, et tegemist polnud kaugeltki sarja viimase osaga - neljas raamat ilmub juba selle aasta viimastel päevadel. Arvestades asjaolu, et Meadi ülejäänud sarjad (Georgina Kincaid ja Vampire Academy) on 6-osalised, siis ilmselt ei jää „Shadow Heir“ kah viimaseks Eugenie Markhami raamatuks.

Muideks, selle aasta suvel ilmus ka esimene number „Storm Born“ koomiksist.

Filosoofiat: 2; Tapmist ja tagaajamist: 5; Romantikat: 5; Huumorit: 4; Võlumist ja maagiat: 4

(1=üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju; 5=põhjalikult)

neljapäev, 6. oktoober 2011

Richelle Mead, Bloodlines


Bloodlines´i saab lugeda ka ilma "Vampiiride Akadeemia" (VA) kuut varasemat osa lugemata. Aga ma arvan, et sellel ei ole suurt mõtet. Kui Sulle "Bloodlines" meeldib, siis kindlasti meeldib Sulle ka VA ja vaatamata sellele, et tegemist on VA spin-off sarjaga, on hea teada, mis sündmused on varasemalt juhtunud. Tehniliselt võttes läheb VA lugu edasi ja nii saab asjadest lihtsalt paremini aru. Kui "Last Sacrifice" oli viimane raamat Rose Hathawayst, siis "Bloodlines" on sari sellest samast moroide (head vampiirid, surelikud nagu inimesedki), strigoide (halvad, surematud vampiirid) ja dhampiride (pooleldi inimesed-pooleldi vampiirid, moroide ihukaitsjad) maailmast.

Lugu algab aga sedasi. Lissa Dragomir on moroist kuninganna, aga kuna seaduse kohaselt vajab ta troonil püsimiseks vähemalt ühte elavat sugulast, ähvardab tema ainsat sugulast, 15-aastast poolõde Jilli, suur oht. Kartes vampiiride kodusõda, otsustavad alkeemikud (need on inimesed, kes katsuvad teiste inimeste eest hoida saladuses tõsiasja, et vampiirid olemas on) Jilli mõneks ajaks pagendusse saata. Kes aga võiks teda turvata? Sydney Sage. Mäletate, temast oli juttu ka VA raamatutes "Blood Promise", "Spirit Bound" ja "Last Sacrifice", kus ta peategelast Rose Hathawayd aitas. Ega teda muidugi hea meelega Jilli valvama ei saadeta. See, et ta Rose´ile abiks oli, ei meeldi teistele alkeemikutele kohe sugugi. Tegemist oli ju suisa häbiväärse ettevõtmisega - "vamp lover" selline.

Niisiis, Sydney ja Jill saadetakse Palm Springsi.

Lisaks Sydneyle ja Jillile on tuttavaid tegelasi veelgi, näiteks Adrian Ivashkov ja Eddie Castile. Aga mitte ainult.

Sydney tegelaskuju meeldis mulle väga! Ta on selline oiviku tüüpi (palun mitte segi ajada nohikuga); oskab viit keelt; on alkeemiku tööülesannete täitmisel maailmas palju ringi reisinud. No selline ülitubli ja hea noor inimene. Aga oma isiklikku elu pole ta selle tubliduse käigus elada saanudki. Lisaks on ta keerulistes suhetes oma isaga, kes nõuab liiga palju ja ei oska teda piisavalt hinnata, ning noorema õega, kes ei saa aru, et Sydney talle ainult head soovib.

Sarja esimeses osas on romantikat vähem kui VA-s, aga ma arvan, et see on nii põhjusel, et tegemist sarja esimese raamatuga. Asi alles võtab tuure üles. Aga liblikaid kõhus tunneb natuke ikka.

Sarja teine osa nimega "The Golden Lily" (see on sümbol, mis tätoveeritakse iga alkeemiku põsele) ilmub 2012. a maikuus. 2012. a lõpus pidi ilmuma ka Rose´ist ja Dimitrist üks lühilugu.


Filosoofiat: 3
Tapmist ja tagaajamist: 3
Romantikat: 3
Huumorit: 3
Võlumist ja maagiat: 3
(1= üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju ; 5=põhjalikult)

teisipäev, 4. oktoober 2011

Mercy Thompson

Loen parasjagu Patricia Briggsi Mercy Thompsoni sarja. Ei hakka konkreetseid raamatute pealkirju panema – need on samad, mis kõigil urban fantasy raamatutel viimasel ajal (Moon Called, Blood Bound, jms). Raamatu fotot kah ei lisanud teadlikult – eneseväärikus ei luba, raamatu kaas päris pornograafia pole, aga ülemäära intellektuaalse lektüüri mõõtu kah välja ei anna. Siiski, ärge laske eelpool kirjutatust ennast eksitada, tegu on väga mõnusa sarjaga!

Kohe esimestest lehekülgedest tundsin, et olen leidnud väärt lugemise ja võin asuda raamatut nautima, muretsemata, et see jamaks kisub või ära vajub – autor on väga hea jutustaja. Lugu haarab märkamatult kaasa ja ei pea sugugi pingutama, et pilt silme ees keriks. Ühesõnaga üks sellistest raamatutest, mille peale igatsusega ka päeval mõtled ja mis näiteks foori taga oodates kiusatust tekitab - jõuab paar lehte lugeda või mitte (nii nagu üks normaalne raamat olema ju peabki).

Peategelane on ajalooharidusega automehaanik Mercedes Thompson. Elab kusagil USA pärapõrgus pisikeses linnakeses ja peab oma autoremonditöökoda. Üles on ta kasvatatud olude sunnil libahuntide klanni poolt, aga ise ta libahunt pole, on hoopis walker. Millised on tema „võimed“ ma rääkima ei hakka, jäägu üllatuseks. Mercy sõprade hulka kuuluvad lisaks libahuntidele veel igatsorti elukad - vampiirid ja faed näiteks, inimesed samuti. Inimesed on osaliselt informeeritud sellest, mis ööhämaruses toimub, aga vampiiridest ja esialgu ka libahuntidest ei oska nad undki näha. Sarja esimeses osas on sõda libahuntide klannide vahel, teises osas on probleemid vampiiridel. Küllap nii kulgevad need ülejäänud 4 osagi. Kõige keskmes on loomulikult meie Mercy, kellel on austajaid rohkem kui üks (aga ka kana kitkuda kõige veidramate seltsimeestega).

Eks sümpaatseks muudavad autori jällegi pisiasjad – libahunte uinutatakse näiteks seguga, mis koosneb ketamiinist, DMSOst ja hõbedahüdroksiidist – alati on kui tore kui „päris“ ja „mängu“ nii elegantselt kokku sünteesitakse.

Või siis sellised kibedad (kuid eluterved) tõdemused (kus Mercy selgitab, mis oleks saanud kui ta poleks pärinud töökoda :

„Then I’d have had to take my liberal arts degree and gotten a job at McDonald’s or Burger King like all the rest of the history majors.“

Hindeid panna ma ei oska. Põnevust on, samuti romantikat. Maagia on esindatud, huumorit on parasjagu. Seksi – kui siis tsipakene, filosoofiat kah mõõdukalt. Ei ole eepilisust, mõõkasid, lohesid ega kuningapoegi.

Igati ladus lugemine. Soovitan hankida elektrooniline versioon (või raamatule kaaned ümber panna lugemise ajaks).

teisipäev, 27. september 2011

Kuninga Silmad, Catherine Banner


Läinud nädala lõpul sai siis tuulutatud Apollo raha (pidasime Mariega Apollos ühissünnipäeva). Tulemuseks siis raamat "Kuninga silmad". Armas ja südamlik (kuigi südamlik vist veidi sügavamas mõttes) raamat võlukunstist ja paralleelmaailmast, armastusest ja lootusetusest. Jah, natuke EMO nagu need ülinoorte kirjanike raamatud ikka kipuvad olema. Samas oli selles lootusetuses alati lootus õhus ning mitte kordagi ei tekkinud lugejana liigset masendust ka ülikeeruliste teemade juures.

Üritades mitte spoilerit teha (nagu kahjuks oli selle raamatu tutvustus läinudnädalases Postimehes), rääkis raamat fantaasiamaailmas elavast poisist. Elu karm - vanemad pagendatud, riigis sõjaväeline kord, korralik katk maad laastamas. Ühel päeval leiab ta maast raamatu, mis on täiesti tühi, kuid mitte kauaks. Raamatusse hakkavad ilmuma lood. Ja nii kulgeb lugu kolmetasandiliselt - poisi igapäevaelu, raamatulood ja veel üks liin, mis taaskord omaette kirjastiilis, kuid esialgu hoomamatu käega kirjutatud...

Autori kiituseks pean mainima - mitte hetkekski ei tekkinud tunnet, et ma tahaksin eelistada ühte liini teisele. Kõik olid olulised ning raamat kulges mu käes lehekülg lehekülje haaval lõppu ette lugemata ning ühtegi liini ülekeeramata. Oli kurb, rõõmus, lootusetu ja lootusrikas ja... huvitav...

Samas tõsised miinuspunktid minu poolt tõlkijatele-toimetajatele. Tavaliselt on nii, et kui miski sunnib sind viiendal leheküljel tõlkija peale mõtlema, siis pole asi päris õige. Selle raamatu puhul tekkis tõlkija küsimus liigagi ruttu. Tekst hakkis ning ma ei suutnud aru saada, kas viga on tõlkijas, kirjanikus või minus, kuid punkte oli selles tekstis eesti keele kohta ebamugavalt palju. Mõne aja möödudes see enam ei häirinud (imestades mõtlesin, kes meist kolmest nüüd arenenud on selle 40 leheküljega). Siis aga hakkasid silma torkama sisulised tõlkevead (õepojast saadi vennapoeg...) ning korrektuuri vead (valed käänded, kahtlase väärtusega sõnakordused). Tekkis tunne, et tõlkinud on keegi, kellele endale lugu üldse ei meeldi, tehtud on seda kiiruga ja raha pärast. Keegi tõlkija saadetud teksti ülelugenud pole ja nii ongi kõikide keeleliste ja sisuliste vigadega tekst trükikotta jõudnud. Kahju, lugu ise on ju tegelikult tore.

Pärast raamatu lõpetamist mõtlesin pikalt, et noorte (teismeliste) kirjanike puhul on vist pea paratamatu, et sisse tulevad laastavalt depressiivsed (emo) teemad. Samas on nende õnneks alati sees lootus (isegi kui lõpplahendus ei ole klassikaline muinasjutu "elasid õnnelikult elu lõpuni"). Ja nendes lugudes on alati korraliku koolilapse "kes pingutab, see suudab" teema. Sel korral siis võlumine - igaüks on võimeline, kuid maagide õpetamine on pigem piinamine, mille abil sunnitakse neid ennast üha enam ja enam rakendama oma võimeid. Aga seda teemat arendan ma ehk varsti oma blogis edasi.

Kokkuvõtteks - raamat mulle väga meeldis (eriliselt fakt, et ta sundis mind mõtlema süžeevälistel teemadel) ning ma kindlasti kavatsen selle triloogia järgmised raamatud läbi lugeda. Iseasi on muidugi see, kas ma raatsin nende tõlkiise eest raha välja käia või haaran nad ingliskeelsetena ette.
Filosoofiat: 3
Tapmist ja tagaajamist: 3
Romantikat: 4
Huumorit: 1
Võlumist ja maagiat: 4
Tegelaste areng ja eneseleidmine: 5

reede, 23. september 2011

Meyeri "Host" filmilinal

Lugesin Wikipediast, et Stephenie Meyeri "Hostist" ehk "Kehast" filmitegu on hoogu kogumas. Kinodesse jõuab film märtsis 2013. Peategelast Wandereri/Melaniet on valitud kehastama noor iirlanna Saoirse Ronan, kes pälvinud juba Oscari-nominatsiooni oma kõrvalosatäitmise eest filmis "Atonement".

Raamatu kohta muljed siin.

kolmapäev, 21. september 2011

Ahoi kõikidele! Pean ka mina oma (selle blogi) esimese postituse juures alustama vabandamisega, et see üldsegi ei räägi mõnest põnevast raamatust, mis viimasel ajal loetud on saanud, vaid hõlmab endas pelgalt natuke totakat küsimust. Loodetavasti on andestatav, sest ausalt öeldes tundub mulle neid armsaid arvustusi lugedes, et ma ise ei oskagi raamatut sel moel kirjeldada ega kritiseerida. Võib ju juhtuda, et kunagi saan selgeks, kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Juhtus nii, et eelmisel nädalal tuli koolist mu tütar ja teatas, et neil on kirjanduse koduseks tööks vaja õppida rääkima oma ema või isa lapsepõlve lemmikraamatust. Esimese hooga ilmusid silme ette kolm raamatut: Krabat (esimesena ja kõige selgemalt), Hundikoer Roi ja Veel Üks Lotte. Siis aga tundus, et Krabat pole vist veel päris õigel kohal (aastakese pärast ideaalne, kuid 10-aastaselt?), Veel Üks Lotte jätaks minust (mu raamatueelistustest laiemalt tolles eas) aga vale mulje, isegi kui ta on eakohane. Hakkasin siis mõtetes kaevama. Lindgreni "poistekad" meeldisid, kuid nende jutustamises puudus point - neid teavad juba nii ehk naa kõik ja need, kellele sedatüüpi raamatud meeldivad, on need ammuilma läbigi lugenud. Mida ma oma kahekümne aasta tagusest mälust ikka jutustada oskan nii, et laps ümberjutustades ikka veel veenev kõlaks? Ilma Lõputa Lugu muutis mu mõttemaailma ja oleks eakohane, kuid see ei saanud kuuluda minu lapsepõlve, kuna ilmus eestikeelsena alles siis, kui ma juba 17-aastane olin. Jules Verne raamatud? Hmm, neid võiks ju isegi üle lugeda enne jutustamist. Tegelikult ju oligi plaan Saladuslik Saar ja 20000 Ljööd Vee All uuesti lugeda.

Mõeldud-tehtud, sammud raamatukokku. Lisaks säras riiulis jaburaimaist jaburam - Reis Maaera Südamesse. Haarasin ka tolle raamatu näppu. Lugesin need kõik rõõmsalt läbi, kuid ühtlasi jõudsin järeldusele, et need pole need. Ei, ärge saage valesti aru - tegemist on üliarmsate ajastutruude hea käega kirjutatud Sci-Fi raamatutega ja ma tõeliselt nautisin neid taas nii huumori, seikluse kui ka teadusajaloo vaatenurgast. Mõttes aga kummitas oma laps, kes teadusajaloost veel nii hästi ei tea, ajastutes ülemäära kodus ei ole ning kelle jaoks jääks selline lugemissoovitus (mida mu lemmikraamatuks tituleerimine ju vähemasti kaudselt on) veidi valesse hetke. Ma jäin kartma, et reaalse maakera ja tänase teadusega otsapidi kokkupuutunud lapse jaoks jääks sellises alternative reality's midagi painama. Las need raamatud ootavad veel paar kuud oma aega. Võimalik, et pärast pinna sondeerimist hakkan neid juba homme soovitama, kuid hetkel ei julge.

Pikk tekst on kirjas ja tulemust ikka eimigit. Hale! Täiesti hale. Mida ma siis veel lapsepõlves ise lugesin? Mehisuse sarja raamatutest ju ei räägi? Shakespeare'i kogutud teoseid neelasin 12-aastaselt (no eg see minust just õiget muljet ei jätaks ka, kui aus olla). Nojah, mõtlesin, mis ma mõtlesin, eile kell 21.52 surus laps mu alatult ja peaaegu ootamatul nurka. Temal on seda nüüd ja kohe vaja ja üldse plaanib ta 8 minuti pärast juba magama minna. Kulutasin siis veel 32 sekundit, et kogu siinkirjutatud jutt mõttest läbi lasta ning vastasin: KRABAT. Mis seal salata, on teine minu meelest läbi aegade parim lastele suunatud fantasy raamat, mida sai loetud üle ja üle igal koolivaheajal vanaema juures. Ja ma tõesti loodan, et ka Marie selle ühel päeval läbi loeb ning usun, et talle meeldib.

Nüüd siis minu küsimus. Kui sind panna vastamisi olukorraga, et tuleb rääkida (soovitada) 10-11 aastasele lapsele oma lapsepõlve lemmikraamatust, siis millisest raamatust räägid? Millised on siis need lapsepõlvelemmikud, mida jumaldades kasvavad suured fantasy-raamatute lugejad?

p.s. loon siltidesse uue sildi, mis võiks enda alla võtta ka kõik edaspidised otseselt ühte raamatut või autorit mittepuudutavad küsitlused, küsimused ja muud segase temaatikaga postitused - ÜTLEMTA SEGANE

pühapäev, 18. september 2011

The Way of Shadows - Brent Weeks


Meie blogilugejatele on see autor ja kolmeosaline sari (The Night Angel trilogy) ilmselt täiesti uus, aga teema mitte – keskaegses fantaasiamaailmas toimuv võitlus trooni nimel, milles pearolli etendab noor palgamõrvari õpipoiss. Kas tuleb tuttav ette?

Cenaria riiki valitseb nimeliselt küll kuningas, kuid tegelikult hoopis allilmategelastest koosnev nõukogu Sa’kagé. Nende peamiseks tegevusalaks on igat laadi kuritegevus – lõbumajade pidamine, salakaubandus, kasiinod, palgamõrvad. Et asjad paremini sujuks, on nad troonile paigutanud väeti, tahtejõuetu ja ebaväärika kuninga, kes nende ärisid liigselt ei kontrolli.

Linn on jaotatud kaheks osaks – ühelpool elavad aadlikud ja muu viisakam rahvas, teiselpool aga pätid, prostituudid ja tänavalapsed. Just viimaste hulgast on pärit ka raamatu peategelane Azoth. Vanemate poiste terroriseerimise (ja see pole mingi niisama kiusamine, vaid pidev rahanõudmine, peksmine ja veel palju hullematki) all on poisi ainsaks unistuseks olla võitmatu tapja, kes mitte kunagi kedagi kartma ei pea. Just selline inimene on legendaarne palgamõrvar Durzo Blint, kelle õpipoisiks Azoth ennast sokutada otsustab.

Edasi läheb raamat tavapärast rada pidi – noore palgamõrtsuka karm koolitamine, tema arenemine tänavapoisist nooreks aadlimeheks, esimene tööülesanne, ausad ja vaprad sõbrad ja ilus ning hea salaarmastus, kes peategelases moraalse dilemma tekitavad. Lõpuks aga pool raamatut kestev suur verepulm, mille tulemusena tuttavate tegelaste read tõhusalt hõrenevad. Ja kuigi mingisugune ajutine paus lahingutegevuses raamatu lõpus ka toimub, jääb kõik siiski väga pooleli ja kutsub edasi järgmisi osasid lugema.

Isiklikud muljed: mulle alguses see raamat üldse ei meeldinud. Päris raamatu algusosas oli üks suhteliselt räige vägistamisstseen, mis edasilugemise isu ära võttis. Aga vähehaaval siiski lugesin edasi ja võin teisi nõrganärvilisi rahustada, et see ongi kõige hullem koht kogu raamatus. Ja lõpuvõitlus (mis kestis pool raamatut) oli põnev (kuigi pean tunnistama, et vahepeal lugesin üle rea, sest lahingukirjeldused olid ehk liiga üksikasjalised ja kippusid sündmuste edasiarenemist takistama) oli vägev ja kui päris aus olla, siis tahaksin küll teada, mis edasi saab. Ja kui alguses pidin end sundima raamatut kätte võtma, siis hiljem pidin sundima end raamatut käest panema.

Miinuseks loeksin liiga keerulist maagiavärki (sadat erinevat tüüpi nõiad, salapärased artefaktid, lambist võetud võluoskused) ja valitsemishierarhiat (mis küll raamatu lõpuks enam-vähem selgeks sai). Üldiselt julgen seda raamatut soovitada küll, kuigi minu jaoks oli see liiga poistekas :P

Stiilinäide: maagilist annet omavad palgamõrvarid nimetavad ennast „wetboy“-deks ning peavad nimetus „assassin“ solvavaks (minu meelest ebaõnnestunud sõnavalik, wetboy ei kõla väga väärikalt).

Durzo Blint: "Assassins have targets because they sometimes miss, wetboys have deaders, because when we take a contract the rest of their short life is a formality".

(Viimase väite valguses on kummaline raamatu kaanele valitud moto “The perfect killer has no friends – only targets”)

Filosoofiat: 2
Tapmist ja tagaajamist: 5
Romantikat: 2
Huumorit: 1
Võlumist ja maagiat: 4
Tegelaste areng ja eneseleidmine: 4

pühapäev, 11. september 2011

A hunger like no other – Kresley Cole

Ostsin selle raamatu kuskilt loetud soovituse peale, et pidavat hea olema. Ilmselt on ka – mingis mõttes – kuigi ilmselt ma sain midagi mida ma ei osanud oodata. Nimelt klassifitseerib see raamat enamustes allikates „paranormal romance“ alla. Eesti keeli kokkuvõetuna tähendab see vist hulka vampiire, libahunte ja muid elukaid, kes kulutavad „tavalisest" fantasyst erinevalt tavatult suure osa raamatust voodirõõmude peale. Nüüd ma siis tean.


Pisike sisukokkuvõte (spoiler alert, nagu ikka!):
Maailmas eksisteerib paralleelselt inimestega igavene hulk üleloomulike olevuste rasse, kes aga mingil moel suudavad enda olemasolu tavaliste inimeste eest saladuses hoida. Antud raamatu peategelane Emma on nooruke, ainult 71 aastane segavereline – isa poolt vampiir ja ema poolt valküür. Kuna valküürid ja vampiirid on üksteise surmavaenlased, siis on juba tema olemasolu paras anomaalia. Kui mängu astub 1200 aastane libahuntide kuningas, kes teatab et Emma ongi tema saatusest väljavalitud kaasa, siis läheb asi päris segaseks (PS libahundid ei salli ei valküüre ega vampiire; see tunne on vastastikune). Emma ise ei ole just erilises vaimustuses sellest et üks poolsegane libahunt ta ära röövib, ajab mingit segast juttu saatuses poolt ettemääratust ning ei suuda oma loomalikke ihasid tema juuresolekul taltsutada. Ega Emma oma keha soovide taltsutamisega ka just kõige paremini hakkama ei saa – too libahunt näeb kuratlikult hea välja kah muidugi.
Nagu neil omavahelistest probleemidest veel vähe oleks, siis vürtsi lisavad loole vampiirid, kes mingil põhjusel üle maailma Emmat taga otsivad, Emma kasuvanemad valküürid, kes ei taha kuuldagi mingist liidust libahuntidega, ning ülejäänud libahundid, kellest nii mõnegi esimene instinkt Emmat nähes on ta pea võimalikult kiiresti kehast lahutada.
Kokkuvõtteks võib öelda et fantasy osa sellest raamatust ei olnud sugugi paha. Mitte just liiga detailseks arendatud, suur osa tegelasi jäi üsna pinnapealseks, samas potentsiaali on – näiteks valküüridega pole ma varasemates raamatutes kokku puutunud ja neist tahaks veel lugeda. Raamat oli suht lihtsakoeline, läbivalt tubli kolmandik kulus kahe peategelase romantiliste tunnete ja tegude peale, ülejäänu osas oli tegevuskäik lineaarne, lihtsasti jälgitav ja kiiresti arenev. Formaadilt tasku-paperback, ei oodanudki ma sealt teab mis eepost, vaid kerget meelelahutust ning selle ma ka sain. See pidev ajuderagistamine tunnete üle ja suht detailsed stseenid sellest va vanainimesteasjast muutusid aegajalt veidi häirivaks (distracting oleks õige sõna ;) ). Ma arvan, et selle osa oleks oma 50 lk lühemaks saanud kirjutada, ilma et põhisüzee midagi kaotanud oleks. Ma olen teid hoiatanud :)

Action 3
Romantika&seks 5
Maagia, müstilised olevused jne 3
Thriller 2

neljapäev, 8. september 2011

Vaba teema

Kuna mul tekkis üks küsimus mida kuskile alla polnud torgata, siis tegin selleks siia selle teema. Asja sisust kommentaariumis ;)

reede, 26. august 2011

Punamütsike (Red Riding Hood)


Lugu algab sedasi. Kaunis Valerie (Amanda Seyfried) armastab puuraidur Peterit (Shiloh Fernandez), aga ema tahab teda hoopiski naita rikkast perest pärit sepaametit pidava Henryga (Max Irons). Armunud on valmis juba põgenema, kui ootamatult tapab keegi (eks ikka libahunt) Valerie vanema õe. See tõmbab põgenemisplaanile muidugi kriipsu peale. Küla saabub päästma isa Solomon (Gary Oldman), kes on kõikjal libahunte hävitanud (üks vastik tüüp, peab ütlema).

Esiti arvasin, et Punamütsikese muinasjutuga ei ole sellel filmil küll miskit pistmist, aga ei, eksisin. Stseen "vanaema, miks sul nii suured kõrvad on..." tuli täiesti mängimisele. Üldiselt oli naljakas. Kuigi vist pidi olema õudne. Aga mul ei olnud. Siiski lastele vist päris ei soovitaks. Aga teised, kes libahundilugusid armastavad, võivad vaadata küll. Kuigi peab ütlema, et libahunt ise oli kuidagi ebaloomulik. Ebaloomulikum veel kui libahundid Videviku sarja filmis. Muideks mõlema filmi režisöör ongi Catherine Hardwicke ning Valerie isa mängib Billy Burke ehk Bella isa Videvikus.

Valerie osatäitja meeldis väga. Poistel polnud kah viga (Fernandez oli igatahes loomulikum kui Pattinson).

Mul kui talvel külmaga ikka mütse-kindaid kandval inimesel oli valus vaadata, kuidas nad seal lumehangedes poolalasti ringi liikusid. Heal juhul vaid keep oligi õlgadel. Tunne nagu novembrikuus Šotimaal.

laupäev, 20. august 2011

Melissa Marr Wicked Lovely (Ohtlik Armas)


Haldjateema kogub populaarsust - kas haldjad on tõesti uued vampiirid?
Loo peategelaseks on keskkoolitüdruk Aislinn, kes näeb haldjaid. Ja see pole sugugi mitte alati meeldiv vaatepilt. Tema elu juhivad kolm reeglit - nr 3: ära kunagi jää nähtamatuid haldjaid vahtima; nr 2: Ära kunagi kõneta nähtamatuid haldjaid; nr 1: Ära kunagi tõmba endale haldjate tähelepanu.
Ühel päeval aga lendavad kõik kolm reeglit korraga vastu taevast...
Nii et selline noortekas, mulle päris meeldis. Positiivse poole pealt tooksin eriti esile Aislinni originaalse ja modernse lahenduse muinasjutule, mis ta tema enda tahtmata peategelaseks valis - haldjakuninganna olemisse võib suhtuda mitut moodi. Mis mind aga veidi ärritas - millegipärast tundsin end lugejana pidevalt kergelt ahistatuna, kui Aislinn haldjakuningas Keenaniga vestles - neiu oleks minu meelest võinud oma privaatsfääri veidi jõulisemalt kaitsta.
Tegemist on esimese osaga viieraamatulisest sarjast. Esialgu isutab küll järgmisi osi tellida - aga kirjanik hoidku parem taset, kui tahab, et ma viis raamatut vastu peaksin. Oluline on, et asjad jälle liiga suureks ja segaseks käest ära ei läheks.
PS: Raamat ilmus 2010. aastal ka eesti keeles nime all "Ohtlik Armas". Esialgu järgmisi osi veel tõlgitud ei ole.
Vastuseks Merka kommentaarile (väga tore, kui need sisuhinded abiks on :) Eks nad sellised hästi hinnangulised ole, arvan, et erinevate lugejate jaoks võivad samas raamatus erinevad aspektid domineerida) Raamat saab mult koondhindeks nelja. Sisuproportsioonide ülevaade: (1= üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju ; 5=põhjalikult)
Filosoofiat: 2
Tapmist ja tagaajamist: 3
Romantikat: 5
Huumorit: 2
Võlumist ja maagiat: 3
Mõtlesin praegu, et ehk peaks veel ühe rubriigi lisama, midagi sellist nagu:
Tegelaste areng ja eneseleidmine: 4

Merci Fallsi huntide sõpradele


Nalja teemat edasi arendades: Maggie Stiefvater postitas esimesel aprillil oma Facebooki lehele "üllatusliku neljanda osa" kaanekujunduse.

kolmapäev, 17. august 2011

Mis meile nalja teeb?


Lugesin eile õhtul ühele 7-aastasele tegelasele ette C.S.Lewise Narnia lugude raamatut „Lõvi, nõid ja riidekapp” ja sellele tegelasele tegi hirmsasti nalja Fauni ja väikese Lucy järgmine dialoog:

„Ja teie olete muidugi pärit Lääne Metsikutest metsadest?”

„Ma...ma tulin riidekapist seal tühjas toas.”

„Ah”, ohkas härra Tumnus ja ta hääl kõlas üsna kurvalt, „oleksin ma ometi hoolikamalt maateadust õppinud, kui ma veel pisifaun olin. Siis tunneksin kahtlemata kõiki neid kummalisi maid.”

Lapse lõkerdamine pani mind mõtlema, et mille üle me õigupoolest naerame ja mis meile naljakas tundub. Kui nt ülaltoodud dialoog pani ka mind muigama, siis meenusid mõned lapsepõlveraamatud, millele ma nüüd tagantjärgi hoopis teise pilguga vaatan. Nt ei tundunud mulle omal ajal midagi naljakat selles A.Lindgreni „Vahtramäe Emili” loos, kus küla tegi korjanduse, et Emilit ära Ameerikasse saata ja tulivihane Emili ema arvas, et: „Emil on väike kallis poisu, me armastame teda just sellisena, nagu ta on.”

Aga Kassisalu teenijatüdruk Liina lisas:

„Me peame ikka natuke ameeriklaste peale ka mõtlema. Nad pole ju meile midagi teinud, miks me neile siis Emili kaela kupatame?”

Lapsena mõistsin ka täiesti E.Janikovszky raamatu „Kui ma oleksin suur” peategelast, kes unistas sellest, et „majas, kus me elaksime oleksid meil naabriteks ainult sellised onud ja tädid, kes kostitaksid meid värskelt ahjust tulnud koogi servadega, kes saadaksid meid poodi ostusid tegema ja annaksid arvelindi meile.” Minu arust tundus see toona täiesti mõistliku mõttena.

Aga kui mitte võtta võrdluseks lapsi ja täiskasvanuid, kelle puhul on selge, et nalja võivad pakkuda erinevad asjad, siis on ka mu tutvusringkonnast tuua mitmeid näiteid, kus ühele tundub üks või teine raamat naljakas ja teine arvab, et huumorist oli küll asi kaugel. Võtame kasvõi T.Pratchetti. Kuidas saab üldse nii olla, et sulle ei tundu naljakad raamatud, mis kubisevad sellistest lausetest:

"The trouble with having an open mind, of course, is that people will insist on coming along and trying to put things in it." (Diggers)

"In the beginning there was nothing, which exploded." (Lords and Ladies)

Lõpetuseks. Mõnikord on nii, et nalja ei tahetagi teha, aga ikka on naljakas. Meenub, et aastaid tagasi ilmus ühes Moskva kirjastuses raamatuke ”Vestlusi vene ja eesti keeles”, mida meie poodides presenteeriti huumorinurgas, sest raamat sisaldas selliseid tarvilikke väljendeid:

- Kuidas ammugi me nägemata!

- Ma olen eksiarvamustud palun aidake mind!

- Lootman me peatselt jällenägemiseni!

laupäev, 13. august 2011

Pratchetti "Nation"


Leidsin raamatupoe riiulilt Pratchetti raamatu, millest polnud varem midagi kuulunud - "Nation". Ei olegi kettamaailm seekord, vaid nii umbes 19. saj. keskpaiga Maale väga sarnane paralleeluniversum.
Väikestest lõunamere saartest käib üle tohutu tsunami. Kogu Nationi saare elanikkond hukkub, välja arvatud üks poiss, kes kanuuga teel tagasi koju traditsiooniliselt üksildaselt poisist meheks saamise retkelt. Hiidlaine pühib saarele ka Inglise purjelaeva, mis transpordib noort kõrgklassi neidu. Kõik laevalised peale tüdruku hukkuvad.
Niisiis on hakkajad noored inimesed, erinevate kultuuride kokkupõrked, toimetulemine surmaga ja leinaga, püstolid ja inimsööjad ja haid, aga samuti Pratchetti huumorit ja nutikust.
Ütleks, et kohati käsitles raamat väga tõsiseid teemasid, mida Pratchetti puhul harva näeb. Ja loost kumas läbi filosoofilisi mõtisklusi eelkõige religiooni teemal. Mind natuke häiris lugemisel tunne, et Pratchett oli mõelnud, et tahaks lugejatele natuke usust ja filosoofiast rääkida, aga ega nad, tobukesed, seda muidu ei söö, kui ma seda piraatidega ja inimsööjatega ja printsessidega natuke ei maskeeri. Äkki ma siis ei olnud päris sihtgrupp. Mustkunstniku triki läbinägemine valmistab alati natuke pettumust, aga ei saa salata, et veidike mõtlemisainest lugu andis mullegi ja piraadid ja inimsööjad ja printsessid olid iseenesest ka toredad :)

teisipäev, 9. august 2011

Storm Front (Jim Butcher)

SPOILER


Harry Dresden on eradetektiiv. Viimasel ajal on äri läinud kehvasti, seetõttu haarab ta innukalt kinni kahest juhtumist, mis tema ette satuvad – kadumaläinud abikaasa otsimine ja Chicago politsei konsulteerimine kummalises topeltmõrva juhtumis. Miks peaks politsei küsima nõu eradetektiivilt? Aga sellepärast et Harry on juhtumisi ka võlur ning mõrvaohvrid ei surnud vist päris tavapäraste vahendite läbi.

Antud raamatu sarja (Storm Front on pikema sarja avaosa) tegevus toimub kaasaegses Chicagos. Mõni aeg tagasi jõudis inimkonnale kohale, et teadusega ei saa selgitada kõike mis ümberringi toimub ning nad hakkasid märkama ka haldjaid, võlureid, vampiire ja teisi üleloomulikke olendeid. Tegelikult millalgi peale märkamist nad kehitasid õlgu ja otsustasid oma elu edasi elada nagu poleks neid olemas. Seetõttu on politsei Eriosakond (Special Investigations) koht kuhu saadetakse teiste arvates saamatud või muidu põlu alla sattunud politseinikud tegelema juhtumitega, millest teised jagu ei saa. Aga kui Eriosakond peaks seejuures liiga palju võluritest või deemonitest rääkima hakkama, siis nad teiste silmis ainult kinnitavad oma veidrikestaatust. Harry Dresden nime kannab ainuke sissekanne Chicago telefoniraamatus alajaotuses „Võlurid“. Mitte et rohkem võlureid olemas ei oleks, lihtsalt nad ajavad varjatult ja vaikselt omi asju ja ei topi oma nina tavakodanike ellu.

Sarja avaosast saame aimu et maagilisi olendeid on maailmas üksjagu. On olemas ka vähemalt üks paralleelmaailm – Nevernever – mis on vist täielikult nende maagiliste olendite päralt. Võlurid on inimesed kellel on annet võlutegusid teha, aga võlumine ei ole midagi liiga lihtsat või kiiret. Kui välja jätta lihtsamad loitsu – nagu tuulehoo abil ukse kinni lükkamine – siis vajab võlumine üksjagu palju keskendumist, energiat ja ka erinevaid materiaalseid koostisosi. Seetõttu tunneb Harry ennast märksa turvalisemalt kui tal igaks juhuks ka .38 kaliibri revolver vöö vahel on.

Juba raamatu alguses satub Harry tõsise risttule alla. Võttes vastu tema ette visatud juhtumid (mitte et tal isegi väga palju valikuvõimalust antaks) muudab ta kiiresti oma vaenlasteks kohaliku organiseeritud kuritegevuse don’i ja kohalike vampiiride valitsejanna, Erisoakonna leitnant ähvardab teda ennast puuri panna kui ta kiiresti vastuseid ei too, võluritemaailma valitsema pandud Valge Nõukogu esindaja on veendunud, et tema ongi kurjategija ja otsib võimalust Harry hukkamiseks ning tagatipuks tegelik mõrvar on vist Harry oma järgmiseks sihtmärgiks valinud.

Raamat on kerge ja kiire, ei midagi liiga keerulist. Samas sisaldab ta üksjagu materjali ja vihjeid tulevaste lugude tarbeks, mistõttu palju küsimusi jääb ka peale antud raamatu lõpplahendust õhku. Korralik urban fantasy reisikotti pistmiseks.


Action 5
Romantika 2
Maagia 3

laupäev, 30. juuli 2011

Louis Sachar, "Augud"



Tegelikult on see lasteraamat. Või vähemasti on see saanud terve posu lastekirjanduse autasusid (või vähemasti ühe autasu - John Newbery Medali).
Võib-olla ongi teil "Augud" juba loetud, sest ilmus see esmakordselt juba üle kümne aasta tagasi, 1998.aastal (eesti keeles 2005). Aga kui ei ole, siis soovitan seda vahelduseks kuningapoegadele, haldjatele ja muule kraamile lugeda küll. Raamat on kirjutatud nii haaravalt, et kui sellega kord juba algust teed, siis ega enne lõppu pidama saa.

Peategelane Stanley Yelnats (jah, see on tõesti nii õigetpidi kui tagurpidi lugedes ühtemoodi) on saadetud Rohelise Järve laagrisse, mis on pahade poiste laager. Kuigi nimi võib ära petta, ei ole tegelikult laagris mingit järve. Ja miski ei paista ka roheline. See-eest on seal hulganisti lõgismadusid, skorpione ja kollasetähnilisi sisalikke, kes elavad aukudes, mida laagrisolijad kaevavad. Mnjah, see ei ole seal mingi tüdrukute skaudilaager. Iga päev tuli kaevata üks auk, kaasa arvatud laupäevad ja pühapäevad. Iga auk pidi olema poolteist meetrit sügav ning poolteist meetrit lai.

Stanley polnud halb poiss. Kuritegu, mille eest talle karistus määrati, polnud ta sooritanud. Ta oli lihtsalt valel ajal vales kohas. Ja see kõik oli tema näruse seavargast vanavanavanaisa süü. Räägiti, et poisi vaarisa oli kord mustlaselt sea varastanud ning too oli talle ja kõigile järgmistele põlvedele needuse kaela saatnud. Paljud inimesed ei usu needustesse. Paljud inimesed ei usu ka kollasetähnilistesse sisalikesse, aga kui üks neist sind hammustama peaks, siis ei ole vahet, kas sa usud või mitte.

Igatahes mingil hetkel taipab Stanley, et auke peavad nad kaevama põhjusel, et Laagruülem otsib midagi. Ja siis leiab Stanley kuldse tuubi...

Sisuproportsioonide kirjeldamiseks järgmised hinded: (1= üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju ; 5=põhjalikult)
Filosoofiat: 4
Tapmist ja tagaajamist: 3
Romantikat: 1
Huumorit: 3
Võlumist ja maagiat: 1

esmaspäev, 25. juuli 2011

Peter V. Brett "Kõrbeoda"


"Kõrbeoda" ei lähe oma sündmustega sugugi edasi sealt, kus "Maalingutega Mees" lõppes. Lugu hakatakse veeretama hoopiski neljanda peategelase Krasia sõdalase Jardiri lapsepõlvest. Ja mulle väga meeldis, et see tegelaskuju, kellest ka I osas põgusalt juttu, sisse tuuakse. Veenmises (nagu ka muudes asjades) on ta igatahes kõva käsi:

""Kui sa heidad minu ette põrmu ja annad vandetõotuse alistuda kõiges Everamile, siis säästetakse sinu ja su nõunike elu," kõneles Jardir. "Sinu pojad võetakse ja õpetatakse välja dal´Sharum´eiks ning neid austatakse kõrgemalt kui kõiki ülejäänud põhjamaa chin´e. Sa saad oma varanduse ja omandi tagasi, kui sellest on maha arvatud läänimaks. Selline on minu pakkumine, kui sa vastutasuks aitad mul rohumaade üle valitseda."
"Ja kui ma keeldun?" küsis hertsog.
"Siis saab kõik, mis sulle kuulus, minu omaks," lausus Jardir. "Sa vaatad pealt, kuidas sinu pojad odaga läbi puuritakse ja kuidas minu mehed viljastavad sinu naisi ja tütred, ning kõik ülejäänud elupäevad veedad sa kaltsudes, süües rooja ja juues kust, kuni keegi sulle halastab ja su tapab."
Ja nõnda sai Edon VII, Rizoni kindluse hertsog ja selle inimeste isand, esimeseks põhjamaa valitsejaks, kes põlvitas ja puudutas laubaga Ahmann Jardiri ees põrandat."

Niisiis, kõrberotid tüdinevad liivasöömisest ja otsustavad viisakale rahvale kallale tungida. Selle käigus pannakse proovile vanad ja uued liitlassuhted ja sõlmitakse ka uusi:
""kui Rhinebeck liitu soovib, peab ta abielluma ühe minu tütrega," teatas Euchor, vaadates üle õla ilutute naiste poole, kes seisid ta trooni taga. "Ja sillaületusmaksud olgu meile kihlakingiks."
"Kas kõik teie tütred pole mitte emad?" küsis Maalingutega Mees segaduses.
"Tõepoolest," kinnitas Euchor, "nende sigimisvõime on tõestatud, nad kõik on sünnitanud poegi, kuid on siiski veel õitsvas nooruses."
Maalingutega Mees heitis naistele uue pilgu. Nood ei jätnud sugugi õitsvat muljet, ent ta hoidis keele hammaste taga."

Kokkuvõtteks paneksin raamatule hindeks 5. Mulle meeldis II osa kohe väga-väga-väga.
Sisuproportsioonide kirjeldamiseks järgmised hinded: (1= üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju ; 5=põhjalikult)
Filosoofiat: 4
Tapmist ja tagaajamist: 5
Romantikat: 4
Huumorit: 4
Võlumist ja maagiat: 4

reede, 22. juuli 2011

Viimane Potteri film


Vaatasin eile ära. Mulle ei meeldinud. Sain üsna kähku aru, mis mind põhiliselt häiris ja loo minu jaoks ebausutavaks ja vähehaaravaks muutis - maagiaga oli üle pakutud. Tuli meelde tsitaat George R. R. Martini 15.07 Postimees Online'is avaldatud intervjuust: "Mul on alati olnud tunne, et liiga palju maagiat tapab fantaasia ära. Maagiaga peab väga ettevaatlikult ringi käima. «Jää ja tule» raamatuid kirjutades lugesin uuesti J. R. R. Tolkieni. Gandalf on küll võlur, aga kui mäekollid ründavad, siis tõmbab ta välja mõõga ja võitleb teiste kõrval, mitte ei loobi kamraadide selja taga loitsusid. Võlukunst peab olema eriline ja ebatavaline."
Näiteks oli minu jaoks palju mõjuvam see, kuidas Snape'i verine keha aeglaselt mööda klaasseina alla vajus, kui see, kuidas Voldemort peeneks pudiks lagunes ja tuulega õhku lendas - ja selleks polnud mingit vajadust, raamatus oli Voldemortil surnukeha nagu igal teisel inimesel. Ja miks ei võinud mao Nagini pea pärast otsastlõikamist toreda lötsatuse saatel vastu maad lennata, selle asemel, et koos kehaga musta suitsuna hajuda? Ja ka täitsa pisiasjad - miks ei võinud Harry Surnuteäratamise kivi lihtsalt näppudega niigi võluväel avanenud kitu seest välja urgitseda, vaid see pidi maagiliselt Harry peo peale heljuma? Miks ei võinud Harry mõttesõela hammaste ragisedes laua peale tassida, miks pidi see maagilise frisbee-taoliselt kohale hõljuma? No täitsa naeruväärseks läks asi.
Teiseks oli natuke liiga palju kogu seda mürinat ja kivisadu, nii et lõpuks nägid hunnikutes kukkuvad kivid välja lihtsalt nagu plastikust dekoratsioonid. Kui koleda mürtsu saatel oleks langenud paar hirmsat kivikolakat, oleks palju usutavam olnud.
Näitlejatele kuigipalju dialoogiaega ei antud, nii et ka sealt ei tulnud midagi, millele kaasa elada ja sisse süübida. Parimaks kohaks oli minu meelest Hermione nutune piiksatus: "Ma tulen kaasa!", kui Harry teatas, et läheb nüüd metsa tapale. Hästi välja mängitud ja loomulik reaktsioon minu jaoks. Selliseid kohti võinuks aga palju rohkem olla. Snape'i-liin meeldis mulle ka päris hästi, head ilmed olid tegelasel.
Veel paar asja, mis mind häirisid - peategelaste humoorikad märkused, kui nende poolt pandud loitsust uimane härjapõlvlane draakoni tuleroaks langeb. McConagalli käsklus viia kõik Slytherinlased vangikoobastesse, selle asemel, et igale indiviidile valikuvõimalust anda - kas Voldemorti vastu võidelda või ära koju minna. Ja miks olid Harry vanemad sellised keskaelised, kui nad juba siis surma said, kui Harry vaid 1-aastane? Ma oleks arvanud, et nad on maksimum 25 kanti.
Oeh. Palju viugumist tuli kokku. Filmi kiituseks võib aga öelda, et see meeldis hästi minu elukaaslasele, kes ühtki raamatut pole lugenud ja ka kõiki filme pole vaadanud. Nii et äkki siis oli lihtsalt selline poistekas.

neljapäev, 21. juuli 2011

Peter V. Brett "Maalingutega mees"



Eelmisel aastal ilmus eesti keeles Deemonite triloogia esimene raamat "Maalingutega mees", autoriks ameeriklane Peter V. Brett. Tänaseks on Lauri Saaber tõlkinud ka triloogia teise osa "Kõrbeoda".

Rõõmustada võivad eelkõige need, kes armastavad lugeda "telliseid", sest I osa on 519 lk ja II osa 680 lk paks. Nii et kulub nii mõnigi magamata öö, sest lugu on huvitav ja originaalne ning raamatut käest ära panna raske.

Aga sisust. Raamatu tegevus toimub maailmas, kus öö saabudes ilmuvad Maapõuest deemonid, kes nagu arvata võibki, on paha-pahad. Nad tapavad kõik, kes nende teele satuvad ning ainus võimalus pääsemiseks on jääda kaitsvate loitsuringide taha (või vähemalt nii esialgu tundub). Loo fookuses on kolm nukra saatusega last Arlen, Leesha ja Rojer, kellest täiskasvanuna saavad sõdalane, taimetundja ja muusik ning nende oskused (talent?) võimaldavad neil deemonitele vastu astuda ja inimkond päästa. Iseküsimuseks jääb, kas inimkond üldse tahtis pääseda? Olid nad pääsemise ära teeninud? Liiga paljud olid võitlusvaimu kaotanud ja rahuldusid enda peitmisega loitsumärkide taha.

Deemonid on P.V.Bretti arusaama kohaselt võluolendid, pealtnäha surematud ega sarnane milleski inimestega. Puudeemon nt on keskmise inimese kasvu, pahkliku ja puukoort meenutava nahaga, mis on sitkete sooniliste lihaste ümber pingul. Ta on sarvilise pea ja teravate hammastega.

Liivadeemoni tapmine loitsumärkideta odaga polnud lihtne, kuid oli siiski võimalik. Nende väikesed laugudeta silmad, mida enamasti kaitses otsaesise luine serv, läksid pulka (muideks seda "silmade pulka minemise" väljendit kasutati õige mitmel korral ja minu jaoks oli see väga uudne sõnakasutus, olen pigem kuulnud silmade punnitamisest või jõllitamisest), kui nad ohvrile kallale hüppasid. Täpne torge sellesse ainsasse haavatavasse kohta võis sügavale ajju tungides eluka silmapilk tappa. Aga deemonite haavad paranesid imetabase kiirusega ning kui torge pole täpne või ei tungi küllalt sügavale, ajab see peletise üksnes rohkem raevu.

Millegipärast tuli selliseid veriseid stseene lugedes tahtmatult silme ette G.R.R.Martini "Troonide mängu" lugu. Siiski mõjub "Maalingutega mees" värskelt ja tunnet, et midagi sellist olen ma juba kusagilt lugenud, ei teki.

Kokkuvõtteks paneksin raamatule hindeks 5. Sisuproportsioonide kirjeldamiseks järgmised hinded: (1= üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju ; 5=põhjalikult)
Filosoofiat: 4
Tapmist ja tagaajamist: 5
Romantikat: 3
Huumorit: 1
Võlumist ja maagiat: 4

kolmapäev, 13. juuli 2011

Targa mehe hirm

SPOILER:
Wise Man’s Fear jätkub (nagu eeldada võiski) sealt kus Name of The Wind lõppes – Kvothe on ülikoolis, üritab õppemaksuks ja äraelamiseks raha kokku kraapida, õppetöös edeneda, vaenlastega toime tulla, sõpradega hängida, pilli mängida, tüdrukuid (st ühte konkreetset – Denna’t) taga ajada jne. Sellises rütmis toimub tegevus uues raamatus oma paar- kolmsada lehekülge (kokku on seda raamatut aga 995 lk!). Tema madinad Ambrose’ga (üks üsna tüütu, kuid kahjuks rikas ja leidlik ülikuvõsu) saavutavad aga sellise mõõtme, et tal tuleb mõneks ajaks „akadeemiline puhkus“ võtta, et lasta asjadel ülikoolis veidi rahuneda. Teed viivad ta maa teise otsa, ühe kohaliku üliku õukonda. Ülejäänud raamat kirjeldabki kuidas ta nagu kummipall ühest seiklusest teise põrkab – päästab ülikut kavala mürgitaja käest, seikleb palgasõduritega metsas bandiite taga ajades, veedab teadmata aja ühe haldjadaamiga „elukogemusi“ saades, õpib salajasi võitluskunste omaettehoidva sõdalasrahva juures, päästab noori neide moosekantideks maskeerunud teeröövlite käest jne. Raamatu lõpulehekülgedel jõuab ta ülikooli tagasi veidi jõukamana ja palju kogenumana. Enam pole ta maagias veidi annet omav ebakindel noor muusik, vaid paljulubava kogemustepagasiga enesekindel noor mees, kes on ühteviisi osav nii pilliga, mõõgaga kui ka noorte naiste seltskonnas. Seega lava on valmis seatud järgmise osa jaoks.



Kui ma esimese osa kohta kokkuvõtteks kirjutasin et tegu on sissejuhatusega, siis teine osa on loo arendus – algas kuskilt pooliku loo pealt, arendas seda edasi, vahepeal toimus rida juhtumisi oma pisikeste lahendustega, aga „pika“ loo osas lahendustele lähemale justkui ei jõudnud. Kohati on tunne nagu mehhiko seebikas – ega keegi ju ei usu et kui Juanita Carlosega 358ndas osas abiellub, siis see ongi loo lõpp ja edasi tuleb „õnnelikult elu lõpuni“? Kogu aeg lisandub küll justkui uusi kilde mosaiiki, samas selgub et see mosaiik on ikkagi suurem kui mistahes eelneval hetkel arvasid, seega lahendust ei paista ikka veel.



Mis aga ei tähenda et see raamat mingiski mõttes halb oleks – kui välja jätta ehk ta kogukus, näiteks selili voodis on teda ikka raske lugeda, peab kuskile toetama. Selle raamatu oleks vabalt saanud ka ilma eriliste raskusteta näiteks neljaks omaette osaks jagada – igaüks parajalt kergekaaluline 250 lk, igaühes oma pisike lugu oma pisikese lahendusega, mis samas ka suurt lugu osast osasse veidi edasi arendab. Ka praeguses ühes raamatus on need lood (ülikoolis, üliku juures, bandiitidega jne) suht selgepiiriliste alguste ja lõppudega ning seetõttu lihtsalt köidetesse jagatavad. Kuna Eestis esimene osa lahutati mitmesse köitesse, võibolla siis minnakse sama teed ka teise osaga?


Sarnaselt esimese osaga on kogu lugu suht hästi lihvitud, süzeeliinid kenasti paigas, tegelaste (tegelikkuses küll peategelase, kes on ainsana pidevalt „kaadris“) areng on enamvähem (uskudes ta kaugeltki üle keskmise head õppimisvõimet) loogiline. Ainus pisike miinus on mõned raskesti usutavad/mõistetavad aspektid ajaliinis – kas ikka on võimalik 2 kuuga mingilgi tasemel mingit võitluskunsti õppida, olgu õpilane kuitahes võimekas? Ja kas peale bandiitide edukat mahanottimist on ikka reaalne, et salga juht (meie kangelane) saadab oma mehed tööandja juurde tagasi, ise aga koos tööandjale kuuluva ja tagastamist ootava rahalaekaga läheb veel teadmata ajaks kuskile ilma mööda hulkuma, ilma et hiljem keegi sellest mingit probleemi teeks? Ja uskumatu kokkusattumusena tundub ka see, et teadmata aja (hinnanguliselt aasta) haldjamaailmas veetmise järel, satub Kvothe oma maailma tagasi kohalikus ajas juhuslikult just 3 päeva hiljem (nagu ta ise eelnevalt oli lubanud) täpselt õigel hetkel dramaatilise sisenemise tarbeks kui ta kaaslased pungil kõrtsus publikule ta kadumisest räägivad...



Huvitav aspekt on ka see, et üks osa loost – nimelt juhtumised kui Kvothe ülikoolist maa teise otsa üliku juurde rändab ja kuhu sisse mahuvad piraatide rünnak, laevahukk, imelised pääsemised jne – kirjeldatakse umbes kolme reaga? St antud loos jutuvestja Kote ei pidanud seda osa jutust piisavalt märkimisväärseks, et seda Kroonikule edasi jutustada, tema (lühikesest) pealekäimisest hoolimata. Kui üritada kulisside taha piiluda, siis ehk oli lugu hoopis selles, et raamat oli kirjastamiseks liiga rammus ning oli vaja sadakond lehte välja visata – ning läbivalt kogu sisu vaevarikka kärpimise asemel toodi ohvriks mingi osa loost kust ei läinud pikemat süžeed oluliselt mõjutavaid niidikesi?



Kokkuvõttes olen raamatuga rahul. Loodetavasti ei pea kolmandat osa 4 aastat ootama... Aga selles osas pole ma seni ühtegi kinnitavat ega ümber lükkavat infokildu veel leidnud.

neljapäev, 7. juuli 2011

Kuningatapja kroonikad – sissejuhatus

Käesolev kirjatükk sündis seetõttu, et sain läbiloetud Patrick Rothfuss’i Wise Man’s Fear. Et selle arvustus aga asjakohasem oleks, siis peab veidi kirjeldama ka maailma kus tegevus aset leiab ja triloogia esimest osa The Name Of The Wind.

Patrick Rothfuss võttis esimese osa kirjutamiseks väidetavalt üksjagu aega – koguni 7 aastat. Tegu on autori esimese olulisema teosega (kui mitte arvestada ühte samast maailmast jutustavat lühilugu) ja tuleb tunnistada, et tegu on tõsiselt kopsaka „esimese vasikaga“. Koguni nii kopsakaga, et eesti keeles anti raamat (Tuule Nimi) välja koguni kahes osas – kirjastajatele tänuväärne võimalus lugejatelt kaks korda raha küsida ;)


Tegevus toimub meie hilise keskaja sarnases maailmas. Seal eksisteerib kuigipalju maagiat ja veidi ka üleloomulikke olendeid. Inimestele kättesaadav maagia esineb peamiselt kahes vormis – sümpaatia ja tõelised nimed. Ja õpetatakse neid mõlemaid Ülikoolis – ei ole teada kas just ainus ülikool seal maailmas aga igatahes ainus mainimisväärne, mis ei vajagi muud täpsustavat nime – kõigile on ta lihtsalt Ülikool. Sümpaatia on oskus ühe asja kaudu mõjutada teist (soovitavalt sarnast) asja. Lihtsaim rakendus on näiteks oksajupi kasutamine signaliseerimiseks – liigutades ühte oksajuppi, liigub teine oksajupp teise inimese käes. Loomulikult saab sümpaatiat kasutada ka palju „huvitavamal“ otstarbel: eks me kõik teame milleks woodoo nukku kasutada saab – seal käib asi samamoodi, ainult sõna „woodoo“ ei kasutata. Sümpaatiasidemeid saab teatud märkidega kanda ka objektidele ja ehitada nii erinevaid huvitavaid ja kasulikke seadmeid, mis töötavad hiljem edasi ilma selle looja vahetu abita. Tõeliste nimede kasutamine on väga võimas aga samas ka haruldane maagia liik. Erinevalt sümpaatiast on seda väga keeruline õpetada või õppida, võib öelda et tõeliste nimede kasutajaks peab sündima ning õpetamise kaudu on võimalik seda oskust ainult aidata endas avastada. Nimede kasutajaid on vähe, piirdudes suuresti Ülikooli kõrgemate tasemete õppejõudude ja mõnede lõpetanutega. Paljud neist oskavad ühte või kahte nime, vähesed enamaid. Tõelised nimed on kõigil elusatel ja eluta asjadel. Mida keerukam ja mitmekülgsem on objekt, seda keerukam ja raskemini tabatav on ta nimi. Tuule nimi on üks lihtsamaid, elusolendite nimed on kõige keerukamad.


Raamatute peategelane on Kvothe – muusik, hulkur, üliõpilane... mis kõik veel, selgub ilmselt veel triloogia kolmandas osas. Suur osa tegevusest toimub kahes ajahetkes paralleelselt. Triloogia esimene osa algab sellega, kuidas Kvothe – õigemini küll tagasihoidlik kõrtsmik Kote – päästab pooljuhuslikult üleloomuliku päritoluga ämblike käest ühe rändava kirjutaja (keda tuntakse nime all Kroonik). Too tunneb oma päästjas ära (kuri)kuulsa kangelase Kvothe, kes saladuslikel põhjustel on avalikkuse silmist kadunud. Kroonik on hämmastunud leides Kvothe pidamas pisikest kõrtsi kuskil pärapõrgus ning veelgi enam – esialgu Kote ei tunnista, et tema ongi Kvothe. Siiski õnnestub Kroonikul veenda Kvothet et see oma eluloo talle ära räägiks. Siit peale toimubki tegevus paralleelselt meenutustes (suurem osa raamatu mahust) ja tänapäevas (suht lühikesed vahepalad). Kvothe räägib oma nooruspõlvest koos oma vanematega rändnäitlejate trupis, sellest kuidas müütilised ja üleloomulikud pahalased Chandrian’id ta perekonna ja kogu ülejäänud trupi mõrvasid (ta ise jäi ellu kuna polnud hetkel kohal), kuidas ta kolm aastat hulkuri elu elas ja kibedates mälestustes mandus, kuidas ta rändavalt jutuvestjalt kuulis lugu Chandrianist, mis andis talle usku et kättemaks on võimalik aga mille saavutamiseks on kõigepealt vaja ülikooli sisse saada. Triloogia esimese osa teine pool räägibki peamiselt noore Kvothe seiklustest ülikoolis. Kuidas ta loomulikule andekusele tuginedes on küll akadeemiliselt edukas, aga kuidas ta ka kiiresti leiab oma esimesed võimsad vaenlased ning head sõbrad.

Tuleb tunnistada, et tema ülikoolitegemised minu jaoks oligi põnevam osa – praegu, mitu aastat peale esimese osa lugemist, on mul see osa paremini meeles kui ülikoolile eelnenu. Ega ka muule osale sellest raamatust ei oska midagi ette heita. Kokku võttes paistab silma raamatu lihvitus – detaile ja kontseptsioone on ohtralt, kuid ükski ei tundu lihtsalt niisama värviks olevat sisse visatud. Kõik sulanduvad kuidagi keerukatesse süžeelõngadesse, mille lahendustest ei saa me aga esimeses osas isegi mitte eriti selgeid vihjeid. Vastupidi – pigem saame veel lõpu eel aimu et kõige selle all, mida me arvasime olevat esimesest osast teada saanud, loksuvad veel suuremad saladused ja segasemad motivatsioonid. Esimene osa oma kopsakusele vaatamata on kõigest huvitav sissejuhatus järgnevale.

Thriller 4
Action 4
Romantika 1
Seks 0
Maagia 3




Kuna ilmselt on arvestatav hulk selle blogi lugejaid kah Tuule Nime lugenud, siis mind tõsiselt huvitaks mis teie asjast arvate - seega palun julgesti kommenteerida.




Lähipäevil kirjutan ka triloogia teisest osast Wise Man's Fear.

laupäev, 18. juuni 2011

Hobbi ja Lindholmi pärandus



Selle raamatu tutvustamisel tuleb alustada sellest, et kahe kirjanikunime taga peitub tegelikult üks inimene. Kõigepealt kirjutas ta Megan Lindholmi nime all ja hiljem lõi Robin Hobbi, kes kirjutab Elderlingide realmis. Alguses hoidis ta Hobbi muide salajas, nii et kuigi Lindholm oli üsna tuntud kirjanik, ei teatud, et ka Hobbi raamatud on tema kirjutatud. Ajapikku muidugi tilkus välja.

„Inheritance“ on päris mahukas lühijuttudest koosnev raamat, kus poole on kirjutanud Lindholm, poole aga Hobb. Hobbi lood on meile armsaks saanud maailmas, kus valitseb taid ja vaist, lohed ja nende maagia. Muidugi alustasin ma lugemist nendest. Raamatu nimilugu, „The inheritance“, räägib Bingtowni kauplejate päritolu tüdrukust, kes vanaema sõrmuse abil oma õiguspärast kohta nõuab. See lugu oli minu meelest üsna keskpärane.

Palju rohkem meeldisid mulle teised kaks lugu. „Homecoming“ räägib sellest, kuidas Vihmametsad esmakordselt asustatud said – sinna saadeti asuma punt kurjategijaid ja võimuga pahuksisse sattunud aadlikke. Vihmametsade ebameeldivused – kuiva maa puudumine, happeline vesi, lohede ja elderlingide mõistatuslik maagia – ei tee asustamist arusaadavalt kuigi lihtsaks ülesandeks. Jutt on kirjutatud päevikuna, mida peab ühe ebasoosingusse sattunud aadliku abikaasa. Seni vaid proua-ametit pidanud naises toovad raskused välja tõeliselt leidliku ja julge poole, tema abikaasas aga rumaluse, kasuahnuse ja julmuse. Haarav ja ilus lugu sellest, kuidas rasked ja võõrad tingimused õige suhtumise ja pealehakkamisega ilusaks ja koduseks kujunevad.

Kolmas lugu, „Cats meat“, räägib kena poisi võrku langenud tüdrukust, kes lapsega maha jäetakse ja kes siis ise tublisti hakkama saab. Senikaua, kuni luuserist poiss tagasi tuleb ja tüdruku hoole ja vaevaga sisse seatud elu pahupidi pöörab. Appi tuleb kass. See oli ka väga tore lugu.

Kui Hobbi lood olid suure hooga loetud, asusin ettevaatlikult ka Lindholmi maitsma. Ja polnud viga midagi. Ega ei maksagi arvata, et kui ta ühe autorina on üks mu lemmikkirjanik, siis teise autorina päris mööda läheks. Kuigi nendes lugudes pole seda mõnusat keskaegset õhustikku, on need ikka põnevad ja originaalsed. Ja fantaasiat on seal küllalt. Kohtume tulnukate, vampiiride, võlurite ja loomulikult ka kassidega, kellest see kirjanik ei saa ilmselt üle ega ümber.

Kuigi lühilood on üldiselt formaat, mida ma ei armasta (õige raamat peab olema ikka vähemalt kolm köidet, eks ole), oli see siiski hea lugemine. Eriti õhtul enne magamaminekut – loo lõpp oli heaks hetkeks raamat käest panna, pikkade lugude puhul on seda hetke raske leida ja nii need unetunnid kuluvad.

reede, 20. mai 2011

New day, same story...

Seda lugu kirjutades tajun ma ise kui riskantne on tegelikult ebapädevate kriitikute kommentaaride usaldamine. Minu lugeja ja kritiseerija "karjääris" olen ma ilmselgelt jõudnud faasi kus üha enam leian raamatutes dejavu elemente, mis segavad täit vaimustust tundmast, samas ei ole ma veel nii haritud lugeja et suuta ehk alati kõiki raamatuid siis objektiivselt hinnata - ikka on tunne et esimene vampiiriraamat oli hea ja kõik teised koopiad, räägivad asjadest mis juba varem loetud...

Sama lugu on ka tänase raamatuga - Stephen Deas, Thief-Taker's Apprentice. Tegevus toimub umbes meie keskaegses keskkonnas aga mitte meie maailmas vaid mingis tundmatus kuningriigis ja linnas nimega Deephaven - kodusõjajärgne suht masendav paik. Maagiat selles maailmas väidetavalt kuigi palju on, aga raamatusse see praktiliselt ei jõua - v.a. episood kus üks tegelastest "kaadriväliselt" eluohtlikust mõõgahaavast üleöö terveks raviti - kelle poolt täpselt ja kuidas, selle kohta me aga peale paari vihje suurt midagi teada ei saa. Mingeid fantastilisi loomi/päkasid/haldjaid jne ei ole.
On aga üks kibestunud endine aadlik kes nüüd omamoodi erapolitseiniku rolli täidab linnas vargaid püüdes. On ka üks orb kes taskuvargustega elatist teenib kuni päevani mil ta tee vargapüüdjaga ristub ja ta endale ootamatult ja esialgu ka veidi vastumeelselt tolle õpilaseks saab. On ka noor neiu kohustusliku romantilise liini sisse toomiseks. Ja muidugi paar negatiivset tegelast, kes meie kangelaste elu "huvitavaks" teevad. Ehk siis kuhi klisheesid.
Kui juba irisemiseks läks, siis võiks välja tuua selle, et oma ulatuslikust kogemusest tänavatel (ja paljulubavast osavusest taskuvargustel) hoolimata on peategelane (õpipoiss) suht igav kuju. Samas on see ehk ka aspekt mille võrra ta teistest sarnastest raamatutest erineb - ei mingeid üllatuslikult avanevaid erakordseid talente, ei mingeid kangelastegusid, kõigest hulk sisemist segadust ja meeleheitlik püüd ellu jääda ümberringi aset leidvas tohuvapohus. Raamat ei ole liiga pikk ja on pigem sissejuhatus triloogia järgmistele osadele - poolelijäävaid süzeeliine on hulga rohkem kui raamatu lõpuks lahenduse leidnuid. Paar kõrvaltegelast on suht paljulubavad, eks näis kuidas nad järgmistes raamatutes kasutust leiavad. Ka tegevuskoht (linn) on päris mitmekesiselt ja huvitavalt välja joonistatud ning paljud kummalised kohad lausa paluvad suuremat rolli järgnevates raamatutes.

Kokkuvõttes - ok lugemine, ehk isegi üle keskmise hea, kui sedasorti ülesehitusega raamatutega liiga palju kokkupuudet pole. Kes neid mentori/õpilase lugusid juba tüdimuseni lugenud on, neile soovitaks midagi muud.

Action 4
Maagia 0
Romantika 1
Huumor 0
Thriller 3

Fantaasiavaheaeg?


Fantaasiblogis valitseb vaikus - kas loete praegu muid raamatuid? Mis hetkel käsil on? Kas on põnev?
Ma ise loen juba mitmete nädalate vältel üle Dan Browni Da Vinci koodi. Nõnda aeganõudev on see põhjusel, et pingutan üldhariduse mõttes lugeda prantsuse keeles. Tuleb mainida, et elamuse pakkus see lugu ikka eelkõige esimesel lugemisel, teisel lugemisel, kui põhiidee osas enam üllatusmomenti ei ole, tunduvad seiklused kuidagi pingutatud ja karakterid suhteliselt magedalt väljaarendatud.

esmaspäev, 2. mai 2011

Maggie Stiefvater "Linger"


Jätkakem Maggie Stiefvateri avastamist. Tegemist on Mercy Fallsi libahundisarja teise osaga - järg blogis paari kuu eest tutvustamist leidnud "Shiverile", mis ka eesti keeles ilmunud. Minu jaoks oli Sami ja Grace'i lugu juba esimeses raamatus nii kenasti lõpetatud, et oleksin täitsa rahul olnud ka sellega, kui raamatul järgesid poleks olnud. Samas, ei saa eitada, et lahtiseid otsi, mida edasi harutada, jäi veel piisavalt - eelkõige kõik need uued noored libahundid, kes "Shiveris" Mercy Fallsi metsa ringi jooksma lasti. See liin teises osas tõepoolest areneb, aga üsna tasahilju, kuna tegevuse toimumisajaks on varakevad, mil valdav osa libahunte veel hundinahas. Teiseks põhiliiniks on jätkuvalt Grace'i ja Sami lugu.
Pärast teise raamatu lugemist Stiefvateri sulest julgen anda hinnangu, et tegemist on tõesti hea kirjutajaga. Loe ja imesta - milline uskumatu detailiderohkus, mis loo nii usutavaks ja sümpaatseks ja omaseks teeb. Näiteks inimese libahundiks muutumist oli kirjeldatud nii üksikasjalikult ja osavalt, et mingit probleemi polnud selle kujutlemisega, kuidas see endaga juhtuks. Ja haarav on ka, kuigi lool just ülitihedat süžeed pole. Fantaasialoo taga on räsitud inimhingede uurimine. Aga seda mitte liialt pealetükkivalt ja muserdavalt.
Žanrilt noorteraamat, aga need need kõige toredamad ju tavaliselt ongi :)

reede, 29. aprill 2011

Vahelduseks haldjatest


Lõpetasin just "Shiveri" autori Maggie Stiefvateri raamatu nimega "Lament". Raamat on "Shiveriga" samal tasemel - üsna originaalne ja raskesti käestpandav. Vampiiride ja libahuntide asemel on vahelduse mõttes tegelasteks haldjad. Aga mitte tiibadega ja kellukestega lillede peal elavad printsessid, vaid sellised Eesti rahvapärimuseski tuntud eksitan-sind-metsa-ja-panen-nahka haldjad. Mõnel olid küll tiivad ja mõned olid ilusad ka. Olemuselt aga kurjad või vähemalt hoolimatud. Inimestest huvitasid neid vaid erakordselt andekad või ilusad ja huvi eesmärgiks oli anne, näiteks ilus lauluhääl, enda valdusesse saada.

Loo peategelaseks on 16-aastane üliandekas harfimängija Deirdre, kelle elu on senimaani olnud ema ja tädi range kontrolli all. Ta on ülimalt introvertne, püüab koolis nähtamatu olla ning tal on vaid üks sõber, flöödimängija James. Aga kuna ta on nii andekas ja ilus ja salapäraste maagiliste võimetega varustatud, tõmbab ta endale haldjate tähelepanu. Haldjate kuri kuninganna saadab tema järele oma mõrtsuka Luke Dilloni, kes on tuhandeid aastaid kuningannale konkurentideks osutuda võivaid inimesi tapnud, kuid nüüd järsku Deirdre võlude kütkesse langeb ning oma ülesandega jänni jääb.

Raamat on hoogne ja vaimukas. Lugesin läbi kahe õhtuga. Muusikuid on fantaasiaraamatutes harva tegelastena kasutatud ja see jättis originaalse ja usutava mulje - näiteks tüütu kohustus pulmades ja pidudes raha teenimiseks esinemas käia on mulle lähisugulastest pillimeeste tõttu väga tuttav. Raamatu pealkiri "Lament" muide tähendab itku. Vaatasin Wikipediast, et teine sama sarja raamat kannab nime "Ballad".

Mõned Deirdret hästi iseloomustavad tsitaadid:

(saab teada, et ta koer on kurjade haldjate käsilane): So Rye was a faerie dog. And faeries wanted to steal me away. It was kind of flattering, actually. Nice to be noticed.

(haldjate hiigelkass ründab teda ning rebib ta käe lõhki. Hiljem, kui ta päästetud on ja vanaema ta autoga ära viib.): I poked at my wounds; I was a bit proud of them. They were the best sort of injury - they looked awful but really didn't hurt too much.

Huumor - 3
Seks - 1
Romantika - 5
Action - 3
Maagia - 4
Thriller - 3

kolmapäev, 27. aprill 2011

Pierre Pevel, Kardinali mõõgad





Kirjastuselt Varrak on aprillikuus ilmunud prantsuse fantaasiakirjaniku Pierre Peveli "Kardinali mõõgad". Ise pole jõudnud seda veel lugeda, aga kirjastuse kodulehel on selline tutvustav tekst:
"Pariis, 1633. issanda aastal. Prantsusmaa kuningas on Louis XIII ja teda valitseb Richelieu. Kardinal, üks oma ajastu kardetavamaid ja mõjuvõimsamaid isikuid, peab lakkamatut võitlust Prantsusmaa vaenlastega. Eesmärgi nimel läheb käiku kõik: salakuulajad, mõrvad, sõda... isegi nõidus, mida valdavad kuningriigi kõige salakavalamad vastased – lohed.
Pierre Pevel (s. 1968) on üks kuulsamaid prantsuse fantaasiakirjanikke. Ta on avaldanud seitse raamatut, pälvinud 2002. aastal romaani „Wielstadti varjud“ (Les Ombres de Wieldtadt) eest Prantsusmaa fantaasiakirjanduse tunnustatuima auhinna (Grand Prix de l’Imaginaire) ning 2005. aastal romaani „Unustuse eliksiir“ (L’Elixir Oubli) eest Imaginales’i auhinna. Oma romaanides ühendab ta virtuoosselt ja lennukalt mantli ja mõõga lood, suurepärase ja täpse ajaloolise jutustuse ning eepilise ja efektsete stseenidega fantaasiakirjanduse."

Minu arust on kujundaja Toomas Niklus teinud head tööd. Inglise keelse raamatu kujundus on paremas servas. Aga maitse üle muidugi ei vaielda.

Review

"Bold and completely absorbing, Pevel's English-language debut is exciting stuff." --Total Sci-Fi Online

"As an avid reader and an admirer of the Alexandre Dumas works, I found in The Cardinal's Blades a novel very much to my liking.... A fast-moving story, full of action, intrigue, and swashbuckling adventures." --Dark Wolf's Fantasy Reviews

"If I had to sum up The Cardinal's Blades in two words, they would be: great fun. This is the France of Alexandre Dumas and Fanfan la Tulipe: a land of flashing blades and break-neck chases, beautiful women and gallant warriors, of masquerades and midnight plots and sword play. The feel is that of classical Romance--we are here in the realms of The Three Musketeers--and while dragons and their schemes are the engine of the plot, they are shadowy, threatening creatures, far removed from the allies of Temeraire and Dragonflight. This is also alternate history, and history plays an important part in the plot." --Strange Horizons

"[It] is a promising start to a series, if not an absolute world-beater of a novel in and of itself. There's plenty of enjoyable material, the narrative moves at a quick pace…Throw in the swordfights, the double- and triple-crosses, and above all, the looming presence of Cardinal Richelieu, and the end result is a more than acceptable piece of light reading…" --Bull Spec, Issue 3, 2010

neljapäev, 21. aprill 2011

R. Jordan "The Wheel of Time"

Nagu ühes varasemas postituses mainitud, asusin hiljuti Robert Jordani sarja "The Wheel of Time" kallale. Sarja esimene osa kannab pealkirja "The Eye of the World" ja selles on kokku 14 osa (viimane veel kirjutamisel). Praeguseks olen läbi lugenud 2 osa ja olen hetkel romaani "New Spring" kallal, mis on hoopis eellugu esimesele. Ära tüütanud ei ole ja vähemalt esialgu tundub, et võiks sarja lõpuni lugeda. Hoiatuseks siiski veel, et kuigi raamatud on välja antud tavalises paperback formaadis, on välimus petlik - paari osa paksus ulatub suisa üle 1000 lehekülje, wikipedia andmetel kõige õhem, New Spring, sisaldab 423 lehekülge. :) Nii et lugemisvara jätkub ilmselt päris pikaks ajaks...

Tegemist on Tolkieni stiilis eepilise fantaasiaga (autor on isegi tunnistanud, et Tolkien on tema eeskujude hulgas) ja kirjanik on loonud päris põhjalikult väljatöötatud maailma, kus lisaks tavapärasele keskkonnale on olemas ka veel paralleeldimensioonid (tõsi küll, sinna sisenemine on võrdlemisi ohtlik). Tegelaste hulgast ei puudu ei mõõgakangelased ega ka võlurid, keda nimetatakse Aes Sedai (võlukunsti tohivad kasutada ainult naised ning selle võimega mehed püütakse kiirelt leida ja kahjutuks teha, kuna vastasel korral võivad nad põhjustada hävingut ja kaotavad mõistuse), samuti liiguvad ringi Trolloc'id, inimese ja looma vahepealsed koletised, kes alluvad veel hirmuäratavamatele pahadele. Loo keskmes on (loomulikult) sõda hea ja kurja vahel, eesmärgiks maailma päästmine.

Peategelasteks on väiksest kolkakülast pärit noored, kolm noormeest ja kaks neiut, lisaks üks Aes Sedai koos oma mõõgavõitlejast kaitsjaga (Warder). Tegelikult lisandub loo jooksul ka mitmeid üsna olulisi kõrvaltegelasi, kelle tegemisi autor aeg-ajalt jälgib. Nimetatud noormehed, kellest kesksel kohal on Rand al'Thor, on ta'veren-id - inimesed, kellele saatusest on määratud olla maailma muutvate sündmuste keskmeks. Üldse on loos olulisel kohal saatus, õigemini "muster" (Pattern), millele kohati tundub, nagu vastu ei saaks, samas jätab autor kohati siiski ka mulje, et üht-teist on võimalik muuta.

Sellest ehk praeguseks piisab (kui keegi on veel lugenud, siis arutaksin kommentaariumis hea meelega pikemalt), igatahes soovitan raamatuid soojalt (ka Lauri, kellele Tolkien ei meeldi, loeb ja kiidab). Kindlasti ei tasu heituda sellest, et raamat alguses veidi aeglaselt käima jookseb (mida tahtagi 14-raamatulise sarja sissejuhatusest), varsti läheb päris põnevaks. :)

Huumor - 0,5
Seks - 1
Romantika - 2
Action - 5
Maagia - 5
Thriller - 4 (paneks 5, aga aeg-ajalt satub autor kirjeldustega kah hoogu)

(muidugi seda hinnangut on mõnevõrra keeruline panna, sest lugenud olen ma ju ainult 2 ja pool raamatut - aga vähemalt esialgu tundub umbes nii)