Divergent (Lahkulööja, tõlkes)

Oma järjekordsel reidil Kadri raamaturiiulisse, viskas Kadri mulle kätte selle raamatu (eestikeelsena ja puha), et lugegu ma läbi ja andku oma arvamus. Paitasin raamatut nädala või paar ja lugesin seejärel ühe päevaga läbi.

Esmapilgul on tegemist täitsa tavalise düstoopiaga. Kuskil kauges tulevikus elavad inimesed Chicagos kinnise tara sees. Keegi ei tea, miks või kuidas see juhtus ning kellelgi pole ka ainu, mis võiks väljaspool linna olla. Vabandust, valdav enamus inimestest isegi ei küsi endalt seda küsimust. Linn on vastavalt väärtustele (ausus, julgus, sõbralikkus, isetus ja tarkus) jaotatud viieks killaks ning iga 16-aastaseks saaja peab otsustama, kas jääda sinna, kus kasvas või vahetada kilda. Põhimõtteliselt peab ta valima oma tee kogu ülejäänud eluks ning üsna tihti juhus, et perekonnad ütlesid lapsest lõplikult lahti, kui too otsustas vanemate tõekspidamistele vastu hakata ja kilda vahetada. Et otsustamine oleks lihtsam ja tuleks kindlalt südamest, teevad kõik valiku lävel seisjad läbi testi, mis aitab suunata (kuid ei muuda midagi kohustuslikuks)

Raamat algaski päevast, mil peategelast ja tema venda ootas ees too kurikuulus test ning veel enne kui päev lõppes, teadis Beatrice, et lisaks viiele valikule võib test anda tulemuseks ka "lahkulööja" - keegi, kes sobiks mitmesse kilda korraga. Mitte, et see Beatrice'i otsust kergemaks oleks teinud, otsustas ta hoolimata oma isetust kasvatusest siiski valida...

Ega sealt edasigi elu lihtsalt kulge, vaid seiklused nüüd alles algavad. Igas killas on 16-aastastele omamoodi prooviperiood, mil nad õpivad ja end tõestavad ning kui viimaks katsed ära teevad, võetakse nad vastu. Kes katseid ära ei tee, neist saavad killatud (kodutud, keda rakendatakse lihttööde peale)... Kogu sarja esimene raamat keskendubki peamiselt Beatrice'i valitud killa katsetele - võitlusele hakkama saamise nimel, kaaslastega rivaalitsemisele, hirmudele ühiskonnas läbi kukkuda, esimesele armastusele...

Hästi hoogne ja meeldiv raamat oli see esimene. Nii pagana meeldiv ja hoogne, et ma suhteliselt kiiresti järgmised raamatud hankisin ja samal nädalavahetusel läbi lugesin... Kui, mis ma sellest kõigest arvasin, potsatab miiramariesse koos hiiglasliku spoilerihoiatusega...

Ainus, mida ma esimesele loole ette heita oskan, on vaatenurk - minategelase mõtted oleviku ajavormis (aga võimalik, et see ajab vaid mind öökima - tundub kahtlaselt populaarne viimaste aastate noortekirjanduses).

Andja

Ma ei suutnud EKI abiga leida maailma kirjeldamiseks sobivat sõna. Düstoopiat meie ÕS ei tunnista ning antiutoopia viitab minu jaoks pigem utoopia täielikule puudumisele (mitte ainult õnneliku, vaid ka mõttelennu). Nojah, igatahes räägime me maailmast, kus kõik toimub reeglite järgi. Iga väike laps teab, millises vanuses võib kanda tõmblukuga pusa, millal lahtiste juustega käia, millal ta esimese jalgratta saab... Kõik on kontrollitud, ühetaoline ja... ja hall. Seda siis sõna otseses mõttes.

Kujutage ette viieaastaseid mänguväljakul rivis seismas, kuni tuleb nende kord liumäest alla lasta!? Kõige valusam kogu loo juures, midagi, mis näris mu hinge
pikkade hammastega, oli armastuse puudumine. Kogu maailm on ette arvestatud. Iga kaheteistaastane saab teada oma ameti, mida ta õppima asub ning hiljem elu lõpuni kandma peab. Üheks erandlikuks ametiks on Sünniema oma - naine, kel on piisavalt tugev keha, sünnitab ühiskonnale kolm last ja suundub edasi lihttööle (rabab farmis sunnitöölise kombel kuni surmani). Teised moodustavad pereüksusi. Igas pereüksuses ona kaks last - üks poiss, üks tüdruk. Igal aastal võetakse asumisse vastu täpselt 50 last.

On Siin ja on Mujal. Vanurid aetakse Mujale, reeglite vastu rikkunud, saadetakse kogukonnast välja, lapsed, kes ei mahu viiekümne sisse, põlatakse ära... Ja see on nii loogiline, sest nii on alati olnud ning mitte keegi ei nuta neid taga, ei valuta südant. Reeglid ei näe südamevalu ette. Mujal on mujal, kehitatakse õlgu.

Vabandust, saatsin teid eksiteele! Kui peategelane saab 12-aastaseks, mõistab ta, et on siiski üks süda, mis valutab. Võtja on tolle mehe amteinimetus. Võtja mäletab kõike, kannab inimeste teravaid emotsioone nende eest, näeb maailma värvilisena, armastusväärsena ja vihkamist eeldavana. Ja peategelane saab Võtja õpilaseks. Vanast Võtjast saab Andja ning Joonasest see, kes antava vastu peab võtma.

Armastust ei olnud, tundeid oli küllaga. Pärast goodreadsis surfamist sain ma teada, et tegemist on raamatuga, mis mitmel pool 12-aastastele kohustuslikus kirjanduses ning niisama paljudes kohtades koolilugemise mõttes keelatud kirjanduses. Jahuti fašistlikest ja natsionalistlikest ideedest, kuid ausalt öelda, minu jaoks kumas kuklas hoopis paras mormoonimaailm. Räägiti, et raamat õhutab midagi, mida ta minu meelest sajaprotsendiliselt maha teeb, üle võlli keerab ja kartma paneb. Aga noh, kui Enderi Mäng oli seksistlik, siis võib ju ka Andja kohta öelda, et seal on midagi vastupidist sellele, mis temas on.

Ahjaa, viimane ääremärkus. Kui mu 13-aastane raamatu lõpetas, kilkas ta vaimustunult, et sellest saab tema uus lemmikraamat. Armastust ei olnud, verd polnud, kaklusi ja avalikku vastuhakku polnud. Oli õõva ja soojust ja lootust, et edaspidi on elu veidi soojem.

Näljamängude film

Kes veel ei tea, siis Suzanne Collinsi Näljamängude seeriast on valmimas film. Filmidele ennustatakse Videviku-saagale sarnast fännihullustust. Siin siis pilt peategelaste kolmikut mängivaist näitlejatest, nimedega Liam Hemsworth, Josh Hutcherson ja Jennifer Lawrence. Ei oskagi seda valikut väga kommenteerida. Peeta ja Gale'i osatäitjate valik oli nähtavasti lihtne (just välimuse mõttes), üks lahkete silmadega blond poiss ja üks kergelt ohtliku olekuga tõmmu poiss. Katnissiga oli kindlasti raskem. Esmamulje järgi tundub valitu kuidagi liialt pehmeke ja armsake. Selge on aga see, et tegelikult sõltub kõik nende näitlejaosavusest ja eks siis saame näha :)
Lugesin veel, et üheks kandidaadiks Haymitchi rolli on Dr House'i osatäitja Hugh Laurie. Minu meelest tore avastus, Haymitchi ja House'i näol on tegemist tõepoolest sarnaste karakteritega - üliintelligentsed, riuklikud ja hädas sõltuvusega.

Inside Out

Mulle meenub et Maria V. Snyderi Study raamatuid on vähemalt kommentaariumis siin mainitud, seega peaks autor siinsetele kirjutajatele tuttav olema. Minul oli minu viimasel reisil kaasas tema uus raamat Inside Out. Tuleb tunnistada et Study raamatutega on mõndagi nii ühist kui ka palju erinevat. Näitaks
maagia - 0
seks - 0
romantika - 0,5
huumor - 0,5
action - 3
thrillerinimsuhtedjamuumögamillegaraamatuidtäidetaksekuiseksijanaljaeiole - 4

Selles osas siis panin jälle veidi puusse, et (veidi tähte närides) tegu ei ole järjekordselt fantasy raamatuga vaid sci-fi raamatuga. Aga minu arvates väga heaga seejuures. Tegu ei ole liiga primitiivse taskuformaadis meelelahutusega nagu mõni mu viimane raamat on olnud vaid täitsa asjaliku ja läbi mõeldud looga.

SPOILER
Lugu toimub tehismaailmas mida selle elanikud kutsuvad Inside. Elanikke on mõnikümmend tuhat ja nende elutingimused on päris karmid. Maailmaks on siis suur "maja" mis on paar miili pikk, niisama lai ja neli korrust kõrge. Ta on muust keskkonnast igal moel ära lõigatud. St pole ust, aknaid ega isegi korstent. Müütiline Outside eksisteerib ainult elanike kujutlustes, keegi ei tea tegelikult mis on nende maailma seina taga ja kas seal üldse midagi on. Maailm on jagatud kaheks tasandiks. Alumisel kahel korrusel elavad "scrub'id", kelle rolliks on kogu tehismaailma masinavärk (jõujaam, õhu ja vee töötlus, toidukasvatus, jäätmete ümbertöötlemine jne jne) töös hoida. Ülemistel elavad "upper'id", kes vajutavad kõiki nuppe ja kelle käepikenduseks on ka scrub'e vaos hoidev Population Control Police. Scrubide elu on täidetud tööga. Igal koikul igas 3000 inimest mahutavas kasarmus on kaks omanikku, kes kunagi omavahel ei kohtu, kuna üks on juba tööle minemas kui teine alles tulemas. Nende lootus on see, et peale oma elu hästi elamist (ja keha ümbertöötlusse siirdumist) saavad nad mingisse paremasse afterlife'sse, mis võibolla asub sealsamas müütilises Outsides. Upper'eid on ca 10 korda vähem ja kuna ka masinaid ülakorrustel nii palju pole, siis on nende elutingimused võrreldamatult paremad. Kahe elanikegrupi omavaheline suhtlus on miinimumilähedane ja valitseb mõlemapolne teadmatus teise poole tegelikest arvamistest ja elutingimustest. Miks nad on sellises maailmas ja mis on mujal - seda ei tea keegi...

... kuni üks nooruke scrub nimega Trella otsustab ühe järjekordse "prohveti" (kes üldjuhul levitavad afterlife legendi ja kes skeptikute arvamusel on politsei poolt saadetud et scrub'e vaos hoida) sõnade ümberlükkamiseks tõestada et mingit Outside't ega sinna viivat sama müütilist Gateway'd pole olemas. See kas ja mida ta tegelikult leiab ja tõestab, tuleb teil omal nüüd lugeda :)

Kokkuvõttes - järjekordne hea raamat tugevalt autorilt aga kui ei teaks, et on tegu sama autoriga mis Study lugudel, siis naljalt ei pakuks küll. Kui näiteks Study kolmandas raamatus mind hakkas juba häirima kuidas peategelane oma piiratud võimeid arvestamata pea ees igasse jamasse sisse kargas ja enamasti lolli õnne tõttu sealt ka jälle välja sai, siis selles raamatud mingeid üliinimesi ei ole. Iga edusammu nimel tuleb valada verd, higi ja pisaraid (palju ka otseses mõttes) ning kergelt või ainult õnne tõttu ei tule midagi.
Kuna lugu jättis huvitavast lõpplahendusest hoolimata üsna mitu otsa lahti, siis ootan huviga peagi ilmuvat järge Outside In.

Collins "Hunger Games" - "Mockingjay"

Tuul saatis mulle kunagi sellise arvustuse Mockingjay kohta, öeldes, et see läheb tema arvamusega kokku:
"First, I want to establish that I adored the first two books--I've read them multiple times and recommended them constantly at the bookstore where I work; I read them aloud to my husband, gave them to friends and relatives, and I've looked forward to Mockingjay's release for MONTHS! Once I got the book I didn't read it for several days--a little silly, but I realized I didn't want the story to end.
I should have kept to that instinct, because I have finished the book and now I just feel sick. I don't want to own it and I don't think I'll ever re-read it.
It wasn't even well-written! I don't say this off the cuff--it wouldn't be fair to criticize the book this way simply because I didn't like the ending--but it's true, and here's why:
**********SPOILER ALERT*********SPOILER ALERT***********SPOILER ALERT***********
It was predictable and contrived. Collins created lots of expendable characters (Hi there, Team 451!) and then spent most of the book killing them off. It reminded me of the third Pirates of the Caribbean movie, where characters whose names you don't know are being killed left and right so you know this is SERIOUS without having to lose a major character--it's a cheap trick, and I expected better of Collins. And cheating like this doesn't actually work; it was so unlikely that she was going to kill off Katniss, Gale or Peeta in the middle of the book that it didn't really create the suspense she was going for. Prim's death (and Finnick's) could have been used much more thoughtfully; instead we had a blitzkrieg of constant attrition to remind us that THIS IS WAR. It wasn't evocative--it just made me feel numb.
This endless dying is interspersed with even-more-endless strategy and technical details. I repeatedly found myself skimming, which never happened with the previous two books. But these passages were so boring(!), and I kept hoping to find that Katniss had figured out a purpose or an orientation or had reached out to Peeta or even just accurately assessed something--but no luck.
Which brings me to character development, relationships, and philosophical reflections on values and motivations. They were vital in the previous two books, but they are nearly nonexistent here, and the book is fatally flawed because of it. Peeta is barely present, and if you discount the time that Katniss spends crying in corners, injured and in the hospital, taking morphling, or being manipulated or controlled by others and wandering around confused, she isn't really present either. And Gale is unfairly characterized in order to resolve the love triangle--it's baffling, because Katniss of all people isn't in a moral position to judge Gale, and I thought that was part of the point.
Ultimately, the story is hijacked--hey, that's a good metaphor!--by anti-war propaganda and a damn-near nihilistic outlook. I understand that Collins wanted to communicate that war and violence aren't glamorous. I think she's right. But (ironically) she's done real violence to her characters and the merit in the world she created in order to bludgeon us with that value.
In a way, you could call this book "more realistic". And yet--I think a book that accurately reflects the gritty horrors of war would show how people use dark humor as a coping mechanism. This book had none of the wry humor of the previous two.
And for pity's sake, what was Collins trying to achieve with the ending? I agree with those who say that Katniss agreed to a renewed Hunger Games featuring the children of Capitol citizens in order to get the opportunity to stop Coin--it's the only thing that makes sense, given what Collins is clearly trying to convey, and it fits best with the character of Katniss. But it's not made explicit in the text. Leaving this up to conjecture was a major error on Collins' part, or very bad editing. It's not wise to be subtle in the philosophical part of the book that is meant to put the heavy-handed part into some kind of context.
And the last four pages, where we finally learn: Peeta or Gale? An afterthought. I think what is worst is that by making this choice, Collins makes the war the only important part, the only real part of Katniss's life--all the rest calls for is a brief summary. Almost all injury, very little road to recovery (those "real or not real" conversations were one of the few highlights of the book). It's baffling to me that this tacked-on ending is still fairy-tale-esque (that is, Katniss did settle down with her True Love and have children). But why bother giving her this semblance of a fairy-tale ending when it's so clear that she's DEAD INSIDE? It could have been insightfully ironic--though that's a little sick--but it's not. It's just empty. Apparently, once you've been in a war, nothing--not even consummation of true love or the birth of your children--can bring you joy ever again.
I think the vital counterpart to accurately portraying the horror and corruption of war is the possibility of redemption, of pursuing redemption. And Collins set this up but didn't follow through. Both personally and politically, through all of 'Mockingjay' Katniss is reduced to this calculating, empty creature. Her reflections on putting those she loves before herself (as she does with Prim in the first book, and Peeta in the second)--her major arc as a dynamic character? Utterly gone here. She makes, what, TWO efforts to reach out to Peeta? Three? She realizes she should be doing better but makes barely any effort to do so. I suppose it could be argued that the war left her no time--though her repeated willingness to kill Peeta to save her own skin blights that rather--but afterwards? There's no mention of her interest in making it up to him. Even when she later has leisure as a wife and parent, post-war, to reflect on these things, she doesn't. Politically, too, she never finds a motivation--such as "a world where Peeta's child can be safe"--to sustain her. Her own survival (as Gale bitterly notes) seems to be her top priority--though hell, she's not even sure she wants that; she seems a lot more concerned that her death be a quick one. Great. Katniss is Everyman--a broken, broken Everyman. For pity's sake, I'm tired of the GROWNUP literature that shows us the depth to which the human spirit can sink--I don't need it here! The main perk of young adult literature is that you can have both good writing AND a hero who can inspire you by example to rise above and triumph. To my mind, the purpose of good YA lit is to explore dark topics in a meaningful, well-written way that doesn't leave you in a bog of existential misery. If this is the brave new world into which young adult literature is heading, let me say now that I want no part of it. I can re-read '1984' and 'The Road'--or pick up 'They Shoot Horses, Don't They?'--anytime I want. In fact, the former are fine examples of how a book can be serious, gritty, and disturbing, and still satisfying. But if you're going to make someone sit through this near-nihilism, essentially conveying that neither individuals or humanity as a whole can never really change, they deserve capital-L Literature for their trouble.
I just wish I could go back and warn myself not to read this. I've never been interested in fanfiction but I think I'm almost willing to look some up, if only to get the taste of this out of my mouth."
Kes on raamatut lugenud - kas nõustute või mitte?
Nõustudes küll osaliselt väljatoodud kriitikaga, ei olnud ma raamatus kaugeltki mitte pettunud, minu meelest oli raamat põnev ja mõjuv. Ja õigesti kirjutas ka üks teine kriitik, kelle arvamust lugesin - mitmed raamatu puudujäägid saab kenasti kirjutada selle arvele, et lugu esitati meile Katnissi vaatepunktist. Kui teda ei huvitanud, mis Capitoli poliitikast edasi saab, siis me ei saanudki sellest teada. Kui tema jaoks oli Prim selline inglilaadne eriliste iseloomujoonteta olevus, siis ei saanud ka meie tema karakterit tundma.