Sedakorda tahaksin teile soovitada Aleksei Pehhovi Siala kroonika esimest raamatut "Varjus hiilija". Peategelaseks on vägagi sümpaatne varas Garret, kel tuleb saatuse tahtel ja kuninga käsul hakata kangelaseks.Huvitavaid kõrvaltegelasi on tohutult. Nii kohtub Garret hertsogi majas tellimust täites karrantsiga, kes sarnaneb hiiglasliku, priske vasika mõõtu rotiga. Platsis on paharetid, kes kasvult pole pikemad kui kõige väiksemad päkapikud. Mis puutub viimastesse, siis Garreti jutu järgi lähevad nad kotitäie kulla eest sõtta kas või omaenda vanaema vastu. Paljud võhiklikud maakad ajavat küll härjapõlvlasi ja päkapikke alailma segi, kuigi päkapikud olevat väiksemad ja paistvat väetimad, pealegi kannavad nad midagi, millega härjapõlvlased ei lepiks ka mitte surma ähvardusel - habet.
Korduvalt teevad Garreti elu raskeks doralislased, kes on küll uskumatult juhmid inimsokud, kuid kes siiski võivad palju paksu pahandust tuua. Ei puudu ka deemonid, kes on peaaegu immuunsed igasugusele maagiale ning kujutavad endast seetõttu põnevat, aga samas ohtlikku mõistatust. Lisaks elavad Garreti maailmas orkid, ogred ja haldjad. Päriselus võib mõni asjatundmatu inimene pidada metshaldjat orkiks, sest tegelikult ei olevat haldjate muinasjutulist ilu, mida joodikud kõrtsides taevani ülistavad, lihtsalt olemas.
Ja muidugi ei saa nimetamata jätta ka maage, võlukunsti ja šamanismi. Kas teate mille poolest on võlukunst šamanismist etem? Võluvägi aktiveerub silmapilk, aga šamanism on terve rituaal. Paharetid tantsivad, orkid laulavad. Seepärast toimib šamanism aeglasemalt. Samas ei kaota šamaanid erinevalt maagidest pärast nõidumist oma jõudu.
Jah, mõnusa huumoriga vürtsitatud raamat on see "Varjus hiilija". Ma olin küll mõnevõrra üllatunud, kui märkasin, et raamat on tõlgitud inglise, mitte vene keelest, aga samas oli tõlkija Veronika Einberg head tööd teinud.
