Ilona Andrewsi Kate Danielsi sari

Seda arvustust pean alustama ülestunnistusega. Kui olin selle sarja esimese raamatu läbi lugenud, siis esimene mõte oli, et seda tuleb kohe kõigile kiita. Kuid reaalsuses haarasin hoopis teise osa järele... ning seda teksti kirjutan siia olles kogu sarja läbi lugenud.

Maailm, kus lugu toimub on kaasaegne kuid postapokalüptiline- kuna ühiskonnakorraldus on hiljuti suure löögi läbi elanud.
Nimelt iidsel ajal oli maailmas palju maagiat, ning see lõi maailma tasakaalust välja. Iidse Mesopotaamia õitsengu üheks põhjuseks oli just maagia võidukäik. Kuid siis sai maagia liialt tugevaks ning, et asja tasakaalustada toimus muutus, ning edu hakkas saavutama tehnoloogia. Tehnoloogia valitses kuni 21. sajandini, mil tasakaal oli taas teisele poole niivõrd paigast ära, et toimus uus muutus.

Raamatute tegevus toimub maailmas, kus korda mööda, kuid ebaregulaarselt vahetab maagia ja tehnoloogia oma ülemvõimu. Muutus toimub mõne sekundiga ja tagajärjed võivad olla laastavad. Vahetused võivad toimuda mitmeid kordi päevas, aga vahel võib ka mitmeid päevi üldse muutust mitte toimuda.

Kui tehnoloogia toimib, siis töötavad autod, arvutid, püssid, turvaalarmid, külmikud, tuled jne. Maaga ülemvõimu ajal tuleb läbi ajada maagiliste laternatega, kodu kaitsta loitsudega ning usaldusväärseks transpordiks on hobused, rikkamatel ka veemootoriga autod, mida tuleb veerand tundi tööle loitsida... Maagia ka lagundab kõike kõrgtehnoloogilist, nii ei ole mõtet ehitada enam kui kolme kordseid maju ja vanad kõrghooned kukuvad kokku ning on ohtlikud. Tänavad ja sillad lagunevad. Telefonid vahel toimivad maagia ajal, kuid enamasti mitte. Raamatute toimumise ajaks on maailm nii toiminud aastakümneid, ning nüüdseks on inimesed õppinud sellega elama.
Maagia tagasitulek tähendab ka seda, et kõiksugu mütoloogilised olendid on taas maailmas olemas. Mõned neist püsivalt, mõned tekivad vaid maagia ajaks, kuid on siis laastavad.
 Maailmas on hulk inimesi avastanud endas maagilisi võimeid (nõiad, maagid). Samas on ka neid, kellel pole üldse maagiat. Samuti on huvitav kuidas autorid on eri maade mütoloogiat kokku põiminud on, siin on nii põhjamaade, Rooma, Kreeka, Vene, kui ka Aasia riikide mütoloogilisi tegelasi.

Tegevus toimub peamiselt USAs Atlantas, kus linnas on kaks peamist jõudu: vampiiripiloodid, kes enamasti koondunud asutusse the People ja sifterid (libaloomad), kes moodustavad karja the Pack.

Vampiirid on selles maailmas mõistuseta hullunud tapjad, kes vere lõhna kaugelt tunnevad ja siis ligi tormates ründavad (sarnanevad paljude inimeste kujutlusele haidest, kas pole?). Teatud maagiatüübiga inimesed õpivad aga vampiiripilootideks ja suudavad neid suunata ja nende meeli kasutades "nende sees ringi sõita". Vampiiriks saab kui surev inimene vastava patogeeniga nakatada.

Teiselt poolt sifterid võivad muutuda, kas kindlaks loomaks, või siis suure enesekontrolli puhul ka inimese ja looma võimsaks vahevormiks. Võime tuleneb viirusnakkusest, mis annab neile ülikiire parenemisvõime, kuid võib nad ka hulluks ajada (loupism) ning sellest pole tagasiteed. Nakkuse võib saada vanematelt aga ka puutudes kokku sifteri verega, või ka loomaga, kes nakkust kannab. Atlanta karja juhib libalõvi, ning kari koosneb hundi-, roti-, hüääni-, kassi-, šaakali-, raskete- ja kärmete klannist.

Raamatute peategelaseks on Kate Daniels. Maagiavõimega noor naine, kelle kasuisa on teda väiksest peale tõeliseks taparelvaks treeninud. Läbi erinevate raamatute töötab ta eri asutustes detektiivina lahendades erinevaid maagilisi juhtumeid, ning püüab seejuures ellu jääda. Raamatuid vürtsitab tõeliselt tore dialoog, sest peategelane on suure suuga ja sageli otsekohese ütlemisega. Kate on ka kohati impulsiivne, kui kindlasti pole asi nii hull, kui paljudes young adult raamatutes. Raamatuid teeb põnevaks ka see, et peategelase minevikku iga raamatuga aina enam päevavalgele tuuakse. Samas on ka peategelase arengut läbi raamatute huvitav jälgida- seda nii maaga õppimise, kui isiksuse arengu poole pealt.

Raamatuid on hetkel sarjas seitse (plaanis ka järgmisi), lisaks lühijutud, mis kõrvaltegelaste silme läbi, kuid ajaliselt sinna vahele sobituvad. Lisan siia siis kronoloogilise järjestuse. Täisnumbriga siis Kate'i raamatud, teistele panen peategelased juurde kirja.

1 Magic Bites
2 Magic Burns
3 Magic Strikes
3,5 Magic Mourns (novell- Andrea Nash)
4 Magic Bleeds
4,5 Magic Dreams (novell- Jim Shrapshire ja Dali Harimau)
5 Magic Slays
5,3 Magic Tests (novell- Julie Olsen)
5,4 Magic Gifts (novell- Kate)
5,5 Gunmetal Magic (raamat- Andrea Nash)

5,6  An Ill-Advised Rescue (novell- Kate)

6 Magic Rises

7 Magic Breaks

Lisaks neile, kellele meeldib näha samu stseene teise tegelase silme läbi, on Gordan Andrewsi poolt paar episoodi kogumikes Curran Point of View I ja II (netis tasuta saadaval). Need siis mõne lehekülje pikkused stseenid esimesest neljast raamatust kuid Currani vaatenurgast. Soovitan mitte lugeda enne Macic Bleeds'i muidu spoilerdad endale osa sündmusi.

Kui kirjeldatud maailm peaks huvi pakkuma ja esimene raamat meeldima, siis lugemist jätkub mõneks ajaks. Samas raamatud on kiired, kerged ja lendavad käes.

Sisuproportsioonid:
Maagiat: 5
Pinget: 4
Actionit: 4
Filosoofiat: 1
Romantikat: 0-4 (sõltuvalt raamatust, Andrea lood ja Kate viimased on otsapidi vägagi ka südameasjadega seotud).

Kevin Hearne "Hounded"

Pooljuhuslikult (tänu sooduspakkumisele Amazonis, mis kahjuks on praeguseks möödas) sattus mulle kätte Kevin Hearne'i urban fantasy raamat "Hounded", esimene osa sarjas "The Iron Druid Chronicles", milles praeguseks tundub olevat juba üheksa osa (+ mõned lühijutud). Pean ütlema, et mul oli ostu üle väga hea meel, sest tegemist on igati nauditava ja meelelahutusliku looga.

Peategelane on rohkem kui 2000-aastane Iiri päritolu druiid, õige nimega Siodhachan O Suileabhain, aga ühiskonda sulandumise huvides kannab hetkel nime Atticus O'Sullivan. Nii kauaks on tal ellu õnnestunud jääda tänu headele suhetele jumalanna Morriganiga. Atticuse lähimaks sõbraks on Iiri hundikoer Oberon, kes on küll täiesti tavaline koer, aga kelle ta on õpetanud endaga telepaatilisel teel inimkeeles suhtlema. Tegelaste ring on väga kirev, hõlmates kõikvõimalikest maailma mütoloogiatest pärinevaid olendeid, aga rõhuga keldi mütoloogial. Meile tuttavatest olenditest saab näha nõidu, haldjaid, libahunte ja ühte vampiiri (Atticuse advokaat), aga lisaks mitut mulle tundmatut jumalat ja jumalannat ja muid põnevaid tegelasi.

Atticus on ammusel ajal välja vihastanud ühe keldi jumala, kes teda jälitab, muuhulgas kuna tahab endale Atticuse valduses olevat maagilist mõõka. Et enda leidmist raskemaks teha, elutseb Atticus Arizonas, kuna kõrbepiirkonnas on vähem metsasid, mille kaudu saavad meie maailma siseneda haldjad, tolle jumala käsilased. Paraku leitakse peategelane ikkagi üles ja ta peab otsustama, kas põgeneda või võidelda.

Tegemist on ladusa ja kerge lugemisega (kui välja arvata keldi nimede mõttes hääldamine - õnneks on autor raamatu algusesse lisanud väikese spikri). Vahelduseks tavapärasele urban fantasy'le puudub raamatus täielikult romantiline liin, kogu tähelepanu on Atticuse võitlusel oma vaenlase ja tema käsilastega. Lisaks rohkele action'ile on loos mõnusat huumorit ja viiteid popkultuurile, sekka natuke ajaloo- ja mütoloogiaõppetunde. Arvestades, et peategelane on druiid, ei saa loomulikult läbi maagiata. Mulle tundub maagiasüsteem olevat üsna usutavalt üles ehitatud - Atticus ammutab võlujõudu maast ja kui ta on linnas asfaldi peal või siseruumides, on tal selle võrra vähem võimu. Muidugi tunduvad võitlused kohati natuke ebarealistlikud, kuna peategelane saab vaenlastest jagu ka suure arvulise ülekaalu korral, aga võlukunst muudab selle mõnevõrra usutavamaks.

Kokkuvõttes ütleksin, et väga sümpaatsed tegelased ja kirjutamisstiil, kavatsen sarjaga kindlasti jätkata ja soovitan teistelegi urban fantasy sõpradele, eriti kui pakub huvi keldi mütoloogia.

Audrey Niffenegger "Her Fearful Symmetry"

Audrey Niffenegger on paljudele tuttav ka filmiks vändatud menuki "Ajaränduri naine" autorina. "Her Fearful Symmetry" on samuti fantaasiasugemetega lugu inimhingedest.
Loo keskmes on üks uhke maja Londonis, mis asub otse viktoriaanliku surnuaia kõrval. Maja ülemisel korrusel elab Martin - obsessiiv-kompulsiivse psühhoosi käes kannatav iidsete keelte tõlk ja ristsõnakoostaja. Teisel korrusel elab Elspeth, kes raamatu alguses vähki sureb ja pärandab oma uhke korteri oma USAsse emigreerunud kaksikõe 21-aastastele kaksiktütardele Juliale ja Valentinale. Alumisel korrusel elab Elspethi noor kallim Robert, kes pusib kirjutada doktoritööd naaberkalmistust ja töötab kalmistul giidina. Nii et selline on siis meie tegelaskond. Seejuures ärge loomulikult Elspethi maha kandke, sest iseendagi üllatuseks avastab ta end varsti pärast surma uuesti omast korterist, vaimu kujul. Julia ja Valentina kolivad USAst Londonisse, iseseisva elu peale ning peavad hakkama saama majatäie kummaliste tegelastega ning omavahelise suhtega - Julia soovib jätkuvalt elada kaksikelu, Valentina aga iseseisvuda ning päris omaette inimeseks hakata.
Alguses tundus mulle, et ühest kummitusest veel ei piisa, et seda päris fantaasialooks ja minu masti lugemiseks teha. Aga tegelikult oli ikka päris ehtne tondilugu, mõnevõrra klassikalise õudusloo lahendusega. Karakterid olid toredad, eriti meeldis Martin. Olustik (surnuaed, maja, London) oli uhke. Meeldisid tegelaste dialoogid ning autori viis anda korraga edasi nii seda, mida tegelased ütlesid, kui seda, mis sõnade taga peitus. Nõrgemaks jäi vast sündmustiku ülesehitus. Valentina plaan jäi ikka päris arutuks ja põhjendamatuks. Kogu see Elspethi ja ja tema kaksikõe Edie ja tolle abikaasa Jacki lugu seebiooperlikuks ja lollakaks.
Aga üldiselt köitev lugu. Panen hindeks 4 väikse miinusega.

Loo sisuproportsioonid:

Maagiat - kummitused

Romantikat - keerulised armusuhted on loo üheks keskseks elemendiks

Tapmist ja tagaajamist - taga ei aeta kedagi, kui üks kassipoeg välja arvata, aga mõni inimene sureb ära küll, enamasti siiski loomulikku surma

Tegelaste arengut ja eneseleidmist – üritavad areneda ja ennast leida küll, aga eriti ei õnnestu

Huumorit - näpuotsaga

Andrea Speed "Infected"

Andrea Speed'i (minu jaoks senitundmatu autor) raamat, mille just lõpetasin, sisaldab tegelikult kahte lugu - "Infected" ja "Prey". Tegu on esimese osaga urban fantasy sarjas "Infected".

Mind, keda hundid jätavad üsna külmaks, aga kaslased see-eest köidavad väga, meelitas seda raamatut kätte võtma muuhulgas see, et erinevalt harilikest libahuntidest on selles maailmas hoopis libakassid, õigemini suured kaslased - puumad, lõvid, leopardid, pantrid ja tiigrid. Teine tavapärasest erinev detail on siin, et libaks ei muututa mitte hammustamise teel, vaid tegemist on viirusega, mis levib põhimõtteliselt samal viisil nagu HIV. Üldse tundub autor kasutavat libakassi-viirust selles sarjas AIDSi-analoogiana - eriti midagi meeldivat nakatumises ei ole (see lühendab oluliselt eluiga, muutumine on tahtest sõltumatu ja piinarikas, muutumise eel (mõned ööd igakuiselt) tuleb ennast sulgeda puuri, sest kassikuju võttes mõtlemisvõime kaob) ja sellega kaasneb ka teatav sotsiaalne stigma. Siiski on mõned inimesed, kes peavad kassiks muutumist põnevaks ja eksootiliseks, olemas on isegi viirust ülistavad ususektid jne.

Peategelane on Roan, libalõvi, kes on viiruse sünniga kaasa saanud (sellega kaasnevad võrreldes hiljem nakatunutega teatavad eelised - ka inimese kujul on Roanil terav lõhnataju, ja igakuine muutumine, kuigi ikkagi tahtest sõltumatu, on natuke kergem). Ta on lapsepõlve veetnud lastekodus ja erinevates asenduskodudes; halbade elukogemuste tõttu on ta võrdlemisi kibestunud ja pessimistlik tüüp. Roan on endine politseinik ja pärast teenistusest lahkumist tegutseb ta eradetektiivina. Et tema elu veelgi "lihtsamaks" teha, on Roan ka gei [kellel see allergiat peaks tekitama, siis ühtegi lembestseeni raamatus ei ole]. Teine peategelane ongi Roani elukaaslane Paris, libatiiger, kes sai viiruse ülikoolieas. Parise elu oli enne nakatumist igati hea ning hoolimata sellest, et nakatumine pööras ta maailma pea peale, on ta säilitanud üsna positiivse ellusuhtumise ja püüab Roani pessimismi jõudumööda leevendada. Paris on sarmikas, hea suhtleja ja (vajadusel) näitleja ning tänu sellele hindamatu abiline Roani detektiivitöös.

"Infected" sarja raamatud tunduvadki olevat üleloomuliku elemendiga krimkad. Nagu öeldud, on esimeses raamatus koos kaks krimilugu. Esimeses ("Infected") on Roani palganud murelikud vanemad, kelle teismeline poeg on ootamatult kodust lahkunud ja seejärel teadmata kadunud, kusjuures poisil on olnud teatav huvi "kassikultuse" vastu. Samal ajal uurib politsei mitut surmajuhtumit, kus tapjaks tundub olevat olnud libakaslane, aga teatud kahtlaste asjaolude tõttu palub endine kolleeg Roanilt abi, nii et loomulikult ei suuda ta end tagasi hoida ka selle müsteeriumi lahendamisest. Teises loos ("Prey") on linnas liikvel sarimõrtsukas, kelle vihavaen tundub olevat suunatud libakaslaste vastu. Ühe suurima kassikultuse juht on nende mõrvadega seoses saanud ähvarduskirju, mistõttu ta palkab Roani, kes hoolimata oma äärmiselt negatiivsest suhtumisest kultusesse võtab töö vastu, et tapjale jälile jõuda.

Krimilood on minu arvates üsna hästi kirjutatud, lugeja saab peategelastega kenasti kaasa mõelda, lahendused ei ole ilmselged, aga samas ka mitte täiesti "lambist" võetud. Lugudes jagub põnevust ja actionit, aga näidatud on ka detektiivina tegutsemise igapäevasemat poolt (andmebaasides tuhnimist, kahtlusaluste maja ees passimist jne). Detektiivitöö kõrval peavad peategelased toime tulema ka eraeluprobleemidega ja ühiskonna sallimatusega, nii et oluline osa loos on inimsuhetel ja tegelaste sisemaailmal. Sarja toon on võrdlemisi sünge, aga seda leevendavad vaimukad dialoogid ja mõnusalt värvikad karakterid. Kokkuvõttes raamat mulle täitsa meeldis ja kavatsen ilmselt ette võtta ka järjed.

Põnevus: 4
Action: 4
Maagia/üleloomulik: 5
Romantika: 3
Huumor: 2

Maggie Stiefvater "The Raven Boys"

Mul on üks vana võlg õiendada - lubasin juba ammu kirjutada Stiefvateri Kaarnapoistest, aga muudkui lükkan edasi. Paar korda olen juba postitust alustanud ka, aga kuidagi ei ole seda õiget vaimu peale tulnud ja pole päris õiget otsa kätte leidnud, kuidas seda raamatut kirjeldada. Katsetame siis nüüd:
Blue on 16-aastane neiu suurest selgeltnägijate suguvõsast. Elab koos oma ema ja tolle selgeltnägijaist sõbrannade-sugulastega pideva ennustamise ja selgeltnägemise pöörises koos teda lapsepõlvest saati saatva kurjakuulutava ennustusega, et kui ta oma tõelist armastust suudleb, too hukkub.
Oma suureks kurvastuseks Bluel endal selgeltnägemise võimet pole. Iga aasta markusepäeva õhtul käib Blue koos emaga vanal kalmistul vaatamas eesoleval aastal surma saavate inimeste vaimude rongkäiku. Vaatab õiguspoolest ikka Blue ema, kuna Blue selliseid asju ju ei näe. Aga seekord on teisiti - Blue näeb ühe omavanuse poisi vaimu. Mis see tähendab? Blue tädi sõnul ühte kahest - kas tegemist on Blue tõelise armastusega või on Blue poisi surma põhjustaja. Üks muidugi ei välista teist. Ja kumbki pole kuigi rõõmustav perspektiiv.
Ja väga varsti ilmubki see poiss - Gansey - Blue ellu. Koos oma värvika sõpradekambaga. Kõik poisid õpivad rikaste poiste erakoolis Aglionbys, mille õpilasi nimetatakse kaarnapoisteks. Kõigi poistega on midagi natuke viltu, või isegi palju. Blue sulandub sõpradekampa ning koos asutakse jahile üleloomuliku jälil. Kuskile on maetud iidne keldi kuningas ning kes ta leiab, saab soovida ühe soovi. Aga paraku pole Blue ja Gansey oma sõpradega sugugi mitte ainukesed, kes kuninga hauda leida proovivad.
Nii, ma ei tea, kas ma uuesti kirjutama asudes saaksin samasuguse sisututvustuse või hoopis teistsuguse. Sellele raamatule on kuidagi raske küüsi taha saada ja öelda konkreetselt, millest seal siis ikkagi juttu on. Stiefvateri tugevuseks on värvikad karakterid ja nende hingeelu suurepärane esiletoomine. See on siin raamatus väga kenasti esindatud. Teine aspekt, mida mina Stiefvateri juures väga hindan - õhustiku loomine ja imeline detailidekirjeldamise oskus - seevastu märksa vähem kui tema teistes lugudes. Süžeeliinide ülesehituses on Stiefvateril ka teistes raamatutes nõrgemaid kohti esinenud, ka Raven Boys pole siinkohal erandiks. Ja suur lõpumadin ei tule tal nagu tavaliselt hästi välja (kes on Kaarnapoisse lugenud, mõistab minu nõutust - see kõige hullem oli siis, kui kari kitsi mööda kappas???) ja natsa arusaamatuks jääb ka (mida see Adam siis ohverdas ja mis õieti toimus?). Tegelastest meeldis Gansey karakter hästi, ja Ronan ja Noah ka, aga Adam oma enesehaletsuslikus uhkuses häiris. Blue oli rohkem lihtsalt tüdruk, ilma erilise sügavuseta.
Kokkuvõttes paneks hindeks 4 miinusega. Eelkõige kõrgete ootuste tõttu, mis Stiefvater oma varasemate heade raamatutega on loonud. See ei tähenda, et mõnus lugemine poleks olnud.
Sisuproportsioonid:
Maagiat - palju
Romantikat - õrnalt
Tapmist ja tagaajamist - leidub
Tegelaste arengut ja eneseleidmist - palju
Huumorit - võinuks ehk rohkem olla
PS: Vaata ka treilerit!

Soulless (Parasol Protectorate #1)

Vahelduseks klassikalisele fantaasiale ka üks urban fantasy žanris romaan - Gail Carriger'i "Soulless", esimene osa "Parasol Protectorate" sarjast. Leidsin raamatu tänu Deborah Harknessi ("Discovery of Witches" autor) soovitusele Goodreads'is, kes andis sellele 5 punkti 5st.

Tegemist on, nagu öeldud, urban fantasy'ga, mis leiab aga aset mitte tänapäeval, vaid 19. sajandil, viktoriaanlikul ajastul. Peategelane, Alexia Tarabotti, on 26aastane vanatüdruk, kes on oma ajastu naisterahva kohta selgelt liiga haritud ja iseseisev, ja kellel pole hinge. Nimelt eksisteerivad Carrigeri loodud maailmas lisaks üleloomulikele (supernatural) olenditele - vampiirid, libahundid ja kummitused - ka n-ö alaloomulikud (preternatural - kuidas teie tõlgiksite?) olendid, kes on muidu tavalised inimesed, aga neil ei ole hinge. See annab neile vastupanuvõime üleloomulikele olenditele, kes eelistavad üldiselt inimesi, kellel on suurem hing - selliseid on ka lihtsam vampiiriks/libahundiks muuta. Raamatu tegevus leiab aset Londonis ning algab sellega, et Alexiat ründab vampiir, kes pole alaloomulikest olenditest kuulnud, mistõttu ta saab halva üllatuse osaliseks - Alexia tapab ta kogemata (päevavarju abiga). Asjaolusid tuleb uurima lord Maccon, ebaviisakas, kuid vastikult seksikas libahunt, kes töötab kuninganna Victoria heaks. Ahjaa, selles maailmas on üleloomulikud olendid "kapist välja" tulnud, liiguvad seltskonnas ja osalevad poliitikas.

Arvustajate hinnangul meenutab Carrigeri stiil Austenit ja P. G. Wodehouse'i. Ma ise neist kumbagi autorit väga lugenud ei ole, tooksin aga tänapäeva kirjandusest võrdluseks näiteks Martin Millari ("Lonely Werewolf Girl") - tekst on vaimukas, kaldub kohati sõnaliiasusse, aga mitte häirivalt - ühesõnaga, nauditav ja lõbus lugeda. Raamatu n-ö põhiliiniks võib pidada müsteeriumi, aga tegelikult tundub loo keskmes olevat hoopis romantiline teema - küllap aimate isegi, kelle vahel. Lisaks on romaanis ka steampunk-elemente - näiteks vanker, mis on varustatud aurumasina abil töötava teekannuga (kuna tegemist on Londoniga, on teejoomisel äärmiselt oluline roll!).

Võrreldes nt Sandersoniga on tegemist loomulikult kergekaalulise lugemisega. Ajaviitena on "Soulless" aga igati mõnus ja usun, et see võiks meeldida ka mitmele kaasblogijale. Endale tellisin juba ka järgmised osad.

Romantika 5

Huumor 5

Action 2,5

Maagia 2

Neil Gaimani Ameerika jumalad

Inglise päritolu USA-immigrant Gaiman on ette võtnud ameeriklaste hingeelu lahkamise mammutteoses "American Gods". Mammut nii sisu kui mahu poolest. Aga sellest edaspidi, kõigepealt väike sisututvustus.
Peategelaseks on äsja vanglast vabanenud kapp Shadow. Lapsena oli ta väike ja luges raamatuid, aga siis ühel suvel kasvas kapiks ja avastas, et kapi elu on palju lihtsam. Vabanemisjärgne elu ei lähe paraku kurva sündmuse tõttu perekonnas tema ootuste ja plaanide kohaselt ja nii asub ta tööle salapärast härra Kolmapäeva turvamehe-autojuhi-abilisena. Peagi selgub, et härra Kolmapäev ning kõik temaga kohtuvad isikud on ühed kahtlased ja müstilised tegelased. Tegemist on läbi aastatuhandete ameerikasse saabunud inimeste kaasa toodud jumalate, vaimude, härjapõlvalste, haldjate ja muude sarnastega. Paraku on härjapõlvalste ja vanade jumalate aeg otsa saamas, kuna keegi ei mäleta ega usu neid enam. Selle asemel laiutavad USAs sellised noored nolgid nagu arvutivõrgu jumal, kiirteede jumal, supermarketite jumal, televisiooni jumal ja muu taoline praht, kellele inimesed tohutult aega ja energiat ohverdavad. Vanad jumalad otsustavad härra Kolmapäeva eestvedamisel koonduda viimaseks vägevaks lahinguks, mis peab selgitama, kes lõplikult peale jääb. Kui tulebki maailmast lahkuda, siis parem pauguga kui vaikse hääbumisega,
Raamatu põhielemendid on niisiis mütoloogia ja ameerikalik elulaad ja ameeriklased.
Minule raamat ei meeldinud. Kardetavasti jäid minu teadmised maailmamütoloogiast ja -usundeist ja USA-st liialt napiks, et kõiki nüansse mõista. Mõnusamad olid raamatu need osad, kus Shadow Ameerika väikeasulais ringi seikles ja kaasmaalastega suhtles. Ette tuli mitmeid väga muhedaid karaktereid (muuhulgas meeldis mulle zombi-Laura). Seevastu väga igavad olid need osad, kus Shadow läbis vaimurännakuid mingites müütilistes maailmades ning suhtles vaimude ja jumalustega. Ja tohutupikad kirjeldused mingite autori meelest põnevate paikade kohta (nt House on the rocks). Reaalelus jumalatega suhtlemine oli märksa lõbusam, näiteks kabepartii slaavi jumaluse Chernobogiga, kes pani ette põnevuse tõstmiseks sellise panuse, et kui Shadow kaotab, võib Chernobog tal vasaraga pea lõhki lüüa. No et nagu vanadel headel aegadel ikka tehtud sai. Lisab kabele vürtsi küll, või mis. Raamat oli 640 lehekülge pikk. On meeles, sest vaatasin palju kordi, palju ma veel lugeda punnitama pean. Eessõnast aga selgus, et tegemist ongi auhinnatud romaani laiendatud ja autori eelistatud tekstiga. Seega olid toimetajad-kirjastajad minu hinnanguga nõustudes raamatut esialgses väljaandes kõvasti nudinud. Seega soovitaksingi huvilistel pigem katsetada seda lühemat versiooni. Raamatu tugevaks küljeks olid veel lühijutud immigrantide ja jumalate saabumisest, mis suure jutustuse vahele olid põimitud ja mis olid päris nauditavad. Paraku raamatu teises pooles neid enam kuigivõrd ei leidunud, ainult see aeglane ja raskepärane põhilugu tammus vaikselt edasi.
Kokkuvõttes hindaksin raamatut hindega 3 miinus. Sisuproportsioonid: Maagiat 5; Romantikat 3; Actionit 4; Huumorit 2.

Laini Taylor „Daughter of Smoke and Bone“

Kui vampiiridest, libahuntidest ja haldjatest on juba piisavalt kirjutatud, tuleb originaalsuse taotlemiseks kasutusele võtta uued tegelased (uute originaalsete seikluste väljamõtlemine oleks ju keerulisem). Selles raamatus siis inglid ja kimäärid. Olemas on kolm paralleeluniversumit: inglite oma, inimeste oma ja kimääride oma. Inglid on imekaunid ja suurte tiibadega. Kimäärid on kokku pandud erinevate loomade kehaosadest, mõnel on natuke inimese juppe ka. Mida rohkem inimese juppe, seda prestiižsem.

Inglid ja kimäärid on omavahel juba tuhat aastat sõdinud, inimeste maailmas valitseb rahu ja üldiselt inimesed üldse asjasse ei puutu. Erandiks on üks inimene – 17-aastane kunstikooli õpilane Karou. Teadmata päritoluga lapsukese on üles kasvatanud kolm kimääri poekeses, mille üks uks avaneb inimeste, teine kimääride maailma. Aeg-ajalt saadavad nad tüdruku erinevatesse maailma paikadesse ohtlikele missioonidele, mille eesmärgiks on tuua poodi… hambaid! Erinevate loomade hambaid, aga ka inimeste omi. Mida värskemad ja mida suurema kannatuse abil saadud, seda paremad.

Karou jaoks on kogu ta elu suur mõistatus. Kes ta on? Miks on ta peopesadel silmakujulised tätoveeringud? Mis äri aetakse poekeses, kus ta üles kasvas? Kuhu viib see teine poeuks, millele tal mitte kunagi läheneda ei lubata? Ja milleks, milleks ometi on kimääridel vaja kõiki neid hambaid?

Raamat ongi kirjutatud Karou vaatenurgast ja kuna tema millestki ööd ega mütsi ei tea, võtab meilgi pea terve raamat aega, et üldse aru saada, milles intriig seisneb. Raamatu lõpuks saame teada Karou päritolu ning meile on tutvustatud inglite ja kimääride vahelise igikestva sõja ajalugu. Nagu aru saada võib, on tegemist järjekordse sarja esimese osaga (mida mina raamatut lugema asudes ei teadnud, oodates kogu aeg, millal ometi lugu PIHTA hakkab).

Omalt poolt annan raamatule enam-vähem kiitva hinnangu. Vaimukat dialoogi oli omajagu, paralleelmaailmad olid peaaegu usutavalt tutvustatud, tegelaste käitumine oli loogiline (võib olla kohati isegi liiga etteaimatav). Vahetult peale raamatu lõppu oli mulje isegi veel parem, aga nüüd, nädal aega hiljem, oli mul raskusi meenutamisega, mis seal juhtus ja kes seal tegelased olid. Nii et sügavat muljet ilmselt ei jäänud.

Maagiat 4

Romantikat 5

Action’it 3

Huumorit 3

Cassandra Clare "Mortal Instruments"

Tänu toredale sünnipäevakingitusele loen hetkel järjekordset sarja, Cassandra Clare'i "Mortal Instruments". Sarjas on ilmunud 5 raamatut: "City of Bones", "City of Ashes", "City of Glass", "City of Fallen Angels" ja "City of Lost Souls", 2014 septembris on tulemas ka kuues osa "City of Heavenly Fire". Tegu on eelkõige teismelistele suunatud sarjaga, mis leiab aset tänapäevas - esialgu läheb lugu lahti nagu urban fantasy, aga hiljem kandub tegevus ka teistesse, muinasjutulistesse paikadesse ja läheb rohkem traditsioonilise fantasy suunas.

"Mortal Instruments" maailmas on olemas deemonid, vampiirid, libahundid, haldjad, nõiad ja ka inglid. Loo keskmes on aga shadowhunterid (teise nimega Nephilim),  inimsarnased olendid, kelles on ka pisut inglite verd. Neid kasvatatakse väikesest peale sõdalasteks, kes võitlevad eelkõige deemonitega, kes üritavad inimeste maailma tungida, aga lisaks hoiavad silma peal muudel üleloomulikel olenditel, et need ülekäte ei läheks. Peategelane on Clary, kohe 16aastaseks saav tüdruk, kelle üsna tavalises teismelise-elus hakkab järsku juhtuma üleloomulikke asju. Olles oma sõbra Simoniga ööklubis, näeb ta, kuidas kolm umbes temavanust noort tapavad neljanda - ja tuvastab, et ei Simon ega ka klubi turvamees neid teismelisi ei näe. Tundmatud väidavad, et tapetu oli deemon. Üks neist noortest - Jace - otsib Clary järgmisel päeval üles ning kutsub teda endaga kaasa, selgitades, et see, et Clary mõrva eelmisel õhtul nägi, tähendab, et ta ei ole tavaline inimene. Edasi lähevad lahti seiklused, mis pööravad Clary elu pea peale.

Kõigepealt disclaimer - sarjast ei tasu oodata sügavamõttelist kvaliteetkirjandust. Ajaviitelugemisena on aga tegemist igati väärt raamatutega. Kuigi tegelased käituvad kohati natuke kaootiliselt (aga võib-olla teismelised ongi sellised? :P) ja mitmed "pöörded" on suhteliselt etteaimatavad (samas on mõni asi mind ka ootamatult tabanud), on lugu äärmiselt haarav, raamatuid on raske käest panna ja teadmine, et parajasti pooleliolev raamat on käeulatuses, paneb näpud korralikult sügelema. Sarjast leiab nii romantikat kui ka põnevust ja salapära, mõõdukalt actionit ja maagiat, värvikalt kirjeldatud (kohati natuke ülepingutatult ja seetõttu pigem itsitamapanevalt) õõvastavaid koletisi ja loomulikult ilusaid inimtegelasi.

Kõige vähem usutav on minu jaoks see, et noored, 15-18aastased shadowhunterid on juba korralikult väljaõpetatud sõdalased, kellel selja taga hulganisti lahinguid ja kes suudavad endast märksa vanematele ja kogenud pahadele edukalt vastu hakata. Järsku tundub väga veider, kui 3. raamatus enne järjekordset suurt lahingut tahetakse suuremat osa peategelastest koju jätta, kuna nad on "alles lapsed" - kus need vanemad seni olid, kui neidsamu noori saadeti üksipäini - st ilma täiskasvanud kaaslasteta - ohtlikele missioonidele deemoneid jahtima? Autori auks tuleb siiski öelda, et seda üritatakse raamatutes ka põhjendada - et see ongi Nephilimide elukorraldus, vajatakse kõiki võitlejaid, kes saada on, ja peategelaste vanemad on kunagi täpselt samamoodi varakult ellu astunud. Mõnes mõttes on selline asjakorraldus young adult kirjanduse puhul paratamatu - tegelikult toimub sama (kuigi mõnevõrra väiksemas mastaabis) ju isegi meie lapsepõlve meisterdetektiiv Blomkvisti raamatutes, rääkimata paljudest muudest noortele suunatud teostest (näiteks Vampiiriakadeemia).

Kokkuvõtteks - hoolimata mõnedest puudustest on tegemist igati mõnusa ja kaasahaarava looga, mida julgen soovitada ka teistele, kellele young adult romaanid üldiselt meeldivad. Ise kavatsen kindlasti sarjaga jätkata ja ootan viimase osa ilmumist.

PS. Samasse maailma, kuigi teiste tegelastega, on C. Clare kirjutanud ja kirjutamas ka teisi sarju, "Infernal Devices" (seni ilmunud "The Clockwork Angel" ja "The Clockwork Prince") ning "The Dark Artifices" (tulemas). Tuulelt loodetavasti kuuleb varsti "Infernal Devices" sarjast! :)

PS2. Kuuldavasti võib ka see sari jõuda kinolinale, wikipedia andmetel on isegi osa näitlejaid juba välja valitud.

Charlaine Harris, Deadlocked

Juba mitmeid kuid plaanin muretseda endale Charlaine Harrise raamatut "Deadlocked". Teadupärast on tegemist Sookie sarja eelviimase raamatuga, mis järjekorras juba kaheteistkümnes. Ühesõnaga, hakkasin raamatut tellima ja lugesin siis üht toredat arvustust, mis mulle kangesti nalja tegi. Mõtlesin seda siinkohal teiegagi jagada.

"Charlaine Harris

Most Helpful Customer Reviews

220 of 233 people found the following review helpful

1.0 out of 5 stars Dead Series, A Sookie Stackhouse Review June 6, 2012

By P. E. Young

Format:Hardcover|Amazon Verified Purchase

I (Sookie Stackhouse) turned on my computer and began to read the Amazon reviews of the latest novel about me by Charlaine Harris, Deadlocked. I read many negative and frustrated reviews by longtime fans of my series, but one review that particularly caught my eye noted how often the same information was repeated in the novel, over and over and over again, in needless and infuriating ways sometimes three, four, or five times sometimes even within the span of only a few pages.

I turned off my computer, took a shower, then got ready for bed. My friend Tara, who, as noted in the last chapter, just had two babies with her husband who's a stripper at Hooligan's (like I noted a few paragraphs ago and also in Chapters 1, 3, 4, and 7) called. "Tara," I said, "I just sat down at my computer and read a review of Charlaine Harris' Deadlocked that complained that the same information was repeated in the novel, over and over and over again, in needless and infuriating ways sometimes three, four, or five times sometimes even within the span of only a few pages." But I knew this might stess out Tara, because (as I've just mentioned) she's just had two babies with her husband, who's a stripper at Hooligan's. I could have read Tara's mind because I'm a telepath who reads people's minds, in case you haven't gathered that from the previous 11 novels. But I didn't. So I hung up.

The next morning, after checking my mail three or four times and then sunbathing, I went to my job as a waitress at Merlotte's. Because I'm a waitress who works at Merlotte's, which is a bar where I'm a waitress. Perhaps I've mentioned this? Anyway, on the way in, I met my boss and good friend Sam, who is a shifter, and also my boss and good friend. "Say, Sam," I said, "Last night I sat down at my computer and read a review on Amazon about the novel Deadlocked by Charlaine Harris that complained that the same information was repeated in the novel, over and over and over again, in needless and infuriating ways sometimes three, four, or five times sometimes even within the span of only a few pages."

"That's interesting, Sookie," said Sam, "because I'm a shifter and you're a telepath who is married to a vampire and, by the way, here comes Pam, who is your vampire husband's vampire offspring and also your friend, like me, but I'm a shifter, not a vampire, and I own Merlotte's, which is a bar where you're a waitress. Hi, Pam."

"If you two don't stop this endless, rambling, repetitive exposition that condescends to your readers like they're a bunch of brain-addled idiots, I am going to rip off your heads and eat you both," said Pam.

Did I mention that Pam is a vampire who is also my frie... hey, wait... Pam, get away from me! Help! Stop! Don't Bite M......

END of Review"

(Kättesaadav: http://www.amazon.com/review/R3TSWT7C5LS2RF/ref=cm_cr_dp_title?ie=UTF8&ASIN=1937007448&channel=rw-dp&nodeID=283155&store=books)

Deborah Harkness "All Souls Trilogy"

Lõpetasin hiljuti Deborah Harknessi All Souls triloogia esimese raamatu "A Discovery of Witches" lugemise ja alustasin uuesti algusest - see raamat haaras mu sellisesse lummusesse, et ei raatsinud kohe uut raamatut ette võtta. Teine osa "Shadow of Night" on mul juba tellitud, kolmanda täpne ilmumisaeg pole kahjuks veel teada...

Üks arvustaja on seda raamatut kirjeldanud nii: "Twilight for grown ups". Tegemist on üsna hea lühikirjeldusega, kuigi asi ei piirdu "Videviku" temaatikaga. Loo peategelane on ajalooteadlane ja õppejõud Diana Bishop, kes üksiti on ka nõid. Uurides Oxfordi raamatukogus alkeemikute teoseid, satub ta juhuslikult nõiutud raamatu peale, mille kaante vahele on väidetavalt peidetud nii nõidu, vampiire kui ka deemoneid (kolm üleloomulike olendite "liiki", kes selles maailmas inimeste kõrval eksisteerivad) puudutavad saladused. Selle raamatu avamisega tõmbab ta endale paljude üleloomulike olendite tähelepanu, kes sooviksid raamatut erinevatel põhjustel enda valdusse saada. Nende hulgas on ka vampiir Matthew Clairmont, kelle avalik teadustegevus puudutab evolutsiooni ja geneetikat. Siit saab loomulikult alguse romantiline liin, mida võib tõesti võrrelda "Videvikuga". Vähem tähtsaks ei saa siiski pidada ka salapärase raamatu uurimist, mille eesmärgiks on muu hulgas päästa üleloomulikud olendid väljasuremisest - just sellise kartuseni on jõudnud Matthew ja tema kolleegide uuringud. Lõpu poole tekib juurde ka protestiliikumise liin - koos sõprade-poolehoidjatega hakkavad peategelased vastu vampiiride, nõidade ja deemonite n-ö ülemnõukogu kehtestatud reeglitele.

Triloogia suurim voorus on ehk see, et kuna autor on ka ise ajaloolane, siis teab ta üsna hästi, millest kirjutab. Raamatus maalitakse realistlik pilt teadlase elust Oxfordis (kui nõiad, vampiirid ja deemonid välja arvata, oletatavasti:)) ning tegelased arutlevad tihti erinevate ajaloosündmuste üle - nagu intervjuust autoriga selgub, on ka see salapärane raamat inspireeritud päriselust, nimelt on samanimeline teos ka päriselt olemas, kuid juba pikemat aega raamatukogust teadmata kadunud. Lisaks ajaloole on üsna palju juttu ka geneetikast (minu enda võhiklikkus selles valdkonnas ei võimalda kahjuks hinnata, kui tõepärane see osa raamatust on, aga kõlab vähemalt üsna usutavalt).

Väga meeldib mulle ka autori keelekasutus - kasutatav sõnavara on rikkalik ja tekst väljendusrikas. Kohati tuleb mõne sõna tähendust ka sõnaraamatust uurida (kui parajasti pole just nii põnev, et ei saa raamatut käest ära panna), aga mitte häirivalt palju. Päriselt ei puudu teosest ka huumor.

Kui midagi sellele raamatule pahaks panna, siis ehk romantilise liini klišeelikkust (kuigi kui palju erinevaid versioone keelatud armastusest ikka on võimalik kirjutada?) ja seda, et kohati läheb loo tempo hirmus kiireks ja loogiliste üleminekute jaoks ei jää piisavalt aega. Samas on raamatus minu jaoks ka üht-teist originaalset - päriselust tuttavlik teadlase-elu kirjeldus (vaikselt tekkiv paanika konverentsi tähtaja lähenemise pärast, hommikust õhtuni raamatukogus istumine...), lisaks on päris huvitav see, kuidas siin on kaasaegne "vampiirikas" kombineeritud muude žanritega (salapärase raamatu tagaajamine konkureerivate grupeeringute poolt meenutab natuke Dan Browni vm põnevikke, on ka elemente ajaloolisest romaanist jne). Põnev on see, et tegelaste suu läbi püüab autor loodusteaduslikult seletada erinevate üleloomulike olendite olemasolu ja seoseid tavainimestega (siin tekkis väike paralleel Stiefvateri libahundi-raamatutega, kuigi lähenemisnurk on teine).

Kirjutada võiks ju veel palju, aga liiga palju ei taha raamatu sisu ette ka rääkida. Nagu eelnevast tekstist aru saada, meeldis see raamat mulle väga ja soovitan teistelegi. Usun, et siin leidub midagi ka nendele, kes vampiirikatest nii väga ei hooli. Hoiatuseks ainult see, et kogu triloogia järjest läbilugemiseks peaks veel vähemalt aastakese ootama.

Raamatutreiler: Stiefvateri Kaarnapoisid

Meile juba tuttavate ja armsate Shiveri libahundisarja ja Lamenti haldjasarja ja Scorpio Races hobuseraamatu autoril Maggie Stiefvateril on ilmumas uus noorte fantaasiaraamat. Maggie on nii kirjanik kui kunstnik kui muusik - treileri joonistas ta ise ja pani ise kokku ning muusika komponeeris ka ise. Päris muljetavaldav!

Succubus Blues (Richelle Mead)

Wikipedia: In folklore a succubus (plural succubi) is a female demon appearing in dreams who takes the form of a human woman in order to seduce men, usually through sexual intercourse. Religious traditions hold that repeated intercourse with a succubus may result in the deterioration of health or even death. In modern fictional representations, a succubus may or may not appear in dreams and is often depicted as a highly attractive seductress or enchantress; whereas, in the past, succubi were generally depicted as frightening and demonic.

Georgina sündis inimesena palju sajandeid tagasi. Üritades heastada ühte oma viga, sõlmis ta lepingu Põrgu esindajaga, mille tulemusena sai temast surematu succubus. Tema „töö“ Põrgu reatöölisena on meeste võrgutamine ja nendega magamine. Tema saab sellest energiat (mis lühendab tema ohvrite potentsiaalset eluiga) ja rikub tasapisi iga oma ohvri moraali, misläbi nad suurema tõenäosusega lõpuks Põrgusse jõuavad. Põrgu tundub olevat organiseeritud nagu suur rahvusvaheline korporatsioon oma osakondade ja hierarhiatasemetega. Näiteks on Georgina tööpiirkonnaks Seattle. Kohalikuks ülemuseks on ülemdeemon Jeremy, kes tüüpilise rutiinist nüristunud keskastmejuhina kobiseb aegajalt veidi selle kallal kui Georgina plaani täitmise unarusse jätab, aga üldjuhul loodab, et alluvad ennast viisakalt üleval peavad ja temale kui ülemusele lisatööd ei tekita. Vabal ajal Jeremy lemmiktegevuseks tundub olevat kohaliku ahelsuitsetajast ingli Carteriga ringi hängimine.

Lugemisega nende tegelasteni jõudes ma vaatasin raamatu kirjutamisaastat – automaatselt tuli deja vu tunne Pratchetti Head Ended raamatuga ja tekkis huvi, et kes kellelt selle põrgu ja taeva tegelaste koos hängimise maha viksis. Pratchetti raamat ilmus varem J

Georginal on probleem – talle ei meeldi ta töö eriti. Tundub, et sellest on teadlikud ka ta sõbrad (vähemalt surematud sõbrad, need kes ta tegelikku olemust teavad) ja ülemus, aga kõik suhtuvad sellesse kui paratamatusse – ka surelike maailmas on palju töid mida nende tegijad eriti ei naudi, aga tööleping on tööleping... Selle erinevusega, et Põrguga sõlmitud lepingust ei saa kuu ajalise etteteatamisega minema jalutada. Asjaolusid arvesse võttes on mõistetav miks Georgina ei tee oma tööd erilise pühendumisega. Raamatu jooksul tekib mulje, et ta võtab oma ohvreid ette keskmiselt kord nädala-paari jooksul ja ka siis eelistab juba kõlbeliselt rikutud mehi, kelle hukutamise suhtes ta ei tunne erilisi süümepiinasid. Muul ajal on ta juhataja asetäitja (assistant manager) ühes kohalikus raamatupoes. Tööpäeva lõpus annab ta oma raamatupoe kolleegidele tantsutunde (tore ju kui said swingi selgeks õppida selle kuldajal) enne kui koju läheb, oma kassile süüa annab ja hetke lemmikraamatu ette võtab.

Lisaks on raamatus veel rida surematuid ja surelikke tegelasi. Näiteks menukirjanik Seth, kellega Georginal tekib üsna kiiresti vastastikune tõmme. Paraku aga ei saa ta sellele vastata – heade poistega ta ei maga, isegi ei suudle, kuna mida vähem rikutud on inimese hing, seda hullemini mõjub temale succubuse energiavampirism. Lisaks on seal paar „päris“ vampiiri, Peter ja Cody, kes eelistavad toiduna verist šnitslit – vähem rabelemist jne. Hugh on alamdeemon (imp) kes peab Georginale sarnaselt samuti kahte ametit – sõlmib Põrgu nimel lepinguid inimeste soovide täitmiseks ja on muul ajal tunnustatud ilukirurg. Kaadrisse ja kaadrist välja vilksb ka muid tegelasi – eriti jäi meelde üks inglite alama taseme töötaja (ametinimetuselt kaitseingel) kes pidas ennast üleval kui tõeline bitch, samas kui vormilisest küljest Põrgu alluvad olid enamasti suht meeldivad tegelased. Ehk siis oligi sihuke kirju seltskond – praegu meenub ainult üks tegelane kes oli ühesel halb, kõik ülejäänud olid omade vooruste ja pahedega, sõltumata sellest kumma poole heaks nad töötasid. Kogu see Põrgu ja Taeva vaheline nagistamine oli umbes nagu McDonaldsi ja Hesburgeri konkurents – kuskil kaugel kellelegi läheb see ilmselt korda, reatöötajatel aga on suhteliselt ükskõik. Maailmalõpust ning heast ja kurjast oli Pratchettil igatahes palju rohkem juttu.

Selles raamatus ongi tegelaste veidi ebaharilik taust just nimelt taust – lugu ise on segu sarimõrvari taga ajamisest ja Georgina keerulisest armuelust, või siis selle puudumisest – olenevalt kuidas asjale vaadata. Kuigi tegelaskond on kirju ja omab osava kirjutaja käes suurt potentsiaali, on mul peale raamatu lõpetamist kerge rahuldamatuse tunne. Umbes nagu oleks teatris laval olnud portsust püssidest osad paugutamata jäänud. Lugu ise oli kiire ja ladus, võibolla lõpu poole oli tajuda kerget tempolangust. Kergekaalulisele paperpackile tüüpiliselt väga keerukaks teemaarenduseks ei olnud ruumi jätkunud – samas mõned flashbackid minevikku (Georgina succubuseks saamise lugu) pakkusid siiski teretulnud vaheldust muidu suht täisgaasil ja sirges joones kulgenud loole. Kui veel midagi kritiseerida, siis seda et pahalane oli minul enda arvates juba poole raamatu peal ära arvatud ja selgus, et õieti arvatud – krimka kirjutamises Richelle Meadist klassikutele vastast ei ole J.

Kuigi pealkirja järgi ma algul kahtlustasin, et tegu on pigem seksi ja romantikaraamatuga, siis nii see päris ei olnud. Esimeses pooles raamatus polnud seksile pea üldse ruumi, lõpu poole paar kuuma stseeni oli, aga need olid pigem loole vürtsiks, erinevalt Undead and... sarjast, kus kohati taustalugu oli pigem seksistseenide kokku traageldamiseks. Olen veidi piilunud ka sarja järgmiste osade arvustusi ja olen märganud vihjeid, et seal romantika osakaal tõuseb. See paraku pole päris minu maitse järgi areng, seega ei julge lubada, et järgmised osad lähitulevikus ette võtan, huvitavat lugemist riiulis niigi päris palju järge ootamas.

Kokkuvõttes hea kerge lugemine, succubuse näol jälle üks (minu jaoks vähemalt) uut tõugu tegelane pildil, kergelt huumorit, parasjagu actionit, veidi romantikat – korralik meelelahutus.

Maagia – 1 (olemas aga ei mängi erilist rolli)

Romantika – 3

Action – 4

Huumor – 3

Thriller – 2

Skulduggery Pleasant - Derek Landy

Skulduggery Pleasant – no sellise nimega raamat peab ju olema lasteraamat? Jep, täitsa õigus. On jah lasteraamat, nii umbes 10 aastastele, võibolla ka varateismelistele. Sellisele eale kus lugeja ootab põnevust, natuke nalja, ladusat süžeed ja kelle elurütm on liiga kiire, et süveneda pikkadesse karakteriarendustesse ning looduskirjeldustesse. Just selline raamat see ka on.
Täiskasvanud lugeja ütleks, et „tegelased on pealiskaudselt arendatud, võitlusstseenid veidi liiga lihtsakoelised ja kogu raamat ehk veidi liiga lihtne. Noh nagu lasteraamat või nii. Ups, see ju ongi lasteraamat. Pagan, miks ma sellele siis aega raiskasin?“
Mina võtsin ja lugesin läbi. Raamatu tegevus on asetatud kaasaegsesse UK’sse ja on suht klisheelik. St tavainimesed ei tea midagi võluritest või võlujõust, need eksisteerivad nende pilgu eest kõrval ning toimub tavapärane võitlus heade ja kurjade võlurite vahel. Potterit olete lugenud? Noh sama värk, aga palju vähem öökulle ja võlukeppe ja muud tilulilu.
Stephanie on tavaline 12 aastane tüdruk kelle edukas horror-fantasy kirjanikust lemmikonu ühel päeval ära sureb. Kuna Stephanie pärib onu hiiglasliku maja, siis pärib ta ka probleemid mis onu surmani viisid – ja ta saab peagi selgeks, et onu kirjutas küll horrory’t aga fantasy’t seal eriti ei olnud. Onu matustel märkab Stephanie kummaliselt riietatud kuju, kes soojast päevast hoolimata on pealaest jalatallani riietesse mässitud, lisandiks veel hiiglaslikud päikeseprillid. Tere tulemas Skulduggery Pleasant. Tehniliselt võttes on tegu ammu surnud võluri luukerega, kes mingil temalegi teadmata põhjusel ei jäänud kondihunnikuna vaikselt kõdunema vaid jätkab oma kunagi aastasadu tagasi alanud võitlust headuse nimel, ajades taga üle käte läinud võlureid ja muid pahalasi.
- Are You alive?
- Well, technically, no, but...
- Do you have a brain?
- I dont have a brain, i dont have any organs, but i have consciousness. To be honest with you, its not even my head.
- What?
- Its not. They ran away with my skull. I won this one in a poker game.

Kui Stephanie esimesest ehmatusest (ja paarist tapmiskatsest) üle saab, siis avastab ta, et see uus salajane maailm on palju huvitavam kui see milles ta enda teada seni elas. Ainus mis veel üle jääb, on veenda ühte tõrksat kuid sentimentaalset luukeret, et see ta endale partneriks võtaks.
Edasi läheb lahti suht klassikaline pahade otsimise ja mõistatuste lahendamine. Paljud elemendid on muudest võlumaailmast kirjutatud raamatutest juba tuttavad (nt. tõelised nimed), mõned on ehk väikese kiiksuga.
- Doesnt sunlight turn them to dust, or make them burst into flames or something?
- Nope. Vampires tan, just like you and me. Well, just like you. I tend to bleach.

Loomulikult on siin raamatus olemas oma peapahalane kelle plaanide nurjamiseks kogu madin käibki. Õnneks ei koosne tegelaskond ainult üheselt headest ja halbadest, mõned algselt positiivsed tegelase osutuvad ka reeturiks, aga kuna suures osas libisetakse tegelastest üle suht pealiskaudselt, siis ei teki neile ka ehk sellist kaasaelamist, mis nende pooltevahetamisele õlakehitusest enamat reaktsiooni kaasa tooks. Et klisheelikule stsenaariumile truuks jääda, siis tuleb headel ette ka paar kohustuslikku tagasilööki.
- Obviously you’re not going to just offer up the information, so i think a spot of torture is required.
- Ah. Old times.
- I remember those dark autumn days that i’d while away, cutting you, making you cry out.
- Fun for the whole family.
- Where are the endless heroic cliches? Arent you going to look me in the eye and tell me to do my worst?
- Actually, i was going to ask that you go easy on me. I’m feeling kind of tender today.
- Last chance – tell me where the key is.
- Ok
- Really?
- No, only joking. Do your worst.

Lõpuks muidugi head võidavad, Stephanie teeb esimesed edusammud ise kah võlukunsti omandamise suunas, pillatakse mõned vihjed mille peale järgmisi osi sarjast üles ehitada ning ongi kogu lugu. Ah jaa, raamatu lõppu on poetatud veel üks samade tegelastega aga veidi hilisemat aega puudutav eraldiseisev lühijutt.
Action 5
Maagia 4
Thriller 2
Romantika 0

Holly Black, Tithe (A Modern Faerie Tale)

„Tithe“ on urban fantasy kategooriasse liigituv noorteromaan, kus fantaasiasutsu lisavad haldjad. Kui võrrelda seda raamatut näiteks Melissa Marri Wicked Lovely sarjaga, siis peab ütlema, et viimane on kordades halvem lugemine. Sarnasusi muidugi on – „21. sajandi muinasjutus põimuvad haldjaintriigid, surelike armastus ja iidsete reeglite ning tänapäevaste ootuste põrkumine“. Mõlemas raamatus tundub haldjarahvas olevat selline julm ja õõvastav kontingent, üksikute toredate eranditega muidugi.

Raamatu peategelaseks on 16-aastane Kaye, kelle elu just meelakkumine või lust ja lillepidu pole olnud. See lillepidu tundub küll olevat tema rokkmuusikust emal, kuid ka see lõppeb, kui ema peika Lloyd mingil seletamatul kombel väga vägivaldseks muutub. Pärast ebaõnnestunud tapmiskatset kolib Kaye koos oma emaga vanaema juurde tagasi. Kohta, kus Kaye on lapsepõlve veetnud koos haldjatest sõpradega ja teda on haldjajuttude tõttu imelikuks peetud. Raske elu on tüdrukut üksjagu karastanud, sest julgust ja ettevõtlikust tal jagub. Ilmselt seetõttu õnnestub tal päästa ka haldjasoost rüütel Roiben.

Nagu tänapäevastes noorsooromaanides (vt nt Canavani Musta Võluri triloogia, P.C ja Kristin Casti Öökoja sari) ikka, on ka Tithes homoseksuaalsuse teema sees:

“Yeah, the whole family knows. It's no big deal. One night at dinner I said, 'Mom, you know the forbidden love that Spock has for Kirk? Well, me too.' It was easier for her to understand that way.”

Mulle oleks meeldinud tegelikult, kui Cornyst oleks isegi pisut rohkem juttu olnud, aga ehk teises osas „Ironside“ saab see viga parandatud.

Kokkuvõttes. Täitsa tore ja originaalne lugu on. Kuigi on asju, millega sa ei tarvitse nõustuda (suitsetavad teismelised; lapsevanemad, kes käituvad ise kui lapsed; suhtumine hariduse omandamisse; vägivald jne), on see raamat ikkagi paganama hästi kirjutatud - sedasorti teos, mille hammustad õhtuga alla, pole küsimustki! Kui sulle siiski sellised pisut sünged raamatud ei meeldi, siis vist ei ole mõtet Tithet kätte võtta.

Filosoofiat: 2; Tapmist ja tagaajamist: 4; Romantikat: 4; Huumorit: 3; Võlumist ja maagiat: 3

(1=üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju; 5=põhjalikult)

Ben Aaronovitch, Rivers of London

Peter Grant on Londoni politsei nooruke politseikonstaabel, kelle kõige suurem hirm on see et ta määratakse tööle Case Progression Unit’sse, mis tegelikkuses tähendab, et sinus ei nähta potentsiaali tegeliku politseitöö tegemiseks ja sind lükatakse kuhugi umbsesse keldrikorruse kabinetti koos hirmsa hulga paberitega ja püütakse unustada nii ruttu kui võimalik. Üritades endale ja ülemustele tõestada, et ta siiski on tõeline politseinik, ei pööra ta selga kui värske mõrvapaiga perimeetrit valvates üritab ta tähelepanu köita arglik kummitus kes annab kirjelduse värskelt asetleidnud mõrva kohta. Treenitud politseinikuna on ta samas skeptiline igasugu üleloomulike nähtuste suhtes ja seetõttu ei rutta ta antud tunnistuse üksikasju ka oma ülemustega jagama. Hiljem antud paigale naastes üritab ta uuesti kummitusega kontakti leida ja siis astub ta juurde keegi võõras härrasmees.

- What are you doing here
- Chasing ghost
- Anyone particular?
- Nicholas Wallpenny
- Interesting. Whats Your name and address?
- And who might you be asking?
- Detective Nightingale
- Sorry sir. Constable Peter Grant
- Carry on constable

(see ja järgnevad on mälu järgi ligikaudsed tsitaadid)

Veidi hiljem määratakse Peter enda kergenduseks mitte administratiivtööle vaid detektiiv Nightingale alluvusse, kellega tal oli juba võimalus öösel kohtuda.

- Do ghosts exist?
- You saw one. Dont you know?
- I am waiting for confirmation from senior officer
- Yes they exist
- Damn

Selgub, et detektiiv Nightingale on ühtlasi ka Inglismaa viimane võlur. Võlukunst ja hulk üleloomulikke olendeid tõepoolest eksisteerivad, aga enamus avalikkusest sellest midagi ei tea. Politseis ja kõrgemates valitsusringkondades on teadmine sellest väga limiteeritud hulgal inimestel.

- So You are a wizard?
- Yes
- Like Harry Potter?
- No
- Whats the difference?
- I am not fictional character

Kuna Peter Grant juba kummitusi näeb, siis ilmselt on tal ka eeldusi võluriks saada ning lisaks detektiiv Nightingale alluvuses politseitöö tegemisele asub ta ka võluriõpilase rolli täitma. Lisaks hakkab ridamisi aset leidma hulk ilmselgelt üleloomuliku jõu poolt toime pandud mõrvu, mida siis peategelased peavad lahendama hakkama. Vahelduseks pakutavas kõrvalliinis on omavahel vaenujalale sattunud Mamma Thames ja Papa Thames koos oma hulga veenümfidest järglastega ning ülemus palub Peteril see olukord ära lahendada ja nende vahel uuesti vaherahu sobitada.

Tegu on sarja avaosaga ja minu arust päris laheda looga. Tegevus toimub Londonis ja kuna päris palju fakte puistatakse Londoni geograafia ja ajaloo kohta, siis ilmselt Londonit tundval inimesel on see lisaboonuseks. Samuti on seekord huvitav inimeste rassilise mitmekesisuse aspekti sisse toomine – Peter ise on mulatt kelle ema on „suguluses poole Sierra Leonega“; Mamma Thames on pärit (kui mu mälu ei peta) Nigeeriast ja temalt teene saamiseks sobib suurepäraselt altkäemaks autotäie Nigeeria õlle näol. Üldse on põhitegelased mõnusalt mitmekesised ja värvikad, kuigi esineb ka väikesi usutavuse apsusid – näiteks Peter, kes muidu on kogu maailma suhtes politseiametnikule omaselt skeptiline ja ettevaatlik, ilmutab vahel ka veidi kummalist kergeusklikkust ja kergemeelsust kui asi puudutab maagilisi olendeid. Maagiaga vähemalt avaosas liiga palju ei tegeleta, lugeja õpib seda tundma koos noorukese konstaabliga tilkhaaval, mitte ei visata ülepeakaela sisse. Kuna konstaabel on ennekõike skeptiline ja ratsionaalne inimene, siis üritab ta ka maagiale selle avaldumisvormides ratsionaalseid (st teaduslikke) selgitusi leida ja üldjuhul tuleb tal see päris usutavalt välja. See omakorda piirab ära ka maagia võimalused – jõudu ja ainet ei saa luua eimillestki, saab ainult muuta ta vormi. Näiteks kui inimese nägu muuta, siis võlujõuga nihutatakse ta lihased ja luuosakesed füüsiliselt paigalt ära, mis aga tähendab et loitsu lõppedes langeb ta nägu sisuliselt kokku kuna vana luustruktuur seda enam ei toeta. Ei ole ilus.

Kui üritada veel midagi kritiseerida, siis ehk kohatist põgusat ebaühtlust, mõned tempovääratused linnakirjelduste puhul (kuna ma linna ei tunne siis mulle nad palju ei anna, Londoni elaniku jaoks on nad võibolla tähendusrikkamad) ja veidi ülejäänud stiilist välja langevat lõpplahendust – kui varem oli kogu konstaabli tegevus suuresti kaalutletud ja sellest hoolimata tagasilöökidega vürtsitatud, siis lõpp tuli tema jaoks üsna võõral territooriumil ootamatult kergesti (ja paari kummalise kokkusattumuse ootamatul toel – näiteks Mamma poolt varem antud oluline infokild olukorras kus ta ei oleks saanud/pidanud teadma hoopis teises tegevusliinis tulevikus aset leidvat sündmuskäiku).

Kokkuvõttes julgen soovitada ehk eriti inimesele, kes muidu igapäevaselt suur fantaasiakirjanduse lugeja ei ole ja tahab sujuvat sissejuhatust teemasse.

Huumor – 4

Romantika – 3

Action – 5

Maagia – 3

Rachel Caine, Glass Houses (The Morganville Vampires)

Olgu kohe öeldud, et pärast paari peatüki läbilugemist oli tunne, et viskan raamatu käest. Ei, kirjutamise stiilil polnud ju midagi viga, selline küllaltki ladus jutt, aga mis sisu! 16-aastane Claire Danvers on esimesi päevi kolledžis kusagil Morganvilles ja jääb seal üsna pea hambusse ühele tõeliselt vastikule Monicale ja tema kambale. Ausalt öeldes ei ole ma kunagi uskunud päriselt ka mõttesse, et sellised bitchid nagu see Monica üldse olemas on, aga ilmselt olen ma selles küsimuses lihtsalt naiivne. Aga see selleks. Kuigi Claire´i elu on tõsises ohus ja sõna otseses mõttes tahetakse teda korduvalt ära tappa, siis ei astu ta mingeidki mõistlikke samme, et hädaohtu vältida – pigem vastupidi. Ma ei saa aru, kuidas saab selline tark tüdruk (kes vabalt ka Yale´is võiks studeerida, kui vanemad seda lubaksid) käituda nii lollilt! Selgitused, mida kirjanik meile Claire´i suu läbi anda püüab, ei veena mind küll absoluutselt.
Ja siis on seal veel sellised laused nagu:
"What normal girl loved physics? Abnormal ones. Ones who were not ever going to be hot. And face it, being hot? That was what life was all about." Möh. Ma olen ilmselgelt kusagilt kuu pealt pärit.

Aga kui katsuda siiski üle saada tundest, kui ebaloogiline kogu see lugu on, siis läheb lugemine libedasti ja lõpuks võib-öelda, et raamat isegi meeldib. Kõrvalosatäitjad on täitsa huvitavad ja teismelise tütarlapse esimesest suudlusest kirjutati nii armsasti. Nii et ma tean, et tegelikult loen ma teise osa ka läbi. Nii kummaline kui see mulle endale ka ei tundu.

Filosoofiat: 2; Tapmist ja tagaajamist: 5; Romantikat: 3; Huumorit: 3; Võlumist ja maagiat: 1 (võib-olla midagi oli, aga mulle hetkel nagu ei meenu)

(1=üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju; 5=põhjalikult)

Terry Pratchett ja Neil Gaiman, Head ended

Nagu eestikeelse raamatu kolmeteistkümnendalt leheküljelt lugeda võib, on „Head ended“ Jutustus teatud Kindlatest Sündmustest, mis leiavad aset inimkonna ajaloo viimasel üheteistkümnel aastal, täpses vastavuses „Agnes Nutteri soodsate ja täpsete ettekuulutustega“. Koostanud ja toimetanud Terry Pratchett ja Neil Gaiman, kelle lisatud on ka Õpetliku Iseloomuga Märkused ja Targad Juhised.

Viimnepäev on lähedal ja kurjuse väed lasevad sündida antikristusel, kes aga eksituse tõttu täiesti tavalise poisslapsega vahetusse läheb ja seetõttu põrguvägede vaateväljast kaob. Eksitust ei märgata enne, kui päris viimased päevad käes ja sellest sündiv segadus on totaalne.

Minu lemmik oli madu. Tema nimi oli Crawly, kuid ta kavatses selle peatselt ära muuta. Ta leidis, et see ei sobi talle üldse. Ja tõesti, kui saabus 11 aastat varem, siis oligi ta nimeks Crowley. Üksiti oli ta ka deemon ning ingel, kes mitte ei langenud, vaid lonkis aeglaselt alla. Ja tegelikult ei mõelnud ta eriti ka deemonlikke mõtteid.
Tal oli kell, mis oli valmistatud sellisele rikkale süvameresukeldujale, kes tahab vee all teada, mida näitab kell kahekümne ühes pealinnas üle kogu maailma. See oli valmistatud Crowley tellimusel. Üheainsa eksemplari tellimine oli kohutavalt kallis, aga ta võis seda endale lubada. See kell näitas aega maailma kahekümnes pealinnas ning veel ühes pealinnas Kusagil Mujal, kus kell näitab alati üht aega, ja see aeg on Liiga Hilja.
Ta sõitis 1926. a musta Bentleyga, millel oli algusest peale olnud vaid üks omanik, ja see omanik oli Crowley. Auto kassetmakist tuli „The Best of Quueni“ muusikat (kuna kõik kassetid, mis jäetakse autosse kauemaks kui kaheks nädalaks, moonduvad „The Best of Queeni“ kogumikeks). Nii juhtuski, et kui ta soovis Bachi (aga oli nõus ka The Travelling Wilburysega), siis laulis Freddie Mercury hoopiski All we need is, Radio Gaga.
Ühesõnaga Harmagedon oli tulekul. Ja Crowley ei saanud sinna midagi parata. See pidi toimuma Tadfieldis. Või vähemalt sealt algama. Pärast pidi see toimuma igal pool. Ning Crowley oli põrgus mustas nimekirjas. Mitte et põrgus üldse teist värvi nimekirju oleks. Kõik oli must, sünge ja hirmus. Tunneli lõpust ei paistnud valgust – ja kui paistiski, siis tuli see lähenevast rongist. Lugu oli naeruväärne. Äratapmine oli viimane, mida tal praegu tarvis oli. See tähendaks hirmsal kombel selgitusi. Ega uusi kehasid niisama lihtsalt välja jagatud; asjamehed tahtsid alati teada, mis vanast on saanud. See oli sama hea kui uue pliiatsi väljanurumine iseäranis tigedalt meelestatud varustusosakonnalt.

Filosoofiat: 3; Tapmist ja tagaajamist: 5; Romantikat: 3; Huumorit: 5; Võlumist ja maagiat: 3

(1=üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju; 5=põhjalikult)

Nõidade sõda

On üks raamat (või õigemini sari), mis on mu hinges juba terve aasta. Ma olen alati mõelnud, et peaks selle raamatu uuesti Kadrilt laenama ja siis siia postitama, kuid kuna ma selle mõtteni kuidagi jõudnud, ei ole, siis tuleb seda teha mälu pealt.
Kokku siis kolm raamatut:
1. Emahundi klann
2. Jäine kõrb
3. Odi needus
Kunagi iidsetel aegadel elas ema O, nõid, kellel oli kaks tütart: Om ja Od. Om oli ravitseja hingega, soovides õppida tundma looduse saladusi, kuid Od oli huvitatud igavesest elust...
Raamatu tegevus toimub kaasaegses Hispaanias - on autod ja emailid ja noormees tsikli seljas... Ja selles maailmas on kahte tüüpi nõidu - omarid ja odishid, kelle omavaheline võitlus pole sugugi veel lõppenud. Odishid on leidnud oma igavese elu saladuse - tuleb juua noorte omari tüdrukute verd. Omarid üritavad oma noori võimalikult palju kaitsta, kuid kuivõrd õigustatud see alati on? Ja siis on ennustused ja ettekuulutused ajast, mil üks jääb teisele alla, kuid kumb siiski saab igavesti kõikide nõidade valitsejaks, kas odish või omar? Mõlemad teed on võimalikud ja aeg ennustuste täitumiseks läheneb minutitega. Jah, esimene "vampiiri raamat", mis mulle tõeliselt meeldinud on. On vampiirid ja ravitsejad, kuid selles maailmas on ainult naised! Kolm paksu raamatut naistest, nende tunnetest ja tegemistest ning ometi pole lugu grammigi "naistekas" ega lääge.

Siiski, kogu sarja peale on mängus kaks meest - peategelase isa ning poiss, kes talle tohutult meeldib. Kaks täiesti erinevat tüüpi armastust, mis ometi kokku annavad täiusliku... kaose... juhul, kui su vanemate suhted on sedavõrd vihkavad, et see on kirglikust armastusest eristamatu ja eraldamatu. Ja juhul, kui su silmarõõm hindab hoopis klassi kõige vastikumat tibi.

Peategelase, teismelise tütarlapse, Anaidi, silmade läbi jõuab lugejani kustumatu lugu "targast maagiast" ja sellega seotud sekeldustest nii tavaelus kui maagilises maailmas. Just targast, sest lisaks sünnipärastele eeldustele tuleb seda õppida ning kogu maagia värk on mingis mõttes hoomatavalt mõistuspärane. Ja samas koomiline. Kujutage ette loitsu, millega saab endale näiteks riided selga võluda, kuid kahjuks mõjub see vaid siis, kui vaataja usub, et sa võiksid tõesti midagi sellist kanda. Vastasel korral avastate te end keset rahvamassi ikkagi uhkelt mummulises kombinees.

Kui esimene raamat näib sellise ühekordse, pigem teismelisele lugejale mõeldud seiklusena, siis edasistes raamatutes on sees tugev sotsiaalne sõnum ka täiskasvanutele. Ma arvan, et just see tugev sotsiaalne sõnum mind selle sarja juures lummaski. Ühest küljest ääretult kergesti loetav, hoogne ja tempokas jutustus nõidade maailma tegemistest, kuid teisalt... Lugu sellest, kuidas vanemad ei suuda aktsepteerida oma laste suureks kasvamist; ja sellest, kuidas lapsed sellele tormiliselt reageerides võlli üle keeravad; ja kuidas siis vanemad seda enam tahaks hoida ja kaitsta... Ehk, kuidas põlvkondade erinevus, hirm lasta lapsel omi eksimusi läbi elada ja soov oma õnnestumisi ise otsustada viivad maailma huku äärele. Kas seda on võimalik päästa? Kas lapsi või vanemaid on võimalik mõista? Kas on võimalik hoida armastust, kui su kallim on sinu ja su sugulaste, hõimlaste läbi aegade suurim vaenlane?

Kui ma selle läinud talvel läbi lugesin, siis ma defineerisin ta enda jaoks niipidi: kohustuslik kirjandus kõikidele teismelistele tüdrukutele ja nende vanematele.

Martin Millar "Curse of the wolf girl"

Lõpetasin Millari libahundisarja teise osa ja olen veelgi veendunum fänn kui esimese osa lõpus. Raamatutest on pikemalt juttu siin, tahtsin aga teiega jagada mõndasid mulle rõõmu valmistanud lõike:
Daniel and Kalix were watching cartoons when Vex appeared in the room wearing an unusually large scarf and holding a comic.
"Hey, look what I just found in Daniel's room!"
Daniel looked up sharply, thought it meant missing the denouement of the cartoon. "Have you been in my room?"
"That's what I just said."
"Why?"
"I was looking through your stuff."
"Why were you doing that?"
"I wanted to see what sort of stuff you had, " replied Vex, logically.

/---/
Libahunt Dominil sätib end välja kiirele libahundiküttide-jahtimise tretile:
She paused at the door, wondering if she should take a book with her. She wasn't likely to find herself in a situation where she needed something to read, but long habit made her feel uncomfortable leaving the house without a book. She tucked a copy of Xenophon's Expedition to Persia in her pocket before setting off.

/---/
Daniel ja Moonglow arutavad murelikult Kalixi söömisharjumisi:
"I just hate it that she never eats," said Moonglow.
Daniel, who only moments ago had been planning on retreating upstairs, immediately saw an excellent opportunity to compliment Moonglow.
"You're right. Kalix is far too skinny. Not like you."
Moonglow's head turned, rather sharply. "What do you mean?"
"You're not nearly as skinny as her."
"Do you think I'm overweight?"
"Well, compared to Kalix..." began Daniel, then hesitated, not liking the way this was going. He tried to reformulate his sentence. "You've got a very nice figure."
"What, for someone who's really fat compared to Kalix?"
"Who said anything about you being fat? I never mentioned anything about being fat." Daniel attempted to protest his innocence but was interrupted by the arrival of Kalix, who seemed to have heard part of the conversation.
"Were you talking about me?" she demanded. "Were you calling me fat?" Kalix looked accusingly at Moonglow. "It's your fault. You keep making me eat."
"No, I don't."
"Yes, you do. You probably bribed Decembrius to make me eat. And now you're talking about how fat I am."
"No one called you fat," cried Daniel. "I was talking about Moonglow!"

/---/
Vex ja Daniel arutavad Danieli taktikat Moonglow südame võitmiseks:
Vex laughed, and poured more cereal into her bowl, again covering it with sugar. "Well, there's your problem. You've been trying to win over a girl by being in a continual bad mood. Doomed to failure. Cosmo Junior says you can take the moody thing too far. Try cheering up a bit. And buy her something nice."
"What? Like flowers?"
"Flowers? Seems like an odd choice," said Vex. "I was thinking more along the lines of a hedgehog. But something nice anyway."