reede, 4. oktoober 2013
Orson Scott Card "Earth Unaware"
Niisiis, mäletate Enderi mängu taustalugu - saja aasta eest toimunud suured sõjad sipelgaid meenutavate tulnukatega? Olete mõelnud, et kuidas need sõjad võisid alguse saada ja mis seal täpsemalt juhtus? Nüüd saate teada! "Maa teadmatuses" on esimene osa sarjast "Esimene sipelgasõda".
Inimkond tegutseb vaikselt kosmoses, eelkõige kaevandab mineraale asteroididelt. On suured kaevandamiskorporatsioonid tohutu hulga laevadega ja on üksikettevõtjad, vabakaevandajad, kes tegutsevad perekondade ja klannidena, kes oma elud põlvkondade kaupa süvakosmoses kaevanduslaevades veedavad. Kaaluta olekus ja ülejäänud maailmaga erilist kontakti omamata. Kui teiste klannidega kohtutakse, vahetatakse omavahel pruute, kuna suguvõsasisesed abielud, mis sellistes piiratud seltskonnaga oludes muidu kergesti juhtuda võiks, on moraalinormidega ranges vastuolus. Ühe põhiliini raamatus moodustabki vabakaevajate perekond oma laeval El Cavador, sh Cardile tüüpiliselt ka hulk üliandekaid alaealisi. Senini on inimkond kosmoses ihuüksi olnud. Järsku märkab El Cavadori meeskond aga Maale lähenevat tundmatut lendavat objekti. Mida sellise infoga peale hakata ja kuidas? Ja nagu olukord juba piisavalt keeruline poleks, ründab neid samal ajal korporatiivlaev, kes himustab juhuslikult sama asteroidi, kus nemad parajasti kaevandavad. Peategelasi ongi esmasjoones kolm - El Cavadorilt geniaalne teismeline insener Vico, korporatiivlaeva katpen, oma kosmosemagnaadist isa varjust välja pürgida üritav Lem ning samal ajal maa peal tegutsev elitaarväeüksuse sõdureid koolitav väejuht Wit. See Witi liin jäi selles raamatus küll täiesti ülejäänud loost eraldatuks ja natuke igavaks. Pidin isegi praegu minema ja raamatust üle vaatama, mis "selle-sõjaväe-tüübi" nimi oli. Loodame, et nad järgmises osas hüppavad põõsast välja ja teevad midagi huvitavat. Seevastu süvakosmose ühiskond ja tavad olid väga huvitavalt ja usutavalt üles ehitatud. Ja tegelased oli loomulikult Cardile omaselt paljukihilised ning põnevad.
Ilmunud on ka teine osa "Earth Afire" Kavatsen tellida!
Loo sisuproportsioonid:
Maagiat - ei olnud, oli hoopis ulme: kosmos ja tulnukad ja masinavärgid
Romantikat - kaugel taustal veidike
Tapmist ja tagaajamist - toredad võitlusstseenid kosmoses tulnukatega
Tegelaste arengut ja eneseleidmist - tegelaste psühholoogia on Cardi tugev külg, nii et seda jagus
Huumorit - ei olnud
Hindeks 4,5! Igati korralik raamat, aga kui "Enderi mäng on 5+, siis sellele jääb ikka pügala võrra alla.
ETTEVAATUST! KOMMENTAARIUMIS NATUKE SPOILERDAME!!!
pühapäev, 7. aprill 2013
Philip Reeve, Surelikud masinad
kolmapäev, 20. aprill 2011
Orson Scott Card "A war of gifts"

Tegemist on lühiromaaniga (päris tore zhanr) Enderi maailmas. Tegevus toimubki lahingukoolis "Enderi mängu" looga samal ajal, tuttavatest tegelastest kohtab Dink Meekerit (ega ausaltöelda "Enderi mängus" teisi lapstegelasi peale Enderi suurt lahtikirjutatud ei olnud, nii et ma ei teagi, kas Dinki just tuttavaks saab nimetada. No aga teretuttav ikka) ja Enderit ennast. Teemaks on kultuuride ja religioonidevahelised hõõrumised olukorras, kus pead-jalad kokku on pandud elama lapsed kõikvõimalikest riikidest, rassidest ja religioonidest. Ja kuidas väikesed juhtumised laste vahel võivad olukorras, kus neist lastest kasvavad üliintelligentsed sõjanduseksperdid, mõjutada maailma hilisemat saatust. Ja see, mis võib tegelikult peituda fanaatilise usklikkuse taga.
Kokkuvõttes tore ja veidi mõtlemapanev lugemine, aga väga sügavat muljet miskipärast ei jätnud (liiga lühike? :P). Kõige meisterlikum koht oli taas Enderi psühholoogitöö - see, kuidas ta inimesi mõistab ja neid suunab iseennast mõistma. Nagu teisteski Enderi raamatutes. (Enderi-Zecki stseen oli tegelt üsna sarnane Randalli-loo lahendusega raamatus "Ender in exile". Aga mõjuvad mõlemad.)
teisipäev, 12. aprill 2011
Näljamängude film

Kes veel ei tea, siis Suzanne Collinsi Näljamängude seeriast on valmimas film. Filmidele ennustatakse Videviku-saagale sarnast fännihullustust. Siin siis pilt peategelaste kolmikut mängivaist näitlejatest, nimedega Liam Hemsworth, Josh Hutcherson ja Jennifer Lawrence. Ei oskagi seda valikut väga kommenteerida. Peeta ja Gale'i osatäitjate valik oli nähtavasti lihtne (just välimuse mõttes), üks lahkete silmadega blond poiss ja üks kergelt ohtliku olekuga tõmmu poiss. Katnissiga oli kindlasti raskem. Esmamulje järgi tundub valitu kuidagi liialt pehmeke ja armsake. Selge on aga see, et tegelikult sõltub kõik nende näitlejaosavusest ja eks siis saame näha :)
Lugesin veel, et üheks kandidaadiks Haymitchi rolli on Dr House'i osatäitja Hugh Laurie. Minu meelest tore avastus, Haymitchi ja House'i näol on tegemist tõepoolest sarnaste karakteritega - üliintelligentsed, riuklikud ja hädas sõltuvusega.
esmaspäev, 28. märts 2011
Inside Out
maagia - 0
seks - 0
romantika - 0,5
huumor - 0,5
action - 3
thrillerinimsuhtedjamuumögamillegaraamatuidtäidetaksekuiseksijanaljaeiole - 4
Selles osas siis panin jälle veidi puusse, et (veidi tähte närides) tegu ei ole järjekordselt fantasy raamatuga vaid sci-fi raamatuga. Aga minu arvates väga heaga seejuures. Tegu ei ole liiga primitiivse taskuformaadis meelelahutusega nagu mõni mu viimane raamat on olnud vaid täitsa asjaliku ja läbi mõeldud looga.
SPOILER
Lugu toimub tehismaailmas mida selle elanikud kutsuvad Inside. Elanikke on mõnikümmend tuhat ja nende elutingimused on päris karmid. Maailmaks on siis suur "maja" mis on paar miili pikk, niisama lai ja neli korrust kõrge. Ta on muust keskkonnast igal moel ära lõigatud. St pole ust, aknaid ega isegi korstent. Müütiline Outside eksisteerib ainult elanike kujutlustes, keegi ei tea tegelikult mis on nende maailma seina taga ja kas seal üldse midagi on. Maailm on jagatud kaheks tasandiks. Alumisel kahel korrusel elavad "scrub'id", kelle rolliks on kogu tehismaailma masinavärk (jõujaam, õhu ja vee töötlus, toidukasvatus, jäätmete ümbertöötlemine jne jne) töös hoida. Ülemistel elavad "upper'id", kes vajutavad kõiki nuppe ja kelle käepikenduseks on ka scrub'e vaos hoidev Population Control Police. Scrubide elu on täidetud tööga. Igal koikul igas 3000 inimest mahutavas kasarmus on kaks omanikku, kes kunagi omavahel ei kohtu, kuna üks on juba tööle minemas kui teine alles tulemas. Nende lootus on see, et peale oma elu hästi elamist (ja keha ümbertöötlusse siirdumist) saavad nad mingisse paremasse afterlife'sse, mis võibolla asub sealsamas müütilises Outsides. Upper'eid on ca 10 korda vähem ja kuna ka masinaid ülakorrustel nii palju pole, siis on nende elutingimused võrreldamatult paremad. Kahe elanikegrupi omavaheline suhtlus on miinimumilähedane ja valitseb mõlemapolne teadmatus teise poole tegelikest arvamistest ja elutingimustest. Miks nad on sellises maailmas ja mis on mujal - seda ei tea keegi...
... kuni üks nooruke scrub nimega Trella otsustab ühe järjekordse "prohveti" (kes üldjuhul levitavad afterlife legendi ja kes skeptikute arvamusel on politsei poolt saadetud et scrub'e vaos hoida) sõnade ümberlükkamiseks tõestada et mingit Outside't ega sinna viivat sama müütilist Gateway'd pole olemas. See kas ja mida ta tegelikult leiab ja tõestab, tuleb teil omal nüüd lugeda :)
Kokkuvõttes - järjekordne hea raamat tugevalt autorilt aga kui ei teaks, et on tegu sama autoriga mis Study lugudel, siis naljalt ei pakuks küll. Kui näiteks Study kolmandas raamatus mind hakkas juba häirima kuidas peategelane oma piiratud võimeid arvestamata pea ees igasse jamasse sisse kargas ja enamasti lolli õnne tõttu sealt ka jälle välja sai, siis selles raamatud mingeid üliinimesi ei ole. Iga edusammu nimel tuleb valada verd, higi ja pisaraid (palju ka otseses mõttes) ning kergelt või ainult õnne tõttu ei tule midagi.
Kuna lugu jättis huvitavast lõpplahendusest hoolimata üsna mitu otsa lahti, siis ootan huviga peagi ilmuvat järge Outside In.
kolmapäev, 2. märts 2011
Orson Scott Card "Shadow of the Hegemon"

Beani-sarja teise osa sündmused leiavad aset olukorras, kus sõda on lõppenud - võidetud Ender Wiggini ja teiste laps-sõdalaste tiimi juhtimisel. Vaenlane on hävitatud ja inimrass päästetud. Lapsed on saadetud tagasi Maale. Kuid muidugi pole asi nii roosiline. Pärast sõda Armeenia kangelaseks saanud Petra röövitakse. Ja siis riburada teisedki. Aga miks? Aga kes?
"Somebody who´s ambitious to fight and win wars and smart enough to know they need a brilliant commander," said Bean.
Tahtsin täna kirjutada õde Carlottast, kes mulle juba esimeses osas väga sümpatiseeris. Võib-olla annavad järgmised valitud kohad aimu tema olemusest. Niisiis, Carlotta vaenlastest: "Love your enemy, do good to those who hate you."
"Well, where does that leave us? The nicest thing we could do for Achilles would be post our address on the nets and wait for him to send someone to kill us."
"Don´t be absurd," said Carlotta. "Christ said be good to your enemies. It wouldn´t be good for Achilles to find us, because then he´d kill us and have even more murders to answer for before the judgment bar of God. The best thing we can do for Achilles is to keep from killing us. And if we love him, we´ll stop him ruling the world while we´re at it, since power like that would only compound his opportunities to sin."
Carlotta bürokraatiast: "It isn´t lying to tell a bureaucrat whatever story it takes to get him to do his job properly."
"But if he does his job properly, he won´t give you any information about Peter."
"If he does his job properly, he´ll understand the purpose of the rules and therefore know when it is appropriate to make exceptions."
"People who understand the purpose of the rules don´t become bureaucrats," said Bean. "That´s something we learned really fast in Battle School."
"Exactly," said Carlotta. "So I have to tell him the story that will help him overcome his handicap."
Carlotta Beani uskmatusest: "You are so convinced that you believe only what you believe that you believe, that you remain utterly blind to what you really believe without believing you believe it."
Kohati tundus, et Carlotta ei olegi nunn, sest aeg-ajalt käitus ta täitsa mittenunnalikult (ilmselt olen ma ka väga mingites stereotüüpides kinni). "The worst was when Sister Carlotta - who, nun or not, clearly knew to be a malicious bitch when she wanted to - began probing Peter about his studies at UNCG, even though she knew perfectly well that his schoolwork there was merely a cover for far more important matters."
Ka teisele osale paneksin hindeks viis. Sisuproportsioonide kirjeldamiseks järgmised hinded:(1= üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju ; 5=põhjalikult)
Filosoofiat: 5
Tapmist ja tagaajamist: 5
Romantikat: 2
Huumorit: 3
Võlumist ja maagiat: 1
kolmapäev, 16. veebruar 2011
Orson Scott Card, "Ender´s Shadow"
Mina lõpetasin just "Enderi varju" lugemise ja võin kinnitada, et see oli sama hea, kui kümme aastat tagasi eesti keeles ilmunud "Enderi mängki".
Siit-sealt olen lugenud, et "Enderi vari" sisaldavat vastuolusid sarja esimese osaga. Võib-olla see nii ongi, aga ma arvan, et need ebakõlad ilmnevad siis, kui lugeda kõiki raamatuid jutti. Kui teil on sarnaselt minuga olnud õnne "Enderi mängu" lugeda aastaid tagasi, siis te neid traagelniite ei näe.
Raamatu tegevus toimub ajal, mil maad on juba kaks korda putukataoliste tulnukate poolt rünnatud. Kolmanda sõja võitmiseks koolitatakse välja eriliste iseloomuomaduste ja erakordse reageerimisvõimega lapsi. Kui "Enderi mängus" on selliseks lapseks Ender Wiggin, siis Shadow-sarja peategelaseks on erakordselt andekas väike poiss nimega Bean, kelle õde Carlotta Lahingukooli juhtidele ette toimetab.
"The reason I´m asking," said Sister Carlotta, "is that this child is unusual. Extremely unusual."
" Three arms?" asked the inspector.
"Brilliant. Precocious. He escaped from this place before he was year old. Before he could walk."
Jah, nii kummaline kui see ka ei tundu, on Bean Rotterdami tänavatel üksinda hulkudes aastaid vastu pidanud. Või no mis aastaid, ta on neljane, kui õde Carlotta ta leiab.
"Do you realize that there is no way you could have survived for three years as an infant?"
"I guess that means I´m dead."
"I just...I´m saying God must have been watching over you."
Pihel on ühes varasemas postituses selles blogis kirjutanud Cardi religioossest taustast ja Enderi raamatutes kumab see ka aeg-ajal läbi. There was the question: If not God, then who could make such a child?
Raamatu esimese poole sündmused kulgevad Rotterdami tänavatel ning teise poole omad Lahingukoolis kusagil kosmoses. Ja tuleb nentida, et põnev on ning seda nii tänavatel kui kosmoses.
Tänavaelu õppetunnid: "And all the kids in Achilles´family are fat like me. That´s how well we eat."
"Are they all short like you?"
"I used to be taller, but I asked too many questions," said Bean.
Ning Lahingukooli tähelepanekud: "I need to know what else you´ve figured out."
"Colonel," said Bean, sounding very tired, "doesn´t it occur to you that the very fact that you´re asking me this question tells me there´s something else for me to figure out, and therefore greatly increases the chance that I will figure it out?"
Veelkord, soovitan soojalt! Beani analüüsioskus on nii imeline, et temaga kohe peab kaasa mõtlema. Kokkuvõttes paneksin raamatule hindeks 5.
Ja kasutades nüüd Pihla hindamistehnikat paneksin raamatus käsitletud teemade proportsioonide kirjeldamiseks järgmised hinded:
(1= üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju ; 5=põhjalikult)
Filosoofiat: 5
Tapmist ja tagaajamist: 3
Romantikat: 1
Huumorit: 4
Võlumist ja maagiat: 1
reede, 14. jaanuar 2011
Orson Scott Card "The Tales of Alvin Maker" I-III

Lõpetasin just Cardi Alvin Makeri sarja kolmanda osa. Sarjast on siiani ilmunud kuus osa ja üks on veel plaanis.
Sarja teemaks on Ameerika alternatiivajalugu, kus reaalsele maailmale on lisatud fantaasiaelemente, mis põhinevad religioonil ja ameerika rahvafolklooril. Näiteks on igal inimesel selles maailmas oma "knack" - eesti keeles äkki siis nt nõks. See võib olla midagi päris maagilist - nagu näiteks "tõrviku" võimed - üks raamatu peategelastest, Peggy, ongi tõrvik, mis tähendab, et ta näeb kõigi inimeste hingesid, nende kõiki mõtteid ja kõiki võimalikke tulevikuradasid, mida nende valikud toovad. Osad nõksud on aga sellised, mida meiegi maailmas võib kohata - näiteks nõks panna inimesi ennast hästi ja armastatuna tundma või nõks inimestes ilu näha ja seda neis esile tuua. Ja lisaks on täiesti igapäevane väikeste amulettide ja nõiduste kasutamine - näiteks kui tüdrukud lähevad ballile, riputavad nad endale kaela väiksed amuletid, mis neid kaunimana paistma panevad.
Raamatusarja peategelane Alvin on seitsmenda poja seitsmes poeg ja tõeliselt vägevate võimetega. Ta suudab kõike end ümbritsevat oma tahte järgi kujundada - see hõlmab ka ravitsemisoskust (võime ümber kujundada inimkeha), rääkimata igasugusest kiviraiumisest või raua kullaks muutmisest. Alvinil on aga hirmus vaenlane - müstiline nähtus Unmaker või Lammutaja, kes teda kogu aeg hävitada või tappa üritab või siis lihtsalt igasugu ilgusi korda saadab.
Esimene raamat "Seventh Son" räägib Alvini sündimisest ja lapsepõlvest. Teine raamat "Red Prophet" tegeleb indiaaniteemaga. Raamatus tegutsevad ajaloolised tegelased inidiaanipealikest vennad Tecumseh ja Tenskwatawa, ajaloolisi kõrvaltegelasi on veelgi, mh näiteks Napoleon (kelle nõksuks on inimeste ennast imetlema ja endale järgnema panemine). Kolmas osa "Prentice Alvin" räägib Alvini elust sepa õpipoisina, läbivaks teemaks on raamatus orjandusega seonduv.
Mulle meeldib sarja keelekasutus - ma ei tea kuivõrd ehe see vana-ameerika keel on, aga kuidagi muhe lugeda. Siis meeldib mulle see, kuidas folkloor on tehtud reaalse maailma elavaks osaks - natuke nagu Kivirähu raamatutes. Ja Cardi oskus kujutada tõeliselt mõjuvaid stseene on ju tema Enderi ja Shadow seeriatest ammu teada.
Veidi ebalevaks teeb mind selle sarja puhul aga Cardi religioosne taust (tegemist on viimsepäevapühakute kiriku aktiivse liikmega) ja tunne, et võib-olla mina loen enda meelest lihtsalt fantaasiajuttu, aga tegelikult tahab autor mulle hoopis midagi usust öelda. Et Lammutaja on saatan ja Alvin Looja midagi Jeesuse-laadset. Wikipedia kirjutabki, et Alvini lugu põhineb laias laastus prohvet Joseph Smithi elulool. Ja kohati tundub raamatu toon veidi liiga õpetav. Aga keda need faktorid ei hirmuta ja kes üldiselt Cardi lugusid armastavad, võivad lugeda küll. Aga Cardi lugemist tuleb kindlasti alustada hoopis "Enderi mängust".
Mõned katked "Prentice Alvini" raamatust:
"When Peggy did a Seeing for anybody else, she always took care to look far down the paths of their life, looking for darkness from causes not even guessed at. But Peggy was so sure she knew her Mama and Papa, she didn't even bother looking except at what was coming up right away. That's how it goes within a family. You think you know each other so well, and so you don't bother hardly getting to know each other at all." /---/
"So it was that Peggy's evening at the Governor's Ball was glorious. Not a triumph, actually, since she vanquished no one - whatever man won her friendship was not conquered, but liberated, even victorious." /---/
"The loudest talker got up and stepped out, pulling his filthy shirt off over his head. He was strongly muscled, all right, with more than a few scars making white and red marks here and there on his chest and arms. He was also missing an ear.
"From the look of you," said Alvin, "you've fought a lot of men."
"Damn straight," said the river rat.
"And from the look of you, I'd say most of them was better than you.""
neljapäev, 4. november 2010
"Host"
Ma küll ei ole päris kindel, kas seda saab pidada "science fictioniks neile, kellele ei meeldi science fiction" (nagu autor ise ütleb) - kuna ma ise neelan heameelega ka "tavalist" science fictionit, siis pole ehk kõige objektiivsem hindaja, aga olen ennegi lugenud umbes sarnase teaduse ja (inim)suhete vahekorraga ulmet. Kuidas teistele tundus?
Lugesin raamatu lõpust, kus oli intervjuu autoriga, et sellest tehakse ka filmi. Enne ma seda ei teadnud, aga lugedes mõtlesin isegi, et sellest raamatust saaks väga hea filmi! Loodetavasti ei valmista siis pettumust... Kõige raskem osa filmi tegemisel on ilmselt see, kuidas esitada peategelase sisemonolooge (või õigemini sisedialooge :)).
Mis mulle aga naljakas tundus, oli see, et intervjuus autoriga küsiti muu hulgas midagi selles laadis: ""Videviku" sari oli n-ö young adult ja "Host" on suunatud täiskasvanutele. "Videvikul" on siiski ka palju täiskasvanud lugejaid. Kas autor arvab, et "Host" pakub huvi ka noorematele lugejatele?" Selle küsimuse mõte jäi mulle suhteliselt arusaamatuks, sest minu meelest on täiesti loomulik, et juba teismeeas hakatakse lugema ka täiskasvanutele suunatud kirjandust (selles mõttes, et tõsisemat ja sügavamat kui teismelistele suunatud teosed). Olen täiesti nõus Meyeri vastusega küsimusele, et kindlasti loevad teismelised ka ja et tema arvates hea raamat ongi selline, mida ei ole võimalik nendesse kategooriatesse täpselt paigutada. Laiendaksin seda mõtet veel - tõeliselt hea raamatu tunneb ära sellest, kui see ei vaimusta mitte ainult vastava žanri lugejaid (à la ulme), vaid meeldib ka nendele, kes tavaliselt selle žanri vastu huvi ei tunne. (muidugi kui seada hea raamatu äratundmise kriteeriumiks lugejale meeldimise, mitte mingid kunstilised ja stiililised tingimused)
teisipäev, 2. november 2010
Collins "Hunger Games" - "Mockingjay"

Tuul saatis mulle kunagi sellise arvustuse Mockingjay kohta, öeldes, et see läheb tema arvamusega kokku:
"First, I want to establish that I adored the first two books--I've read them multiple times and recommended them constantly at the bookstore where I work; I read them aloud to my husband, gave them to friends and relatives, and I've looked forward to Mockingjay's release for MONTHS! Once I got the book I didn't read it for several days--a little silly, but I realized I didn't want the story to end.
I should have kept to that instinct, because I have finished the book and now I just feel sick. I don't want to own it and I don't think I'll ever re-read it.
It wasn't even well-written! I don't say this off the cuff--it wouldn't be fair to criticize the book this way simply because I didn't like the ending--but it's true, and here's why:
**********SPOILER ALERT*********SPOILER ALERT***********SPOILER ALERT***********
It was predictable and contrived. Collins created lots of expendable characters (Hi there, Team 451!) and then spent most of the book killing them off. It reminded me of the third Pirates of the Caribbean movie, where characters whose names you don't know are being killed left and right so you know this is SERIOUS without having to lose a major character--it's a cheap trick, and I expected better of Collins. And cheating like this doesn't actually work; it was so unlikely that she was going to kill off Katniss, Gale or Peeta in the middle of the book that it didn't really create the suspense she was going for. Prim's death (and Finnick's) could have been used much more thoughtfully; instead we had a blitzkrieg of constant attrition to remind us that THIS IS WAR. It wasn't evocative--it just made me feel numb.
This endless dying is interspersed with even-more-endless strategy and technical details. I repeatedly found myself skimming, which never happened with the previous two books. But these passages were so boring(!), and I kept hoping to find that Katniss had figured out a purpose or an orientation or had reached out to Peeta or even just accurately assessed something--but no luck.
Which brings me to character development, relationships, and philosophical reflections on values and motivations. They were vital in the previous two books, but they are nearly nonexistent here, and the book is fatally flawed because of it. Peeta is barely present, and if you discount the time that Katniss spends crying in corners, injured and in the hospital, taking morphling, or being manipulated or controlled by others and wandering around confused, she isn't really present either. And Gale is unfairly characterized in order to resolve the love triangle--it's baffling, because Katniss of all people isn't in a moral position to judge Gale, and I thought that was part of the point.
Ultimately, the story is hijacked--hey, that's a good metaphor!--by anti-war propaganda and a damn-near nihilistic outlook. I understand that Collins wanted to communicate that war and violence aren't glamorous. I think she's right. But (ironically) she's done real violence to her characters and the merit in the world she created in order to bludgeon us with that value.
In a way, you could call this book "more realistic". And yet--I think a book that accurately reflects the gritty horrors of war would show how people use dark humor as a coping mechanism. This book had none of the wry humor of the previous two.
And for pity's sake, what was Collins trying to achieve with the ending? I agree with those who say that Katniss agreed to a renewed Hunger Games featuring the children of Capitol citizens in order to get the opportunity to stop Coin--it's the only thing that makes sense, given what Collins is clearly trying to convey, and it fits best with the character of Katniss. But it's not made explicit in the text. Leaving this up to conjecture was a major error on Collins' part, or very bad editing. It's not wise to be subtle in the philosophical part of the book that is meant to put the heavy-handed part into some kind of context.
And the last four pages, where we finally learn: Peeta or Gale? An afterthought. I think what is worst is that by making this choice, Collins makes the war the only important part, the only real part of Katniss's life--all the rest calls for is a brief summary. Almost all injury, very little road to recovery (those "real or not real" conversations were one of the few highlights of the book). It's baffling to me that this tacked-on ending is still fairy-tale-esque (that is, Katniss did settle down with her True Love and have children). But why bother giving her this semblance of a fairy-tale ending when it's so clear that she's DEAD INSIDE? It could have been insightfully ironic--though that's a little sick--but it's not. It's just empty. Apparently, once you've been in a war, nothing--not even consummation of true love or the birth of your children--can bring you joy ever again.
I think the vital counterpart to accurately portraying the horror and corruption of war is the possibility of redemption, of pursuing redemption. And Collins set this up but didn't follow through. Both personally and politically, through all of 'Mockingjay' Katniss is reduced to this calculating, empty creature. Her reflections on putting those she loves before herself (as she does with Prim in the first book, and Peeta in the second)--her major arc as a dynamic character? Utterly gone here. She makes, what, TWO efforts to reach out to Peeta? Three? She realizes she should be doing better but makes barely any effort to do so. I suppose it could be argued that the war left her no time--though her repeated willingness to kill Peeta to save her own skin blights that rather--but afterwards? There's no mention of her interest in making it up to him. Even when she later has leisure as a wife and parent, post-war, to reflect on these things, she doesn't. Politically, too, she never finds a motivation--such as "a world where Peeta's child can be safe"--to sustain her. Her own survival (as Gale bitterly notes) seems to be her top priority--though hell, she's not even sure she wants that; she seems a lot more concerned that her death be a quick one. Great. Katniss is Everyman--a broken, broken Everyman. For pity's sake, I'm tired of the GROWNUP literature that shows us the depth to which the human spirit can sink--I don't need it here! The main perk of young adult literature is that you can have both good writing AND a hero who can inspire you by example to rise above and triumph. To my mind, the purpose of good YA lit is to explore dark topics in a meaningful, well-written way that doesn't leave you in a bog of existential misery. If this is the brave new world into which young adult literature is heading, let me say now that I want no part of it. I can re-read '1984' and 'The Road'--or pick up 'They Shoot Horses, Don't They?'--anytime I want. In fact, the former are fine examples of how a book can be serious, gritty, and disturbing, and still satisfying. But if you're going to make someone sit through this near-nihilism, essentially conveying that neither individuals or humanity as a whole can never really change, they deserve capital-L Literature for their trouble.
I just wish I could go back and warn myself not to read this. I've never been interested in fanfiction but I think I'm almost willing to look some up, if only to get the taste of this out of my mouth."
Kes on raamatut lugenud - kas nõustute või mitte?
Nõustudes küll osaliselt väljatoodud kriitikaga, ei olnud ma raamatus kaugeltki mitte pettunud, minu meelest oli raamat põnev ja mõjuv. Ja õigesti kirjutas ka üks teine kriitik, kelle arvamust lugesin - mitmed raamatu puudujäägid saab kenasti kirjutada selle arvele, et lugu esitati meile Katnissi vaatepunktist. Kui teda ei huvitanud, mis Capitoli poliitikast edasi saab, siis me ei saanudki sellest teada. Kui tema jaoks oli Prim selline inglilaadne eriliste iseloomujoonteta olevus, siis ei saanud ka meie tema karakterit tundma.