pühapäev, 28. august 2016

Last Dragon

Blogi on viimasel ajal üsna varjusurmas olnud, aga hiljuti lõpetasin fantaasiaraamatu, mis minu arvates vääris kajastamist kui mitte muu, siis unikaalsuse tõttu.

Niisiis, J.M. McDermott'i "Last Dragon". Lugu on žanrist literary fantasy, aga võib kindlasti paigutada ka eepilise fantaasia märksõna alla. Grandioosselt välja mõeldud maailm, šamaanid, palgasõdurid, paladiinid, printsid ja isegi üks lohe. Aga world building tuleb kokku killukestest, mitte ei ole pikki kirjeldusi ega õppetunde.

Peategelane on väga vana naine, Zhan, kes jutustab (näib, et armsamale saadetud) kirjade vormis oma nooruspõlve mälestusi. Aga see nooruspõlv oli kõike muud kui idülliline - ta on noore tütarlapsena kodust lahkunud, tema vanaisa on pea kogu tema perekonna tapnud ja enamus loost keskendub sellele, kuidas ta otsib kättemaksu - tapjale tuleb ju vastata samaga. Loos ei ole eriti midagi ilusat ega kangelaslikku, vägivalda kirjeldatakse brutaalse aususega ja seda jätkub nii headele kui pahadele, aga peategelane on visa, sihikindel ja õppimishimuline ning, leidnud endale teekonnal paar abilist, töötab tõhusalt sihtmärgi suunas.

Mis teeb raamatu omanäoliseks, on selle ülesehitus. Päris usutavalt on edasi antud hajameelse vanainimese poolt mälestuste jutustamist. Üks mõttelõng viib teiseni ja nii ei jookse lugu mitte järjest, vaid hüppab ühest hetkest teise - teinekord on mingi tulemus juba teada ja saab tükk aega oodata hoopis seda, kuidas selleni ometi jõuti. Ajahüppeid on tõepoolest palju ja see teeb sündmuste jälgimise omajagu keeruliseks, aga teisest küljest, nagu öeldud, on see antud kontekstis väga veenev jutustusviis. Teine omamoodi kirjutamisvõte oli see, et kui peategelane esialgu tundmatu rahva sekka jõudis, siis keelt ta ju ei osanud, ja siis ongi esimesed vestlused edasi antud selliste konarlike, vigaste paarisõnaliste lausetena, ja näidatud, kuidas sõnavaras võib ka hiljem erinevates situatsioonides auke ette tulla. Mulle see meeldis, lisas realistlikkust.

Ka väljaspool jutustusviisi on tegu aga väga huvitava raamatuga. Maailma ülesehitamisega on vaeva nähtud. Kindlasti on paralleele aga ka meie maailmaga - peategelane on valgenahaline ja pärit kaugelt põhjast, piirkonnad, kus ta vanaisa otsinguil seikleb, on aga soojemad ja sealne rahvas on "kaneelikarva" nahaga, palgasõdurid on aga enamasti mustanahalised ja pärit kõrbepiirkonnast. Valgenahalisena peetakse peategelast sealkandis mingiks väga imelikuks tegelaseks, kohati vist suisa haigeks, tema ise aga imestab avameelselt selle üle, kui teistmoodi on tumedanalised inimesed. Selles ei ole aga midagi pahatahtlikku, vaid see jätab väga siira ja usutava mulje. Mingil määral on selles maailmas ka maagiat, aga seda ei ole eriti lahti seletatud, pigem tuleb asjade tausta ise aimata. Šamanismi olen vähemalt mina fantaasiakirjanduses üsna harva kohanud, nii et kas või sellepärast oli huvitav; põnev aspekt oli ka näiteks golemi (sisuliselt zombisarnane olevus) tegemine. (Üht-teist jäi siiski ka minu jaoks liiga vähe lahtikirjutatuks (annan ainult ühe vihje - sipelgad), aga võib-olla ei suutnud ma ise kogu infot piisavalt tõhusalt kokku korjata või töödelda või võib-olla näitas autor selle kaudu lihtsalt jälle n-ö ebatäiuslikku jutustajat, kes lihtsalt ei teadnudki sellest rohkem.)

Tore oli lugeda raamatut, kus mustvalget on vähe - rasked valikud ja hallid alad tulid vastu pea igal sammul, kõigil tegelastel olid oma tegudeks mingid motiivid, mis aga ei muutnud otsuseid põrmugi lihtsamaks. Kuigi väga tsipake tuli ette ka armastust ja siirast sõprust, olid raamatu juhtivateks teemadeks ikka kättemaks, reetmine ja surm. Õnnelikke lõppe vähemalt klassikalises mõttes siit oodata ei tasu.

Kui aga millegi sellise sünge ja mitte väga kergesti loetava, aga põneva vastu huvi on, siis soovitan lugeda!

Mina kuulasin seda teost audioraamatuna ja see ei olnud hea valik - teistele soovitaksin kindlasti pigem paber- või e-raamatu formaati. Esiteks, kuigi jutustaja oli iseenesest päris hea, ei sobinud ta minategelase rolli - tal oli noore naise hääl, young adult raamatu jutustajaks oleks ta ilmselt ideaalne, aga peategelase kui oma noorust meenutava vanainimese moodi ta üldse ei kõlanud (natuke naljakalt tegi ta siiski ka meeshääli - nagu peenikese häälega naine üritaks ülepingutatult madalat häält teha). Ja teiseks, mittelineaarset lugu oli kuulates veel raskem jälgida kui ilmselt oleks paberi pealt (ja paar korda tundsin puudust võimalusest midagi tagasi lehitseda, et ühe või teise tegelase tausta meelde tuletada). Aga see oli mu enda rumal valik, sest audioraamat maksis Amazonis umbes sama palju nagu e-raamat ja kuna üldiselt on audio kõvasti kallim, tundus see mõistlikum ost. Ärge teie nii ahned olge! ;)