Rachel Caine, Glass Houses (The Morganville Vampires)

Olgu kohe öeldud, et pärast paari peatüki läbilugemist oli tunne, et viskan raamatu käest. Ei, kirjutamise stiilil polnud ju midagi viga, selline küllaltki ladus jutt, aga mis sisu! 16-aastane Claire Danvers on esimesi päevi kolledžis kusagil Morganvilles ja jääb seal üsna pea hambusse ühele tõeliselt vastikule Monicale ja tema kambale. Ausalt öeldes ei ole ma kunagi uskunud päriselt ka mõttesse, et sellised bitchid nagu see Monica üldse olemas on, aga ilmselt olen ma selles küsimuses lihtsalt naiivne. Aga see selleks. Kuigi Claire´i elu on tõsises ohus ja sõna otseses mõttes tahetakse teda korduvalt ära tappa, siis ei astu ta mingeidki mõistlikke samme, et hädaohtu vältida – pigem vastupidi. Ma ei saa aru, kuidas saab selline tark tüdruk (kes vabalt ka Yale´is võiks studeerida, kui vanemad seda lubaksid) käituda nii lollilt! Selgitused, mida kirjanik meile Claire´i suu läbi anda püüab, ei veena mind küll absoluutselt.
Ja siis on seal veel sellised laused nagu:
"What normal girl loved physics? Abnormal ones. Ones who were not ever going to be hot. And face it, being hot? That was what life was all about." Möh. Ma olen ilmselgelt kusagilt kuu pealt pärit.

Aga kui katsuda siiski üle saada tundest, kui ebaloogiline kogu see lugu on, siis läheb lugemine libedasti ja lõpuks võib-öelda, et raamat isegi meeldib. Kõrvalosatäitjad on täitsa huvitavad ja teismelise tütarlapse esimesest suudlusest kirjutati nii armsasti. Nii et ma tean, et tegelikult loen ma teise osa ka läbi. Nii kummaline kui see mulle endale ka ei tundu.

Filosoofiat: 2; Tapmist ja tagaajamist: 5; Romantikat: 3; Huumorit: 3; Võlumist ja maagiat: 1 (võib-olla midagi oli, aga mulle hetkel nagu ei meenu)

(1=üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju; 5=põhjalikult)