Audrey Niffenegger "Her Fearful Symmetry"

Audrey Niffenegger on paljudele tuttav ka filmiks vändatud menuki "Ajaränduri naine" autorina. "Her Fearful Symmetry" on samuti fantaasiasugemetega lugu inimhingedest.
Loo keskmes on üks uhke maja Londonis, mis asub otse viktoriaanliku surnuaia kõrval. Maja ülemisel korrusel elab Martin - obsessiiv-kompulsiivse psühhoosi käes kannatav iidsete keelte tõlk ja ristsõnakoostaja. Teisel korrusel elab Elspeth, kes raamatu alguses vähki sureb ja pärandab oma uhke korteri oma USAsse emigreerunud kaksikõe 21-aastastele kaksiktütardele Juliale ja Valentinale. Alumisel korrusel elab Elspethi noor kallim Robert, kes pusib kirjutada doktoritööd naaberkalmistust ja töötab kalmistul giidina. Nii et selline on siis meie tegelaskond. Seejuures ärge loomulikult Elspethi maha kandke, sest iseendagi üllatuseks avastab ta end varsti pärast surma uuesti omast korterist, vaimu kujul. Julia ja Valentina kolivad USAst Londonisse, iseseisva elu peale ning peavad hakkama saama majatäie kummaliste tegelastega ning omavahelise suhtega - Julia soovib jätkuvalt elada kaksikelu, Valentina aga iseseisvuda ning päris omaette inimeseks hakata.
Alguses tundus mulle, et ühest kummitusest veel ei piisa, et seda päris fantaasialooks ja minu masti lugemiseks teha. Aga tegelikult oli ikka päris ehtne tondilugu, mõnevõrra klassikalise õudusloo lahendusega. Karakterid olid toredad, eriti meeldis Martin. Olustik (surnuaed, maja, London) oli uhke. Meeldisid tegelaste dialoogid ning autori viis anda korraga edasi nii seda, mida tegelased ütlesid, kui seda, mis sõnade taga peitus. Nõrgemaks jäi vast sündmustiku ülesehitus. Valentina plaan jäi ikka päris arutuks ja põhjendamatuks. Kogu see Elspethi ja ja tema kaksikõe Edie ja tolle abikaasa Jacki lugu seebiooperlikuks ja lollakaks.
Aga üldiselt köitev lugu. Panen hindeks 4 väikse miinusega.

Loo sisuproportsioonid:

Maagiat - kummitused

Romantikat - keerulised armusuhted on loo üheks keskseks elemendiks

Tapmist ja tagaajamist - taga ei aeta kedagi, kui üks kassipoeg välja arvata, aga mõni inimene sureb ära küll, enamasti siiski loomulikku surma

Tegelaste arengut ja eneseleidmist – üritavad areneda ja ennast leida küll, aga eriti ei õnnestu

Huumorit - näpuotsaga

The Time Traveler's Wife, Audrey Niffenegger

Olen kuulnud, et osadele inimestele on selle raamatu lugemine põhjustanud pikaajalist depressiooni ja meeleheidet ja raamat on pisaraist läbivettinud ja liimist lahti tulnud. Seda on väga raske mõista, sest tegu on üsnagi helge ja siira jutustusega. Peamiseks teemaks on igatsus ja ootamine ja püüd elada hetkes. Tegelasi on sisuliselt vaid kaks tükki (raamatu peakirjast võib aimata, kes), aga nad on kord lapse, kord teismelise, noorte või pereinimeste rollis - läbisegi. Laps ei mõtle nagu täiskasvanu ja tal pole neid hirme, mis täiskasvanul. Ja kogu see ulmeline elukorraldus tundub läbi lapsesilmade üsnagi normaalne. Eks inimene kohaneb ka, vanaemal on ajarändurist lapselapsele igaks elujuhtumiks riidepamp ootel, misiganes ajahetkest too siis sisse sajab. Selline soe jutustus mu meelest.

Mulle sümpatiseeris veel asjaosaliste ratsionaalne praktilisus probleemiga tegelemisel – ei mingit müstikat või saatusele alistumist. Jutustus on üles ehitatud pigem läbi tegevuste, mitte niivõrd läbi tundmuste kirjeldamise. See ilmselt annabki võimaluse igal lugejal raamatust erinev emotsioon saada.

Film, mis selle jutustuse põhjal on vändatud, on (nagu ikka) raamatust oluliselt kehvem.