Kiera Cassi Valiku triloogia (mis ei ole tegelikult triloogia)

Pidin tundma vist fantaasiakirjandusest suurt puudust, sest lugesin ühe hingetõmbega läbi Kiera Cassi Valiku-sarja raamatud „Väljavalitu“ (The Selection), „Eliit“ (The Elite) ja „Printsess“ (The One). Tõtt öelda kavatsen ette võtta ka neljanda raamatu „The Heir“. Viimane raamat peaks ilmuma aastal 2016.

Tegelikult ma ei teagi, miks ma nii õhinas olen, sest raamatute süžee on küllaltki lapsik, dialoogid suuresti magedad, lõpp aimatav. Aga no midagi pidi olema. Selle sarja raamatud on maailmas väga populaarsed, isegi Apollo abivalmis müüjanna teatas, et „kusagil üks osa peaks veel olema, kuigi viimasel ajal on neid raamatuid väga palju müüdud“. Kuuldavasti hakkab ka Warner Bros varsti filmi väntama või vähemasti on ostetud filmitegemise õigus.

Ei saa salata, teismelisele romantikule ilmselt istuks see raamat väga. Täitsa siivsalt kirjutatud ka, ei midagi P.C. ja Kristin Casti Öö Koja raamatutele sarnast. Ja vanad kõbid ei peagi seda sarja lugema ja arvustama.

Lühidalt on lugu selles, et Illea prints Maxon Calix Schreave otsib kaasat. Selleks korraldatakse suurejooneline võistlus, millest saavad osa kõik Illea elanikud, kuna Valikut kajastatakse televisioonis (kuskilt hakkas kõrvu, et Valik on Näljamängude versioon ilma veresaunata, kuigi võin kinnitada, et verd siiski valatakse). Valik on loodud spetsiaalselt selleks, et tuua raskustes rahvale rõõmu. „Tundub, et kõik muutuvad pisut õnneuimaseks, kui vaatavad printsi ja tema tulevase printsessi suurt armastuslugu lahti rulluvat.“

Raamatu esimeses osas on väljavalituid 35, teises osas 6 ja kolmanda osa lõpuks peaks selguma, kes osutub võitjaks. Kuna minategelaseks on America Singer, on asjalikule lugejale koheselt mõistetav, et tal on võitmiseks, st printsiga abiellumiseks, küllalt head šansid. Et lugu aga kohe esimese saja leheküljega lõppu ei jõuaks, on takistusrajale asetatud armsad ja vähem armsad konkurendid, vanad kallimad, mässulised, kuningas oma vigadega.

Tegevus toimub kunagi tulevikus, pärast neljandat maailmasõda. Riigis on kastisüsteem, mille ühte madalasse, Viiendasse, kasti kuulub ka America. Esialgu on palju neid, kes leiavad, et on ebaõiglane sundida printsi abielluma endast madalamasse klassi kuuluva naisega.

Terve Singerite pere on kunstnikud, America oskab paljusid pille mängida ja laulab väga hästi. Tõtt öelda lootsin, et nendest oskustest on Meril ka võistluses mingit tolku, aga millegipärast unustas kirjanik selle liini peaaegu üldse ära.

Hingelt on America mässaja, selline tahumatu tegelane nagu VA Rose Hathaway. Kas päriselus ka keegi niimoodi kuningale vastu julgeks astuda, on kahtlane. Aga eks see üks tänapäevane muinasjutt ole. Mulle meeldis väga peategelase suhtumine oma peresse ja sõpradesse. Kohati oli America naiivne, aga samas ei saagi selles vanuses tütarlapselt veel oodata teab mis suurt elutarkust ja kindlust armuasjades. Pealegi ei tee olukorda sugugi kergemaks asjaolu,et prints Maxon tahab ka teiste Valikus osalevate tüdrukutega sõprust hoida ja kutsub kõiki kallikesteks. 

Loo sisuproportsioonid

Maagiat: 0

Romantikat: 5

Tapmist ja tagaajamist: 3

Tegelaste arengut ja eneseleidmist: 4

Huumorit: 2

Sarah J. Maas "Throne of Glass"

Üks kaasblogijatest kinkis mulle suvel Sarah J. Maas'i raamatu "Throne of Glass" (nagu fantaasiakirjanduses tavaks, on tegu sarja esimese osaga, kus praeguseks on ilmunud 3 raamatut, aga neid tuleb veel). Aitäh! :)
Raamatu algus oli natuke aeglane ja mitte hirmus huviäratav, nii et hoo sisse saamine võttis kõvasti aega, aga üks hetk läks ikka põnevaks ja siis lõpetasin lugemise mõne päevaga.

Raamatu peategelane on Celaena - 18aastane tüdruk, kes on juba jõudnud saada kurikuulsaks palgamõrtsukaks ja selle eest viimase aasta vangilaagris (kaevanduses) rüganud. Sealt tuuakse ta välja prints Doriani käsul, kelle isa, sõjakas ja türanlik kuningas, on otsustanud korraldada võistluse, mille eesmärgiks on leida talle n-ö eestvõitleja (champion). Celaenale pakutakse võimalust - kui ta on nõus Doriani kandidaadina võistlusel osalema, siis võidu korral peab ta kõigepealt mõne aasta tegutsema kuninga käsualusena ja seejärel saab vabaks. Keeldumise (või kaotuse) korral saadetakse ta tagasi vangi. Kuna vangilaagris teab mis tore ei ole ja ka põgeneda tundub lihtsam lossist, Celaena nõustub.

Lugu keskendubki sellele võistlusele, kus Celaena, habras (aga muidugi ülivõimekas) tütarlaps, peab erinevatel testidel näitama oma paremust kaaskandidaatidest, kelle hulka kuulub nii sõdureid kui ka teisi kurjategijaid. Pinget lisab see, et võistlejad hakkavad järjest surma saama - nende surnukehad on leidmise ajaks päris lõhki rebitud ja laipade lähedusest leitakse salapäraseid ruunimärke (Wyrdmarks). Loomulikult pakub süüdlase leidmine huvi ka Celaenale. Lisaks füüsilisele võitlusele on loos ka üleloomulik element, aga esialgu üksnes taustal - eks näe, mis järgmistes raamatutes saama hakkab.

Nagu enamik noorteraamatutest, ei saa seegi läbi armastuskolmnurgata - peategelase tähelepanu köidab nii nägus ja natuke mässumeelne prints Dorian kui ka vahtkonna kapten Chaol, kes on Doriani parim sõber ja tegeleb oma tavaliste tööülesannete kõrval ka Celaena treenimisega. Kuna mõlemad tegelased on üsna sümpaatsed, oli minul lugejana päris raske n-ö poolt valida, aga et teada saada, kelle valib Celaena, selleks peate juba raamatut lugema. ;) Celaenal tekib lossis ka hea sõbranna - ühe naaberriigi printsess, kelle maad on Doriani isa võimu all ja kes asub samuti elama lossi.

Tutvustuse lugeja küllap märkab, et lugu ei ole ülearu originaalne. Sellegi poolest on seda päris põnev lugeda ja mulle tegi rõõmu see, et peategelasest neiu rabeleb ennast enamasti jamadest ise välja, mitte ei vaja päästmist. Natuke ebaloogiline tundus, et Celaena oli sellise praktilise elukutse ja ellusuhtumisega, aga samas tundis lossis suurimat rõõmu võimalusest kanda ilusaid kleite - aga samas, miks mitte? Ja et teda meile kõigile sümpaatsemaks teha, armastab Celaena samas väga ka lugeda. Minu jaoks kõige tüütum oli see armukolmnurga süžee - miks ei võiks mõni kena noormees ka lihtsalt peategelase sõber olla? - aga õnneks ei omista Celaena romantilisele poolele ülemäära suurt tähtsust, pigem on tegu kõrvalliiniga.

Tõenäoliselt võtan millalgi ette ka järgmised osad ja seda raamatut soovitan kõigile, kellele meeldivad young adult fantaasiaraamatud - või ka lihtsalt fantaasiafännidele, kes ei põlga ära natuke lihtsakoelisemat lugu kui "Sõrmuste isand" või "Troonide mäng". Kui otsida võrdlust, siis kõige lähedasem minu loetud fantaasiakirjandusest on ehk "Poison Study".

Terry Pratchett "Dodger"

Nagu näha, on Pratchett viimasel ajal hakanud katsetama erinevate žanritega. Tema viimati ilmunud raamat, "Dodger", on ajalooline romaan, mis seejuures tundub olevat suunatud peamiselt young adult lugejaskonnale (vähemalt viitab sellele peaosalise vanus - 18 ligi, kui ma õigesti mäletan). Teatava fantaasia-elemendi annab loole see, et raamatus kohtab mitmeid ajaloolisi tegelasi, kelle elus tegelikult ilmselt sellised sündmused aset ei leidnud.

Loo tegevuspaigaks on viktoriaanlik London. Peategelane on Dodger - lastekodus ja hiljem tänavatel üleskasvanud noormees, keda lapsena kõvasti kiusati, mistõttu ta on õppinud "kõrvale põikama" (dodge) - sellest ka hüüdnimi, mille all teda tuntakse (ja mis inglise keeles tähistab ka kelmi). Dodger teenib raha kanalisatsioonis tuhnides - sealt leiab nimelt päris palju münte ja vahel ka ehteid. Dodger elab koos juudi soost vanamehe Solomoniga, kes on elus palju maailma näinud ning elatab ennast Londonis kellassepatöö jm nokitsemisega. Lisaks kuulub olulisemate tegelaste hulka ajakirjanik Charles Dickens (sarnasus tuntud kirjanikuga ei ole juhuslik) ning mitmeid muid vähem või rohkem tuntud kujusid.

Raamat algab stseeniga, kus Dodger juhtub tänaval peale sellele, kuidas vankrist kukub välja tütarlaps, kellele tungivad kallale kaks talle järgnenud meest. Dodger suudab nad peatada ja neiu toimetatakse ohutusse kohta, kuid viimast hakatakse linnas taga otsima ning ta ise tõrgub oma päritolust ja sündmuste taustast kõnelemast. Seega tuleb Dodgeril müsteerium lahendada ning tüdruk (keda õige nime puudumise tõttu hakatakse kutsuma Simplicity'ks) jälitajate käest lõplikult päästa. Kuna tegemist on hakkaja noormehega, ei ole tema jaoks muidugi miski võimatu.

Loo keskmes oleva müsteeriumiga käib kaasas õrn romantiline liin Dodgeri ja Simplicity vahel, aga minu jaoks jäi see kõige vähem veenvaks osaks raamatust - tundus, et see oli lihtsalt vaja sisse kirjutada, et motiveerida Dodgerit Simplicityt päästma. Lisaks sisaldab raamat omajagu olukirjeldust ja sellega kaasnevat ühiskonnakriitikat, aga see ei ole siiski pealetükkiv. Kuigi lugu ei ole sama meelelahutuslik nagu Kettamaailma-lood, on raamatu toon siiski üsna muhe ja mitmel pool kohtab Pratchettile omast keelemängu. Erilise väärtuse lisas teosele minu jaoks äratundmisrõõm - Pratchett tõi lugeja n-ö Kettamaailma juurte juurde - viktoriaanlikul Londonil on hämmastav sarnasus Ankh-Morporkiga ning ka mõnede tegelaste puhul tulid pähe paralleelid Kettamaailmaga.

Kokkuvõttes oli "Dodger"i lugemine hoolimata veidi aeglasest algusest igati mõnus elamus. Soovitan seda eelkõige ajaloolise romaani sõpradele, aga usun, et see pakub nii mõndagi ka Kettamaailma-austajatele, kuna annab aimu Pratchetti inspiratsioonist selle fantaasiamaailma loomisel.

Gail Carriger "Etiquette & Espionage"

Gail Carriger, "Parasol Protectorate" sarja autor, on seekord otsustanud kirjutada midagi ka noorematele lugejatele. "Etiquette & Espionage", I osa "Finishing School" sarjas, tegevus leiab aset samas maailmas nagu "Soulless" ja selle järjed. Peategelane on seekord 14aastane Sophronia, asjalik ja ettevõtlik tüdruk, kes eelistab naiselikumatele meelelahutustele ronimist ja mehhanismide koost lahti võtmist. Kuna vanemad temaga enam hästi toime ei tule, saadetakse ta tütarlastekooli kasvatust saama. Nagu raamatu nimestki võib järeldada, ei ole aga tegemist päris tavalise kooliga - lisaks daamilikule käitumisele õpetatakse seal ka spioneerimist. Kui enamiku puhul õpilastest on tegemist peretraditsiooniga, siis Sophronia vanemad ei ole kooli tegelikust eesmärgist teadlikud, mistõttu Sophroniat ootab kohale jõudes meeldiv üllatus - seal pole pooltki nii igav ja tüütu kui kardetud ning peategelase ronimisoskus kulub marjaks ära. Koolis kohtub Sophronia ka paari "Parasol Protectorate" sarjast tuttava tegelasega - üks kaasõpilastest on Sidheag Maccon ning lisaks liigub seal ringi 9aastane Génévieve Lefoux, kes juba nii noorelt eelistab kanda poisteriideid ja on osav leiutaja-mehhaanik.

Teel kooli peatavad Sophroniat ja paari teist tulevast õpilast vedava vankri röövlid - täpsemini lendröövlid (flywaymen), kes ründavad õhupalli pealt. Selgub, et röövlid lootsid vankrist leida ühe salajase, väga väärtusliku eseme. Sophronia saab igatahes esimese võimaluse särada, röövlitest saavad nad jagu ja kogu ülejäänud raamatu tegevus keerleb lisaks igapäevasele koolielule ja -intriigidele selle eseme ümber, mida, nagu selgub, tahab enda valdusse saada õige mitu inimest/organisatsiooni. Koolis on aga niigi põnev - kasvandikele õpetatakse mh võitlust erinevate relvadega, mürgitamist ja võrgutamist, aga ka seltskonnas käitumist - seda viimast üsna omapärase nurga alt. Näiteks üks tsitaat õpetajalt taskurättide kasulikkusest:

A lady always has her handkerchief on her person. A handkerchief is endlessly useful. Not only is it a communication device, but it can also be dropped as a distraction, scented with various perfumes and noxious gases for discombobulation, used to wipe the forehead of a gentleman, or even bandage a wound, and, of course, you may dab at the eyes or nose if it is still clean.

Kuna tegemist on noortele suunatud raamatuga (liigitaksin selle isegi pigem laste- kui young adult raamatuks), siis on see mõnevõrra lihtsakoelisem kui "Parasol Protectorate" sari. Sellegi poolest oli tegu nauditava lugemisega, Gail Carriger on endiselt vaimukas ja seiklused põnevad.   Erilise realistlikkusega lugu silma ei paista, aga miks peakski - tegemist on eelkõige meelelahutusega. Üleloomulikku elementi on vähemalt esimeses osas üsna vähe, kuigi üks õpetajatest on libahunt ja üks vampiir. Romantikat raamatus otseselt ei olnud, kuigi leidub teatud viiteid, mis annavad lootust sellesuunalisteks arenguteks järgmistes osades. Tundub, et sari võib olla plaanitud sarnaselt nagu Harry Potteri lood (kooliaasta = raamat), nii et eeldan, et tulevastes osades muutub nii sündmuste käik kui ka stiil väheke täiskasvanulikumaks. Igatahes ootan huviga järgmisi raamatuid. :)

Maggie Stiefvater "The Raven Boys"

Mul on üks vana võlg õiendada - lubasin juba ammu kirjutada Stiefvateri Kaarnapoistest, aga muudkui lükkan edasi. Paar korda olen juba postitust alustanud ka, aga kuidagi ei ole seda õiget vaimu peale tulnud ja pole päris õiget otsa kätte leidnud, kuidas seda raamatut kirjeldada. Katsetame siis nüüd:
Blue on 16-aastane neiu suurest selgeltnägijate suguvõsast. Elab koos oma ema ja tolle selgeltnägijaist sõbrannade-sugulastega pideva ennustamise ja selgeltnägemise pöörises koos teda lapsepõlvest saati saatva kurjakuulutava ennustusega, et kui ta oma tõelist armastust suudleb, too hukkub.
Oma suureks kurvastuseks Bluel endal selgeltnägemise võimet pole. Iga aasta markusepäeva õhtul käib Blue koos emaga vanal kalmistul vaatamas eesoleval aastal surma saavate inimeste vaimude rongkäiku. Vaatab õiguspoolest ikka Blue ema, kuna Blue selliseid asju ju ei näe. Aga seekord on teisiti - Blue näeb ühe omavanuse poisi vaimu. Mis see tähendab? Blue tädi sõnul ühte kahest - kas tegemist on Blue tõelise armastusega või on Blue poisi surma põhjustaja. Üks muidugi ei välista teist. Ja kumbki pole kuigi rõõmustav perspektiiv.
Ja väga varsti ilmubki see poiss - Gansey - Blue ellu. Koos oma värvika sõpradekambaga. Kõik poisid õpivad rikaste poiste erakoolis Aglionbys, mille õpilasi nimetatakse kaarnapoisteks. Kõigi poistega on midagi natuke viltu, või isegi palju. Blue sulandub sõpradekampa ning koos asutakse jahile üleloomuliku jälil. Kuskile on maetud iidne keldi kuningas ning kes ta leiab, saab soovida ühe soovi. Aga paraku pole Blue ja Gansey oma sõpradega sugugi mitte ainukesed, kes kuninga hauda leida proovivad.
Nii, ma ei tea, kas ma uuesti kirjutama asudes saaksin samasuguse sisututvustuse või hoopis teistsuguse. Sellele raamatule on kuidagi raske küüsi taha saada ja öelda konkreetselt, millest seal siis ikkagi juttu on. Stiefvateri tugevuseks on värvikad karakterid ja nende hingeelu suurepärane esiletoomine. See on siin raamatus väga kenasti esindatud. Teine aspekt, mida mina Stiefvateri juures väga hindan - õhustiku loomine ja imeline detailidekirjeldamise oskus - seevastu märksa vähem kui tema teistes lugudes. Süžeeliinide ülesehituses on Stiefvateril ka teistes raamatutes nõrgemaid kohti esinenud, ka Raven Boys pole siinkohal erandiks. Ja suur lõpumadin ei tule tal nagu tavaliselt hästi välja (kes on Kaarnapoisse lugenud, mõistab minu nõutust - see kõige hullem oli siis, kui kari kitsi mööda kappas???) ja natsa arusaamatuks jääb ka (mida see Adam siis ohverdas ja mis õieti toimus?). Tegelastest meeldis Gansey karakter hästi, ja Ronan ja Noah ka, aga Adam oma enesehaletsuslikus uhkuses häiris. Blue oli rohkem lihtsalt tüdruk, ilma erilise sügavuseta.
Kokkuvõttes paneks hindeks 4 miinusega. Eelkõige kõrgete ootuste tõttu, mis Stiefvater oma varasemate heade raamatutega on loonud. See ei tähenda, et mõnus lugemine poleks olnud.
Sisuproportsioonid:
Maagiat - palju
Romantikat - õrnalt
Tapmist ja tagaajamist - leidub
Tegelaste arengut ja eneseleidmist - palju
Huumorit - võinuks ehk rohkem olla
PS: Vaata ka treilerit!

Laini Taylor „Daughter of Smoke and Bone“

Kui vampiiridest, libahuntidest ja haldjatest on juba piisavalt kirjutatud, tuleb originaalsuse taotlemiseks kasutusele võtta uued tegelased (uute originaalsete seikluste väljamõtlemine oleks ju keerulisem). Selles raamatus siis inglid ja kimäärid. Olemas on kolm paralleeluniversumit: inglite oma, inimeste oma ja kimääride oma. Inglid on imekaunid ja suurte tiibadega. Kimäärid on kokku pandud erinevate loomade kehaosadest, mõnel on natuke inimese juppe ka. Mida rohkem inimese juppe, seda prestiižsem.

Inglid ja kimäärid on omavahel juba tuhat aastat sõdinud, inimeste maailmas valitseb rahu ja üldiselt inimesed üldse asjasse ei puutu. Erandiks on üks inimene – 17-aastane kunstikooli õpilane Karou. Teadmata päritoluga lapsukese on üles kasvatanud kolm kimääri poekeses, mille üks uks avaneb inimeste, teine kimääride maailma. Aeg-ajalt saadavad nad tüdruku erinevatesse maailma paikadesse ohtlikele missioonidele, mille eesmärgiks on tuua poodi… hambaid! Erinevate loomade hambaid, aga ka inimeste omi. Mida värskemad ja mida suurema kannatuse abil saadud, seda paremad.

Karou jaoks on kogu ta elu suur mõistatus. Kes ta on? Miks on ta peopesadel silmakujulised tätoveeringud? Mis äri aetakse poekeses, kus ta üles kasvas? Kuhu viib see teine poeuks, millele tal mitte kunagi läheneda ei lubata? Ja milleks, milleks ometi on kimääridel vaja kõiki neid hambaid?

Raamat ongi kirjutatud Karou vaatenurgast ja kuna tema millestki ööd ega mütsi ei tea, võtab meilgi pea terve raamat aega, et üldse aru saada, milles intriig seisneb. Raamatu lõpuks saame teada Karou päritolu ning meile on tutvustatud inglite ja kimääride vahelise igikestva sõja ajalugu. Nagu aru saada võib, on tegemist järjekordse sarja esimese osaga (mida mina raamatut lugema asudes ei teadnud, oodates kogu aeg, millal ometi lugu PIHTA hakkab).

Omalt poolt annan raamatule enam-vähem kiitva hinnangu. Vaimukat dialoogi oli omajagu, paralleelmaailmad olid peaaegu usutavalt tutvustatud, tegelaste käitumine oli loogiline (võib olla kohati isegi liiga etteaimatav). Vahetult peale raamatu lõppu oli mulje isegi veel parem, aga nüüd, nädal aega hiljem, oli mul raskusi meenutamisega, mis seal juhtus ja kes seal tegelased olid. Nii et sügavat muljet ilmselt ei jäänud.

Maagiat 4

Romantikat 5

Action’it 3

Huumorit 3

Cassandra Clare "Mortal Instruments"

Tänu toredale sünnipäevakingitusele loen hetkel järjekordset sarja, Cassandra Clare'i "Mortal Instruments". Sarjas on ilmunud 5 raamatut: "City of Bones", "City of Ashes", "City of Glass", "City of Fallen Angels" ja "City of Lost Souls", 2014 septembris on tulemas ka kuues osa "City of Heavenly Fire". Tegu on eelkõige teismelistele suunatud sarjaga, mis leiab aset tänapäevas - esialgu läheb lugu lahti nagu urban fantasy, aga hiljem kandub tegevus ka teistesse, muinasjutulistesse paikadesse ja läheb rohkem traditsioonilise fantasy suunas.

"Mortal Instruments" maailmas on olemas deemonid, vampiirid, libahundid, haldjad, nõiad ja ka inglid. Loo keskmes on aga shadowhunterid (teise nimega Nephilim),  inimsarnased olendid, kelles on ka pisut inglite verd. Neid kasvatatakse väikesest peale sõdalasteks, kes võitlevad eelkõige deemonitega, kes üritavad inimeste maailma tungida, aga lisaks hoiavad silma peal muudel üleloomulikel olenditel, et need ülekäte ei läheks. Peategelane on Clary, kohe 16aastaseks saav tüdruk, kelle üsna tavalises teismelise-elus hakkab järsku juhtuma üleloomulikke asju. Olles oma sõbra Simoniga ööklubis, näeb ta, kuidas kolm umbes temavanust noort tapavad neljanda - ja tuvastab, et ei Simon ega ka klubi turvamees neid teismelisi ei näe. Tundmatud väidavad, et tapetu oli deemon. Üks neist noortest - Jace - otsib Clary järgmisel päeval üles ning kutsub teda endaga kaasa, selgitades, et see, et Clary mõrva eelmisel õhtul nägi, tähendab, et ta ei ole tavaline inimene. Edasi lähevad lahti seiklused, mis pööravad Clary elu pea peale.

Kõigepealt disclaimer - sarjast ei tasu oodata sügavamõttelist kvaliteetkirjandust. Ajaviitelugemisena on aga tegemist igati väärt raamatutega. Kuigi tegelased käituvad kohati natuke kaootiliselt (aga võib-olla teismelised ongi sellised? :P) ja mitmed "pöörded" on suhteliselt etteaimatavad (samas on mõni asi mind ka ootamatult tabanud), on lugu äärmiselt haarav, raamatuid on raske käest panna ja teadmine, et parajasti pooleliolev raamat on käeulatuses, paneb näpud korralikult sügelema. Sarjast leiab nii romantikat kui ka põnevust ja salapära, mõõdukalt actionit ja maagiat, värvikalt kirjeldatud (kohati natuke ülepingutatult ja seetõttu pigem itsitamapanevalt) õõvastavaid koletisi ja loomulikult ilusaid inimtegelasi.

Kõige vähem usutav on minu jaoks see, et noored, 15-18aastased shadowhunterid on juba korralikult väljaõpetatud sõdalased, kellel selja taga hulganisti lahinguid ja kes suudavad endast märksa vanematele ja kogenud pahadele edukalt vastu hakata. Järsku tundub väga veider, kui 3. raamatus enne järjekordset suurt lahingut tahetakse suuremat osa peategelastest koju jätta, kuna nad on "alles lapsed" - kus need vanemad seni olid, kui neidsamu noori saadeti üksipäini - st ilma täiskasvanud kaaslasteta - ohtlikele missioonidele deemoneid jahtima? Autori auks tuleb siiski öelda, et seda üritatakse raamatutes ka põhjendada - et see ongi Nephilimide elukorraldus, vajatakse kõiki võitlejaid, kes saada on, ja peategelaste vanemad on kunagi täpselt samamoodi varakult ellu astunud. Mõnes mõttes on selline asjakorraldus young adult kirjanduse puhul paratamatu - tegelikult toimub sama (kuigi mõnevõrra väiksemas mastaabis) ju isegi meie lapsepõlve meisterdetektiiv Blomkvisti raamatutes, rääkimata paljudest muudest noortele suunatud teostest (näiteks Vampiiriakadeemia).

Kokkuvõtteks - hoolimata mõnedest puudustest on tegemist igati mõnusa ja kaasahaarava looga, mida julgen soovitada ka teistele, kellele young adult romaanid üldiselt meeldivad. Ise kavatsen kindlasti sarjaga jätkata ja ootan viimase osa ilmumist.

PS. Samasse maailma, kuigi teiste tegelastega, on C. Clare kirjutanud ja kirjutamas ka teisi sarju, "Infernal Devices" (seni ilmunud "The Clockwork Angel" ja "The Clockwork Prince") ning "The Dark Artifices" (tulemas). Tuulelt loodetavasti kuuleb varsti "Infernal Devices" sarjast! :)

PS2. Kuuldavasti võib ka see sari jõuda kinolinale, wikipedia andmetel on isegi osa näitlejaid juba välja valitud.

Skulduggery Pleasant - Derek Landy

Skulduggery Pleasant – no sellise nimega raamat peab ju olema lasteraamat? Jep, täitsa õigus. On jah lasteraamat, nii umbes 10 aastastele, võibolla ka varateismelistele. Sellisele eale kus lugeja ootab põnevust, natuke nalja, ladusat süžeed ja kelle elurütm on liiga kiire, et süveneda pikkadesse karakteriarendustesse ning looduskirjeldustesse. Just selline raamat see ka on.
Täiskasvanud lugeja ütleks, et „tegelased on pealiskaudselt arendatud, võitlusstseenid veidi liiga lihtsakoelised ja kogu raamat ehk veidi liiga lihtne. Noh nagu lasteraamat või nii. Ups, see ju ongi lasteraamat. Pagan, miks ma sellele siis aega raiskasin?“
Mina võtsin ja lugesin läbi. Raamatu tegevus on asetatud kaasaegsesse UK’sse ja on suht klisheelik. St tavainimesed ei tea midagi võluritest või võlujõust, need eksisteerivad nende pilgu eest kõrval ning toimub tavapärane võitlus heade ja kurjade võlurite vahel. Potterit olete lugenud? Noh sama värk, aga palju vähem öökulle ja võlukeppe ja muud tilulilu.
Stephanie on tavaline 12 aastane tüdruk kelle edukas horror-fantasy kirjanikust lemmikonu ühel päeval ära sureb. Kuna Stephanie pärib onu hiiglasliku maja, siis pärib ta ka probleemid mis onu surmani viisid – ja ta saab peagi selgeks, et onu kirjutas küll horrory’t aga fantasy’t seal eriti ei olnud. Onu matustel märkab Stephanie kummaliselt riietatud kuju, kes soojast päevast hoolimata on pealaest jalatallani riietesse mässitud, lisandiks veel hiiglaslikud päikeseprillid. Tere tulemas Skulduggery Pleasant. Tehniliselt võttes on tegu ammu surnud võluri luukerega, kes mingil temalegi teadmata põhjusel ei jäänud kondihunnikuna vaikselt kõdunema vaid jätkab oma kunagi aastasadu tagasi alanud võitlust headuse nimel, ajades taga üle käte läinud võlureid ja muid pahalasi.
- Are You alive?
- Well, technically, no, but...
- Do you have a brain?
- I dont have a brain, i dont have any organs, but i have consciousness. To be honest with you, its not even my head.
- What?
- Its not. They ran away with my skull. I won this one in a poker game.

Kui Stephanie esimesest ehmatusest (ja paarist tapmiskatsest) üle saab, siis avastab ta, et see uus salajane maailm on palju huvitavam kui see milles ta enda teada seni elas. Ainus mis veel üle jääb, on veenda ühte tõrksat kuid sentimentaalset luukeret, et see ta endale partneriks võtaks.
Edasi läheb lahti suht klassikaline pahade otsimise ja mõistatuste lahendamine. Paljud elemendid on muudest võlumaailmast kirjutatud raamatutest juba tuttavad (nt. tõelised nimed), mõned on ehk väikese kiiksuga.
- Doesnt sunlight turn them to dust, or make them burst into flames or something?
- Nope. Vampires tan, just like you and me. Well, just like you. I tend to bleach.

Loomulikult on siin raamatus olemas oma peapahalane kelle plaanide nurjamiseks kogu madin käibki. Õnneks ei koosne tegelaskond ainult üheselt headest ja halbadest, mõned algselt positiivsed tegelase osutuvad ka reeturiks, aga kuna suures osas libisetakse tegelastest üle suht pealiskaudselt, siis ei teki neile ka ehk sellist kaasaelamist, mis nende pooltevahetamisele õlakehitusest enamat reaktsiooni kaasa tooks. Et klisheelikule stsenaariumile truuks jääda, siis tuleb headel ette ka paar kohustuslikku tagasilööki.
- Obviously you’re not going to just offer up the information, so i think a spot of torture is required.
- Ah. Old times.
- I remember those dark autumn days that i’d while away, cutting you, making you cry out.
- Fun for the whole family.
- Where are the endless heroic cliches? Arent you going to look me in the eye and tell me to do my worst?
- Actually, i was going to ask that you go easy on me. I’m feeling kind of tender today.
- Last chance – tell me where the key is.
- Ok
- Really?
- No, only joking. Do your worst.

Lõpuks muidugi head võidavad, Stephanie teeb esimesed edusammud ise kah võlukunsti omandamise suunas, pillatakse mõned vihjed mille peale järgmisi osi sarjast üles ehitada ning ongi kogu lugu. Ah jaa, raamatu lõppu on poetatud veel üks samade tegelastega aga veidi hilisemat aega puudutav eraldiseisev lühijutt.
Action 5
Maagia 4
Thriller 2
Romantika 0

Holly Black, Tithe (A Modern Faerie Tale)

„Tithe“ on urban fantasy kategooriasse liigituv noorteromaan, kus fantaasiasutsu lisavad haldjad. Kui võrrelda seda raamatut näiteks Melissa Marri Wicked Lovely sarjaga, siis peab ütlema, et viimane on kordades halvem lugemine. Sarnasusi muidugi on – „21. sajandi muinasjutus põimuvad haldjaintriigid, surelike armastus ja iidsete reeglite ning tänapäevaste ootuste põrkumine“. Mõlemas raamatus tundub haldjarahvas olevat selline julm ja õõvastav kontingent, üksikute toredate eranditega muidugi.

Raamatu peategelaseks on 16-aastane Kaye, kelle elu just meelakkumine või lust ja lillepidu pole olnud. See lillepidu tundub küll olevat tema rokkmuusikust emal, kuid ka see lõppeb, kui ema peika Lloyd mingil seletamatul kombel väga vägivaldseks muutub. Pärast ebaõnnestunud tapmiskatset kolib Kaye koos oma emaga vanaema juurde tagasi. Kohta, kus Kaye on lapsepõlve veetnud koos haldjatest sõpradega ja teda on haldjajuttude tõttu imelikuks peetud. Raske elu on tüdrukut üksjagu karastanud, sest julgust ja ettevõtlikust tal jagub. Ilmselt seetõttu õnnestub tal päästa ka haldjasoost rüütel Roiben.

Nagu tänapäevastes noorsooromaanides (vt nt Canavani Musta Võluri triloogia, P.C ja Kristin Casti Öökoja sari) ikka, on ka Tithes homoseksuaalsuse teema sees:

“Yeah, the whole family knows. It's no big deal. One night at dinner I said, 'Mom, you know the forbidden love that Spock has for Kirk? Well, me too.' It was easier for her to understand that way.”

Mulle oleks meeldinud tegelikult, kui Cornyst oleks isegi pisut rohkem juttu olnud, aga ehk teises osas „Ironside“ saab see viga parandatud.

Kokkuvõttes. Täitsa tore ja originaalne lugu on. Kuigi on asju, millega sa ei tarvitse nõustuda (suitsetavad teismelised; lapsevanemad, kes käituvad ise kui lapsed; suhtumine hariduse omandamisse; vägivald jne), on see raamat ikkagi paganama hästi kirjutatud - sedasorti teos, mille hammustad õhtuga alla, pole küsimustki! Kui sulle siiski sellised pisut sünged raamatud ei meeldi, siis vist ei ole mõtet Tithet kätte võtta.

Filosoofiat: 2; Tapmist ja tagaajamist: 4; Romantikat: 4; Huumorit: 3; Võlumist ja maagiat: 3

(1=üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju; 5=põhjalikult)

Maggie Stiefvater "The Scorpio Races"

Maggie Stiefvateri loomingu austajatele on välja pakkuda uus maiuspala - libahuntide ja haldjate kõrval on Stiefvater ette võtnud Iiri mütoloogias tuntud merest tulevad müstilised ja tigedad inimsööjahobused.

Pisikesel ja kivisel Thisby saarel elab vaid 4000 inimest, kuid igal sügisel täitub saar turistidega - just siis leiavad aset kurikuulsad hobuste võiduajamised, kus ratsudeks kasutatakse merest väljuvaid maagilisi hobuseid, keda nimetatakse capall uisce. Võiduajamised on väga ohtlikud, sest tohutu kiired ookeanihobused mitte ainult ei ihka tagasi lainetesse, vaid tirivad meelsasti kaasa ka ratsaniku, kes hästi hobusele lõunasöögiks passib. Iga võiduajamine toob kaasa mitmeid surmajuhtumeid.

Kõige parem merehobuste tundja on igipõline saarepoiss Sean Kendrick, orb, kelle legendaarsest ratsutajast isa aastaid tagasi samuti võiduajamistel surma sai. Sean on võiduajamised oma lemmikhobusel Corril võitnud neli korda. Kahjuks pole Corr tegelikult tema oma, vaid hoopis saare kõige jõukama hobusekasvataja oma, kelle heaks Sean juba aastaid töötanud on ning kelle poeg osava hobusepoisi peale kangesti kade ja kuri on.

Saare põhiatraktsioonist, võiduajamistest, ei tea suurt midagi kaluriperest pärit tüdruk Puck, kelle vanemad peret meelega muust rahvast ja saareelust lahus on hoidnud. Puck on särtsakas, hakkaja ja tige nagu merehobused. Kui hobused Pucki vanemad nahka panevad, otsustab tüdruk vanema venna mandrile mineku edasilükkamiseks oma pisikese poniga merehobuste võiduajamistega liituda. Ainuke naissoost osavõtja ning pisike poni raevukate merehobuste vastu - konkurendid peavad neid lihtsalt lõunasöögiks. Aga alahinnata ei tasu ühtegi vastast.

Olemata ei jää ka romantiline liin Pucki ja Seani vahel. Aga sellega tuleb kõvasti üle poole raamatu oodata. Stiefvateri raamatutele omane rahulik tempo on siin eriti rõhutatud, ilmselt eesmärgiga lasta lugejal põhjalikult saare tuulisesse ja metsikusse atmosfääri sisse elada.

Üldiselt mulle meeldis, kuigi vähem, kui teised Stiefvaterid. Põnevust oli vähem kui Shiveri sarjas ja vaimukaid dialooge palju vähem kui Ballad-sarjas. Kodulehelt lugesin, et Stiefvater ise peab seda oma parimaks raamatuks. Nii et võibolla ma lihtsalt ei oska hinnata. Lugeda igatahes tasub, originaalne ja mõnusalt sünge õhustikuga lugu. Toredaks üllatuseks oli autori autogramm neti kaudu tellitud raamatu tiitellehel.

(5 palli süsteemis)

Maagiat - 1
Romantikat - 4
Actionit - 3
Nalja - 0

The Outcasts, John Flanagan

John Flanagan; Brotherband series vol 1, The Outcasts

John Flanagani eelmist sarja Rangers Apprentice olen ma siin juba kommenteerinud. Tegu on niisiis rohkem seiklusjutu või alternatiivajalooga, kui puhta fantaasiakirjandusega – sest üleloomulikke olendeid ja võlujõudu neist raamatutest ei leia. Kui jätkata sellest, et mida need raamatud ei ole, siis kindlasti ei ole nad suurem asi lugemine ka romantikalembestele. Kui Rangers Apprentice sarja hilisemates osades mõned kallistused ja musud juba olid, siis käesolevas raamatus on kogu naissugu kuskil taustal, eriti neile sõna siin ei anta. Raamat ei ürita olla ka midagi eepilist, samas ma ehk päris lennujaamakirjanduseks seda ei loeks, natuke ikka rohkem on autor nende kallal vaeva näinud.

Maailm, kus tegevus toimub, meenutab kangesti meie enda oma – eelmise sarja tegevus toimus Araulenis mis oli väga sarnane Inglismaaga, vahepeal eksleti kauges ja võõras Nihon-Ja’s mis oli sarnane Jaapaniga, lisaks kohtame inimesi keda võiks pidada araablasteks, keltideks, prantslasteks jne jne. Nimed on küll veidi muudetud aga inimesed ja kultuurid on äratuntavad.

Uue sarja tegevus toimub Skandias, ajaliselt paralleelselt eelmise sarja viimaste osade toimumisega. Skandid on viikingid – suured, tahumatud, sarviliste kiivritega, nad sõuavad oma laevadega ringi ning rüüstavad teiste riikide rannakülasid. Siit leiame ka juba ühe tuttava tegelase – nende juhi ehk oberjarl Erak’i.

Peategelaseks on selles loos aga 16 aastane noormees Hal. Ta isa oli lugupeetud sõdalane, kes paraku ühel retkel surma sai. Ta ema on endine ori, Araulenist juba tüdrukupõlves Skandiasse toodud ja sinna paika jäänud. Lisaks kuulub perekonda Thorn, vana ühe käega sõdalane kelle elus paljugi on viltu vedanud ja kes Hali aidates nüüd oma elule uue mõtte on leidnud. Segaverelisena on Hal kergema kondiga kui teised sama vanad noormehed, samuti ei tähenda ta segane päritolu just automaatset omaksvõttu teiste hulka.

Kui Skandia noormehed saavad 16 aastasteks, siis korraldatakse neile omamoodi kolmekuulised sõjameheks olemise kiirkursused. Nad jagatakse kuni 10 liikmelisteks salkadeks (brotherband) mis sel perioodil koos elavad ja treenivad ning omavahel võistlevad erinevates füüsilist vastupidavust, võitlemisoskust, navigatsiooni ja seilamist nõudvates ülesannetes. Seekord on poisse 28. Juhtub nii et paar karismaatilisemat kuju koondavad enda ümber kumbki 10 liikmelise grupi ja üle jääb 8 väljatõugatut keda keegi oma gruppi ei valinud. Tegu on suht kirju seltskonnaga, kellel esmapilgul ei tundu olevat mingit võimalust teiste, arvukamate ja füüsiliselt suurematest ja tugevamatest poistest koosnevate gruppide vastu saamiseks. Edasi kulgebki raamat suuresti sellel rajal, kuidas esialgu vastumeelselt oma grupi juhiks pandud Hal nende puudustest üle saab ja nutikust kasutades esmalt oma grupi ja siis ka suure osa nii noorte kui vanade skandide lugupidamise pälvib. Muidugi ei puudu raamatust ka verivaenlane ja raamatu lõpus tehakse kenasti sissejuhatus ka järgmisse osasse, mis tõotab tulla vähemalt sama pingeline.

Kokkuvõttes korralik, tempokas ja noortepärane seiklusjutt, julgen soovitada.

Action 5
Thriller 2
Romantika 0
Maagia 0

Nõidade sõda

On üks raamat (või õigemini sari), mis on mu hinges juba terve aasta. Ma olen alati mõelnud, et peaks selle raamatu uuesti Kadrilt laenama ja siis siia postitama, kuid kuna ma selle mõtteni kuidagi jõudnud, ei ole, siis tuleb seda teha mälu pealt.
Kokku siis kolm raamatut:
1. Emahundi klann
2. Jäine kõrb
3. Odi needus
Kunagi iidsetel aegadel elas ema O, nõid, kellel oli kaks tütart: Om ja Od. Om oli ravitseja hingega, soovides õppida tundma looduse saladusi, kuid Od oli huvitatud igavesest elust...
Raamatu tegevus toimub kaasaegses Hispaanias - on autod ja emailid ja noormees tsikli seljas... Ja selles maailmas on kahte tüüpi nõidu - omarid ja odishid, kelle omavaheline võitlus pole sugugi veel lõppenud. Odishid on leidnud oma igavese elu saladuse - tuleb juua noorte omari tüdrukute verd. Omarid üritavad oma noori võimalikult palju kaitsta, kuid kuivõrd õigustatud see alati on? Ja siis on ennustused ja ettekuulutused ajast, mil üks jääb teisele alla, kuid kumb siiski saab igavesti kõikide nõidade valitsejaks, kas odish või omar? Mõlemad teed on võimalikud ja aeg ennustuste täitumiseks läheneb minutitega. Jah, esimene "vampiiri raamat", mis mulle tõeliselt meeldinud on. On vampiirid ja ravitsejad, kuid selles maailmas on ainult naised! Kolm paksu raamatut naistest, nende tunnetest ja tegemistest ning ometi pole lugu grammigi "naistekas" ega lääge.

Siiski, kogu sarja peale on mängus kaks meest - peategelase isa ning poiss, kes talle tohutult meeldib. Kaks täiesti erinevat tüüpi armastust, mis ometi kokku annavad täiusliku... kaose... juhul, kui su vanemate suhted on sedavõrd vihkavad, et see on kirglikust armastusest eristamatu ja eraldamatu. Ja juhul, kui su silmarõõm hindab hoopis klassi kõige vastikumat tibi.

Peategelase, teismelise tütarlapse, Anaidi, silmade läbi jõuab lugejani kustumatu lugu "targast maagiast" ja sellega seotud sekeldustest nii tavaelus kui maagilises maailmas. Just targast, sest lisaks sünnipärastele eeldustele tuleb seda õppida ning kogu maagia värk on mingis mõttes hoomatavalt mõistuspärane. Ja samas koomiline. Kujutage ette loitsu, millega saab endale näiteks riided selga võluda, kuid kahjuks mõjub see vaid siis, kui vaataja usub, et sa võiksid tõesti midagi sellist kanda. Vastasel korral avastate te end keset rahvamassi ikkagi uhkelt mummulises kombinees.

Kui esimene raamat näib sellise ühekordse, pigem teismelisele lugejale mõeldud seiklusena, siis edasistes raamatutes on sees tugev sotsiaalne sõnum ka täiskasvanutele. Ma arvan, et just see tugev sotsiaalne sõnum mind selle sarja juures lummaski. Ühest küljest ääretult kergesti loetav, hoogne ja tempokas jutustus nõidade maailma tegemistest, kuid teisalt... Lugu sellest, kuidas vanemad ei suuda aktsepteerida oma laste suureks kasvamist; ja sellest, kuidas lapsed sellele tormiliselt reageerides võlli üle keeravad; ja kuidas siis vanemad seda enam tahaks hoida ja kaitsta... Ehk, kuidas põlvkondade erinevus, hirm lasta lapsel omi eksimusi läbi elada ja soov oma õnnestumisi ise otsustada viivad maailma huku äärele. Kas seda on võimalik päästa? Kas lapsi või vanemaid on võimalik mõista? Kas on võimalik hoida armastust, kui su kallim on sinu ja su sugulaste, hõimlaste läbi aegade suurim vaenlane?

Kui ma selle läinud talvel läbi lugesin, siis ma defineerisin ta enda jaoks niipidi: kohustuslik kirjandus kõikidele teismelistele tüdrukutele ja nende vanematele.

Richelle Mead, Bloodlines

Bloodlines´i saab lugeda ka ilma "Vampiiride Akadeemia" (VA) kuut varasemat osa lugemata. Aga ma arvan, et sellel ei ole suurt mõtet. Kui Sulle "Bloodlines" meeldib, siis kindlasti meeldib Sulle ka VA ja vaatamata sellele, et tegemist on VA spin-off sarjaga, on hea teada, mis sündmused on varasemalt juhtunud. Tehniliselt võttes läheb VA lugu edasi ja nii saab asjadest lihtsalt paremini aru. Kui "Last Sacrifice" oli viimane raamat Rose Hathawayst, siis "Bloodlines" on sari sellest samast moroide (head vampiirid, surelikud nagu inimesedki), strigoide (halvad, surematud vampiirid) ja dhampiride (pooleldi inimesed-pooleldi vampiirid, moroide ihukaitsjad) maailmast.

Lugu algab aga sedasi. Lissa Dragomir on moroist kuninganna, aga kuna seaduse kohaselt vajab ta troonil püsimiseks vähemalt ühte elavat sugulast, ähvardab tema ainsat sugulast, 15-aastast poolõde Jilli, suur oht. Kartes vampiiride kodusõda, otsustavad alkeemikud (need on inimesed, kes katsuvad teiste inimeste eest hoida saladuses tõsiasja, et vampiirid olemas on) Jilli mõneks ajaks pagendusse saata. Kes aga võiks teda turvata? Sydney Sage. Mäletate, temast oli juttu ka VA raamatutes "Blood Promise", "Spirit Bound" ja "Last Sacrifice", kus ta peategelast Rose Hathawayd aitas. Ega teda muidugi hea meelega Jilli valvama ei saadeta. See, et ta Rose´ile abiks oli, ei meeldi teistele alkeemikutele kohe sugugi. Tegemist oli ju suisa häbiväärse ettevõtmisega - "vamp lover" selline.

Niisiis, Sydney ja Jill saadetakse Palm Springsi.

Lisaks Sydneyle ja Jillile on tuttavaid tegelasi veelgi, näiteks Adrian Ivashkov ja Eddie Castile. Aga mitte ainult.

Sydney tegelaskuju meeldis mulle väga! Ta on selline oiviku tüüpi (palun mitte segi ajada nohikuga); oskab viit keelt; on alkeemiku tööülesannete täitmisel maailmas palju ringi reisinud. No selline ülitubli ja hea noor inimene. Aga oma isiklikku elu pole ta selle tubliduse käigus elada saanudki. Lisaks on ta keerulistes suhetes oma isaga, kes nõuab liiga palju ja ei oska teda piisavalt hinnata, ning noorema õega, kes ei saa aru, et Sydney talle ainult head soovib.

Sarja esimeses osas on romantikat vähem kui VA-s, aga ma arvan, et see on nii põhjusel, et tegemist sarja esimese raamatuga. Asi alles võtab tuure üles. Aga liblikaid kõhus tunneb natuke ikka.

Sarja teine osa nimega "The Golden Lily" (see on sümbol, mis tätoveeritakse iga alkeemiku põsele) ilmub 2012. a maikuus. 2012. a lõpus pidi ilmuma ka Rose´ist ja Dimitrist üks lühilugu.

Filosoofiat: 3
Tapmist ja tagaajamist: 3
Romantikat: 3
Huumorit: 3
Võlumist ja maagiat: 3
(1= üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju ; 5=põhjalikult)

Melissa Marr Wicked Lovely (Ohtlik Armas)

Haldjateema kogub populaarsust - kas haldjad on tõesti uued vampiirid?
Loo peategelaseks on keskkoolitüdruk Aislinn, kes näeb haldjaid. Ja see pole sugugi mitte alati meeldiv vaatepilt. Tema elu juhivad kolm reeglit - nr 3: ära kunagi jää nähtamatuid haldjaid vahtima; nr 2: Ära kunagi kõneta nähtamatuid haldjaid; nr 1: Ära kunagi tõmba endale haldjate tähelepanu.
Ühel päeval aga lendavad kõik kolm reeglit korraga vastu taevast...
Nii et selline noortekas, mulle päris meeldis. Positiivse poole pealt tooksin eriti esile Aislinni originaalse ja modernse lahenduse muinasjutule, mis ta tema enda tahtmata peategelaseks valis - haldjakuninganna olemisse võib suhtuda mitut moodi. Mis mind aga veidi ärritas - millegipärast tundsin end lugejana pidevalt kergelt ahistatuna, kui Aislinn haldjakuningas Keenaniga vestles - neiu oleks minu meelest võinud oma privaatsfääri veidi jõulisemalt kaitsta.
Tegemist on esimese osaga viieraamatulisest sarjast. Esialgu isutab küll järgmisi osi tellida - aga kirjanik hoidku parem taset, kui tahab, et ma viis raamatut vastu peaksin. Oluline on, et asjad jälle liiga suureks ja segaseks käest ära ei läheks.
PS: Raamat ilmus 2010. aastal ka eesti keeles nime all "Ohtlik Armas". Esialgu järgmisi osi veel tõlgitud ei ole.
Vastuseks Merka kommentaarile (väga tore, kui need sisuhinded abiks on :) Eks nad sellised hästi hinnangulised ole, arvan, et erinevate lugejate jaoks võivad samas raamatus erinevad aspektid domineerida) Raamat saab mult koondhindeks nelja. Sisuproportsioonide ülevaade: (1= üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju ; 5=põhjalikult)
Filosoofiat: 2
Tapmist ja tagaajamist: 3
Romantikat: 5
Huumorit: 2
Võlumist ja maagiat: 3
Mõtlesin praegu, et ehk peaks veel ühe rubriigi lisama, midagi sellist nagu:
Tegelaste areng ja eneseleidmine: 4

Maggie Stiefvater "Linger"

Jätkakem Maggie Stiefvateri avastamist. Tegemist on Mercy Fallsi libahundisarja teise osaga - järg blogis paari kuu eest tutvustamist leidnud "Shiverile", mis ka eesti keeles ilmunud. Minu jaoks oli Sami ja Grace'i lugu juba esimeses raamatus nii kenasti lõpetatud, et oleksin täitsa rahul olnud ka sellega, kui raamatul järgesid poleks olnud. Samas, ei saa eitada, et lahtiseid otsi, mida edasi harutada, jäi veel piisavalt - eelkõige kõik need uued noored libahundid, kes "Shiveris" Mercy Fallsi metsa ringi jooksma lasti. See liin teises osas tõepoolest areneb, aga üsna tasahilju, kuna tegevuse toimumisajaks on varakevad, mil valdav osa libahunte veel hundinahas. Teiseks põhiliiniks on jätkuvalt Grace'i ja Sami lugu.
Pärast teise raamatu lugemist Stiefvateri sulest julgen anda hinnangu, et tegemist on tõesti hea kirjutajaga. Loe ja imesta - milline uskumatu detailiderohkus, mis loo nii usutavaks ja sümpaatseks ja omaseks teeb. Näiteks inimese libahundiks muutumist oli kirjeldatud nii üksikasjalikult ja osavalt, et mingit probleemi polnud selle kujutlemisega, kuidas see endaga juhtuks. Ja haarav on ka, kuigi lool just ülitihedat süžeed pole. Fantaasialoo taga on räsitud inimhingede uurimine. Aga seda mitte liialt pealetükkivalt ja muserdavalt.
Žanrilt noorteraamat, aga need need kõige toredamad ju tavaliselt ongi :)

Näljamängude film

Kes veel ei tea, siis Suzanne Collinsi Näljamängude seeriast on valmimas film. Filmidele ennustatakse Videviku-saagale sarnast fännihullustust. Siin siis pilt peategelaste kolmikut mängivaist näitlejatest, nimedega Liam Hemsworth, Josh Hutcherson ja Jennifer Lawrence. Ei oskagi seda valikut väga kommenteerida. Peeta ja Gale'i osatäitjate valik oli nähtavasti lihtne (just välimuse mõttes), üks lahkete silmadega blond poiss ja üks kergelt ohtliku olekuga tõmmu poiss. Katnissiga oli kindlasti raskem. Esmamulje järgi tundub valitu kuidagi liialt pehmeke ja armsake. Selge on aga see, et tegelikult sõltub kõik nende näitlejaosavusest ja eks siis saame näha :)
Lugesin veel, et üheks kandidaadiks Haymitchi rolli on Dr House'i osatäitja Hugh Laurie. Minu meelest tore avastus, Haymitchi ja House'i näol on tegemist tõepoolest sarnaste karakteritega - üliintelligentsed, riuklikud ja hädas sõltuvusega.

Inside Out

Mulle meenub et Maria V. Snyderi Study raamatuid on vähemalt kommentaariumis siin mainitud, seega peaks autor siinsetele kirjutajatele tuttav olema. Minul oli minu viimasel reisil kaasas tema uus raamat Inside Out. Tuleb tunnistada et Study raamatutega on mõndagi nii ühist kui ka palju erinevat. Näitaks
maagia - 0
seks - 0
romantika - 0,5
huumor - 0,5
action - 3
thrillerinimsuhtedjamuumögamillegaraamatuidtäidetaksekuiseksijanaljaeiole - 4

Selles osas siis panin jälle veidi puusse, et (veidi tähte närides) tegu ei ole järjekordselt fantasy raamatuga vaid sci-fi raamatuga. Aga minu arvates väga heaga seejuures. Tegu ei ole liiga primitiivse taskuformaadis meelelahutusega nagu mõni mu viimane raamat on olnud vaid täitsa asjaliku ja läbi mõeldud looga.

SPOILER
Lugu toimub tehismaailmas mida selle elanikud kutsuvad Inside. Elanikke on mõnikümmend tuhat ja nende elutingimused on päris karmid. Maailmaks on siis suur "maja" mis on paar miili pikk, niisama lai ja neli korrust kõrge. Ta on muust keskkonnast igal moel ära lõigatud. St pole ust, aknaid ega isegi korstent. Müütiline Outside eksisteerib ainult elanike kujutlustes, keegi ei tea tegelikult mis on nende maailma seina taga ja kas seal üldse midagi on. Maailm on jagatud kaheks tasandiks. Alumisel kahel korrusel elavad "scrub'id", kelle rolliks on kogu tehismaailma masinavärk (jõujaam, õhu ja vee töötlus, toidukasvatus, jäätmete ümbertöötlemine jne jne) töös hoida. Ülemistel elavad "upper'id", kes vajutavad kõiki nuppe ja kelle käepikenduseks on ka scrub'e vaos hoidev Population Control Police. Scrubide elu on täidetud tööga. Igal koikul igas 3000 inimest mahutavas kasarmus on kaks omanikku, kes kunagi omavahel ei kohtu, kuna üks on juba tööle minemas kui teine alles tulemas. Nende lootus on see, et peale oma elu hästi elamist (ja keha ümbertöötlusse siirdumist) saavad nad mingisse paremasse afterlife'sse, mis võibolla asub sealsamas müütilises Outsides. Upper'eid on ca 10 korda vähem ja kuna ka masinaid ülakorrustel nii palju pole, siis on nende elutingimused võrreldamatult paremad. Kahe elanikegrupi omavaheline suhtlus on miinimumilähedane ja valitseb mõlemapolne teadmatus teise poole tegelikest arvamistest ja elutingimustest. Miks nad on sellises maailmas ja mis on mujal - seda ei tea keegi...

... kuni üks nooruke scrub nimega Trella otsustab ühe järjekordse "prohveti" (kes üldjuhul levitavad afterlife legendi ja kes skeptikute arvamusel on politsei poolt saadetud et scrub'e vaos hoida) sõnade ümberlükkamiseks tõestada et mingit Outside't ega sinna viivat sama müütilist Gateway'd pole olemas. See kas ja mida ta tegelikult leiab ja tõestab, tuleb teil omal nüüd lugeda :)

Kokkuvõttes - järjekordne hea raamat tugevalt autorilt aga kui ei teaks, et on tegu sama autoriga mis Study lugudel, siis naljalt ei pakuks küll. Kui näiteks Study kolmandas raamatus mind hakkas juba häirima kuidas peategelane oma piiratud võimeid arvestamata pea ees igasse jamasse sisse kargas ja enamasti lolli õnne tõttu sealt ka jälle välja sai, siis selles raamatud mingeid üliinimesi ei ole. Iga edusammu nimel tuleb valada verd, higi ja pisaraid (palju ka otseses mõttes) ning kergelt või ainult õnne tõttu ei tule midagi.
Kuna lugu jättis huvitavast lõpplahendusest hoolimata üsna mitu otsa lahti, siis ootan huviga peagi ilmuvat järge Outside In.

Kristin Cashore "Fire"

Tegevus toimub Cashore "Gracelingi" raamatus kirjeldatud fantaasiamaade naaberriigis Dellsis, maid eristab üksteisest läbimatu mäeahelik, nii et erilisi kontakte ei ole. Ühendavaks lüliks kahe loo vahel on kuningas Leck, kes lapsepõlves Dellsi riiki satub ja kelle varastest aastatest "Fire'i" kaudu vähe aimu saame. Gracelingi raamatu eelnev lugemine pole Fire'i lugemiseks vajalik. Samas kui plaan on nagunii mõlemaid lugeda, soovitaks alustada siiski Gracelingist, et sealseid Leckiga seotud süžeekäike värskema pilguga nautida saaks.
Fire'i fantaasiamaailm erines täiesti Gracelingi omast ja oli taas väga originaalne. Dellsi riigis elutsevad nimelt koletised ("monsters"), kes tegelikult on imekaunid kirevavärvilised isendid ükskõik mis loomaliigist. Näiteks erkrohelised kassipojad või taevasinised kutsikad või kuldsete sulgedega röövlinnud. Lisaks kaunile välimusele on neil võime teataval määral tavaolendite mõistust kontrollida, näiteks neid endale ligi meelitada, neid ära võluda, et siis kõht täis süüa. Bioloogidest lugejad võivad hinnata selliste olendite ellujäämise/ väljasuremise tõenäosust. Koletisegeenid on päritavad ja iseenesest partnerite leidmisega neil raskusi ei tohiks olla. Samas puudub neil igasugune kaitsevärvus.
Raamatu peategelaseks on riigi ainus teadaolev inimkoletis - noor punaste-roosade-pronkside juustega neiu Fire. Fire'i sõpruskonda kuulub riigi kroonitud peade perekond, kellega koos Fire maadleb oma isa, kes oma koletisevõimeid igasugu jõledateks lõbustusteks kasutas, surma järel laastatud ja kodusõdivas riigis rahu taastamisega. Fire'i otsatu kaunidus on talle suureks koormaks, samas saab ta oma ilu ja võimeid edukalt kasutada kuningriigi hüvanguks.
"Fire" oli minu meelest rohkem naisteraamat kui Craceling. Aktsiooni oli vähem, palju oli kirjeldatud Fire'i sisemaailma. Mis oli iseenesest väga köitev. Seejuures jäi aga minu jaoks veidi vähe lahtikirjutatuks teiste peategelaste iseloomujooned, eelkõige näiteks kuningas Nashi. Huvitav oli see, et kuigi õhustik oli taas keskaegne - hobused ja lossid jne, siis moraali ja klassivahede poolest oli elu Dellsi ühiskonnas väga vabameelne - kui kuninga õde saab vallaslapse, ei kergita keegi kulmu, ja printsess ise on veel rõõmus, kui oma lapsukesele täpselt sama vana õe leiab Fire'i naisihukaitsja üsast. Sama ihukaitsja, nüüd siis lapsega teismeline tüdruk, hakkab hiljem päris kõrge ametikandjaga tiiba ripsutama, mis ka kõigile ainult heameelt teeb. Ja keegi ei pane pahaks, kui riigi kõrgklass ilma mingite abielusidemeteta üksteise voodeid külastab.
Kokkuvõtteks paneksin raamatule hindeks 4.
Sisuproportsioonide kirjeldamiseks järgmised hinded:
(1= üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju ; 5=põhjalikult)
Filosoofiat: 4
Tapmist ja tagaajamist: 3
Romantikat: 5
Huumorit: 2
Võlumist ja maagiat: 4
Ja üks tsitaat ka, mis Fire'i elu ja mõttemaailma minu meelest väga hästi iseloomustab:
""You're beautiful in the morning," Archer said, stopping before Fire, kissing her nose. "You're impossibly sweet in my shirt."
That might be, but she felt like death. She would gladly make the trade; how blissful would it be to feel impossibly sweet, and look like death."

Kristin Cashore "Graceling"

Originaalne ja haarav jutt minu lemmikžanrist - eepiline fantaasia. Keskaegne õhustik, lossid ja kuningad ja õukonnad ja vägevad seiklused. Tegevuskohaks fantaasiamaailm, kus tavainimeste sekka sünnivad gracelingid - inimesed, kellel on üks silm ühte- ja teine teist värvi ja kes on mingil konkreetsel alal tohutult võimekad. Anne võib olla mis iganes, näiteks vee all ujumises või kivide söömises või leivaküpsetamises. Aga ka võitlemine või mõtetelugemine. Juurdlen siiani, mis üliinimlik võime võiks olla minu vanaisal, kellel on üks silm pruun, teine sinine.
Peategelane, kuningas Randa sini-rohesilmne õetütar Katsa tappis väikse lapsena hästisihitud rusikahoobiga teda pealetükkivalt patsutava sugulase. Sellest hetkest mõisteti, mis on tema anne - tapmine. Selline tüdruk oli kuningale muidugi ülikasulik vahend - ja kogu tema senise elu ongi Katsa tööks olnud kuninga käsul kontidemurdmine, jäsemete otsast lõikamine ja hukkamine. Raamatu alguseks on Katsa 18 aastane ja kuninga musta töö tegemine hakkab tal vaikselt üle viskama.
Võtan mütsi maha autori ees, kes suudab välja mõelda selliseid seiklusi ja olukordi, kus tema loodud ülivõimetega võitmatu kangelanna, kes näiteks väljub juuksekarvagi kõverdamata saalist, kus talle on suunatud kümneid pingul vibunooli ja ridade kaupa mõõku, peab ummisjalu ja paanikas põgenema ja tema füüsilised võimed pannakse viimseni proovile.
Süžeekäigud olid originaalsed. Mitu korda mõtlesin, et ahah, nüüd läheb arvatavasti nii, aga autor oli olukorra lahendanud hoopis täiesti uudselt ja etteaimamatult. Alguses oli mul raskusi Katsa tegelaskujust sotti saamisega. Lõpuks aga otsustasin, et nii see pidigi olema. Kuna raamatu alguses ei saanud Katsa ise ka endast sotti ja raamat oligi osaliselt tema eneseleidmise lugu.
Panen raamatule hindeks tubli viie.
Raamatu sisuporportsioonidest (1= üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju ; 5=põhjalikult):
Filosoofiat: 3
Tapmist ja tagaajamist: 5
Romantikat: 4
Huumorit: 3
Võlumist ja maagiat: 4
Sisu osas tekkis mul üks väike küsimus, mida võiks arutada nendega, kes raamatut lugenud. Kirjutan selle kommentaariumisse, katsuge siis mitte lugeda, kellel raamat lugemata.
Aa, ja veel üks märkus. Samasse maailma on kirjutatud veel üks lugu "Fire". Tegemist pole järjega, aga mingeid otsi pidi puutuvad lood ka kokku. Ja wikipediast sain teada, et aprilli alguses ilmub kolmas raamat "Bitterblue". Nimest saab järeldada, et see "Gracelingiga" juba tihedamalt seotud. Tellin kindlasti.

P.C. ja Kristin Casti "Awakened"

Hirmus mõeldagi, aga tegemist juba kaheksanda raamatuga House of Night sarjast. Eesti keeles on ilmunud sarja I osa "Märgitud", ning lugu hakkab pihta järgmiselt:

"Zoey Redbird on kuueteistkümneaastane tüdruk, kelle vampiiride jäljekütt ühel harilikul koolipäeval ära Märgib. Ta peab jätma oma senise elu seljataha ja minema Öö Koja kooli, kus temast saab täiskasvanud vampiir. Aga seda vaid juhul, kui ta suudab läbi teha Muutuse. Peagi selgub, et Zoey ei ole tavaline vampiiriõpilane. Ta on jumalanna Nyxi väljavalitu, kel on haruldane võime kutsuda välja kõik viis elementi: õhk, maa, tuli, vesi ja hing. Kui Zoey saab teada, et Öö Koja eliitrühma Pimeduse Tütarde juht kuritarvitab jumalannalt saadud andi ja oma positsiooni, peab ta otsustama, kas julgeb astuda vastu enda saatusele. Õnneks on tal uued sõbrad, kes teda hätta ei jäta."

Kaheksandas osas jändab Zoey jätkuvalt oma suurima vaenlase Neferetiga ja lool ei tundu lõppu olevatki (raamatu lõpulehekülgedel kutsutaksegi meid kõiki üles ootama üheksandat osa "Destined"). Kahetsusväärselt vähe on juttu Zoey sõpradest, tõsi küll, mu lemmikliin Stevie Rae ja Rephaimiga peaosas võtab soovitud pöörde.

Ausalt öeldes ei saagi ma aru, mille paganama pärast ma need 8 raamatut läbi lugenud olen. Põnevust ja uudsust ju jagub, aga olen kogu aeg mõtisklenud, et loo lõpuni jutustamiseks piisaks ju täiesti neljast-viiest raamatust. Minu arust hakkab asi vaikselt kontrolli alt väljuma ja loo esialgne idee on õhku haihtumas.

Raamatu tagakaanel on märge "Not suitable for younger readers". See on muidugi jälle vaieldav, keda "nooremaks lugejaks" tituleerida, ilmselt siis nooremat kooliiga vanuses 7-12 a.
Mnjah. Meil on kodus alati palju raamatuid olnud ja salaja sai loetud selliseid lugusid ka, mis mulle päris eakohased ei olnud (millegipärast meenub siinkohal just A.Kasemaa "Rannamännid").
Ütleme nii, et ka selles, kaheksandas osas, oli paar päris räiget kohta, mis noorsooromaani ei sobi, aga muidu polnud küll kahtlust, et just noortele see raamat adresseeritud on. Palju on slängi, palju on popkultuuri, palju on teismeliste sonimist. Ilmselt on sellega tahetud rõhutada asjaolu, justkui toimuksid Öö Koja sündmused just nüüdsama siin meie keskel. Ja Zoey, Stevie Rae, Stark, Aphrodite ja muu kamp on täiesti tavalised noored inimesed.

Kokkuvõttes paneksin hindeks "3". Oli väga häid ja nauditavaid kohti, aga üldmulje on küll selline, et aitab juba sellest sarjast.