pühapäev, 19. veebruar 2012

Holly Black, Tithe (A Modern Faerie Tale)

Tithe“ on urban fantasy kategooriasse liigituv noorteromaan, kus fantaasiasutsu lisavad haldjad. Kui võrrelda seda raamatut näiteks Melissa Marri Wicked Lovely sarjaga, siis peab ütlema, et viimane on kordades halvem lugemine. Sarnasusi muidugi on – „21. sajandi muinasjutus põimuvad haldjaintriigid, surelike armastus ja iidsete reeglite ning tänapäevaste ootuste põrkumine“. Mõlemas raamatus tundub haldjarahvas olevat selline julm ja õõvastav kontingent, üksikute toredate eranditega muidugi.

Raamatu peategelaseks on 16-aastane Kaye, kelle elu just meelakkumine või lust ja lillepidu pole olnud. See lillepidu tundub küll olevat tema rokkmuusikust emal, kuid ka see lõppeb, kui ema peika Lloyd mingil seletamatul kombel väga vägivaldseks muutub. Pärast ebaõnnestunud tapmiskatset kolib Kaye koos oma emaga vanaema juurde tagasi. Kohta, kus Kaye on lapsepõlve veetnud koos haldjatest sõpradega ja teda on haldjajuttude tõttu imelikuks peetud. Raske elu on tüdrukut üksjagu karastanud, sest julgust ja ettevõtlikust tal jagub. Ilmselt seetõttu õnnestub tal päästa ka haldjasoost rüütel Roiben.

Nagu tänapäevastes noorsooromaanides (vt nt Canavani Musta Võluri triloogia, P.C ja Kristin Casti Öökoja sari) ikka, on ka Tithes homoseksuaalsuse teema sees:

Yeah, the whole family knows. It's no big deal. One night at dinner I said, 'Mom, you know the forbidden love that Spock has for Kirk? Well, me too.' It was easier for her to understand that way.”

Mulle oleks meeldinud tegelikult, kui Cornyst oleks isegi pisut rohkem juttu olnud, aga ehk teises osas „Ironside“ saab see viga parandatud.

Kokkuvõttes. Täitsa tore ja originaalne lugu on. Kuigi on asju, millega sa ei tarvitse nõustuda (suitsetavad teismelised; lapsevanemad, kes käituvad ise kui lapsed; suhtumine hariduse omandamisse; vägivald jne), on see raamat ikkagi paganama hästi kirjutatud - sedasorti teos, mille hammustad õhtuga alla, pole küsimustki! Kui sulle siiski sellised pisut sünged raamatud ei meeldi, siis vist ei ole mõtet Tithet kätte võtta.

Filosoofiat: 2; Tapmist ja tagaajamist: 4; Romantikat: 4; Huumorit: 3; Võlumist ja maagiat: 3

(1=üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju; 5=põhjalikult)

pühapäev, 12. veebruar 2012

Maria V. Snyder, Magic Study



Et käimas on alles veebruarikuu teine nädal, siis lause „Parim raamat, mida sel aastal lugenud olen!“ ei mõju ilmselt nii võimsalt, kui seda oleks detsembrikuine tundepuhang. Aga vaatamata halvale ajastusele julgen siiski arvata, et „Magic Study“ puhul on tegemist lugemist vääriva raamatuga küll. No tõesti, seda ei juhtu just väga sageli, et ma mõne raamatu töö juurde kaasa võtan, et siis kohvipausi ajal seda pisutki lugeda saaksin.

Kuna teisest osast on raske niimoodi juttu teha, et ma esimese osa ("Poison Study") sündmusi liialt palju ei paljastaks ja keelatud informatsiooni ei annaks, siis tuleb postitus lühike. Pealegi on peamine eesmärk, st raamatu kiitmine, juba täidetud.

Õige pisut siiski. Yelena lõpetab komandöri toidudegustaatori töö ja alustab teekonda oma sünniriiki Sitiasse. Selliseks rännakuks on tal vägagi kaalukad põhjused. Vaatamata ohtliku ameti mahapanemisele, on Yelena elu aga jätkuvalt väga huvitav (kohati võib tunduda, et ehk isegi liiga huvitav). Kui te mind ei usu, siis peategelane ise arvab asjast nii: Despite having to worry about poison in the Commander´s food, I began to think life in Ixia had been easier.“

Vanad toredad tegelased ei kao ka teises osas kuskile, küll aga lisandub uusi värvikaid tegelasi. Kusjuures mitte kõik neist pole inimesed. Yelena suureks sõbraks saab näiteks üks hobune.

The horses know where to go.”

It´s certainly not a military strategy I would use, but I´ve learned that the south uses its own strategy. And, strangely enough, it works.”

Snyderi kirjutamisstiil meeldib mulle väga. Tõsi, romantilistest hetkedest ei meeldi talle vist väga kirjutada. Eriti just esimest osa lugedes oli kohati tunne, et „katsume nüüd selle kohustusliku stseeniga võimalikult kiiresti ühele poole saada“. Aga ikkagi – lugege ise :)

teisipäev, 7. veebruar 2012

Ben Aaronovitch, Rivers of London

Peter Grant on Londoni politsei nooruke politseikonstaabel, kelle kõige suurem hirm on see et ta määratakse tööle Case Progression Unit’sse, mis tegelikkuses tähendab, et sinus ei nähta potentsiaali tegeliku politseitöö tegemiseks ja sind lükatakse kuhugi umbsesse keldrikorruse kabinetti koos hirmsa hulga paberitega ja püütakse unustada nii ruttu kui võimalik. Üritades endale ja ülemustele tõestada, et ta siiski on tõeline politseinik, ei pööra ta selga kui värske mõrvapaiga perimeetrit valvates üritab ta tähelepanu köita arglik kummitus kes annab kirjelduse värskelt asetleidnud mõrva kohta. Treenitud politseinikuna on ta samas skeptiline igasugu üleloomulike nähtuste suhtes ja seetõttu ei rutta ta antud tunnistuse üksikasju ka oma ülemustega jagama. Hiljem antud paigale naastes üritab ta uuesti kummitusega kontakti leida ja siis astub ta juurde keegi võõras härrasmees.

- What are you doing here
- Chasing ghost
- Anyone particular?
- Nicholas Wallpenny
- Interesting. Whats Your name and address?
- And who might you be asking?
- Detective Nightingale
- Sorry sir. Constable Peter Grant
- Carry on constable

(see ja järgnevad on mälu järgi ligikaudsed tsitaadid)

Veidi hiljem määratakse Peter enda kergenduseks mitte administratiivtööle vaid detektiiv Nightingale alluvusse, kellega tal oli juba võimalus öösel kohtuda.

- Do ghosts exist?
- You saw one. Dont you know?
- I am waiting for confirmation from senior officer
- Yes they exist
- Damn

Selgub, et detektiiv Nightingale on ühtlasi ka Inglismaa viimane võlur. Võlukunst ja hulk üleloomulikke olendeid tõepoolest eksisteerivad, aga enamus avalikkusest sellest midagi ei tea. Politseis ja kõrgemates valitsusringkondades on teadmine sellest väga limiteeritud hulgal inimestel.

- So You are a wizard?
- Yes
- Like Harry Potter?
- No
- Whats the difference?
- I am not fictional character

Kuna Peter Grant juba kummitusi näeb, siis ilmselt on tal ka eeldusi võluriks saada ning lisaks detektiiv Nightingale alluvuses politseitöö tegemisele asub ta ka võluriõpilase rolli täitma. Lisaks hakkab ridamisi aset leidma hulk ilmselgelt üleloomuliku jõu poolt toime pandud mõrvu, mida siis peategelased peavad lahendama hakkama. Vahelduseks pakutavas kõrvalliinis on omavahel vaenujalale sattunud Mamma Thames ja Papa Thames koos oma hulga veenümfidest järglastega ning ülemus palub Peteril see olukord ära lahendada ja nende vahel uuesti vaherahu sobitada.

Tegu on sarja avaosaga ja minu arust päris laheda looga. Tegevus toimub Londonis ja kuna päris palju fakte puistatakse Londoni geograafia ja ajaloo kohta, siis ilmselt Londonit tundval inimesel on see lisaboonuseks. Samuti on seekord huvitav inimeste rassilise mitmekesisuse aspekti sisse toomine – Peter ise on mulatt kelle ema on „suguluses poole Sierra Leonega“; Mamma Thames on pärit (kui mu mälu ei peta) Nigeeriast ja temalt teene saamiseks sobib suurepäraselt altkäemaks autotäie Nigeeria õlle näol. Üldse on põhitegelased mõnusalt mitmekesised ja värvikad, kuigi esineb ka väikesi usutavuse apsusid – näiteks Peter, kes muidu on kogu maailma suhtes politseiametnikule omaselt skeptiline ja ettevaatlik, ilmutab vahel ka veidi kummalist kergeusklikkust ja kergemeelsust kui asi puudutab maagilisi olendeid. Maagiaga vähemalt avaosas liiga palju ei tegeleta, lugeja õpib seda tundma koos noorukese konstaabliga tilkhaaval, mitte ei visata ülepeakaela sisse. Kuna konstaabel on ennekõike skeptiline ja ratsionaalne inimene, siis üritab ta ka maagiale selle avaldumisvormides ratsionaalseid (st teaduslikke) selgitusi leida ja üldjuhul tuleb tal see päris usutavalt välja. See omakorda piirab ära ka maagia võimalused – jõudu ja ainet ei saa luua eimillestki, saab ainult muuta ta vormi. Näiteks kui inimese nägu muuta, siis võlujõuga nihutatakse ta lihased ja luuosakesed füüsiliselt paigalt ära, mis aga tähendab et loitsu lõppedes langeb ta nägu sisuliselt kokku kuna vana luustruktuur seda enam ei toeta. Ei ole ilus.

Kui üritada veel midagi kritiseerida, siis ehk kohatist põgusat ebaühtlust, mõned tempovääratused linnakirjelduste puhul (kuna ma linna ei tunne siis mulle nad palju ei anna, Londoni elaniku jaoks on nad võibolla tähendusrikkamad) ja veidi ülejäänud stiilist välja langevat lõpplahendust – kui varem oli kogu konstaabli tegevus suuresti kaalutletud ja sellest hoolimata tagasilöökidega vürtsitatud, siis lõpp tuli tema jaoks üsna võõral territooriumil ootamatult kergesti (ja paari kummalise kokkusattumuse ootamatul toel – näiteks Mamma poolt varem antud oluline infokild olukorras kus ta ei oleks saanud/pidanud teadma hoopis teises tegevusliinis tulevikus aset leidvat sündmuskäiku).


Kokkuvõttes julgen soovitada ehk eriti inimesele, kes muidu igapäevaselt suur fantaasiakirjanduse lugeja ei ole ja tahab sujuvat sissejuhatust teemasse.


Huumor – 4

Romantika – 3

Action – 5

Maagia – 3

Maggie Stiefvater "The Scorpio Races"


Maggie Stiefvateri loomingu austajatele on välja pakkuda uus maiuspala - libahuntide ja haldjate kõrval on Stiefvater ette võtnud Iiri mütoloogias tuntud merest tulevad müstilised ja tigedad inimsööjahobused.

Pisikesel ja kivisel Thisby saarel elab vaid 4000 inimest, kuid igal sügisel täitub saar turistidega - just siis leiavad aset kurikuulsad hobuste võiduajamised, kus ratsudeks kasutatakse merest väljuvaid maagilisi hobuseid, keda nimetatakse capall uisce. Võiduajamised on väga ohtlikud, sest tohutu kiired ookeanihobused mitte ainult ei ihka tagasi lainetesse, vaid tirivad meelsasti kaasa ka ratsaniku, kes hästi hobusele lõunasöögiks passib. Iga võiduajamine toob kaasa mitmeid surmajuhtumeid.

Kõige parem merehobuste tundja on igipõline saarepoiss Sean Kendrick, orb, kelle legendaarsest ratsutajast isa aastaid tagasi samuti võiduajamistel surma sai. Sean on võiduajamised oma lemmikhobusel Corril võitnud neli korda. Kahjuks pole Corr tegelikult tema oma, vaid hoopis saare kõige jõukama hobusekasvataja oma, kelle heaks Sean juba aastaid töötanud on ning kelle poeg osava hobusepoisi peale kangesti kade ja kuri on.

Saare põhiatraktsioonist, võiduajamistest, ei tea suurt midagi kaluriperest pärit tüdruk Puck, kelle vanemad peret meelega muust rahvast ja saareelust lahus on hoidnud. Puck on särtsakas, hakkaja ja tige nagu merehobused. Kui hobused Pucki vanemad nahka panevad, otsustab tüdruk vanema venna mandrile mineku edasilükkamiseks oma pisikese poniga merehobuste võiduajamistega liituda. Ainuke naissoost osavõtja ning pisike poni raevukate merehobuste vastu - konkurendid peavad neid lihtsalt lõunasöögiks. Aga alahinnata ei tasu ühtegi vastast.

Olemata ei jää ka romantiline liin Pucki ja Seani vahel. Aga sellega tuleb kõvasti üle poole raamatu oodata. Stiefvateri raamatutele omane rahulik tempo on siin eriti rõhutatud, ilmselt eesmärgiga lasta lugejal põhjalikult saare tuulisesse ja metsikusse atmosfääri sisse elada.

Üldiselt mulle meeldis, kuigi vähem, kui teised Stiefvaterid. Põnevust oli vähem kui Shiveri sarjas ja vaimukaid dialooge palju vähem kui Ballad-sarjas. Kodulehelt lugesin, et Stiefvater ise peab seda oma parimaks raamatuks. Nii et võibolla ma lihtsalt ei oska hinnata. Lugeda igatahes tasub, originaalne ja mõnusalt sünge õhustikuga lugu. Toredaks üllatuseks oli autori autogramm neti kaudu tellitud raamatu tiitellehel.

(5 palli süsteemis)

Maagiat - 1
Romantikat - 4
Actionit - 3
Nalja - 0