Koidukuma II treiler

Võib-olla on see huviliste jaoks vana uudis, aga mina märkasin alles täna, et Videviku saaga viimase filmi ametlik treiler on väljas. Jagan seda igaks juhuks teiega. Kinodes novembrikuus!

Näljamängude filmist

Käisin vaatamas kauaoodatud Näljamängude filmi. Mingit superelamust kahjuks ei saanud. Raamatute järgi tehtud filmid on tihtipeale sündmustiku kiired läbiludistamised ja see pinnapealsus on raamatuga tuttavatele inimestele tunda. Erandiks on minu meelest Sõrmuste isanda filmid, mis olid ehk raamatutest isegi paremad (riskin siin Tolkieni sõprade meelepahaga). Ilmselt oli põhjuseks see, et Sõrmuste isanda raamatute tempo oli tõesti VÄGA aeglane. Erinevalt Näljamängude raamatust.

Natuke on kahju, et sellised filmid on tegijate jaoks alati kindla peale minek – kui raamatut loevad miljonid, jõuavad needsamad kindlasti ka kinno, et vaadata, kuidas film nende kujutlusega kokku läheb. Seetõttu tundub, et filmitegijatel polegi vaja eriti pingutada.

Oli toredaid ja mõjuvaid kohti ka. Meeldis näiteks Peeta rongist lehvitamise stseen, Katnissi ja Peeta lõõmavate kostüümidega triumf ja mängujuhtide askeldamised. Caesar Flickermann meeldis. Tegelastesse süveneda aga aega ei antud. Seetõttu jäi täiesti halliks Peeta kuju, Rue surm ei toonud pisarat silmanurka ning õudsad mutt-id oli lihtsalt kari kurje buldoge. Ilmselt lastest vaatajate säästmiseks vilgutati jubedamate stseenid ajal kaameraga hullumeelselt ringi, mis minu meelest ei olnud kuigi geniaalne lahendus. Oleks saanud paremini, isegi ilma otsest tapmist näitamata. Nüüd oli mul mitu tundi peale kino pea sellest vilkumisest uimane. Arusaamatu oli Cato lõpukõne Küllusesarvel. Küllusesarv ise oli ka suhteliselt hale käkerdis, ma kujutasin ikka vägevamat ehitist ette.

Katnissi näitleja meeldis. Oli sobivalt armsake ja juhm, isegi veel juhmim kui raamatus. Rue pidi tükk aega kätega vehkima, et talle teha selgeks, kuidas herilasi vaenlastele kaela saata. Haymitch pidi oma soovid langevarjupakikestes olevatele paberitükkidele kirjutama. Et ta oskaks karjääritribuutide varusid õhku lasta, olid varustusepüramiidi ümber olevad maamiinid tähistatud mutimullahunnikutega. Aga eks need lihtsustused olid tehtud rohkem meid, rumalaid vaatajaid, silmas pidades. Dilemmas Peeta/Gale on miskipärast suur eelis antud Gale’ile, keda on valitud mängima pikk nägus poiss, samas kui Peetaks on lühike vissis näoga tüüp (tahtmata siinkohal lühikesi vissis näoga tüüpe solvata).

Väidetavalt on kokku plaanis teha neli (?!) filmi. Võime siis ennustada, kumb raamatutest kaheks osaks jaotatakse. Võibolla teine? Ilmselgelt oleks filmitegijatel rumal vähem filme teha. Nii mina kui ka teised raamatusõpradest ullikesed vaataksid ilmselt kohusetundlikult ära kasvõi kaheksa osa. Võibolla olekski kõige õigem olnud filmi asemel sari teha, sest praegu ei jõutud vaatajaid tegelastega tuttavaks teha, et nende surmale kaasa elada, ega mängude enda kannatusi näidata - kõik läks nii ruttu, et mingeid nälja või janu või väsimuse märke tribuudid küll ei ilmutanud.

Kääbiku film

Uus ja päris uhke treiler on siin. Kinos järgmisel detsembril!

Meyeri "Host" filmilinal

Lugesin Wikipediast, et Stephenie Meyeri "Hostist" ehk "Kehast" filmitegu on hoogu kogumas. Kinodesse jõuab film märtsis 2013. Peategelast Wandereri/Melaniet on valitud kehastama noor iirlanna Saoirse Ronan, kes pälvinud juba Oscari-nominatsiooni oma kõrvalosatäitmise eest filmis "Atonement".

Raamatu kohta muljed siin.

Punamütsike (Red Riding Hood)

Lugu algab sedasi. Kaunis Valerie (Amanda Seyfried) armastab puuraidur Peterit (Shiloh Fernandez), aga ema tahab teda hoopiski naita rikkast perest pärit sepaametit pidava Henryga (Max Irons). Armunud on valmis juba põgenema, kui ootamatult tapab keegi (eks ikka libahunt) Valerie vanema õe. See tõmbab põgenemisplaanile muidugi kriipsu peale. Küla saabub päästma isa Solomon (Gary Oldman), kes on kõikjal libahunte hävitanud (üks vastik tüüp, peab ütlema).

Esiti arvasin, et Punamütsikese muinasjutuga ei ole sellel filmil küll miskit pistmist, aga ei, eksisin. Stseen "vanaema, miks sul nii suured kõrvad on..." tuli täiesti mängimisele. Üldiselt oli naljakas. Kuigi vist pidi olema õudne. Aga mul ei olnud. Siiski lastele vist päris ei soovitaks. Aga teised, kes libahundilugusid armastavad, võivad vaadata küll. Kuigi peab ütlema, et libahunt ise oli kuidagi ebaloomulik. Ebaloomulikum veel kui libahundid Videviku sarja filmis. Muideks mõlema filmi režisöör ongi Catherine Hardwicke ning Valerie isa mängib Billy Burke ehk Bella isa Videvikus.

Valerie osatäitja meeldis väga. Poistel polnud kah viga (Fernandez oli igatahes loomulikum kui Pattinson).

Mul kui talvel külmaga ikka mütse-kindaid kandval inimesel oli valus vaadata, kuidas nad seal lumehangedes poolalasti ringi liikusid. Heal juhul vaid keep oligi õlgadel. Tunne nagu novembrikuus Šotimaal.

Viimane Potteri film

Vaatasin eile ära. Mulle ei meeldinud. Sain üsna kähku aru, mis mind põhiliselt häiris ja loo minu jaoks ebausutavaks ja vähehaaravaks muutis - maagiaga oli üle pakutud. Tuli meelde tsitaat George R. R. Martini 15.07 Postimees Online'is avaldatud intervjuust: "Mul on alati olnud tunne, et liiga palju maagiat tapab fantaasia ära. Maagiaga peab väga ettevaatlikult ringi käima. «Jää ja tule» raamatuid kirjutades lugesin uuesti J. R. R. Tolkieni. Gandalf on küll võlur, aga kui mäekollid ründavad, siis tõmbab ta välja mõõga ja võitleb teiste kõrval, mitte ei loobi kamraadide selja taga loitsusid. Võlukunst peab olema eriline ja ebatavaline."
Näiteks oli minu jaoks palju mõjuvam see, kuidas Snape'i verine keha aeglaselt mööda klaasseina alla vajus, kui see, kuidas Voldemort peeneks pudiks lagunes ja tuulega õhku lendas - ja selleks polnud mingit vajadust, raamatus oli Voldemortil surnukeha nagu igal teisel inimesel. Ja miks ei võinud mao Nagini pea pärast otsastlõikamist toreda lötsatuse saatel vastu maad lennata, selle asemel, et koos kehaga musta suitsuna hajuda? Ja ka täitsa pisiasjad - miks ei võinud Harry Surnuteäratamise kivi lihtsalt näppudega niigi võluväel avanenud kitu seest välja urgitseda, vaid see pidi maagiliselt Harry peo peale heljuma? Miks ei võinud Harry mõttesõela hammaste ragisedes laua peale tassida, miks pidi see maagilise frisbee-taoliselt kohale hõljuma? No täitsa naeruväärseks läks asi.
Teiseks oli natuke liiga palju kogu seda mürinat ja kivisadu, nii et lõpuks nägid hunnikutes kukkuvad kivid välja lihtsalt nagu plastikust dekoratsioonid. Kui koleda mürtsu saatel oleks langenud paar hirmsat kivikolakat, oleks palju usutavam olnud.
Näitlejatele kuigipalju dialoogiaega ei antud, nii et ka sealt ei tulnud midagi, millele kaasa elada ja sisse süübida. Parimaks kohaks oli minu meelest Hermione nutune piiksatus: "Ma tulen kaasa!", kui Harry teatas, et läheb nüüd metsa tapale. Hästi välja mängitud ja loomulik reaktsioon minu jaoks. Selliseid kohti võinuks aga palju rohkem olla. Snape'i-liin meeldis mulle ka päris hästi, head ilmed olid tegelasel.
Veel paar asja, mis mind häirisid - peategelaste humoorikad märkused, kui nende poolt pandud loitsust uimane härjapõlvlane draakoni tuleroaks langeb. McConagalli käsklus viia kõik Slytherinlased vangikoobastesse, selle asemel, et igale indiviidile valikuvõimalust anda - kas Voldemorti vastu võidelda või ära koju minna. Ja miks olid Harry vanemad sellised keskaelised, kui nad juba siis surma said, kui Harry vaid 1-aastane? Ma oleks arvanud, et nad on maksimum 25 kanti.
Oeh. Palju viugumist tuli kokku. Filmi kiituseks võib aga öelda, et see meeldis hästi minu elukaaslasele, kes ühtki raamatut pole lugenud ja ka kõiki filme pole vaadanud. Nii et äkki siis oli lihtsalt selline poistekas.

Sari "Troonide mäng"

Minu esimene postitus siin ja mitte raamatust vaid ekraniseeringust. Loodan, et annate andeks.

Nimelt HBO on valmis saanud sarja "Game of Thrones" (esimese?) hooaja ning esimene osa on ka USA's teleekraanile jõudnud.

Mul ei ole kahjuks aimugi, kas mõnelt Eestis kättesaadavalt telekanalilt seda sarja ka näeb. Püüdes mitte piraatlust õhutada mainin siiski, et interneti põhjatutes avarustes esimene osa saadaval on ja ilmselt peagi ka järgmised osad.

Sari on tehtud vägagi suurejooneliselt, filmitud Põhja-Iirimaal, Maltal ja Marokos. Kunstilise kujundaja roll on olnud võimas ja loodud maailm tundub väga ehe ja kattub minul raamatut lugedes silme ette manatuga. Tegelaskujud tunduvad ehedad ja valitud näitlejad tunduvad rolli sobivat. Esimestes stseenides segas veidi Sean Bean'i kehastatud Eddard Stark sest minu vaimusilmas seostub see nägu ikka Boromiriga, aga see selleks.

Vähemalt esimese osa baasil ütleks, et õnneks on raamatule väga truuks jäädud. Jon Snow on veidi vanem kui ma ette kujutasin. Kuid muus osas pretensioone ei ole.

Igatahes mina esimese osa baasil soovitaks küll seda kõigil George R.R. Martin sõpradel vaadata. Ja ootaks teiste kommentaare sellele sarjale.

PS. esimene osa oli tunni pikkune, pole kusagilt infot leidnud kas tegu oli osaliselt pikema pilootosaga või nii jääbki olema.

Lisan paar linki ka siia:
wikipedia.org, IMDB leht ja "treiler"

Näljamängude film

Kes veel ei tea, siis Suzanne Collinsi Näljamängude seeriast on valmimas film. Filmidele ennustatakse Videviku-saagale sarnast fännihullustust. Siin siis pilt peategelaste kolmikut mängivaist näitlejatest, nimedega Liam Hemsworth, Josh Hutcherson ja Jennifer Lawrence. Ei oskagi seda valikut väga kommenteerida. Peeta ja Gale'i osatäitjate valik oli nähtavasti lihtne (just välimuse mõttes), üks lahkete silmadega blond poiss ja üks kergelt ohtliku olekuga tõmmu poiss. Katnissiga oli kindlasti raskem. Esmamulje järgi tundub valitu kuidagi liialt pehmeke ja armsake. Selge on aga see, et tegelikult sõltub kõik nende näitlejaosavusest ja eks siis saame näha :)
Lugesin veel, et üheks kandidaadiks Haymitchi rolli on Dr House'i osatäitja Hugh Laurie. Minu meelest tore avastus, Haymitchi ja House'i näol on tegemist tõepoolest sarnaste karakteritega - üliintelligentsed, riuklikud ja hädas sõltuvusega.

Potteri-filmi muljeid

Käisin eile vaatamas Harry Potteri seitsmenda osa esimese poole filmi. Minu meelest oli päris hea. Filmitegijad ei olnud ise midagi leiutama hakanud, vaid püüdnud võimaluste piires raamatule truuks jääda, mis on minu meelest hea mõte.
Kõige rohkem meeldis mulle see osa, kus Harry, Ron ja Hermione ministeeriumisse sisse murdsid. Tagantjärele mõeldes oli see kõige parem ilmselt sellepärast, et tänu mitmemahlamöginale mängisid tegelasi teised näitlejad. Ikka on vahe sees, kas tegemist on päris näitlejatega või inimestega, kes lapsena nunnu välimuse põhjal valitud on. Aga ega need pärisosatäitjad ka väga hullud polnud. Harry pole enam nii kange kui vahepealsetes filmides.
Toredasti oli tehtud Kolme venna muinasjutu multifilm. Ja palju viibiti ilusas looduses. See natuke häiris, kui Hermione Harryga kahekesi ilusas metsas olles õhkab: jäämegi siia ja saame koos vanaks. See tundub olevat nii põhimõttelage ja ebaloogiline. Ja Harry matab Dobby liivaluite tippu, mis tundub samuti halb mõte, kuna arvata on, et peagi koorub laip sealt välja.
Oleks tahtnud näha natuke rohkem paanikat selles kohas, kus Hermionet piinatakse ja Ron ja Harry keldris kinni on. Filmis võtsid nad seda suht rahulikult. Ja miskipärast kasutab Hermione metsas redus olles parfüümi, mistõttu krahmajad nad peaaegu kätte saavad. Oo edevust.
Kõige hullemad olid subtiitrid. Kui võimalik, ärge neid üldse lugege. Kui Harry tuleb ja küsib Hermionelt "Krahmajad?", siis tõlkes tuleb ta ja ütleb "Tolvan." No mis loogika seal on?

Teretulemast! Ja veidike vampiiridest.

Minul ja Kadril tuli mõte, et oleks tore, kui oleks koht, kus loetud fantaasiaraamatutest muljetada, anda edasi uudiseid uute ilmumiste kohta ja soovitusi (või hoiatusi) loetud raamatute osas. Loomulikult ei pea muljetamine piirduma tingimata vaid fantaasiakirjandusega. Kuigi ega mina ausalt öelda suurt midagi muud ei loe küll :)
Sel nädalavahetusel alustan neljanda osaga Charlaine Harrise The Southern Vampire Mysteries sarjast, raamatu nimi on "Dead to the world" (tegelikult on mul küll pooleli ka Harry Potter ja surma vägised (umbes kolmandal või neljandal ringil), aga kuna ees on reis Saaremaale, siis seda tellist ei hakanud kaasa tassima). Nende lõunaosariikide vampiiriraamatute puhul on tegemist sama sarjaga, mille põhjal vändatakse seriaali "True blood". Kuna raamatud mulle väga meeldivad (hästi toredasti kirjutatud, ootamatute huumorikohtadega, mis lugedes täitsa turtsuma võtavad), ostsin ka seriaali esimese hooaja. Paraku on minu meelest tegemist täieliku saastaga, kohusetundest, et raha sai kulutatud, katsun end ikka sundida seda lõpuni vaatama. Kuigi pärast iga osa on kahju, et olen oma elust tunnikese selliste mõtetute tüüpide tegemiste jälgimise peale kulutanud. Aga raamatuid lugedes on täiesti võimalik seriaal ära unustada ja tegelasi hoopis armsamate ja sümpaatsematena ette kujutada.