Hobbi ja Lindholmi pärandus

Selle raamatu tutvustamisel tuleb alustada sellest, et kahe kirjanikunime taga peitub tegelikult üks inimene. Kõigepealt kirjutas ta Megan Lindholmi nime all ja hiljem lõi Robin Hobbi, kes kirjutab Elderlingide realmis. Alguses hoidis ta Hobbi muide salajas, nii et kuigi Lindholm oli üsna tuntud kirjanik, ei teatud, et ka Hobbi raamatud on tema kirjutatud. Ajapikku muidugi tilkus välja.

„Inheritance“ on päris mahukas lühijuttudest koosnev raamat, kus poole on kirjutanud Lindholm, poole aga Hobb. Hobbi lood on meile armsaks saanud maailmas, kus valitseb taid ja vaist, lohed ja nende maagia. Muidugi alustasin ma lugemist nendest. Raamatu nimilugu, „The inheritance“, räägib Bingtowni kauplejate päritolu tüdrukust, kes vanaema sõrmuse abil oma õiguspärast kohta nõuab. See lugu oli minu meelest üsna keskpärane.

Palju rohkem meeldisid mulle teised kaks lugu. „Homecoming“ räägib sellest, kuidas Vihmametsad esmakordselt asustatud said – sinna saadeti asuma punt kurjategijaid ja võimuga pahuksisse sattunud aadlikke. Vihmametsade ebameeldivused – kuiva maa puudumine, happeline vesi, lohede ja elderlingide mõistatuslik maagia – ei tee asustamist arusaadavalt kuigi lihtsaks ülesandeks. Jutt on kirjutatud päevikuna, mida peab ühe ebasoosingusse sattunud aadliku abikaasa. Seni vaid proua-ametit pidanud naises toovad raskused välja tõeliselt leidliku ja julge poole, tema abikaasas aga rumaluse, kasuahnuse ja julmuse. Haarav ja ilus lugu sellest, kuidas rasked ja võõrad tingimused õige suhtumise ja pealehakkamisega ilusaks ja koduseks kujunevad.

Kolmas lugu, „Cats meat“, räägib kena poisi võrku langenud tüdrukust, kes lapsega maha jäetakse ja kes siis ise tublisti hakkama saab. Senikaua, kuni luuserist poiss tagasi tuleb ja tüdruku hoole ja vaevaga sisse seatud elu pahupidi pöörab. Appi tuleb kass. See oli ka väga tore lugu.

Kui Hobbi lood olid suure hooga loetud, asusin ettevaatlikult ka Lindholmi maitsma. Ja polnud viga midagi. Ega ei maksagi arvata, et kui ta ühe autorina on üks mu lemmikkirjanik, siis teise autorina päris mööda läheks. Kuigi nendes lugudes pole seda mõnusat keskaegset õhustikku, on need ikka põnevad ja originaalsed. Ja fantaasiat on seal küllalt. Kohtume tulnukate, vampiiride, võlurite ja loomulikult ka kassidega, kellest see kirjanik ei saa ilmselt üle ega ümber.

Kuigi lühilood on üldiselt formaat, mida ma ei armasta (õige raamat peab olema ikka vähemalt kolm köidet, eks ole), oli see siiski hea lugemine. Eriti õhtul enne magamaminekut – loo lõpp oli heaks hetkeks raamat käest panna, pikkade lugude puhul on seda hetke raske leida ja nii need unetunnid kuluvad.

Robin Hobbi salamõrtsuka lood

Ma arvan, et üks põhjuseid, miks ma hakkasin täiskasvanueas taas fantaasiaraamatuid lugema, oli elamus Robin Hobbi salamõrtsuka sarja lugemisest.

Mitmete mu sõprade jaoks on jutt kuningapoegadest, õukonna intriigidest, mõõgavõitlustest ja muust sellisest liiast ja meenutab pigem lapsepõlves loetud muinasjutte kui tõsiselt võetavat lugemisvara. Aga uskuge mind, Hobbi tasub lugeda! Tema tegelased suudavad tänapäeval toimetavatele libahuntidele ja vampiiridele konkurentsi pakkuda küll.

Hobb on väga hea jutuvestja ning kuna pahalasi ei ole tema lugudes lolliks tehtud, ei ole tema juttude finaal kunagi etteaimatav. Seda, et vastase osavust tuleb eeldada, oli õpetatud ka kuningas Shrewdi salamõrtsukale, sarja ääretult sümpaatsele peategelasele FitzChivalryle. Kuid keegi pole ohtlikum mehest, kes ei suuda otsustada, mida ta kardab. Ja just selliseks meheks oli prints Regal.

Mis teisi tegelasi puudutab, siis värvikaid figuure oli palju. Näiteks Narr, valge naha ja värvitute silmadega tegelane, kes teadis peaaegu kõiki Hirvelossi saladusi. Lisaks sellele tegi ta muidugi muid narritempe - kargas Shrewdi tooli tagant tagurpidi saltodega üle põranda vastasseinani ja tuli siis hundiratastega tagasi. Aga kui kuningas üha rohkem kokku kuivas, muutus ta iga päevaga mornimaks ja tema naljad läksid üha salvavamaks. Eks temast oli Fitzile tuge omajagu.

Ja väga nauditavad olid Fitzi ja Öösilma vahelised mõttevahetused. Ja Öösilma puhul ei olnud tegemist inimesega ning mõttevahetus ei toimunud ka tavaliselt sõbraliku vestluse vormis :) Aga rohkem ma raamatu sisust ei räägi, kes pole veel lugenud, siis tehke endale üks tore jõulukink.

Vihmametsa kroonikast

Miskipärast oli mul Robin Hobbi Vihmametsakroonika (The Rain Wild Chronicles) lugemise osas tõrge, mistõttu Pihlalt laenatud esimene osa seisis raamaturiiulis üle poole aasta. Liveship-raamatutes olids serpentite osad minu meelest kõige igavamad ja mulle tundus, et Dragon Keeper ainult serpentitest jutustabki. Aga kui teine osa Dragon Haven juba ka minu raamaturiiulisse jõudis, hakkasin pika hambaga lugema. Ja polnudki nii halb, kaks tellisepaksust raamatut sain läbi umbes nädalaga.
Robin Hobb lihtsalt oskab luua sümpaatseid tegelasi (Farseerite raamatute Narr ja Fitz on siiani üldse minu kõige lemmikumad raamatutegelased). Alise, Sedric (ilus nimi), Thymara ja Tats olid kõik toredad. Tats võibolla natuke vähem, kippus olema lihtsalt selline iseloomuta hea tegelane. Alise käitub mõistlikult nagu päris inimene, mitte seebikategelane - ei lähe liiga kurjaks Sedricu paljastuste peale ja otsustab usaldada kapten Leftrini, kuigi talle selja taga temast halba räägitakse. Aga tema teadlase-pool läheb küll natuke kaotsi. See ei veena, et käib vahepeal lohedega rääkimas ja kirjutab oma päevikusse, mingit väljundit ei ole. Ja tore on Hobbi raamatutes see, et kogu aeg ei pea midagi juhtuma, rahulik elu on ka huvitav. Ja pahad tegelased koristatakse ilusasti ära, enne kui nad liiga palju kurja jõuavad teha.
Lohed ise on natuke ärritavad, aga eks nad peavadki inimestele nii tunduma. Lohe Sintara mõtleb kogu aeg, et inimestega ei peagi hästi käituma, sest nad on nii lühiealised. Samas surevad lohed ise hoopis alguses nagu kärbsed, nii et see põhjus ülbitsemiseks ei ole eriti vettpidav. Kui minu valida oleks, siis ma lohesid oma maailma ei tahaks. Liigiline mitmekesisus ja "et inimesed ülbeks ei läheks" pole minu meelest piisavad argumendid. Aga seda tahaks küll, et kui ma ära suren, siis lohe sööks mu ära ja mu mälestused jääksid alles.
Viimasel ajal tundub olema moodne raamatusse sisse tuua ka mõni homost tegelane ja tema sisemaailma süveneda. Canavani raamatutes näiteks. Ja Vihmametsa kroonikates on neid lausa trobikond. Ei tea, kas see on osa ülemaailmsest integreerimis- ja tolerantsipoliitikast.
Minu arvates on need raamatut ühesõnaga keskpärased Hobbid. Paremad kui Soldier Son triloogia (see oli minu meelest Hobbi äpardus), aga kindlasti halvemad kui Farseerite raamatud. Võibolla umbes Liveship-idega samal tasemel.