The Emperor's Soul

"The Emperor's Soul" on Brandon Sandersoni seekord veidi lühem teos (175 lk), mille tegevus leiab aset "Elantrise" maailmas, aga teises riigis; ühiseid tegelasi ei ole ning see on täiesti loetav ka eraldiseisva raamatuna.

Tegemist on klassikalise fantaasiaga ja autor on jälle välja mõelnud uue maagiasüsteemi, mis on inspireeritud Hiina kultuurist. Maage nimetatakse Võltsijateks (Forger) ning võlukunst seisneb asjade ja elusolendite muutmises sel teel, et "võltsitakse" nende minevik. Mida lähedasem tegelikkusele on muutus, seda lihtsam on seda teostada, ja näiteks inimeste kui äärmiselt keerukate objektide muutmine on raske, seda suudavad vaid vähesed üliandekad Võltsijad ning ka nemad üksnes ajutiselt. Lihtsamast asjade Võltsimisest võib näiteks tuua lagunenud laua muutmise terveks ja ilusaks, muutes selle ajalugu nii, nagu oleks selle eest kenasti hoolt kantud, mitte lastud seista ja kõduneda. Võltsimise tööriistaks on tempel, millele tuleb lõigata vajalik muster.

Raamatu peategelane on Shai, osav Võltsija, kes on reetmise tõttu sattunud vangi (Võltsimisse ei suhtuta just erilise soosinguga) ja ootab hukkamist. Talle pakutakse aga pääsemist juhul, kui ta 100 päevaga suudab välja töötada templi, millega oleks võimalik taastada (Võltsida) impeeriumi valitseja hing - viimast ründasid salamõrtsukad ja kuigi tema elu õnnestus päästa, on ta koomasarnases seisundis. Imperaatori kehv olukord hoitakse salajas ning tema nõuandjate kogu ei taha võimu käest anda, mistõttu nad kutsuvadki appi Shai. Kuigi tema arvates läheks selleks tegelikult vaja umbes kaks aastat, võtab ta väljakutse vastu. Lisaks temalt nõutavale tööle peab ta selle aja jooksul paraku leidma ka võimaluse põgenemiseks, sest vaevalt et teda sellise saladuse teadjana pärast ellu jäetakse.

Armastusliin puudub selles loos täielikult. Küll aga on põnev tundma õppida nii Võltsimist, Shai mõttemaailma kui ka imperaatori "hinge" - nimelt tuleb Shai'l selle taastamiseks sellega kõigepealt põhjalikult tutvuda, et lõpptulemus oleks usutav. Raamatus on, nagu Sandersonil tavaks, ka teatav annus filosoofiat, aga kuigi loo tempo on pigem rahulik, hoiab autor siiski suurepäraselt pinget, mis suureneb muidugi sellevõrra, mida lähemale 100. päev jõuab.

Kiidaksin Sandersoni selle raamatu puhul muuhulgas selle eest, et lugu mahub kenasti raamidesse - tihtipeale on lühemate teoste puhul ju selline tunne, nagu kiirustaks autor hirmsasti, nii et detailidest jääb puudu, aga siin tundub tempo täpselt paras ja lugu saab kenasti räägitud. Soovitan "The Emperor's Soul"i loomulikult kõigile Sandersoni fännidele, aga see võib olla ka hea esimene katsetus autoriga seni mittetuttavale lugejale, kui mõne tema "tellise" kättevõtmine tundub esialgu liiga hirmutav.

Brandon Sanderson "Warbreaker"

Minu esimene katsetus Brandon Sandersonilt - üheosaline eepiline fantaasialugu "Warbreaker". Peategelasi on raamatus kolm. Kõigepealt kaks õdedest printsessi, Vivenna ja Siri. Vivennat on sünnist saati kasvatatud naaberriigi jumalkuninga mõrsjaks. Eesootavalt abielult loodetakse riikidevaheliste pingete leevendumist, paraku tundub, et sõda on nii ehk naa vältimatu ning printsessi naabritele saatmine üksnes lükkaks edasi vältimatut, andes seejuures vastastele ideaalse pantvangi. Seetõttu hakkab kuningal viimasel hetkel oma vanimast, lemmiktütrest kahju ja ta otsustab saata hoopis oma noorima lapse - tuisupäise ja oma tähtsusetut neljanda lapse staatust õppimisest kõrvalehiilimisega nautinud Siri.
Vaid 17-aastane Siri saadetakse niisiis ilma mingisuguse ettevalmistuseta jumalkuningas Susebronile. Kuidas saab ta hakkama võõra õukonna intriigidega riigis, mis valmistub iga hetk tema kodumaale kallale kargama? Kuidas saada hakkama jumalkuninga naise staatusega, kui oma püha abikaasat ei tohi kõnetadagi? Seejuures ootab riik talt võimalikult kiiresti pärija ilmalekandmist.
Ka Vivenna pole ootamatu olukorraga rahul - temalt on võetud ta elu mõte ja järsku on ta muutunud täiesti tähtsusetuks. Seetõttu otsustab ta esimest korda elus isa sõna mitte kuulata ning järgneb Sirile naaberriigi pealinna - ehk õnnestub tal väikeõde kuidagi aidata või päästa? Edasi seikleb Vivenna juba suurlinna allilmakihtides.
Kolmanda peategelase tutvustamine eeldab väikest selgitustööd. Niisiis, jumalkuninga Susebroni valitsetav riik Hallandren. Susebron pole mitte ainus jumal Hallandreni valitsuses - kogu õukond koosneb jumalaist, kes on tegelikult surnuist tagasipöördunud ja seeläbi prohvetlikud ning maagilised võimed omandanud inimesed. Üks neist on Lightsong, kelle probleemiks on see, et ta ise ei usu enda jumalikkusesse ega kasulikkusesse üleüldse. Paraku ei kanna tema meeleheitlikud püüded oma kasutust ja mõttetust demonstreerida enamasti vilja. Lightsong oli väga vaimukas tegelane, nii et toongi siinkohal mõned tema mõttekäikudega seotud stiilinäited:

"Why did it seem that the more he demonstrated himself to be an idiot, the more convinced people became that he had some kind of hidden dephts? Did no one understand that a man could be both likeable and useless? Not every quick-tongued fool was a hero in disguise."

""You're a very difficult person to manipulate, you know."
"Nonsense," Lightsong said. "You just have to promise me that I won't have to do a thing, and then I'll do anything you want."
"Anything?"
"Anything that doens't involve doing anything."
"That's nothing, then."
"Is it?"
"Yes.""

"Llarimal had told Lightsong to do his best. That sounded like an awful lot of work. Unfortunately, doing nothing was beginning to seem like even more work."

Vaimukaid dialooge leiab ka printsesside liinist, näiteks see värskendavalt uudne lõik, kuidas printsesse kohelda. Tegemist siis printsess Vivenna ja ühe mõõgamehe diaoloogiga:
""You coming?"
"Where?"
"We're going to go  capture a few of those thieves. Ask them exactly what Denth wanted with that carriage."
Vivenna felt a stab of fear. "Why invite me? Won't I just make it harder for you?"
"Depends," he said. "If we get into a fight, and you get in the way, then it will be more difficult. If we get into a fight and half of them attack you instead of me, it will make things easier."
"Assuming you don't defend me"
"That's a good assumption.""
Samuti meeldis mulle väga Vasheri ja Vivenna dialoog, kui Vivenna palus Vasheril endale maagilist meetodit "äratamist" õpetada. Aga see on liiga pikk siia ümberkirjutamiseks :)

Kindlasti tuleb veel esile tõsta Sandersoni täiesti originaalset ja põnevat maagiasüsteemi ülesehitust. Olen aru saanud, et see on üks Sandersoni leivanumbreid.
Loo miinustest tooks ehk välja selle, et minu jaoks jäi raamatu keskosa veidi venima (lõpp oli see-eest tempokas ja väga põnev) ning kohati tundus, et mõned otsad ei jooksnud lõpuks kokku või jäid liiga lahtisteks (oleksin tahtnud näiteks teada, mis Susebronist ja Sirist lõpuks sai. Ja minu meelest oli Warbreakeri vanus ühes kohas 300 aastat, teises kohas aga oma 3000. Aga ei hakka praegu üle kontrollima ka).
Kokkuvõttes paneks hindeks tubli 4,5 või 4,6, see on siis ehk 5 miinusega.
Loo sisuporportsioonid:
Maagiat - palju
Romantikat - on, aga mitte ülevoolavalt
Tapmist ja tagaajamist - korralikult
Tegelaste arengut ja eneseleidmist - palju
Huumorit - täitsa arvestatavalt

The Final Empire (Mistborn #1)

Tundub, et blogisse satub kogemata kombel järjest kaks arvustust Brandon Sandersoni raamatute kohta. :)

Lõpetasin just Sandersoni Mistborn-sarja esimese osa, romaani "The Final Empire" lugemise ja ütlen kohe alustuseks ära, et tegemist on ühe parema fantaasiaraamatuga, mida mõne aja jooksul lugenud olen (subjektiivne arvamus, loomulikult).

Tuhat aastat tagasi on loo tegevuspaigaks olevat maailma ähvardanud mingi salapärane hädaoht, millest maailma väidetavalt päästnud kangelasest sai türanlik valitseja, keda peetakse jumalaks ja kes on siiamaani troonil (Lord Ruler). Maailm ise on üks üsna trööstitu paik - taevast langeb pidevalt tuhka, millega kõik on kaetud, ja öösiti sulgub suurem osa inimestest kinniste akende-uste taha, sest väljas keerleb tihe ja hirmuäratav udu, kus liigub ringi ohtlikke olendeid. Lihtrahvas (skaa'd) on äärmiselt allasurutud, sisuliselt orjad, kes peavad aadlike heaks tööd rügama (üldiselt peksu saatel ja surma ähvardusel) - ja kuna selline olukord on kestnud pikka aega, on nad enamasti ka allaheitlikud ja rusutud. Aadlikel seevastu on elu üsnagi hea - ja lisaks kõigele on aadliverega päritavad (tõsi küll, ei avaldu kõigil) erilised võluvõimed, allomantia (allomancy). Allomantia seisneb metallide allaneelamises ja siis "põletamises", mille abil allomant saab (seni, kuni metalli jätkub) kasutada sellele metalli liigile vastavat võluvõimet. Maagiasüsteem on autori poolt väga põhjalikult läbi töötatud, on ainult kindlad metallid, mida kasutada saab, neist igale vastab konkreetne võime (näiteks teiste inimeste emotsioonide mõjutamine, füüsiline tugevus ja vastupidavus jne) ja kõik on üsna realistlik - allomantiat tuleb hoolega treenida, et osavaks saada, ja maagia toimib ainult seni, kuni parajasti allaneelatud metallikogus otsa saab. Enamik allomantidest saavad kasutada ainult ühte metalli (neil on ainult üks võime), aga on mõned erilised - neid kutsutakse mistborn -, kes suudavad "põletada" kõiki erinevaid metalle.

Loo keskmes on skaa'dest vargajõuk - vähemalt selline on nende taust. Eriliseks muudab nad aga see, et neis on kõigis natuke aadliverd ja nad on kõik allomandid. Peategelased on Kelsier (mistborn, parandamatu optimist ja maailmaparandaja, kelle eesmärk on kätte maksta Lord Rulerile, kes on süüdi tema naise surmas) ja Vin (samuti mistborn, noor tüdruk, kes on tänaval kasvanud ja palju halba läbi elanud, mistõttu tal on raskusi inimeste usaldamisega, aga samas nutikas ja ellujääja). Kelsieri juhtimisel plaanib tema jõuk hakkama saada senistest raskeima "tööotsaga" - viia läbi skaa'de revolutsioon ja kõrvaldada troonilt Lord Ruler. Ja nii need seiklused lahti lähevad.

Raamat on äärmiselt põnev - mitte liialt tempokas, pühendudes näiteks pikalt Vin'i allomantiaõpingutele (ta saab oma võimetest teada alles Kelsieri käest, kellega raamatu alguses esmakordselt kohtub), aga samas igav ei hakka ka kordagi. Pinge püsib pidevalt, hoolimata võitlusstseenide vähesusest (aga see-eest need, mis on, on minu arvates väga hästi kirja pandud). Kirjeldustega autor üle ei pinguta, aga samas kerkib pilt maailmast ilusti silme ette. Tsipake on ka romantikat, natuke filosoofiat... Mida ühelt fantaasiaraamatult veel tahta? :) Kui midagi ette heita, siis jäi päris-päris lõpplahendus minu jaoks natuke väheusutavaks. Samas arvestades, et tegemist on triloogiaga, kavatsetakse seda võib-olla edaspidi rohkem põhjendada.

Kokkuvõttes - raamatus on mitmeid originaalseid ideid ja vähe klišeesid, sümpaatsed ja üsna usutavad tegelased, põnevust ja maagiat. Soovitan kõigile klassikalise fantaasia austajatele!

Sisuproportsioonid:
Maagiat: 5
Pinget: 4
Actionit: 3
Filosoofiat: 2
Romantikat: 1 (st mitte 0)

PS. Brandon Sandersoni kodulehelt leiab ka hulganisti lisamaterjali tema raamatute kohta - näiteks selle raamatu iga peatüki juurde autori annotatsioonid (taustainfo, miks nii jne). Aadress: http://brandonsanderson.com/annotation/book/Mistborn

Elantris

Tänu Jordani "Ajaratta" sarja lõpuosadele jäi mulle meelde nimi Brandon Sanderson (ta valiti pärast Jordani surma sarja lõpuni kirjutama) ja nüüd lõpetasin ka esimese puhtalt tema kirjutatud raamatu. Tegemist on Sandersoni debüütromaaniga "Elantris" ja võin juba etteruttavalt öelda, et jäin lugemiselamusega igati rahule.

Vahelduseks ei ole see raamat sarja esimene osa, vaid eraldi lõpetatud lugu (tõsi küll, tuvastasin netist, et autor kavatseb võib-olla kirjutada järje, aga vähemalt algselt see vist nii plaanitud ei olnud). Sündmused leiavad aset väljamõeldud maailmas - klassikaline, kuningapoegade ja maagiaga. Lugu keerleb ümber Elantrise linna, mis varasemalt oli Areloni riigi pealinn, kus elasid jumalasarnased inimesed, kes olid lisaks muudele erilistele omadustele osavad võlurid (võlukunst toimib selles maailmas ruunide joonistamise abil, raamatule on muide lisatud põhjalik ruunisõnastik). Kümme aastat tagasi aga toimus maavärin ja Elantrist tabas needus - linn hakkas lagunema ning linnaelanikud muutusid sisuliselt elavateks surnuteks, kaotades muuhulgas võluvõime. Toimus ülestõus, Elantrise ümbruses elavad tavainimesed tapsid suurema osa varem jumaldatud elantrislastest, sulgesid linna ja riigipöörde tulemusena tõusis võimule kaupmees Iadon, kes jagas varasemalt võrdsuses elanud inimesed aadliks ja lihtrahvaks, kusjuures seisus ühiskonnas sõltub rikkusest. Ahjaa, elantrislaseks võis juba enne ootamatult saada suvaline linna ümbruse elanik ja sama jätkus ka nüüd, aga kui enne oli tegemist pigem õnnistusega, siis nüüd kohutava needusega.

Loo peategelased on Raoden (Iadoni poeg, kroonprints), Sarene (naaberkuningriigist pärit printsess, kes suundub Areloni, et abielluda poliitilistel põhjustel Raodeniga) ja Hrathen (teisest naaberriigist tulnud munk-preester, kellele on antud ülesandeks pöörata Areloni rahvas oma usku). Raodeni tabab aga vahetult enne Sarene saabumist Elantrise needus, mistõttu ta suletakse linna müüride vahele ja rahvale (sh Sarenele) jäetakse mulje, et prints on ootamatult surnud. Kihluslepingu järgi loetakse nad aga ka osapoole surma korral abiellunuks, mistõttu Sarene peab lesena Areloni jääma ja sukeldub sealsetesse poliitilistesse intriigidesse.

Raamatu aluseks olevad ideed on minu arvates originaalsed ja ka teostus igati hea. Hoolimata sellest, et loo lõpp oli võrdlemisi etteaimatav, suutis autor teel selles suunas teha mitu ootamatut pööret, hoida põnevust ja panna lugeja tegelastele kaasa elama - isegi Hrathenile, kes esialgu tundus üdini halb. Soovitan lugeda!

Sisuproportsioonid:
Maagiat: 4
Romantikat: 2
Intriigi: 4
Actionit: 2
Filosoofiat: 2