reede, 6. juuni 2014

Divergent (Lahkulööja, tõlkes)

Oma järjekordsel reidil Kadri raamaturiiulisse, viskas Kadri mulle kätte selle raamatu (eestikeelsena ja puha), et lugegu ma läbi ja andku oma arvamus. Paitasin raamatut nädala või paar ja lugesin seejärel ühe päevaga läbi.

Esmapilgul on tegemist täitsa tavalise düstoopiaga. Kuskil kauges tulevikus elavad inimesed Chicagos kinnise tara sees. Keegi ei tea, miks või kuidas see juhtus ning kellelgi pole ka ainu, mis võiks väljaspool linna olla. Vabandust, valdav enamus inimestest isegi ei küsi endalt seda küsimust. Linn on vastavalt väärtustele (ausus, julgus, sõbralikkus, isetus ja tarkus) jaotatud viieks killaks ning iga 16-aastaseks saaja peab otsustama, kas jääda sinna, kus kasvas või vahetada kilda. Põhimõtteliselt peab ta valima oma tee kogu ülejäänud eluks ning üsna tihti juhus, et perekonnad ütlesid lapsest lõplikult lahti, kui too otsustas vanemate tõekspidamistele vastu hakata ja kilda vahetada. Et otsustamine oleks lihtsam ja tuleks kindlalt südamest, teevad kõik valiku lävel seisjad läbi testi, mis aitab suunata (kuid ei muuda midagi kohustuslikuks)

Raamat algaski päevast, mil peategelast ja tema venda ootas ees too kurikuulus test ning veel enne kui päev lõppes, teadis Beatrice, et lisaks viiele valikule võib test anda tulemuseks ka "lahkulööja" - keegi, kes sobiks mitmesse kilda korraga. Mitte, et see Beatrice'i otsust kergemaks oleks teinud, otsustas ta hoolimata oma isetust kasvatusest siiski valida...

Ega sealt edasigi elu lihtsalt kulge, vaid seiklused nüüd alles algavad. Igas killas on 16-aastastele omamoodi prooviperiood, mil nad õpivad ja end tõestavad ning kui viimaks katsed ära teevad, võetakse nad vastu. Kes katseid ära ei tee, neist saavad killatud (kodutud, keda rakendatakse lihttööde peale)... Kogu sarja esimene raamat keskendubki peamiselt Beatrice'i valitud killa katsetele - võitlusele hakkama saamise nimel, kaaslastega rivaalitsemisele, hirmudele ühiskonnas läbi kukkuda, esimesele armastusele...

Hästi hoogne ja meeldiv raamat oli see esimene. Nii pagana meeldiv ja hoogne, et ma suhteliselt kiiresti järgmised raamatud hankisin ja samal nädalavahetusel läbi lugesin... Kui, mis ma sellest kõigest arvasin, potsatab miiramariesse koos hiiglasliku spoilerihoiatusega...

Ainus, mida ma esimesele loole ette heita oskan, on vaatenurk - minategelase mõtted oleviku ajavormis (aga võimalik, et see ajab vaid mind öökima - tundub kahtlaselt populaarne viimaste aastate noortekirjanduses).