Terry Pratchett "Dodger"

Nagu näha, on Pratchett viimasel ajal hakanud katsetama erinevate žanritega. Tema viimati ilmunud raamat, "Dodger", on ajalooline romaan, mis seejuures tundub olevat suunatud peamiselt young adult lugejaskonnale (vähemalt viitab sellele peaosalise vanus - 18 ligi, kui ma õigesti mäletan). Teatava fantaasia-elemendi annab loole see, et raamatus kohtab mitmeid ajaloolisi tegelasi, kelle elus tegelikult ilmselt sellised sündmused aset ei leidnud.

Loo tegevuspaigaks on viktoriaanlik London. Peategelane on Dodger - lastekodus ja hiljem tänavatel üleskasvanud noormees, keda lapsena kõvasti kiusati, mistõttu ta on õppinud "kõrvale põikama" (dodge) - sellest ka hüüdnimi, mille all teda tuntakse (ja mis inglise keeles tähistab ka kelmi). Dodger teenib raha kanalisatsioonis tuhnides - sealt leiab nimelt päris palju münte ja vahel ka ehteid. Dodger elab koos juudi soost vanamehe Solomoniga, kes on elus palju maailma näinud ning elatab ennast Londonis kellassepatöö jm nokitsemisega. Lisaks kuulub olulisemate tegelaste hulka ajakirjanik Charles Dickens (sarnasus tuntud kirjanikuga ei ole juhuslik) ning mitmeid muid vähem või rohkem tuntud kujusid.

Raamat algab stseeniga, kus Dodger juhtub tänaval peale sellele, kuidas vankrist kukub välja tütarlaps, kellele tungivad kallale kaks talle järgnenud meest. Dodger suudab nad peatada ja neiu toimetatakse ohutusse kohta, kuid viimast hakatakse linnas taga otsima ning ta ise tõrgub oma päritolust ja sündmuste taustast kõnelemast. Seega tuleb Dodgeril müsteerium lahendada ning tüdruk (keda õige nime puudumise tõttu hakatakse kutsuma Simplicity'ks) jälitajate käest lõplikult päästa. Kuna tegemist on hakkaja noormehega, ei ole tema jaoks muidugi miski võimatu.

Loo keskmes oleva müsteeriumiga käib kaasas õrn romantiline liin Dodgeri ja Simplicity vahel, aga minu jaoks jäi see kõige vähem veenvaks osaks raamatust - tundus, et see oli lihtsalt vaja sisse kirjutada, et motiveerida Dodgerit Simplicityt päästma. Lisaks sisaldab raamat omajagu olukirjeldust ja sellega kaasnevat ühiskonnakriitikat, aga see ei ole siiski pealetükkiv. Kuigi lugu ei ole sama meelelahutuslik nagu Kettamaailma-lood, on raamatu toon siiski üsna muhe ja mitmel pool kohtab Pratchettile omast keelemängu. Erilise väärtuse lisas teosele minu jaoks äratundmisrõõm - Pratchett tõi lugeja n-ö Kettamaailma juurte juurde - viktoriaanlikul Londonil on hämmastav sarnasus Ankh-Morporkiga ning ka mõnede tegelaste puhul tulid pähe paralleelid Kettamaailmaga.

Kokkuvõttes oli "Dodger"i lugemine hoolimata veidi aeglasest algusest igati mõnus elamus. Soovitan seda eelkõige ajaloolise romaani sõpradele, aga usun, et see pakub nii mõndagi ka Kettamaailma-austajatele, kuna annab aimu Pratchetti inspiratsioonist selle fantaasiamaailma loomisel.

Terry Pratchett ja Neil Gaiman, Head ended

Nagu eestikeelse raamatu kolmeteistkümnendalt leheküljelt lugeda võib, on „Head ended“ Jutustus teatud Kindlatest Sündmustest, mis leiavad aset inimkonna ajaloo viimasel üheteistkümnel aastal, täpses vastavuses „Agnes Nutteri soodsate ja täpsete ettekuulutustega“. Koostanud ja toimetanud Terry Pratchett ja Neil Gaiman, kelle lisatud on ka Õpetliku Iseloomuga Märkused ja Targad Juhised.

Viimnepäev on lähedal ja kurjuse väed lasevad sündida antikristusel, kes aga eksituse tõttu täiesti tavalise poisslapsega vahetusse läheb ja seetõttu põrguvägede vaateväljast kaob. Eksitust ei märgata enne, kui päris viimased päevad käes ja sellest sündiv segadus on totaalne.

Minu lemmik oli madu. Tema nimi oli Crawly, kuid ta kavatses selle peatselt ära muuta. Ta leidis, et see ei sobi talle üldse. Ja tõesti, kui saabus 11 aastat varem, siis oligi ta nimeks Crowley. Üksiti oli ta ka deemon ning ingel, kes mitte ei langenud, vaid lonkis aeglaselt alla. Ja tegelikult ei mõelnud ta eriti ka deemonlikke mõtteid.
Tal oli kell, mis oli valmistatud sellisele rikkale süvameresukeldujale, kes tahab vee all teada, mida näitab kell kahekümne ühes pealinnas üle kogu maailma. See oli valmistatud Crowley tellimusel. Üheainsa eksemplari tellimine oli kohutavalt kallis, aga ta võis seda endale lubada. See kell näitas aega maailma kahekümnes pealinnas ning veel ühes pealinnas Kusagil Mujal, kus kell näitab alati üht aega, ja see aeg on Liiga Hilja.
Ta sõitis 1926. a musta Bentleyga, millel oli algusest peale olnud vaid üks omanik, ja see omanik oli Crowley. Auto kassetmakist tuli „The Best of Quueni“ muusikat (kuna kõik kassetid, mis jäetakse autosse kauemaks kui kaheks nädalaks, moonduvad „The Best of Queeni“ kogumikeks). Nii juhtuski, et kui ta soovis Bachi (aga oli nõus ka The Travelling Wilburysega), siis laulis Freddie Mercury hoopiski All we need is, Radio Gaga.
Ühesõnaga Harmagedon oli tulekul. Ja Crowley ei saanud sinna midagi parata. See pidi toimuma Tadfieldis. Või vähemalt sealt algama. Pärast pidi see toimuma igal pool. Ning Crowley oli põrgus mustas nimekirjas. Mitte et põrgus üldse teist värvi nimekirju oleks. Kõik oli must, sünge ja hirmus. Tunneli lõpust ei paistnud valgust – ja kui paistiski, siis tuli see lähenevast rongist. Lugu oli naeruväärne. Äratapmine oli viimane, mida tal praegu tarvis oli. See tähendaks hirmsal kombel selgitusi. Ega uusi kehasid niisama lihtsalt välja jagatud; asjamehed tahtsid alati teada, mis vanast on saanud. See oli sama hea kui uue pliiatsi väljanurumine iseäranis tigedalt meelestatud varustusosakonnalt.

Filosoofiat: 3; Tapmist ja tagaajamist: 5; Romantikat: 3; Huumorit: 5; Võlumist ja maagiat: 3

(1=üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju; 5=põhjalikult)

Pratchetti "Nation"

Leidsin raamatupoe riiulilt Pratchetti raamatu, millest polnud varem midagi kuulunud - "Nation". Ei olegi kettamaailm seekord, vaid nii umbes 19. saj. keskpaiga Maale väga sarnane paralleeluniversum.
Väikestest lõunamere saartest käib üle tohutu tsunami. Kogu Nationi saare elanikkond hukkub, välja arvatud üks poiss, kes kanuuga teel tagasi koju traditsiooniliselt üksildaselt poisist meheks saamise retkelt. Hiidlaine pühib saarele ka Inglise purjelaeva, mis transpordib noort kõrgklassi neidu. Kõik laevalised peale tüdruku hukkuvad.
Niisiis on hakkajad noored inimesed, erinevate kultuuride kokkupõrked, toimetulemine surmaga ja leinaga, püstolid ja inimsööjad ja haid, aga samuti Pratchetti huumorit ja nutikust.
Ütleks, et kohati käsitles raamat väga tõsiseid teemasid, mida Pratchetti puhul harva näeb. Ja loost kumas läbi filosoofilisi mõtisklusi eelkõige religiooni teemal. Mind natuke häiris lugemisel tunne, et Pratchett oli mõelnud, et tahaks lugejatele natuke usust ja filosoofiast rääkida, aga ega nad, tobukesed, seda muidu ei söö, kui ma seda piraatidega ja inimsööjatega ja printsessidega natuke ei maskeeri. Äkki ma siis ei olnud päris sihtgrupp. Mustkunstniku triki läbinägemine valmistab alati natuke pettumust, aga ei saa salata, et veidike mõtlemisainest lugu andis mullegi ja piraadid ja inimsööjad ja printsessid olid iseenesest ka toredad :)

Elavast klassikust

Disclaimer: kui kellelegi tundub et ma kipun liiga palju sõna võtma, siis vihjake. Ei ole vist jah ilus nii tihedasti võõras blogis külaliskirjutajana paugutada :P

Pratchett on minu lugemisvaras absoluutselt erilisel kohal. Väga tihti juhtub, et õhtul enne magama minemist tahaks pool tunnikest midagi head lugeda - aga midagi parajasti käsil ei ole. Uut raamatut ka alustada ei viitsi. Ja siis nopin riiulist mõne kettamaailma loo ja loen ikka ja jälle lahedamaid kohti üle. Kuidas Porgand päkapikkude kõrtsis kaklust lõpetab. Või kuidas Vanaema Ülemkantsleriga võluduelli peab. Või kuidas tulevane vaarao palgamõrtsukaeksamit teeb.

Lugesin praegu Pratchetti I Shall Wear Midnight. Lugesin ja mõte läks ikka ja jälle uitama. Mis siis kui see praegu käes olev raamat ongi viimane? Hr. Pratchetti tervislik seisukord pole juba ammu kellelegi saladus. Aasta tagasi oli teada et ta ei suuda enam ise kirjutada ega lugeda ja käsilolevaid raamatuid dikteerib ta sekretärile. Kahjuks on mul oma perekonnast sellise teemaga kogemus ja ajaliini vaadates ei julge ma sealt enam paljut loota. Usutavasti siiski on veel tulemas üks, kaks või isegi kolm raamatut. Kui ka Pratcehtt ise enam ei suuda panustada, on raamatute põhistruktuur ilmselt ammu draftitud (Raising Taxes kuulutati välja ju juba 2007) ja palgalised kirjutajad suudavad ilmselt raamatud ära lõpetada. Tema raamatud toovad piisavalt sisse, et kirjastajatel peaks olema piisavalt motivatsiooni palgata parimad saadaolevad kirjutajad, et need raamatud letile saada. Aga sellegipoolest, kui me mõni aasta tagasi uskusime, et Kettamaailma lugusid tuleb nagu ammendamatust allikast veel palju aastaid, siis praegu on lõpp juba selgelt näha.

Ma ilmselt pole ainus, kes umbes kümnenda Kettamaailma loo paiku leidis, et värskus on nagu kadunud. Tekkis mõte, et kas Pratchettil hakkavad ideed otsa lõppema? Nüüd, olles kõiki ta raamatuid kordi ja kordi üle lugenud, on minu jaoks selge, et probleem ei ole temas. Lugedes praegu üle Equal Rites'i, ei ole ta ei parem ega halvem Thud'ist (kuigi ühe varasema blogijaga pean nõustuma - Making Money ei olnud jah vast seeria parimatega samal tasemel). Lihtsalt minul lugejana sai Kettamaailm ja kirjutamisstiil nii tuttavaks, et suuresti sama rada tallates ei olnud uued raamatud enam nii uudsed ja üllatavad kui alguses. Aga see ei tähenda et nad oleks halvad olnud. Mida praegu öelda I Shall Wear Midnight kohta? Ilmselt on see raamat, millele pole mõtet arvustust kirjutada. Niikuinii kõik, kes siiamaani veel Pratchettit loevad, ostavad ja loevad selle ise läbi, seega soovitada pole mõtet. Nii kogenud tegijana, ei ole Pratchett ka siin libastunud, nii et mingi erilise käkerdise eest hoiatama ei pea. Ja kui ma ka hoiataks, siis enamus ostaks ja loeks läbi kasvõi seetõttu, et ise veenduda, kas tõesti on Pratchett libastunud, või on tegu mingi snoobi sisutühja virisemisega.

Pigem ma püstitaks küsimuse: nüüd kui lõpp on silmapiiril - mis on see mis jäi Pratchettil kirjutamata? Milline oli Teie lemmiktegelane ja mis ta oleks veel võinud ette võtta?

Viime edasise jutu siis kommentaariumi.

Lemmik vampiiriraamat?

Kui Pratcheti raamatutega seoses juba lemmikraamatu (-tegelase) küsimiseks läks, siis kuidas on lood vampiiriraamatutega? Mina pean küll tõele au andes möönma, et pärast Meyeri "Videviku" saaga ilmumist olen üksjagu palju vampiiridest lugenud (ja seda mõnede sõprade-sugulaste kaastundliku pilgu kiuste).
Ja on olnud väga häid raamatuid, aga ka aja raiskamist. Mulle on väga meeldinud Richelle Meadi Vampiiride akadeemia viis raamatut (kuueski juba tellitud), aga ka Sergei Lukjanenko ja Vladimir Vassiljevi Öise ja Päevase Vahtkonna lood. Ema-tütre P.C. ja Kristin Casti Öö Koja kolm esimest osa olid tõeliselt igavad, aga millegipärast lugesin ma siiski ka järgmised neli läbi. Kui Pratchetist juba juttu oli, siis meeldis mulle väga "Koletislik rügement", kus ka ju vampiir rügementi kuulus. Ja "Carpe jugulumis" oli Lancre'i kuningriigist saanud vampiiride ja nõidade võitluse tallermaa...
Aga tuleb teile veel häid/halbu kogemusi meelde? Kas on keegi näiteks George R. R. Martini "Fevre´i unelmat" lugenud?

Terry Pratchett "Rahategu"

Lõpetasin Pratchetti rahateo. Peategelaseks siin taas "Postiteenistusest" tuttav Niiske (või Moist) von Lipwig, kellele Vetinari seekord ülesandeks andnud Ankh-Morporki panga kaasajastamise.
Minu meelest oli raamat küll loetav (ikkagi Pratchett!), aga igavavõitu. Lugesin teda vist ligi kuu aega. Ega Pratchetti raamatud kunagi just hirmus haaravad ei ole, aga siin ei olnud isegi kuigi palju huumorit (või oli see tõlkes kaduma läinud). Ja kogu sündmustik jättis sellise ettevalmistava mulje, et varsti läheb põnevaks, aga ei läinudki. Tegeliku rahategemiseni ei jõutudki, kogu raamatu jooksul jõuti valmis üksnes 1-dollarilise paberraha kavand. Ja siis lubas kogu aeg tulla suur madin seoses golemitega, aga seda ei tulnudki. Ei saanudki lõpuks aru, mis neljast tuhandest golemist sai.
Eredamatest tegelastest võiks nimetada koer Suterdist ja Vetinarit. Ja võib-olla ka esimest naissoost golemit Gladyst. Aga kuna tegemist oli suht kõrvaliste tegelastega, siis nad raamatu üldmuljet kuigipalju ei parandanud.
Positiivse poole pealt on see, et selle kuu ajaga, mis ma Rahateoga ametis olin, on koju kogunenud terve hulk uusi põnevaid fantaasiaraamatuid - üksik libahunditüdruk ja Host ja ilusad olendid ja Cardi Alvini sarja kolmas osa. Lõpuks ometi saab nendega peale hakata :)

Terry Pratchetti Nähtamatud akadeemikud

Ostsin viimati reisil käies Müncheni lennujaama raamatupoest Pratchetti uue raamatu "Unseen academicals". Üldiselt ma Pratchettit loen meelsamini eesti keeles, aga lennujaama poes oli sobiva kirjanduse (loe:fantaasia) valik väga piiratud - ainult Pratchett ja selle Zoey-vampiirisarja mingi osa, viimase osas olen teinud aga otsuse, et enam oma aega selle peale ei kuluta (isegi lugesin oma viis osa).
Ja oli täitsa hea Pratchett. Seekord oli keskseks teemaks jalgpall. Võlurid panid ka oma tiimi välja - võite ise arvata, kes väravavaht oli (vihjeks: tal on väga pikad käed ja banaani abil õnnestus vastasmeeskonnal tema tähelepanu kõrvale juhtida). Kõrvaltegelastena näeb üle pika aja jälle Rincewindi koos pagasiga. Vimes ka vilgub siin-seal.
Mulle meeldis, et sisu oli suhteliselt konkreetne, alguse ja lõpuga ja loogilise kuluga. Mõnikord kipub Pratcetti raamatutes sisuliin kuidagi ujuma. Peategelasteks olevad uued tegelased on sümpaatsed. Eriti meeldis mulle ülikooli palgaline "must võlur", kes pidevalt tigedaid ja iroonilisi märkusi tegi ja teiste etteheitva pilgu peale alati selgitama pidi, et tal on ju koljuga sõrmus ja see käib tema tööülesannete hulka.
Nii et inglise keeles annab Pratchetti lugeda küll, kuigi eesti keeles saab ikka rohkem naljadele pihta - väga head tõlkijad ikka peavad olema. Lugedes ikka mõtlen, et kuidas nad neid sõnamängulisi asju tõlkida oskavad. Ühesõnaga põhimõtteliselt soovitan lugeda, kuigi loomulikult mida rohkem Pratchetteid keegi lugenud on, seda vähem ta järgmistest raamatutest minu meelest saab. Aga et enam midagi ei saaks, selleks peab veel palju-palju lugema.