Kuvatud on postitused sildiga Neil Gaiman. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Neil Gaiman. Kuva kõik postitused

pühapäev, 15. jaanuar 2017

Anansi Boys

Ma arvan, et ma pole jupp aega raamatu lugemise ajal sel moel kõva häälega naerda luksunud. Terav, kiire, vaimukas ja kaasahaarav, baseerudes siis Aafrikast tulnud müütidele ämblikjumalast Anansist. Põhimõtteliselt peaks see olema "Ameerika jumalate" järg, kuid järg on ta vaid tinglikult, sest lugu ei eelda eelmise raamatu lugemist ning tegelasedki on paljuski teised. Samas, kui just võrdlema peab, siis ehk isegi kübeke parem kui "Ameerika jumalad"? Ei! Või ja? Ja! Ei! Ah, mina ei tea. Gaiman on ise paras Anansi - lugude jutustamise jumal. Need kaks lugu on küll samas maailmas, kuid sisult ja teostuselt üsna erinevad.

"Stories are like spiders, with all they long legs, and stories are like spider-webs, which man gets himself all tangled upin but which look so pretty when you see them under a leaf in the morning dew and in the elegant way that they connect to one another, each to each."

Kõik lood kuuluvad Anansile ning sellest vaatenurgast on veel eriti kummaline vaadata, et keegi siia veel postitust teinud pole. Aga olgu, räägime loost!

Kõik algab siis, kui Charles Nancy (hüüdnimega Fat Charlie) plaanib oma tüdruksõbraga abielluda. Rosie veenab meest, et too peaks oma isa ka nende pulma kutsuma ning Charlie helistabki oma kunagisele naabrimutile, sest too kindlasti oskab veel isaga ühendust võtta ja info edastada. Sõnumit ta edasi ei annagi, sest selgub, et helistas täpselt õigel ajal, tema isa olla just surnud ning matusedki on veel pidamata. Sealt edasi algab üks suur seikluste ja sekelduste jada, kus ta saab möödaminnes teada, et tema isa oli jumal, kuid mitte Charlie ei pärinud jumalikke omadusi, vaid need läksid kõik tema vennale (kellest Charlie midagi ei teadnud), kuid kui ta venda kutsuda tahab, piisab ainult ämblikele soovi edastamisest. Nii ta ka uudishimust teeb... ega jõua oma otsust ära kahetseda... või siiski?

Lugu keskendub vaid ühele mütoloogiale ämblikjumal Anansile ning tiigrile ja linnule ja ahvile tema kõrval, ning see teeb selle loo lugemise kaheksa korda kiiremaks kui "Ameerika jumalate" lugemise. Selline soe ja hoogne, terav nin naeruturtsatusi tekitav lugu. Ehk siin blogis julgen ma seda raamatut küll kõikidele soovitada! Ka neile, kellele "Ameerika jumalad" eriti ei meeldinud. (kuigi ka see lugu jättis natuke Zelazniliku mulje oma hoo ja pöörasusega - minu jaoks alati loo tugevust näitav suurus)

Ja kasutades sama hindeskaalat, mida Pihel "Ameerika jumalate" juures kasutas, siis:
Kokkuvõttes hindaksin raamatut hindega 5+. Sisuproportsioonid: Maagiat 4; Romantikat 4; Actionit 5; Huumorit 5

teisipäev, 25. september 2012

Neil Gaimani Ameerika jumalad

Inglise päritolu USA-immigrant Gaiman on ette võtnud ameeriklaste hingeelu lahkamise mammutteoses "American Gods". Mammut nii sisu kui mahu poolest. Aga sellest edaspidi, kõigepealt väike sisututvustus.
Peategelaseks on äsja vanglast vabanenud kapp Shadow. Lapsena oli ta väike ja luges raamatuid, aga siis ühel suvel kasvas kapiks ja avastas, et kapi elu on palju lihtsam. Vabanemisjärgne elu ei lähe paraku kurva sündmuse tõttu perekonnas tema ootuste ja plaanide kohaselt ja nii asub ta tööle salapärast härra Kolmapäeva turvamehe-autojuhi-abilisena. Peagi selgub, et härra Kolmapäev ning kõik temaga kohtuvad isikud on ühed kahtlased ja müstilised tegelased. Tegemist on läbi aastatuhandete ameerikasse saabunud inimeste kaasa toodud jumalate, vaimude, härjapõlvalste, haldjate ja muude sarnastega. Paraku on härjapõlvalste ja vanade jumalate aeg otsa saamas, kuna keegi ei mäleta ega usu neid enam. Selle asemel laiutavad USAs sellised noored nolgid nagu arvutivõrgu jumal, kiirteede jumal, supermarketite jumal, televisiooni jumal ja muu taoline praht, kellele inimesed tohutult aega ja energiat ohverdavad. Vanad jumalad otsustavad härra Kolmapäeva eestvedamisel koonduda viimaseks vägevaks lahinguks, mis peab selgitama, kes lõplikult peale jääb. Kui tulebki maailmast lahkuda, siis parem pauguga kui vaikse hääbumisega,
Raamatu põhielemendid on niisiis mütoloogia ja ameerikalik elulaad ja ameeriklased.
Minule raamat ei meeldinud. Kardetavasti jäid minu teadmised maailmamütoloogiast ja -usundeist ja USA-st liialt napiks, et kõiki nüansse mõista. Mõnusamad olid raamatu need osad, kus Shadow Ameerika väikeasulais ringi seikles ja kaasmaalastega suhtles. Ette tuli mitmeid väga muhedaid karaktereid (muuhulgas meeldis mulle zombi-Laura). Seevastu väga igavad olid need osad, kus Shadow läbis vaimurännakuid mingites müütilistes maailmades ning suhtles vaimude ja jumalustega. Ja tohutupikad kirjeldused mingite autori meelest põnevate paikade kohta (nt House on the rocks). Reaalelus jumalatega suhtlemine oli märksa lõbusam, näiteks kabepartii slaavi jumaluse Chernobogiga, kes pani ette põnevuse tõstmiseks sellise panuse, et kui Shadow kaotab, võib Chernobog tal vasaraga pea lõhki lüüa. No et nagu vanadel headel aegadel ikka tehtud sai. Lisab kabele vürtsi küll, või mis. Raamat oli 640 lehekülge pikk. On meeles, sest vaatasin palju kordi, palju ma veel lugeda punnitama pean. Eessõnast aga selgus, et tegemist ongi auhinnatud romaani laiendatud ja autori eelistatud tekstiga. Seega olid toimetajad-kirjastajad minu hinnanguga nõustudes raamatut esialgses väljaandes kõvasti nudinud. Seega soovitaksingi huvilistel pigem katsetada seda lühemat versiooni. Raamatu tugevaks küljeks olid veel lühijutud immigrantide ja jumalate saabumisest, mis suure jutustuse vahele olid põimitud ja mis olid päris nauditavad. Paraku raamatu teises pooles neid enam kuigivõrd ei leidunud, ainult see aeglane ja raskepärane põhilugu tammus vaikselt edasi.
Kokkuvõttes hindaksin raamatut hindega 3 miinus. Sisuproportsioonid: Maagiat 5; Romantikat 3; Actionit 4; Huumorit 2.

laupäev, 21. jaanuar 2012

Terry Pratchett ja Neil Gaiman, Head ended



Nagu eestikeelse raamatu kolmeteistkümnendalt leheküljelt lugeda võib, on „Head ended“ Jutustus teatud Kindlatest Sündmustest, mis leiavad aset inimkonna ajaloo viimasel üheteistkümnel aastal, täpses vastavuses „Agnes Nutteri soodsate ja täpsete ettekuulutustega“. Koostanud ja toimetanud Terry Pratchett ja Neil Gaiman, kelle lisatud on ka Õpetliku Iseloomuga Märkused ja Targad Juhised.

Viimnepäev on lähedal ja kurjuse väed lasevad sündida antikristusel, kes aga eksituse tõttu täiesti tavalise poisslapsega vahetusse läheb ja seetõttu põrguvägede vaateväljast kaob. Eksitust ei märgata enne, kui päris viimased päevad käes ja sellest sündiv segadus on totaalne.

Minu lemmik oli madu. Tema nimi oli Crawly, kuid ta kavatses selle peatselt ära muuta. Ta leidis, et see ei sobi talle üldse. Ja tõesti, kui saabus 11 aastat varem, siis oligi ta nimeks Crowley. Üksiti oli ta ka deemon ning ingel, kes mitte ei langenud, vaid lonkis aeglaselt alla. Ja tegelikult ei mõelnud ta eriti ka deemonlikke mõtteid.
Tal oli kell, mis oli valmistatud sellisele rikkale süvameresukeldujale, kes tahab vee all teada, mida näitab kell kahekümne ühes pealinnas üle kogu maailma. See oli valmistatud Crowley tellimusel. Üheainsa eksemplari tellimine oli kohutavalt kallis, aga ta võis seda endale lubada. See kell näitas aega maailma kahekümnes pealinnas ning veel ühes pealinnas Kusagil Mujal, kus kell näitab alati üht aega, ja see aeg on Liiga Hilja.
Ta sõitis 1926. a musta Bentleyga, millel oli algusest peale olnud vaid üks omanik, ja see omanik oli Crowley. Auto kassetmakist tuli „The Best of Quueni“ muusikat (kuna kõik kassetid, mis jäetakse autosse kauemaks kui kaheks nädalaks, moonduvad „The Best of Queeni“ kogumikeks). Nii juhtuski, et kui ta soovis Bachi (aga oli nõus ka The Travelling Wilburysega), siis laulis Freddie Mercury hoopiski All we need is, Radio Gaga.
Ühesõnaga Harmagedon oli tulekul. Ja Crowley ei saanud sinna midagi parata. See pidi toimuma Tadfieldis. Või vähemalt sealt algama. Pärast pidi see toimuma igal pool. Ning Crowley oli põrgus mustas nimekirjas. Mitte et põrgus üldse teist värvi nimekirju oleks. Kõik oli must, sünge ja hirmus. Tunneli lõpust ei paistnud valgust – ja kui paistiski, siis tuli see lähenevast rongist. Lugu oli naeruväärne. Äratapmine oli viimane, mida tal praegu tarvis oli. See tähendaks hirmsal kombel selgitusi. Ega uusi kehasid niisama lihtsalt välja jagatud; asjamehed tahtsid alati teada, mis vanast on saanud. See oli sama hea kui uue pliiatsi väljanurumine iseäranis tigedalt meelestatud varustusosakonnalt.

Filosoofiat: 3; Tapmist ja tagaajamist: 5; Romantikat: 3; Huumorit: 5; Võlumist ja maagiat: 3

(1=üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju; 5=põhjalikult)