Kuvatud on postitused sildiga Maggie Stiefvater. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Maggie Stiefvater. Kuva kõik postitused

pühapäev, 30. detsember 2012

Lühijutukogumik „The Curiosities“ – pilk fantaasiakirjanduse köögipoolele

„The Curiosities“ on kolme fantaasiakirjaniku ühisprojekt – lisaks blogilugejatele tuttavale Maggie Stiefvaterile on siia jutte kirjutanud Tessa Gratton ja Brenna Yovanoff. Kõik on kergelt young-adult-kalduvustega fantaasiajuttude kirjutajad. Kogumikku on koondatud umbes 30 lühijuttu, valik nende ühises blogis „The Merry Sisters of Faith" ilmunud juttudest.

Halba juttu ma siin vist ei kohanudki. Erinevalt tavapärastest lühijuturaamatutest, mille kõrval on hea magama jääda, kui üks jutt läbi, tekitas siin iga jutt aina suurema isu järgmine võtta.

Teemade valik on lai – vampiirid (The Vampire Box), postapokalüptiline maailm (Puddles, Heart-Shaped Box), kuningas Arturi lood (The Madness of Lancelot, the Wind Takes Our Cries, The Spiral Table), põhjamaade legendid (Death-Ship, Berserk, The Summer Ends in Slaughter), jumalad (A Murder of Gods), haldjad (Thomas All) sekka ka mõni täiesti „fantaasiavaba“ jutt. Uskumatult võimas on, et pea iga loo jaoks on välja töötatud terve uus maailm, millele meil kiire pilk möödaminnes heita lubatakse. Ja autorid oskavad vaid mõne leheküljeliste juttudega muuta pööraselt põnevaks uued maailmad ning teha tuttavaks ja lähedaseks uued tegelased. Siin seal on antud küll ka vihjeid, et see või teine lühijutt on autorile andnud inspiratsiooni ja ideid pikemate novellide kirjutamiseks.

Eriliseks teevadki selle kogumiku autorite kommentaarid, mis on esitatud mitte ainult sissejuhatavate lõikudena iga jutu alguses, vaid ka käsikirjaliste kritseldustena lehekülgede servadel. Seal kirjeldavad autorid, kuidas nad selle või teise idee peale tulid, kommenteerivad üksteise jutte, toovad esile kirjanike salanippe. Allpool mõned näited.

Kust algab jutu kirjutamine:

Lause jutu lõpuosas: „The rose petals that were my lips fell off my wax face and trembled in the air as they sank to the stone floor“. Autori kommentaar: „I invented the the hole story for this moment“.

Jutu „Another Sun“ aluseks oli autori peas tekkinud küsimus „What if fires stopped going out“. Minu jaoks mõjuvalt jube jutt, eriti lause: „/Anna-Sophia stood, dropping the match onto the concrete./ Dutch was surprised at how hard he had to struggle with muscle memory of stamping it out.“

Kuidas tutvustada tegelast vaid ühe reaga:

„One is Rhun, my neighbor’s oldest son. He has dark eyes and a slow smile that makes me glance away.“

Kuidas ehitada uus maailm üles vaid mõne lausega:

„It didn’t affect life as much as you’d think, having lots of water and then not having any water for years. Mostly, it was just, like, a few million peole dying of stange diseases that hadn’t been around for centuries, and every species of corn going extinct except for this weird albino variety that looks like it’s been growing under a rock, and it’s really hot all the time, and you can just torget horseback riding as a sport, because there isn’t much in the way of horses.“

Kuidas lühijutus uusi maagilisi tegelasi tutvustada („Sketched, not photographed“) „The Papillons, as their name suggested, were very like insects. What else hatched from cocoons and lived for only three days?“

Ühesõnaga, korraga on võimalik piiluda autorite mõttemaailma, kirjanikutöö köögipoolele, ja lugeda läbi hunnik hästi kirjutatud ja haaravaid lühijutte. Soovitan, ja plaanin ise lähitulevikus otsida üles ka mulle siiani tundmatute autorite, Grattoni ja Yovanoffi, pikemad jutud.

teisipäev, 20. november 2012

Maggie Stiefvater "The Raven Boys"

Mul on üks vana võlg õiendada - lubasin juba ammu kirjutada Stiefvateri Kaarnapoistest, aga muudkui lükkan edasi. Paar korda olen juba postitust alustanud ka, aga kuidagi ei ole seda õiget vaimu peale tulnud ja pole päris õiget otsa kätte leidnud, kuidas seda raamatut kirjeldada. Katsetame siis nüüd:
Blue on 16-aastane neiu suurest selgeltnägijate suguvõsast. Elab koos oma ema ja tolle selgeltnägijaist sõbrannade-sugulastega pideva ennustamise ja selgeltnägemise pöörises koos teda lapsepõlvest saati saatva kurjakuulutava ennustusega, et kui ta oma tõelist armastust suudleb, too hukkub.
Oma suureks kurvastuseks Bluel endal selgeltnägemise võimet pole. Iga aasta markusepäeva õhtul käib Blue koos emaga vanal kalmistul vaatamas eesoleval aastal surma saavate inimeste vaimude rongkäiku. Vaatab õiguspoolest ikka Blue ema, kuna Blue selliseid asju ju ei näe. Aga seekord on teisiti - Blue näeb ühe omavanuse poisi vaimu. Mis see tähendab? Blue tädi sõnul ühte kahest - kas tegemist on Blue tõelise armastusega või on Blue poisi surma põhjustaja. Üks muidugi ei välista teist. Ja kumbki pole kuigi rõõmustav perspektiiv.
Ja väga varsti ilmubki see poiss - Gansey - Blue ellu. Koos oma värvika sõpradekambaga. Kõik poisid õpivad rikaste poiste erakoolis Aglionbys, mille õpilasi nimetatakse kaarnapoisteks. Kõigi poistega on midagi natuke viltu, või isegi palju. Blue sulandub sõpradekampa ning koos asutakse jahile üleloomuliku jälil. Kuskile on maetud iidne keldi kuningas ning kes ta leiab, saab soovida ühe soovi. Aga paraku pole Blue ja Gansey oma sõpradega sugugi mitte ainukesed, kes kuninga hauda leida proovivad.
Nii, ma ei tea, kas ma uuesti kirjutama asudes saaksin samasuguse sisututvustuse või hoopis teistsuguse. Sellele raamatule on kuidagi raske küüsi taha saada ja öelda konkreetselt, millest seal siis ikkagi juttu on. Stiefvateri tugevuseks on värvikad karakterid ja nende hingeelu suurepärane esiletoomine. See on siin raamatus väga kenasti esindatud. Teine aspekt, mida mina Stiefvateri juures väga hindan - õhustiku loomine ja imeline detailidekirjeldamise oskus - seevastu märksa vähem kui tema teistes lugudes. Süžeeliinide ülesehituses on Stiefvateril ka teistes raamatutes nõrgemaid kohti esinenud, ka Raven Boys pole siinkohal erandiks. Ja suur lõpumadin ei tule tal nagu tavaliselt hästi välja (kes on Kaarnapoisse lugenud, mõistab minu nõutust - see kõige hullem oli siis, kui kari kitsi mööda kappas???) ja natsa arusaamatuks jääb ka (mida see Adam siis ohverdas ja mis õieti toimus?). Tegelastest meeldis Gansey karakter hästi, ja Ronan ja Noah ka, aga Adam oma enesehaletsuslikus uhkuses häiris. Blue oli rohkem lihtsalt tüdruk, ilma erilise sügavuseta.
Kokkuvõttes paneks hindeks 4 miinusega. Eelkõige kõrgete ootuste tõttu, mis Stiefvater oma varasemate heade raamatutega on loonud. See ei tähenda, et mõnus lugemine poleks olnud.
Sisuproportsioonid:
Maagiat - palju
Romantikat - õrnalt
Tapmist ja tagaajamist - leidub
Tegelaste arengut ja eneseleidmist - palju
Huumorit - võinuks ehk rohkem olla
PS: Vaata ka treilerit!

teisipäev, 5. juuni 2012

Raamatutreiler: Stiefvateri Kaarnapoisid

Meile juba tuttavate ja armsate Shiveri libahundisarja ja Lamenti haldjasarja ja Scorpio Races hobuseraamatu autoril Maggie Stiefvateril on ilmumas uus noorte fantaasiaraamat. Maggie on nii kirjanik kui kunstnik kui muusik - treileri joonistas ta ise ja pani ise kokku ning muusika komponeeris ka ise. Päris muljetavaldav!

teisipäev, 7. veebruar 2012

Maggie Stiefvater "The Scorpio Races"


Maggie Stiefvateri loomingu austajatele on välja pakkuda uus maiuspala - libahuntide ja haldjate kõrval on Stiefvater ette võtnud Iiri mütoloogias tuntud merest tulevad müstilised ja tigedad inimsööjahobused.

Pisikesel ja kivisel Thisby saarel elab vaid 4000 inimest, kuid igal sügisel täitub saar turistidega - just siis leiavad aset kurikuulsad hobuste võiduajamised, kus ratsudeks kasutatakse merest väljuvaid maagilisi hobuseid, keda nimetatakse capall uisce. Võiduajamised on väga ohtlikud, sest tohutu kiired ookeanihobused mitte ainult ei ihka tagasi lainetesse, vaid tirivad meelsasti kaasa ka ratsaniku, kes hästi hobusele lõunasöögiks passib. Iga võiduajamine toob kaasa mitmeid surmajuhtumeid.

Kõige parem merehobuste tundja on igipõline saarepoiss Sean Kendrick, orb, kelle legendaarsest ratsutajast isa aastaid tagasi samuti võiduajamistel surma sai. Sean on võiduajamised oma lemmikhobusel Corril võitnud neli korda. Kahjuks pole Corr tegelikult tema oma, vaid hoopis saare kõige jõukama hobusekasvataja oma, kelle heaks Sean juba aastaid töötanud on ning kelle poeg osava hobusepoisi peale kangesti kade ja kuri on.

Saare põhiatraktsioonist, võiduajamistest, ei tea suurt midagi kaluriperest pärit tüdruk Puck, kelle vanemad peret meelega muust rahvast ja saareelust lahus on hoidnud. Puck on särtsakas, hakkaja ja tige nagu merehobused. Kui hobused Pucki vanemad nahka panevad, otsustab tüdruk vanema venna mandrile mineku edasilükkamiseks oma pisikese poniga merehobuste võiduajamistega liituda. Ainuke naissoost osavõtja ning pisike poni raevukate merehobuste vastu - konkurendid peavad neid lihtsalt lõunasöögiks. Aga alahinnata ei tasu ühtegi vastast.

Olemata ei jää ka romantiline liin Pucki ja Seani vahel. Aga sellega tuleb kõvasti üle poole raamatu oodata. Stiefvateri raamatutele omane rahulik tempo on siin eriti rõhutatud, ilmselt eesmärgiga lasta lugejal põhjalikult saare tuulisesse ja metsikusse atmosfääri sisse elada.

Üldiselt mulle meeldis, kuigi vähem, kui teised Stiefvaterid. Põnevust oli vähem kui Shiveri sarjas ja vaimukaid dialooge palju vähem kui Ballad-sarjas. Kodulehelt lugesin, et Stiefvater ise peab seda oma parimaks raamatuks. Nii et võibolla ma lihtsalt ei oska hinnata. Lugeda igatahes tasub, originaalne ja mõnusalt sünge õhustikuga lugu. Toredaks üllatuseks oli autori autogramm neti kaudu tellitud raamatu tiitellehel.

(5 palli süsteemis)

Maagiat - 1
Romantikat - 4
Actionit - 3
Nalja - 0

laupäev, 20. august 2011

Merci Fallsi huntide sõpradele


Nalja teemat edasi arendades: Maggie Stiefvater postitas esimesel aprillil oma Facebooki lehele "üllatusliku neljanda osa" kaanekujunduse.

esmaspäev, 2. mai 2011

Maggie Stiefvater "Linger"


Jätkakem Maggie Stiefvateri avastamist. Tegemist on Mercy Fallsi libahundisarja teise osaga - järg blogis paari kuu eest tutvustamist leidnud "Shiverile", mis ka eesti keeles ilmunud. Minu jaoks oli Sami ja Grace'i lugu juba esimeses raamatus nii kenasti lõpetatud, et oleksin täitsa rahul olnud ka sellega, kui raamatul järgesid poleks olnud. Samas, ei saa eitada, et lahtiseid otsi, mida edasi harutada, jäi veel piisavalt - eelkõige kõik need uued noored libahundid, kes "Shiveris" Mercy Fallsi metsa ringi jooksma lasti. See liin teises osas tõepoolest areneb, aga üsna tasahilju, kuna tegevuse toimumisajaks on varakevad, mil valdav osa libahunte veel hundinahas. Teiseks põhiliiniks on jätkuvalt Grace'i ja Sami lugu.
Pärast teise raamatu lugemist Stiefvateri sulest julgen anda hinnangu, et tegemist on tõesti hea kirjutajaga. Loe ja imesta - milline uskumatu detailiderohkus, mis loo nii usutavaks ja sümpaatseks ja omaseks teeb. Näiteks inimese libahundiks muutumist oli kirjeldatud nii üksikasjalikult ja osavalt, et mingit probleemi polnud selle kujutlemisega, kuidas see endaga juhtuks. Ja haarav on ka, kuigi lool just ülitihedat süžeed pole. Fantaasialoo taga on räsitud inimhingede uurimine. Aga seda mitte liialt pealetükkivalt ja muserdavalt.
Žanrilt noorteraamat, aga need need kõige toredamad ju tavaliselt ongi :)

reede, 29. aprill 2011

Vahelduseks haldjatest


Lõpetasin just "Shiveri" autori Maggie Stiefvateri raamatu nimega "Lament". Raamat on "Shiveriga" samal tasemel - üsna originaalne ja raskesti käestpandav. Vampiiride ja libahuntide asemel on vahelduse mõttes tegelasteks haldjad. Aga mitte tiibadega ja kellukestega lillede peal elavad printsessid, vaid sellised Eesti rahvapärimuseski tuntud eksitan-sind-metsa-ja-panen-nahka haldjad. Mõnel olid küll tiivad ja mõned olid ilusad ka. Olemuselt aga kurjad või vähemalt hoolimatud. Inimestest huvitasid neid vaid erakordselt andekad või ilusad ja huvi eesmärgiks oli anne, näiteks ilus lauluhääl, enda valdusesse saada.

Loo peategelaseks on 16-aastane üliandekas harfimängija Deirdre, kelle elu on senimaani olnud ema ja tädi range kontrolli all. Ta on ülimalt introvertne, püüab koolis nähtamatu olla ning tal on vaid üks sõber, flöödimängija James. Aga kuna ta on nii andekas ja ilus ja salapäraste maagiliste võimetega varustatud, tõmbab ta endale haldjate tähelepanu. Haldjate kuri kuninganna saadab tema järele oma mõrtsuka Luke Dilloni, kes on tuhandeid aastaid kuningannale konkurentideks osutuda võivaid inimesi tapnud, kuid nüüd järsku Deirdre võlude kütkesse langeb ning oma ülesandega jänni jääb.

Raamat on hoogne ja vaimukas. Lugesin läbi kahe õhtuga. Muusikuid on fantaasiaraamatutes harva tegelastena kasutatud ja see jättis originaalse ja usutava mulje - näiteks tüütu kohustus pulmades ja pidudes raha teenimiseks esinemas käia on mulle lähisugulastest pillimeeste tõttu väga tuttav. Raamatu pealkiri "Lament" muide tähendab itku. Vaatasin Wikipediast, et teine sama sarja raamat kannab nime "Ballad".

Mõned Deirdret hästi iseloomustavad tsitaadid:

(saab teada, et ta koer on kurjade haldjate käsilane): So Rye was a faerie dog. And faeries wanted to steal me away. It was kind of flattering, actually. Nice to be noticed.

(haldjate hiigelkass ründab teda ning rebib ta käe lõhki. Hiljem, kui ta päästetud on ja vanaema ta autoga ära viib.): I poked at my wounds; I was a bit proud of them. They were the best sort of injury - they looked awful but really didn't hurt too much.

Huumor - 3
Seks - 1
Romantika - 5
Action - 3
Maagia - 4
Thriller - 3

esmaspäev, 27. detsember 2010

Värin, Maggie Stiefvater

Jällegi eestikeelne raamat, üsna värskelt ilmunud. Tõlgitud on päris hästi (tõlk Stella Timmer), kuid kui oleks valida, loeks inglise keeles. Tegelased on keskkooliõpilased, aga käituvad suhteliselt mõistusepäraselt. Liigitaksin ta paremat sorti young adult kategooriasse.

Järele mõeldes on see üks paremaid libahuntide raamatuid, mida ma olen sattunud lugema (no ma muidugi ei võrdle siinkohal geniaalse Martin Millariga). Mulle väga meeldis autori idee temperatuuri mõjust libahuntlusele. Alati on üks igavene häda ja viletsus sellega, et asi pole usutav, eriti just fantaasiakirjanduses. Või mõjub kuidagi konstrueeritult ja võltsilt. Selle raamatu puhul on küll tunne, et nii see täpselt käibki. Libahuntide olemuse füsioloogiline osa on meeldivalt paigas :-)

Kindlasti loeks ülejäänud kahte osa kah kui nad ükskord ära tõlgitakse.

Sisust on rohkem juttu Neljateistaastase arvamuses:

Grace’il on sõnaseletamatu side huntidega. Tema maja taga metsas elab palju hunte, kuid tüdruku lemmik on kollaste silmadega elukas. Grace käib iga päev looma vaatamas, proovides talle järjest lähedamale minna. Peale kuut aastat üritamist see lõpuks õnnestub. Veidi hiljem leiab Grace oma terassilt mehe. Kollaste silmadega mehe. Sellest saab lugu alguse. Grace hakkab sõbrustama libahundi, Samiga. Mõlemal neil on probleeme oma vanematega. Mida rohkem nad koos on, seda keerulisem on kogu nende elu. Raamatu lõpus olin ma juba kindel, et ega see raamat küll hästi ei lõpe. Mitu korda tuli ette, et mul tulid pisarad silma ja oli ka selliseid kohti, kus ma omaette naersin. Kindlasti oli hea omadus raamatul see, et olukordi kirjeldati mõlemast vaatepunktist. Peaaegu üle peatüki vahetus peategelane, kes kirjutas. See andis palju juurde, sest sai mõlema mõttemaailmas olla.

Minu kõige lemmikum raamat läbi aegade, seda loeks kohe mitumitumitu korda järjest läbi. SOOVITAN KÕIGILE !