„The Blade Itself“ on keeruline, humoorikas ja vägivaldne lugu, milles mahlane annus küünilisust ja sarkasmi. Julgeksin siinkohal tuua võrdluse G.R.R. Martini Jää ja tule laulu sarjaga, milles samuti palju tegelasi ja erinevaid tegevusliine. Ka Abercrombie tegelased on “suured”. Leidub nii võlureid, vapraid sõdalasi, kuningaid ja kauneid neidiseid (tõsi, neid viimaseid on vähevõitu). Ja siis on seal olendid nimedega Eaters, Flatheads ja Shankad – arvan millegipärast, et järgmistes osades on neist rohkemgi juttu kui esimeses, aga meeldivad asjapulgad nad ei ole, kaugeltki mitte.
Ma ei ole üldiselt võitlusstseenide fänn, aga Abercrombie on neid kuidagi eriti hästi kirjeldanud, veriselt ja tõetruult. Meessoost lugejad ei pea ilmselt pettuma. Aga peamised on selle raamatu juures muidugi tegelased, kellest ükski pole tegelikult veatu ja kohati võib ikka täitsa närvidele käia.
Kapten Jezal dan Luthar on noor ja väga nägus mees, isekuse musternäidis. Juba kaua aega tagasi on ta otsustanud saada kellekski eriliseks - kellekski suureks ja tähtsaks, kes teeb suuri otsuseid. Esialgu on tal plaanis küll võita au ja kuulsust iga-aastasel vehklemise võistlusel.
Logan Ninefingers (vaenlased (ja neid on olnud palju) on teda kutsunud ka Bloody-Nine) on julge, kuid siiski kaastundlik sõdalane, kes on võidelnud kogu elu paljudes karmides lahingutes. Ta on näinud mehi tapetavat sõna, pilgu või ei millegi eest. Tal on olnud õnne, et võitlustest eluga pääseda, mitte küll nii palju õnne, et võitlusi vältida. Tema lemmiksõna tundub olevat „shit“ ja lemmiklause „I am still alive.“ Ja ta oskab rääkida vaimudega...
Minu jaoks kõige huvitavamaks tegelaseks oli Sand dan Glokta, kes on olnud varem vehklemise võistluste võitja, tõeline naistelemmik, kuid sattunud siis sõja ajal vaenlase kätte vangi, kus teda 700 päeva halastamatult piinati. Nüüd on ta inimvare, kaugel sellest, et naised teda sooja pilguga paitaksid, kuid oma tööd inkvisiitorina teeb ta pagana hästi.
Glokta kuulab Loganit üle:
“Did you see who this someone was?”
“No. It was a woman, I saw that much.” He worked his shoulders, clearly uncomfortable.
“A woman, really?” This story becomes more ridiculous by the second. “Anything else? Can we narrow our search beyond half the population?”
Ja Glokta sisemised monoloogid meeldisid väga: There´s no need to rush, Arch Lector. That´s the trouble with good legs, you tend to run around too much. If you have trouble moving, on the other hand, you don´t move until you damn well know it´s time. /---/ And go where? The world will not end if I sit here a moment longer. There is no rush. No rush.
Üldiselt selline muskuliinne värk, aga natuke on naisliini ka Ardee Westi ja Ferro Maljinni näol sisse toodud. Mõlemad on kõvad pähklid, mitte mingid mömmid. Ferro juba teadis, kuidas tappa, selles oli ta osav. Ja ta vihkas luksust ja aedasid. Ja Ardee... Liiga tark oma ajastu kohta. “Doesn´t know her place. Total disgrace. Best just to ignore her.“ Aga mulle ta meeldis ja kapten Lutharile ka:
“Tell me, Captain, how do you know my brother?”
“Well, he´s my commanding officer, and we fence together.”
His brain was beginning to function again. “But then... you know that already.”
She grinned at him. “Of course, but my governess always maintained that young men should be allowed their share of the conversation.”
Jezal gave an ungainly cough as he was swallowing and spilled some wine down his jacket. “Oh dear,” he said.
Logani ja Ardee vaheline vestlus:
“You mind if I sit?”. /---/
“Do I mind? No. It´s a funny thing, but no one else wants to sit with me.” . /---/
“Perhaps they´re afraid of you.” . /---/
“I´m starting to think the same thing.”
“You do look a little dangerous.”
“Hideous is the word you´re looking for.”
“I usually find the words I´m looking for, and I say dangerous.”
“Well, looks can lie.”
She lifted an eyebrow, looking him slowly up and down. “You must be a man of peace then.”
Kokkuvõttes väärt kraam lugemiseks! Kaanekujundus meeldis ka väga. Ilmselt on see just üks nendest raamatutest, mis hakkas mulle huvi pakkuma teistsuguse kaanepildi pärast.
Filosoofiat: 4; Tapmist ja tagaajamist: 5; Romantikat: 3; Huumorit: 4; Võlumist ja maagiat: 3
(1=üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju; 5=põhjalikult)
Ps: Marcus Sakey on 2007. a kirjutanud samanimelise kriminaalromaani, millest ka film on vändatud, nii et palun mitte segamini ajada.
