Charlaine Harris, Deadlocked

Juba mitmeid kuid plaanin muretseda endale Charlaine Harrise raamatut "Deadlocked". Teadupärast on tegemist Sookie sarja eelviimase raamatuga, mis järjekorras juba kaheteistkümnes. Ühesõnaga, hakkasin raamatut tellima ja lugesin siis üht toredat arvustust, mis mulle kangesti nalja tegi. Mõtlesin seda siinkohal teiegagi jagada.

"Charlaine Harris

Most Helpful Customer Reviews

220 of 233 people found the following review helpful

1.0 out of 5 stars Dead Series, A Sookie Stackhouse Review June 6, 2012

By P. E. Young

Format:Hardcover|Amazon Verified Purchase

I (Sookie Stackhouse) turned on my computer and began to read the Amazon reviews of the latest novel about me by Charlaine Harris, Deadlocked. I read many negative and frustrated reviews by longtime fans of my series, but one review that particularly caught my eye noted how often the same information was repeated in the novel, over and over and over again, in needless and infuriating ways sometimes three, four, or five times sometimes even within the span of only a few pages.

I turned off my computer, took a shower, then got ready for bed. My friend Tara, who, as noted in the last chapter, just had two babies with her husband who's a stripper at Hooligan's (like I noted a few paragraphs ago and also in Chapters 1, 3, 4, and 7) called. "Tara," I said, "I just sat down at my computer and read a review of Charlaine Harris' Deadlocked that complained that the same information was repeated in the novel, over and over and over again, in needless and infuriating ways sometimes three, four, or five times sometimes even within the span of only a few pages." But I knew this might stess out Tara, because (as I've just mentioned) she's just had two babies with her husband, who's a stripper at Hooligan's. I could have read Tara's mind because I'm a telepath who reads people's minds, in case you haven't gathered that from the previous 11 novels. But I didn't. So I hung up.

The next morning, after checking my mail three or four times and then sunbathing, I went to my job as a waitress at Merlotte's. Because I'm a waitress who works at Merlotte's, which is a bar where I'm a waitress. Perhaps I've mentioned this? Anyway, on the way in, I met my boss and good friend Sam, who is a shifter, and also my boss and good friend. "Say, Sam," I said, "Last night I sat down at my computer and read a review on Amazon about the novel Deadlocked by Charlaine Harris that complained that the same information was repeated in the novel, over and over and over again, in needless and infuriating ways sometimes three, four, or five times sometimes even within the span of only a few pages."

"That's interesting, Sookie," said Sam, "because I'm a shifter and you're a telepath who is married to a vampire and, by the way, here comes Pam, who is your vampire husband's vampire offspring and also your friend, like me, but I'm a shifter, not a vampire, and I own Merlotte's, which is a bar where you're a waitress. Hi, Pam."

"If you two don't stop this endless, rambling, repetitive exposition that condescends to your readers like they're a bunch of brain-addled idiots, I am going to rip off your heads and eat you both," said Pam.

Did I mention that Pam is a vampire who is also my frie... hey, wait... Pam, get away from me! Help! Stop! Don't Bite M......

END of Review"

(Kättesaadav: http://www.amazon.com/review/R3TSWT7C5LS2RF/ref=cm_cr_dp_title?ie=UTF8&ASIN=1937007448&channel=rw-dp&nodeID=283155&store=books)

Vampiirid, vampiirid

Kuigi lubasin vampiiridega lõpparve teha, suutsid kuidagi mu öökapile siiski ronida kaks vampiiriraamatut: Charlaine Harrise Dead Until Dark ja Richelle Meadi Last Sacrifice. Esimene nimetatutest on Vampiiriakadeemia sarja viimane osa ja teine Sookie-sarja esimene osa.
Vampiiriakadeemiat lugesin ma alguses suure mõnuga. Peategelane Rose on originaalne hakkaja tegelane, kes võitluses kellelegi alla ei jää ja kunagi tugevama soo seljataha peitu ei poe. Paraku on ta muidu suhteliselt ebaintelligentne räuskaja. See iseloomuomadus raamatute edenedes süveneb.
Sarja eelviimane raamat Spirit Bound oli minu jaoks juba mõnevõrra pettumus. See oleks vabalt võinud olla sarja viimaseks - kogu sarja peamine intriig - Rose'i ja Dimitri keelatud suhe, mida raskendas Dimitri muutumine halvaks vampiiriks - oleks selles osas võinud ilusti õnneliku lõpu leida. Aga ei - heaks muutunud Dimitri häbenes oma käitumist strigoina ja otsustas selle kompenseerimiseks Rose'ile korvi anda - see teeb kindlasti halva käitumise heaks, eks ole. Ebaloogilise käitumise eesmärgiks oli ilmselgelt intriigi nätsuna pikemaks venitamine. Lisaks toodi osa lõpus täiesti ootamatult sisse uus süžeeliin mõrvamüsteeriumi näol, mis eelnenud sündmustega kuidagi ei seostunud.
Viimane osa keskenduski mõrva lahendamisele. Töö käis kahes liinis - Lissa oma sõpradega õukonnas ning Rose Dimitriga jooksus. Teises liinis üritati uuesti tekitada esimeste osade armastab-ei armasta pinget, mis küll kuigi veenvalt ei õnnestunud. Minu jaoks oli pettumus ka see, kui Dimitri ja Rose leidsid veel ühe strigoiks muudetud, kuid varem hea ja armastatud olnud tegelase, ning Rose'il ei tulnud pähegi proovida teda ka tagasi muuta, vaid ootas ainult oma vaiaga parajat võimalust. Noh, kui oma armsama kätte sai, siis teiste omadest on savi.
Selle raamatu lugemise ainus eesmärk on ühesõnaga sari lõpuni saada (kuigi autor jätab endale siiski piisavalt materjali jätkamiseks - võibolla proovib kuidagi kavalalt kellegi teise, näiteks Jilli silmade läbi). Nagu lapsena sai vaadatud tüütuid seebikaid lihtsalt sellepärast, et kord on juba vaatama hakatud, siis oleks tegelaste suhtes ebalojaalne mitte vaadata, mis neist siis lõpuks saab.
Sookiest on siin blogis varem ka kirjutatud, aga mina puutusin taga kokku esmakordselt. Ja mulle ta selle raamatu põhjal meeldib. Tore tegelane. Kohati armaslt ebakindel, kohati raamatutegelase kohta ootamatult praktiline ja mõistlik (näiteks hoolikas kingapaelte sidumine enne majas luurava mõrtsuka eest metsa pagemist). Kohati tundus ebaloogiline, et ta oma mõttelugemise abil ei püüdnud rohkem teada saada, aga eks ta üritas ka veidi siiski. Minu jaoks tundus mõistlik ka tema reaktsioon, kui ta aru sai, et vampiirid ongi surnud inimesed - Videviku Bella suhtub minu arust sellesse õõvastavasse fakti arusaamatult soojalt. Külm ja marmorjas valge nahk... (kerge õudusvärin).
Kokkuvõttes on tegemist lahedat lugemist pakkuva fantaasiaga vürtsitatud krimkaga. Üldse ei imestaks, kui sealt sarjast mõni raamat veel minu öökapile satuks. Kergeks tagasilöögiks oli minu jaoks autori pilt viimasel leheküljel - kui erootiliste stseenide kirjeldused peategelase, noore kena tütarlapse silme läbi, värvikad ja põnevad on, siis kujutada ette, et neid jutustab põrsa näoga ülesmukitud vanaldane naisterahvas, muudab asja minu jaoks natuke nilbeks. Aga eks see ole puhas silmakirjalikkus minu poolt. Inimene võib olla põrsa näoga, kui ta hästi kirjutab. Aga võibolla ei tasuks oma pilti raamatusse panna. Ja keda on üldse kujutatud raamatu kaanel? Ilmselgelt mingit kaunist naissoost vampiiri, aga sellist tegelast raamatus küll ei esinenud (hea küll, hästi episoodiliselt esines vist keegi). Minu meelest on sohk panna raamatu kaanele pilt, mis sisuga kokku ei lähe, aga mille eesmärk on lihtsalt ostjaid meelitada.

Lemmik vampiiriraamat?

Kui Pratcheti raamatutega seoses juba lemmikraamatu (-tegelase) küsimiseks läks, siis kuidas on lood vampiiriraamatutega? Mina pean küll tõele au andes möönma, et pärast Meyeri "Videviku" saaga ilmumist olen üksjagu palju vampiiridest lugenud (ja seda mõnede sõprade-sugulaste kaastundliku pilgu kiuste).
Ja on olnud väga häid raamatuid, aga ka aja raiskamist. Mulle on väga meeldinud Richelle Meadi Vampiiride akadeemia viis raamatut (kuueski juba tellitud), aga ka Sergei Lukjanenko ja Vladimir Vassiljevi Öise ja Päevase Vahtkonna lood. Ema-tütre P.C. ja Kristin Casti Öö Koja kolm esimest osa olid tõeliselt igavad, aga millegipärast lugesin ma siiski ka järgmised neli läbi. Kui Pratchetist juba juttu oli, siis meeldis mulle väga "Koletislik rügement", kus ka ju vampiir rügementi kuulus. Ja "Carpe jugulumis" oli Lancre'i kuningriigist saanud vampiiride ja nõidade võitluse tallermaa...
Aga tuleb teile veel häid/halbu kogemusi meelde? Kas on keegi näiteks George R. R. Martini "Fevre´i unelmat" lugenud?

Charlaine Harris "Dead to the world"

Tegemist on taaskord vampiiridest ja libahuntidest ja näpuotsaga ka muudest mütoloogilistest tegelastest rääkiva sarja 4. osaga. Sarja peategelaseks on u 26 aastane neiu nimega Sookie, kes on küll inimene, aga telepaatiliste võimetega. See on tema elu suht keeruliseks teinud, kuna pidevalt teiste inimeste mõtete kuulmine ei pruugi alati just meeldiv olla, eriti ebameeldivaks teeb see kohtingutel käimise.
Sari toimub tavapärases maailmas, kuid paar aastat pärast seda, kui on toimunud ülemaailmne vampiiride teadaanne oma olemasolu kohta. Seda sammu võimaldas vampiiridel astuda sünteetilise vereasendaja leiutamine, mistõttu nende eksisteerimiseks ei ole enam tingimata vajalik inimeste hammustamine. Nüüd siis üritab ühiskond selle teadmisega ja vampiiridega osana igapäevaelust hakkama saada. Sookiele meeldivad vampiirid kohe eriti, seda põhjusel, et ta vampiiride mõtteid ei kuule. Libahundid ja muud elukad pole see-eest veel enda olemasolust üldsusele teada andnud, kuid jälgivad huviga vampiiride käekäiku.
Sari on mulle siiani täitsa hästi meeldinud. Sookie on üldjoontes praktilise ja optimistlikku meelelaadiga, lisaks ka mõnusalt eneseirooniline. Ja nagu varemgi mainitud, on täitsa mõnus lugeda, et ka täiskasvanud inimene võib põnevalt seigelda :)
Konkreetselt sarja neljas osa meeldis mulle aga vähem kui eelmised. Nalja sai vähem. Ja Sookie käitumisega ei olnud ma eriti rahul, pigem ta vihastas mind seekord veidike. Aga ma kirjutan sellest täpsemalt ühe kommentaari siia postituse alla, kuna paljastaksin natuke raamatu sisu ega taha teiste lugemiselamust rikkuda.

Teretulemast! Ja veidike vampiiridest.

Minul ja Kadril tuli mõte, et oleks tore, kui oleks koht, kus loetud fantaasiaraamatutest muljetada, anda edasi uudiseid uute ilmumiste kohta ja soovitusi (või hoiatusi) loetud raamatute osas. Loomulikult ei pea muljetamine piirduma tingimata vaid fantaasiakirjandusega. Kuigi ega mina ausalt öelda suurt midagi muud ei loe küll :)
Sel nädalavahetusel alustan neljanda osaga Charlaine Harrise The Southern Vampire Mysteries sarjast, raamatu nimi on "Dead to the world" (tegelikult on mul küll pooleli ka Harry Potter ja surma vägised (umbes kolmandal või neljandal ringil), aga kuna ees on reis Saaremaale, siis seda tellist ei hakanud kaasa tassima). Nende lõunaosariikide vampiiriraamatute puhul on tegemist sama sarjaga, mille põhjal vändatakse seriaali "True blood". Kuna raamatud mulle väga meeldivad (hästi toredasti kirjutatud, ootamatute huumorikohtadega, mis lugedes täitsa turtsuma võtavad), ostsin ka seriaali esimese hooaja. Paraku on minu meelest tegemist täieliku saastaga, kohusetundest, et raha sai kulutatud, katsun end ikka sundida seda lõpuni vaatama. Kuigi pärast iga osa on kahju, et olen oma elust tunnikese selliste mõtetute tüüpide tegemiste jälgimise peale kulutanud. Aga raamatuid lugedes on täiesti võimalik seriaal ära unustada ja tegelasi hoopis armsamate ja sümpaatsematena ette kujutada.