Maria V. Snyder "Touch of Power"

Maria Snyder on alustanud uue sarjaga "Avry of Kazan". Peategelaseks taaskord tugev naiskarakter - maagiliste ravitsejavõimetega Avry. Ravitsejad suudavad haigete ja haavatute sümpomid puudutusega enda sisse koguda. Seepeale jäävad nad küll ise haigeks või haavatuks, kuid nende maagiaga kaasneb kiire ja võimas tervenemisvõime - tavalist inimest tapmas olnud haigusest paranevad nad päeva-paariga. Avry maailm on aga rusudes pärast enamiku elanikkonnast tapnud katku. Elanikkond süüdistab katku väljapäästmises ravitsejate gildi. Samuti õhutab viha ravitsejate vastu asjaolu, et gild keelustas ravitsejatel katkuhaigete tervendamise. Miks küll? Mida laiem avalikkus ei tea, on see, et endasse kogutud katkust ravitsejad ei paranenud - seega tähendas katkuhaige ravimine ravitseja enda kindlat surma. Pimedas vihas jahib ja hukkab rahvas kõiki ellujääänud ravitsejaid. Elus on veel vaid üks ravitseja - noor Avry, kel on senini õnnestunud pidevalt põgendes ja redus elades oma elu säästa. Lõpuks aga juhtub paratamatu - ta ei suuda hoiduda haige lapse elu päästmisest, mispeale külarahvas mõistab, kellega on tegu, Avry kinni võtab ning pikema tseremooniata talle kirstu meisterdama asub. Kas keegi Avry vangist välja päästab ja mida temalt selle eest nõuab, saate juba ise lugeda.
Snyder jutustab juba tuttavas haaravas, ladusas ja teravmeelses stiilis. Paraku sain sellest raamatust natuke hüpliku mulje, kuna pidin lugemise kahel korral mitmeks nädalaks katkestama. Nii unusid vahepeal kõrvaltegelaste nimed ja muu selline ja tegelastele kaasaelamine seetõttu vähenes. Nii et seetõttu pole ma kindel, kuivõrd minu muljeid selle raamatu kohta päris usaldada võib. Aga mulje on selline, et raamat jäi alla teistele minu loetud Snyderi raamatuile (Inside sari ja Poison Sudy). Mõned elemendid tunduvad autoril ka korduma hakkavat - näiteks kannatasid nii Avry kui Study-sarja Yelena minu meelest kerge Stockholmi sündroomi all. Liigitaksin raamatu paremat sorti lennujaama-kirjanduse hulka. Positiivseks märgiks on aga see, et vaatasin järgi, millal sarja järgmist osa on oodata (2013) ja kavatsen selle kindlasti endale soetada.
Hindeks kokku 4.
Sisuproportsioonid:
Maagiat - palju
Romantikat - omajagu
Tapmist ja tagaajamist - parajalt
Tegelaste arengut ja eneseleidmist - parajalt
Huumorit - võinuks ehk rohkem olla

Maria V. Snyder, Magic Study

Et käimas on alles veebruarikuu teine nädal, siis lause „Parim raamat, mida sel aastal lugenud olen!“ ei mõju ilmselt nii võimsalt, kui seda oleks detsembrikuine tundepuhang. Aga vaatamata halvale ajastusele julgen siiski arvata, et „Magic Study“ puhul on tegemist lugemist vääriva raamatuga küll. No tõesti, seda ei juhtu just väga sageli, et ma mõne raamatu töö juurde kaasa võtan, et siis kohvipausi ajal seda pisutki lugeda saaksin.

Kuna teisest osast on raske niimoodi juttu teha, et ma esimese osa ("Poison Study") sündmusi liialt palju ei paljastaks ja keelatud informatsiooni ei annaks, siis tuleb postitus lühike. Pealegi on peamine eesmärk, st raamatu kiitmine, juba täidetud.

Õige pisut siiski. Yelena lõpetab komandöri toidudegustaatori töö ja alustab teekonda oma sünniriiki Sitiasse. Selliseks rännakuks on tal vägagi kaalukad põhjused. Vaatamata ohtliku ameti mahapanemisele, on Yelena elu aga jätkuvalt väga huvitav (kohati võib tunduda, et ehk isegi liiga huvitav). Kui te mind ei usu, siis peategelane ise arvab asjast nii: „Despite having to worry about poison in the Commander´s food, I began to think life in Ixia had been easier.“

Vanad toredad tegelased ei kao ka teises osas kuskile, küll aga lisandub uusi värvikaid tegelasi. Kusjuures mitte kõik neist pole inimesed. Yelena suureks sõbraks saab näiteks üks hobune.

“The horses know where to go.”

“It´s certainly not a military strategy I would use, but I´ve learned that the south uses its own strategy. And, strangely enough, it works.”

Snyderi kirjutamisstiil meeldib mulle väga. Tõsi, romantilistest hetkedest ei meeldi talle vist väga kirjutada. Eriti just esimest osa lugedes oli kohati tunne, et „katsume nüüd selle kohustusliku stseeniga võimalikult kiiresti ühele poole saada“. Aga ikkagi – lugege ise :)

Maria V. Snyder, Poison Study

Täna öösel lugesin ma poole ööni raamatut - Maria V. Snyderi "Mürgiõpetust". Ja tuleb tunnistada, et ega ma ennem magama ei läinudki kui raamatu loetud sain.

Peategelane, 19-aastane Yelena, on kindral Brazelli ainsa poja tapmise eest veetnud aastajagu päevi vanglas (ja mitte sellises tänapäevases euronormidele vastavas kohakeses, vaid ikka tõelises piinakambris, kus vange koheldakse ebainimlikult, julmalt ja inimväärikust alandavalt). Hukkamispäeval (sest Ixia on riik, kus mõrva eest karistatakse avaliku poomisega) viiakse ta komandör Ambrose´i nõustaja Valeki juurde, kes teeb talle ettepaneku hakata komandöri uueks toidu degusteerijaks, sest vana degustaator on hiljaaegu surnud. Tegemist on eluaegse tööga ja degusteerija eluaeg neil päevil just väga pikaks ei kujunenud. Juba koolitus võis olla surmav, sest kuidas muidu identifitseerida mürki komandöri toidus, kui sa ei tea, kuidas see maitseb. Niisiis, Yelenale tehakse ettepanek.

„What shall I tell the executioner?“ Valek asked.
„I am not a fool.“

Ja nii saab Yelena oma õnnetule elule pisut pikendust. Ja raamatu seiklused algavad.

Tegelased on huvitavad (ja mitte ainult peategelased, vaid ka nö abipersonal). Yelena on sümpaatne, nutikas ja tubli. Valek on tark, salapärane ja tema kohta meeldis mulle järgmine Yelena mõte: “Reading Valek´s true mood was like trying to decipher a foreign language.” Tõeliselt muhedad tegelased on sõdalased Ari ja Janco - dialoogid nende vahel ja nendega olid mõnusalt humoorikad. Aga ka vaenlased pole lollid ja saamatud. Kindral Brazell, kes poja mõrvarit iga hinna eest tappa püüab, teeb Yelena jalgealuse ikka päris tuliseks. Ja siis on veel naaberriigist Sitiast pärit võlurid. Ühesõnaga, vastaseid ei alahinnata. Noh, mõned erandid välja arvata:

“The guards glanced at each other again. I was beginning to suspect they had only one brain to share between them.”

Lugu on huvitav ja kiire. On nii poliitilisi intriige, nauditavaid võitlusstseene, reetmist, romantikat ja maagiat. Tasub lugemist küll.

Huvitav kokkupuude tänapäevase maailmaga oli ka. Rand, lossi kokk, räägib Yelenale kohvist:

“You´re too young to remember, but before the takeover, we imported this absolutely wonderful drink from Sitia. When the Commander closed the border, we lost an endless list of luxury items. Of all those, I miss coffee the most.”
“What about the black market?” I asked.
Rand laughed. “It´s probably available. But there´s nowhere in this castle that I could make it without being discovered.”
“I´ll most likely regret asking you this, but why not?”
“The smell. The coffee´s rich and distinct aroma would give me away. The scent of brewing coffee can weave its way throughout the entire castle.”

Mmm, lähen kohe tassikest kohvi tegema...

Filosoofiat: 3; Tapmist ja tagaajamist: 5; Romantikat: 3; Huumorit: 3; Võlumist ja maagiat: 4

(1=üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju; 5=põhjalikult)

Inside Out

Mulle meenub et Maria V. Snyderi Study raamatuid on vähemalt kommentaariumis siin mainitud, seega peaks autor siinsetele kirjutajatele tuttav olema. Minul oli minu viimasel reisil kaasas tema uus raamat Inside Out. Tuleb tunnistada et Study raamatutega on mõndagi nii ühist kui ka palju erinevat. Näitaks
maagia - 0
seks - 0
romantika - 0,5
huumor - 0,5
action - 3
thrillerinimsuhtedjamuumögamillegaraamatuidtäidetaksekuiseksijanaljaeiole - 4

Selles osas siis panin jälle veidi puusse, et (veidi tähte närides) tegu ei ole järjekordselt fantasy raamatuga vaid sci-fi raamatuga. Aga minu arvates väga heaga seejuures. Tegu ei ole liiga primitiivse taskuformaadis meelelahutusega nagu mõni mu viimane raamat on olnud vaid täitsa asjaliku ja läbi mõeldud looga.

SPOILER
Lugu toimub tehismaailmas mida selle elanikud kutsuvad Inside. Elanikke on mõnikümmend tuhat ja nende elutingimused on päris karmid. Maailmaks on siis suur "maja" mis on paar miili pikk, niisama lai ja neli korrust kõrge. Ta on muust keskkonnast igal moel ära lõigatud. St pole ust, aknaid ega isegi korstent. Müütiline Outside eksisteerib ainult elanike kujutlustes, keegi ei tea tegelikult mis on nende maailma seina taga ja kas seal üldse midagi on. Maailm on jagatud kaheks tasandiks. Alumisel kahel korrusel elavad "scrub'id", kelle rolliks on kogu tehismaailma masinavärk (jõujaam, õhu ja vee töötlus, toidukasvatus, jäätmete ümbertöötlemine jne jne) töös hoida. Ülemistel elavad "upper'id", kes vajutavad kõiki nuppe ja kelle käepikenduseks on ka scrub'e vaos hoidev Population Control Police. Scrubide elu on täidetud tööga. Igal koikul igas 3000 inimest mahutavas kasarmus on kaks omanikku, kes kunagi omavahel ei kohtu, kuna üks on juba tööle minemas kui teine alles tulemas. Nende lootus on see, et peale oma elu hästi elamist (ja keha ümbertöötlusse siirdumist) saavad nad mingisse paremasse afterlife'sse, mis võibolla asub sealsamas müütilises Outsides. Upper'eid on ca 10 korda vähem ja kuna ka masinaid ülakorrustel nii palju pole, siis on nende elutingimused võrreldamatult paremad. Kahe elanikegrupi omavaheline suhtlus on miinimumilähedane ja valitseb mõlemapolne teadmatus teise poole tegelikest arvamistest ja elutingimustest. Miks nad on sellises maailmas ja mis on mujal - seda ei tea keegi...

... kuni üks nooruke scrub nimega Trella otsustab ühe järjekordse "prohveti" (kes üldjuhul levitavad afterlife legendi ja kes skeptikute arvamusel on politsei poolt saadetud et scrub'e vaos hoida) sõnade ümberlükkamiseks tõestada et mingit Outside't ega sinna viivat sama müütilist Gateway'd pole olemas. See kas ja mida ta tegelikult leiab ja tõestab, tuleb teil omal nüüd lugeda :)

Kokkuvõttes - järjekordne hea raamat tugevalt autorilt aga kui ei teaks, et on tegu sama autoriga mis Study lugudel, siis naljalt ei pakuks küll. Kui näiteks Study kolmandas raamatus mind hakkas juba häirima kuidas peategelane oma piiratud võimeid arvestamata pea ees igasse jamasse sisse kargas ja enamasti lolli õnne tõttu sealt ka jälle välja sai, siis selles raamatud mingeid üliinimesi ei ole. Iga edusammu nimel tuleb valada verd, higi ja pisaraid (palju ka otseses mõttes) ning kergelt või ainult õnne tõttu ei tule midagi.
Kuna lugu jättis huvitavast lõpplahendusest hoolimata üsna mitu otsa lahti, siis ootan huviga peagi ilmuvat järge Outside In.