Mul on rõõm raporteerida, et leidsin hea raamatu – „Dead Witch Walking“, autor Kim Harrison. Õigemini sain ma selle kingituseks. Tegu on esimese osaga seni kaheksa raamatulises sarjas. Isegi kui järgmised osad jamaks lähevad (räägitakse, et ei lähe), pole siiski aeg raisatud, sest esimene osa on ka eraldi raamatuna mõnus lugemine. Tegevus toimub tänapäeval, siinsamas. Pool sajandit tagasi on Maal levinud viirus suure hulga inimestest tapnud ja nüüd on Inderlanderite populatsioon inimeste omaga umbes samas mastaabis – inimesed peavad sellega veel harjuma, sest fakt, et Inderlanderid alati nende seas Maal elanud on, tuli neile uudisena (tüüpilised ignorantsed inimesed!). Eksisteerib kaks paralleelset ühiskonda, kes omavahel suhtlevad, kuigi mitte eriti meelsasti.
Suuremat sorti boonus on, et vahelduseks pole raamatus ühtegi teismelist – milline õnnistus. Seeeest on vampiire, libahunte, haldjaid, võlureid, nõidu, deemoneid ja selliseid elukaid, kelle nime ma eesti keeles ei tea (sest ma pole eesti keeles sedasorti raamatuid sattunud lugema). Näiteks pixies. Need kõik kokku on Inderlanderid.
Juhuste ja saatuse tahtel moodustub ühest väikesest nõiast, pool-elusast vampiirist ja pisikesest tiivulisest pixy-st omamoodi löögirühm, kes üritab õiglust jalule seada ja seeläbi oma nahka päästa.
Nagu eelnenud kirjeldusest selge, on tegu puhtalt täiskasvanute raamatuga ;-)
Tegelikult on ikka tõesti mõnus lugeda normaalsetest kaklustest, nii et ninaluu puru ja silm kinni paistetanud. Või tiib küljest rebenenud. Ja suhetest, kus lisaks hormoonidele ka mõistus kaasa töötab. Korralikult on läbimõeldud igasugune nõiduse-ja maagiavärk. Loitsud jms. asjad. Ja probleemid, mis selle seltskonna (sunnitud) kooselus ette tulevad. Näiteks missuguseid ettevaatusabinõusid kasutusele võtta, et vampiiri mitte ahvatleda.
Igati lahe raamat, soovitan soojalt!
