Kuvatud on postitused sildiga Richelle Mead. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Richelle Mead. Kuva kõik postitused

neljapäev, 10. mai 2012

Succubus Blues (Richelle Mead)

Wikipedia: In folklore a succubus (plural succubi) is a female demon appearing in dreams who takes the form of a human woman in order to seduce men, usually through sexual intercourse. Religious traditions hold that repeated intercourse with a succubus may result in the deterioration of health or even death. In modern fictional representations, a succubus may or may not appear in dreams and is often depicted as a highly attractive seductress or enchantress; whereas, in the past, succubi were generally depicted as frightening and demonic.
Georgina sündis inimesena palju sajandeid tagasi. Üritades heastada ühte oma viga, sõlmis ta lepingu Põrgu esindajaga, mille tulemusena sai temast surematu succubus. Tema „töö“ Põrgu reatöölisena on meeste võrgutamine ja nendega magamine. Tema saab sellest energiat (mis lühendab tema ohvrite potentsiaalset eluiga) ja rikub tasapisi iga oma ohvri moraali, misläbi nad suurema tõenäosusega lõpuks Põrgusse jõuavad. Põrgu tundub olevat organiseeritud nagu suur rahvusvaheline korporatsioon oma osakondade ja hierarhiatasemetega. Näiteks on Georgina tööpiirkonnaks Seattle. Kohalikuks ülemuseks on ülemdeemon Jeremy, kes tüüpilise rutiinist nüristunud keskastmejuhina kobiseb aegajalt veidi selle kallal kui Georgina plaani täitmise unarusse jätab, aga üldjuhul loodab, et alluvad ennast viisakalt üleval peavad ja temale kui ülemusele lisatööd ei tekita. Vabal ajal Jeremy lemmiktegevuseks tundub olevat kohaliku ahelsuitsetajast ingli Carteriga ringi hängimine.
Lugemisega nende tegelasteni jõudes ma vaatasin raamatu kirjutamisaastat – automaatselt tuli deja vu tunne Pratchetti Head Ended raamatuga ja tekkis huvi, et kes kellelt selle põrgu ja taeva tegelaste koos hängimise maha viksis. Pratchetti raamat ilmus varem J
Georginal on probleem – talle ei meeldi ta töö eriti. Tundub, et sellest on teadlikud ka ta sõbrad (vähemalt surematud sõbrad, need kes ta tegelikku olemust teavad) ja ülemus, aga kõik suhtuvad sellesse kui paratamatusse – ka surelike maailmas on palju töid mida nende tegijad eriti ei naudi, aga tööleping on tööleping... Selle erinevusega, et Põrguga sõlmitud lepingust ei saa kuu ajalise etteteatamisega minema jalutada. Asjaolusid arvesse võttes on mõistetav miks Georgina ei tee oma tööd erilise pühendumisega. Raamatu jooksul tekib mulje, et ta võtab oma ohvreid ette keskmiselt kord nädala-paari jooksul ja ka siis eelistab juba kõlbeliselt rikutud mehi, kelle hukutamise suhtes ta ei tunne erilisi süümepiinasid. Muul ajal on ta juhataja asetäitja (assistant manager) ühes kohalikus raamatupoes. Tööpäeva lõpus annab ta oma raamatupoe kolleegidele tantsutunde (tore ju kui said swingi selgeks õppida selle kuldajal) enne kui koju läheb, oma kassile süüa annab ja hetke lemmikraamatu ette võtab.
Lisaks on raamatus veel rida surematuid ja surelikke tegelasi. Näiteks menukirjanik Seth, kellega Georginal tekib üsna kiiresti vastastikune tõmme. Paraku aga ei saa ta sellele vastata – heade poistega ta ei maga, isegi ei suudle, kuna mida vähem rikutud on inimese hing, seda hullemini mõjub temale succubuse energiavampirism. Lisaks on seal paar „päris“ vampiiri, Peter ja Cody, kes eelistavad toiduna verist šnitslit – vähem rabelemist jne. Hugh on alamdeemon (imp) kes peab Georginale sarnaselt samuti kahte ametit – sõlmib Põrgu nimel lepinguid inimeste soovide täitmiseks ja on muul ajal tunnustatud ilukirurg. Kaadrisse ja kaadrist välja vilksb ka muid tegelasi – eriti jäi meelde üks inglite alama taseme töötaja (ametinimetuselt kaitseingel) kes pidas ennast üleval kui tõeline bitch, samas kui vormilisest küljest Põrgu alluvad olid enamasti suht meeldivad tegelased. Ehk siis oligi sihuke kirju seltskond – praegu meenub ainult üks tegelane kes oli ühesel halb, kõik ülejäänud olid omade vooruste ja pahedega, sõltumata sellest kumma poole heaks nad töötasid. Kogu see Põrgu ja Taeva vaheline nagistamine oli umbes nagu McDonaldsi ja Hesburgeri konkurents – kuskil kaugel kellelegi läheb see ilmselt korda, reatöötajatel aga on suhteliselt ükskõik. Maailmalõpust ning heast ja kurjast oli Pratchettil igatahes palju rohkem juttu.
Selles raamatus ongi tegelaste veidi ebaharilik taust just nimelt taust – lugu ise on segu sarimõrvari taga ajamisest ja Georgina keerulisest armuelust, või siis selle puudumisest – olenevalt kuidas asjale vaadata. Kuigi tegelaskond on kirju ja omab osava kirjutaja käes suurt potentsiaali, on mul peale raamatu lõpetamist kerge rahuldamatuse tunne. Umbes nagu oleks teatris laval olnud portsust püssidest osad paugutamata jäänud. Lugu ise oli kiire ja ladus, võibolla lõpu poole oli tajuda kerget tempolangust. Kergekaalulisele paperpackile tüüpiliselt väga keerukaks teemaarenduseks ei olnud ruumi jätkunud – samas mõned flashbackid minevikku (Georgina succubuseks saamise lugu) pakkusid siiski teretulnud vaheldust muidu suht täisgaasil ja sirges joones kulgenud loole. Kui veel midagi kritiseerida, siis seda et pahalane oli minul enda arvates juba poole raamatu peal ära arvatud ja selgus, et õieti arvatud – krimka kirjutamises Richelle Meadist klassikutele vastast ei ole J.
Kuigi pealkirja järgi ma algul kahtlustasin, et tegu on pigem seksi ja romantikaraamatuga, siis nii see päris ei olnud. Esimeses pooles raamatus polnud seksile pea üldse ruumi, lõpu poole paar kuuma stseeni oli, aga need olid pigem loole vürtsiks, erinevalt Undead and... sarjast, kus kohati taustalugu oli pigem seksistseenide kokku traageldamiseks. Olen veidi piilunud ka sarja järgmiste osade arvustusi ja olen märganud vihjeid, et seal romantika osakaal tõuseb. See paraku pole päris minu maitse järgi areng, seega ei julge lubada, et järgmised osad lähitulevikus ette võtan, huvitavat lugemist riiulis niigi päris palju järge ootamas.
Kokkuvõttes hea kerge lugemine, succubuse näol jälle üks (minu jaoks vähemalt) uut tõugu tegelane pildil, kergelt huumorit, parasjagu actionit, veidi romantikat – korralik meelelahutus.
Maagia – 1 (olemas aga ei mängi erilist rolli)
Romantika – 3
Action – 4
Huumor – 3
Thriller – 2

esmaspäev, 24. oktoober 2011

Richelle Mead „Iron Crowned“

Iron Crowned on juba kolmas osa Dark Swan sarjast, kus seikleb kaunis naisterahvas nimega Eugenie Markham. Olgu öeldud, et sarja esimene osa kannab nime „Storm Born“ ja teine „Thorn Queen“.

Peategelane Eugenie on tegelaskuju, kes oma iseloomuomaduste poolest just mu lemmikute hulka ei kuulu ja aeg-ajalt võib ta ikka täiesti napakaid otsuseid vastu võtta (no natuke selline Rose Hathaway tüüpi tegelane). Kuna mõnikord suudab ta aga siiski ka täiesti mõistlikke valikuid teha, siis kokkuvõttes on ta sümpaatne. Igav ei hakka tema seltskonnas kohe päris kindlasti („No matter how displeased I am at the two of you right now, I admit, things will certainly be entertaining with you around.“).

Loo sündmused toimuvad korraga kahes maailmas – tänapäevases ühiskonnas, kus Eugenie peab väikeettevõtja rasket ametit (tõsi küll, tema tegevusala, mis seisneb vaimude, kummituste ja teiste sarnaste tegelaste likvideerimises, pole just väga tavapärane) ning paralleelmaailmas (nn Otherworld), kus võitlevad kuningad, liiklusvahenditeks on hobused ja kus elavad haldjad. Eugenie saab juhtumisi neis mõlemas maailmas toimetada.

Huumorit jagub. Seda eriti vestlustes Kuningas Doriani (mu vaieldamatu lemmik selles sarjas) ja deemon Volusianiga.

Siiski arvan, et Meadi seniloetud raamatutest on Eugenie Markhami lood meeldinud mulle kõige vähem. Aga see ei tähenda muidugi, et ma nende lugemist ei soovitaks. Tegemist on vägagi kaasakiskuva sarjaga (päevaga raamat alla neelata ei valmista vähimatki raskust).

Kui Vampire Academy sari on adresseeritud teismelistele lugejatele, siis sarnaselt Georgina Kincaid lugudega on Eugenie Markhami sari mõeldud täiskasvanud urban fantasy austajatele. Lisaks rohkearvulistele võitlusstseenidele on samapalju ka seksistseene.

Raamatu viimaseid ridu lugedes tabasin end mõttelt, et ohhoo, sedakorda ei olegi kõike puust ja punaseks tehtud ning igaüks saab ise edasi fantaseerida, millega lugu edasi läks, kui viimasele lausele oli punkt pandud ja kes saab kelle ja kes keda ei saa. Hiljem asja pisut uurides selgus, et tegemist polnud kaugeltki sarja viimase osaga - neljas raamat ilmub juba selle aasta viimastel päevadel. Arvestades asjaolu, et Meadi ülejäänud sarjad (Georgina Kincaid ja Vampire Academy) on 6-osalised, siis ilmselt ei jää „Shadow Heir“ kah viimaseks Eugenie Markhami raamatuks.

Muideks, selle aasta suvel ilmus ka esimene number „Storm Born“ koomiksist.

Filosoofiat: 2; Tapmist ja tagaajamist: 5; Romantikat: 5; Huumorit: 4; Võlumist ja maagiat: 4

(1=üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju; 5=põhjalikult)

neljapäev, 6. oktoober 2011

Richelle Mead, Bloodlines


Bloodlines´i saab lugeda ka ilma "Vampiiride Akadeemia" (VA) kuut varasemat osa lugemata. Aga ma arvan, et sellel ei ole suurt mõtet. Kui Sulle "Bloodlines" meeldib, siis kindlasti meeldib Sulle ka VA ja vaatamata sellele, et tegemist on VA spin-off sarjaga, on hea teada, mis sündmused on varasemalt juhtunud. Tehniliselt võttes läheb VA lugu edasi ja nii saab asjadest lihtsalt paremini aru. Kui "Last Sacrifice" oli viimane raamat Rose Hathawayst, siis "Bloodlines" on sari sellest samast moroide (head vampiirid, surelikud nagu inimesedki), strigoide (halvad, surematud vampiirid) ja dhampiride (pooleldi inimesed-pooleldi vampiirid, moroide ihukaitsjad) maailmast.

Lugu algab aga sedasi. Lissa Dragomir on moroist kuninganna, aga kuna seaduse kohaselt vajab ta troonil püsimiseks vähemalt ühte elavat sugulast, ähvardab tema ainsat sugulast, 15-aastast poolõde Jilli, suur oht. Kartes vampiiride kodusõda, otsustavad alkeemikud (need on inimesed, kes katsuvad teiste inimeste eest hoida saladuses tõsiasja, et vampiirid olemas on) Jilli mõneks ajaks pagendusse saata. Kes aga võiks teda turvata? Sydney Sage. Mäletate, temast oli juttu ka VA raamatutes "Blood Promise", "Spirit Bound" ja "Last Sacrifice", kus ta peategelast Rose Hathawayd aitas. Ega teda muidugi hea meelega Jilli valvama ei saadeta. See, et ta Rose´ile abiks oli, ei meeldi teistele alkeemikutele kohe sugugi. Tegemist oli ju suisa häbiväärse ettevõtmisega - "vamp lover" selline.

Niisiis, Sydney ja Jill saadetakse Palm Springsi.

Lisaks Sydneyle ja Jillile on tuttavaid tegelasi veelgi, näiteks Adrian Ivashkov ja Eddie Castile. Aga mitte ainult.

Sydney tegelaskuju meeldis mulle väga! Ta on selline oiviku tüüpi (palun mitte segi ajada nohikuga); oskab viit keelt; on alkeemiku tööülesannete täitmisel maailmas palju ringi reisinud. No selline ülitubli ja hea noor inimene. Aga oma isiklikku elu pole ta selle tubliduse käigus elada saanudki. Lisaks on ta keerulistes suhetes oma isaga, kes nõuab liiga palju ja ei oska teda piisavalt hinnata, ning noorema õega, kes ei saa aru, et Sydney talle ainult head soovib.

Sarja esimeses osas on romantikat vähem kui VA-s, aga ma arvan, et see on nii põhjusel, et tegemist sarja esimese raamatuga. Asi alles võtab tuure üles. Aga liblikaid kõhus tunneb natuke ikka.

Sarja teine osa nimega "The Golden Lily" (see on sümbol, mis tätoveeritakse iga alkeemiku põsele) ilmub 2012. a maikuus. 2012. a lõpus pidi ilmuma ka Rose´ist ja Dimitrist üks lühilugu.


Filosoofiat: 3
Tapmist ja tagaajamist: 3
Romantikat: 3
Huumorit: 3
Võlumist ja maagiat: 3
(1= üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju ; 5=põhjalikult)

esmaspäev, 10. jaanuar 2011

Vampiirid, vampiirid


Kuigi lubasin vampiiridega lõpparve teha, suutsid kuidagi mu öökapile siiski ronida kaks vampiiriraamatut: Charlaine Harrise Dead Until Dark ja Richelle Meadi Last Sacrifice. Esimene nimetatutest on Vampiiriakadeemia sarja viimane osa ja teine Sookie-sarja esimene osa.
Vampiiriakadeemiat lugesin ma alguses suure mõnuga. Peategelane Rose on originaalne hakkaja tegelane, kes võitluses kellelegi alla ei jää ja kunagi tugevama soo seljataha peitu ei poe. Paraku on ta muidu suhteliselt ebaintelligentne räuskaja. See iseloomuomadus raamatute edenedes süveneb.
Sarja eelviimane raamat Spirit Bound oli minu jaoks juba mõnevõrra pettumus. See oleks vabalt võinud olla sarja viimaseks - kogu sarja peamine intriig - Rose'i ja Dimitri keelatud suhe, mida raskendas Dimitri muutumine halvaks vampiiriks - oleks selles osas võinud ilusti õnneliku lõpu leida. Aga ei - heaks muutunud Dimitri häbenes oma käitumist strigoina ja otsustas selle kompenseerimiseks Rose'ile korvi anda - see teeb kindlasti halva käitumise heaks, eks ole. Ebaloogilise käitumise eesmärgiks oli ilmselgelt intriigi nätsuna pikemaks venitamine. Lisaks toodi osa lõpus täiesti ootamatult sisse uus süžeeliin mõrvamüsteeriumi näol, mis eelnenud sündmustega kuidagi ei seostunud.
Viimane osa keskenduski mõrva lahendamisele. Töö käis kahes liinis - Lissa oma sõpradega õukonnas ning Rose Dimitriga jooksus. Teises liinis üritati uuesti tekitada esimeste osade armastab-ei armasta pinget, mis küll kuigi veenvalt ei õnnestunud. Minu jaoks oli pettumus ka see, kui Dimitri ja Rose leidsid veel ühe strigoiks muudetud, kuid varem hea ja armastatud olnud tegelase, ning Rose'il ei tulnud pähegi proovida teda ka tagasi muuta, vaid ootas ainult oma vaiaga parajat võimalust. Noh, kui oma armsama kätte sai, siis teiste omadest on savi.
Selle raamatu lugemise ainus eesmärk on ühesõnaga sari lõpuni saada (kuigi autor jätab endale siiski piisavalt materjali jätkamiseks - võibolla proovib kuidagi kavalalt kellegi teise, näiteks Jilli silmade läbi). Nagu lapsena sai vaadatud tüütuid seebikaid lihtsalt sellepärast, et kord on juba vaatama hakatud, siis oleks tegelaste suhtes ebalojaalne mitte vaadata, mis neist siis lõpuks saab.
Sookiest on siin blogis varem ka kirjutatud, aga mina puutusin taga kokku esmakordselt. Ja mulle ta selle raamatu põhjal meeldib. Tore tegelane. Kohati armaslt ebakindel, kohati raamatutegelase kohta ootamatult praktiline ja mõistlik (näiteks hoolikas kingapaelte sidumine enne majas luurava mõrtsuka eest metsa pagemist). Kohati tundus ebaloogiline, et ta oma mõttelugemise abil ei püüdnud rohkem teada saada, aga eks ta üritas ka veidi siiski. Minu jaoks tundus mõistlik ka tema reaktsioon, kui ta aru sai, et vampiirid ongi surnud inimesed - Videviku Bella suhtub minu arust sellesse õõvastavasse fakti arusaamatult soojalt. Külm ja marmorjas valge nahk... (kerge õudusvärin).
Kokkuvõttes on tegemist lahedat lugemist pakkuva fantaasiaga vürtsitatud krimkaga. Üldse ei imestaks, kui sealt sarjast mõni raamat veel minu öökapile satuks. Kergeks tagasilöögiks oli minu jaoks autori pilt viimasel leheküljel - kui erootiliste stseenide kirjeldused peategelase, noore kena tütarlapse silme läbi, värvikad ja põnevad on, siis kujutada ette, et neid jutustab põrsa näoga ülesmukitud vanaldane naisterahvas, muudab asja minu jaoks natuke nilbeks. Aga eks see ole puhas silmakirjalikkus minu poolt. Inimene võib olla põrsa näoga, kui ta hästi kirjutab. Aga võibolla ei tasuks oma pilti raamatusse panna. Ja keda on üldse kujutatud raamatu kaanel? Ilmselgelt mingit kaunist naissoost vampiiri, aga sellist tegelast raamatus küll ei esinenud (hea küll, hästi episoodiliselt esines vist keegi). Minu meelest on sohk panna raamatu kaanele pilt, mis sisuga kokku ei lähe, aga mille eesmärk on lihtsalt ostjaid meelitada.

pühapäev, 5. detsember 2010

Lemmik vampiiriraamat?


Kui Pratcheti raamatutega seoses juba lemmikraamatu (-tegelase) küsimiseks läks, siis kuidas on lood vampiiriraamatutega? Mina pean küll tõele au andes möönma, et pärast Meyeri "Videviku" saaga ilmumist olen üksjagu palju vampiiridest lugenud (ja seda mõnede sõprade-sugulaste kaastundliku pilgu kiuste).
Ja on olnud väga häid raamatuid, aga ka aja raiskamist. Mulle on väga meeldinud Richelle Meadi Vampiiride akadeemia viis raamatut (kuueski juba tellitud), aga ka Sergei Lukjanenko ja Vladimir Vassiljevi Öise ja Päevase Vahtkonna lood. Ema-tütre P.C. ja Kristin Casti Öö Koja kolm esimest osa olid tõeliselt igavad, aga millegipärast lugesin ma siiski ka järgmised neli läbi. Kui Pratchetist juba juttu oli, siis meeldis mulle väga "Koletislik rügement", kus ka ju vampiir rügementi kuulus. Ja "Carpe jugulumis" oli Lancre'i kuningriigist saanud vampiiride ja nõidade võitluse tallermaa...
Aga tuleb teile veel häid/halbu kogemusi meelde? Kas on keegi näiteks George R. R. Martini "Fevre´i unelmat" lugenud?