Armstrong ja libahundid

Sain just läbi sellise pesuehtsa fantaasiaraamatu nagu Kelley Armstrongi „Stolen“. See on teine osa, esimese nimi oli „Bitten“, Kadri kinkis mulle sünnipäevaks (järgmine osa on ka olemas, „Frostbitten“ ja siis veel posu raamatuid, kus peategelaseks mõni teine tüüp, aga seltskond muidu sama). Mitmeid voorusi on sellel sarjal. Esiteks on see täiskasvanutele mõeldud - peategelane on üle 30-aastane. Teiseks, peategelase kallim on antropoloogiaprofessor, ha-haa. Hea paks raamat kah, 500 lk tihedat kirja. Põhiliselt on juttu libahuntidest, aga teises osas tulevad mängu ka igasugu muud elukad: nõiad, deemonid, vampiirid, jms. Puuduseks on see, et tegelased pole kuigi usutavad, kuidagi vägisi konstrueeritud tüübid. Kasvõi see õnnetu professor- tema intelligents ei ole seni loetud 1000 lk vältel veel kordagi paljastunud, erialased teadmised kah mitte, pigem tundub et ta on arengupeetusega. Aga see on võibolla minu isiklik tragöödia ja teisi see ei häiri kuigivõrd. Põnevusega on sedasi, et kuigi lõpp on täiesti etteaimatav, sunnib miski siiski lugema. Ma arvan, et ma võtan kunagi need ülejäänud raamatud kah ette, mis Armstrong kirjutanud on