Ma ei suutnud EKI abiga leida maailma kirjeldamiseks sobivat sõna. Düstoopiat meie ÕS ei tunnista ning antiutoopia viitab minu jaoks pigem utoopia täielikule puudumisele (mitte ainult õnneliku, vaid ka mõttelennu). Nojah, igatahes räägime me maailmast, kus kõik toimub reeglite järgi. Iga väike laps teab, millises vanuses võib kanda tõmblukuga pusa, millal lahtiste juustega käia, millal ta esimese jalgratta saab... Kõik on kontrollitud, ühetaoline ja... ja hall. Seda siis sõna otseses mõttes.Kujutage ette viieaastaseid mänguväljakul rivis seismas, kuni tuleb nende kord liumäest alla lasta!? Kõige valusam kogu loo juures, midagi, mis näris mu hinge
pikkade hammastega, oli armastuse puudumine. Kogu maailm on ette arvestatud. Iga kaheteistaastane saab teada oma ameti, mida ta õppima asub ning hiljem elu lõpuni kandma peab. Üheks erandlikuks ametiks on Sünniema oma - naine, kel on piisavalt tugev keha, sünnitab ühiskonnale kolm last ja suundub edasi lihttööle (rabab farmis sunnitöölise kombel kuni surmani). Teised moodustavad pereüksusi. Igas pereüksuses ona kaks last - üks poiss, üks tüdruk. Igal aastal võetakse asumisse vastu täpselt 50 last.
On Siin ja on Mujal. Vanurid aetakse Mujale, reeglite vastu rikkunud, saadetakse kogukonnast välja, lapsed, kes ei mahu viiekümne sisse, põlatakse ära... Ja see on nii loogiline, sest nii on alati olnud ning mitte keegi ei nuta neid taga, ei valuta südant. Reeglid ei näe südamevalu ette. Mujal on mujal, kehitatakse õlgu.
Vabandust, saatsin teid eksiteele! Kui peategelane saab 12-aastaseks, mõistab ta, et on siiski üks süda, mis valutab. Võtja on tolle mehe amteinimetus. Võtja mäletab kõike, kannab inimeste teravaid emotsioone nende eest, näeb maailma värvilisena, armastusväärsena ja vihkamist eeldavana. Ja peategelane saab Võtja õpilaseks. Vanast Võtjast saab Andja ning Joonasest see, kes antava vastu peab võtma.
Armastust ei olnud, tundeid oli küllaga. Pärast goodreadsis surfamist sain ma teada, et tegemist on raamatuga, mis mitmel pool 12-aastastele kohustuslikus kirjanduses ning niisama paljudes kohtades koolilugemise mõttes keelatud kirjanduses. Jahuti fašistlikest ja natsionalistlikest ideedest, kuid ausalt öelda, minu jaoks kumas kuklas hoopis paras mormoonimaailm. Räägiti, et raamat õhutab midagi, mida ta minu meelest sajaprotsendiliselt maha teeb, üle võlli keerab ja kartma paneb. Aga noh, kui Enderi Mäng oli seksistlik, siis võib ju ka Andja kohta öelda, et seal on midagi vastupidist sellele, mis temas on.
Ahjaa, viimane ääremärkus. Kui mu 13-aastane raamatu lõpetas, kilkas ta vaimustunult, et sellest saab tema uus lemmikraamat. Armastust ei olnud, verd polnud, kaklusi ja avalikku vastuhakku polnud. Oli õõva ja soojust ja lootust, et edaspidi on elu veidi soojem.
