Point of Hopes (Astreiant #1)

Melissa Scotti ja Lisa A. Barnetti "Point of Hopes" on eepilise fantaasia valdkonda kuuluv raamat.

Loodud on päris huvitav maailm, kus nii inimeste kui ka laiemalt ühiskonnaelu juhivad astroloogide koostatud ennustused. Lapsed lähevad reeglina õppima seda eriala, milleks sünniaeg neile soodumust näitab (kuigi on ka kõrvalekaldujaid), lepinguid sõlmitakse soodsa tähtede seisu ajal jne. Võlukunsti on maailmas siiski ka teistsugust, näiteks kuuluvad maagide hulka nekromandid, kes suudavad surnute vaimudega suhelda. Ühiskond ise on keskaegset tüüpi, erialasid omandatakse õpipoisina, kutsealade esindajad on koondunud gildidesse, on aadlikud ja kaupmehed-käsitöölised ja lihtrahvas. Mõnevõrra tavapärasest erinev on ehk see, et elukorraldus ei ole patriarhaalne, vaid naised ja mehed on võrdsetel positsioonidel ja riigivalitsejateks on just kuningannad. Samuti on lihtrahva olukord Astreiantis (sündmuste toimumiskohaks olev linn) hiljuti paranenud, loodud on politsei, mille liikmed on tavaliste linnakodanike seast. Seda viimast ei pea siiski kõik heaks arenguks, sest vaest päritolu politseinikke võib ju olla kergem ära osta.

Kõige eelneva taustal on lugu ise sisuliselt krimiromaan. Nimelt on linnas hakanud kaduma lapsed, kelle puhul esialgu kahtlustatakse parema elu peale põgenemist, kuid varsti selgub, et kõik märgid viitavad sellele, et lapsed on röövitud. Peategelane on politseinik (pointsman) Nicolas Rathe, kes asub laste kadumisi uurima. Otsingud viivad teda nii kahtlasesse linnaosasse, kus selgub, et kadunud laste seas on ka taskuvaraste "gildi" õpipoiss, parajasti toimuvale suvisele laadale, kus tegutsevad tundmatud gildikuuluvuseta astroloogid, kui ka eduka, kuid ilmselt osaliselt halli majandusega tegeleva kaupmehe Caiazzo juurde, kelle millegi eest vahele võtmist on juba ammu üritatud. Linnarahvas, kes on kaduvate laste pärast mures, otsib samuti iga nurga pealt süüdlast ja muu hulgas satub elanike kahtluse alla sisserändajast kõrtsmik, kes võtab enesekaitseks tööle just sõjakäigult naasnud palgasõduri Philip Eslingeni, kes on loo teine minategelane. Pikka aega ei leia politsei ega ka Eslingen ühtegi juhtlõnga, millest kinni hakata, kuid tasapisi hakkavad mõned kokkulangevused siiski ilmnema.

Peab hoiatama, et raamatu esimeses pooles on tegevus üpris aeglane. Loomulikult on uurimises valestarte ja vahepeal lootusetusetunnet. See-eest saab tutvuda ühiskonnaeluga ja paljude värvikate kõrvaltegelastega, samuti peategelaste endi mõttemaailmaga. Ei puudu siiski ka action ja lugu ise muutub varsti nii põnevaks, et kisub edasi lugema. Rathe ja Eslingen on mõlemad mõistlikud ja sümpaatsed tegelased, kellele kaasa elamine tuleb loomulikult. Tegu on üsna tavaliste inimestega, kellel lisaks töistele muredele on ka igapäevaseid - näiteks et kui särk võitluse käigus kannatada saab, siis kuidas leida raha uue jaoks. Võib-olla on Rathe natuke "liiga hea", st oleks oodanud tema puhul ka mõnda negatiivset külge, aga kui vaadata kogu tegelaskonda, siis halle varjundeid leidub küllaga.

Tegemist on sarja "Astreiant" esimese raamatuga (kokku koosneb sari 3 täispikast romaanist ja ühest novellist, mille tegevus toimub 1. ja 2. osa vahel). Ma ise pole hetkel esimesest osast kaugemale jõudnud, aga kavatsen kindlasti jätkata. Raamat on siiski loetav ka üksikuna, cliffhangerit ei ole.

Julgen sellist tüüpi fantaasiakirjanduse austajatele soovitada.

Last Dragon

Blogi on viimasel ajal üsna varjusurmas olnud, aga hiljuti lõpetasin fantaasiaraamatu, mis minu arvates vääris kajastamist kui mitte muu, siis unikaalsuse tõttu.

Niisiis, J.M. McDermott'i "Last Dragon". Lugu on žanrist literary fantasy, aga võib kindlasti paigutada ka eepilise fantaasia märksõna alla. Grandioosselt välja mõeldud maailm, šamaanid, palgasõdurid, paladiinid, printsid ja isegi üks lohe. Aga world building tuleb kokku killukestest, mitte ei ole pikki kirjeldusi ega õppetunde.

Peategelane on väga vana naine, Zhan, kes jutustab (näib, et armsamale saadetud) kirjade vormis oma nooruspõlve mälestusi. Aga see nooruspõlv oli kõike muud kui idülliline - ta on noore tütarlapsena kodust lahkunud, tema vanaisa on pea kogu tema perekonna tapnud ja enamus loost keskendub sellele, kuidas ta otsib kättemaksu - tapjale tuleb ju vastata samaga. Loos ei ole eriti midagi ilusat ega kangelaslikku, vägivalda kirjeldatakse brutaalse aususega ja seda jätkub nii headele kui pahadele, aga peategelane on visa, sihikindel ja õppimishimuline ning, leidnud endale teekonnal paar abilist, töötab tõhusalt sihtmärgi suunas.

Mis teeb raamatu omanäoliseks, on selle ülesehitus. Päris usutavalt on edasi antud hajameelse vanainimese poolt mälestuste jutustamist. Üks mõttelõng viib teiseni ja nii ei jookse lugu mitte järjest, vaid hüppab ühest hetkest teise - teinekord on mingi tulemus juba teada ja saab tükk aega oodata hoopis seda, kuidas selleni ometi jõuti. Ajahüppeid on tõepoolest palju ja see teeb sündmuste jälgimise omajagu keeruliseks, aga teisest küljest, nagu öeldud, on see antud kontekstis väga veenev jutustusviis. Teine omamoodi kirjutamisvõte oli see, et kui peategelane esialgu tundmatu rahva sekka jõudis, siis keelt ta ju ei osanud, ja siis ongi esimesed vestlused edasi antud selliste konarlike, vigaste paarisõnaliste lausetena, ja näidatud, kuidas sõnavaras võib ka hiljem erinevates situatsioonides auke ette tulla. Mulle see meeldis, lisas realistlikkust.

Ka väljaspool jutustusviisi on tegu aga väga huvitava raamatuga. Maailma ülesehitamisega on vaeva nähtud. Kindlasti on paralleele aga ka meie maailmaga - peategelane on valgenahaline ja pärit kaugelt põhjast, piirkonnad, kus ta vanaisa otsinguil seikleb, on aga soojemad ja sealne rahvas on "kaneelikarva" nahaga, palgasõdurid on aga enamasti mustanahalised ja pärit kõrbepiirkonnast. Valgenahalisena peetakse peategelast sealkandis mingiks väga imelikuks tegelaseks, kohati vist suisa haigeks, tema ise aga imestab avameelselt selle üle, kui teistmoodi on tumedanalised inimesed. Selles ei ole aga midagi pahatahtlikku, vaid see jätab väga siira ja usutava mulje. Mingil määral on selles maailmas ka maagiat, aga seda ei ole eriti lahti seletatud, pigem tuleb asjade tausta ise aimata. Šamanismi olen vähemalt mina fantaasiakirjanduses üsna harva kohanud, nii et kas või sellepärast oli huvitav; põnev aspekt oli ka näiteks golemi (sisuliselt zombisarnane olevus) tegemine. (Üht-teist jäi siiski ka minu jaoks liiga vähe lahtikirjutatuks (annan ainult ühe vihje - sipelgad), aga võib-olla ei suutnud ma ise kogu infot piisavalt tõhusalt kokku korjata või töödelda või võib-olla näitas autor selle kaudu lihtsalt jälle n-ö ebatäiuslikku jutustajat, kes lihtsalt ei teadnudki sellest rohkem.)

Tore oli lugeda raamatut, kus mustvalget on vähe - rasked valikud ja hallid alad tulid vastu pea igal sammul, kõigil tegelastel olid oma tegudeks mingid motiivid, mis aga ei muutnud otsuseid põrmugi lihtsamaks. Kuigi väga tsipake tuli ette ka armastust ja siirast sõprust, olid raamatu juhtivateks teemadeks ikka kättemaks, reetmine ja surm. Õnnelikke lõppe vähemalt klassikalises mõttes siit oodata ei tasu.

Kui aga millegi sellise sünge ja mitte väga kergesti loetava, aga põneva vastu huvi on, siis soovitan lugeda!

Mina kuulasin seda teost audioraamatuna ja see ei olnud hea valik - teistele soovitaksin kindlasti pigem paber- või e-raamatu formaati. Esiteks, kuigi jutustaja oli iseenesest päris hea, ei sobinud ta minategelase rolli - tal oli noore naise hääl, young adult raamatu jutustajaks oleks ta ilmselt ideaalne, aga peategelase kui oma noorust meenutava vanainimese moodi ta üldse ei kõlanud (natuke naljakalt tegi ta siiski ka meeshääli - nagu peenikese häälega naine üritaks ülepingutatult madalat häält teha). Ja teiseks, mittelineaarset lugu oli kuulates veel raskem jälgida kui ilmselt oleks paberi pealt (ja paar korda tundsin puudust võimalusest midagi tagasi lehitseda, et ühe või teise tegelase tausta meelde tuletada). Aga see oli mu enda rumal valik, sest audioraamat maksis Amazonis umbes sama palju nagu e-raamat ja kuna üldiselt on audio kõvasti kallim, tundus see mõistlikum ost. Ärge teie nii ahned olge! ;)