Punamütsike (Red Riding Hood)

Lugu algab sedasi. Kaunis Valerie (Amanda Seyfried) armastab puuraidur Peterit (Shiloh Fernandez), aga ema tahab teda hoopiski naita rikkast perest pärit sepaametit pidava Henryga (Max Irons). Armunud on valmis juba põgenema, kui ootamatult tapab keegi (eks ikka libahunt) Valerie vanema õe. See tõmbab põgenemisplaanile muidugi kriipsu peale. Küla saabub päästma isa Solomon (Gary Oldman), kes on kõikjal libahunte hävitanud (üks vastik tüüp, peab ütlema).

Esiti arvasin, et Punamütsikese muinasjutuga ei ole sellel filmil küll miskit pistmist, aga ei, eksisin. Stseen "vanaema, miks sul nii suured kõrvad on..." tuli täiesti mängimisele. Üldiselt oli naljakas. Kuigi vist pidi olema õudne. Aga mul ei olnud. Siiski lastele vist päris ei soovitaks. Aga teised, kes libahundilugusid armastavad, võivad vaadata küll. Kuigi peab ütlema, et libahunt ise oli kuidagi ebaloomulik. Ebaloomulikum veel kui libahundid Videviku sarja filmis. Muideks mõlema filmi režisöör ongi Catherine Hardwicke ning Valerie isa mängib Billy Burke ehk Bella isa Videvikus.

Valerie osatäitja meeldis väga. Poistel polnud kah viga (Fernandez oli igatahes loomulikum kui Pattinson).

Mul kui talvel külmaga ikka mütse-kindaid kandval inimesel oli valus vaadata, kuidas nad seal lumehangedes poolalasti ringi liikusid. Heal juhul vaid keep oligi õlgadel. Tunne nagu novembrikuus Šotimaal.

Melissa Marr Wicked Lovely (Ohtlik Armas)

Haldjateema kogub populaarsust - kas haldjad on tõesti uued vampiirid?
Loo peategelaseks on keskkoolitüdruk Aislinn, kes näeb haldjaid. Ja see pole sugugi mitte alati meeldiv vaatepilt. Tema elu juhivad kolm reeglit - nr 3: ära kunagi jää nähtamatuid haldjaid vahtima; nr 2: Ära kunagi kõneta nähtamatuid haldjaid; nr 1: Ära kunagi tõmba endale haldjate tähelepanu.
Ühel päeval aga lendavad kõik kolm reeglit korraga vastu taevast...
Nii et selline noortekas, mulle päris meeldis. Positiivse poole pealt tooksin eriti esile Aislinni originaalse ja modernse lahenduse muinasjutule, mis ta tema enda tahtmata peategelaseks valis - haldjakuninganna olemisse võib suhtuda mitut moodi. Mis mind aga veidi ärritas - millegipärast tundsin end lugejana pidevalt kergelt ahistatuna, kui Aislinn haldjakuningas Keenaniga vestles - neiu oleks minu meelest võinud oma privaatsfääri veidi jõulisemalt kaitsta.
Tegemist on esimese osaga viieraamatulisest sarjast. Esialgu isutab küll järgmisi osi tellida - aga kirjanik hoidku parem taset, kui tahab, et ma viis raamatut vastu peaksin. Oluline on, et asjad jälle liiga suureks ja segaseks käest ära ei läheks.
PS: Raamat ilmus 2010. aastal ka eesti keeles nime all "Ohtlik Armas". Esialgu järgmisi osi veel tõlgitud ei ole.
Vastuseks Merka kommentaarile (väga tore, kui need sisuhinded abiks on :) Eks nad sellised hästi hinnangulised ole, arvan, et erinevate lugejate jaoks võivad samas raamatus erinevad aspektid domineerida) Raamat saab mult koondhindeks nelja. Sisuproportsioonide ülevaade: (1= üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju ; 5=põhjalikult)
Filosoofiat: 2
Tapmist ja tagaajamist: 3
Romantikat: 5
Huumorit: 2
Võlumist ja maagiat: 3
Mõtlesin praegu, et ehk peaks veel ühe rubriigi lisama, midagi sellist nagu:
Tegelaste areng ja eneseleidmine: 4

Merci Fallsi huntide sõpradele

Nalja teemat edasi arendades: Maggie Stiefvater postitas esimesel aprillil oma Facebooki lehele "üllatusliku neljanda osa" kaanekujunduse.

Mis meile nalja teeb?

Lugesin eile õhtul ühele 7-aastasele tegelasele ette C.S.Lewise Narnia lugude raamatut „Lõvi, nõid ja riidekapp” ja sellele tegelasele tegi hirmsasti nalja Fauni ja väikese Lucy järgmine dialoog:

„Ja teie olete muidugi pärit Lääne Metsikutest metsadest?”

„Ma...ma tulin riidekapist seal tühjas toas.”

„Ah”, ohkas härra Tumnus ja ta hääl kõlas üsna kurvalt, „oleksin ma ometi hoolikamalt maateadust õppinud, kui ma veel pisifaun olin. Siis tunneksin kahtlemata kõiki neid kummalisi maid.”

Lapse lõkerdamine pani mind mõtlema, et mille üle me õigupoolest naerame ja mis meile naljakas tundub. Kui nt ülaltoodud dialoog pani ka mind muigama, siis meenusid mõned lapsepõlveraamatud, millele ma nüüd tagantjärgi hoopis teise pilguga vaatan. Nt ei tundunud mulle omal ajal midagi naljakat selles A.Lindgreni „Vahtramäe Emili” loos, kus küla tegi korjanduse, et Emilit ära Ameerikasse saata ja tulivihane Emili ema arvas, et: „Emil on väike kallis poisu, me armastame teda just sellisena, nagu ta on.”

Aga Kassisalu teenijatüdruk Liina lisas:

„Me peame ikka natuke ameeriklaste peale ka mõtlema. Nad pole ju meile midagi teinud, miks me neile siis Emili kaela kupatame?”

Lapsena mõistsin ka täiesti E.Janikovszky raamatu „Kui ma oleksin suur” peategelast, kes unistas sellest, et „majas, kus me elaksime oleksid meil naabriteks ainult sellised onud ja tädid, kes kostitaksid meid värskelt ahjust tulnud koogi servadega, kes saadaksid meid poodi ostusid tegema ja annaksid arvelindi meile.” Minu arust tundus see toona täiesti mõistliku mõttena.

Aga kui mitte võtta võrdluseks lapsi ja täiskasvanuid, kelle puhul on selge, et nalja võivad pakkuda erinevad asjad, siis on ka mu tutvusringkonnast tuua mitmeid näiteid, kus ühele tundub üks või teine raamat naljakas ja teine arvab, et huumorist oli küll asi kaugel. Võtame kasvõi T.Pratchetti. Kuidas saab üldse nii olla, et sulle ei tundu naljakad raamatud, mis kubisevad sellistest lausetest:

"The trouble with having an open mind, of course, is that people will insist on coming along and trying to put things in it." (Diggers)

"In the beginning there was nothing, which exploded." (Lords and Ladies)

Lõpetuseks. Mõnikord on nii, et nalja ei tahetagi teha, aga ikka on naljakas. Meenub, et aastaid tagasi ilmus ühes Moskva kirjastuses raamatuke ”Vestlusi vene ja eesti keeles”, mida meie poodides presenteeriti huumorinurgas, sest raamat sisaldas selliseid tarvilikke väljendeid:

- Kuidas ammugi me nägemata!

- Ma olen eksiarvamustud palun aidake mind!

- Lootman me peatselt jällenägemiseni!

Pratchetti "Nation"

Leidsin raamatupoe riiulilt Pratchetti raamatu, millest polnud varem midagi kuulunud - "Nation". Ei olegi kettamaailm seekord, vaid nii umbes 19. saj. keskpaiga Maale väga sarnane paralleeluniversum.
Väikestest lõunamere saartest käib üle tohutu tsunami. Kogu Nationi saare elanikkond hukkub, välja arvatud üks poiss, kes kanuuga teel tagasi koju traditsiooniliselt üksildaselt poisist meheks saamise retkelt. Hiidlaine pühib saarele ka Inglise purjelaeva, mis transpordib noort kõrgklassi neidu. Kõik laevalised peale tüdruku hukkuvad.
Niisiis on hakkajad noored inimesed, erinevate kultuuride kokkupõrked, toimetulemine surmaga ja leinaga, püstolid ja inimsööjad ja haid, aga samuti Pratchetti huumorit ja nutikust.
Ütleks, et kohati käsitles raamat väga tõsiseid teemasid, mida Pratchetti puhul harva näeb. Ja loost kumas läbi filosoofilisi mõtisklusi eelkõige religiooni teemal. Mind natuke häiris lugemisel tunne, et Pratchett oli mõelnud, et tahaks lugejatele natuke usust ja filosoofiast rääkida, aga ega nad, tobukesed, seda muidu ei söö, kui ma seda piraatidega ja inimsööjatega ja printsessidega natuke ei maskeeri. Äkki ma siis ei olnud päris sihtgrupp. Mustkunstniku triki läbinägemine valmistab alati natuke pettumust, aga ei saa salata, et veidike mõtlemisainest lugu andis mullegi ja piraadid ja inimsööjad ja printsessid olid iseenesest ka toredad :)

Storm Front (Jim Butcher)

SPOILER

Harry Dresden on eradetektiiv. Viimasel ajal on äri läinud kehvasti, seetõttu haarab ta innukalt kinni kahest juhtumist, mis tema ette satuvad – kadumaläinud abikaasa otsimine ja Chicago politsei konsulteerimine kummalises topeltmõrva juhtumis. Miks peaks politsei küsima nõu eradetektiivilt? Aga sellepärast et Harry on juhtumisi ka võlur ning mõrvaohvrid ei surnud vist päris tavapäraste vahendite läbi.

Antud raamatu sarja (Storm Front on pikema sarja avaosa) tegevus toimub kaasaegses Chicagos. Mõni aeg tagasi jõudis inimkonnale kohale, et teadusega ei saa selgitada kõike mis ümberringi toimub ning nad hakkasid märkama ka haldjaid, võlureid, vampiire ja teisi üleloomulikke olendeid. Tegelikult millalgi peale märkamist nad kehitasid õlgu ja otsustasid oma elu edasi elada nagu poleks neid olemas. Seetõttu on politsei Eriosakond (Special Investigations) koht kuhu saadetakse teiste arvates saamatud või muidu põlu alla sattunud politseinikud tegelema juhtumitega, millest teised jagu ei saa. Aga kui Eriosakond peaks seejuures liiga palju võluritest või deemonitest rääkima hakkama, siis nad teiste silmis ainult kinnitavad oma veidrikestaatust. Harry Dresden nime kannab ainuke sissekanne Chicago telefoniraamatus alajaotuses „Võlurid“. Mitte et rohkem võlureid olemas ei oleks, lihtsalt nad ajavad varjatult ja vaikselt omi asju ja ei topi oma nina tavakodanike ellu.

Sarja avaosast saame aimu et maagilisi olendeid on maailmas üksjagu. On olemas ka vähemalt üks paralleelmaailm – Nevernever – mis on vist täielikult nende maagiliste olendite päralt. Võlurid on inimesed kellel on annet võlutegusid teha, aga võlumine ei ole midagi liiga lihtsat või kiiret. Kui välja jätta lihtsamad loitsu – nagu tuulehoo abil ukse kinni lükkamine – siis vajab võlumine üksjagu palju keskendumist, energiat ja ka erinevaid materiaalseid koostisosi. Seetõttu tunneb Harry ennast märksa turvalisemalt kui tal igaks juhuks ka .38 kaliibri revolver vöö vahel on.

Juba raamatu alguses satub Harry tõsise risttule alla. Võttes vastu tema ette visatud juhtumid (mitte et tal isegi väga palju valikuvõimalust antaks) muudab ta kiiresti oma vaenlasteks kohaliku organiseeritud kuritegevuse don’i ja kohalike vampiiride valitsejanna, Erisoakonna leitnant ähvardab teda ennast puuri panna kui ta kiiresti vastuseid ei too, võluritemaailma valitsema pandud Valge Nõukogu esindaja on veendunud, et tema ongi kurjategija ja otsib võimalust Harry hukkamiseks ning tagatipuks tegelik mõrvar on vist Harry oma järgmiseks sihtmärgiks valinud.

Raamat on kerge ja kiire, ei midagi liiga keerulist. Samas sisaldab ta üksjagu materjali ja vihjeid tulevaste lugude tarbeks, mistõttu palju küsimusi jääb ka peale antud raamatu lõpplahendust õhku. Korralik urban fantasy reisikotti pistmiseks.

Action 5
Romantika 2
Maagia 3