Haldjateema kogub populaarsust - kas haldjad on tõesti uued vampiirid?
Loo peategelaseks on keskkoolitüdruk Aislinn, kes näeb haldjaid. Ja see pole sugugi mitte alati meeldiv vaatepilt. Tema elu juhivad kolm reeglit - nr 3: ära kunagi jää nähtamatuid haldjaid vahtima; nr 2: Ära kunagi kõneta nähtamatuid haldjaid; nr 1: Ära kunagi tõmba endale haldjate tähelepanu.
Ühel päeval aga lendavad kõik kolm reeglit korraga vastu taevast...
Nii et selline noortekas, mulle päris meeldis. Positiivse poole pealt tooksin eriti esile Aislinni originaalse ja modernse lahenduse muinasjutule, mis ta tema enda tahtmata peategelaseks valis - haldjakuninganna olemisse võib suhtuda mitut moodi. Mis mind aga veidi ärritas - millegipärast tundsin end lugejana pidevalt kergelt ahistatuna, kui Aislinn haldjakuningas Keenaniga vestles - neiu oleks minu meelest võinud oma privaatsfääri veidi jõulisemalt kaitsta.
Tegemist on esimese osaga viieraamatulisest sarjast. Esialgu isutab küll järgmisi osi tellida - aga kirjanik hoidku parem taset, kui tahab, et ma viis raamatut vastu peaksin. Oluline on, et asjad jälle liiga suureks ja segaseks käest ära ei läheks.
PS: Raamat ilmus 2010. aastal ka eesti keeles nime all "Ohtlik Armas". Esialgu järgmisi osi veel tõlgitud ei ole.
Vastuseks Merka kommentaarile (väga tore, kui need sisuhinded abiks on :) Eks nad sellised hästi hinnangulised ole, arvan, et erinevate lugejate jaoks võivad samas raamatus erinevad aspektid domineerida) Raamat saab mult koondhindeks nelja. Sisuproportsioonide ülevaade: (1= üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju ; 5=põhjalikult)
Filosoofiat: 2
Tapmist ja tagaajamist: 3
Romantikat: 5
Huumorit: 2
Võlumist ja maagiat: 3
Mõtlesin praegu, et ehk peaks veel ühe rubriigi lisama, midagi sellist nagu:
Tegelaste areng ja eneseleidmine: 4
Ohh, ma tunnen puudust sinu hinnetest. Nii mõnusa ülevaate sai sellest.
VastaKustutaMind selle raamatu juures miski häiris, aga ei oskagi öelda mis. Võibolla see, et ma kujutasin kogu aeg ette, kui palju paremini oleks sama jutu kirjutanud Stiefvater. Sisu oli originaalne ja põnev. Tegelased ise olid üsna lükata-tõmmata ja ilma valikuvõimalusteta. Üks finaalstseene - jääkuninganna saua haaramine - ludistati kiiresti ja möödaminnes läbi, sest oli vaja kedagi päästma joosta (ja muidugi oli Aislinn "see õige", selles ei kahelnud selleks hetkeks enam keegi). Eelkõige jäi minu meelest puudu vaimukast dialoogist.
VastaKustutaAga muidugi olen ka palju halvemaid raamatuid lugenud. Tegelikult ikka täiesti enam-vähem tasemel.
Lugesin seda umbes aasta eest. Puhtalt teismeliste raamat minu arvates, natuke primitiivsevõitu. Või noh, teismeliste romantika. See muu kraam (fantaasiaosa) oli suht teisejärguline seal.
VastaKustutaKell on täpselt just niipalju, et on õhtuse unejutu lugemise aeg. Aga mul on haldjaraamatuga algust tehtud ja asi tundub juba päris põnevaks minevat. Elan täitsa kaasa tüdrukule, kes seda koledat külma peab kannatama. Ja siis tuuakse mind maa peale tagasi. "No tule juba, ega see sinise naisega raamat Sul õhku ei haihtu. Ja miks tal üle-üldse need korallid käes on?"
VastaKustuta:D
VastaKustuta"Ja miks tal üle-üldse need korallid käes on?"
VastaKustutaOn tõesti Montipora plate moodi, ei tea jah mis kaalutlustel.
Ma tean küll, mis mind selle raamatu juures häiris. See Suvekuningas Keenan oli ju täielik tropp! Ja jutud sellest, et ta oli nii kaunis ja täiuslik, olid ikka täiesti vihale ajavad. Aga jah, muidu võis täitsa lugeda. Järgmiste osade kohta võiks tulla siiski väike lühiülevaade, sest ise ei plaani seda sarja enam ette võtta.
VastaKustutaJah! Kadril on õigus, see oligi häiriv raamatu juures. Keenan oli tropp ja närvi ajas, kui Aislinn tema suhtes võeh-tunde asemel hoopis ligitõmmet tundis.
VastaKustuta