Sünnipäev

Fantaasiraamatute muljeid on kogunenud juba terve aasta jagu! Palju õnne ja suur tänu kõigile muljetajatele, tänu teile olen saanud rohkelt suurepäraseid lugemiselamusi.
Kui blogilugejate hulgas on neid, kes pole veel autoritena kirjas, kuid tahaksid aeg-ajalt ise ka mõne postitusega panustada, andke märku! Ja tahaks julgustada ka vaikseid lugejaid aeg-ajalt kommentaariumis kasvõi paarisõnalise hinnanguga teada andmast, kuidas postitustes tutvustatud raamatud meeldisid. Sest muljed raamatuist ja maitsed on ju nii erinevad, mida rohkem arvamusi, seda tõhusam!
(Pildi sain siit: http://tenti-mitsurin.deviantart.com/art/elf-with-boo-lord-of-the-rings-160377129)

Richelle Mead „Iron Crowned“

„Iron Crowned“ on juba kolmas osa Dark Swan sarjast, kus seikleb kaunis naisterahvas nimega Eugenie Markham. Olgu öeldud, et sarja esimene osa kannab nime „Storm Born“ ja teine „Thorn Queen“.

Peategelane Eugenie on tegelaskuju, kes oma iseloomuomaduste poolest just mu lemmikute hulka ei kuulu ja aeg-ajalt võib ta ikka täiesti napakaid otsuseid vastu võtta (no natuke selline Rose Hathaway tüüpi tegelane). Kuna mõnikord suudab ta aga siiski ka täiesti mõistlikke valikuid teha, siis kokkuvõttes on ta sümpaatne. Igav ei hakka tema seltskonnas kohe päris kindlasti („No matter how displeased I am at the two of you right now, I admit, things will certainly be entertaining with you around.“).

Loo sündmused toimuvad korraga kahes maailmas – tänapäevases ühiskonnas, kus Eugenie peab väikeettevõtja rasket ametit (tõsi küll, tema tegevusala, mis seisneb vaimude, kummituste ja teiste sarnaste tegelaste likvideerimises, pole just väga tavapärane) ning paralleelmaailmas (nn Otherworld), kus võitlevad kuningad, liiklusvahenditeks on hobused ja kus elavad haldjad. Eugenie saab juhtumisi neis mõlemas maailmas toimetada.

Huumorit jagub. Seda eriti vestlustes Kuningas Doriani (mu vaieldamatu lemmik selles sarjas) ja deemon Volusianiga.

Siiski arvan, et Meadi seniloetud raamatutest on Eugenie Markhami lood meeldinud mulle kõige vähem. Aga see ei tähenda muidugi, et ma nende lugemist ei soovitaks. Tegemist on vägagi kaasakiskuva sarjaga (päevaga raamat alla neelata ei valmista vähimatki raskust).

Kui Vampire Academy sari on adresseeritud teismelistele lugejatele, siis sarnaselt Georgina Kincaid lugudega on Eugenie Markhami sari mõeldud täiskasvanud urban fantasy austajatele. Lisaks rohkearvulistele võitlusstseenidele on samapalju ka seksistseene.

Raamatu viimaseid ridu lugedes tabasin end mõttelt, et ohhoo, sedakorda ei olegi kõike puust ja punaseks tehtud ning igaüks saab ise edasi fantaseerida, millega lugu edasi läks, kui viimasele lausele oli punkt pandud ja kes saab kelle ja kes keda ei saa. Hiljem asja pisut uurides selgus, et tegemist polnud kaugeltki sarja viimase osaga - neljas raamat ilmub juba selle aasta viimastel päevadel. Arvestades asjaolu, et Meadi ülejäänud sarjad (Georgina Kincaid ja Vampire Academy) on 6-osalised, siis ilmselt ei jää „Shadow Heir“ kah viimaseks Eugenie Markhami raamatuks.

Muideks, selle aasta suvel ilmus ka esimene number „Storm Born“ koomiksist.

Filosoofiat: 2; Tapmist ja tagaajamist: 5; Romantikat: 5; Huumorit: 4; Võlumist ja maagiat: 4

(1=üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju; 5=põhjalikult)

Richelle Mead, Bloodlines

Bloodlines´i saab lugeda ka ilma "Vampiiride Akadeemia" (VA) kuut varasemat osa lugemata. Aga ma arvan, et sellel ei ole suurt mõtet. Kui Sulle "Bloodlines" meeldib, siis kindlasti meeldib Sulle ka VA ja vaatamata sellele, et tegemist on VA spin-off sarjaga, on hea teada, mis sündmused on varasemalt juhtunud. Tehniliselt võttes läheb VA lugu edasi ja nii saab asjadest lihtsalt paremini aru. Kui "Last Sacrifice" oli viimane raamat Rose Hathawayst, siis "Bloodlines" on sari sellest samast moroide (head vampiirid, surelikud nagu inimesedki), strigoide (halvad, surematud vampiirid) ja dhampiride (pooleldi inimesed-pooleldi vampiirid, moroide ihukaitsjad) maailmast.

Lugu algab aga sedasi. Lissa Dragomir on moroist kuninganna, aga kuna seaduse kohaselt vajab ta troonil püsimiseks vähemalt ühte elavat sugulast, ähvardab tema ainsat sugulast, 15-aastast poolõde Jilli, suur oht. Kartes vampiiride kodusõda, otsustavad alkeemikud (need on inimesed, kes katsuvad teiste inimeste eest hoida saladuses tõsiasja, et vampiirid olemas on) Jilli mõneks ajaks pagendusse saata. Kes aga võiks teda turvata? Sydney Sage. Mäletate, temast oli juttu ka VA raamatutes "Blood Promise", "Spirit Bound" ja "Last Sacrifice", kus ta peategelast Rose Hathawayd aitas. Ega teda muidugi hea meelega Jilli valvama ei saadeta. See, et ta Rose´ile abiks oli, ei meeldi teistele alkeemikutele kohe sugugi. Tegemist oli ju suisa häbiväärse ettevõtmisega - "vamp lover" selline.

Niisiis, Sydney ja Jill saadetakse Palm Springsi.

Lisaks Sydneyle ja Jillile on tuttavaid tegelasi veelgi, näiteks Adrian Ivashkov ja Eddie Castile. Aga mitte ainult.

Sydney tegelaskuju meeldis mulle väga! Ta on selline oiviku tüüpi (palun mitte segi ajada nohikuga); oskab viit keelt; on alkeemiku tööülesannete täitmisel maailmas palju ringi reisinud. No selline ülitubli ja hea noor inimene. Aga oma isiklikku elu pole ta selle tubliduse käigus elada saanudki. Lisaks on ta keerulistes suhetes oma isaga, kes nõuab liiga palju ja ei oska teda piisavalt hinnata, ning noorema õega, kes ei saa aru, et Sydney talle ainult head soovib.

Sarja esimeses osas on romantikat vähem kui VA-s, aga ma arvan, et see on nii põhjusel, et tegemist sarja esimese raamatuga. Asi alles võtab tuure üles. Aga liblikaid kõhus tunneb natuke ikka.

Sarja teine osa nimega "The Golden Lily" (see on sümbol, mis tätoveeritakse iga alkeemiku põsele) ilmub 2012. a maikuus. 2012. a lõpus pidi ilmuma ka Rose´ist ja Dimitrist üks lühilugu.

Filosoofiat: 3
Tapmist ja tagaajamist: 3
Romantikat: 3
Huumorit: 3
Võlumist ja maagiat: 3
(1= üldse mitte; 2=põgusalt; 3=mõnevõrra; 4=üsna palju ; 5=põhjalikult)

Mercy Thompson

Loen parasjagu Patricia Briggsi Mercy Thompsoni sarja. Ei hakka konkreetseid raamatute pealkirju panema – need on samad, mis kõigil urban fantasy raamatutel viimasel ajal (Moon Called, Blood Bound, jms). Raamatu fotot kah ei lisanud teadlikult – eneseväärikus ei luba, raamatu kaas päris pornograafia pole, aga ülemäära intellektuaalse lektüüri mõõtu kah välja ei anna. Siiski, ärge laske eelpool kirjutatust ennast eksitada, tegu on väga mõnusa sarjaga!

Kohe esimestest lehekülgedest tundsin, et olen leidnud väärt lugemise ja võin asuda raamatut nautima, muretsemata, et see jamaks kisub või ära vajub – autor on väga hea jutustaja. Lugu haarab märkamatult kaasa ja ei pea sugugi pingutama, et pilt silme ees keriks. Ühesõnaga üks sellistest raamatutest, mille peale igatsusega ka päeval mõtled ja mis näiteks foori taga oodates kiusatust tekitab - jõuab paar lehte lugeda või mitte (nii nagu üks normaalne raamat olema ju peabki).

Peategelane on ajalooharidusega automehaanik Mercedes Thompson. Elab kusagil USA pärapõrgus pisikeses linnakeses ja peab oma autoremonditöökoda. Üles on ta kasvatatud olude sunnil libahuntide klanni poolt, aga ise ta libahunt pole, on hoopis walker. Millised on tema „võimed“ ma rääkima ei hakka, jäägu üllatuseks. Mercy sõprade hulka kuuluvad lisaks libahuntidele veel igatsorti elukad - vampiirid ja faed näiteks, inimesed samuti. Inimesed on osaliselt informeeritud sellest, mis ööhämaruses toimub, aga vampiiridest ja esialgu ka libahuntidest ei oska nad undki näha. Sarja esimeses osas on sõda libahuntide klannide vahel, teises osas on probleemid vampiiridel. Küllap nii kulgevad need ülejäänud 4 osagi. Kõige keskmes on loomulikult meie Mercy, kellel on austajaid rohkem kui üks (aga ka kana kitkuda kõige veidramate seltsimeestega).

Eks sümpaatseks muudavad autori jällegi pisiasjad – libahunte uinutatakse näiteks seguga, mis koosneb ketamiinist, DMSOst ja hõbedahüdroksiidist – alati on kui tore kui „päris“ ja „mängu“ nii elegantselt kokku sünteesitakse.

Või siis sellised kibedad (kuid eluterved) tõdemused (kus Mercy selgitab, mis oleks saanud kui ta poleks pärinud töökoda :

„Then I’d have had to take my liberal arts degree and gotten a job at McDonald’s or Burger King like all the rest of the history majors.“

Hindeid panna ma ei oska. Põnevust on, samuti romantikat. Maagia on esindatud, huumorit on parasjagu. Seksi – kui siis tsipakene, filosoofiat kah mõõdukalt. Ei ole eepilisust, mõõkasid, lohesid ega kuningapoegi.

Igati ladus lugemine. Soovitan hankida elektrooniline versioon (või raamatule kaaned ümber panna lugemise ajaks).