esmaspäev, 25. juuni 2012

David Gemmell; Legend

„Why did You come here, Druss“

„I came to die. To find some spot on the battlements to make a stand, and then to die. Can you imagine what it’s like to be a legend? THE damned Legend? Can you boy?“

„No, but it must make you feel proud...“

“It makes you tired. It saps your strength when it should rise it. Because you can’t afford to be tired. You’re Druss the Legend and you’re invulnerable, invincible. You laugh at pain. You can march forever. With one blow you can topple the mountains. Do I look as if I can topple mountains?”

“Yes”

“Well, I damned well can’t. I’m an old man with a weak knee and an arthritic back. My eyes are not so good as they were either.”


Druss the Legend on vanaks jäänud. Omal ajal oli ta võimas sõdalane, ükski temaga vastamisi läinud vastane ei pääsenud eluga. Mitte ükski. Siis jäi ta vanemaks aga ta oli juba saanud Legendiks, kes oma kohalolekuga süstis meestesse lootust, kui olukord oli lootusetu ning vastastesse ebakindlust, kui nende võit oli ometi käeulatuses. Nüüd on ta lihtsalt vana mees, habemes rohkem halli kui musta ja põlves rohkem vett kui seal olema peaks. Aga tema legend on ajaga ainult kasvanud.

Nadir’id on rändrahvas. Aastasadu on nad elanud põhjala vaestes steppides ja pidanud oma hõimusõdasid. Siis kerkis esile Ulric, esimene juht kes suutis hõimud ühendada ja otsustas nad tõsta kõrgemale nende pärisosaks olnud virelemisest. Nüüd on tal poole miljoni meheline armee, ainus mis veel vaja teha on, on läbi tungida mäekurust mida kaitseb kuus müüri ja vaevalt kümme tuhat Drenai rahvusest sõdurit, neistki suurem osa lahingukogemuseta farmerid. Drenaid on kontinendi lõunaosa kunagised uhked valitsejad, kuid ajapikku mugavusse mandunud ja praegu kahtlevad nad isegi kas nad ikka on väärt Nadiride alla heitmisest pääsemist. Aga siis tuleb kohale Druss the Legend, kes ei taha kuuldagi alistumisest ning parema liidri puudumisel võtab kaitse korraldamise oma laiadele õlgadele. Kokku tuleb veel päris kirju seltskond eri taustaga tegelasi: kogenematu kindral, lindpriid vibukütid, sõda vihkav berserk, kloostritäis sõdurmunkasid jne.

Tegu on siis üsna selge poistekaga, ehk heroilise fantaasiaga. On küll ka romantiline liin ja see ehk on ka raamatu nõrgim koht – see nimelt käivitub kuidagi liiga kiirelt ja ei mõju väga usutavalt. Raamatu vaieldavaks tugevuseks on mitmekülgne tegelaskond. Druss ei röövi sugugi kogu showd, tähelepanu ja sisu jätkub enam kui kümnele vägagi erinäolisele tegelasele, lisaks terve hulk nimeliselt mainitud aga lühemaid etteasteid pälvinud tegelased. Saame tuttavaks ka Nadiride juhi Ulriciga, kes ootamatult osutub üsnagi sümpaatseks. Kõik tegelased, sealhulgas Druss, on minu arust vägagi inimlikud ja tunduvad reaalsed, seda hoolimata vist pealtnäha suhteliselt klisheelikust raamatu ülesehitusest.

Esimene pool raamatust kirjeldab tegelaste kogunemist ja ettevalmistust suureks piiramiseks. Teine pool on siis lahing ise. Laipu ja verd jagub sinna ohtrasti. Samas, erinevalt paljudest teistest autoritest (Salvatore, Flanagan) ei ole võitlusstseenide kirjeldused eriti detailsed (ei kirjeldata detailselt pikki ja nüansirikkaid mõõgavõitlusi), pigem on autor selles osas üllatavalt fantaasiavaene.

Lihtsalt ajaloolisest seiklusjutust teeb fantaasiateose siia näpuotsaga puistatud võlumine – seda kunsti valdavad Nadiride poolel kuninglik šamaan oma jüngritega ja Drenaide poolel sõdurmungad. Paari erandiga piirdub see oma „vaimu“ luurele saatmisega, unenägude mõjutamisega, telepaatilise suhtlemisega ja muude vaimsete asjadega. Kogu võitlus tehakse ikka vanamoeliselt mõõkade ja kirvestega ära.

Raamatu maht ja tempo olid päris parajad, algus oli veidi aeglasem, veidi läks aega käima saamiseks aga kuskil esimese veerandi peal olin juba kõrvuni haaratud ja ei olnud sugugi lihtne raamatut käest panna. Lõpp ei olnud päris ootamatu, samas ehk ka mitte just liiga etteaimatav. Minu arust jäi piisavalt palju peategelasi ellu, et siit oleks võinud ka järjelugu punuda aga seda kuuldavasti ikka ei sündinud – hoopis peale põhiteose lõppu on pooleleheline epiloog, mis tuleviku kiirelt kokku võtab ja lootused järgedele kustutab. Küll aga on olemas kaks raamatut eellooga, mis kirjeldavad kuidas Drussist sai Legend, nende sisule oli antud teoses kah üsna mitmeid viiteid.

Romantika 2
Maagia 2
Action 5
Thriller 2

2 kommentaari:

  1. Lõiku "Esimene pool raamatust kirjeldab tegelaste kogunemist ja ettevalmistust suureks piiramiseks. Teine pool on siis lahing ise." lugedes tekkis mul naljakas paralleel äsjaloetud Stiefvateri Scorpio Races raamatuga. Seal oli nimelt 350 lehekülge ettevalmistus suureks hobuste võiduajamiseks ja kümmekond lehekülge võiduajamine ise :P Kriitikud on õigesti märkinud, et sellise asjakorralduse juures on midagi nagu natuke paigast ära.

    VastaKustuta
  2. Ega romantilised liinid võivadki väga kiiresti käivituda :)

    VastaKustuta