Kes kannatab, see kaua elab

Ilmselt olete isegi tähele pannud, et suurem osa fantaasiaraamatuid ei piirdu vaid ühe osaga. Triloogiad on tavapärased, aga leidub ka kümne ja rohkema osalisi sarju.
Olen jõudnud järeldusele, et hea raamatu peaks kätte võtma siis, kui kõik planeeritud osad juba ilmunud on.
Tegelikult on mul kuri kahtlus, et sellist tahtejõudu mul muidugi ei ole.
On ikka frustreeriv küll, kui oled saanud korraliku emotsionaalse laksu ühest heast raamatust ja siis selgub, et järgmine osa ilmub heal juhul aasta pärast ja viimase osa ilmumisaeg on üldse teadmata. Kahjuks on nii, et aasta pärast on mul juba suur osa asjassepuutuvaid ja tähtsaid asju meelest läinud.

Milliste raamatute ilmumist ootate teie pikisilmi?
Mulle meenub siinkohal esmalt Peter V.Bretti Maalingutega mehe III osa "The Daylight War" (ja siis kunagi peaksid ilmuma veel neljas ja viieski osa).
Siis Patrick Rothfussi Kuningatapja kroonika III osa "The Doors of Stone".
Ja hirmsasti tahaks lugeda Cassandra Clare´i Mortal Instruments kuuendat osa "City of Heavenly Fire".
Ja siis Richelle Meadi sarja Bloodlines III osa "The Indigo Spell"...

Oeh. On, mida oodata. Kannatus saab korralikult proovile pandud. Õnneks teeb ootamise kergemaks see, et aeg-ajalt ilmub jälle häid raamatuid, mida ootamise ajal ette võtta.
Muideks, olen kuulnud ka selle postituse pealkirjaks oleva tuntud vanasõna modifikatsiooni - kes kannatab, see kaua kannatab. Nii võib täitsa juhtuda, et kirjanik otsutab ühel hetkel oma suurejoonelise sarja kirjutamise üldse katki jätta :)

Magician's Apprentice; Trudi Canavan

Ma usun, et enamus tõsisemaid fantaasiafänne on Trudi Canavani nime kuulnud, suur osa lugenud ka tema tuntuimat triloogiat "The Black Magician trilogy" (tõlgitud vist ka eesti keelde) ja elanud kaasa Sonea seiklustele. Siin blogis sellest triloogiast arvustust ei ole, aga kõrvalepõikena julgen soovitada - väga õnnestunud sooritus. Tuntud on ka tema teine triloogia "The Age of Five", mis leiab aset vist mingis teises maailmas, ning tema kolmas - "The Traitor Spy trilogy", millega autor naaseb kuuldavasti esimesest raamatusarjast tuttavate tegelaste ja maailma juurde (ise ma pole seda veel lugenud, aga siin blogis on sellest juba juttu olnud). Magician's Apprentice on eellugu The Black Magician ja Traitor Spy sarjadele, asetatuna samasse maailma mõnisada aastat ajaloos ettepoole.

SPOILER

Peategelaseks on Tessia, kohaliku üliku palgal oleva ravitseja tütar ning abiline. Kõigi jaoks ootamatult lööb temas välja maagia (ta on nn. "natural", nagu Sonea'l hilisemas sarjas) ja kohalik ülik ning võlur võtab ta enda juurde õpilaseks. Suure osa raamatust sisustab suur sõda Kyralia ja Sachakani võlurite vahel, selle puhkemise lugu, käik ja lõpplahendus. Väiksemamahuline paralleelne  sündmustik leiab aset ka Sachakani pealinnas, mis heidab põgusa pilgu ka pealtnäha üheülbaliselt õela vastaspoole inimlikumale osale ning aitab näidata sõda sellisena nagu ta on - tihti on mõlemal poolel häid inimesi, kes tapavad ja surevad saatuse mängukannidena ja paljuski sõltumata oma tahtest või süüst.

Pealiinis saame kaasa elada Tessia arenemisele noore naisena, võlurina ja ravitsejana, näeme ka teiste peategelaste kasvamist ja arengut ning oleme tunnistajaks mitmete nähtuste sünnile, mis hilisemasse aegadesse asetatud raamatutes juba enesestmõistetavad on. Näiteks ei olnud Tessia raamatu alguses veel olemas Võlurite Gild'i, võlujõuga ravitsemist ega ehitamist ei tuntud ja vere kaudu teise inimese jõu ammutamist nimetati Kõrgemaks maagiaks, mitte Mustaks maagiaks (ning loomulikult praktiseerisid seda kõik võlurid). Selle viimase detailiga seoses leidsin raamatust ka ühe näpuka - ühes kohas raamatu keskel oli autor ilma igasuguse arusaadava põhjuseta kasutanud väljendit "black magic" tavapärase "high magic" asemel - eks tegijal juhtub :)

Nagu mul viimasel ajal kombeks, siis laksan ikka kriitikaga ka - olles The Black Magician triloogiat varem lugenud, muutis see mõnegi asja veidi liiga etteaimatavaks. Võibolla on parem alustadagi (hiljem kirjutatud) eelloost ja siis võtta ette triloogia....? Tore oleks ju olnud kaasa elada Tessia püüdlustele maagiat ravimisel rakendada, kui ei oleks ette teadnud, et see tulevikus olemas on.  Teiseks - Tessia oli kui Sonea koopia, samamoodi tagasihoidlik taust, ootamatult avaldunud võluvõimed, kirg ravitsemise järele jne. Kui miski neid eristas, siis Soneas oli rohkem mässumeelsust, Tessia oli tema kõrval kuidagi lahjem. Kolmandaks - Sachakani armee alistamisega saavutas raamat nagu hetkeks oma kõrgpunkti, mille järel aga tuli veel arvestatav osa lugemist ja minul isiklikult oli veidi probleeme seal huvi säilitamisega - mitte just eriti kiire tempo ei tulnud kah siin kasuks. Neljandaks - eri aegades toimuva tegevuskäiguga raamatuid võrreldes aastasadade möödumist järgnenud osades oluliselt ei märka. Tehnoloogia ja oskuste tase ning inimeste käitumine väga palju nendes raamatutes ei erine. Ainus olulisem erinevus oli võlujõu võitluses kasutamine - kui meenutame Sonea duelli ja sellele eelnenud treeningut, siis mäletame, et nõrgem võlur võis edukalt alistada tugevama oskusliku taktikaga, selles raamatus aga oli kogu võlujõuga võitlemine väga palju primitiivsem - kusjuures muus osas võlurid ei jätnud just oluliselt vähemarenenud muljet.

Positiivse poole pealt - Canavan on ikka pagana hea karakterite ja lugude kirjutaja, kuigi tulemus pole ehk alati kõige tempokam. Tegelased olid vägagi usutavad ja sümpaatsed. Mulle meeldis kuidas algul Kyralia võlurid olid nagu ülikud ikka, lõhestatud klikkideks ja sisustasid meelsasti oma aega intriigitsedes, tõeliselt suurte probleemide tekkides aga võitlesid nagu üks mees ning omavahelised konfliktid ja usaldamatus olid unustatud. Samamoodi arenesid ka peategelaste omavahelised suhted, kuigi ei saa öelda et tekkinud romantiline liin nüüd väga üllatav oleks olnud. Veel kümme aastat hilisemasse aega paigutatud epiloogis oli peategelaste edasine saatus kenasti ära mainitud, nii et mingeid erilisi lõngu ripakile ei jäänud.

Kokkuvõttes - kui Canavani stiil sobib, siis kindlasti soovitan. Kui The Black Magician triloogia veel lugemata, siis tasub see raamat ehk esimesena pihku haarata :)

Action 4

Romantika 3

Maagia 3

Thriller 4

Huumor 1

Soulless (Parasol Protectorate #1)

Vahelduseks klassikalisele fantaasiale ka üks urban fantasy žanris romaan - Gail Carriger'i "Soulless", esimene osa "Parasol Protectorate" sarjast. Leidsin raamatu tänu Deborah Harknessi ("Discovery of Witches" autor) soovitusele Goodreads'is, kes andis sellele 5 punkti 5st.

Tegemist on, nagu öeldud, urban fantasy'ga, mis leiab aga aset mitte tänapäeval, vaid 19. sajandil, viktoriaanlikul ajastul. Peategelane, Alexia Tarabotti, on 26aastane vanatüdruk, kes on oma ajastu naisterahva kohta selgelt liiga haritud ja iseseisev, ja kellel pole hinge. Nimelt eksisteerivad Carrigeri loodud maailmas lisaks üleloomulikele (supernatural) olenditele - vampiirid, libahundid ja kummitused - ka n-ö alaloomulikud (preternatural - kuidas teie tõlgiksite?) olendid, kes on muidu tavalised inimesed, aga neil ei ole hinge. See annab neile vastupanuvõime üleloomulikele olenditele, kes eelistavad üldiselt inimesi, kellel on suurem hing - selliseid on ka lihtsam vampiiriks/libahundiks muuta. Raamatu tegevus leiab aset Londonis ning algab sellega, et Alexiat ründab vampiir, kes pole alaloomulikest olenditest kuulnud, mistõttu ta saab halva üllatuse osaliseks - Alexia tapab ta kogemata (päevavarju abiga). Asjaolusid tuleb uurima lord Maccon, ebaviisakas, kuid vastikult seksikas libahunt, kes töötab kuninganna Victoria heaks. Ahjaa, selles maailmas on üleloomulikud olendid "kapist välja" tulnud, liiguvad seltskonnas ja osalevad poliitikas.

Arvustajate hinnangul meenutab Carrigeri stiil Austenit ja P. G. Wodehouse'i. Ma ise neist kumbagi autorit väga lugenud ei ole, tooksin aga tänapäeva kirjandusest võrdluseks näiteks Martin Millari ("Lonely Werewolf Girl") - tekst on vaimukas, kaldub kohati sõnaliiasusse, aga mitte häirivalt - ühesõnaga, nauditav ja lõbus lugeda. Raamatu n-ö põhiliiniks võib pidada müsteeriumi, aga tegelikult tundub loo keskmes olevat hoopis romantiline teema - küllap aimate isegi, kelle vahel. Lisaks on romaanis ka steampunk-elemente - näiteks vanker, mis on varustatud aurumasina abil töötava teekannuga (kuna tegemist on Londoniga, on teejoomisel äärmiselt oluline roll!).

Võrreldes nt Sandersoniga on tegemist loomulikult kergekaalulise lugemisega. Ajaviitena on "Soulless" aga igati mõnus ja usun, et see võiks meeldida ka mitmele kaasblogijale. Endale tellisin juba ka järgmised osad.

Romantika 5

Huumor 5

Action 2,5

Maagia 2

A Spell for Chameleon; Piers Anthony

Selle raamatu arvustamist olen ma juba mõnda aega edasi lükanud - kuidagi keeruline on väljendada seda mis mulje see raamat mulle jättis. Aga enne kui need muljed juba liiga tuhmuma hakkavad, peab seda vist tegema. Noh proovime siis.

Mulle see raamat eriti ei meeldinud. Aga see oli hea raamat. Vist. Kindlasti arvavad miljonid lugejad mujal maailmas, et see on hea raamat - vähemalt kui teisi arvustusi, filmilepingut ja sarja meeletuid läbimüüke uskuda.

A Spell for Chameleon on avaosa üüratult pikast ja aina paisuvast sarjast, mille siduvaks elemendiks on salapärane maa Xanth. See on miski imelik paik maailmas, kus mingil põhjusel toimib maagia. See paik pole väga suur, reaalmaailma mõõdustikus ilmselt mõnikümmend kilomeetrit igas suunas. Kujult on ta poolsaar, mis on ühest otsast siis maismaaühenduses muu maailmaga - ja muus maailmas maagiat ei ole ja Xanthist välja läinud/viidud/sattunud maagia seal ka ei toimi.

Xanthis on maagia igal pool. Isegi pealtnäha eluta asjades nagu kivid, ojad, võis siis sellises kollektiivses "olendis" nagu mets, kusjuures iga puu või põõsas metsas on veel omamoodi maagiline. Iga olend või asi omab ühte kindlat maagilist oskust või omadust. Näiteks on inimesi kelle maagiaks on oskus tekitada seinale värviline laik. Mõni teine inimene valdab teleportatsiooni. On puid mis on lihasööjad ja kes suudavad ümbritsevasse metsa tekitada kutsuvad teerajad mis viivad pahaaimamatu uitaja otse tema "okstesse". On nähtamatuid põõsaid. On puid mille otsas kasvavad leivapätsid või head soojad tekid. Suur osa looduses olevast maagiast tundub olevat kaitseotstarbeline - mis tihti tähendab ka aktiivset kaitset, ehk siis ohtu juhuslikule rändajale. Ja kogu raamat ongi sisult üks pikk rännak, ehk siis neid uusi maagiavorme lisandub igal leheküljel...

Õigupoolest kogu see meeletu maagiliste omaduste mitmekesisus oligi esimene ja ehk olulisim asi mis mind häiris. See oli lihtsalt sedavõrd kirev, et kuidagi ei tekkinud mul samastumist selle maailmaga. Pigem see isegi juhtis tähelepanu kõrvale peategelaselt ja sellelt mida too parajasti tegemas oli. Muidugi - oleme lugenud ju kõik täiesti ebamaistest maailmadest, maailmadest kauges kosmoses, kus pole midagi maist ja meile harjumuspärast - kuid mingil moel on need vist vähem kirjud ja tähelepanu hajutavad. Xanth'i maailm on nagu kirev lapitekk, kus iga lapp on veel oma eripärase mustri ja värvigammaga - selle korraga endasse haaramine on suht koormav. Tuleb muidugi au anda autori fantaasiale. Ja ilmselt on selle maailmaga võimalik harjuda, tuttavaks saada, kuna tundub et maailmas on palju inimesi kes on selle mammutsarja andunud fännid. Mina aga pean nüüd veidi enne seedima seda enne kui järgmise osa kätte võtan.
Natuke raamatu sisust ka veel, sellest osast mille suhtes mul erilist kobisemist ei ole. Raamatu tegelaseks on noormees Bing. Tema õnnetuseks ei ole temal avaldunud veel ühtegi maagilist oskust, mistõttu ta peale täisealiseks saamist Xanthis kehtivate reeglite järgi visatakse maalt välja. Ehk siis ta peab siirduma elama mittemaagilisse maailma. Temale see muidugi väga ei meeldi ja see ongi ajendiks raamatut läbivale rännakule, algselt eesmärgiga oma maagia leida, siis lihtsalt ellu jäämise nimel, lõpus ka Xanthi päästmise nimel kurja küüsist. See osa raamatust ei ole autoril üldse pahasti välja kukkunud. Tegelased on küll suht lihtsakoelised, aga sugugi mitte halvasti kirjutatud. Bing on kohati suht lihtsameelne kuju, kellel tundub olevat uskumatul hulgal õnne igasugu jamadest pääsemises. Lõpus saab see õnn ka seletuse ja tuleb tunnistada, et üsna üllatava minu jaoks - mis aga seab kogu varem toimunu mõnusalt uude valgusse.

Mis veel...? Huumorit oli parasjagu, romantikat oli ka, eriti teises pooles ja see sisaldas teatud asjaolusid, mis oleks selle liini edasise arengu jälgimise päris huvitavaks muutnud, paraku sai raamat enne läbi.  

Raamat on sihukese kerge lennujaamaka sisukuse ja mahuga. Samas tagantjärele mõeldes mahtus sellesse päris palju seiklust - mis ütleb nii mõndagi teksti kontsentreerituse ja aktsiooni tempo kohta.

Rohkem soovitav varateismelistele, sellistele kelle senisteks lemmikraamatuteks on näiteks Alice Imedemaal või Narnia lood. Maalähedase urban fantasy fännid ilmselt saavad fantaasiamürgituse pikaks ajaks. Te olete hoiatatud :)

Action 5

Maagia 500

Romantika 3

Huumor 4

The Final Empire (Mistborn #1)

Tundub, et blogisse satub kogemata kombel järjest kaks arvustust Brandon Sandersoni raamatute kohta. :)

Lõpetasin just Sandersoni Mistborn-sarja esimese osa, romaani "The Final Empire" lugemise ja ütlen kohe alustuseks ära, et tegemist on ühe parema fantaasiaraamatuga, mida mõne aja jooksul lugenud olen (subjektiivne arvamus, loomulikult).

Tuhat aastat tagasi on loo tegevuspaigaks olevat maailma ähvardanud mingi salapärane hädaoht, millest maailma väidetavalt päästnud kangelasest sai türanlik valitseja, keda peetakse jumalaks ja kes on siiamaani troonil (Lord Ruler). Maailm ise on üks üsna trööstitu paik - taevast langeb pidevalt tuhka, millega kõik on kaetud, ja öösiti sulgub suurem osa inimestest kinniste akende-uste taha, sest väljas keerleb tihe ja hirmuäratav udu, kus liigub ringi ohtlikke olendeid. Lihtrahvas (skaa'd) on äärmiselt allasurutud, sisuliselt orjad, kes peavad aadlike heaks tööd rügama (üldiselt peksu saatel ja surma ähvardusel) - ja kuna selline olukord on kestnud pikka aega, on nad enamasti ka allaheitlikud ja rusutud. Aadlikel seevastu on elu üsnagi hea - ja lisaks kõigele on aadliverega päritavad (tõsi küll, ei avaldu kõigil) erilised võluvõimed, allomantia (allomancy). Allomantia seisneb metallide allaneelamises ja siis "põletamises", mille abil allomant saab (seni, kuni metalli jätkub) kasutada sellele metalli liigile vastavat võluvõimet. Maagiasüsteem on autori poolt väga põhjalikult läbi töötatud, on ainult kindlad metallid, mida kasutada saab, neist igale vastab konkreetne võime (näiteks teiste inimeste emotsioonide mõjutamine, füüsiline tugevus ja vastupidavus jne) ja kõik on üsna realistlik - allomantiat tuleb hoolega treenida, et osavaks saada, ja maagia toimib ainult seni, kuni parajasti allaneelatud metallikogus otsa saab. Enamik allomantidest saavad kasutada ainult ühte metalli (neil on ainult üks võime), aga on mõned erilised - neid kutsutakse mistborn -, kes suudavad "põletada" kõiki erinevaid metalle.

Loo keskmes on skaa'dest vargajõuk - vähemalt selline on nende taust. Eriliseks muudab nad aga see, et neis on kõigis natuke aadliverd ja nad on kõik allomandid. Peategelased on Kelsier (mistborn, parandamatu optimist ja maailmaparandaja, kelle eesmärk on kätte maksta Lord Rulerile, kes on süüdi tema naise surmas) ja Vin (samuti mistborn, noor tüdruk, kes on tänaval kasvanud ja palju halba läbi elanud, mistõttu tal on raskusi inimeste usaldamisega, aga samas nutikas ja ellujääja). Kelsieri juhtimisel plaanib tema jõuk hakkama saada senistest raskeima "tööotsaga" - viia läbi skaa'de revolutsioon ja kõrvaldada troonilt Lord Ruler. Ja nii need seiklused lahti lähevad.

Raamat on äärmiselt põnev - mitte liialt tempokas, pühendudes näiteks pikalt Vin'i allomantiaõpingutele (ta saab oma võimetest teada alles Kelsieri käest, kellega raamatu alguses esmakordselt kohtub), aga samas igav ei hakka ka kordagi. Pinge püsib pidevalt, hoolimata võitlusstseenide vähesusest (aga see-eest need, mis on, on minu arvates väga hästi kirja pandud). Kirjeldustega autor üle ei pinguta, aga samas kerkib pilt maailmast ilusti silme ette. Tsipake on ka romantikat, natuke filosoofiat... Mida ühelt fantaasiaraamatult veel tahta? :) Kui midagi ette heita, siis jäi päris-päris lõpplahendus minu jaoks natuke väheusutavaks. Samas arvestades, et tegemist on triloogiaga, kavatsetakse seda võib-olla edaspidi rohkem põhjendada.

Kokkuvõttes - raamatus on mitmeid originaalseid ideid ja vähe klišeesid, sümpaatsed ja üsna usutavad tegelased, põnevust ja maagiat. Soovitan kõigile klassikalise fantaasia austajatele!

Sisuproportsioonid:
Maagiat: 5
Pinget: 4
Actionit: 3
Filosoofiat: 2
Romantikat: 1 (st mitte 0)

PS. Brandon Sandersoni kodulehelt leiab ka hulganisti lisamaterjali tema raamatute kohta - näiteks selle raamatu iga peatüki juurde autori annotatsioonid (taustainfo, miks nii jne). Aadress: http://brandonsanderson.com/annotation/book/Mistborn