Tundub, et blogisse satub kogemata kombel järjest kaks arvustust Brandon Sandersoni raamatute kohta. :)
Lõpetasin just Sandersoni Mistborn-sarja esimese osa, romaani "The Final Empire" lugemise ja ütlen kohe alustuseks ära, et tegemist on ühe parema fantaasiaraamatuga, mida mõne aja jooksul lugenud olen (subjektiivne arvamus, loomulikult).
Tuhat aastat tagasi on loo tegevuspaigaks olevat maailma ähvardanud mingi salapärane hädaoht, millest maailma väidetavalt päästnud kangelasest sai türanlik valitseja, keda peetakse jumalaks ja kes on siiamaani troonil (Lord Ruler). Maailm ise on üks üsna trööstitu paik - taevast langeb pidevalt tuhka, millega kõik on kaetud, ja öösiti sulgub suurem osa inimestest kinniste akende-uste taha, sest väljas keerleb tihe ja hirmuäratav udu, kus liigub ringi ohtlikke olendeid. Lihtrahvas (skaa'd) on äärmiselt allasurutud, sisuliselt orjad, kes peavad aadlike heaks tööd rügama (üldiselt peksu saatel ja surma ähvardusel) - ja kuna selline olukord on kestnud pikka aega, on nad enamasti ka allaheitlikud ja rusutud. Aadlikel seevastu on elu üsnagi hea - ja lisaks kõigele on aadliverega päritavad (tõsi küll, ei avaldu kõigil) erilised võluvõimed, allomantia (allomancy). Allomantia seisneb metallide allaneelamises ja siis "põletamises", mille abil allomant saab (seni, kuni metalli jätkub) kasutada sellele metalli liigile vastavat võluvõimet. Maagiasüsteem on autori poolt väga põhjalikult läbi töötatud, on ainult kindlad metallid, mida kasutada saab, neist igale vastab konkreetne võime (näiteks teiste inimeste emotsioonide mõjutamine, füüsiline tugevus ja vastupidavus jne) ja kõik on üsna realistlik - allomantiat tuleb hoolega treenida, et osavaks saada, ja maagia toimib ainult seni, kuni parajasti allaneelatud metallikogus otsa saab. Enamik allomantidest saavad kasutada ainult ühte metalli (neil on ainult üks võime), aga on mõned erilised - neid kutsutakse mistborn -, kes suudavad "põletada" kõiki erinevaid metalle.
Loo keskmes on skaa'dest vargajõuk - vähemalt selline on nende taust. Eriliseks muudab nad aga see, et neis on kõigis natuke aadliverd ja nad on kõik allomandid. Peategelased on Kelsier (mistborn, parandamatu optimist ja maailmaparandaja, kelle eesmärk on kätte maksta Lord Rulerile, kes on süüdi tema naise surmas) ja Vin (samuti mistborn, noor tüdruk, kes on tänaval kasvanud ja palju halba läbi elanud, mistõttu tal on raskusi inimeste usaldamisega, aga samas nutikas ja ellujääja). Kelsieri juhtimisel plaanib tema jõuk hakkama saada senistest raskeima "tööotsaga" - viia läbi skaa'de revolutsioon ja kõrvaldada troonilt Lord Ruler. Ja nii need seiklused lahti lähevad.
Raamat on äärmiselt põnev - mitte liialt tempokas, pühendudes näiteks pikalt Vin'i allomantiaõpingutele (ta saab oma võimetest teada alles Kelsieri käest, kellega raamatu alguses esmakordselt kohtub), aga samas igav ei hakka ka kordagi. Pinge püsib pidevalt, hoolimata võitlusstseenide vähesusest (aga see-eest need, mis on, on minu arvates väga hästi kirja pandud). Kirjeldustega autor üle ei pinguta, aga samas kerkib pilt maailmast ilusti silme ette. Tsipake on ka romantikat, natuke filosoofiat... Mida ühelt fantaasiaraamatult veel tahta? :) Kui midagi ette heita, siis jäi päris-päris lõpplahendus minu jaoks natuke väheusutavaks. Samas arvestades, et tegemist on triloogiaga, kavatsetakse seda võib-olla edaspidi rohkem põhjendada.
Kokkuvõttes - raamatus on mitmeid originaalseid ideid ja vähe klišeesid, sümpaatsed ja üsna usutavad tegelased, põnevust ja maagiat. Soovitan kõigile klassikalise fantaasia austajatele!
Sisuproportsioonid:
Maagiat: 5
Pinget: 4
Actionit: 3
Filosoofiat: 2
Romantikat: 1 (st mitte 0)
PS. Brandon Sandersoni kodulehelt leiab ka hulganisti lisamaterjali tema raamatute kohta - näiteks selle raamatu iga peatüki juurde autori annotatsioonid (taustainfo, miks nii jne). Aadress: http://brandonsanderson.com/annotation/book/Mistborn
Ahjaa, lisamata jäi see, et tegemist on Sandersonil parajalt suure ettevõtmisega - üks triloogia (mille esimene osa on "Final Empire"), lisaks 300 aastat hiljem aset leidev üksikraamat "Alloy of Law" ning autoril on plaanis kirjutada veel üks triloogia samast maailmast urban fantasy žanris ja üks kaugesse tulevikku paigutatud triloogia science-fiction žanris. Eks näe, kas ja kui hästi see plaan õnnestub, iseenesest päris põnev idee...
VastaKustutaKusjuures - kuigi Mistborni trilooogia on võimas ja eepiline, siis mida rohkem aeg edasi läheb, meeldib mulle "Alloy of Law" veelgi rohkem. Just sellepärast, et on ülilahe, kuidas metallipõhine maagiasüsteem töötab nn tööstusrevolutsiooni aegades, mis on ju samuti väga metallikeskne (raudteerööbas vs maagia).
VastaKustutaP.S. Kas te ei tahaks siin blogis lubada ka Wordpressi inimestel kommentaarida?
Kõlab lahedalt küll see "Alloy of Law", kavatsen kindlasti lugeda - aga üritan need vist ette võtta samas järjekorras, nagu autor kirjutas. See metallivärk tundub väga hästi ka filmiks sobivat (midagi Matrixi sarnast ehk?)...
VastaKustutaKommenteerimise osas kahjuks ei oska aidata - Pihel, sina oled vist siin see administraator meil, kas annab selles osas midagi ette võtta?
Kusjuures Brandon Sanderson mingi aeg tagasi oma blogis jagas infot, et on lootust, et Mistbornist tuleb film. Neil oli mingi "mood trailer" lausa tehtud stuudiotes näitamas käimiseks (muudest filmidest kokku lõigatud - nt Riddicki kroonikad, viimane Lumivalgeke jne): https://www.youtube.com/watch?feature=player_embedded&v=q0TOVHEnfe0 . Ootan põnevusega, ehk tehakse äragi.
VastaKustutaMis tore treiler ja isuäratav raamatututvustus. Heade lugemist ootavate raamatute hulk kasvab aukartusäratava kiirusega, loodan väga, et saan lähiaastail ennast senisest märksa rohkem lugemisele pühendada!
VastaKustutaTuhlan natuke blogi settingutes ringi ja uurin seda wordpressi värki.
Ma tean, mida sa tunned. Need kolm sarja läksid ka minu jaoks "kohe kui aega saab ja raamatud leiab" nimekirja. :)
KustutaAhjaa, see jäi ka rääkimata, et kui aega leidub, siis Sandersoni kodulehel (http://www.brandonsanderson.com/) on väga vahva see, et ta on raamatute kohta lahti kirjutanud ka köögipoole. Enne vastava raamatu lugemist on kardetavasti selline lugemine liiga spoilerirohke, aga pärast lugemist oli väga mõnus. Elantrisega tegin nii näiteks ja oikuipõnev oli. :-)
VastaKustutaLõpetasin nüüd ka teise osas sarjast ja kuigi eraldi postitust pole mõtet teha (tegemist on otsese järjega, nii et sisust rääkimine reedaks liiga palju esimese osa lõpust), tahtsin ühe kommentaari kirjutada, et kinnitada - autor jätkab sama kõrgel tasemel.
VastaKustutaLugesin paari online-arvustust, kus kurdeti, et see raamat on igavavõitu ja väärib suisa poolelijätmist (sellised arvustusted tunduvad siiski olevat vähemuses võrreldes kiitvatega) - minu arvates oli raamat kõike muud kui igav. On tõsi, et peategelased mõtisklevad ja arutavad päris palju poliitika ja filosoofia üle - aga esiteks on kõigel sellel oma eesmärk ja teiseks on taustal pidevalt pinge. Autor seab esimese osa ja teise osa algupoolega üles õige mitu mõistatust, mille üle lugeja koos peategelastega saab nuputada - ja korduvalt just siis, kui tundub, et mõnel neist on lahendus käes, selgub ootamatult, et olid täiesti eksiteel... Samas on need üllatuslahendused tagantjärele täiesti põhjendatavad ja loogilised, mitte ei ole lambist, lihtsalt üllatamise pärast, loo sisse topitud. Iga detail, mis esialgu võib tunduda ebaoluline ja ununeda, osutub hiljem oluliseks lüliks asjades selgusele jõudmisel. Loo kestel on selgelt nähtav peategelaste areng - nad õpivad iseennast tundma, saavad targemaks, muudavad oma suhtumist maailma ja kaasinimestesse. Ja lisaks kõigele ei ole ma kusagil mujal näinud nii hästi, kaasahaaravalt, piltlikult kirjeldatud võitlusstseene. Ühesõnaga olen endiselt lummatud! :)
Eelkirjutatuga tahaksin südamele panna, et kui kohati võib lugu tunduda väheke igav ja tekib tahtmine raamat katki jätta, siis seda ei tasu teha - asi läheb uuesti põnevaks ja raamatu lõpus tehakse kogu aeglus kuhjaga tasa.
Nüüd sai mul loetud ka eespool nimetatud "Alloy of Law". Raamatu tegevus jätkub "Mistborni"-maailmas, aga esimese triloogia sündmustest on mõnisada aastat möödunud. Nagu netiallikatest lugesin, oli "Alloy of Law" algselt planeeritud lühijutuks, ja lühem ta tõesti Sandersoni tavapärastest "tellistest" on (321 lk). Ka stiililt on raamat varasematest "Mistborni"-raamatutest väga erinev.
VastaKustutaTegemist on tempoka ja hoogsa seikluslooga, milles on ilmselt eeskuju võetud vesternitest - peategelased on (vabakutselised) korrakaitsjad, kes ajavad taga kurjategijaid - salapäraseid röövleid, kes panevad toime nii rongirööve kui ka külastavad kõrgklassi koosviibimisi, kus koguvad kokku väärisesemed ja võtavad pantvange. Raamatus on kõvasti actionit, kus püstolipaugutamisele, plahvatustele ja käsivõitlusele annab omapäraseid nüansse varasemast tuttav metallide abil toimiv maagia (näiteks suudab mõni tegelane püssikuulidele hoogu juurde anda või neid teelt kõrvale kallutada). Ei puudu ka aurupunk-elemendid, tsipake romantikat ja paar filosoofilist kõrvalepõiget. Seda kõike vürtsitab mõnus huumor, leidsin end lugedes korduvalt omaette itsitamast.
Kui raamatule midagi ette heita, siis minu jaoks jäi lõpp natuke kiirustatuks ja poolikuks - tundub, nagu oleks jälle tegemist mingi sarja esimese osaga, kuigi ühtegi vihjet autori sellistele kavatsustele ma kuskilt ei leidnud. Võib-olla tahtis Sanderson lihtsalt jätta lugejale otsa lahti mõtlemiseks, mis edasi võiks saada...
Tsitaat ühest arvustusest, mis minu arvates annab raamatule üsna asjakohase hinnangu: "I would recommend that this not be the book that introduces you to the Mistborn series, as the best parts of the climax and resolution would go right over your head, and the trilogy novels are each superior to this one. Those books are the main courses; The Alloy of Law is just a delicious snack meant to hold you over until the next big feast." (http://gunnersbooks.tumblr.com/post/11960492158/the-alloy-of-law-by-brandon-sanderson)
Sain just läbi raamatu "Final Empire" ja ühinen Maarja kiidusõnadega. Täpselt minu maitse järgi raamat! Keskaegne õhustik, usutav ja originaalne maagiasüsteem, sisukad ja arenevad tegelased, huumor, tibake romantikat, tublisti seiklusi, ja see kõik kirja pandud nii heas stiilis, et sain täiesti sinna maailma sisse tõmmatud. Kui hea, et sellised raamatud maailmast otsa ei lõpe!
VastaKustutaÜks mu lemmikkohti raamatus: tegeleased kogunevad, et arutada, kuidas lükata troonilt surematu jumalkuningas ning tuua lõpp tuhandeaastasele "Viimasele impeeriumile". Kuidas seda teha? Tuleb lihtsalt otsast vaikselt pihta hakata.
Välja võetakse tahvel ning hakatakse plaanimisega pihta.
1. Muuta sõjavägi lahinguvõimetuks
2. Tekitada linnas kaos
3. Panna aadlike suguvõsad omavahel sõdima
4. Vallutada impeeriumi varakamber
5. Hävitada surematud ministeeriumi inkvisiitorid
6. Koguda orjadest sõjavägi
7. Õhutada orje üles tõusma
8. Tappa jumalkuningas
Järgneb tsitaat:
Then Kelsier stepped back, looking over the list. "When you break it down like that, it doesn't sound so bad, does it?"
Parandamatu optimist. Kõik plaanid muidugi ei õnnestu, mis muudab kogu sündmuste käigu realistlikumaks. Mulle väga meeldis see koht, kuna ma ise lähenen suurtele ülesannete just samamoodi - tuleb lihtsalt otsast pihta hakata.
Ühinen kiidusõnadega - kvaliteetne (hästi läbimõeldud, originaalne) ja haarav fantaasiaraamat. Originaalne oli eelkõige fantaasisüsteem. Süžee ise - "mõisad põlevad, saksad surevad" motiiv ning noore neiu eneseleidmine on fantaasiakirjanduses levinud, järeleproovitud ja ikka köitvad. Vaimukad monoloogid-dialoogid ja kenasti väljajoonistatud tegelased (selahulgas oli piisavalt aega võetud ka kõrvaltegelaste sisukaks visandamiseks). Ootan põnevusega, et triloogia järgmised osad minu näppu jõuaksid!
VastaKustutaAugust sai veedetud Brandon Sandersoni juttude seltsis. Loetud nüüd Mistborni sarja teine ja kolmas osa (The Well of Ascension" ja "The Hero of Ages") ning samas maailmas 350 aastat hiljem toimuv "The Alloy of Law". Jäin väga rahule. Mistborni sarja raamatud on suurepäraselt läbitöötatud ideega. Väga tore on lugeda raamatusarja, kus iga osa on omaette rahulduspakkuv tervik ning samas kõik kolm korraga annavad veel vägeva lisandväärtuse ning moodustava omakorda ühe suure terviku, kus esimestes osades loetu saab viimase osaga uue või sügavama tähenduse. Fantaasialoo taustal arutleb autor religiooni, valitsemisfilosoofia, armastuse, leina, eneseleidmise ja paljude muude teemade üle. On vägevaid võitlusstseene (kuigi ausalt öelda pole ma nii suur actionifänn, et ma neid nii väga naudiks) ja on ka aeglasemaid peatükke (näiteks muutus viimases osas natuke igavaks Sazedi depresseerimine), samas jagub ka paraja tempoga seiklusi ja tervemeelseid vestlusi.
VastaKustuta"Alloy of Law" on hulka lühem ja veidi kergekaalulisem fantaasiawestern. Raamatu lõpp jätab ikka väga tugeva mulje, et oodata peaks olema ka järge. Saame näha!
Ja muuseas, Tuul vihjas mulle, et Sandersoni uue sarja esimene raamat "The Way of Kings" on Mistborni sarjast veelgi parem.