teisipäev, 20. november 2012

Maggie Stiefvater "The Raven Boys"

Mul on üks vana võlg õiendada - lubasin juba ammu kirjutada Stiefvateri Kaarnapoistest, aga muudkui lükkan edasi. Paar korda olen juba postitust alustanud ka, aga kuidagi ei ole seda õiget vaimu peale tulnud ja pole päris õiget otsa kätte leidnud, kuidas seda raamatut kirjeldada. Katsetame siis nüüd:
Blue on 16-aastane neiu suurest selgeltnägijate suguvõsast. Elab koos oma ema ja tolle selgeltnägijaist sõbrannade-sugulastega pideva ennustamise ja selgeltnägemise pöörises koos teda lapsepõlvest saati saatva kurjakuulutava ennustusega, et kui ta oma tõelist armastust suudleb, too hukkub.
Oma suureks kurvastuseks Bluel endal selgeltnägemise võimet pole. Iga aasta markusepäeva õhtul käib Blue koos emaga vanal kalmistul vaatamas eesoleval aastal surma saavate inimeste vaimude rongkäiku. Vaatab õiguspoolest ikka Blue ema, kuna Blue selliseid asju ju ei näe. Aga seekord on teisiti - Blue näeb ühe omavanuse poisi vaimu. Mis see tähendab? Blue tädi sõnul ühte kahest - kas tegemist on Blue tõelise armastusega või on Blue poisi surma põhjustaja. Üks muidugi ei välista teist. Ja kumbki pole kuigi rõõmustav perspektiiv.
Ja väga varsti ilmubki see poiss - Gansey - Blue ellu. Koos oma värvika sõpradekambaga. Kõik poisid õpivad rikaste poiste erakoolis Aglionbys, mille õpilasi nimetatakse kaarnapoisteks. Kõigi poistega on midagi natuke viltu, või isegi palju. Blue sulandub sõpradekampa ning koos asutakse jahile üleloomuliku jälil. Kuskile on maetud iidne keldi kuningas ning kes ta leiab, saab soovida ühe soovi. Aga paraku pole Blue ja Gansey oma sõpradega sugugi mitte ainukesed, kes kuninga hauda leida proovivad.
Nii, ma ei tea, kas ma uuesti kirjutama asudes saaksin samasuguse sisututvustuse või hoopis teistsuguse. Sellele raamatule on kuidagi raske küüsi taha saada ja öelda konkreetselt, millest seal siis ikkagi juttu on. Stiefvateri tugevuseks on värvikad karakterid ja nende hingeelu suurepärane esiletoomine. See on siin raamatus väga kenasti esindatud. Teine aspekt, mida mina Stiefvateri juures väga hindan - õhustiku loomine ja imeline detailidekirjeldamise oskus - seevastu märksa vähem kui tema teistes lugudes. Süžeeliinide ülesehituses on Stiefvateril ka teistes raamatutes nõrgemaid kohti esinenud, ka Raven Boys pole siinkohal erandiks. Ja suur lõpumadin ei tule tal nagu tavaliselt hästi välja (kes on Kaarnapoisse lugenud, mõistab minu nõutust - see kõige hullem oli siis, kui kari kitsi mööda kappas???) ja natsa arusaamatuks jääb ka (mida see Adam siis ohverdas ja mis õieti toimus?). Tegelastest meeldis Gansey karakter hästi, ja Ronan ja Noah ka, aga Adam oma enesehaletsuslikus uhkuses häiris. Blue oli rohkem lihtsalt tüdruk, ilma erilise sügavuseta.
Kokkuvõttes paneks hindeks 4 miinusega. Eelkõige kõrgete ootuste tõttu, mis Stiefvater oma varasemate heade raamatutega on loonud. See ei tähenda, et mõnus lugemine poleks olnud.
Sisuproportsioonid:
Maagiat - palju
Romantikat - õrnalt
Tapmist ja tagaajamist - leidub
Tegelaste arengut ja eneseleidmist - palju
Huumorit - võinuks ehk rohkem olla
PS: Vaata ka treilerit!

8 kommentaari:

  1. Tore tutvustus. Tekitasid lugemissoovi, mis sest, et hindasid raamatut 4 miinusega.
    Sisuproportsioonid tõid toredalt välja. Tõsi, ma arvasin seda postitust lugedes, et romantikat jagub rohkem kui ainult "õrnalt". Ei tea, mis meeleseisund mind tabanud on, et ma tahaks rohkem õhkamisi ja liblikaid kõhus - pime ja trööstitu november?

    VastaKustuta
  2. Võin sind lohutada, et äkki ma alahindasin romantika osa... Sest romantilist pinget siiski on ja vahepeal hoitakse käest kinni ka. Tõeline armastus või mitte, Blue olukorras on ju igatahes kindlam igasugusest suudlemisest hoiduda.

    VastaKustuta
  3. Olles omadega kuskil poole peal, võin ma sind, Kadri kõvasti lohutada - romantikat jagub. Ja mu meelest jagub ka turtsatamise kohti. Pikemalt siis, kui läbi saan, kuid ühes pean ma Pihlaga nõustuma - seda maagilist lummust, mis Scorpio Races raamatuga kaasas käis, ma siit päriselt leidnud ei ole. (Vahest on häda selles, et Scorpio kogu intensiivsus oli ühes raamatus, kuid see on mahendatud triloogiaks?)

    VastaKustuta
  4. Kirjelduse järgi võinuks tõesti arvata, et romantikat tuleb rohkem - et ikkagi tõeline armastus... Kas saan Mairi kommentaarist õigesti aru, et tegu on alles sarja esimese raamatuga? Äkki siis järgmistes osades areneb asi edasi?

    PS. Kadri, kui tahad õhkamist ja liblikaid, siis peaksin sulle vist "Clockwork Angeli" tooma... :P

    VastaKustuta
  5. Lugesin nüüd kah "Kaarnapoisse". Mulle meeldis. :) Lugu oli kaasahaarav, tegelased köitvad ja inimlikud. Need puudused, mida Pihel nimetas, olid raamatus tõesti olemas, aga millegipärast ei häirinud need mind. Ja huumori osas nõustun Mairiga - sai küll natuke itsitada ka.

    Enda "edetabelis" paigutaksin selle raamatu Stiefvateri libahundi-lugudest isegi ettepoole, kuigi ei oska täpselt hinnata, miks. Eeldan lõpust, et sellele on ka järg/järjed tulemas?

    VastaKustuta
  6. Eile ilmus raamat ka eestikeelsena, vt http://www.tnp.ee/raamat?id=1418

    VastaKustuta
  7. Positiivne! :) Kusjuures täpselt samuti eile ilmus inglise keeles ka sarja teine osa, "The Dream Thieves".

    VastaKustuta
  8. "Kaarnapoiste" teine osa jätkas sama hooga nagu esimene raamat, lugu läks kohe käima ja põnevus kestis kuni lõpuni (hoiatus, cliffhanger!), emotsioone oli seekord võib-olla isegi rohkem. Üritan siia juba pikemat aega põhjalikumat tutvustust kirjutada, aga ei suuda oma muljeid kuidagi sõnadesse panna - ei jää muud üle kui lihtsalt soovitada, et lugege! :)

    VastaKustuta